Thursday 17 December 2009

Monday 14 December 2009

Üks pidu ajab teist taga


Eelmise nädala blogilugu lõppes sellega, et Robert oli haigeks jäänud. Mul on rõõm teatada, et praeguseks on ta terveks saanud, ainult natuke köhib veel, aga köha ongi ju selline vastik asi, mis ei taha eriti ära minna. Robi haigusest kirjutan ma aga uuesti sellepärast, et sellega seoses oli paar päris huvitavat seika. Kuna Eestis on kombeks, et lapsevanemad ravivad oma lapsi ise ja perearste tülitatakse vaid väga äärmisel juhul, siis ei hakanud mina ka meie perearstile helistama ja Robi haigusest teatama. Nagunii on kodu üks väiksemat sorti apteegi-filiaal , kus enam-vähem kõik üldtuntumad ravimid olemas on. Niisiis ravisin Robit oma äranägemise järgi ja otsustasin, et enne ma perearstile ei helista, kui Robil on palavik vähemalt 38,5. Ega ma seda palavikku ei oodanud, lootsin, et asjad nii ei lähe, aga no see oli selline justkui „sekkumiskünnis“ või nii. Teisipäeva lõuna ajal, aga oligi olukord selline, et Roberti palavik tõusis üle 38,5 ja ma helistasin arstile. Arst palus, et me paari tunni pärast sinna läheksime. Meie perearstikeskus ei asu meist eriti kaugel, umbes 10 minutit tuleb kõndida, aga et Robi oli tõbine ja et ma teda süles nii kaugele vedada ei jõua, siis tellisin takso. Taksondusest olen ma siin blogis juba ükskord rääkinud ja avaldanud arvamust, et see ei kõlba kuhugi. Kahjuks pidin ma selles taaskord veenduma. Helistasin kell 13 taksofirmasse ja tellisin kella 15-ks meile takso. Siin on kord selline, et tuleb kohe teada anda ka sihtkoht, kuhu sa minna tahad. Natuke enne kella kolme helistati mulle taksofirmast ja teatati, et neil pole kahjuks õnnestunud mulle taksot leida ja uuriti, et kas ma tahan veel ootama jääda või loobun nende teenusest. Kujutate pilti! Ma kahtlustan, et keegi ei soovinud nii lühikest sõitu ette võtta ja sellepärast ei olnud ükski taksojuht nõus meile järele tulema, aga ausalt öeldes ajas ikka marru küll. Eriti suured kunnid siin need taksojuhid! Kellaaeg, millal me pidime arsti juures olema, hakkas juba kätte jõudma, aga meil polnud taksot. Otsustasin, et ma ei hakka ootama ja loobusin taksost. Robi palavik oli ka juba veidi alanenud, nii et ta väga hädine polnud. Kuna ma teadsin, et ma Robit süles vedada ei jõua, siis mõtlesin välja kavala plaani – Robil on abiratastega jalgratas. Panin ta sellele istuma ja veeretasin ta niimoodi arsti juurde. Arst, kes meid vastu võttis, oli väga kena naisterahvas. Robert oli ka vapper, lasi kurku ja kõrva vaadata ja kopse kuulata ja ennast kraadida. Arst ütles, et Robil on lihtsalt üks hetkel ringi hulkuv viirus, kus on natuke kõike – natuke liiga kõrge palavik, natuke nohu, natuke köha ja natuke kurk valus. Katsus Robi lümfisõlmi ja ütles tunnustavalt, et need on kenasti üleval, tähendab organism võitleb hästi viirusega ja lubas, et paari päeva pärast on haigus möödas. See lümfisõlmede asi oli minu jaoks täiesti uus, ma polnud kunagi kuulnud, et see, kui lümfisõlmed üleval on, tähendab, et organism võitleb haigusega. Arstil oli aga tuline õigus, nii et neljapäeval Robil enam palavikku ei olnud ja meil Kallega oli vaba voli minna tema panga presidendi vastvõtule.

Presidendi vastuvõtt toimus eriti uhkes paigas nimega Middle Temple. See on 1574 aastal valminud ehitis, kus peale selle, et seal aeg-ajalt vastuvõtte korraldatakse, koolitatakse ka advokaate ja seda juba ammustest aegadest peale. Templis asub kuninganna Elisabeth I poolt kingitud 10 meetri pikkune tammepuust laud, mis on tehtud ühest tükist. Tamm, millest see tehtud on, lõigati maha Windsori metsadest ja veeti kohale Thams’i pidi ning sätiti paika enne, kui maja päris valmis sai. Keda selle hoone ajalugu rohkem huvitab, see leiab infot siit: http://www.middletemple.org.uk/ ja kes tahab minna virutaaltuurile, siis seda saab teha, kui klikkida sellele lingile: http://www.middletemple.org.uk/banqueting/virtual-tour.html Ühesõnaga, tegemist oli igati vägeva paigaga. Kutsel oli kirjas, et riietus peab olema kas tume ülikond või kokteilikleit. Ma otsustasin väikese musta kleidi kasuks ja selgus, et see oli hea valik, sest sobis ülejäänud seltskonnaga väga hästi. Meestel on lihtne – ülikond selga, lips kaela ja rahu majas. Naistel on selles osas palju keerulisem, ei tohi olla liiga pidulik ja ei tohi olla liiga lihtne. Katsu siis seda keskteed leida.
Kohale jõudes pakuti kõigepealt valget veini ja lobiseti ühes väiksemas ruumis. Ruum oli uhke – seintel suured maalid ja laes uhked nikerdused. Seinte ääres olid pikad lauad, kus peal ei olnud midagi peale paari täiesti ilmetu savikausi. Ma vaatasin alguses, et keegi on vist kogemata mingi sobimatu nõu sinna unustanud, aga siis märkasin, et ilmselt mitte, kaussides olid snäkid - kartulikrõpsud ja pähklid. Natuke veider ja sellise uhke koha kohta ehk liiga kodune. Oleksin oodanud pigem uhkeid kristallvaagnaid. Edasi paluti meid lauda. Ringikujulised lauad asusid suures saalis. Ühte lauda mahtus 10 inimest ja kokku oli laudu kuus. Nimekaarte ei olnud, nii et võis istuda, kuhu hing ihaldas. Tõsi küll, eriti tähtsatele isikutele nagu president, tema proua ja komisjonide esimehed oma kaasadega, olid ühes lauas siiski kohad määratud. Mina sattusin istuma ühe Jaapanist pärit mehe kõrvale, minust teisel pool istus Kalle. Kõipealt pidas president päris vaimuka kõne ja siis asuti sööma. Esimeseks roaks oli avokaado-tuunikala vorm rohelise salatiga, mille juurde pakuti valget veini. Kahjuks pean ütlema, et roogade ja veinide täpseid nimetusi ma ei mäleta, nii et peate leppima maakeelsete kirjeldustega :) Põhiroaks oli tibu, mille juures oli köögiviljahautis. Juurde pakuti punast veini. Minule see söök meeldis, Kalle arvas, et oleks võinud midagi paremat olla. Seejärel valati pitsidesse väga hea portvein. Ma ei ole suur portveinisõber, aga see konkreetne oli küll väga hea. Võib olla oli asi ka õhustikus, et see lihtsalt sobis sinna nii hästi. Siis kanti lauale kolmas käik, mis kujutas endast korvikeses küpsetatud sinihallitusjuustu-pirni segu. Äärmiselt maitsev, aga ka äärmiselt rammus, nii et ma suutsin vaevaga sellest ainult pool ära süüa. Veel portveini ja kohvi ning saabus neljas käik magustoidu näol. Tundsin, et hakkan lõhkema! Magustoiduks oli šokolaadi-mango kook, koos mango-sorbeti ja vaarikatega. Üle paari ampsu ma sellest ei võtnud, sest see oli juba liig, mis liig. Veini voolas ojadena, nii et klaasid olid kogu aeg täis ja ma isegi ei märganud, millal neid täideti. Väga ohtlik, kui aus olla. Sellel ajal, kui magustoitu söödi, rääkis üks härra Middle Temple ajaloost. Peale ajalooga tutvumist istuti veel viivuke ja siis hakkasid kõik äkitselt püsti tõusma ja ennast minekule asutama. Selline veidi isegi ootamatu ja äkiline lõpp õhtusöögile. Tänasime presidenti ja lahkusime. Koju jõudsime natuke enne südaööd.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures lastele mõeldud jõulupidu. Programm oli üles seatud nii, et igal täistunnil ja pooltunnil toimusid mingid üritused, nii et kuigi peo algus oli kell kaks, siis ei olnud ilmtingimata vajalik täpselt selleks ajaks kohale jõuda. Peo lõpuks oli kutsel märgitud 17.30, nii et päris piisav aeg pidutsemiseks. Meie jõudsime kohale kella kolme paiku. Kõigepealt käisime Kalle kabinetti vaatamas – see asub kaheksandal korrusel ja vaade on sealt lausa võrratu – paista on nii London Eye, kui ka Westminister Abbey. Siis läksime peosaalidesse. Neid oli lausa mitu. Ühes, kõige suuremas, olid täispuhutav lastele hüppamiseks mõeldud atraktsioon, erinevad mänguplatsikesed ja väike lava. Samas pakuti ka söögipoolist, mida oli lausa hunnikutes – sajakesed, võileivad, krõpsud, porgandid, kurgid, puuviljad, igat sorti komme, kõrrejooke, kohvi, teed, vett. Teises ruumis tehti näomaalinguid ja töötas tuleviku ennustaja. Kolmas ruum oli pühendatud meisterdamishuvilistele ja samas toimus ka disko. Robi, kui suur tantsulõvi, palus mind tantsule ja nii me seal siis möllasime. Kõige lahedam oli aga muidugi tuba, kus asus Jõuluvana. Jõuluvana juurde oli pikk järjekord, aga õnneks liikus see kiiresti. Robert harjutas laulukest, mida ta kavatses Jõuluvanale esitada, aga tuli välja, et seda ei läinudki vaja. Piisas mehisest käepigistusest ja kink oligi käes. Robi sai kingituseks karvase käpiknukk-koera ja Agnes magnetnuppudega mängude karbi (male, kabe, reis ümber maailma ja tsirkus) ja trikkide tegemiseks mõeldud kaardipaki koos õpetusega. Väga vahvad kingitused minu meelest. Koerast ägedamaks osutus aga õhupallidest loomade tegemise meistri valmistatud õhupalli-dinosaurus. Sellel olid isegi õhupallist hambad olemas. Robi oli sillas! Lihtsalt uskmatu, mida kõike õhupallidest teha annab. Kella viie paiku asutasime ennast minekule. Peoga jäime väga rahule, kõik leidsid, et see oli üks ägedamaid asutuse lastejõulupidusid, kus keegi käinud on.

Eile, s.t siis pühapäeval, olime aga palutud Kalle töökaaslase Ewa juurde glöggi jooma. Ewa on pärit Rootsist ja ta töötab Kalle juurs nõunikuna. Naljakas on see, et ta tuli siia tegelikult vaid üsna lühikeseks ajaks tööle, et asendada ühte teist Evat, kes praegu beebiga kodus on. Nii palju Evasid ühe korraga - päris lõbus! Peale meie ja Ewa pere olid glöggi joomas ka Kalle ülemus oma prouaga. Ewal on neli last (kaks poissi ja kaks plikat) vanuses neli kuni üksteist ja nad on hästi toredad ja sõbralikud. Robi sai nendega ruttu „jutupeale“ ja nad mängisid terve pärastlõuna, nii et ma vahepeal unustasin äragi, et meil Robert ka kaasas on :) Agnes mängis vanema perepojaga malet ja meie istusime laua taga ja lobisesime. Pakuti glöggi ja kohvi ning suupisteid, milleks olid šokolaadikook, piparkoogid ja üks Gotlandi kombe kohaselt valmistatud muna-riisi magustoit, mida söödi vahukoore ja moosiga. Maitses nagu magus riisiomlett. Huivitav oli see, et piparkookidele määrisid nemad peale sinihallitusjuustu-koore segu. Proovisin ka, aga mulle see siiski ei maitsenud. Ma olen harjunud piparkooke ikka niisama, ilma soolase lisandita, sööma. Õhtusöögiks tulime koju, nii et väga pikalt me külas ei olnud. Paar tundi võib olla.

Täna on Kallel taaskord pidu. Sedapuhku tööl väiksema kambaga. Kolmapäeval on tal aga suur panga üldjõulupidu, nii et pidude hooaeg on meil täie hoo sisse saanud! Laupäeval sõidame juba Eestisse! Nii vahva! Lapsed juba nii ootavad (ja meie ikka ka).

Kõike paremat saabuvateks jõuludeks! Blogis kohtume juba uuel aastal!

Tuesday 8 December 2009

Lilleline jõuluaeg


Päike paistab, saialilled ja rododendronid õitsevad – paistab tõesti, et jõulud pole enam kaugel ;) Lause sai esimesel pilgul jabur, aga võin kinnitada, et see on täiesti tõsi! Reedel, kui Roberti lasteaias toimus jõuluetendus, läks meie maja ees oleval rododendronil õis lahti. Ma ei jõua siinset kliimat ära imestada.


Roberti jõuluetendus oli aga väga vahva. Robi ületas ennast ja ei hakanudki mind nähes nutma ja jäi kenasti oma toolikesele istuma. Ta küll keeldus laulmast ja muud moodi etenduses osalemast ja istus niisama, karjuse kostüüm seljas, oma toolil ja jälgis mängu, aga progress seegi. Järgmine kord võtab ehk juba aktiivsemalt üritusest osa. Lugu, mida lapsed mängisid, oli muidugi Jeesukese sünd. Lapsed olid jagatud osadesse - olid Johannes ja Maarja, inglikesed, kolm kuningat, külarahvas ja karjused. Kõik kenasti kostümmeritud. Tegevust saatsid laulukesed, mille tustamuusika tuli enamasti CD-plaadilt, aga mõnedele lauludele mängis lasteaia juhataja ise kitarril saadet. Kõige rohkem elevuses kogu üritusest olid muidugi lapsevanemad. Neid oli saali kogunenud tohutult, mõnel lapsel olid kohal nii mõlemad vanemad, kui ka kõik vanavanemad. Päris huvitav ja seda eriti, et etendus toimus kell 11 hommikul. Paistab, et lapsukese lasteaias esinemine on siin olulisem, kui tööl käimine. Iseenesest ju väga armas. Saali uksed avati viis minutit enne etenduse algust. Ma mõtlesin, et kui ma kümme minutit enne seda kohale lähen, siis on hästi. Kohale jõudes olid pealtvaatajad aga jõudnud moodustada juba pika järjekorra, nii et parimat istekohta mul ei õnnestunudki saada. Lapsed olid nagu lapsed ikka. Mõni oli väga aktiivne ja laulis kõva häälega kõiki laule kaasa, mõni istus niisama ja ei teinud midagi, mõni nuttis ema süles ja üks tüdruk jäi hoopis magama. Kaks poissi, kes pidid pika varre otsas tähekesi hoidma ja nendega kolmele kuningale Jeesuse juurde teed näitama, hakkasid ajaviiteks tähekestega võitlust pidama ja togisid üksteist. Kolmas „kuningas“ lõi aega surnuks sellega, et keerutas ennast seni, kuni kaks esimest „kuningat“ oma kingitused Jeesusele viisid, nii, et kui tema kord tuli kingitus üle anda, siis ta kakerdas nagu väike joodik Jeesuslapsukese poole, endal kroon viltu peas. Üks eriti aktiivne sell, aga tüdines peale etenduse lõppu juhataja peetud kõnedest, marssis tema juurde ja ütles kõva häälega, et tal on igav! Nii, et selline üsna lõbus üritus.


Reedel toimus veel teinegi jõulupidu. Meie külakeskuses süüdati puudel jõulukaunistused ja selle puhul korraldati rahvaüritus. Läksime Robi ja Axiga seda möllu vaatma. Üritus toimus meie kohaliku rongijaama esisel alal, kuhu oli üles seatud hulgaliselt müügilette, paar karuselli ja majake, kus Jõuluvana lapsi vastu võttis. Robi tahtis ka kangesti Jõuluvana näha ja nii me asusimegi pikka järjekorda seisma. Kui olime umbes 10 minutit seisnud, siis Robi nägi kardina vahelt natuke Jõuluvana. Paistis suur mees olevat. Ütlesin Robile, et ta Jõuluvana juurde jõudes talle Hello! ütleks. Robi arvas, et ta ei tahaks Hello! öelda ja et ta parema meelega ei ütleks Jõuluvanale üldse mitte midagi, et ta tahaks teda ainult näha. Mina arvasin, et nii hästi ei sobi, et midagi peaks talle ikka ütlema. Robi arvas sellepeale, et sel juhul ta ei tahagi Jõuluvana juurde minna ja et tegelikult ta ei tahagi seda SUURT jõuluvana näha vaid hoopis mõnda pisikest. Alatu öelda, aga meie Axiga olime üsna rõõmsad, sest vihma oli just hakanud sadama ja Jõuluvanani jõudmiseks oleks kulunud veel vähemalt 20 minutit. Jalutasime peopaigas veel natuke ringi, kuulasime, kuidas lapsed jõululaule laulsid, katsusime kaupa, aga midagi ei ostnud ja tulime koju. Mingit erilist muljet sellest üritusest ei jäänud – üsna tavaline laat.

Kallel oli vaja laupäeval poodidesse kolama minna ja kuna Robi tahtis väga metsa minna, siis võtsime meie Axi ja Robiga suuna Richmondi parki, samal ajal, kui Kalle poodides „lõbutses“. Seekord me pargis hirvi ei näinud, aga selle eest oli seal hulgaliselt dinosauruste jäänuseid - nii vähemalt meie ekskursioonijuht-Robert seletas. Nimelt on pargis päris palju ümber kukkunud puid, mis on sinna vedelema jäetud ja mõned neist nägid tõesti oma heledaks tõmbunud tüvedega välja nagu mõned dinosauruse luud. Robertil oli igatahes lõbu laialt! Jalutasime pargis kohe päris tükk aega, sest ilm oli ilus. Pärast käisime veel kohvikus. Selline mõnus laupäev! Kallel muidugi nii tore polnud, sest poed olid meeleheitlikest ostlejatest pungil ja õhkkond üsna närviline ning seda ei leevendanud ka pidev jõululaulukeste mängimine poe personali poolt. Oh, õnnis, õnnis jõuluaeg! :)

Pühapäeval oli Kallel sünnipäev! Kalle poolt suured tänud kõigile õnnitlejatele! Hommikul laulsime sünnipäevalapse nagu kord ja kohus üles ja olime katnud kena sünnipäevalaua. Kuna Kallele maitseb väga küpsetamata piparkoogitainas, mida siinses kaubandusvõrgus aga saada ei ole, siis otsustasin teda üllatada ja ise piparkoogitaigna valmis meisterdada. Maitse oli täitsa nagu päris, aga välimus oli pigem nagu pasteet. Kalle oli neid veidra välimusega viilukesi laual nähes üsna üllatunud ja ei osanud esimesel pilgul arvatagi, millega tegu võiks olla :) Pärast küpsetasime taignast piparkoogid ja siis maitsesid need tõesti hästi. Teinekord tuleb vist suhkurt kõvasti kauem pruunistada.
Lõunale läksime söögikohta nimega Giraffe. Põhjus, miks selle koha valisime, oli see, et esiteks on sinna lapsed väga oodatud (mida paljude siinsete toidukohtade kohta ei saa just öelda) ja teiseks asus see konkreetne koht otse London Eye kandis oleva jõuluturu servas ja meil oli plaan, et peale lõunatamist lähme vaatame seal ka ringi. Lõunasöök sujus väga mõnusalt – teenindus oli lausa suurepärane ja toidud ka. Pärast jalutasimegi mööda jõe kallast ja vaatasime, kuidas linna on kaunistatud. Ma ei tea, kas ma virisen liiga palju või on tõesti Eesti jõuluehtes linnad nii superilusad, aga no ei olnud midagi erilist. Päris huvitavad kaunistused olid tehtud plastmassist pudelitest – kuidagi ära lõigutud, nii et paistis nagu oleksid puudel suured lokikuhilad, mille sees olid tulukesed ja osadel puudel olid suured sinised ehted küljes, aga ei midagi vapustavat. Jõuluturg oli saginat täis – müüdi kõiksugu vidinaid, mütse, maiustusi, jms jõulunänni. Meie jälle midagi ei ostnud. Putkad olid iseenesest armsad ja üks karusell oli seal ka. Paistab, et karusellid on siin üldse igasuguste laatade ja muude sarnaste paikade lahutamatud osad. Minu meelest täitsa tore – karusell loob sellise rõõmsa ja muretu meeleolu. Väga kaua me seal ringi ei jalutanud, sest vihma hakkas sadama.
Koju jõudes oli Robi kuidagi uimane ja teda kraadides selgus, et tal on tõbi kallal. Ilmselt sama viirus, mis mindki eelmisel nädalal tabas – köha, nohu ja väike palavik. Täna on ta eriti nohune, nii et lausa kahju on teda vaadata, silmad on nii vesised ja punased, et endal lähevad ka silmad märjaks, kui teda vaatan. Aga küll üle läheb! Kahju on ainult sellest, et eilseks planeeritud järjekordne jõulupidu Roberti lasteaias jäi nüüd ära. Loodetavasti kosub Robi neljapäevaks nii palju, et saame Kallega minna tema panga presidendi vastuvõtule. See toimub eriti peenes kohas ja ma olen kogu sellest üritusest üsna suures elevuses. Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest lugeda!

Kõike kaunist! Olge terved ja rõõmsad!

Tuesday 1 December 2009

Head detsembrit!


Detsember algas siin harjumatult külma ilmaga. Täna hommikul on sooja ainult 1 kraad, nii et meil on siin täna isegi külmem , kui Eestis. Päeval läheb muidugi veidi soojemaks, nii et ega siin ikka meie mõistes seda PÄRIS talve vist ei tule.
Sellest, et jõulud tulemas on, saab aimu, kui poodides ringi jalutada või telekast reklaame vaadata. Kuna mul oli infot, et päkapikud on juba liikvel, siis ostsin eile Axile ja Robile jõulusokid, kuhu päkapikud saaksid kraami sisse panna. Maru imelik oli seda teha, sest siin paistab olevat pigem kevad, kui talv – muru on roheline, põõsad ja isegi osad puud on rohelised, lilled õitsevad ja linnud laulavad. Hommikul kell 8 päike paistab ja pimedaks läheb alles peale kella nelja. Üldiselt siin majad veel jõuluehtes ei ole, vaid mõni üksik eriti kärsitu jõulufänn on oma maja ees olevad põõsad tulekestega ära kaunistanud. Meie seda vist ei hakka tegema, elekter on siin maru kallis. Kuigi tegelikult mulle hirmsasti meeldib, kui majad ja eriti puud-põõsad, on tulukestega kaunistatud. Selle nädala reedel toimub meie külas suur jõulumöll, kus süüdatakse tänavatel jõulutuluksed, mängivad orkester ja koorid laulavad jõululaule ja poodnikud üllatavad eriti heade hindadega. Tänavad pidid isegi autodele suletud olema, nii et tuleb vist suuremat sorti trall. Lähme seda kindlasti vaatama. Mulle tegelikult jõulud ja kogu jõuludega kaasnev möll ja sära meeldivad ja ma pean igal aastal ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte poest järjekordsete kuuse-ehete, küünlajalgade ja muu jõulunodiga koju tulla.

Eelmisel nädalal me suurt midagi korda ei saatnud, peale selle, et reedel käisime koos Siimu ja Riinaga, kes ka siin Londonis elavad, Kalle eelsünnipäeva pidamas. Tegelikult on Kallel sünnipäev selle nädala pühapäeval ehk siis 6.detsembril. Riina oli teinud oma kursaõdede-ja vendade seas uurimistööd ja mitmed olid soovitanud kohta nimega Blue Elephant. Me ei pidanud pettuma. Koht oli suurepärane – laudu oli palju, aga need polnud üksteisele liiga lähedal. Restoranis voolas oja, kus elasid suuremad ja väiksed värvilised kalad ja keda sai sillakeste pealt imetleda. See atraktsioon oli nagu loodud Roberti jaoks, kes on võlutud peale dinosauruste ka kõikidest teistest loomadest, lindudest, kaladest ja putukatest. Restoranis pakutakse taipäraseid roogasid ja need maitsesid ülihästi. Teenindus oli ka super ja no seltskonnast ma ei hakka rääkimagi – see oli võrratu :) Nii, et igati õnnestunud õhtu!

Laupäeval oli üle ootuste ilus ilm. Käisime Roberti pealekäimisel juba eitea mitmendat korda Loodusmuuseumis ja jalutasime seal ümbruskonnas niisama ringi. Käisime Royal Albert Hall’i vaatamas, mis on peaaegu ringikujuline hoone, kuhu pidi mahtuma 7000 inimest. Seal toimuvad kontserdid, tsirkuseetendused ja vahel isegi poksimatšid. Hoone on ehitatud kuninganna Victoria ajal, kes pani sellele oma abikaasa auks nimeks Royal Albert Hall. Kuninganna Victoria ja Prints Albert olid mõlemad 20 aastased, kui nad 1840 aastal abiellusid ja neil oli lausa üheksa last. Kahjuks suri Albert väga noorelt, kõigest 41 aastasena. Kuninganna Victoria oli Prints Alberti surma väga üle elanud ja teda kogu oma ülejäänud elu leinanud. Kuninganna Victoria suri alles 1901 aastal. Kohe Royal Albert Hall’i vastas asub ka Kuninganna Victoria poolt Prints Alberti auks püstitatud memoriaal (foto tänase loo juures).
Pühapäeval oli täpselt nii vastik ilm nagu ilmateade oli lubanud ja peale selle tuli mulle veel nohu, mis ei taha siiamaani ära minna, nii et hetkel pole mul just eriti lõbus olemine. Päike vähemalt paistab ja ma peangi plaani, et kuhu Robertiga täna minna. Tema tahaks muidugi Loodusmuuseumit külastada, nii et ma tema arvamust parem ei küsi ;)
Roberti lasteaias on reedel jõuluetendus, kus Robi mängib karjust. Ostsime selleks puhuks lausa karjusekostüümi. Kui lasteaiast mul seda teha paluti, siis ma olin hetkeks isegi mures, et kust me selle kostüümi leiame, aga siin on õnneks tohutu palju kostüümipoode, nii et selle leidmine läks ootamatult kergelt. Homme peabki Robi hoopis hommikul lasteaeda minema, sest neil on siis kostüümiproov. Päris põnev! Ma suuri lootusi etendusele ei pane, sest tuginedes eelnevatele kogemustele Roberti esinemise osas, siis on ta alati mind publiku hulgas märgates esinejarollist kiiresti välja tulnud ja eelistanud pealtvaatajaks olemist. Ehk ma peaksin ennast kuidagi ära kostümeerima, et ta mind ära ei tunneks? Ei tea, mis kostüümi valida? Peaks vist midagi maskiga olema – äkki lammas? Päris vahva, kui publiku hulgas istuks üks suur lammas :)
Uurisin Robi kasvatajate käest, kas Robi juba midagi inglise keeles räägib ka. Kodus ta ütleb vahel numbreid ja muidugi sõna „dinosaurs“ on ka selge. Kasvataja ütles, et Robi nendega veel väga palju ei räägi, aga lastega küll ja et ta saab kõigest aru, mis temale räägitakse. Nii lahe! Lastel läheb see uue keele omandamine ikka nii ruttu. Robert läheb viimasel ajal väga rõõmsalt lasteaeda. Tal on seal tekkinud juba mõned sõbrad, kellega ta – üllatus, üllatus – dinosauruseid mängib ;) Kalle pinnis Robertit lasteaia sõprade osas ükspäev ja oli teada saanud, et Robile meeldib oma lasteaias üks väike tüdruk, kes eriti midagi ei räägi, aga naerab palju ja jookseb koos Robiga. Mis sa hing veel oskad tahta!
Robert on viimasel ajal avastanud, et naistel on rinnad. Käisime Robiga reedel poes. Mul oli sukkpükse vaja. Kohe sukkpükste riiulite kõrval oli naiste pesuosakond ja samal ajal, kui mina sukakaid valisin, jalutas Robi seal ringi. Äkki ma märkasin, et Robi seisab tohutu suurte rinnahoidjate ees, katsub neid ja ütleb õhates – NII SUURED TISSID! :)

Toredat päeva jätku ja miljontriljon tervitust!