Tuesday 29 September 2009

Teisipäevased tervitused!


Teen teid nüüd ilmselt kadedaks, aga meil on siin jätkuvalt suvi. Laupäeval käisimegi selle tähistamiseks Brightonis. See on mereäärne linn, mis kunagi oli hipide lemmikpaigaks ja veel palju aastaid enne hipisid oli see prints George’i, kellest sai hiljem kuningas George IV, lemmik pidutsemise paik. 1787 aastal lasi ta sinna ehitada oma isikliku „naudingute palee“ (pleasure palace), kus ta siis arvuka seltskonnaga lõbutsemas käis. Kui prints George isa, kuningas Georg III, 1810 aastal ametlikult hullumeelseks kuulutati, saigi printsist kuningas George IV. Ta armastas väga kõike idamaist ja nii lasigi ta 1815 aastal oma naudingute palee ümber ehitada, nii et sellest sai India-stiilis ehitis, mis seest on kujundatud hiinapäraseks. Ma pean etteruttavalt ütlema, et kõike seda toredust nägime me ainult väga pealiskaudselt. Meil oli plaan, et kõigepealt käime mere ääres, siis sööme kuskil ja siis lähme seda paleed uudistama, aga nagu ikka vahel juhtub, ei lähe kõik plaanid nii nagu alguses mõeldud oli.
Alustasimegi siis oma Brightoni külastust lühikese sõiduga kahekordses bussis. Oli juba päris piinlik, et oleme siin juba ligi kuu aega elanud, aga endiselt pole olnud juhust sellise bussiga sõita. Hea vaade oli küll sealt ülevalt, Ax ja Robi olid eriti vaimustuses. Peale seda väikest atraktsiooni siirdusime mere äärde. Ilm oli võrratu! Sooja oli 25 kraadi kindlasti, võib olla isegi rohkem. Robi silkas rannas ujumispükste väel ringi ja osad inimesed isegi ujusid. Vesi oli üsna soe, umbes nagu meie meri juuli keskel. Rand oli täiesti kivine, aga kivid olid sellised ümarad ja pehmed, nii et neil polnud üldse valus astuda. Robi jaoks täielik paradiis, sest üks tema lemmik tegevusi on kivide vette loopimine. Peale rannas mõnulemist läksime SeaLife. See meil küll algselt plaanis ei olnud, aga kuna meie teravsilm Robi oli SeaLife sildi juba ära näinud ja nõudis selle külastamist ja kuna tundus mõttetu temaga vaielda, siis seadsimegi sammud sinnapoole. Ma ei oodanud sellest erilist elamust, sest üldiselt on need SeaLifed üsna ühesugused. See paik oli aga üllatav ja seda heas mõttes! Selle sisekujundus oli hoopis midagi muud, kui tavaline SeaLife, kus akvaariumid on sätitud justkui koopa sisemusse, nii et kogu üldpilt on hästi tume ja madal ja veidi isegi rõhuv. Siin oli ruum suur, avar ja hele, kõrgete lagedega. Akvaariumid olid hästi vanad, metallist ääred nikerdustega. Nägime päris mitut sellist elukat, keda veel kunagi enne näinud ei olnud. Üks oli eriti kole – suur ja roheline, justkui mao keha ja kala peaga elukas, umbes 2 meetrit pikk. Väga hirmuäratav. Päris huvitav oli troopika kalade osakond, mis oli kujundatud nagu vihmamets, seal oli hämar ja äike müristas. Seintele olid sätitud peeglid, mis tegid seal liikumise päris keeruliseks, aga samas põnevaks. Edasi läksime Auditooriumisse. Auditooriumis oli suur bassein, mille ääres olid istmete read. Basseinis ujusid haid, mitmesugused muud kalad ja ilmatu suur kilpkonn, keda tutvustav üritus just parajasti käiski. Auditoorium oli ehitatud aastal 1872. Täiesti uskumatu number! Muidugi oli ka selles SeaLifes pood (Robi rõõmuks), nii et kohustuslik hai ostetud, võisime minna ülejäänud Brightonit avastama. Rannapromenaad on seal kilomeetreid pikk. Jalutasimegi mööda promenaadi ja otsisime mõnda söögikohta. Neid oli seal palju, aga kõik olid rahvast pungil täis. Peale pikka jalutamist leidsime lõpuks ühe väga ilusa söögikoha, otse rannal. Toidud olid väga maitsvad (ja vein ka), nii et meelolu oli ülev. Edasi oligi plaan minna paleed vaatama, aga kuidagi õnnestus meil teelt eksida, nii et jalutasime hea tüki maad vales suunas. Tagasi õigel teel sattus meile ette suur kaubanduskeskus, mis tundus ka olevat päris huvitav koht mida lähemalt uurida ja nii see aeg lendas, kuni juba hakkas pimedaks minema ja enam polnud lootustki paleesse sisse saada, nii et otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Kindlasti lähme Brightonisse veel tagasi. See on hästi mõnus linn ja meile kõige lähemal asuv mereäärne koht. Kodunt sõitsime sinna umbes 1,5 tundi, nii et väga lähedal :) Naljakas, kuidas siin olles mõiste „hästi lähedal“ on muutunud.
Pühapäeval käisime Kensingtoni pargis pikniku pidamas. Ei ole vist vaja enam mainidagi, et ilm oli jälle ilus. Kampsuneid või jopesid ei võtnud me isegi mitte kaasa. Park oli rahvast täis – enamus pidasid piknikut, mõni päevitas, mõni jalutas niisama. Pargis on suur tiik, mille kaldale on sätitud lamamistoolid. Need on tasulised. Kui palju need maksavad, ma ei tea, sest need kõik olid hõivatud, nii et meie lebasime niisama murul. Pargis asub ka mänguväljak, mis on aga nii populaarne, et sinna oli pikk saba. Süsteem oli selline, et üks inimene välja, üks sisse jne. Mõnes mõttes asjalik, sest mis lõbu on olla mänguväljakul, kui seal liikudagi ei saa, aga samas oli see järjekord nii pikk, et meil oleks vähemalt tund aega tulnud seal seista, enne kui oleksime sisse pääsenud. Õnneks Robi ei pahandanud, et me sinna ei lähe ja Ax enam ei hooligi mänguväljakutest.

Esmaspäeval oli meil aga igavesti tegus päev. See oli Roberti esimene päev lastepäevahoius. Läksime kella 12-ks kohale, kaasas väike söögikotike, sest siin peavad lapsed endale ise söögipoolise lasteaeda kaasa võtma. Jäin umbes pooleks tunniks sinna, et Robit mitte kohe ära ehmatada võõras seltskonnas. Seal on kord selline, et osad lapsed on lasteaias 9-12 ja teised siis 12-15. Robert on õhtuses rühmas, mis ongi parem, sest õhtuti on vähem lapsi, kui hommikuti. Viisin kasvatajale ka nö „Robi juhendi“, kus kirjutasin lühidalt, mida Robile meeldib teha, mida mitte ja siis mõned eestikeelsed väljendid, mida Robi tõenäoliselt lasteaias kasutab, koos inglise keelse tõlkega. Kui Robile sai selgeks, et ta peab sinna üksi jääma, hakkas ta väga haledalt nutma ja ütles, et ta ei taha sinna jääda. Oi, kui kurb oli seda vaadata! Tegin aga südame kõvaks ja läksin ära. Endal klomp kurgus. Oh, kui rasked olid need 2,5 tundi. Tegelesime sellel ajal Axi õppetööga, mis oli super, sest muidu oleksin vist küll murest hulluks läinud. Aga minu muretsemine oli tegelikult täiesti asjatu! Kui me Robile koos Axiga järgi läksime, siis Robi moe pärast korraks nuttis, aga kasvatajad ütlesid, et kõik oli olnud super. Robi oli peale minu äraminemist ainult mõned minutid nutnud ja siis rahunenud. Neil oli karate tund olnud. Robi küll kaasa ei olnud teinud, aga oli väga suure huvi ja lõbuga vaadanud, kuidas teised karated teevad. Kodus näitas Robi meile kõik võtted ette, nii et meil on nüüd personaalne karate-treener ;) Kasvataja arvas, et nädala lõpuks on juba kõik korras. Eks näis! Homme lähme jälle! Ma pean ennast hästi rahulikuks sundima ja mitte muretsema, siis läheb kõik hästi. Robi Tallinna lasteaia kasvataja Juta ütles sellepeale, kui ma küsisin, et kuidas neil nüüd uute väikeste sõimerühma põnnidega läheb, et nüüd pidi juba parem olema, et vanemad ei ole enam närvis, et seni kuni lapsevanemad närvitsevad, on lapsed ka nutused ja virilad.

Sellega aga meie põnev esmaspäev veel ei lõppenud. Meid oli Kallega kutsutud Kalle ülemuse juurde õhtusöögile. Kuna see toimus õhtul, siis palkasime selleks ajaks lapsehoidja. Kell 17 saabuski Manon. Hästi rõõmsa olemisega, umbes 25 aastane neiu, kes on pärit Saksamaalt. Agnesel klappis temaga kohe väga hästi, Robi ei teinud temast alguses suurt välja, aga pärast võitis Manon Robi südame. Ta hakkas joonistama ja välja lõikama erinevaid loomi, nii et Robi esitas tellimuse ja Manon joonistas. Isegi ühe vulkaani oli ta valmis meisterdanud. Kui me kell kümme koju jõudsime, siis oli Robert täiesti sillas ja Ax ka väga heas tujus, et sai kellegagi inglise keelt praktiseerida. Nii, et lapsehoidmise osas läks kõik superhästi! Kutsuksime Manonit veel teinegi kord meie lapsi hoidma, aga ma ei tea, kas me raatsime. Leidsin ta agentuuri kaudu, aga agentuur tahab hirmsalt suurt tasu – 25 naela iga kord, pluss siis veel 9 naela lapsehoidjale tunni eest. Päris kallis lõbu! Mul on küll Manoni telefoninumber, aga vist ei oleks eriti viisakas agentuurist mööda hiilida ja ta nö „mustalt“ meile lapsi hoidma kutsuda.
Meie õhtusöök Kalle töökaaslastega läks ka väga hästi. Kutsutud oli kogu nende väike punt, mis koosneb Kalle bossist Svenist, spetsialist Evast, kes läheb kohe lapsepuhkusele ja keda tuleb asendama teine Ewa ja kes oli ka eilsel õhtusöögil, siis veel nende sekretär Trishast ja Kallest. Peale töökaaslaste oli seltskonnas muidugi ka Sveni abikaasa Solveig ja mina ka. Nii, et seitsmest inimesest kolm olid Evad, väga lõbus! Sven oma abikaasaga ja Evad, on rootslased, Trisha on inglanna. Svenil ja Solveigil oli väga ilus korter. See asus kahel korrusel, millest esimene asus nö maa all. Võib olla olete näinud osasid maju, kus tuleb justkui maa alla minna trepist, et siis korterisse pääseda. Ma olen alati mõelnud, et need on jubedad kohad, aga tegelikult oli kõik väga kena. Ei olnud üldse pime. Neil on isegi aiake ja talveaed, kus asub elutuba. Väga hubane ja mõnus. Sissejuhatuseks jõime shampust ja sõime snäkke. Edasi paluti kõigil köögist läbi astuda ja endale toitu serveerida, kuna söögituba on üsna pisike ja liuad ei mahu lauale. Kuidagi nii armas ja kodune see köögist toidu võtmine. Mulle meeldis, et polnud mingit peenutsemist. Toiduks pakuti lammast, ahjukartuleid ja salatit. Mulle meeldis eriti salat, kuhu oli kokku pandud kõikvõimalikud erinevad köögiviljad ja mille tegi eriti maitsvaks avokaado. Ma polegi siin veel avokaadot ostnud, peaks proovima. Eestis on need tavaliselt vastikud ja kõvad ja täiesti maitsetud. Magustoiduks oli tort, mille Solveig ja Sven Trishale kinkisid, sest Trishal oli sünnipäev. Õnneks kõiki Trisha kingitusi me ära ei söönud, peale tordi kingiti talle ka üks hästi ilus klaasikunstniku tehtud klaaskuul. Kalle boss Sven on äärmiselt mõnusa olemisega mees. Vanuselt umbes 60, nii et meile nagu isa eest :) Meie olimegi Kallega seltskonnas kõige nooremad. Sven pidi olema suur purjetaja ja muidu meremees, võib olla sellepärast ta ongi selline mõnus ja muheda olekuga. Ma täitsa kujutaks teda triibulise särgi ja piibuga ette :) Solveig tundub olevat suur vastuvõttude korraldaja ja sekeldaja. Lapsed on neil juba suured, nii et nüüd naudivad elu. Nad on Londonis elanud juba 6,5 aastat ja arvavad, et poole aasta pärast lähevad tagasi Stockholmi, sest siis lõppeb Svenil tööleping. Enne tahaks nad kindlasti külla kutsuda, nad on tõesti toredad inimesed. Aeg kulus õhtusöögil kiiresti, lobisime maast ja ilmast, nii et väga mõnus vaheldus minu suhteliselt kodusele elule. Koju jõudsime täpselt kell 22 nagu olimegi lapsehoidjale lubanud.

Täna lähme Agnesele koolipluusi, koolikotti ja muid kooliks vajalikke asju ostma. Kuna koolivormi pintsak ja muud koolivormi kuuluvad riietusesemed, peale pluusi ja seeliku, pidid täna-homme saabuma (need tuli eraldi tellida), siis on lootust, et hiljemalt neljapäeval-reedel saab Axist ametlikult koolilaps! Küll on põnev!

Pikad paid ja kõvad kallistused kõigile!
P.S kahjuks ma täna illustreerivat pilti jutu juurde panna ei saanud. Meil on hetkel arvuti nii sätitud, et see fotosid ei näitaks ega neid üles laadida ei laseks. Põhjus lihtsalt meie endiselt ajutine internet. Loodetavasti saab alates 01.oktoobrist meil olema kiire ja püsiv nett. Praegu aga kujutage lihtsalt ette sellist pilti, kus Robi seisab ujumispükste väel mere ääres, kivisel rannal ja naeratab. Tema seljataga kükitab Kalle. Taevas on sinisinine! :)

Thursday 24 September 2009

Hull päev!



Täna on olnud tõesti täiesti pöörane päev. Õnneks heas mõttes, kuigi algus polnud just eriti lootustandev!
Ärkasime täna erakordselt vara, sest kella 9.15-ks pidime jõudma kooli, et kohtuda seal Agnese võimaliku klassijuhatajaga. Kuna me pole just eriliselt kuke ja koiduga ärkajad (Robi ja Ax tavaliselt enne kella 11 ennast voodist välja ei vea), siis tellisin eile meile täna hommikuks juba takso ära, et ikka kindlasti kohale jõuaksime. Lugesite õigesti – tellisin EILE takso ära! Siin on nimelt rangelt soovitatav, et takso tellitaks 24 tundi enne planeeritavat sõitu. Tundub väga veider, eriti, et taksosid on siin iga nurga peal niisama seismas rohkem, kui küllalt. Ilmselt siis tavaliselt minnaksegi seda teed, et võetakse takso lihtsalt kuskilt tänavanurgalt. Kuna meil oli aga ees äärmiselt oluline sõit, siis ei tahtnud sellega riskida – aga tegelikult vist oleksime siiski pidanud. Kui takso polnud kokku lepitud ajast 10 minutit hiljem ikka veel saabunud, muutusin juba närviliseks ja helistasin operaatorile, et uurida, kas takso ikka tuleb. Nad olid unustanud! Minu ees vabandati ette ja taha ja küsiti, kas ma endiselt soovin seda sõitu teha. Ütlesin, et kahjuks pole mul teist varianti ja et ma olen juba hilinemas. Operaator lubas takso kiiremas korras teele saata. Helistasin siis kooli ja ütlesin, et jääme hiljaks. Maru piinlik! Ei ole just kõige parem algus kooliga suhtlemiseks. Kohale jõudes tabas meid järgmine üllatus – keegi ei osanud meid oodata! Selle eest pean taaskord „tänama“ meie kooliotsimis-konsultanti, kes pidi meie kokkusaamise kokku leppima. Ta oli küll minu käest nõusoleku saanud, et meile see päev ja kellaaeg kohtumiseks sobib, aga oli unustanud minu nõusolekust kooli teavitada ja seega oldi koolis arvamusel, et ju me siis ei tule. Tagantjärele tundub, et võib olla oli isegi hea, et takso hilines ja ma kooli helistasin, et teatada, et me hilineme, millest nad võisid järeldada, et me oleme teel. Meil vedas, sest preilil, kellega me kohtuma pidime, oli aega meid vastu võtta. Preili on tema kohta tegelikult maru veider öelda, sest preili moodi ta just välja ei näinud. Ausalt öeldes võttis ta välimus meid Axiga hetkeks lausa kõhedaks – oli selline üsna pikk, tugevamat sorti kehaehitusega, pisikeste kurjade silmade ja kriipsu-suuga. Vanuse poolest võis olla umbes 45-55 aastane. Vaatas meid kuidagi kahtlustavalt ja oli meie kohalolekust selgelt häiritud. Hirm nahas, astusime tema järel kabinetti, mis ei olnud ka just eriti õdus paik. Õnneks oli mul kotis üks Kalevi kommide karp, mida ma olin hoidnud juhuks, kui õnnestuks mõne koolipreili (või härraga) kohtuda. Seni polnud seda kahjuks või õnneks vaja läinud. Ulatasin siis selle kommikarbi Miss Stennerile (nii oli ta nimi) ja äkitselt oleks nagu jää tema näost sulanud – ta muutus silmapilkselt äärmiselt rõõmsameelseks ja sõbralikuks ja palus meil naeratades istet võtta. Küll vedas! Edasi läks kõik väga kenasti. Kõigepealt uuris ta Agnese tunnistust ja palus Axil seda tõlkida, millega Ax ka kenasti hakkama sai. Siis uuris, milliseid aineid Agnes eriti armastab ja mida ei salli ja millega talle tegeleda meeldib ja no üldse igasuguseid asju Axi kohta. Ax rääkis väga hästi, ma peaaegu ei pidanudki vahele segama. Olin tema üle väga uhke! Edasi hakkas rääkima Miss Stenner koolikorraldusest ja koolivormist ja siis sai mulle äkitselt selgeks, et Ax ongi selle kooli nimekirja arvatud. Ma ei julgenud seda isegi mitte loota, see kooli jama on juba nii kaua kestnud, et tundus lõputuna. Hurraaa, hurraaa, hurraaa – Ax läheb järgmisel nädalal kooli! Keda huvitab, siis kooli nimi on Grey Court School ja veebist leiab selle kohta infot siit: http://www.greycourt.richmond.sch.uk/ Seal koolis käib päris palju välismaalasi, nii et neil on välismaalaste kooli sisse sulandamisega suured kogemused. Agnesele määratakse esimesteks nädalateks tema klassikaaslaste hulgast üks sõber (buddy), kes hakkab Axi kõiges juhendama, aitab tal leida klassiruume, lõunatab temaga ja on üldse igakülgseks abiks ja aitab Axil uues koolis orienteeruda. Me naersime, et Ax hakkab padjaga koolis käima (väänasime natuke inglise keelt eestipärasemaks). Peale selle „buddy“ on esimestel nädalatel Axile seltsiks veel üks asjapulk, kes käib temaga tundides kaasas ja vaatab, kuidas Axil läheb ja kuidas tal inglise keelega lood on ja otsustab, kas Ax vajab lisa-abi või mitte. Maru lahe minu meelest! Väga pull lugu on ka toitlustamisega. Koolil on söökla, kus lapsed saavad raha eest süüa osta, aga süsteem on hoopis eriline. Esimesel koolipäeval võetkse lapselt sõrmejälg (kas pöidlalt või nimetissõrmelt) ja salvestatakse süsteemi, millega avatakse lapsele nö „sööklakonto“ (see on minu meelevaldne tõlgendus selle süsteemi nimele). Süsteem näeb siis välja nii, et laps viib kooli kas sularaha või tseki, summa sisestatakse süsteemi ja kui laps läheb sööklasse, siis vajutab oma sõrmega kuhugi klahvile, millega laps tuvastatakse. Siis valib sööklas toidud ja vajutab veelkord nupule, millega tema kontolt toidu eest makstav summa maha arvatakse. Päris huvitav! Kui konto hakkab tühjaks saama, tuleb jälle sularahaga kooli minna, et see kontole laadida, peale mida saab taaskord ühe näpuliigutusega toidu eest tasuda. Ma usun, et eks ma hakkan Axi kooli-uudiseid regulaarselt edastama, sest kindlasti on siinses koolis paljud asjad teisiti, kui meil.
Koolis olime ligi 1,5 tundi, nii et Robi oli omadega päris läbi ja äärmiselt õnnelik, kui me sealt minema saime. Üsna varsti peale koju jõudmist saabusid meile remondimehed. Tegelikult ei olnud nad päris remondimehed, nad tulid siia lihtsalt selleks, et vaadata, kui tõsine see auk meie köögi laes on. Pidi olema üsna tõsine, nii et järgmisel nädalal tulevad asjalikumad töömehed ja teevad lae korda. Poole päevaga pidi see asi tehtud saama.
Niikui remondimehed minema läksid, asusime jälle teele. Seekord läksime vaatama, kas saame Robile koha lastepäevahoidu (nursery). Siin üsna meie lähedal, umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, asub Kew Montessory School. Kes lastekasvatamisest rohkem teavad, siis on kursis, et Montessory oli üks daam, kes lõi oma lastekasvatamise koolkonna. Idee on selles, et lastel lastakse tegeleda asjadega, millega nad ise tegeleda tahavad ja neid suunatakse erinevate huvitavate tegevuste juurde. Väga oluline osa on käelisel tegevusel. Ütlesime Robile, et lähme mängumaale (ei tahtnud teda kohe lasteaia-juttudega hirmutama hakata). Robi oli üsna elevuses. Meid võttis vastu äärmiselt rõõmus naisterahvas, kes meid juba ootas (leppisin eile kohtumise kokku). Ruum, kus lapsed mängisid, oli ilmatu suur ja mitte väga hubane. Umbes nagu võimla. Lapsed tegelesid parajasti maalimisega ja tundusid rõõmsad. Kuigi ruum ise polnud just muinasjutuline paik, siis kasvatajad olid lausa super! Nad oleksid nagu kogu elu oodanud, et Robert nendega liituks. Neil oli just üks vaba koht õhtuseks ajaks, mis on siis päeval kella 12-st kuni kella 15-ni. Mulle see väga sobib, sest Robile meeldib kaua magada ja siis ma ei pea teda hakkama üles ajama. Robi hakkab esialgu seal käima kolmel päeval nädalas. Iga päev on neil mõni erinev tegevus. Esmaspäeviti on karate, teisipäeviti arvuti, kolmapäeviti söögitegemine, neljapäeviti kunst ja reedeti pallimängud. Valisin Robile esmaspäeva, kolmapäeva ja neljapäeva. Uurisin, et mida need väiksed põnnid (3-5 aastased) seal kokandustunnis üldse teevad. Kuna nad pidid hetkel värvidega tegelema, siis nad olid eile teinud smuutisid. Olid erinevat värvi puuvilju ja marju plöduks ajanud, siis sinna juurde piima pannud, blenderis kasvataja abiga asjad ära seganud ja seda joonud. Eelmisel nädalal olid nad teinud söödavaid kaelakeesid – olid erinevaid marju paela otsa ajanud. Vahel pidi nad tegema küpsiseid või tarretist. Igavestesti lahe! Ma olin vaimustuses! Robi oli esialgu natuke ehmunud olemisega, aga kui talle toodi terve kastitäis dinosauruseid, kaheksajalgu ja muid elukaid, siis oli ta täiesti sillas! Ei tahtnud isegi ära tulla. Nii tore! Nüüd on vast esmaspäeval põnevam tagasi minna, sest dinosauruste kast vajab veel uurimist. Kuna lapsed läksid õue mängima, siis läksime ka. Mänguväljakul on paar kiike ja üks turnumiseks mõeldud atraktsioon, kus on ka liumägi. Liivakasti kahjuks pole. Siin on üldse liivakastidega väga kitsad olud. Ei saagi aru, miks neid ei ole, lastele ju nii meeldib liivaga mängida. Robil jäi kogu sellest üritusest igatahes hea mulje, nii et kui kodu poole astusime, siis Robi seletas kõva häälega, et aga TEMA lasteaias on ikka nii ägedad dinosaurused. Nii tore! Eriti huvitav on see, et Robi ütles selle koha kohta „minu lasteaed“, meie ise ei rääkinud kordagi midagi lasteaiast. Ma loodan, et Robile hakkab seal meeldima.
Ja lõpetuseks veel üks tore uudis - just praegu, kui ma seda juttu siin kirjutasin, saabus meie ukse taha hunnik toidukraami. Hurraaa! See toimibki! Minu teisipäevane online-ostupäev läks täie ette! Jube mõnus ikka küll niimoodi toitu osta. Nüüd on külmkapp söögikraami täis ja meel muretu! Järgmine kord pean ainult puuviljade ja marjade kogust suurendama, sest Ax ja Robi olid nagu hagijad nende kallal, nii et pool kogusest on juba hävitatud ;)
Vahvat peatselt saabuvat nädalavahetust ja palju päikselisi tervitusi!

Tuesday 22 September 2009

Ilusatest ilmadest, loomadest ja toredatest inimestest.



Viimasel ajal on siin ilmad olnud lausa suurepärased! Alates reedest on ilm nii soe nagu kõige mõnusamal Eesti suvel.
Laupäeva veetsime põhiliselt osteldes. Pole just parim viis päikselist päeva veeta, aga kuna meil oli hädasti laptop´i, triikrauda ja veel mõnigaid natuke vähem hädavajalikke asju vaja, siis tundus see olevat hea plaan. Seekord käisime Oxford Streeti (see on Londoni põhiline shoppingu-tänav) asemel Kensingtonis. Mõnus oli! Rahvast on seal palju vähem, aga samas enamus poode, mis Oxford Streetilgi, täitsa olemas. Leidsime ka ühe hea outleti poe, nii et kallid sõbrad-shopahoolikud, meil on teile juba üks hea pood ära kaardistatud (kuid otsingud jätkuvad ;) Kensingtonis on ka väga ilus park, mida Kalle ja Robi käisid uudistamas, seni kuni meie Axiga hilpude sees lõbutsesime. Koju jõudsime väsinud ent õnnelikena. Õhtul katsetasime oma gaasigrilli. Toimis väga hästi! Nautisime oma terassi ja istusime kell 21 särgiväel õues (sooja oli ligi 25 kraadi), jõime veini ja sõime grillitud krevette! Täielik kaif!
Pühapäeval võtsime ette retke Londoni Loomaaeda. Pilet oli üsna kallis, aga pettuma me ei pidanud. Loomaaed oli Tallinna Loomaaiast palju väiksem ja kompaktsem – kõik olulised loomad käe-jala juures. Esindatud olid nii lõvid, kui tiigrid, kõiksugu ahvid (ka gorillad), maod, ilmatu suured kilpkonnad, mingid sea mood tegelased, kaelkirjakud, pisikesed pingviiinid ja paljud muud elukad. Väga lahe tegelane oli laiskloom, keda nägime elus esimest korda. No ta oli ikka tõesti laisa olemisega, rippus pea alaspidi oma puu küljes ja ei viitsinud suurt midagi teha. Hetkel oli käsil just söömise aeg ja loomaaia töötaja pidi talle tüki arbuusi lausa kätte suruma, sest laiskloom ise tundus olevat nii laisk, et ta ei viitsinuks seda ise talitaja käest võtma hakata. Sööma asus laiskloom ka äärmise aeglusega ja kui ta oli ühe ampsu jõudnud võtta, kargas tema juurde üks äärmiselt elavaloomuline väike ahv, kes arbuusi laisklooma käest lihtsalt ära rebis ja minema putkas. Laiskloom aga oli liiga laisk, et sellest numbrit teha ja rippus edasi – ikka täielik LAISKLOOM :) Putukatele oli eraldatud terve maja – kõige nilbemad olid prussakad, keda eksponeeriti akvaariumis, mis oli kujundatud köögiks. Päris jube oli vaadata, kuidas ilmatu suured ja rasvased prussakad mööda võileibu, puuvilju ja nõusid ringi ronisid. Süda läks lausa pahaks! Robert, kui putukate sõber, oli muidugi väga vaimustatud. Minule meeldis kõige rohkem liblikamaja, kus oli palju taimi ja liblikad lendlesid vabalt ringi. Ilus oli neid värvilisi, igas suuruses lendlevaid „lilli“ vaadata. Kõige lõpuks külastasime ka Akvaariumit. Seal oli päris palju kõiksugu kalu, aga SeaLife’ga ei saa seda muidugi võrrelda. Paar krokodilli oli seal ka, aga need olid üsna väiksed. Kui me loomaaiast ära tulime, siis küsisime Robilt, et kes talle seal kõige rohkem meeldis ja Robi vastas: „ Mulle meeldisid kõige rohkem suured krokodillid, keda seal aga kahjuks ei olnud.“
Eile, kui ma poest järjekordset toidukotti koju vinnasin, nii et käed pidid otsast kukkuma, otsustasin, et mulle aitab ja ma otsin mõne muu viisi kogu selle kraami koju toimetamiseks – ja leidsingi! Siin pakuvad suuremad poed toidu- ja majapidamiskraami koju toomise teenust. Eile õhtul koostasingi siis terve nädala menüü, panin kirja kõik toiduained ja muud majapidamises vajalikud asjad, mida me tõenäoliselt järgmise nädala jooksul vajame ja asusin täna hommikul „shoppama“. See oli päris aeganõudev tegevus, sest süsteem oli võõras ja kõiki asju ei osanud kohe esimese hooga üles leida, aga peale ligi 2 tundi ponnistusi, said kõik asjad tellitud ja ülejärgmisel päeval peaks kogu see kraam otse meie ukse taha saabuma! Kohutavalt lahe! Niimoodi kulutad ju ka palju vähem, sest kui iga päev poes käia, siis ei piirdu ju kunagi ainult vajaliku kraami ostmisega. Ikka lipsab korvi mõni pakk kommi või tabab sind täiesti ootamatult mõni eriti hea sooduspakkumine, millest ei saa keelduda või sätitakse su teele mõni muu ahvatlus, nii et planeeritud paari asja ostmise asemel kõnnid jälle koju nagu kaamel. No eks näis! Kui see online-ostu süsteem tõesti toimib, siis ma olen küll õnnega koos. Hinnad on online-poes täpselt samad, mis päris poes (ka sooduspakkumised on samad), nii et selles osas ei saa ka tüssata ja kui tellid kojutoomise teisipäevaks, kolmapäevaks või neljapäevaks ja summa ületab 100 naela, siis tuuakse kogu kaup koju täiesti tasuta. Olen täitsa elevuses ja ootan põnevusega neljapäeval, millal kogu see õnn meie õuele peaks jõudma.
Olen juba mitu korda tahtnud kirjutada siinsetest lastest, aga kogu aeg olen unustanud. Täna tuli see teema mulle jälle meelde. Siin on nimelt kombeks, et lapsi veetakse kärudes ringi kuni nad kooli lähevad. Ma ei valeta, see on tõesti nii! Me pole kohanud peaaegu ühtegi Roberti vanust (ta on 3 aastane) last, kes ise ringi jalutaks. Nad kõik on kärudes, lutid suus ja mähkmed jalas. No olgu, päris kõigil vast ei ole lutte suus, aga enamusel küll. Täitsa jube on vaadata! Vahel mõni jalutab oma käru kõrval, aga teeb seda nii hädiselt, et on kohe näha, et ta pole harjunud kõndima. Eriti imelik on see aga sellepärast, et juba 4-aastaselt peavad siin lapsed kooli minema. Huvitav, kas siis ka kärutatakse nad ka koolimaja ette? Minu meelest on see igatahes äärmiselt veider käitumine ja laste suhtes üsna alatu.
Täna juhtus minuga aga tore lugu. Olin parajasti ühes riietepoes, kui minu kõrval seisev vanem daam mind äkitselt väga pikalt vaatama jäi ja ütles, et ma tulen talle kuidagi väga tuttav ette. Küsis, et kas ma olen ehk modell? Oh, seda minu rõõmu!!! Ütlesin, et ma kahjuks ei ole modell ja tänasin teda, et ta mu päeva ilusaks tegi. Proua naeratas ja ütles, et ta ei kujuta siis üldse ette, kus ta mind näinud on. Ütlesin, et ma ei oska seda tõesti öelda, et me alles hiljuti kolisime Eestist siia, mille peale proua teatas, et küll Eestis on siis ikka ilusad naised. No nii tore! Elagu Eesti ilusad naised!
Palju rõõmsaid tervitusi teile kõigile!

Friday 18 September 2009

Jõudsime koju!



Mul on teile rõõm teatada, et kolisime üle-eile oma päris koju. Hurraaa! Kolimine läks väga ladusalt. Kui siia jõudsime, siis käisid üürile-andja esindaja ja meie konsultatsioonifirma esindaja mööda maja ringi ja ajasid näpuga järge, millises seisus mingi asi siin majas on. Kõik pandi kirja ja tehti veel pildid ka. Robert rõõmustab väga siinse aia üle. Esimene asjana läkski ta kohe õue ja avastas oma suureks rõõmuks muruplatsilt ilmatu suure limuka. Oi, ta oli õnnelik! Robi on ju tohutu suur looduse-fänn. Enamus ta mänguasjadest moodustavadki igasugused elukad (mitte karvased kaisuloomad vaid sellised tõetruu väljanägemisega loomad). Lemmikud on dinosaurused, maod, ussid, krokodillid, lõvid, tiigrid jms. Kui me Inglismaale kolisime, siis ostsime Robile kollase kohvri, kuhu ta sai oma mänguasjad sisse laduda. Kujutan ette tollitöötajate imestust, kui nad selle kohvri läbi valgustasid :) Eile mängis Robi ka pool päeva õues, kaevas kopaga mullast vihmausse välja ja tõi neid meile pidevalt tuppa näitamiseks (Agnes sellest väga just ei vaimustunud ;) ja istutas lilli (s.t torkas maha kukkunud puuoksi siia ja sinna maa sisse). Oi, ma olen õnnelik selle aia üle! Need paar nädalat korteris olid väga tüütud. Ikka ju tahad, et laps oleks õues, aga kui oma aiakest pole, siis pead ju ise kogu aeg juures passima ja kuskil pargipingil aega surnuks lööma, selle asemel, et midagi muud kasulikku teha seni, kuni lapsuke omapead õues mängib.

Maja ise aga valmistas meile mõningaid üllatusi. Köök on suur, ilus ja mugav - täpselt selline nagu ma siin käimisest mäletasin! Eile tegin üle hulga aja korralikult süüa ja nautisin sellest iga hetke! Elutuba pole eriti suur, aga selle eest avanevad sealt suured klaasist uksed otse terassile ja kuna söögilaud on köögis, siis ei olegi elutoas väga palju ruumi vaja. Esik on üsna pisike, aga see ei olnud mingi üllatus, seda nägime juba siis, kui maja vaatamas käisime. Esimene üllatus (mitte just väga meeldiv) tabas meid köögis - otse köögi kohal asub vannituba ja kuna vannitoal on puust põrand (järgmine üllatus), siis on sealt pisut vett läbi köögi lae alla tilkunud. Võiks lausa öelda, et köögi laes on auk. Kui asjas head külge leida, siis on see auk otse kraanikausi kohal, nii et vesi, mis peaks vannitoast alla tilkuma, tilguks köögis otse kraanikaussi (peaksin ehk seda nõudepesuveena kasutama, oleks see alles keskkonnasõbralik tegevus :). Eile helistati meile ja öeldi, et järgmisel nädalal tulevad töömehed ja parandavad selle asja ära. Vast teevad ikka korralikult, mitte ei teibi auku lihtsalt kinni. Järgmine üllatusmoment oli vannitoas - nimelt ei töötanud dush. Paistis olevat mingi peen süsteem, aga tööle ei läinud. Süsteem näeb välja selline, et seinal on üsna suur neljakandiline aparaat, mille küljes on dush. Aparaadil on ON/OFF nupp ja veel paar nuppu, millega reguleerida vee soojust. Vajutasime, mis me vajutasime seda ON/OFF nuppu, mitte kui midagi ei mõiganud. Esimesel õhtul olime sunnitud kõik vannis käima (õnneks vanni vesi ikka jooksis). Helistasime siis jälle spetsialistile ja kurtsime muret. Spetsialist aitaski meid hädast välja. Tuli välja, et dush on täiesti töökorras. Ainuke asi, et süsteem tuli enne sisse lülitada. Selleks tuli tõmmata ühte nööri, mis meil vannitoa laest alla ripub ja mille kohta Kalle arvas, et see on mõeldud invaliididele, kes vannituppa kinni jäävad ja siis sellest nöörist tõmmates enda hättasattumisest teada annavad. Invaliidide häiresüsteemiga sedapuhku aga tegemist pole - seda nööri tuleb kõvasti sikutada, et süttiks üks tuluke ja kui see tuluke põlema läheb, siis läheb dushi-aparaat tööle ja siis võid astuda uljal sammul vanni, vajutada ON nupule aparaadil ja alustada kümblemist. Kas pole veider? Järjekordne inglaste nali! Õnneks on siin majas piirdutud vaid ühe kraaniga, mitte pandud kuuma-ja külmavee kraane eraldi. Vannituba iseenesest mulle aga väga meeldib, sest seal on lausa kaks akent. Aknad teevad vannitoad nii hubaseks ja rõõmsaks. Muid väga suuri "üllatusi" polnudki. Kuna maja on vist üsna vana ja veidi hõredaks kulunud, siis katsetasime eile õhtul isegi küttesüsteemi, mis toimis täiesti laitmatult. Radikad läksid kohe soojaks.

Kui aiast rääkida, siis see on üsna suur. Siin on igasuguseid puid ja põõsaid ja isegi üks õunapuu, aga selle õunad on üsna vastiku maitsega. Meenutavad paradiisiõunu, mida vist sisse tehakse. Aias on kaks kuuri, milles on igasugust aiapidamiseks vajalikku kraami nagu muruniitja, tööriistad, kastmisvoolikud ja nii naljaks, kui see ka pole - ka üks naiste jalgratas. Ma pole veel proovisõitu teinud, aga tundus igati korralik olevat. Terassil on suur laud ja 8 tooli, terassi nurgas on väike metallist kamin. Millegipärast on maja alumine pool aia poolt vaadates värvitud helesiniseks. Täna hommikul, kui päike terassile paistis ja sellele sooja ja särava ilme andis, tuli mul mõte, et äkki on soovitud luua mingid kreekapärast hõngu ja sellepärast maja siniseks võõbanud. Kalle avastas aianurgast katte alt ka gaasigrilli, nii et paistab, et me oleme igati hästi siin kõigega varustatud.

Kolimispäeva õhtul tegime kohe ka treti IKEAsse, et osta igasugust vajalikku kraami nagu lauanõud, potid-pannid, vannilinad jne, jne. Kohutavalt väsitav käik. Lastele ostsime voodid ka. Täna peaks kogu see kraam kohale jõudma. Ootame põnevusega!

Naabritega pole me veel kohtunud. Pirukaga naabrite uste taha minema me ei hakka (nii on vist USAs kombeks), nii et kui tänaval trehvame, siis tutvume. Eile kohtasime kohalikku ullikest - tulime Axi ja Robiga poest ja keset sõiduteed jalutas meile vastu üks määramatu vanusega pisut korpulentne segase pilguga naisterahvas, kes küsis meie käest, ega me pole näinud halli meest. Vastasime viisakalt, et kahjuks pole kohanud. Kui olime saanud umbes sada meetrit edasi kõndida, tuli üks perekond parajasti autost välja ja tütar, umbes 4 aastane, hüüdis oma emale: "näe, hall mees läheb!" Ilmselt on siis tegu mingi kohaliku "kuulsusega".

Palju päikselisi tervitusi teile kõigile!


Monday 14 September 2009

Koolist ja muust



Tere kõik meie armsad sõbrad!





Täna otustasin alustada Agnese kooli uudistega. Nüüd on siis lugu nii, et kaks võimalikku kooli on välja valitud. Esimene neist (Grey Court) asub meist üsna kaugel - Axil tuleb sõita kahe bussiga ja natuke kõndida, nii et kokku ca 40 minutit. Teine variant (Christs School) on meile lähemal, nii et Ax saaks sinna isegi jala minna ja aega võtaks see kuskil 20 minutit - hea variant, ainuke asi et seal pole hetkel Agnese jaoks kohta ja ta jääks nö ootele, nii et see esimene variant on ilmselt tõenäolisem. Eile kirjutas mulle meie konsultant, kes kooli otsimisega tegeleb ja ütles, et me peaksime nüüd koolidesse kohale minema ja seal avaldused täitma. Mõeldud tehtud - läksime Grey Court´i kohale. Kool asub peenes linnaosas, üsna vaiksel tänaval. Koolimaja nägi välja väga väärikas - suurtest tumedatest tellistest maja, ehitatud 18 sajandil. Kooli ümbritses kõrge aed. Värav oli lukus, nii et sisse saamiseks tuli meil kella lasta. Kooli sisenedes jõudsime administraatori laua juurde ja kurvastusega pean mainima, et edasi me sealt ei jõudnudki. Lootsime kohata mõnda õpetajat, õppealajuhatajat või mõnda muud spetsialisti, aga meiega tegeles ainult administraator. Ta oli teadlik meie tulekust ja küsis, kas meil on Agnese kohta mõnda aruannet, et nad saaksid aimu, mida ta on õppinud. Õnneks meil oli! Laagri Kool, kus Ax enne käis, on SUPER - seal koolis ei anta lastele mitte seda tavalist valget tunnistust, kus on lihtsalt hinded reas, vaid seal on igale lapsele koostatud õpinguraamat ja iga veerandi lõpus kirjutab iga aineõpetaja tunnistusele hinde ja selle järele kommentaari, milles on öeldud, mida laps sellel veerandil õppis ja kuidas ennast tunnis üleval pidas. Väga informatiivne ja andekas asi! Andsimegi siis selle tunnistuse admnistraatori-prouale, kes asus sellest usinalt koopiat tegema. Mainisin, et see on eesti keeles ja pakkusin, et võin talle seda tõlkida. Proua naeratas ja ütles, et pole vaja, nad lasevad selle ise ära tõlkida ja kui see saab tehtud, siis võtavad meie konsultandiga ühendust, kes siis omakorda meiega ühendust võtab. Küsisin, et kas ta tahaks näiteks Axi sünnitunnistuse koopiat, aga ta ei tahtnud. Ta ei tahtnud meist üldse rohkem mitte midagi, andis meile kooli tutvustava ajakirja kätte ja suunas meid hellalt uksest välja. Olime ausalt öeldes pettunud! Nüüd jäi mulje, et see asi venib veel ei tea, kui kaua. Ma ei usu, et neil seal koolis mõni eestlasest õpetaja on, kes aitaks neil seda tunnistust tõlkida. Kohutavalt tüütu! Täna võtame ette siis teise kooli, Christs Schooli, ja vaatame, ehk on rohkem õnne.

Nädalavahetusel käisid meil külas meie esimesed külalised - Kalle sõbrad Renaldo ja Tiia. Nii tore oli neid näha ja vahva, et nad võtsid vaevaks tulla! Homme kolime oma uude koju, kus on külalisi veel parem vastu võtta, kui praegu, nii et kui Londonisse sattute, siis astuge ikka kindlasti läbi! Kalle lubas teha ka mingi veebipõhise kalendri, kus oleks näha, mis päevadel meil külalisi ei ole, et siis selle järgi oma külaskäiku sättida. Hetkel selle järgi veel muidugi vajadust pole, sest erilist külaliste-tungi veel pole :) Novembri keskel tuleb Kalle õde külla, nii et see aeg on siis kinni :) Tore oleks küll teid kõiki siin kohata!

Eile ma tundsin, et mulle meeldib Londonis elada. Läksin hommikul kinnisvara-agendile meie üürilepingut viima. Tänaval tuli vastu üks naine, kellel oli bussipilet lendu läinud ja ta nii naeris selle üle ja tahtis oma nalja ka minuga jagada. Naersime siis koos. Läksin edasi ja üks mees pusis oma auto juures ja palus minult abi, et ma aitaksin tal selgusele saada, kas ta võib ikka seal oma autoga parkida. Vaatasime siis koos ja leidsime, et võis küll :) Käisin kinnisvaras ära ja läksin poodi, et välja vahetada tekk, mille me olime Axile eelmisel päeval ostnud, aga mis osutus liiga laiaks. Poes ei olnud mingit probleemi, kohe anti raha tagasi ja sooviti head päeva. Selles samas poes tehti meile eelmisel päeval ka allahindlust - kuna meil oli maru palju kaupu, siis poetöötaja küsis, kas me sooviksime osaleda kleindiprogrammis, millega saaksime kaubale 20% allahindlust, kuid siis tuli välja, et selleks peaks olema UK-s elanud vähemalt aasta, nii et meie oma 2 nädalaga muidugi ei kvalifitseerunud. Siis töötaja vabandas meie eksitamise pärast ja ütles, et teeb meile ikkagi 20% allahindlust, summas oli see 30 naela, mis on ju väga suur summa! Lahe! Eile, kui bussiga kooli sõitsime, siis tahtsime Axile bussist piletit osta. Bussijuht vaatas meid ja küsis, et kui vana Ax on. Ütlesin, et 11. Bussijuht lõi käega ja ütles: " Öelge, et ta on kümme ja ärge piletit ostke!" :) Kas pole tore?! Kõik on nii sõbralikud ja toredad. Isegi suure poe kassapidajad võtavad aega, et kliendilt uurida, kuidas on tema päev läinud ja peale ostu sooritamist soovivad rõõmsalt ilusat päeva jätku. Inimesed on kuidagi rahulikud, ei tõmble ringi ja naudivad elu. Mõnus!

Homme läheb meil siis kolimiseks. Hurraaaa!!! Kell 12 toimub meie majas suur inventuur, mille käigus vaadatakse kõik asjad üle ja pannakse kirja, mis seisus miski on, et pärast ei tuleks ütlemist, et oleme midagi ära lõhkunud, kui see tegelikult oli lõhutud juba varem. See pidi üsna karm teema olema, nii et meie seljataguse kaitseks tulevad kohale ka meie konsultandid, kes vaatavad, et meil nahka üle kõrvade ei tõmmataks.

Järgmised muljetused siis juba uuest kodust! Päikest teile kõigile!

Thursday 10 September 2009

Toimekas nädal



Tere kõigile!






See nädal on olnud äraütlemata toimekas. Esmaspäevasest pangaskäigust ma juba kirjutasin, teisipäeval oli imeilus ilm (+27 kraadi) ja otsustasime Axi ja Robiga selle tähistamiseks minna Kew Gardenisse (botaanika-aed) jalutama. Kalle oli siis esimest päeva tööl, nii et tema meiega liituda ei saanud. Botaanikaaed on lihtsalt võrratu - 250 aasta jooksul, mis see siin asunud on, on siia istutatud lugematul hulgal erinevaid puid ja muid taimi. Kirjade järgi peaks siin olema 30 000 taimest koosnev taimekogu. Siin on suur palmimaja ja troopikamaja, roosiaed ja tiigikesed, ringi jalutavad paabulinnud, luiged, haned, pardid ja lisaks veel meie jaoks tundmatud linnud, kes näevad välja natuke tiirude moodi. Kogu aeda me ei jõudnudki 3 tunni jooksul läbi võtta, see on lihtsalt nii suur. Tore on see, et aias on tohutu palju istepinke, kus on mõnus jalgu puhata ja vaadet imetleda. Iga pink on kellelegi pühendatud - pingil on väike metallist plaadike, kuhu on kirjutatud näiteks "John Smith´ile 1900-1980, kes armastas neid aedu". Kõik pühendused on meie hulgast lahkunud inimestele, nii et neil endil ei ole enam kahjuks võimalik oma pinki nautida. Meie lemmik atraktsiooniks on selles botaanika-aias jalutusrada, mis on kõrgel puude kohal (18 m kõrgusel) - see on suur metallkonstruktsioon, kus saad trepist üles ronida (lift on vist ka tegelikult) ja siis seal kõrgel teha umbes 200 m pikkuse ringikujulise jalutuskäigu ja imetleda kõike seda ilu ülevalt poolt. Väga andekas idee minu meelest. Mööda botaanika-aeda sõidab ringi ka ekskursioonibuss, kuhu saad igal hetkel peale minna ja maha tulla, kui soovi peaks olema, aga meie pole veel seda jõudnud tabada (käisime juba ühel päeval varem koos Kalle ja Robiga aeda imetlemas).

Kalle esimene tööpäev teisipäeval oli väga huvitav. Tegelikult pidi Kalle tööle minema alles alates kolmapäevast, kuid kuna teisipäeval oli suur juhatuse koosolek, siis ta otsustas sellest osa võtta. Kohal oli ligi 50 inimest kõikvõimalikest riikidest. Teemad olid huvitavad ja inimesed sõbralikud ja toredad, nii et kuigi see koosolek kestis terve päeva, siis oli Kalle ikkagi koju jõudes heas tujus ja rahulolev. Kalle töökoht on meile täiesti harjumatult inimsõbralik - neil on oma söökla (inetu sõna, aga paremat ma ei leidnud), kus on lai valik roogasid imetillukeste hindadega. Maitsema pidid väga hästi, nii et kvaliteedis nad alla ei anna, kuigi hind on väike. Peale selle asub otse tema töökoha kõrval (või pigem all) ilmatu suur spordihoone, kus pidi olema tõsiselt suur bassein ja nii vägev jõusaal, millist Kalle enne pole näinud. Samuti saab seal harrastada joogat. Kalle sekretär pidigi iga päev lõuna ajal joogas käima, oligi kohe öelnud, et tema lahkub peale kella 12-st ja enne 13.30 ta tagasi ei jõua, sest ta käib joogas. Kas pole lahe? Mulle õudselt meeldib selline suhtumine. Hommikul jõuavad inimesed tööle kella 09.-09.30 (jälle mõnus aeg) ajal. Õhtuti pidid küll kauem tööl olema, nii et sellega teevad hommikuse hilise tööle jõudmise tasa. Kallel läheb tööle jõudmiseks uksest ukseni ca 1 tund. Võib olla saaks ka natuke kiiremini, kui ta läheks alguses metroo ja pärast rongiga, aga Kalle leiab, et on mõnusam teha üks pikk sõit ja siis veidi jalutada. Siin on metroodes iga päev tasuta ajaleht nimega Metro, kus on ära toodud kõik olulisemad uudised ja natuke klatsi ka (midagi SL-õhtulehe sarnast, aga mitte päris) ja see on üsna paks leht. Kalle ütles, et ta jõuab täpselt tööle sõitmise ajaga selle lehe korralikult läbi lugeda. Hea, sest siis ei tundu sõitmine nii tüütu, kui on midagi lugeda.

Kolmapäeval käisime lastega Buckinghami paleed vaatamas. Sättisime ennast kella 11-ks kohale, sest siis pidi toimuma vahtkonnavahetus ja meie Londonit tutvustavas raamatukeses soovitati seda vaadata. Jõudsime kohale, loss oli täpselt selline nagu ma piltidel olen näinud, minu meelest mitte väga uhkeldav (Parlamendihoone ja Big Ben meeldivad mulle igatahes rohkem ;) Seisime siis ja ootasime, et vahtkond ennast hakkaks vahetama. Midagi ei toimunud! Need punaste kuubede ja mustade mütsidega vennikesed liigutasid ennast vahepeal, aga muud ei juhtunud. Robi oli juba üsna tüdinenud, õiendas ja kippus ära kaduma. Kui kell oli juba 11.30 ja endiselt polnud keegi kedagi välja vahetanud, siis otsustasime minna hoopis lossi ennast vaatama. Ma ei saanudki aru, miks vahetust ei toimunud (äkki läks neil meelest ära ;) Lossikülastuseni me tegelikult aga ei jõudnudki - rahast hakkas kahju. Pilet oli nii üüratu, et meile oleks see Eesti rahas maksma läinud 800 krooni ja otsustasime, et lähme hoopis Roberti rõõmuks SeaLife mere-elukaid vaatama. Ega see ka mingi odav lõbu ei ole, aga vähemalt oli kindel, et pakub kogu meie seltskonnale elamuse. Lossi külastame siis mõni teine kord (siis, kui rahakott on rohkem pungil :) Oleme käinud Helsinki SeaLifes, mis on väga tore, aga nüüd, nähes Londoni oma, ei saa neid isegi võrrelda. Siin on ikka tohutult palju rohkem igasuguseid kalu, muid mereloomi ja muidugi haid - SUURED haid (Helsinkis on ainult väiksed)! Robert on ju teada-tuntud haide fänn. Neid oli seal ikka oma 5 ilmatu suurt haid - ujusid ringi, hambad irevil ja nägid hirmuäratavad välja. Robi teatas meile: "näete, need on siin siis need minu sõbrad haid!" :) Vahva on see, et näitus (imelik öelda näitus, aga kuidas selle kohta siis ikka teisiti öelda) asub mitmel korrusel ja nii on võimalik suuremaid akvaariume vaadata mitmelt erinevalt korruselt. Kõige kõrgemal korrusel oli tehtud atraktsioon, kus said klaasist põrandaga ruumis kõndida haide kohal. Ausalt öeldes, väga mugav ei olnud seal olla, kui mingi irevhambuline hai sinu alla ujus. Õnnetuseks teadis aga Robi juba Helsinki kogemusele tuginedes, et peale näituse lõppu peab olema pood, kus müüakse igasugust kaladega seotud nänni ja tegi meil seal hirmsat tempot. Meie Axiga oleksime tahtnud rahulikumalt kõiki neid kalu uurida, aga Robil oli tuli takus ja muudkui tormas edasi. Lõpuks ma pidin teda politseiga ähvardama, et kui ta üksi niimoodi seal ringi hulgub, siis viib politsei ta ära. See taltsutas teda natuke. Robil oli aga muidugi tuline õigus - peale näituse lõppu OLIGI nännipood, nii et Robi hai-pere on nüüd ühe liikme võrra jälle rikkam :)

Eile oli minul väga põnev hommikupoolik. Eelinfoks pean ütlema, et siin on sisse seatud organisatsioon nimega FOCUS, mis on abiks neile, kes UKsse kolivad. Nad aitavad sind kõiges, olgu tegemist siis arstidega, lapsehoidjatega, autorendiga, maja üürimise, töökoha leidmise vms. Ühesõnaga, nad jagavad sinuga oma kogemusi. Meie jaoks on see teenus tasuta, aga ma ei ole kindel, kas see teistele ka on. Kalle töökohast soovitati meid sinna liikmeks. Liige saab olla ühe aasta, siis pead ise hakkama saama :) Eile hommikul toimuski siis seal FOCUSes hommikukohvi joomine. See nägi välja nii, et kari naisi (ca 15 naist) tulid kokku. Pakuti kohv, teed, vett ja suupisteid. Kõigile pandi nimesildid rinda ja siis lihtsalt jalutati ühe juurest teise juurde ja vesteldi. Seal oli päris mitu naist USAst, siis Rootsist ja üks naine Jamaikalt. Muidugi ka kohalikke, kes seda asja veavad. Kindlasti oli seal veel rahvusi esindatud, aga ma ei jõudnud kõigiga vestelda. Meeleolu oli äärmiselt tore ja positiivne. Sain seal palju tuttavaid ja häid soovitusi ja kui ma sealt lahkusin (olin seal 1,5 tundi, mis läks lausa lennates), siis olin nii positiivselt meelestatud ja nii rõõmus, et pidin lendu tõusma. Ühest küljest tegi mind rõõmsaks see, et sain inimestega suhelda ja teisest küljest see, et nüüd on mul koht, kuhu vahel minna. Neil toimub seal igal nädalal midagi. 23.septembril lähen karjäärinõustamise üritusele. Põnev! Ma küll veel kohe ei kavatse tööle minna, aga hiljem tahaksin kindlasti kuskil töötada, nii et arvan, et see saab igati kasulik üritus olema.

Ja nagu kombeks on saanud, siis lõpus räägin Agnese kooli-saagast. Sellega on nüüd jälle natuke kehvasti. Asi on nimelt selles, et meie konsultant, kes meil aitab (varsti tundub, et hoopis segab ;) kooli otsida, ajas Agnese sünnipäeva segi. Ehk see oli ka veidi minu viga, et ma ei taibanud Axi sünnipäeva sõnadega kirjutada ja kirjutasin numbrites 09.01.1998. Konsultant aga keeras 09. ja 01. tagurpidi ja sai tulemuseks, et Ax on sündinud 01.septembril 1998. Tänu sellele kulutasime hulk head aega sellele, et otsida Axile kooli Primary schoolis, mis on meie mõistes algkool. Nüüd aga selgus, et Ax peab minema hoopis Secondary schooli, mis on siis justkui põhikool. Täielik segadus! Eile siis selgus, et paaris koolis on veel vaba koht Axi jaoks. Valisime siis meile sobivama välja. Nüüd on vaja teha avaldus kooli minemiseks, aga hetkel pole veel selge, kas avaldus tuleb esitada otse koolile või mingile muule ametkonnale. Seda siis nüüd uuritakse. Kuid ega ainult avaldusest ei piisa - siis tuleb läbida veel vestlusvoor ja ega siis ka päris kindel ei ole, et see koht sinu on. Kõik see protseduur pidi võtma aega umbes 4 nädalat. Täielik tsirkus! Anname siis siin kõvasti Eesti kooliprogrammile pihta. Ma ei jõua ära tänada, et me need Eesti õpikud ja töövihikud kaasa ostsime. Poleks arvanudki, et meil õnnestub nii kaua kodukooli mängida. Loodetavasti jõuab Ax ikka enne jõule kooli.

Toredat saabuvat nädalavahetust teile kõigile ja tuhat tulist tervitust ka!

Monday 7 September 2009



Ahoi sõbrad!





Tervitused soojast ja päikselisest Londonist! Viimastel päevadel on väga ilusad ilmad olnud, reedel ja laupäeval oli ilm küll hirmus tuuline, aga selle eest ei sadanud midagi. Õigupoolest polegi meie siin viibimise ajal eriti vihma sadanud (on vedanud). Tänu suurele tuulele õnnestus Robil ja Axil endile nohu hankida, aga tänu küüslaugule kestis see vaid ühe päeva. Panin küüslauguküüned nende voodi peatsisse ööseks rippuma ja hommikuks oli nohu peaaegu olematu. Hea nipp!


Laupäeval käisime Richmondi pargis jalutamas. See on ilmatu suur (940 ha) park, kus pidid vabalt ringi hulkuma puna-ja kabehirvede karjad. Neid meil näha ei õnnestunud, küll aga nägime lehmi ja hobuseid, kes jalutavad rahulikult oma suurel heinamaal ringi ja ei lase ennast mööduvatest inimestest häirida. Sel päeval, kui meie parki külastasime, toimus Thamesil suur aerutamisvõistlus. Terve jõgi kihas võistlejatest - mõned paistsid võistlust väga tõsiselt võtvat, teised jälle olid rohkem pulli tulnud tegema. Pealtvaatajaid oli ka parajalt palju ja melu oli suur. Aeg-ajalt lasti suurtükist aupauke (me ise arvasime, et ilmselt sel puhul, kui tekkis uus liider) ja see tekitas suurt müra ja kõvasti tossu. Robert oli suures vaimustuses! Pealtvaatajad nautisid ilusat ilma, üles olid pandud grillitelgid ja loomulikult müüdi ka õlut, nii et täpselt nagu mõni Eesti vabaõhu üritus. Tänu aerutamisvõistlusele me väga sügavale pargi sisemusse ei tunginudki (ilmselt oli ka see põhjuseks, miks meil ei õnnestunud hirvi näha), nii et sinna saame veel uutele avastusretkedele minna. Meie praegusest elukohast on sinna 30 minuti jalutuskäigu tee, nii et mitte väga kaugel. Robert nautis väga seal ringi jooksmist ja seda, et keegi ei õiendanud, et "vaata ette, ära autoteele torma!" Robi pole ju tegelikult eriti harjunud linnatänaval ringi käima. Eestis olles sõitsime kogu aeg autoga, jalutasime kas kaubanduskeskuses või sõitsime (jälle autoga) spetsiaalselt jalutamise eesmärgil kas mere äärde, metsa, parki või kuhugi mujale, kus ei tule last pidevalt korrale kutsuda. Täitsa imelik mõelda kohe! Kuna meil praegu autot ei ole, siis kõnnime siin iga päev ikka mitmeid ja mitmeid kilomeetreid (figuurile tuleb see muidugi ainult kasuks ;) Minu jaoks on äärmiselt tüütu see, et ma pean iga päev poes käima ja toidukraami käe otsas koju tassima. Jube, kui raske on söök! Eriti, kui ostad veel mõned puuviljad ja paar pakki mahla ja piima. Tegelikult on meil plaanis hakata nädalavahetusteks autot rentima, et siis kuskil linnast väljas käia ja ühtlasi ka enamus vajaminev söögikraam nädalaks ette ära osta. Kalle leidis ühe väga laheda autorendifirma, millel on kogu Londoni peale umbes 1000 erinevat kohta, kus nad oma autosid pargivad. Autod seisavad lihtsalt kuskil tänaval. Sinul tuleb broneerida internetis endale kõige sobivama asukohaga sõiduk, sulle sobivaks ajaks. Siis saadetakse sulle pin-kood. Sina lähed auto juurde, mille juurest leiad väikese posti otsast tillukese musta karbi, millel on peal klaviatuur numbritega. Toksid sinna oma pin-koodi sisse, võtad karbist autovõtmed ja lähed sõitma. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tunnist. Bensiini võid kulutada 30 miili jagu (juurde ei pea ostma). Pärast viid auto jälle tagasi, paned võtmed karbikesse ja jalutad koju. Ideaalne! Kahju ainult, et hetkel me ei saa seda teenust veel kasutada. Asi on nimelt selles, et selleks, et me saaksime selle teenuse kasutajaks ennast registreerida, peab meil olema ette näidata kaks tasutud arvet oma elukohast. See on tõend, et me ikka tõepoolest sellel aadressil elame. Kuna me kolime oma uude koju alles septembri keskel, siis enne oktoobri lõppu meil kahjuks ei õnnestu ühtegi arvet kellelegi esitleda.

Täna käisime Kallega pangas endile arvet avamas. See oli omaette ooper! Ka pank oleks tegelikult soovinud näha mõnda tasutud arvet (samuti nagu see autorendifirma), aga õnneks tuli Kalle töökoht appi ja andis välja tõendi, et Kalle tõesti töötab seal ja et mina olen tema elukaaslane ja et me oleme täiesti usaldusväärsed kodanikud, kellele võib julgesti arvet avada. Meie mõtlesime Kallega sinisilmselt, et lähme nimetatud tõend näpus panka, näitame passid ette ja ongi korras, arve avatakse. Aga ei - kõigepealt täideti seal miljon tabelikest kõigi meie andmete kohta - kirja pandi andmed nii meie praeguse elukoha, endise elukoha, laste, töökoha ja ma ei mäleta mille kõige kohta veel. Ime veel, et veregruppi ei küsitud. See kõik võttis rohkem kui tund aega. Lõpuks öeldi rõõmusõnum, et pangakaardid saame reedel kätte, aga pin-koodid (üllatus-üllatus) saadetakse meile posti teel koju! Kas pole absurdne!? Pin-koodid peaksid jõudma laupäeval või esmaspäeval. Täitsa veider kohe! Aga no hea küll, igatahes oleme nüüd õnnelikud panga-arve omanikud :)

Agnese kooli kohta uudiseid ei ole. On enam-vähem kindel, et Ax läheb Kew Riverside Primary School´i. Helistasin täna, et kohtumine kokku leppida ja mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Imelik! Võib olla ehmatas neid võõramaine telefoninumber. Loodetavasti ei pea me selleks, et Ax kooli saaks minna, mingi tasutud gaasi-või elektriarvega kohale minema (kuigi arvestades inglaste asjaajamist, ma ei olekski vist eriti üllatunud, kui see tõesti nii oleks). Loodan, et homme saan siis koolis löögile.

Mõned tähelepanekud ka: siin propageeritakse väga oma kotiga poes käimist, s.t et sa ei osta iga kord uuesti kilekotti, kui poes käid vaid võtad isikliku koti kodunt kaasa, kui poodi lähed. Täna käisime poes ja müüja küsis, et mitmesse kilekotti me oma kraami ladusime. Meie olime segaduses, ütlesime et meil on oma kilekotid (mõtlesime, et müüja arvas, et olime poest need võtnud ja nende eest tasumata jätnud), aga asi ei olnudki selles. Müüja ütles, et me saame iga kodunt kaasavõetud kilekoti eest boonuspunkte ja sellepärast tal oligi vaja teada, mitmesse kotti oma kraami ladusime. Jube lahe minu meelest! Ikka präänikuga meelitatakse inimesi loodust hoidma. Teine asi, mis mind on üllatanud, on Thames. Ma ei kujutanud ette, et ühes jões võib olla nii suur tõus ja mõõn. Enne keskpäeva on sellest jõest järel vaid nire, samas kui õhtuti laiub see uhkelt oma kallastel. Ma ei olnud sellisest asjast üldse kuulnud. Kolmas tähelepanek on pubid, kuhu ei või alla 18 aastased oma jalga tõsta ei päeval ega öösel. Olin täitsa üllatunud, kui meid ühel päeval, kui tahtsime minna sinna natuke keha kinnitama, meid sealt viisakalt välja aeti, öeldes, et lapsed ei ole pubis lubatud. Pärast nägimegi silti, et alla 18 keelatud. Eestis ei kujutaks sellist asja ette.

Sellised uudised siis tänaseks! Kõike kaunist teile kõigile!

Friday 4 September 2009

Loodusmuuseum ja muud


Tere kõigile!


Võtsime täna ette retke Loodusmuuseumisse (Natural History Museum). Juba hoone, kus muuseum asub, oli omaette vaatamisväärsus. Tohutu suur ja võimas loss! Kuna Robi on meil suur dinosauruste fänn, siis keskendusimegi põhiliselt sellele osale väljapanekust, kus dinosaurused on eksponeeritud. Olid ikka vägevad elukad küll - seal oli mitmeid suuri dinosauruste skelette ja väga tõetruu välimusega dinosauruste kujusid, igasugustest filmikestest, stendidest jms rääkimata. Väljapaneku kõige vingem asi oli aga elusuuruses türannosaurus T-Rex, kes seisis puuris, möirgas ja liigutas ja nägi äärmiselt loomutruu välja. Robert oli täiesti pöördes! Muuseumi külastus on kõigile tasuta, aga "tasuta" me seal muidugi käidud ei saanud. Otse peale dinosauruste näituse lõppu oli avatud suur pood, kus müüdi kõikvõimalikku dinosauruseid puudutavat nänni. Ma ei teagi, kas Robit vaimustas kogu selle muuseumi juures rohkem suur T-Rex või see pood :) Poest valis ta pika järelemõtlemise järel endale ka ühe türannosauruse. Nii et käik läks Robi jaoks igatahes täie ette! Peale poe külastust käisime veel loomade ja kalade topiseid vaatamas. Mulle avaldas kõige rohkem muljet suure sinivaala topis - ma ei kujutanud ikka päriselt ette, et see NII suur on. Võimas! Nagu allveelaev rippus lae all. Ülejäänud muusemi väljapanekute vaatamise jätsime aga järgmiseks korraks, sest oleme täiesti veendunud, et varsti tuleb meil sinna tagasi minna.

Ülejäänud päeva veetsime asju ajades. Nüüd on lõpuks enam-vähem selge, kuhu kooli Agnes läheb. Kool asub meie päris kodust 1 miili kaugusel ja sinna läheb ka buss, nii et Axi koolitee saab olema 12 minutit (nii vähemalt lubas Journe Planner). Samas koolis asub ka lastehoid, kuhu meil on plaanis Robi panna - osalt sellepärast, et ta siin paremini kohaneks ja keele selgeks saaks (sest Robi läheb juba järgmisel aastal kooli) ja teisest küljest selleks, et mina päris mõistust ei kaotaks, kui pean Robiga päevad läbi mängima dinosaurust ja väikest tüdrukut (mina muidugi- mõista väikese tüdruku osas). Kooliga mul veel ühendust ei õnnestunud saada, paistis, et neil oli reedesel päeval kella 14-ks töötamisest küllalt saanud. Proovin siis esmaspäeval uuesti. See on kindel, et neil koht on Agnese jaoks olemas (selle uuris juba kooliotsimise spetsialist meie jaoks välja).

Oleme nüüd alates 02.septembrist Axiga iga päev Eesti programmi järgi õppinud. Meil on õpikud/töövihikud kaasa ostetud ja meil on iga päev koolitund. Otsutasime proovida nn tsükliõpet, mis tähendab seda, et korraga õpib Ax vaid kahte ainet, millest üks on kogu aeg eesti keel ja teine siis varieerub. Axile hetkel see süsteem väga meeldib.

Jalutasime täna õhtupoolikul Kallega oma tulevase kodu kandis olevasse ilmatu suurde toidupoodi ja avastasime, et seal samas lähedal on veel kaks suurt poodi - ühes müüakse kõikvõimalikke kodus vajalikke asju nagu nõud, voodipesu, voodiriided, vannitoatarbed jms ning siis veel ka lilletaimi ja teises igasuguseid kodumasinaid, arvuteid jms kraami. Väga lahe! Aina enam hakkab meile tunduma, et leidsime endile kodu väga sobilikus kohas.

Palju tervitusi ja kallistusi teile kõigile meie kõigi poolt!

Wednesday 2 September 2009

Leidsime endile kodu!


Tere kallid sõbrad!

Jõudsin lõpuks nii kaugele, et avasin meie blogi (mille ma suure suuga lubasin siia jõudes avada :) Oleme nüüd siis alates pühapäevast (30.augustist) Londoni elanikud. Hurraa! Lend läks hästi ja takso tõi meid ka kenasti kohale (õnneks on neil taksodes GPS seadmed). Asjade pakkimine oli paras peavalu ja vahetult enne ärasõitu selgus, et ülekilosid oli ikka oma 20! Viskasin siis viimasel minutil veel asju kohvritest välja, nii et lõpuks saime õige kaalu enam-vähem kätte.

Paar esimest nädalat elame korteris üsna Richmondi keskuse lähedal, aga see on ainult ajutine lahendus. Täna käisime korterite/majade otsimise tuuril. Seda korraldas üks firma, kes meile elamist aitab otsida. Kell 10 hommikul tuligi firma esindaja, Hr Rick, meile autoga vastu ja alustasime otsinguid. Kavas oli läbi käia kümme elamist. Kuna Rick oli eelvaliku oma maitse (ja meie ideaali kirjelduste järgi) juba teinud, siis kõik korterid, mida nägime, olid üsna kenad. Majad on siin muidugi vanad ja mõnes oli sees imelik lõhn või krigisesid põrandad või oli neil muu mitte väga värske välimus. Hirmus oli ka see, et enamuses korterites olid põrandad kaetud vaipkattega, kusjuures veel heleda vaipkattega. Esiteks kukub ju lastel (ja mis seal salata - ka endal ju) vahel midagi söögi ajal käest maha ja jube, mis pleki mõned asjad heledale vaibale võivad jätta ja teiseks koguvad vaibad hirmsalt tolmu ja kuna Agnes on meil tolmuallergik, siis selle pärast tundusid vaipkatted ka sobimatud. Kümnest korterist kaks olid kummalised -esimene neist asus ühe maja kolmandal korrusel. Trepp sinna oli äärmiselt kitsas ja järsk. Korteril oli omakorda kaks korrust. Esimesel asus suur tuba, 2 magamistuba ja köök, mis oli tibatilluke ja vannituba, mis oli veel väiksem, nii et Kalle vist ei oleks seal saanud püsti seistes isegi dushi all käia. Teisel korrusel asuvasse tuppa viis aga nii kitsas trepp, mis oli pigem nagu mingi redel, kusjuures veel keeruga. Väga hirmus! Ma ei kujuta ette, kuidas oleks sellest trepist iga päev toidukotte üles tassida. Paras trenn oleks see igatahes. Teine ekstreemsus oli üks viie magamistoaga korter. Korter iseenesest polnudki midagi väga hirmsat, lihtsalt maru palju tube kolmel korrusel - aga see asjade hulk, mis seal oli, see oli lihtsalt sõnul seletamatu. Inimesed elasid seal hetkel veel sees ja kogu see elamine nägi välja nagu üks suur prügihunnik. Ma olen näinud küll telekast saateid pereemadest, kes paluvad spetsialisti abi, et see õpetaks neid kodus korda looma, aga ma ei uskunud, et sellised ka tõepoolest olemas on. Arvasin hetkeks, et ehk on neil käsil kolimisprotsess, aga nii see ei olnud. Täitsa uskumatu!

Elamine, mille me endile lõpuks valisime, asub vaiksel kõrvaltänaval Richmondi ja Kew vahel, 5 minuti kaugusel Kew Gardenist (s.o 250 aasta vanune botaanikaaed). Maja (või meie mõistes siis ridaelamu) on kahekordne. Esimesel korrusel asub elutuba ja ilmatu suur köök, kust avaneb uks otse aeda. Aed on Londoni aedade kohta ikka väga suur. Elutoast avanevad ka uksed otse aias olevale terassile. Teisel korrusel on kaks suurt ja üks väike magamistuba ning vannituba koos wc-ga. Põrandad on puidust, mitte ei ole kaetud vaibaga. Valikul saidki vist otsustavaks suur ja mõnus köök, puitpõrandad ja suur aed. Nüüd läheb veel veidi aega, kuni seal kõik korda seatakse (sest hetkel on seal veel eelmine üüriline sees) ja 16.septembril peaksime võtmed kätte saama! Ma juba nii ootan! Meie ajutine elamine on ka täitsa tore (täna käis siin isegi koristaja), aga ikkagi natuke väike ja seetõttu ebamugav. Add Image


Agnese kooli osas hetkel veel uudiseid ei ole. Kuna nüüd on selge, kus me elama hakkame, siis on lootust, et homseks selgitatakse välja ka võimalikud koolivariandid. Kool algab siin muide erineval ajal - mõned lähevad kooli juba homme ja osad alles järgmisel esmaspäeval.