Thursday 17 December 2009

Monday 14 December 2009

Üks pidu ajab teist taga


Eelmise nädala blogilugu lõppes sellega, et Robert oli haigeks jäänud. Mul on rõõm teatada, et praeguseks on ta terveks saanud, ainult natuke köhib veel, aga köha ongi ju selline vastik asi, mis ei taha eriti ära minna. Robi haigusest kirjutan ma aga uuesti sellepärast, et sellega seoses oli paar päris huvitavat seika. Kuna Eestis on kombeks, et lapsevanemad ravivad oma lapsi ise ja perearste tülitatakse vaid väga äärmisel juhul, siis ei hakanud mina ka meie perearstile helistama ja Robi haigusest teatama. Nagunii on kodu üks väiksemat sorti apteegi-filiaal , kus enam-vähem kõik üldtuntumad ravimid olemas on. Niisiis ravisin Robit oma äranägemise järgi ja otsustasin, et enne ma perearstile ei helista, kui Robil on palavik vähemalt 38,5. Ega ma seda palavikku ei oodanud, lootsin, et asjad nii ei lähe, aga no see oli selline justkui „sekkumiskünnis“ või nii. Teisipäeva lõuna ajal, aga oligi olukord selline, et Roberti palavik tõusis üle 38,5 ja ma helistasin arstile. Arst palus, et me paari tunni pärast sinna läheksime. Meie perearstikeskus ei asu meist eriti kaugel, umbes 10 minutit tuleb kõndida, aga et Robi oli tõbine ja et ma teda süles nii kaugele vedada ei jõua, siis tellisin takso. Taksondusest olen ma siin blogis juba ükskord rääkinud ja avaldanud arvamust, et see ei kõlba kuhugi. Kahjuks pidin ma selles taaskord veenduma. Helistasin kell 13 taksofirmasse ja tellisin kella 15-ks meile takso. Siin on kord selline, et tuleb kohe teada anda ka sihtkoht, kuhu sa minna tahad. Natuke enne kella kolme helistati mulle taksofirmast ja teatati, et neil pole kahjuks õnnestunud mulle taksot leida ja uuriti, et kas ma tahan veel ootama jääda või loobun nende teenusest. Kujutate pilti! Ma kahtlustan, et keegi ei soovinud nii lühikest sõitu ette võtta ja sellepärast ei olnud ükski taksojuht nõus meile järele tulema, aga ausalt öeldes ajas ikka marru küll. Eriti suured kunnid siin need taksojuhid! Kellaaeg, millal me pidime arsti juures olema, hakkas juba kätte jõudma, aga meil polnud taksot. Otsustasin, et ma ei hakka ootama ja loobusin taksost. Robi palavik oli ka juba veidi alanenud, nii et ta väga hädine polnud. Kuna ma teadsin, et ma Robit süles vedada ei jõua, siis mõtlesin välja kavala plaani – Robil on abiratastega jalgratas. Panin ta sellele istuma ja veeretasin ta niimoodi arsti juurde. Arst, kes meid vastu võttis, oli väga kena naisterahvas. Robert oli ka vapper, lasi kurku ja kõrva vaadata ja kopse kuulata ja ennast kraadida. Arst ütles, et Robil on lihtsalt üks hetkel ringi hulkuv viirus, kus on natuke kõike – natuke liiga kõrge palavik, natuke nohu, natuke köha ja natuke kurk valus. Katsus Robi lümfisõlmi ja ütles tunnustavalt, et need on kenasti üleval, tähendab organism võitleb hästi viirusega ja lubas, et paari päeva pärast on haigus möödas. See lümfisõlmede asi oli minu jaoks täiesti uus, ma polnud kunagi kuulnud, et see, kui lümfisõlmed üleval on, tähendab, et organism võitleb haigusega. Arstil oli aga tuline õigus, nii et neljapäeval Robil enam palavikku ei olnud ja meil Kallega oli vaba voli minna tema panga presidendi vastvõtule.

Presidendi vastuvõtt toimus eriti uhkes paigas nimega Middle Temple. See on 1574 aastal valminud ehitis, kus peale selle, et seal aeg-ajalt vastuvõtte korraldatakse, koolitatakse ka advokaate ja seda juba ammustest aegadest peale. Templis asub kuninganna Elisabeth I poolt kingitud 10 meetri pikkune tammepuust laud, mis on tehtud ühest tükist. Tamm, millest see tehtud on, lõigati maha Windsori metsadest ja veeti kohale Thams’i pidi ning sätiti paika enne, kui maja päris valmis sai. Keda selle hoone ajalugu rohkem huvitab, see leiab infot siit: http://www.middletemple.org.uk/ ja kes tahab minna virutaaltuurile, siis seda saab teha, kui klikkida sellele lingile: http://www.middletemple.org.uk/banqueting/virtual-tour.html Ühesõnaga, tegemist oli igati vägeva paigaga. Kutsel oli kirjas, et riietus peab olema kas tume ülikond või kokteilikleit. Ma otsustasin väikese musta kleidi kasuks ja selgus, et see oli hea valik, sest sobis ülejäänud seltskonnaga väga hästi. Meestel on lihtne – ülikond selga, lips kaela ja rahu majas. Naistel on selles osas palju keerulisem, ei tohi olla liiga pidulik ja ei tohi olla liiga lihtne. Katsu siis seda keskteed leida.
Kohale jõudes pakuti kõigepealt valget veini ja lobiseti ühes väiksemas ruumis. Ruum oli uhke – seintel suured maalid ja laes uhked nikerdused. Seinte ääres olid pikad lauad, kus peal ei olnud midagi peale paari täiesti ilmetu savikausi. Ma vaatasin alguses, et keegi on vist kogemata mingi sobimatu nõu sinna unustanud, aga siis märkasin, et ilmselt mitte, kaussides olid snäkid - kartulikrõpsud ja pähklid. Natuke veider ja sellise uhke koha kohta ehk liiga kodune. Oleksin oodanud pigem uhkeid kristallvaagnaid. Edasi paluti meid lauda. Ringikujulised lauad asusid suures saalis. Ühte lauda mahtus 10 inimest ja kokku oli laudu kuus. Nimekaarte ei olnud, nii et võis istuda, kuhu hing ihaldas. Tõsi küll, eriti tähtsatele isikutele nagu president, tema proua ja komisjonide esimehed oma kaasadega, olid ühes lauas siiski kohad määratud. Mina sattusin istuma ühe Jaapanist pärit mehe kõrvale, minust teisel pool istus Kalle. Kõipealt pidas president päris vaimuka kõne ja siis asuti sööma. Esimeseks roaks oli avokaado-tuunikala vorm rohelise salatiga, mille juurde pakuti valget veini. Kahjuks pean ütlema, et roogade ja veinide täpseid nimetusi ma ei mäleta, nii et peate leppima maakeelsete kirjeldustega :) Põhiroaks oli tibu, mille juures oli köögiviljahautis. Juurde pakuti punast veini. Minule see söök meeldis, Kalle arvas, et oleks võinud midagi paremat olla. Seejärel valati pitsidesse väga hea portvein. Ma ei ole suur portveinisõber, aga see konkreetne oli küll väga hea. Võib olla oli asi ka õhustikus, et see lihtsalt sobis sinna nii hästi. Siis kanti lauale kolmas käik, mis kujutas endast korvikeses küpsetatud sinihallitusjuustu-pirni segu. Äärmiselt maitsev, aga ka äärmiselt rammus, nii et ma suutsin vaevaga sellest ainult pool ära süüa. Veel portveini ja kohvi ning saabus neljas käik magustoidu näol. Tundsin, et hakkan lõhkema! Magustoiduks oli šokolaadi-mango kook, koos mango-sorbeti ja vaarikatega. Üle paari ampsu ma sellest ei võtnud, sest see oli juba liig, mis liig. Veini voolas ojadena, nii et klaasid olid kogu aeg täis ja ma isegi ei märganud, millal neid täideti. Väga ohtlik, kui aus olla. Sellel ajal, kui magustoitu söödi, rääkis üks härra Middle Temple ajaloost. Peale ajalooga tutvumist istuti veel viivuke ja siis hakkasid kõik äkitselt püsti tõusma ja ennast minekule asutama. Selline veidi isegi ootamatu ja äkiline lõpp õhtusöögile. Tänasime presidenti ja lahkusime. Koju jõudsime natuke enne südaööd.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures lastele mõeldud jõulupidu. Programm oli üles seatud nii, et igal täistunnil ja pooltunnil toimusid mingid üritused, nii et kuigi peo algus oli kell kaks, siis ei olnud ilmtingimata vajalik täpselt selleks ajaks kohale jõuda. Peo lõpuks oli kutsel märgitud 17.30, nii et päris piisav aeg pidutsemiseks. Meie jõudsime kohale kella kolme paiku. Kõigepealt käisime Kalle kabinetti vaatamas – see asub kaheksandal korrusel ja vaade on sealt lausa võrratu – paista on nii London Eye, kui ka Westminister Abbey. Siis läksime peosaalidesse. Neid oli lausa mitu. Ühes, kõige suuremas, olid täispuhutav lastele hüppamiseks mõeldud atraktsioon, erinevad mänguplatsikesed ja väike lava. Samas pakuti ka söögipoolist, mida oli lausa hunnikutes – sajakesed, võileivad, krõpsud, porgandid, kurgid, puuviljad, igat sorti komme, kõrrejooke, kohvi, teed, vett. Teises ruumis tehti näomaalinguid ja töötas tuleviku ennustaja. Kolmas ruum oli pühendatud meisterdamishuvilistele ja samas toimus ka disko. Robi, kui suur tantsulõvi, palus mind tantsule ja nii me seal siis möllasime. Kõige lahedam oli aga muidugi tuba, kus asus Jõuluvana. Jõuluvana juurde oli pikk järjekord, aga õnneks liikus see kiiresti. Robert harjutas laulukest, mida ta kavatses Jõuluvanale esitada, aga tuli välja, et seda ei läinudki vaja. Piisas mehisest käepigistusest ja kink oligi käes. Robi sai kingituseks karvase käpiknukk-koera ja Agnes magnetnuppudega mängude karbi (male, kabe, reis ümber maailma ja tsirkus) ja trikkide tegemiseks mõeldud kaardipaki koos õpetusega. Väga vahvad kingitused minu meelest. Koerast ägedamaks osutus aga õhupallidest loomade tegemise meistri valmistatud õhupalli-dinosaurus. Sellel olid isegi õhupallist hambad olemas. Robi oli sillas! Lihtsalt uskmatu, mida kõike õhupallidest teha annab. Kella viie paiku asutasime ennast minekule. Peoga jäime väga rahule, kõik leidsid, et see oli üks ägedamaid asutuse lastejõulupidusid, kus keegi käinud on.

Eile, s.t siis pühapäeval, olime aga palutud Kalle töökaaslase Ewa juurde glöggi jooma. Ewa on pärit Rootsist ja ta töötab Kalle juurs nõunikuna. Naljakas on see, et ta tuli siia tegelikult vaid üsna lühikeseks ajaks tööle, et asendada ühte teist Evat, kes praegu beebiga kodus on. Nii palju Evasid ühe korraga - päris lõbus! Peale meie ja Ewa pere olid glöggi joomas ka Kalle ülemus oma prouaga. Ewal on neli last (kaks poissi ja kaks plikat) vanuses neli kuni üksteist ja nad on hästi toredad ja sõbralikud. Robi sai nendega ruttu „jutupeale“ ja nad mängisid terve pärastlõuna, nii et ma vahepeal unustasin äragi, et meil Robert ka kaasas on :) Agnes mängis vanema perepojaga malet ja meie istusime laua taga ja lobisesime. Pakuti glöggi ja kohvi ning suupisteid, milleks olid šokolaadikook, piparkoogid ja üks Gotlandi kombe kohaselt valmistatud muna-riisi magustoit, mida söödi vahukoore ja moosiga. Maitses nagu magus riisiomlett. Huivitav oli see, et piparkookidele määrisid nemad peale sinihallitusjuustu-koore segu. Proovisin ka, aga mulle see siiski ei maitsenud. Ma olen harjunud piparkooke ikka niisama, ilma soolase lisandita, sööma. Õhtusöögiks tulime koju, nii et väga pikalt me külas ei olnud. Paar tundi võib olla.

Täna on Kallel taaskord pidu. Sedapuhku tööl väiksema kambaga. Kolmapäeval on tal aga suur panga üldjõulupidu, nii et pidude hooaeg on meil täie hoo sisse saanud! Laupäeval sõidame juba Eestisse! Nii vahva! Lapsed juba nii ootavad (ja meie ikka ka).

Kõike paremat saabuvateks jõuludeks! Blogis kohtume juba uuel aastal!

Tuesday 8 December 2009

Lilleline jõuluaeg


Päike paistab, saialilled ja rododendronid õitsevad – paistab tõesti, et jõulud pole enam kaugel ;) Lause sai esimesel pilgul jabur, aga võin kinnitada, et see on täiesti tõsi! Reedel, kui Roberti lasteaias toimus jõuluetendus, läks meie maja ees oleval rododendronil õis lahti. Ma ei jõua siinset kliimat ära imestada.


Roberti jõuluetendus oli aga väga vahva. Robi ületas ennast ja ei hakanudki mind nähes nutma ja jäi kenasti oma toolikesele istuma. Ta küll keeldus laulmast ja muud moodi etenduses osalemast ja istus niisama, karjuse kostüüm seljas, oma toolil ja jälgis mängu, aga progress seegi. Järgmine kord võtab ehk juba aktiivsemalt üritusest osa. Lugu, mida lapsed mängisid, oli muidugi Jeesukese sünd. Lapsed olid jagatud osadesse - olid Johannes ja Maarja, inglikesed, kolm kuningat, külarahvas ja karjused. Kõik kenasti kostümmeritud. Tegevust saatsid laulukesed, mille tustamuusika tuli enamasti CD-plaadilt, aga mõnedele lauludele mängis lasteaia juhataja ise kitarril saadet. Kõige rohkem elevuses kogu üritusest olid muidugi lapsevanemad. Neid oli saali kogunenud tohutult, mõnel lapsel olid kohal nii mõlemad vanemad, kui ka kõik vanavanemad. Päris huvitav ja seda eriti, et etendus toimus kell 11 hommikul. Paistab, et lapsukese lasteaias esinemine on siin olulisem, kui tööl käimine. Iseenesest ju väga armas. Saali uksed avati viis minutit enne etenduse algust. Ma mõtlesin, et kui ma kümme minutit enne seda kohale lähen, siis on hästi. Kohale jõudes olid pealtvaatajad aga jõudnud moodustada juba pika järjekorra, nii et parimat istekohta mul ei õnnestunudki saada. Lapsed olid nagu lapsed ikka. Mõni oli väga aktiivne ja laulis kõva häälega kõiki laule kaasa, mõni istus niisama ja ei teinud midagi, mõni nuttis ema süles ja üks tüdruk jäi hoopis magama. Kaks poissi, kes pidid pika varre otsas tähekesi hoidma ja nendega kolmele kuningale Jeesuse juurde teed näitama, hakkasid ajaviiteks tähekestega võitlust pidama ja togisid üksteist. Kolmas „kuningas“ lõi aega surnuks sellega, et keerutas ennast seni, kuni kaks esimest „kuningat“ oma kingitused Jeesusele viisid, nii, et kui tema kord tuli kingitus üle anda, siis ta kakerdas nagu väike joodik Jeesuslapsukese poole, endal kroon viltu peas. Üks eriti aktiivne sell, aga tüdines peale etenduse lõppu juhataja peetud kõnedest, marssis tema juurde ja ütles kõva häälega, et tal on igav! Nii, et selline üsna lõbus üritus.


Reedel toimus veel teinegi jõulupidu. Meie külakeskuses süüdati puudel jõulukaunistused ja selle puhul korraldati rahvaüritus. Läksime Robi ja Axiga seda möllu vaatma. Üritus toimus meie kohaliku rongijaama esisel alal, kuhu oli üles seatud hulgaliselt müügilette, paar karuselli ja majake, kus Jõuluvana lapsi vastu võttis. Robi tahtis ka kangesti Jõuluvana näha ja nii me asusimegi pikka järjekorda seisma. Kui olime umbes 10 minutit seisnud, siis Robi nägi kardina vahelt natuke Jõuluvana. Paistis suur mees olevat. Ütlesin Robile, et ta Jõuluvana juurde jõudes talle Hello! ütleks. Robi arvas, et ta ei tahaks Hello! öelda ja et ta parema meelega ei ütleks Jõuluvanale üldse mitte midagi, et ta tahaks teda ainult näha. Mina arvasin, et nii hästi ei sobi, et midagi peaks talle ikka ütlema. Robi arvas sellepeale, et sel juhul ta ei tahagi Jõuluvana juurde minna ja et tegelikult ta ei tahagi seda SUURT jõuluvana näha vaid hoopis mõnda pisikest. Alatu öelda, aga meie Axiga olime üsna rõõmsad, sest vihma oli just hakanud sadama ja Jõuluvanani jõudmiseks oleks kulunud veel vähemalt 20 minutit. Jalutasime peopaigas veel natuke ringi, kuulasime, kuidas lapsed jõululaule laulsid, katsusime kaupa, aga midagi ei ostnud ja tulime koju. Mingit erilist muljet sellest üritusest ei jäänud – üsna tavaline laat.

Kallel oli vaja laupäeval poodidesse kolama minna ja kuna Robi tahtis väga metsa minna, siis võtsime meie Axi ja Robiga suuna Richmondi parki, samal ajal, kui Kalle poodides „lõbutses“. Seekord me pargis hirvi ei näinud, aga selle eest oli seal hulgaliselt dinosauruste jäänuseid - nii vähemalt meie ekskursioonijuht-Robert seletas. Nimelt on pargis päris palju ümber kukkunud puid, mis on sinna vedelema jäetud ja mõned neist nägid tõesti oma heledaks tõmbunud tüvedega välja nagu mõned dinosauruse luud. Robertil oli igatahes lõbu laialt! Jalutasime pargis kohe päris tükk aega, sest ilm oli ilus. Pärast käisime veel kohvikus. Selline mõnus laupäev! Kallel muidugi nii tore polnud, sest poed olid meeleheitlikest ostlejatest pungil ja õhkkond üsna närviline ning seda ei leevendanud ka pidev jõululaulukeste mängimine poe personali poolt. Oh, õnnis, õnnis jõuluaeg! :)

Pühapäeval oli Kallel sünnipäev! Kalle poolt suured tänud kõigile õnnitlejatele! Hommikul laulsime sünnipäevalapse nagu kord ja kohus üles ja olime katnud kena sünnipäevalaua. Kuna Kallele maitseb väga küpsetamata piparkoogitainas, mida siinses kaubandusvõrgus aga saada ei ole, siis otsustasin teda üllatada ja ise piparkoogitaigna valmis meisterdada. Maitse oli täitsa nagu päris, aga välimus oli pigem nagu pasteet. Kalle oli neid veidra välimusega viilukesi laual nähes üsna üllatunud ja ei osanud esimesel pilgul arvatagi, millega tegu võiks olla :) Pärast küpsetasime taignast piparkoogid ja siis maitsesid need tõesti hästi. Teinekord tuleb vist suhkurt kõvasti kauem pruunistada.
Lõunale läksime söögikohta nimega Giraffe. Põhjus, miks selle koha valisime, oli see, et esiteks on sinna lapsed väga oodatud (mida paljude siinsete toidukohtade kohta ei saa just öelda) ja teiseks asus see konkreetne koht otse London Eye kandis oleva jõuluturu servas ja meil oli plaan, et peale lõunatamist lähme vaatame seal ka ringi. Lõunasöök sujus väga mõnusalt – teenindus oli lausa suurepärane ja toidud ka. Pärast jalutasimegi mööda jõe kallast ja vaatasime, kuidas linna on kaunistatud. Ma ei tea, kas ma virisen liiga palju või on tõesti Eesti jõuluehtes linnad nii superilusad, aga no ei olnud midagi erilist. Päris huvitavad kaunistused olid tehtud plastmassist pudelitest – kuidagi ära lõigutud, nii et paistis nagu oleksid puudel suured lokikuhilad, mille sees olid tulukesed ja osadel puudel olid suured sinised ehted küljes, aga ei midagi vapustavat. Jõuluturg oli saginat täis – müüdi kõiksugu vidinaid, mütse, maiustusi, jms jõulunänni. Meie jälle midagi ei ostnud. Putkad olid iseenesest armsad ja üks karusell oli seal ka. Paistab, et karusellid on siin üldse igasuguste laatade ja muude sarnaste paikade lahutamatud osad. Minu meelest täitsa tore – karusell loob sellise rõõmsa ja muretu meeleolu. Väga kaua me seal ringi ei jalutanud, sest vihma hakkas sadama.
Koju jõudes oli Robi kuidagi uimane ja teda kraadides selgus, et tal on tõbi kallal. Ilmselt sama viirus, mis mindki eelmisel nädalal tabas – köha, nohu ja väike palavik. Täna on ta eriti nohune, nii et lausa kahju on teda vaadata, silmad on nii vesised ja punased, et endal lähevad ka silmad märjaks, kui teda vaatan. Aga küll üle läheb! Kahju on ainult sellest, et eilseks planeeritud järjekordne jõulupidu Roberti lasteaias jäi nüüd ära. Loodetavasti kosub Robi neljapäevaks nii palju, et saame Kallega minna tema panga presidendi vastuvõtule. See toimub eriti peenes kohas ja ma olen kogu sellest üritusest üsna suures elevuses. Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest lugeda!

Kõike kaunist! Olge terved ja rõõmsad!

Tuesday 1 December 2009

Head detsembrit!


Detsember algas siin harjumatult külma ilmaga. Täna hommikul on sooja ainult 1 kraad, nii et meil on siin täna isegi külmem , kui Eestis. Päeval läheb muidugi veidi soojemaks, nii et ega siin ikka meie mõistes seda PÄRIS talve vist ei tule.
Sellest, et jõulud tulemas on, saab aimu, kui poodides ringi jalutada või telekast reklaame vaadata. Kuna mul oli infot, et päkapikud on juba liikvel, siis ostsin eile Axile ja Robile jõulusokid, kuhu päkapikud saaksid kraami sisse panna. Maru imelik oli seda teha, sest siin paistab olevat pigem kevad, kui talv – muru on roheline, põõsad ja isegi osad puud on rohelised, lilled õitsevad ja linnud laulavad. Hommikul kell 8 päike paistab ja pimedaks läheb alles peale kella nelja. Üldiselt siin majad veel jõuluehtes ei ole, vaid mõni üksik eriti kärsitu jõulufänn on oma maja ees olevad põõsad tulekestega ära kaunistanud. Meie seda vist ei hakka tegema, elekter on siin maru kallis. Kuigi tegelikult mulle hirmsasti meeldib, kui majad ja eriti puud-põõsad, on tulukestega kaunistatud. Selle nädala reedel toimub meie külas suur jõulumöll, kus süüdatakse tänavatel jõulutuluksed, mängivad orkester ja koorid laulavad jõululaule ja poodnikud üllatavad eriti heade hindadega. Tänavad pidid isegi autodele suletud olema, nii et tuleb vist suuremat sorti trall. Lähme seda kindlasti vaatama. Mulle tegelikult jõulud ja kogu jõuludega kaasnev möll ja sära meeldivad ja ma pean igal aastal ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte poest järjekordsete kuuse-ehete, küünlajalgade ja muu jõulunodiga koju tulla.

Eelmisel nädalal me suurt midagi korda ei saatnud, peale selle, et reedel käisime koos Siimu ja Riinaga, kes ka siin Londonis elavad, Kalle eelsünnipäeva pidamas. Tegelikult on Kallel sünnipäev selle nädala pühapäeval ehk siis 6.detsembril. Riina oli teinud oma kursaõdede-ja vendade seas uurimistööd ja mitmed olid soovitanud kohta nimega Blue Elephant. Me ei pidanud pettuma. Koht oli suurepärane – laudu oli palju, aga need polnud üksteisele liiga lähedal. Restoranis voolas oja, kus elasid suuremad ja väiksed värvilised kalad ja keda sai sillakeste pealt imetleda. See atraktsioon oli nagu loodud Roberti jaoks, kes on võlutud peale dinosauruste ka kõikidest teistest loomadest, lindudest, kaladest ja putukatest. Restoranis pakutakse taipäraseid roogasid ja need maitsesid ülihästi. Teenindus oli ka super ja no seltskonnast ma ei hakka rääkimagi – see oli võrratu :) Nii, et igati õnnestunud õhtu!

Laupäeval oli üle ootuste ilus ilm. Käisime Roberti pealekäimisel juba eitea mitmendat korda Loodusmuuseumis ja jalutasime seal ümbruskonnas niisama ringi. Käisime Royal Albert Hall’i vaatamas, mis on peaaegu ringikujuline hoone, kuhu pidi mahtuma 7000 inimest. Seal toimuvad kontserdid, tsirkuseetendused ja vahel isegi poksimatšid. Hoone on ehitatud kuninganna Victoria ajal, kes pani sellele oma abikaasa auks nimeks Royal Albert Hall. Kuninganna Victoria ja Prints Albert olid mõlemad 20 aastased, kui nad 1840 aastal abiellusid ja neil oli lausa üheksa last. Kahjuks suri Albert väga noorelt, kõigest 41 aastasena. Kuninganna Victoria oli Prints Alberti surma väga üle elanud ja teda kogu oma ülejäänud elu leinanud. Kuninganna Victoria suri alles 1901 aastal. Kohe Royal Albert Hall’i vastas asub ka Kuninganna Victoria poolt Prints Alberti auks püstitatud memoriaal (foto tänase loo juures).
Pühapäeval oli täpselt nii vastik ilm nagu ilmateade oli lubanud ja peale selle tuli mulle veel nohu, mis ei taha siiamaani ära minna, nii et hetkel pole mul just eriti lõbus olemine. Päike vähemalt paistab ja ma peangi plaani, et kuhu Robertiga täna minna. Tema tahaks muidugi Loodusmuuseumit külastada, nii et ma tema arvamust parem ei küsi ;)
Roberti lasteaias on reedel jõuluetendus, kus Robi mängib karjust. Ostsime selleks puhuks lausa karjusekostüümi. Kui lasteaiast mul seda teha paluti, siis ma olin hetkeks isegi mures, et kust me selle kostüümi leiame, aga siin on õnneks tohutu palju kostüümipoode, nii et selle leidmine läks ootamatult kergelt. Homme peabki Robi hoopis hommikul lasteaeda minema, sest neil on siis kostüümiproov. Päris põnev! Ma suuri lootusi etendusele ei pane, sest tuginedes eelnevatele kogemustele Roberti esinemise osas, siis on ta alati mind publiku hulgas märgates esinejarollist kiiresti välja tulnud ja eelistanud pealtvaatajaks olemist. Ehk ma peaksin ennast kuidagi ära kostümeerima, et ta mind ära ei tunneks? Ei tea, mis kostüümi valida? Peaks vist midagi maskiga olema – äkki lammas? Päris vahva, kui publiku hulgas istuks üks suur lammas :)
Uurisin Robi kasvatajate käest, kas Robi juba midagi inglise keeles räägib ka. Kodus ta ütleb vahel numbreid ja muidugi sõna „dinosaurs“ on ka selge. Kasvataja ütles, et Robi nendega veel väga palju ei räägi, aga lastega küll ja et ta saab kõigest aru, mis temale räägitakse. Nii lahe! Lastel läheb see uue keele omandamine ikka nii ruttu. Robert läheb viimasel ajal väga rõõmsalt lasteaeda. Tal on seal tekkinud juba mõned sõbrad, kellega ta – üllatus, üllatus – dinosauruseid mängib ;) Kalle pinnis Robertit lasteaia sõprade osas ükspäev ja oli teada saanud, et Robile meeldib oma lasteaias üks väike tüdruk, kes eriti midagi ei räägi, aga naerab palju ja jookseb koos Robiga. Mis sa hing veel oskad tahta!
Robert on viimasel ajal avastanud, et naistel on rinnad. Käisime Robiga reedel poes. Mul oli sukkpükse vaja. Kohe sukkpükste riiulite kõrval oli naiste pesuosakond ja samal ajal, kui mina sukakaid valisin, jalutas Robi seal ringi. Äkki ma märkasin, et Robi seisab tohutu suurte rinnahoidjate ees, katsub neid ja ütleb õhates – NII SUURED TISSID! :)

Toredat päeva jätku ja miljontriljon tervitust!

Monday 23 November 2009

Noorkuu


Kalle õe Triinu ja tema tütre Emma-Liisi külaskäik läks väga hästi! Algus polnud just kõige lootustandvam, sest passikontrollis ei tahetud neid hästi üle piiri lasta. Põhjus selles, et Triinul ja Emmal on erinev perekonnanimi. Oli läinud ikka tükk aega seletamist ja selgitamist enne, kui nad riiki lubati (eks kardetakse ikka lapse röövimist). Tagasi minnes oli muide sama jama, nii et kui keegi kavatseb kunagi tulla Inglismaad külastama oma lapsega, kellega tal on erinev perekonnanimi, siis tasub sünnitunnistus kaasa võtta. See kogemus oli mullegi hea, sest mul on plaanis Axi ja Robiga veebruaris Taisse minna ja kuna minul ja Robil on erinev perekonnanimi, siis võtan nüüd kindlasti sünnitunnistuse kaasa. Enne poleks ma ausalt öeldes sellepeale tulnudki. Kui veel külaskäigust rääkida, siis Triinu nautis Londoni kaubandusvõlusid, samal ajal, kui Robert ja Emma ohjeldamatult mängisid. Põhiliselt muidugi dinosauruseid, aga et Emma on tüdruk ja tahab kodu mängida, siis korraldas ta asjad nii kavalalt, et nad mängisid dinosauruseid, aga samas ka kodu, kus Emma oli siis emadinosaurus ja Robi siis vahelduva eduga kas isadinosaurus või lapsdinosaurus. Robi oli asjade käiguga rahul, tema jaoks oli põhiline, et saaks hirmsa häälega möirates mööda maja ringi joosta. Käisime ka Londoni vaatamist väärivaid asju kaemas ja Triinu leidis, et London on nii kift koht, et tark oleks vist juba järgmine lennupilet ära broneerida :) Meie oleme kahe käega poolt!

Neljapäeva õhtul toimus FOCUSes üritus. Tegemist oli sissejuhatusega pidude hooajale, sest detsember on juba kohe käes. Rahvast oli palju ja muud seal ei tehtud, kui joodi Sangriat, söödi suupisteid ja aeti juttu. Mul on seal tekkinud juba päris mitu tuttavat. Üks hästi vahva neiu on Saksamaalt ja tema nimi on ka Eva ja ta on samuti blondide juuste ja suurte silmadega nagu mina, nii et tekitasime seal seltskonnas liikudes palju elevust. Nagu kaksikud! Otsustasimegi, et lähme mõnel päeval koos kohvitama. Nii vahva! Tema tuli siia ka koos oma elukaaslasega, kes samuti töötab pangas. Neil lapsi pole ja ta katsub tööd leida. Seni pole ta hunnikute viisi CV-de saatmisest kaugemale jõudnud. Tutvusin ka ühe teise Saksamaalt pärit naisega, kes töötab vabatahtlikuna. Töö mida ta teeb, on minu jaoks täiesti ennekuulmatu. Tema töö seisneb riiete disainimises ja õmblemises naistele, kellel pole endal küllalt raha, et osta tööintervjuule minemiseks sobilikke riideid. Nad riietatakse selle oranisatsiooni poolt pealaest jalatallani viisakatesse rõivastesse ja neile ostetakse isegi jalanõud. Igaüks selle programmiga muidugi liituda ei saa, selleks tuleb sul ikkagi tõestada, et sa tõepoolest ei ole võimeline ise endale neid riideid soetama. Täiesti huvitav, millega heaoluühiskonnas tegeletakse.
Vabatahtliku töö on siin kõrges hinnas, sest esiteks on siin teiste inimeste aitamine populaarne ja teiseks saad sa selle läbi endale Inglismaal töötamise kogemuse, mis on väga oluline komponent sinu CV-s, et siin tööd leida. Seda teades, uurisingi ma FOCUSe bosside käest, et ehk neil on vahel vaja abi mõne ürituse korraldamisel või mõnel muul moel. Robert hakkab alates jaanurist lasteaias käima hommiku poole ja saab sinna jääda terveks päevaks, nii et mul tekkib rohkem vaba aega, mida ma hea meelega millegi kasulikuga sisustaks. FOCUSe naised sattusid vaimustusse! Neil on just plaanis hakata oma kodulehte muutma ja neil on hädasti abikäsi vaja ja seda abi on vaja just alates jaanuarist. Nii, et sobib täpselt! Ma veel väga ei julge hõisata, et „juhuuu, mul on vabatahtliku töö!“, aga kuna nad olid minu ettepaneku üle siiralt rõõmsad, siis ma arvan, et veidi võin juba rõõmustada küll.

Reede oli Inglismaa teismeliste jaoks eriti oluline päev, sest ekraanidele paisati film nimega „Noorkuu“ (inglise keeles „New Moon“). See on noorte (eriti muidugi tüdrukute) jaoks vaat, et kultusraamatuks muutunud Videviku-sarja teise raamatu ekraniseering. Kes ei tea, siis tegevus toimub ühes USA väikelinnas. Peategelaseks on üks 17 aastane tütarlaps, kes kolib oma isa juurde elama ja läheb uude kooli. Seal tutvub ta ühe äärmiselt kena kutiga, kes osutub vampiiriks. Lugu keerlebki vampiirinduse, armastuse ja vihkamise vahel.
Kuna Agnes rääkis sellest filmist juba mitu kuud, siis läksimegi laupäeval kinno. Saime peaaegu viimased piletid, nii et olime üliõnnelikud. Kinno jõudes hakkasime otsima, et kus siis on see saal, kus filmi peaks näidatama. Tuli välja, et hoopis teises majas. Jooksime siis elu eest kohale, sest kell oli juba nii palju, et film pidi kohe-kohe algama. Hingeldades saali jõudes oli üllatus suur, sest see oli paaegu tühi. Imestasin, sest ma ju teadsin, et saal peab olema välja müüdud. Ootasime veidi ja ekraanil hakkasid jooksma reklaamid. Aeg muudkui läks ja hakkasid jooksma uute filmide treilerid. Rahvas vaikselt kogunes kohtadele ja „juba“ pool tundi peale välja kuulutatud algust, pandigi film käima. Väga kummaline! Teinekord siis teame, et kinno minekuga ei tasu kiirustada. Film oli päris hea, nii et minulgi oli põnev vaadata, kuid filmist veel põnevam oli publik. Publik koosnes enamasti valgetest teismelistest tüdrukutest, sekka ka mõned vanemad inimesed ja isegi mõned mehed. Me Agnesega pidime kreepsu saama, kui kogu saal hakkas äkitselt ühe eriti vaimustava koha peal suure häälega hõiskama ja aplodeerima. Teise koha peal, kus kõik ei läinud päris nii nagu oleks lootnud, karjus publik meeleheites „OH, NO!!!!“ Pööraselt naljakas! Nii jätkus terve film. Mulle meenus kohe oma ema räägitud lugu sellest, kuidas ta kunagi noorena käis Nõuni kinos (Nõuni on üks väike maakoht enne Otepääd) mingit filmi vaatamas ja tema taga istunud tütarlaps hüüdis ühe eriti pingelise hetke ajal: „Oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks!!!“ :)

Agnes unustas eelmisel nädalal koju kiirustades oma jope kooli. Järgmisel hommikul oli ta seetõttu sunnitud kooli minema koolivormi väel, mis õnneks koosneb ka kampsunist ja pintsakust, nii et mitte väga hull. Sellegipoolest õnnestus tal ennast ikkagi ära külmetada, nii et täna ta kooli ei läinud. See on tegelikut teine kord tal siin elades tõbine olla. Ma ei olegi vist esimesest korrast siin blogis rääkinud. Põhjus, miks sellest üldse rääkida tasub, on kool. Siin võetakse kooli äärmiselt tõsiselt ja on väga oluline teada, kus laps viibib. Igal hommikul lähevad lapsed oma klassiruumi, kus nad üle loetakse ja nimed kirja pannakse. Õhtul, enne koju tulekut, on sama protseduur. Kõik ikka selleks, et oleks teada, kus laps viibib. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb lapsevanemal igal hommikul enne kella üheksat kooli helistada ja teatada, et laps sellel päeval kooli ei ilmu ja öelda ka põhjus, miks ta seda ei tee. Juhul, kui lapsevanem unustab helistada, siis helistatakse talle otsekohe koolist, et teatada, et laps pole kooli ilmunud ja uurida, kas lapsevanem on sellest teadlik.
Eelmisel korral, kui Agnes haige oli, siis jäi ta haigeks tegelikult koolis. Tõele au andes, siis hommikul ta ennast päris hästi ei tundnud, aga kuna palavikku polnud ja nohu ka mitte, siis saatsin ta ikkagi kooli. Ma ei poolda iga väiksema häda korral koju jäämist. Koolis hakkas, aga Axil nina tilkuma ja tuli palavik, nii et ta otsustas, et tuleb koju. See, aga pole niisama lihtne. Kõigepealt pidi ta minema oma klassijuhataja juurde, kes fikseeris, et Ax on tõesti haigeks jäänud ja kirjutas selle kohta tõendi. Agnes läks, tõend näpus, kooli administraatori juurde, kes mulle helistas ja teatas, et Agnes on haige ja küsis, kas ma luban tal ise koju tulla või tahan talle järele minna. Kuna mul ju siin autot pole ja Ax just päris suremas polnud, siis arvasin, et las tuleb ise. Peale seda kirjutas administraator Agnese päevikusse kirja, milles teatas, et Agnes on kooli loal ja minu teadmisel koju lubatud, kuna ta jäi haigeks. Seda tõendit olevat vaja juhuks, kui politsei peaks Agnese tänaval kinni pidama ja uurima, miks ta tundide ajal linnas ringi hulgub. Vot, milline karm kord! Politseid Ax tookord ei kohanud, nii et selles mõttes läks see tõend „raisku“.
Seekord ma siis mõtlesingi, et las Ax jääb parem koju, kuna tal juba eile oli köha ja nina tilkus. Palavikku küll polnud, aga päev-paar kodus sellise külmetusega ajab vast asja ära. Tüütu oleks jälle seda pikka protseduuri koolis läbi teha.

Robi kasvab viimasel ajal metsiku kiirusega ja kuigi me alles kolisime siia, siis ikkagi on juba tekkinud riideid, mis on väikseks jäänud. Need on ilusad, aga mitte nii lahedad, et oleks mõtet neid Eestisse tassida ja sugulastele jagada (neile lähevad ikka ainult parimad palad ;) Murdsingi siis pead, et mida nendega ette võtta. Mu käsi ei tõuse korralikke riideid ära viskama. Mõtlen alati, et neist võiks ju veel kellelgi kasu olla ja nagu tellimise peale potsatas reedel meie postkasti kilekott, mille peal oli kiri, kus paluti kasutatud riided ja jalanõud, mida ise enam ei vaja, sinna kotti panna ja esmaspäeval värava taha tõsta, kust see siis kaasa viiakse ja vaesuses kannatavatele peredele jagatakse. Kas pole äge? Ma olin täiesti vaimustuses! Tore, kui Eestis ka midagi sellist tehtaks.

Soojade tervitustega!

Tuesday 17 November 2009

Pakatame uhkusest


Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest... Algus nagu Agu Sihvka lugudes, aga on ka põhjust, sest eile käisin ma Agnese koolis õpetajaga kohtumas. Õnneks polnud tegu agusihvkaliku pättuse klattimisega vaid täiesti plaanipärase arenguvestlusega. Arenguvestlused pidid selles koolis toimuma igal semestril, nii et siis kolm korda aastas. Olin täitsa põnevil. Kohtumine oli määratud kella kolmeks päeval, aga kohal tuli olla varem, et kätte saada Agnese kohta koostatud vaheraport tema edusammude kohta. Raport näeb välja nagu väike tunnistus, kuhu on märgitud kõik ained ja iga aine kohta kolm hinnet – esimeses lahtris on hinne (või siis hinnang) selle kohta, kui palju Agnes tunnis pingutab ja püüab. Teine lahter on selle kohta, kuidas on tehtud kodused tööd ja kolmas lahter näitab, kuidas neid koduseid töid on koolis esitletud. Esimesel hetkel Axi hinnetele pilku visates ma jahmusin, sest seal olid ainult ühed, mõned kahed ja paar kolme, aga siis tuli meelde, et siin on hinded ju vastupidi, nii et 1 on kõige parem ja 5 on kõige halvem. Nii, et super! Oi, ma olin ja olen uhke! Ax on nii tubli! Kolmed olid Axil ainult kunsti kodutöö ja kodutöö esitlemise eest, muudes ainetes olid enamasti ühed ja ka paar kahte.
Raport näpuvahel, läksime Agnese klassijuhatajaga kohtuma. Tegelikult on Agnesel lausa kaks klassijuhatajat või juhendajat (inglise keeles nimetatakse neid siin „tutor“), mõlemad meesterahvad, kellest üks, Mr Pillay, Axile väga meeldib, aga teda polnud just kahjuks kohal, nii et kohtusime Agnese teise klassijuhataja, Mr White’ga. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja minu ego (ja Axi oma muidugi ka) sai kõvasti tõstetud. Klassijuhataja kiitis, et Agnes on uskumatult hästi kooli sisse elanud ja et Agnese inglise keel on lausa suurepärane ja et tal pole Axile mitte ühtegi etteheidet. Agnes ise kurtis, et tema sõnavara pole veel piisavalt laiahaardeline, aga õpetaja arvas, et eks see tuleb ajaga ja sellepärast pole vaja ülse muretseda. Ta pakkus Axile välja ka variandi, et kui Agnes tunneb, et tal on kontrolltööde ajal raskusi tööülesannete tekstidest aru saamises, siis andku kohe teada ja ta korraldab Agnesele nö ettelugeja, kes talle siis tööülesannet selgitaks. Päris vahva mõte! Kõige rohkem oleks seda võib olla matemaatika tekstülesannete juures vaja. Ma olen siin blogis ka kurtnud ja kurtsin ka eile arenguvestlusel, et matemaatikas ja prantsuse keeles on vahel keeruline ilma õpikuta hakkama saada. Soov pandi kirja ja lubati Axile need õpikud organiseerida, nii et jälle hea! Lahkusime koolist äärmiselt meeldivas ja kõrgendatud meelolus. Küll on ikka hea, kui sul on nii tubli tütar ja et ka poeg kiitmata ei jääks, siis kogu selle aja, mis meie Agnese ja Mr White’ga vestlesime, mängis Robi klassinurgas luukerega ja ei seganud meid põrmugi :)

Kalle käis eelmisel nädalal Türgis. Kahjuks sellest midagi siia blogisse sobivat kirjutada pole. Enamuse ajast viibis ta ühel või teisel koosolekul ja kohtumisel või õhtusöögil, nii et vedas, kui ta üldse nina õue pista sai. Õnneks kingiti talle paks raamat Türgi vaatamisväärsustest, nii et saime pärast kodus uurida, mida kõike seal näha võiks.

Lõpetuseks üks väike nali, mille korraldas meile Royal Mail. Saatsin oma isale isadepäevaks väikse paki, kus oli karp komme ja kaart. Kaardi esimeseks pooleks oli Londoni vaatega postkaart, mille taha ma kleepisin meie perepildi. Perepilt oli selline natuke totter – meie istumas ühes pitsabaaris, kõigil paberist kokamütsid peas. No selline naljapilt. Saatsin veel tähitud kirjana, et ikka kindlasti kohale jõuaks. Ja jõudiski! Ema helistas ja ütles, et isa oli kingituse kätte saanud ja tänas vahva autos kasutatava akulaadija eest. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja! Et mis akulaadija?! Korraks turgatas veel pähe, et huvitav, kas kommid olid akulaadija kujuga või misasja ta ajab (mõte käib ju kiiresti). Küsisin, et mis akulaadijast ta räägib, et kommid ja kaart pidid ju olema. Aga kujutage ette – ei olnud! Ümbrik oli lahti tehtud ja uuesti kinni kleebitud. Ümbrikul kõik minu käekirjaga kirjutatud aadress peal, aga sees ei olnud mitte minu saadetis vaid mingi akulaadija, kusjuures veel sellise otsaga, mis mu isa telefonile ei sobigi. Olin hetkeks täitsa vihane, aga siis hakkas naljakas. Esiteks, kujutage ette minu vanemate üllatust, kui nad leiavad ümbrikust mingi akulaadija, ei mingit kaarti ega õnnitlust, lihtsalt mingi laadija. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma tavaliselt selliseid ülipraktilisi asju ei kingi ja mitte ilmaski ei jäta ma lisamata kaarti või kirja stiilis „Hurrraaa, hurrrraaaa! Head isadepäeva, kallis issi!!!“ vms. Teiseks, nüüd ootas keegi akulaadijat ja sai selle asemel hoopis kommid ja mingi ülitotra perekonnapildi. Kohutavalt naljakas! Saatsin isale siis kohe meili ja õnnitlesin teda akulaadija saamise puhul, lisades, et mina seda küll ei saatnud, aga ehk kulub ikkagi marjaks ära. Isale tegi see ka hirmsasti nalja. Ta ainult imestas, et kuidas siis Royal Mail ei taibanud talle õige otsikuga laadijat saata ;) Järgmisel päeval, peale seda nalja, saabus meie postkasti reklaam Royal Maililt, milles sooviti häid saabuvaid jõule ja teatati, et nendega võime kindlad olla, et saadetis ka pärale jõuab. Ma vist rohkem siiski ei riski...

Täna tuleb meile külla Kalle õde Triinu koos oma tütre Emma-Liisiga. Nii vahva! Me juba nii ootame! Ilm pidi ka ilus tulema – homseks lubatakse lausa 16 kraadi sooja ja päikesepaistet! Praegugi paistab päike!

Roosade ja rõõmsate tervitustega!

Monday 9 November 2009

Tulevärgist ja särgist-värgist :)


Hilinenud isadepäeva õnnesoovid kõigile isadele! Tänase loo illustratsiooniks on Roberti joonistatud isadepäeva kaart, millel on kujutatud tema nägemus Kallest :) Sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Londonis isadepäeva ei tähistatud. Ilmselt toimub see siin mingil muul ajal. Siin korraldati hoopis suuremaid ja väiksemaid ilutulestiku-show’sid. Eellugu suurele paugutamisele on aga väga ammune: 1605 aastal oli 5 vandeseltslast otsustanud Westminsteri õhku lasta. Õnneks suudeti see ära hoida, kuid sellegipoolest lastakse alates sellest ajast igal aastal 05.novembril ja selle kuupäeva ümbruses ilutulestikku. Minu meelest nii tore traditsioon (ja ilutulestikumüüjate arvates ilmselt ka ;) Käisimegi Axi ja Robiga laupäeva õhtul jalutuskäigul, sest meil oli infot, et meie lähedal on laupäeva õhtul plaanis ilutulestiku-show. See info pärines meie sõbralt „õhupallipoe-tädilt“. Robi lasteaia teele jääb nimelt üks väike pood, kus müüakse kõikvõimalikku sünnipäevade ja muude pidustustega seotud kraami. Robi on selle poe ristinud Õhupallipoeks. Peale õhupallide ja muu peokraami müüakse seal ka väikseid vidinaid, mis on ilmselt mõeldud peol korraldatavate mängude auhindadeks. Robile need hirmsasti meeldivad ja alati, kui me lasteaeda läheme, siis jalutame sealt poest ka läbi. Õhupallipoes töötab üks hästi armas naisterahvas, ma arvan, et umbes 60 aastane. Ta ütleb, et oleme tema parimad kliendid. Koolivaheajal me sinna ei sattunud ja kui me siis jälle peale vaheaega lasteaeda minnes poodi sisse astusime, siis oli müüja nii rõõmus meid nähes ja uuris, et kuhu me küll kadusime vahepeal. Nii armas! Nii oligi, et kui me eelmisel neljapäeval jälle poes olime, siis soovitas õhupallipoe-tädi meil laupäeva õhtul tänavale minna, sest meie kandis oli keegi planeerinud oma aias suure tulevärgi korraldada. No ja see oli ikka võimas küll! Üks pauk ilusam, kui teine! Robi oli ka nii vaimustuses! Ta millegipärast ei suuda öelda ILUTULESTIK ja ütleb selle asemel ILETILUSTIK, mis on veel vahvam sõna! Minul tuleb alati ilutulestikku nähes tahtmine karjuda „Head uut aastat!“ ja nii me Axi ja Robiga ka kisasime, aga kuna keegi meist nagunii aru ei saanud, siis ei olnud see isegi mitte imelik :)

See nädal on aga alanud väga tegusalt.
Kalle lendas täna hommikul Türki koos suure seltskonnaga juhtkonnast. Kava on tihe – iga päev viiakse neid eri linnadesse, kus tutvustatakse tööalaselt huvipakkuvaid vaatamisväärsusi, nii et kuigi ilmateade lubas, et seal kandis on sooja lausa 27 kraadi, siis vaadates tema tihedat graafikut, ei jää ilmselt peesitamiseks üldse aega. Reis kestab kuni reedeni.
Mina aga osalesin täna FOCUSe korraldatud seminaril. Umbes kuu aega tagasi tegin ka blogis sellest seminarist juttu. Üritus oli korraldatud elukaaslastele, kes on koos oma mehe või naisega Suurbritanniasse tulnud, kuna kaaslane on siia tööle asunud. Minul paluti seal osaleda panelistina ehk siis jagada kohale saabunutega oma lugusid siia kolimisest ja sisse elamisest. Olin nõus, sest esiteks pole mul esinemine rahvahulkade ees kunagi probleemiks olnud ja teiseks tundus see olevat hea võimalus endale uusi tuttavaid leida ja huvitavalt aega veeta. Tänu Robi vastutulelikele kasvatajatele, sain ta täna viia lasteaeda hommikuks, mitte lõunaks, nagu tavaliselt, nii et sain vabalt üritusel osaleda.
Seminari toimumispaika kohale jõudes tabas mind aga üllatus – tegemist oli suure üritusega, võiks isegi öelda, et messiga. Suurde ruumi olid erinevad konsultatsioonifirmad, maaklerifirmad, erakoolid jm „elukaaslastele vajalike ametite esindajad“ enda boksid üles pannud, rahvas jalutas ringi, uuris erinevaid võimalusi ja pakkumisi. Saali, kus seminari osa pidi toimuma, oli kogunenud ligi 100 inimest. Ma ei osanud oodata, et üritus nii suurejooneline on. Arvasin, et tegemist on tavapärase FOCUSE korraldatud üritusega, kus osaleb maksimaalselt 25 inimest, aga ma ei lasknud ennast sellest heituda.
Peale minu oli paneliste veel 5 – kaks ameeriklannat, üks mehhiklanna, üks kreeklanna ja üks mees Hollandist. Vestlust juhtis üks ameeriklanna, kelle abikaasa on inglane ning kes seetõttu oli ka ise kunagi samas olukorras, kus meie praegu. Pean ütlema, et mina olin kõigist neist paneelis osalejatest kõige vähem aega Londonis elanud. Enamus olid siin olnud ikka vähemalt üle aasta. Meil paluti rääkida erinevatest raskustest, mis meid siia kolides tabasid. Et natuke nalja ka saaks, siis rääkisin muu hulgas ka meie duššiaparaadi-lugu, mille peale kogu saal naerust kõveras oli. Lahe! Peaksin vist koomiku ameti peale mõtlema ;) Peale selle kiitsin veel Eestit, kui E-riiki ja kurtsin siinse asjaajamise aegluse üle ja muidugi ei saanud ma ka mainimata jätta Agnese kooli-saagat. Kuna mina pole veel töö otsimisega algust teinud, siis ei osanud ma sel teemal sõna võtta, aga kuulates teiste lugusid, siis paistab, et lihtne ei saa see olema. Väga oluline on omada UK-s töötamise kogemust, kasvõi siis vabatahtliku tasemel, muidu pidi olema väga raske tööd leida. No eks näis! Vabatahtliku tööd ei tohiks eriti keeruline leida olla. Teine asi, mida teised osalejad palju rõhutasid, oli oma sõprade võrgustiku loomise olulisus ja keerulisus. Soovitati minna kursustele, trenni või taaskord, teha vabatahtlikuna kuskil tööd, et tutvuda inimestega ja nendega sõbraks saada. Kõige keerulisem pidigi olema just brittidega sõpruse loomine. Kurdeti, et nad on kinnised ja ei lase võõramaalasi endile lihtsalt ligi. Mul siiamaani olnud nii palju tegemist ja sebimist, et ma pole veel briti-sõprade puudumise üle muret tundma jõudnud hakata. See tunne tuleb ilmselt veidi hiljem, siis, kui kogu eluolu juba sujub ja hakkab tekkima rutiin. Kuid sõprade võrgustikust rääkides – siis juba täna õhtul saabus mulle meil sellelt samalt tänase ürituse korraldajalt, kes tänas osalemise eest ja pakkus välja, et me võiks sama kambaga neljapäeval lõunale minna. Vahva! Kuna Robert käib neljapäeviti lasteaias, siis mulle see isegi sobiks.

Ilm on meil külmaks läinud. Täna hommikul oli ainult 3 kraadi sooja, päeval on ikka nii 12-13 kraadi, aga tuul on selline külm ja läbilõikav. Pean endale vist ikka salli ostma.

Kuumade kallistuste ja matsuvate musidega!

Tuesday 3 November 2009

Sahistame lehtedes


Tervitan teid minu elu seni ilusamaist sügisest! Hetkel on küll veidi sombune ja pilves, aga üldiselt on sügis olnud lausa võrratu. Viimastel nädalatel on lehed hakanud värviliseks minema ja puudelt maha langema. Ilm on olnud soe ja päikesepaisteline. Siin on vist mingit muud sorti vahtrad, kui Eestis, sest nende lehed on metsikult suured väga kollased. Mõned vahtrad on jälle väiksemate ja erksavärviliselt tumepunaste lehtedega. Nii mõnus on nendes sahistamas käia. Päike teeb kogu pildi nii kuldseks ja kui sooja on ikka ligi 20 kraadi, siis oled justkui värvilises suves. Nii ilus!

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg. Peale suurt ekskurseerimist eelmisel nädalavahetusel ja eelmise nädala alguses, olime teisipäeval ja kolmapäeval vahelduseks üsna kodused. Neljapäeval võtsime aga Axi ja Robiga (sest Kallel ju ei olnud koolivaheaega – alatu;) ette käigu Rahvusgaleriisse. See on ilmatu suur kunstimuuseum, kus võid kohata väga paljude tuntud ja ka tundmatute (minu jaoks) kunstnike maale. Galerii asub kuulsa Trafalgar Squer’i ääres. Me ei olnudki veel sellele väljakule sattunud ja pean tunnistama, et see oli juba paras vaatamisväärsus. Uhked lõvide kujud, purskkaevud, võimas monument Trafalgari lahingus elu kaotanud admiral Nelsoni kujuga. Selle väljaku kohta muu sõna vist ei sobigi, kui VÕIMAS. Rahvusgalerii on ilmatu suur ja ega me kõiki ruume läbi ei jõudnud käiagi. Sissepääs on muide tasuta! Robert ei saanud alguses aru, mis seal teha tuleb ja oli veidi kärsitu, kuid ühel hetkel köitis ta tähelepanu ilmatu suur maal, mis minu meelest polnud kuigi kena, sest sellel oli kujutatud mehed võitluses, kusjuures ühel tüübil oli kellegi keha küljest ära rebitud pea käe otsas tolknemas. Robertile aga tundus see maal hirmus põnev (mida muud öelda, kui et MEHED!). Ruumide keskele on seal paigutatud pingid või diivanid, et oleks hea mõnda maali rahulikult nautida. Istusime selle jubeda maali ees Robi nõudmisel päris mitmeid minuteid, enne kui saime edasi liikuda. Alates sellest hetkest, muutus Robert aga tõeliseks kunstinautlejaks. Ta jalutas mööda ruume ringi, tegi erinevate maalide kohta märkusi ja mõne ees tahtis istuda. Kõige rohkem meeldisid talle muidugi maalidel kujutatud loomad. Meie Agnesega olime selliste asjade kulgemisega väga rahul ja muudkui imestasime üha uute ja uute mälusopist tuttavate maalide elusuuruses nägemise üle. Peale kunstisaali külastust käisime veel kohvikus ja siis tulime koju. Leidsime, et Rahvusgalerii on järjekordne koht, kuhu tuleb tagasi minna, sest nii palju jäi veel vaatamata ja uurimata. Seal laenutatakse ka audiogiide, nii et galerii korralik läbimine võtaks kindlasti aega päevi, kui mitte nädalaid. Sirts, kui te meile Tõnniga külla tulete, siis see on kindlasti üks koht, mida me koos külastama lähme!

Reedel saabusid meile külalised - Kalle endine töökaaslane Kadri oma elukaaslase Janisega. Käisime koos nendega siin meie kodukandis asuvas Nepaali restoranis söömas. Söök oli täitsa hea, sarnanes India köögile. Ruumi oli ainult veidi vähevõitu, aga mulle tundub, et nii see väiksemates söögikohtades ongi, sest majad, kuhu restoranid tehtud on, on vanad ja kitsad ning et võimalikult palju rahvast ära mahutada, siis ongi lauad üsna üksteise otsa pandud. Robert tüdines lõpuks lauas istumisest ära ja lõbustas ennast laua alt läbi ronimisega. Mulle tuli kohe oma lapsepõlv meelde, kus vahel suurtel sünnipäevapidudel tuli laua tagant välja pääsemiseks laua alt läbi ronida. Nostalgia!
Laupäeval läksime kõik koos Camdeni turule. Oli see alles virr-varr! Sajad müügiletid, kus müüdi kõikvõimalikku pudi-padi alates märkidest ja nööpidest, lõpetades toiduainete ja mööbliga. Rahvast oli murdu! Robertil oli mõnus koht Kalle kukil, muidu oleks ta küll vist ära tallutud. Kraami oli seal nii palju, et me ei ostnud peale Axi päikeseprillide, mitte midagi. Lihtsalt ei suutnud valida ja ega ausalt öeldes midagi vaja ju ka polnud :) Meile meeldis kõige rohkem tänav, kus müüdi hiina sööki, mis oli väga maitsev ja soodsa hinnaga. Kuna tegemist oli Halloweeniga, siis liikus turul ringi palju kostümeeritud rahvast, kuigi kell oli alles üsna vähe ja õhtu polnud veel kaugeltki käes. Pikk järjekord oli kostüümilaenutuse ukse taga, nii et tundub, et kohaliku võtavad seda Halloweeni värki üsna tõsiselt. Meie sellest pühast midagi eriti ei pea ja kõrvitsat aknale ei pannud. Igaks juhuks varusin aga komme ja hea oli, et varusin. Ühel hetkel oligi uksel koputus ja ukse taga seisis väike tont – umbes 4-5 aastane, peas helendavad sarvekesed ja ise üleni mustas. Küsis argliku häälega „trik or treat“. Ma trikki igaks juhuks ei tahtnud saada (jumal teab, millega ta oleks hakkama saanud, olen filmides näinud, et need trikid on vahel päris pöörased), nii et eelistasin talle komme anda. Tondi emme ootas igaks juhuks väraval :)
Laupäeva õhtul korraldasime kodus õhtusöögi (suur tänu Jutale ja tema retseptidele!), kuhu kutsusime ka Siimu ja Riina, kes on samuti Kalle endised töökaaslased ja kes siin Londonis praegu õpivad. Nad on hästi toredad ja me oleme siin headeks sõpradeks saanud. Õhtu kujunes väga mõnusaks, aga see pole ka ju mingi ime, sest kui laua taga istub tore seltskond, siis ei saagi see ju teistmoodi olla.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt midagi me ette ei võtnud. Käisime vaid veidi shoppamas ja juba oligi Kadril ja Janisel aeg lahkuda. Nii tore, et nad võtsid vaevaks tulla! Londonisse kolimise suurepäraseks lisaväärtuseks on see, et külla tulevad inimesed, kes siis, kui me Eestis elaksime, poleks võib olla külla jõudnud. Kõlab naljakalt, aga nii see on.

Olen juba päris kaua tahtnud kirja panna mõningaid tähelepanekuid, aga ikka on juhtunud nii, et need pole kirja saanud. Parandan siinkohal selle vea.
Paksud inimesed. Olin kuulnud, et inglased on kole paksud, aga siin on tänavapilt täiesti normaalne. Inimesed on täiesti normaalses kaalus, võiks isegi öelda, et heas vormis. Poes müüakse küll koera toidupakkide suuruseid krõpsupakke, aga ma pole veel kordagi näinud, et keegi neid ka ostaks. Silma on hakanud hoopis see, et inimestel on ostukärudes rohkelt rohelist kraami ja lilli. Lilled on teine asi, millest ma olen tahtnud kirjutada. Siin müüakse igas toidupoes tohutult palju lilli – imeilusaid kimpe ja niisama lahtisi lõikelilli ja kui poes ringi vaadata, siis on enamusel mõni lillekimp kärus. Siin on ostukärudel lausa spets lillekimbu hoidmise seadeldised. Ma ei usu, et kõik need kimbud kellelegi sünnipäevaks kingitaks. Inimesed vist lihtsalt kaunistavad oma kodu lõikelilledega. Nii ilus! Ma ostsin ka kohe suure vaasi, kuhu ma nüüd imeilusaid lillekimpe ostan. Kimpudega on siin kaasas väike kotike mingi vedelikuga, mis tuleb lillevette panna, mis siis lilli kauem kaunina hoiavad. Tundub, et see töötab, sest kimbud peavad vastu vähemalt nädala, kui mitte kauem. Kui paksukeste juurde veel korraks tagasi tulla, siis võib olla on asi jälle Londonis ja selles, et siin elab vähe päris inglasi ja et maapiirkondades on asjalood teised.
Seni olen Agnese siinset kooli vaid kiitnud, aga nagu ikka, on ka siin mõned asjad, mis on Eesti koolis paremini korraldatud. Üks nendest asjadest on toolid. Kujutage ette, Agnese koolis olevatel toolidel ei ole seljatugesid. Nii on ju väga ebamugav istuda! Ma ei kujuta ette, milleks see hea peaks olema. Teine asi on garderoob. Siin sellist asja ei ole. On kapid (Axil olid Laagri Koolis ka tegelikult kapid) nagu olete vast filmidest näinud, aga kappe ei jagu mitte igaühele ja peale selle on kapid tasulised. 20 naela tuleb anda tagatiseks ja 15 naela maksab aastane kapirent. Kuude peale ära jagades pole see teab, mis suur summa, aga ikkagi veider. Rentisime Axile ka ikkagi kapi, sest kui hommikul on ainult 7 kraadi sooja, siis tuleb ju ikkagi jope selga panna ja kui sul pole koolis seda kuhugi jätta, siis on ikka väga ebamugav. Kolmas asi on õpikud, mida siin ei ole. Nemad nimetavad õpikuteks kaustikuid, kuhu lapsed ise tunnis märkmeid teevad. Ühest küljest on väga mugav – ei ole vaja raskeid õpikuid kooli tassida, aga teisest küljest on jälle keeruline, sest kui laps ei saa koolis kõigest aru, siis ei ole minul, kui lapsevanemal, millelegi toetuda, et talle selgitust jagada. Arusaadavalt on Agnesel koolis hetki, kui ta ühest või teisest tunnis räägitud asjast päris täpselt aru ei saa. Siis ongi ainuke võimalus õpetajalt selgitust küsida. Minu meelest oleks hea, kui mingid õpikud ikkagi olemas oleks. Olgu siis kasvõi ainult koduseks kasutamiseks.
Roberti tuleb järgmisel aastal kooli minna. Selleks, et kooli saada, tuleb juba 04.detsembriks kohalikule omavalitsusele esitada avaldus, kuhu tuleb märkida kolm eelistatud kooli. Märtsi lõpuks peaks selge olema, millisesse neist kolmest koolist laps saab. Tegelikult pole aga päris kindel, kas laps ÜLDSE ühtegi nendest koolidest pääseb. Valik langeb selliste kriteeriumite järgi: esimeses järjekorras võetakse kooli lapsed, kes on riiklikul ülalpidamisel. Teises järjekorras lapsed, kellel on meditsiinilised, sotsiaalsed, religioossed või filosoofilised vajadused just sellesse kooli saamiseks, kolmandas järjekorras on lapsed, kelle õed või vennad nimetatud koolis juba käivad. Viiendal kohal on elukoha lähedus. Robi kvalifitseerub ainult viimasele, ehk siis viiendale, positsioonile, nii et ma pole eriti kindel, millisesse ja kas üldse ühtegi, meie kolmest eelistatud koolist Robert pääseb. Juhul, kui kohti ei jagu, siis pannakse laps ootejärjekorda ja kui toimub mingi liikumine, siis saab laps kooli minna. Kohutavalt veider korraldus! Mingeid sisseastumiskatseid või muud tsirkust ei toimu. Tuleb lihtsalt olla kannatlik ja oodata.
Telekamaksust ma juba ühes eelnevatest lugudest rääkisin. See on 145 naela aastas teleka kohta. Kuna maksude maksmine pole just eriti meeldiv tegevus, siis lükkasime seda aina edasi, kuni ühel päeval saabus kiri, kus teleka litsentse välja andev asutus teatas, et neil on infot, et me oleme ostnud teleka, aga neil pole infot selle kohta, et me oleksime tasunud televiisorimaksu. Kirjas paluti seda viivitamatult teha. On ikka süsteem! Maksime ruttu siis maksu ära.

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teilegi!

Tuesday 27 October 2009

Head vaheaega!




Hurraa! Lastel on vaheaeg! Kirjutasin nimelt „lastel“, sest siin on komme selline, et vaheaega peavad ka lastepäevahoiud, nii et Robertil on praegu tema elu esimene koolivaheaeg. Kui ma talle seda rõõmusõnumit eelmisel neljapäeval peale lasteaias käimist teatasin, siis hakkas ta vastupidiselt minu ootustele hoopis nutma ja ütles, et tema tahaks ikka lasteaias käia, mitte vaheajale jääda, nii et tundub, et talle on kohalik lasteaed kohe päris meeldima hakanud. Vaheaeg on tore, aga meie jaoks ikkagi veider, et lasteaiad vaheaega peavad. Mida peaks siis üks tööl käiv ema tegema? Varsti tuleb ju jõuluvaheaeg, mis kestab 2 nädalat, aprilli alguses on lausa 20-päevane vaheaeg. Ilmselt on arvestatud, et emad kas ei käi üldse tööl või siis on pere käsutuses pidevalt ka lapsehoidja, kes siis lastega vaheaega veedab. Ma pean taaskord ütlema, et mulle meeldib ikka meie lasteaedade süsteem rohkem.

Vaheaeg on praegu ka Eesti koolides. Sel puhul tulidki eelmisel reedel meile külla minu tädipoeg Raul oma perega, lihtsamalt öeldes Wipsid. Reede õhtul jätsime lapsed koju ja läksime pubisse. Mina ei olnudki veel siin oleku ajal pubisse jõudnud. Käisime ühes meile üsna lähedal asuvas ja eemalt vaadates väga popis pubis (seal on lihtsalt alati palju rahvast). Oli väga mõnus – rahvast parajalt palju, õlu hea ja koht õdus. Nii, et punkt on nüüd kirjas – pubis käidud :)
Laupäeva hommikul tutvusime kohaliku kaubandusega ja läksime seejärel Londoni Transpordimuuseumisse. Väljapanek algab aastaga 1800, kus on esitletud esimesed omnibussid jm selle aja ühissõidukid. Edasi tulevad esimesed trammid, metrood, bussid jne. Kõige lõpus on juba tänapäevased bussid. Põnev oli isegi tüdrukutel, nii et soovitan soojalt!
Pühapäeval võtsime suuna Windsorisse. Richmondist läheb sinna rong ja sõit kestab alla 40 minuti, nii et mõnusalt lähedal. Windsori loss on ikka väga võimas! Territoorium, millel loss asub, on tohutu suur ja kuna loss asub kõrgel mäe otsas, siis on vaated võrratud. Meeldiv üllatus oli see, et igale soovijale jagati tasuta audio-giide, mis nägid välja nagu telefonitorud ja kus said siis õige numbriga nupule vajutades kuulata mis ühes või teises lossi nurgas vaatamist väärib. Ekskurseerisime ka lossis sees, kus üks ruum oli uhkem, kui teine. Välja olid pandud relvad, imeilusad maalid kuninglikest perekonnaliikmetest, suured kogud nende imelistest nõudest jms. Lõpuks hakkas lausa pea ringi käima kogu sellest toredusest. Väga lahe oli ka kuninganna Mary nukumaja, mis oli kujundatud justkui miniatuurne loss – marmorist trepp viis ülemistele korrustele, kus olid peensusteni kujundatud magamistoad, söögitoad, raamatukogu jne. Kõik lühtrid, voodid, lauanõud (mis pidid olema tehtud hõbedast) ja muud asjad olid justkui päris, ainult et kordades väiksemad, kui päriselt. Selline nukumaja oleks iga tüdruku unistuseks. Windsor on aga ilma lossitagi tore ja armas koht. Seal on palju kohvikuid, poekesi ja armsaid väiksed tänavad. Jalutasime peale lossi külastust veidi ringi ja sõitsime vaaterattaga. Käisime ka Etonis, aga kuna selleks ajaks oli juba pime, siis erilist elamust me kuulsast kolledzist ei saanud. Aga no ära on see nüüd igatahes nähtud. Kokkuvõttes jäime oma päevaga väga rahule.
Esmaspäeval oli plaan minna Madam Tussaud muusemisse vahakujusid vaatama, aga tänu koolivaheajale oli see välja müüdud, nii et muutsime plaani ja läksime hoopis Teadusmuuseumisse. See on seitsmel korrusel asuv muuseum, mis on täis kõikvõimalikke väljapanekuid kõikvõimalikest teadust puudutavatest teemadest. Rahvast oli tohutu palju, nii et järjekord tundus meeletuna. Õnneks sisse saamine väga kaua aega ei võtnud. Piletit selles muuseumis pole, aga kui tahad seal mõnda ekstra asja vaadata või kogeda, siis tuleb selleks eraldi pilet osta. Meie läksime 3-D kinno dinosauruste teemalist filmi vaatama. Päris lahe film oli. Robert oleks võib olla veidi rohkem dinosauruseid oodanud. Selles filmis oli suur osa aega pühendatud dinosauruste luude otsijatele, keda töötamas näidati ja kes oma tööst rääkisid. Film kestis 40 minutit. Peale seda võtsime väikse eine (mis tänu suurele rahvamassile väga vähe aega ei võtnud) ja vaatasime veel muuseumis ringi. Robert oleks seal veel kaua aega tahtnud veeta, aga meil olid teised plaanid. Kuna Kalle oli eile tööl, siis tema ei saanud meie Teadusmuuseumi-ekskursiooniga liituda, aga ma arvan, et see on paras koht, kuhu Robi ja Kalle võiksid isa ja poja päeva veetma minna. See oli rohkem selline poiste muuseum. Kuna Marta (väike Wips) ei olnud veel BigBeni näinud, siis käisime veel seal ka ära, viskasime pilgu Thamesile ja Westminister Abbey’le ja mina tulin nooremate lastega koju, kuna nad olid juba otsi andmas suurest ringi jalutamisest. Vapramad meist, aga käisid veel shoppamas, nii et õhtuks olid kõik väsin’d ent õnnelikud.
Meie jäime igatahes Wipside külaskäiguga väga rahule, loodetavasti nemad ka :)

Täna oli nii ilus ilm, et nautisime Robiga oma aeda, riisusime lehti ja tegime muid sügistöid ja ei viitsinud kuhugi kodunt kaugemale minna. Mõnus!

Mõnusat olemist teilegi! Ikka päikseliselt tervitades!

Tuesday 20 October 2009

Meie reisi pildid (tagurpidises järjekorras :)













































































Kõigile midagi!



Eelmisel nädalavahetusel sai teoks meie retk Inglismaa avarustesse. Algselt oli plaanis küll külastada ainult Somerseti piirkonda, aga see plaan muutus seoses meie hotelli asukohaga, nii et laupäeval käisime põhiliselt hoopis Gloucesterhire piirkonda avastamas. Kava oli tehtud meil nii, et oleks kõigile midagi!
Esimene elamus oli muidugi autosõit. Minul oli veider istuda „rooli“ ilma roolita ja Kallel oli „kõrvalistuaja“ pingil veel eriti imelik olla. Kui esimesed ringristmikud ilma viperusteta ületatud said, siis oli juba veidi kindlam tunne. Ostsime endile ka GPS-seadme, sest ilma selleta oleksime kindlasti Londonit ümbritsevas kiirteede rägastikus ära eksinud. Õnneks enamus teekonnast ei kulgenud mööda kiirteed, mille üle Kalle väga õnnelik polnud, vahepeal kulgesime ikka eriti kitsaid teid pidi ja harjumatut pidi liikluses ei ole see autojuhile just mee lakkumine. Meie Axi ja Robiga aga nautisime imelisi vaateid ja võrratuid külakesi ja linnakesi. Ilm oli ilus – päikesepaisteline, kuigi mitte väga soe.
Kõigepealt võtsime suuna Cheltenham’i poole, kus asub Gloucestershire Warwickshire Railway'le kuuluv Toddingtoni raudteejaam. Eriliseks teeb selle raudteejaama see, et sealt väljuvad vanaaegsed auruveduriga rongid. Raudtee on ehitatud aastatel 1900-1906 ja see kulges Birminghami ja Bristoli vahel. Liin suleti reisijatele 1960 aastal. Kuni 1976 aastani veeti seal veel kaupu, aga siis lõpetati ka see tegevus. 1981 aastal moodustasid vabatahtlikud ühenduse nimega „Warwickshire Steem Railway” ja selle ühenduse eesmärk oligi liin taas avada. 1984 aastaks oli suudetud raudteed niipalju taastada, et sai sõita juba ¼ miilisel lõigul. Tänaseks on taastamistööd jõudnud niikaugele, et rong sõidab 10 miili pikkusel teelõigul, alustades Toddingtonist ja lõpetades Cheltenhamis. Nii palju siis selle paiga ajaloost. Keda rohkem huvitab, siis infot leiab siit: http://www.gwsr.com/home.aspx
Jõudsime Toddingtoni jaama täpselt kümme minutit enne rongi väljumist. Jaam oli inimeste saginat täis, auruvedur tossutas ja rongisaatjad käisid tähtsate nägudega mööda perrooni ringi. Ostsime piletid ja läksime rongi. Piletiga, mis me ostsime, oleksime võinud terve päeva edasi-tagasi sõita (rong väljub igal täistunnil) ja paistis, et osad inimesed seda ka tegid. Nad olid ennast kupeedes mõnusalt sisse seadnud, söögi ja joogikraami kaasa võtnud ja nautisid sõitu. Vahva! Meie läksime alguses restoranvagunisse, ostsime teed ja kodus küpsetatud kooke ja sõit võis alata. Rong andis vilet ja asusimegi teele. Tundsin, et oleksin sattunud justkui mõnda Poirot’i filmi – veduri vilin ja popsutamine sõidu ajal olid täpselt nagu filmis, aknast mööduv vedurisuits ja ilus loodus lisasid veel oma osa. Robi oli alguses pettunud, sest ta lootis, et ta saab ise auruveduris sõita, aga pärast ta õnneks leebus. Sõit kestis 30 minutit. Rongisaatjad olid enamjaolt vanad inimesed, ikka nii 70 aastased. Nad nägid nii uhked oma vormiriietuses välja ja paistsid olevat väga õnnelikud – kohe näha, et omal vabal tahtel seda asja ajama tulnud. Tagasi sõitsime kupees, kus olid mugavad istmed ja lauakesed ja igati mõnus olemine. Vaated olid väga maalilised – lambad siin-seal põldudel, sügiseselt värviline loodus – super! Olime kõik vaimustuses!
Edasi läksime Sudeley lossi vaatama (Sudeley Castle). See asub Toddingtoni raudteejaamast 5 minuti autosõidu kaugusel. Loss on vana ja väärikas. Ajalugu ulatub tagasi aastasse 500. Viimased 150 aastat on loss olnud perekond Dent-Brocklehurst’ide käes ja nad elavad seal tänase päevani. Enamus lossist oligi külastajatele suletud, kuna pererahvas ei taha, et neid segatakse. Avatud oli väike kohvik ja lossis oli väljapanek Henry VIII’st ja tema arvukatest abikaasadest. Samuti oli palju ruumi pühendatud Emma Dent’ile, kes selles lossis palju aastaid perenaine oli. Lossi aed oli väga ilus ja hoolitsetud. Aias oli ka väike kirik – imeilus ja armas nii seest, kui väljast. Samuti oli seal „linnuaed“, ma ei leidnud hetkel paremat sõna kirjeldamaks suurtes puurides olevaid linde. No see oli justkui loomaaed, aga loomade asemel olid seal linnud ja neid oli ikka igasuguseid – pooltel ei teadnud me nimesidki. Väga uhked nägid välja. Paabulinnud ja mõned muud paabulinnu sarnased linnud jalutasid ka vabalt ringi.
Kui loss vaadatud, siis tundsime, et kõht on väga tühi ja otsustasime katsetada Inglismaa väikelinna kulinaaria võlusid. Me ei pidanud pettuma – ütlus, et Inglismaa toit ei kõlba kuhugi, peab täiesti paika. M.O.T.T :) Sõitsime väiksesse linna nimega Winchcombe. Linn oli armas, täpselt selline nagu minu ettekujutlustes üks väike Inglise linnake olema peab. Astusime sisse ühte pubi sarnasesse söögi-ja joogikohta. Kuna kellaaeg oli parasjagu selline, et lõunat enam ei pakutud ja õhtusööki veel ei pakutud, siis oli menüü üsna lühike. Robert võttis tavapärased friikad, Ax burgeri ja meie Kallega piirdusime õlle ja singi-juustu saiaga. Õlu oli küll hea, selle kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda, aga no need söögid – Robi friikartulid olid praetud mingis eriti veidra maitsega õlis (õnneks Robit see ei heidutanud), Agnese burgeri vahel olev kotlett oli ilmatu suur ja kohutavalt jubeda maitsega ja peale selle olid seal sees veel imelikud krõmpstükid. Agnes oli vapper ja sõi ikka 1/3 sellest asjast ära, sest mis sa näljaga ikka teed. Meie saia vahele oli pandud minu meelest küll säilimisaja ületanud sink, mille maitset aitas leevendada vaid ohtra õllega loputamine. Olime pehmelt öeldes oma toitudes pettunud, aga ei lasknud tujul langeda ja võtsime seda kui eksootikat.
Peale seda kulinaarset eksperimenti võtsime suuna oma hotelli poole. Hotell asus Bradford on Avoni nimelise linna ääres. See linn oli võrratu! Pange „Bradford on Avon“ Google’sse ja näete isegi, kui ilus see on. Hotell oli väga romantiline, pitsikesed siin ja satsikesed seal. Tuba oli suur ja ehitatud vanasse talli. Väga kaua aega me seal aga ei veetnud, sest meil oli veel üks punkt kavast täitmata – tahtsime külastada linna nimega Bath. Bathi läksime rongiga. Rongijaam asus meie hotellist ca 20 minuti kõndimistee kaugusel (mitte jalutuskäigu kaugusel) ja rongiga tuli sõita veel ca 15 minutit. Jõudsime Bathi pimedas. Nägime põhilised atraktsioonid nagu Bath Abbey ja Pulteney sild ära. Abbey oli ilus ja sild huvitav, aga linn ise ei midagi väga erilist. Meil on endil ju nii vägev Tallinna vanalinn ja sellega võrreldes ei olnud Bathis küll midagi erilist vaadata. Bathi linna teeb eriliseks tegelikult seal asuv Rooma Spa, mis on seal juba iidsetest aegadest saadik ja kus on väga tervendav ja mineraalide rikas vesi, aga kuna me spad ei külastanud, siis oli Bath kerge pettumus. Võib olla oli asi ka hilises kellaajas ja meie kerges väsimuses. Käisime söömas ja seal oli söök küll väga hea. Kes tahab Inglise kööki oma „tuntud headuses“ proovida, peabki ilmselt kuhugi väiksesse linnakesse või külakesse minema.
Pühapäeval läksime Somerseti. Plaan oli minna Wookey koobastesse, kus reklaami järgi pidid olema ka dinosaurused (ehk siis midagi meie suurele dinosaurusefännist Robile). Tee kulges taaskord mööda kitsaid ja käänulisi Inglismaa teid ja meie Agnesega olime jälle sillas! Kallel hakkas juba kergelt siiber saama ja ta unistas kiirteest.
Koobas oli äge! Sisse lasti vaid giidi juhtimisel, nii et pidime alguses veidi aega ootama, enne kui sisse saime. Giid oli kerges pohmellis (nii vähemalt tundus) noormees, kes rääkis väga vaimukalt koobaste ajaloost. Koopad on ca 1,5 miljonit aastat vanad ja inimene on nende läheduses elanud viimased 50 000 aastat. Koopaid on arheoloogid palju uurinud. 1912 aastal leidis arheoloog Herbert Balch koopast peaaegu täieliku vana naise skeleti, mida ümbritsesid mõned kitse skeletid, pistoda ja mõned kodumajapidamises vajalikud esemed ning ka poleeritud alabsteri-muna. Arheoloogide hinnangul on need asjad ja skeletid pärit raua-ajast. Koobastes voolab jõgi, mille nimi on Ax. Jõgi oli imeilusa helerohelise veega, mille temperatuur pidi olema kogu aeg 9 kraadi ja mis pidi tänu sellele talvel koopaid soojendama. Koopad on olnud kogu aeg erakätes ja nii ka nüüd. Praegune omanik omab ka juustutööstust ja nii on koopasse sisse seatud sinihallitusjuustu laagerdamise riiulid. Riiulitel on tohutu suured juustukerad, kaetud paksu hallitusega. Kerade küljes on sildid, mis näitavad, millal juustud sinna laagerdama pandud on. Nägime seal aasta taguseid kuupäevi, mõned võisid olla isegi veel varajasemad. Hais oli päris võimas! :)
Kui koopast välja saime siis nägimegi dinosauruseid – neid oli küll igasuguseid, kõik elusuuruses. Tehtud paistsid nad olevat plastmassist. Dinosauruseid oli paigutatud igasugustesse erinevatesse kohtadesse – küll metsaserva, küll tiiki, mõni vaatas kuskilt põõsa alt vastu. Avastamist oli kuhjaga. Robert oli vaimustuses!
Atraktsioone oli seal aga veelgi – vanasse veskisse oli sisse seatud tsirkuse teemaline näitus, kuhu oli välja pandud vanu tsirkusekaarikuid (väga kiftid ja nikerdatud) ja topiseid kunagi tsirkuses näidatud veidratest ebard-loomadest (nt kahe peaga kitsetall või viie jalaga lammas), teises majas õpetati tegema paberit. Ühes ruumis olid kõverpeeglid, mille ees me kõvasti naerda saime. Seal oli ka teater, kus sellel päeval tsirkus pidi toimuma, aga mida me vaatama ei jäänud. Söökla oli samuti avatud, nii et tahtmise korral võiks seal veeta tõesti terve päeva. Meie piirdusime paari tunniga.
Siis asusimegi koduteele. Kalle rõõmuks mööda kiirteed :) Väike nali oli veel vahetult enne koju jõudmist – olime juba meile tuttaval teel, kui meie TomTom’i hääl Anne meid kodu poole juhatama asus. Imestasime, et miks ta meid selles suunas juhatab, et enda aruga oleksime hoopis teist teed läinud, aga leidsime, et ju siis läheb sealt mõni otsetee. Olime päris imestunud, kui mingi täiesti suvalise maja eest teatas Anne meile, et oleme oma sihtkohta jõudnud. Tuli välja, et siin kandis on palju tänavaid nimega Gainsborough Road, nii et peame oma aadressi kuidagi paremini defineerima või lihtsalt mõne muu lähedal asuva aadressi oma „koduaadressiks“ panema, et teinekord mitte jälle mõne võõra ukse taha sattuda.
Jäime oma reisiga väga rahule! Inglismaa on ikka väga ilus – siin on ilus loodus oma mägede ja metsade ja aasadega, mis on lambaid, nagu täppe, täis. Siin on võrratud väiksed külad ja uhked lossid ja siin leiab vaatamist ja uurimist igale maitsele. Oma piknikukorv hea ja parema söögikraamiga võiks muidugi igaks juhuks kaasas olla ;)

Rõõmsate tervitustega!

Tuesday 13 October 2009

Teisipäevast teisipäevani


Nädal on möödunud nii kiiresti, et polegi jõudnud blogisse midagi kirjutada. Oma osa võib olla muidugi ka sellel, et mida rohkem me oma elu siin sisse seatud saame, seda vähem toimub igapäevaselt sündmusi mida oleks otsekohe teiega jagada. Poleks vist kuigi huvitav lugeda reportaaži stiilis – Kalle läks tööle ja Ax kooli ja mina panin pesu pesumasinasse :) Õnneks ei ole meie päevad päris nii igavad nagu eelmisest lausest mulje võis jääda, nii et nädala kohta leiab ikka midagi, millest kirjutada.

Eelmise nädala teisipäeval saabusid riburadapidi töömehed ja uskuge või mitte – kõik ripakil asjad said parandatud. Või no peaaegu, sest köögi laes olev auk tehti veel suuremaks, kui see enne oli, aga lekke koht sai igatahes parandatud. Kuid selleks, et saaks jälgida ega see uuesti lekkima ei hakka, siis jäeti auk „paariks päevaks“ veel lahti. Arvestades kohalike asjameeste „kiirust“, siis ma mõistsin kohe, et see paar päeva venib heal juhul paari nädalani, pigem vist küll kuuni. Nüüd on paarist päevast saanud juba nädal, aga ausalt öeldes olen ma selle auguga juba nii harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Küll see ükskord korda saab!

Kolmapäeval ja neljapäeval käis Robi jälle oma lastepäevahoius. Ta oli väga vapper! Natuke nuttis, aga mitte enam meeleheitlikult ja kui ma talle pärast järgi läksin, siis oli väga rõõmsas tujus ja kasvatajad ütlesid ka, et ta oli heas tujus ja tegus olnud. Kolmapäeval oli neil kokanduse tund ja nad meisterdasid seal endale sooja juustusaia – lõikasid piparkoogivormiga saiast viisnurga välja, siis juustust samasuguse viisnurga ja siis läks sai ahju. Robi oli oma kokakunsti üle väga uhke ja ütles, et tema tahab kodus dinosauruste kujulisi maiustusi teha. Läksingi siis järgmisel päeval otsima, et kas siin üldse piparkoogivorme leidub ja kujutage ette – oligi! Ja lausa dinosauruste kujulisi, nii et Robi oli õnnest segane! Tegime siis dinosauruste kujulis küpsiseid. Eile, s.t esmaspäeval, oli ka Robil lasteaiapäev ja ta oli juba nii tubli, et ei nutnud üldse! Jäi minust sinna multikat vaatama ja lehvitas rõõmsalt. Nii tore on niimoodi teda sinna jätta! Kui järgi läksin, siis nad tulid just õuest ja Robi oli väga elevuses ja ütles, et ta oli türannosaurust mänginud ja hirmsa häälega möiranud, nii et tüdrukud olid põõsasse jooksnud. Ta ise oli selle saavutuse üle väga õnnelik ja endagaga väga rahul. Küsisin, et kas kasvatajad ei pahandanud, kui ta niimoodi möirgas ja ta ütles, et ei pahandanud. Õnneks ma kirjutasin kasvatajatele ka Robertit tutvustavas jutukeses, et kui ta vahel möirgab, et siis ei tasu ära ehmuda, et ta on siis lihtsalt dinosaurus. :)
Robil üllatas meid ühel päeval – vaatas ühte autodega pilti ja hakkas omaette loendama: one, two, three, four, five! Nii, et mõned korrad lasteaias ja juba hakkab keel külge! Vahva!

Kuna Robi reedeti lasteaias ei käi, siis võtsime ette retke loodusmuuseumisse, et taaskord dinosaurustele pilk peale visata. Seekord olin targem, nii et alustasime oma ringkäiku poest, kus kõikvõimalikku dinosauruseid puudutavat kraami müüakse. Robi sai oma kohustusliku türannosauruse (sest täpselt SELLIST tal veel ju polnud ;) ja siis saime rahulikumalt ringi vaadata. Nüüd tegime tiiru peale enam-vähem kogu majale, nii et jõudsime ka putukate, lindude ja maakera puudutava väljapanekuni. Pärast käisime kohvikus. Kui kohvikust lahkuma hakkasime, siis jätsin ettekandja jaoks lauale jootraha. Robi tahtis seda endale võtta, sest ta on meil suur raha koguja ja niikui kuskil mõni penn vedeleb, nii ta paneb selle oma kassasse. Ütlesin, et ära võta, et see on ettekandjale. Robi küsis sellepeale, et kas tädil on siis ka kassa? :))

Laupäeva veetsime veekeskuses. Kalle küll sellel üritusel ei osalenud, sest ta lihtsalt ei viitsi nii kaua praktiliselt mitte midagi tehes vedeleda ja siirdus hoopis kaubandusse. Kuna Eesti veekeskused on kõik üsna hiljuti ehitatud ja väga ilusad, siis pidime natuke pettuma. Riietusruum oli veider, mehed ja naised koos. Dushiruumid olid küll eraldi, aga dushid olid paigutatud kabiinidesse, mis nägid välja nagu wc-d. Jätsime oma pesemisvahendid dushi-kabiinide juurde, et kui pärast basseinist tuleme, on kohe hea pessu minna. Hiljem selgus, et kellelgi oli neid asju enne vaja läinud, nii et saime kellelegi teene teha ja teda shampooni, palsami ja dushigeeliga varustada. Küll see heategevus on tore, kahju ainult, kui seda päris vabatahtlikult teha ei lasta. Aga me ei lasknud tujul langeda, sest need paar tundi, mis me basseinis veetsime, olid tegelikult päris toredad. Seal oli kaks basseini – ühes oli paar rada ujumiseks ja teine oli üsna suur ja enamjaolt üsna madal bassein, mis tagumisest otsast läks sügavaks. Bassein oli rahvast täis, enamasti olid seal isad oma lastega. Üsna palju oli penoplastsist lauakesi, mille peal lapsed aelesid ja nendega sõitsid. Aeg-ajalt lasti basseini lained, mis tekitasid palju elevust. Üks toru oli ka, aga kuna seal polnud foori, mille järgi orienteeruda, kas võib laskuda või mitte, siis pidi seal üleval olema üks noormees, kes siis laskumiseks loa andis. Kuna ta ilmselt kogu aeg seal olla ei viitsinud, siis pandi liurada aeg-ajalt kinni, nii et kogu aeg seal lõbutseda ei saanud. Tegime Robiga ka paar sõitu. Esimene kord meeldis talle tohutult, aga teisel korral ta naeris nii kõvasti, et lõpuks vette kukkudes tõmbas endale korraliku portsu vett kurku, mis kuigi lõbus polnud, nii et rohkem ta seal sõita ei tahtnud. Agnes sõitis torus muidugi rohkem kordi. Kui me olime juba kaks tundi vees ligunenud ja täiesti kortsus ja kui suutsime Robertile augu pähe rääkida, et ehk oleks aeg lahkuda, siis saimegi minema. Veekeskus on meie kodunt 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et väga lähedal. Ma ei tea, kas ma teine kord viitsiksin sinna uuesti minna. Ehk leidub siin ka lahedamaid veekeskusi.
Kalle poodlemine läks aga väga hästi – ta leidis endale teksad, mis (nagu ta ise ütleb), on vist elus esimest korda talle isegi veidi pikad! Nii, et igati edukas päev!

Laupäeval luusis meie õues jälle rebane. Seekord sai Kalle ta ka pildile, mille ma siia jutu juurde lisasin. Õnneks ei ole ta väga julge, sest kui Kalle läks õue, et teda veel paremini pildile saada, siis jooksis rebane minema. Mulle oli see kergenduseks. Kuidagi hirmus oleks olnud, kui ta poleks ära jooksnud.

Pühapäeval võtsime ette jalutuskäigu Richmondi parki. Me juba ükskord käisime seal, aga tookord sattus olema suur paadisõiduvõistlus, nii et asusime hoopis seda vaatama ja meie retk jäi lühikeseks. Seekord lähenesime pargile kaugemast nurgast ja me ei pidanud pettuma – kõigest paarsada meetrit jalutamist ja juba nägimegi suurt punti hirvi – Richmondi pargi uhkust! Kari oli üsna suur, oma 20 emast hirve, kelle eesotsas oli suurte ja uhkete sarvedega isane, kes tegi hirmsat häält, et noorematele isastele, kes neist veidi eemal viibisid ja suud vesistasid, hirmu nahka ajada. Nooremaid isaseid oli oma kümme tükki ja osad puksisid üksteist. Kohalikus lehes ka hoiatati, et hirvedele ei maksa väga lähedale minna, et neil on praegu paaritumise aeg ja et isased võivad olla üsna kurjad. Me väga lähedale ei läinudki, kuigi Robert ütles, et need on tema sõbrad hirved ja neid ei tasu karta! Robi on ikka suur loodusemees, tulevane Fred Jüssi vist :) Park ise on aga ikka tohutu suur. Täis igavesti vanu tammesid ja muid vanu ja mitte nii vanu puid. Väga lahe koht! Jalutasime seal umbes tund aega, aga kuna vihma hakkas sadama, siis otsustasime bussiga tagasi sõita ja kuhugi sööma minna.

Eile, sel ajal, kui Robi lasteaias oli, käisin ja registreerisin meid kohaliku perearsti juurde. Siin on sõltub perearsti valik elukoha postikoodist ja kuna meile kõige lähem asuvas perearstikeskuses oli just patsientidele vabu kohti, siis läks registreerimine kiiresti. Tuli ainult täita hunnik pabereid, esitada mõni kiri või arve, et tõestada, et sa ikka tõesti sellel aadressil elad, siis veel endal vererõhk ära mõõta (selleks puhuks oli seal spets aparaat) ja oligi tehtud! Lihtne!

Perearsti oli meil hetkel vaja selleks, et ma saaksin täita ära Agnese koolist saadetud ankeedi. Agnes läheb ülejärgmisel reedel klassiga Londoni loomaaeda ja selleks puhuks saadeti koju kaks A4 lehe täit ankeeti Agnese tervisliku seisundi kohta. Kohe algusesse tuli märkida perearsti nimi, mida meil seni ei olnud. Nüüd siis on! Aga see ankeet oli ikka täitsa absurd – tuli kirja panna lapse allergiad (no see on veel isegi natuke mõistetav), siis vaktsineerimise ajalugu, siis kirjutada, kas laps tohib füüsilist koormust saada, kas teda vajadusel võib arst läbi vaadata ja kõige tipp oli, et ma pidin oma allkirjaga kinnitama, kas vajadusel võib Agnesele anda Coldrexi sarnast ravimit või sügelemise vastast ravimit. Ausalt öeldes ei saanud ma alguses neist sõnadest arugi, sest need ravimid olid kirjutatud ilmselt ladina keeles. Õnneks on meil aga hea sugulane dr Riina, kes alati arstialastes küsimustes aidata oskab ja nii ma siis saingi teada, mida ma lubama või mitte lubama pean seal ankeedil.
Agnesel läheb koolis endiselt päris hästi. Ainuke probleem on praegu prantsuse keel. Kuna meie Kallega seda keelt ka ei oska, siis me ei saa Axi aidata ka. Nõme on see, et sõnade hääldusi kirja ei panda ja õpikut pole. Täiesti masendav! Võib olla on nad arvamusel, et küll see keel ükskord ise külge jääb, aga kuna Agnes on harjunud kõigest aru saama ja kõiges tubli olema, siis on tema joaks väga raske lihtsalt oodata, et ehk jääb keel külge. Mõtlesin, et pean vist paluma Eestist prantsuse keele õpiku saata, kus oleks kirjas ka hääldused. Olen siin poes vaadanud neid õpikud, aga seal ei ole ka hääldust kuskil märgitud. Ju see peab vist loomulikust intelligentsist tulema. Mul selle koha peal intelligents vist puudub, no ei tule kuidagi see hääldus! Agnes palus eile õpetajat, et ehk tal on mahti Axile peale tundi veidi seda hääldamise värki õpetada, aga õpetaja ütles, et tal pole aega ja lubas, et neljapäeval viib ta Axi kokku ühe häälduse-spetsiga. Ehk on abi?
Matemaatikaõpetajaga saab Agnes aga väga hästi läbi. Nad on juba kaks korda Axi algatusel peale tunde istunud, sest Ax tahab asja selgeks saada. Nüüd tegi õpetaja talle matemaatilise sõnaraamatu, et Agnes saaks aru, millest jutt käib. Tore! Hetkel tegelevad nad ümmardamisega, mis meil Axiga sai just mõni aeg tagasi Eesti kooliprogrammi õppides läbi võetud, nii et selles osas on Ax teistest ees. Muidu aga arvutavad nad praegu komadega, mida Ax pole veel õppinud ja samuti miinuse ja plussiga arvude liitmist ja lahutamist, mida Ax ka pole veel õppinud, aga mis tal imekombel selge on. Agnes kommenteeris, et õnneks Tõnn (Axi vanaisa) rääkis talle kunagi sellest. Hea, kui omad matemaatikust vanaisa :)

Kahjuks pean teid kurvastama, et seekord rubriiki „sõna on Kallel“ ei ole, aga Kalle lubas mulle eile, et ta ükskord võtab ennast kokku ja kirjutab siia loo sellest, kuidas tal tööl asjad käivad. Nii, et lootust vähemalt on!

Minul oli eile väike enesehinnangu tõstmise seik. Mulle kirjutas üks naine FOCUSest. Mäletate, kirjutasin kunagi FOCUSest – see organisatsioon on loodud inimestele, kes on UK-sse äsja tulnud ja pakub igakülgset abi siin kohanemiseks. Käisin kunagi septembris seal ühel hommikusel kohvi joomise ja lobisemise üritusel. Eile siis kirjutaski üks naine, kellega ma seal kohtusin, ja ütles, et olin oma positiivse olekuga talle meelde jäänud ja et FOCUS pidi korraldama novembri alguses ürituse naistele, kes on siia tulnud oma mehega, kuna mees on siin tööle asunud ja küsis, et kas ma oleksin nõus oma sisseelamise kogemusest neile rääkima. Nii äge! Ma olin nii meelitatud! Mulle sobiks see väga hästi, kui see toimuks päevasel ajal, sest Robert on siis lasteaias ja nii ma talle ka vastasin. Aga no ükskõik, lähen ma siis sinna rääkima või mitte, aga igatahes mõjus see kutse minu enesehinnangule väga positiivselt!

Kuna meile on nüüd saabunud juba esimesed arved, millega me saame tõendada, et me tõesti siin elame, siis sai Kalle registreerida ennast CityCar’i kasutajaks. Kes ei ole eelnevaid lugusid lugenud, siis ütlen lühidalt, et see on omamoodi autorent, kus süsteem käib nii, et registreerid ennast kasutajaks, tasud aastamaksu (mis on vist 60 naela) ja sulle saadetakse magnetkaart. Siis saad endale internetis broneerida auto, mis asub sinule kõige sobivamas paigas (autod seisavad tänavatel, erinevates kohtades), lähed broneeritud ajal auto juurde, avad magnetkaardiga ukse ja lähedki sõitu. Umbes nii see kuidagi igatahes käib. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tund ja kui võtad auto terveks nädalavahetuseks, siis on soodsam. Nüüd meil ongi plaan, et juhul, kui see magnetkaart sel nädalal peaks meieni jõudma, siis lähme nädalavahetusel väljasõidule. Plaan on minna paariks päevaks Somerseti kanti. Põnev! Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest käigust lugeda!

Kuulsin, et teil sajab seal lund! Uhh, hirmus! Meil oli ka täna hommikul külm – kõigest 8 kraadi sooja, päeval tuleb 16 ;) Mingi põõsas läheb meil maja ees just õitsema! Imestamist jagub endiselt kuhjaga!

Päikesest soojemate kallistustega!




Tuesday 6 October 2009

Vihmase ilma mitte nii vihmane lugu


Tervitan teid vihmasest Londonist! Eile hakkas meil sadama ja on vahelduva eduga sadanud kuni tänaseni. Sooja on õnneks 20 kraadi, nii et selline mõnus soe „suvevihm“.

Kohe algatuseks pean vabandama kommenteerijate ees, et mul ei ole õnnestunud hetkel kommentaaridele vastukommentaare saata. Suur aitäh kõigile nii vahvate kommentaaride eest! Ilmselt on tegu taaskord meie nõmeda ajutise internetiga, mis ei lase mul kommentaare lisada. Täna on aga taaskord lootusrikas päev – ehk jõuab kohale meie püsiühendus. See on juba nagu mingi valge laev, mida muudkui ootad ja ootad. Õnneks pole mul vihmase ilmaga kodus olemise vastu midagi. Nagunii ei viitsiks kuhugi kondama minna. Peale selle on täna oodata veel hordide viisi töömehi. Ühed peaksid hakkama tegelema meie vannitoa põranda/köögi laega ja teised peaksid ära parandama meie nõudepesumasina, mis üle-eelmisel reedel sussid püsti viskas ja meid teenindamast keeldus. Ärge arvake, et ma nõudepesumasina katki minemisest kedagi koheselt ei teavitanud – helistasin kohe ja palusin, et töömees saadetaks, aga no see võtab siin aega. Tegelikult üks vend käis, aga see oli torudele spetsialiseerunud ja konstanteeris fakti, et torudes asi pole, sest kui oleks, siis ei läheks meil pesumasinast ka vesi ära. Nad oleksid võinud end vaevast säästa ja seda minult küsida, aga no hea küll. Sai jälle tükk tühja tööd ära tehtud. Tubli! Täna peaks siis masinate spetsialist saabuma. Ootan põnevusega!

Blogi lood on seni olnud kõik minu vaatevinklist ja Kalle töö kohta pole ma eriti rohkem kirjutanud, kui et kõik on super, töökaaslased on toredad, töö uus ja huvitav ja et Kalle on oma otsuse üle, siia tulla, endiselt õnnelik. Ma palun Kallet, et ehk ta viitsib natuke lähemalt ise kirjutada, et kuidas see elu-olu tal seal täpsemalt on (ma ei tea ju ka, kui palju ma siin kirjutada võin), nii et ehk järgmises postituses on ka rubriik: sõna on Kallel ;)

Nädalavahetusel oli meil alguses plaanis sõita linnast välja kuhugi väikesesse armsasse linnakesse. Minu suur unistus on jalutada neis väikestes linnakestes nagu on seriaalis „Midsomeri mõrvad“. Mõrvu ma küll näha ei igatse, aga neid väikseid linnakesi/külakesi küll. Juhtus aga nii, et magasime hommikul liiga kaua ja siis oleks olnud juba mõttetu hakata kuhugi kaugele minema. Pole hullu, küll lähme siis teine kord. Magada on ka mõnus! Läksime siis hoopis Briti Muuseumisse. No see on võimas! Keskendusime seekord põhiliselt Egiptusele, kuna Ax on meil suur Egiptuse fänn. Ta oli täiesti sillas, umbes sama vaimustuses, kui Robert Loodusmuuseumis „elus“ türannosaurust nähes. Kuna selles muuseumis aga dinosaurustele pole rõhku pandud, siis läbisime näituse üsna kiires tempos (kuna Robert tüdines üsna ruttu ära) ja lähemal ajal tahame sinna kindlasti tagasi minna. Ilmselt siis vähendatud koosseisus. Peale muuseumi külastust jalutasime Sohos. Oi, see oli ka elamus! Nii palju erinevaid inimesi ja nii palju igasuguseid baare/kohvikuid/restorane. Vaatamist jätkub seal igatahes küllaga.
Pühapäeval tutvusime kodu ümbrusega ja käisime siin lähedal asuvas linnaosas nimega Hammersmith. Täitsa tore koht! Saime kaardile ka päris mitmed head poed ;)

Agnesel läheb koolis endiselt hästi! Tema „padi“ teda küll enam eriti ei instrueeri, aga Ax on juba küllalt sõpru leidnud, kes teda aitavad ja kellega ta saab koos aega veeta. Agnese kooli juures on väga huvitav see, et neil pole õpikuid. Tegelikult õpikud küll on, aga need on koolis ja õpetaja jagab need vajadusel lastele tunnis kätte. Peale tundi korjatakse õpikud jälle kokku, nii et koolikotis on ainult vihikud või paberilehed, mida õpetajad lastele jagavad (kirjutusvahendid, joonlauad jms ikka ka). Me vaatasime juba enne, kui Ax kooli läks, et lapsed tulevad koolist ja kotid on pooltühjad. Eesti lapsed on ju nagu mingid koorma-eeslid, kui kooli lähevad. Hea, et selgroog ei murdu. Siis on huvitav, et tunnid on (vähemalt pealtnäha) üsna spontaansed. Näiteks eile oli Axil geograafia ja tunnis vaadati uudiseid viimasel ajal toimunud maavärinatest ja orkaanidest. Kas pole lahe? Ühest küljest klapib täiesti teemaga „geograafia“ ja teisest küljest hoiab lapsi kursis hetkel maailmas toimuvaga ja õpetab ennast uudistega kursis hoidma. Järgmiseks tunniks tulebki lõigata mingi uudisnupuke ajalehest välja ja see siis paberile kleepida ja kujundada. Väga huvitav! Üldse tundub, et kodutöödega neid eriti ei piinata, mis on tore, sest siis jõuame me Axiga ka Eesti kooli programmiga tegeleda. Eile anti Agnesele koolist ka nimekiri sellel õppeaastal toimuvate ekskursioonide kohta. Kavas on neli ekskursiooni – oktoobris minnakse Londoni loomaaeda, kevadel Cantebury, mis on üks igavesti vana ja ajaooline linn Londonist kagus. Juulis lähevad nad riigi lõunarannikule ja kõige lahedam on see, et juulis on kavas minna ka Prantsusmaale St Omer’i. Lugesin, et see on Põhja-Prantsusmaal asuv linn, mille asutasid 7 sajandil mungad, et koondada sinna kristlased. Sinna ehitati ka klooster, mis 13 sajandil uuesti üles ehitati ja millest 1561 aastal tehti katedraal. Kuna linn asub jõe ääres, siis oli see ka mitmete sajandite vältel oluline kaubasadam ja kuni tänapäevani pidid talumehed oma kaupu paatidega kohale tooma, et neid kohalikul turul müüja. Nii, et selline äärmiselt pika ajalooga ja põnev linn. Kõik ekskursioonid lähevad kokku maksma 100 naela, nii et minu meelest üldse mitte väga hull hind.

Kui juba hinnast juttu tuli, siis mulle meenus, et ma pole oma juttudes eriti siinseid hindu puudutanud. Tegelikult võib see ju täitsa huvi pakkuda, aga kellele ei paku, siis võib selle lõigu vahele jätta :)
Toiduhinnad on siin enam-vähem samad, mis Eestis. Võib olla veidi kallimad, aga ei midagi enneolematut. Igaks juhuks ütlen, et kurss on praegu 18/1 (EEK/Nael). Raha läheb meil aga poes rohkem ja seda just puuviljade/marjade ja heade mahlade pärast. Siin on puuviljad ja marjad lihtsalt kuidagi eriti maitsvad, eriti hästi välja pandud, nii et tekitavad suurt tahtmist neid osta. No ja me ostame ka! Näiteks maasikad on siin seniajani täiesti magusad, täpselt nagu Eestis keset suve ja need on kasvatatud Inglismaal. 500 grammi maasikate hind on 3 naela (s.o siis 1 kg ca 110 krooni), banaanid maksavad 0.95 penni kg, mis tuleb siis vist isegi odavam, kui Eestis. Poes on müügil vaarikad, põldmarjad ja mustikad. Kõik väga maitsvad! Kilo hind jääb kuskile 170-190 krooni vahele. Mahlad on siin ka superhead – kui Eestis olles jälgisime, et oleks ikka 100% mahl, siis nüüd jälgime, et oleks 100% mahl ja oleks veel lisaks sellele värskelt pressitud. 3 liitrit sellist mahla saad 4 naela eest. Liha osas ostame me põhiliselt kana-ja kalaliha. Kanafilee hind on ca 8 naela, nii et ikka veidi kallim, kui Eestis. Lõhefileed saab osta 13 naela/kg, mis on vist umbes sama hind, kui kodumaal. Samas tehakse siin igasuguseid sooduspakkumisi, näiteks et osta 3 tk ja saad odavamalt jne. Täitsa head veini saab juba 4-5 naelaga. Tihti on sooduspakkumisi, kus enne 10 naela maksnud veini saab osta 5-6 naelaga. Harrastan nüüd online-toidupoodi ja kui ma ostan kogu nädala söögi, paar veini, mõned majapisamistarbed, siis tuleb nädalane arve ca 120 naela. Polegi ju nii hirmus!
Meie maja üür on kuus 1800 naela. Sellest 1300 naela maksab Kalle töökoht kinni, nii et see on super. Lisaks üürile tuleb maksta ka vee, elektri ja gaasi eest ning ka kohalik maks, mis läheb siis Richmondi linnaisadele oma äranägemise järgi toimetamiseks. Selle sees on ka prügivedu, nii et otsene kasu on märgatav ka J Kõik need maksud peaksid olema ca 200-250 naela kuus, nii et elamise eest tuleb meil endil maksta umbes 750 naela kuus. Internet ja telekas veel lisaks, aga see pole mingi eriti märkimisväärne summa. Telekast rääkides, siis siin on kehtestatud telekamaks. Aastas on see 145 naela ja kui sa seda ei maksa, siis tehakse trahvi. Kontrollid pidid mööda maju käima ja tõepoolest trahvid välja kirjutama. See 145 naela on ühe teleka kohta, nii et kui tahad mitut telekat omada, siis maksad nii mitu korda 145 naela aastas, kui mitu telekat sul on. Meie ajame ühega läbi ;) Robi lastepäevahoid maksab 23 naela kord ja kuna ta käib seal 12 korda kuus, siis väike arvutus ja saame summaks 276 naela, mis kroonides on siis ca 5000 krooni, nii et see on üks igavesti kallis lõbu. Aga hilpe saab siit odavamalt, kui Eestis. Muidugi tuleb poodi valida, aga kuna poode on palju, siis on valikut ka palju ja kui veel jaanuaris allahindlused tulevad..... oh seda lõbu! Hea, et meil suur riidekapp on ;)

Lõpetuseks üks lõbus lugu ka – eile köögis askeldades ja korraks õue pilku visates, ei suutnud ma oma silmi uskuda – meie aias jalutas rebane! Paks, ilus ja koheva sabaga. Jalutas tähtsa näoga ringi ja vaatas, mida huvitavat meie aias ka näha on. Kahjuks ei saanud ma teda pildile, sest tulin liiga hilja sellepeale, et fotokas haarata. Kui keegi tõestust mu jutule tahab, siis küsigu Robi käest :)

Töömees saabus! Paistab olevat asjalikum, kui eelmised – tal on isegi tööriistakohver näpu otsas. Lähen ja tutvustan talle siis meie „laekaunistust“ :)

Kuhjaga tervitusi ja palju sooje kallistusi!