Friday 17 December 2010

Häid pühi!

Viimase pooleteise nädala jooksul on nii palju toimunud, et ma pean ennast kõvasti ohjeldama, et mitte tervet romaani siia kirja panna. 

Robert sai eelmiseks kolmapäevaks õnneks nii palju terveks, et võis kooli minna ja osaleda ka näitemängus. Kallel oli sel hommikul tööl tähtis kohtumine ja ta ei saanud kahjuks kell 10.00 alanud etendust vaatma tulla. Õnneks oli Agnese kool endiselt küttesüsteemi rikke tõttu suletud ja nii saime me koos Robi kooli minna. Lugu rääkis muidugi Jeesukese sündimisest. Etendus kandis pealkirja „It’s a baby!“ ja kogu lugu oli väga lõbus. Vahepeal loeti paar rida luuletust, aga enamasti kõlasid rõõmsameelsed laulud. Põhilise rolli tegid ära „suured“ 1-klassi lapsed. Roberti-sugused ettevalmistusklassi lapsed tulid lavale vaid oma etteasteks. Robi klassil oli täita tähtis roll tähekestena, esitades laulu „Twinkle, twinkle“. Kõik sujus väga hästi ja nad nägid nii vahvad välja oma tähekese kostüümides, ise nii asjalikult laulu lauldes. Mulle nii meeldivad sellised etendused. Vahepeal on raske naeru pidada, kui vaatad, kuidas mõni sell laval täiest kõrist laulda karjub, samas, kui teine ta kõrval mõtlikult nina nokib või kolmas emmele lehvitab. Agnes sai ka etendusest täieliku kaifi ja ei jõudnud ära rõõmustada, et ta seda vaatama sai minna. Tuli välja, et ta polegi kunagi ühelgi sellisel üritusel pealtvaatajana käinud ja pole ju ka ime, sest sel ajal, kui Robert esinenud on, on ju Agnes tavaliselt koolis olnud. Tore ikka, et Axi kooli torud lõhki külmusid. 

Samal õhtul toimus Roberti koolis üritus nimega Christmas Tea. Teed pakuti seal ka, aga see polnud põhiline. Sellest tuli mul meelde, et ma ei olegi vist rääkinud sellest, et siin ei tähenda „tee“ mitte ainult selle sooja joogi joomist vaid see tähendab väikest einet. Kui Robert sellel sügisel paar korda nädalas lasteaias hakkas käima, siis ma lugesin päevakavast, et kell 16.00 on neil kavas „Tee“. Mõtlesin, et oh kui tore, lastele pakutakse teed. Läksin siis õhtul Robile järgi ja kasvataja teatab, et Robert sõi kõik oma tee ära. Olin alguses päris segaduses, et mismoodi ta seda teed siis sõi, aga siis tuligi välja, et tee tähendab ikka väikest einet. Lõbus! Aga kui nüüd Robi kooli jõulu-tee ürituse juurde tagasi tulla, siis see toimus kooli õuel ja saalis. Õues pakuti teed, kohvi, glögi, koogikesi, müüdi loteriipileteid ja saalis mängisid erinevad koolilaste ansamblid. Flöödi-kvartet kõlas päris hästi, samas keelpilli-ansambel oli üsna hale. Agnes kuulas mängu ja ütles, et kuule, üks mängib päris hästi. Ja mängiski – õpetaja :) Külastada sai ka Jõuluvana, kes ootas lapsi ühes klassiruumis. Robi pidas temaga pikad jutud maha ja sai kingituseks penoplastist lennuki. Kõik täitsa tasuta või no tähendab, ilmselt loteriipiletite hinna eest :)

Neljapäeva hommikul oli aga minul jõulupidu. See toimus minu töökaaslase kodus, kuhu kokku tuli 13 naist. Kõik Focuse töötajad, pluss paar vabatahtlikku. Enamus meist valmistas mingi oma kodumaale iseloomuliku toidu ja nii kujuneski sellest suur söömapidu, mis kestis hommikul kella 11st kuni kella 15.30-ni välja. Oli väga lõbus! Seltskond oli väga rahvusvaheline. Kohal oli neli ameeriklannat, kaks itaallanat, kaks prantslannat, siis veel brasiillanna, argentiinlanna, hispaanlanna, sakslanna ja mina esindasin siis Eestit. Toidud olid väga maitsvad. Mina valmistasin singirulle juustu-küüslaugusalatiga, mis pole küll kaerakile või kamakäkk, aga ikkagi midagi eestlastele omast. Kõigile need väga maitsesid. Siis oli meil veel menüüs prantsusepärased kammkarbid viski ja koore kastmes, Brasiiliast pärit juustuleivapallid, itaalaste pasta suvikõrvitsa ja seesamiseemnetega, ameerika versioon lihatust lasanjest (see oli minu lemmik), mee ja kitsejuustuga röstitud saiad ja roheline salat (midagi Prantsusmaalt), beseesid meenutavad koogikesed, mille inglise keelne nimi on meringue cake (ameeriklannalt) ja siis veel marjavaht sakslanna esitluses. Metsik kogus sööki! Millalgi lasanje ja kitsejuustusaia vahepeal tegime pausi, et avada kingitusi. Olime enne loosi tõmmanud ja igaüks tegi kellelegi kingituse. Viis, kuidas kinke jagati, oli aga väga vahva. Kõigepealt loositi esimene, kes oma kingituse üle annab. Kingi üleandmine käis nii, et kingi tegija kirjeldas teistele kingi saajat ja kõik pidid arvama, kes see on. Siis andis kingituse saanu omakorda enda kingi edasi jne, jne. Maru vahva idee! Mulle tegi kingituse Ana-Beatriz, kellega me koos oma meeskonna moodustame. Ja teate, kui toredalt ta mind kirjeldas – ta ütles, et kui Liza oli Focusest ära läinud, siis ta oli kartnud, et nad on kaotanud oma päikese, aga nüüd on neil uus päike. Ja kõik hüüdsid kohe – Eva!!! Kas pole äge? Ma olin nii rõõmus! Kingituseks sain väikse peegli, mida mul väga vaja oli ja plätud :) Kohe näha, et kingi tegija on pärit Brasiiliast. Koju veeresin nagu pall ja keeldusin sel õhtul süüa tegemast. Perekond väga ei nurisenud.

Reede õhtul olime väga kultuursed ja käisime Axi ja Robiga vaatamas balletti nimega Pähklipureja. See oli Robertil esimene kord elus midagi sellist näha. Ma arvasin, et talle peaks see meeldima, kuna Robi on suur klassikalise muusika austaja ja ma arvasin õigesti. Tegemist ei olnud proffide etendusega vaid ühe balletikooli esinemisega. Minu töökaaslase Ana-Beatriz’i tütar käib ka seal koolis balleti õppimas ja nii ma üldse sellest etendusest teada saingi. Täiskasvanute osi mängisid ikka profid, aga kõikides laste osades olidki lapsed. Robi ei olnud alguses vaimustuses sinna minekust, aga kui ta sai oma lipsuga pluusi selga panna, siis oli ta kohe tehtud mees ja valmis uuteks elamusteks. Alates esimesest hetkest, mil muusika mängima hakkas, tardus Robi toolile. Ta istus peaaegu kogu esimese vaatuse tooli otsa peal ja jälgis väga pingsalt mängu, nii et tal ununes lausa suu lahti ja sülg voolas mööda lõuga alla. Ta oli täiesti lummatud. Vahepeal küsis ainult sosistades selgitust, et mis seal täpsemalt toimub. Lapsed tantsisid tohutu hästi, nii et mitte midagi ei häirinud ja ausalt öeldes ununes äragi, et tegemist ei ole proffidega. Vaheapeal läks silm peaaegu märjaks, kui üle lava marssisid umbes Robi vanused väiksed trummimehed ja kui pisikesed inglikesed lavale rivistused. No nii armas! Kui saabus vaheaeg, siis Robi ei jõudnud ära kiita, kui väga talle etenduse meeldib. Agnesele ja mulle meeldis muidugi ka, aga kuna see oli Robi esimene kord balleti näha, siis oli nii rõõmustav kuulda, kui väga ta seda nautis. Natuke enne teise vaatuse algust hakkas aga Robi äkitselt hädaldama, et tal on nii palav ja et ta tahab kohe koju minna ja et ta tahab magada. Läksimegi siis ära. Elamus oli saadud ja ma arvasin, et ei ole mõtet Robit sundida sinna jääma, sest see võib kogu asja ära rikkuda ja talle halva mälestuse jätta. Niikui me metroo-rongi jõudsime, nii jäi Robi magama ja magas terve tee. Teel bussile tegi korraks silma lahti ja astus isegi paar sammu, aga bussis magas jälle. Koju tassisin ta süles ja koju jõudes vajus ta kohe voodisse magama. Suur elamus väsitas väikese mehe päris ära.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures laste jõulupidu. Pidu oli umbes samasugune nagu eelmisel aastal, ühesõnaga tore. Erinevus oli see, et kui eelmisel aastal olid lauad toitudest lookas, siis sel aastal enam niimoodi ei priisatud ja piirduti vaid lastele mõeldud hea ja paremaga. Lapsevanematele pakuti kohvi, teed ja küpsist. Kohal olid klounid ja näomaalijad, hüpata sai batuutidel, imetleda end kõverpeeglist, lasta enda kaunistada näomaalijatel ja meisterdada meisterdamisnurgas. Muidugi oli kohal ka jõuluvana, kes kõigile lastele kingitusi jagas. Mulle meeldib nende pidude juures see, et mingisugust avapauku pole. On ajavahemik, mis kell trall toimub ja siis lähed, millal ise heaks arvad. Mõnus! 

Pühapäeval toimus meil aga pidu nimega „Eesti jõul“. Kutsusime Kalle töökaaslased külla ja korraldasime neile ühe õige Eesti jõulu sööma-aja. Kuna Kalle käis just Eestis, siis tõi ta sealt kõik vajaliku kraami, mis läbi raskuste, aga siiski, kohale jõudis. Kolmest pakist verivorstidest säilis ainult üks, aga polnud tegelikult hullu, sest ega need väga populaarsed polnudki :) Laual olid niisiis kiluleivad, verivorstid, seapraad (Taani toodang, ostetud kohalikust poest), sült (mille ma ise tegin), praekapsas, pohlamoos, kõrvitsasalat, meie kange sinep ja mädarõigas. Joogiks ehe Viru Valge (mida ainult meie Kallega ja Kalle boss proovisime, teised eelistasid veini). Magustoiduks olid piparkoogid ja Kass Arturi kook (teate, see maisikepikeste ja iirise kommidega) ja Vana Tallinn. Seltskond koosnes rootslastest ja ühest inglannast. No ja meie muidugi ka. Ma pean ütlema, et kõik olid väga vaprad ja maitsesid kõiki roogasid. Verivorsti kohta ütlesid rootslased, et neil on ka midagi sarnast, aga et nende oma on palju magusam ja et meie verivorst meeldib neile rohkem (võib olla olid lihtsalt viisakad :). Suureks lemmikuks kujunes pohlamoos ja muidugi Vana Tallinn. Kõik jäid peoga väga rahule.

Eile sai meie siinne jõulumöll uhke lõpuakordi Kalle töökoha korraldatud jõuluõhtusöögi näol. Nagu eelmiselgi aastal, nii toimus ka selle aasta üritus väga uhkes ja väärikas paigas. Sellel aastal siis majas nimega Vinters’ Hall. Sellel kohal on see hoone asunud juba alates 15.sajandist ja see kuulub firmale nimega Vinters Company, mis tegeleb veinide müügiga. On täiesti muljetavaldav ja uskumatu, et see firma asutati aastal 1363! 1666 aasta suures Londoni tulekahjus hävis Vinters’ Hall täielikult, kuid aastaks 1671 ehitati see taas üles ja säilib peaegu muutumatul kujul kuni tänase päevani. Õhtusöök oli tore, kõnesid väga palju ei peetud, toidud olid maitsvad ja lauanaabritega ka täitsa vedas. Koju jõudsime ülevas meeleolus veidi enne keskkööd. 

Meie lastel algab täna koolivaheaeg ja juba ülehomme lendame Eestisse! Hurraa! Ma tahan ka seda lumemöllu näha, millest kõik ajalehed ja Facebooki kasutajad pasundavad. Meil siin praegu lund ei ole, aga ilm on hirmus külmaks läinud ja homseks lubatakse suurt lumetormi. Loodetavasti see ei sega meie lennuplaane. Hoidke pöialt! 

Ja lõpetuseks üks uudis ka Kate ja Williami pulmadest. Ma ei tea, kas kurvastada või rõõmustada, aga kõige viimane uudis Daily Mail’is räägib, et USA presidenti  Obamat pulma ei kutsuta. 

 

Blogis kohtume uuel aastal! Rõõmsaid jõulupühi ja vahvat vana-aasta lõppu! Musid ka!

P.S illustreeriva kunstiteose autor ja kirjamees on Robert!

 

Monday 13 December 2010

Kallid sõbrad, blogifännid!

Seoses eriti toimekate päevadega, ilmub järgmine ja ühtlasi ka selle aasta viimane blogilugu reedel, 17.detsembril!

Tuesday 7 December 2010

Lumemöll

Inglaste lemmik teema “ilm” on viimasel ajal vallutanud kõigi meeled. Kuninglik noorpaar on meediatroonilt tõugatud ja esilehtedel ilutsevad aina uued ja uued külma-ja lumerekordid. Londonis hakkas lund sadama eelmisel kolmapäeval ja neljapäeva hommikuks oli üsna paks lumevaip maas. Robert pole eriline lõoke ja tema äratamisega on hommikuti paras tegemine, aga piisas mul ainult mainida, et lumi on maas, kui ta oli krapsti voodist püsti ja ajas juba jopet selga, et minna õue lumesõda pidama. Ega ma ka kade tüdruk pole ja nii möllasimegi Robiga juba hommikul kell 7.30 lume sees. Korralikud ja koolitatud kodanikud nagu me oleme, rookisime aga kõigepealt oma maja ees kulgeva kõnnitee puhtaks ja liivatasime ära ka. Olime ka ainukesed. Ülejäänud majaelanikud sellise asja peale ei tulnud. Kooli läksime jala, sest ma ei julge rattaga lume sees sõita. Suuremad teed olid tänu ohtrale soolatamisele puhtada, aga väiksemaid tänavaid kattis jää. Tore oli jalutada. Uurisime Robiga lumel olevaid jälgi ja leidsime isegi ühed jänese jäljed. Inimesed tulid vastu, naeratsid, teretasid ja soovisid head päeva (tavaliselt siin nii sõbralikud hommikuti ei olda). Rongide ja metroo liikluses valitses aga paras kaos. Paljud liinid ei sõitnud üldse või kulgesid suurte hilinemistega. Kallel oli just selle päeva hommikul kohtumine oma tulevase ülemusega (kelle nimi on muide Eva ;), nii et oli eriti oluline jõuda tööle õigeks ajaks. Kalle aimas õnneks juba olukorda ette ja hakkas aegsasti minema ja kuluski „kõigest“ paar tundi ja ta oligi tööl! Kahjuks veetis ta sellest kahest tunnist ühe perroonil rongi oodates. Minul läks tööle jõudmisega paremini ja olin vähem, kui tunni ajaga kohal. Eriti hästi läks aga Agnesel, kes helistas mulle kell 11.30 ja teatas, et ta läheb nüüd koolist koju, sest kooli küttesüsteem ütles üles. Oh seda rõõmu! Ja  kõige toredam oli see,et kool oli kinni ka reedel ja on kinni veel ka sel nädalal kuni neljapäevani. Agnes ei jõudnud oma õnne ära tänada! Ma mäletan ise, kui tore see oli, kui kool mingi jama pärast suletud oli. Meil oli ka kunagi suisa nädala võrra pikem jõuluvaheaeg, sest kooli torud külmusid ära. No Axi koolis on ilmselt sama jama. Siin on ju torud veetud õuest, mitte maa alt ja polegi väga palju külmakraade vaja, kui need lõhki külmuvad. Õppimata Agnes siiski pole, vajalikud ülesanded on kooli kodulehele üles sätitud. Aga no ikka – hommikul saab magada ja ülesandeid teha siis, kui tuju tuleb. Mõnus!

Neljapäeva õhtul oli meil kavas Roberti klassi lastevanemate pubiõhtu. Kuna Kalle oli hommikul perroonil rongi oodates kõvasti külma saanud, siis ta ei viitsinud kodust välja tulla ja ma läksin üksi. Oligi tegelikult hea, et Kalle ei tulnud, sest kohal oli ainult kaheksa vaprat naist ja ei ühtegi meest. Pubisse jõudmine oli tõeline katsumus, sest kõnniteed olid kaetud sulaselge kiilasjääga. Ma võin ausalt öelda, et meie maja esine oli ainuke koht, kus jääd polnud. Linn oli justkui välja surnud. Õhtul kell 8 ei näinud ma peale enda ja kahe teise ema, kellega me pubisse läksime, mitte ühtegi hingelist. Pubi oli väga armas. Hoopis erinev nendest, kus ma olen siiani käinud. Nimi oli sellel Valge Hobune ja kogu sisekujundus oli hele ja armas, meenutades pigem mõnda rannakohvikut kui pubi. Lobisesime naistega maast ja ilmast, põhirõhk muidugi ilmal. Kuidagi tuli juttu suusatamisest ja tuli välja, et enamus neist ei ole kunagi suusatanud. Ma ütlesin, et Eestis on koolides lausa kohustuslikud suusatunnid, nii et laps peab hommikul suusad kaenlas kooli minema. Üks ema tegi sellepeale suured silmad ja ütles, et ta tunneb nüüd ennast küll halvasti. Ta pidi nimelt igal hommikul lapsi kooli viies hädaldama, et ta peab nende lõunasöögikotikesi tassima, mis võrreldes suuskadega pole ju mitte midagi :) Kui ilmateema oli ammendatud, siis räägiti põhiliselt koolist ja lastest ja arutati, millal peab hakkama juba mõtlema sellele, millisesse põhikooli laps panna (tuletan meelde, et lapsed on alles 4-aastased ja põhikooli minnakse 11-aastselt). Pidi olema tavaline, et juba paar-kolm aastat enne põhikooli katseid võetakse lapsele koduõpetaja, kes siis last eriti hoolega õpetab, et laps ikka sinna kõige kõigemasse kooli sisse saaks. Seda kuulates oli mul väga hea meel, et me Eestisse tagasi tuleme ja ei pea kõige sellega tegelema. Pubiõhtu oli  kokkuvõttes väga mõnus. Vein voolas, aeg lendas ja juttu jätkus kauemaks, nii et koju jõudsin alles kuskil 22.45 ajal.

Reedel toimus meie külakeses jõulutulede süütamise pidu. Käisime sellel üritusel ka eelmisel aastal, aga siis sadas vihma, nii et polnud kuigi mõnus. Sellel aastal vihma ei sadanud ja ilm oli üsna külm. Eesti mõistes on see muidugi naljanumber, aga siin on -5 ikka väga krõbe külm. Möll oli samasugune nagu eelmisel aastal. Palju rahvast, müüdi igasugust kinginänni, toimusid loteriid ja sõitsid karusellid, koguti hulgaliselt annetusi ja laulsid lastekoorid. Kohal oli ka jõuluvana, kes istus oma täispuhutavas kummimajakeses ja kelle audientsile saamiseks tuli oodata pikas järjekorras. Robert õnneks sinna minna ei tahtnud. Olime just paar tiiru peopaigale peale teinud, kui helistas Kalle ja palus, et me kiiresti koju läheks, sest tema kadunud kohver olla üles leitud ja toimetatakse lähima tunni jooksul meile koju. Kohver läks kaotsi, kui Kalle tuli teisipäeval Eestist tagasi. Kallel vedas, sest ta sai enam-vähem viimasele lennukile, mis Frankfurdist startis, sest seal algas suur lumesadu ja lennud jäeti ära. Kalle kohvril nii hästi ei läinud ja see jäi kadunuks. Asi iseenesest polekski ju hull, aga et meil on plaanis sellel pühapäeval korraldada Kalle töökaaslastele üks korralik Eesti jõulusöömaaeg, siis oli kohver täis head ja paremat kodumaist jõulusööki – verivorstid, praekapsad, kilud, kõrvitsasalat, piparkoogitainas jms. Peale selle olid seal kohvris minu talvesaapad, mis ma olin jätnud Eestisse, kuna siin ju taedupärast erilist külma ei ole. Nüüd aga igatsesin neid saapaid väga, sest suvekingades -5 kraadiga ei ole eriti mõnus ringi käia. Nii, et ootasime kohvrit pikisilmi. Õnneks jõudsime koju enne, kui kohver. Avasime kohvri üsna ettevaatlikult, olles valmis juba saama osaks hirmsale vaatepildile, kus kapsad, kõrvitsasalat ja verivorst on segunenud riidekraamiga, mis ka kohvris oli, aga õnneks oli kõik kõige paremas korras. Midagi polnud katki läinud ja miski polnud ka halvaks läinud. Ilmselt oli kohver kenasti külmas meid oodanud. 

Reede õhtul tulid meile külla minu kaks toredat klassiõde ja sõbrannat Margitit. Nad olid Londonisse tulnud tegelikult suurema kambaga ja ööbisid enamuse ajast kõik koos hotellis, aga esimese Londoni öö veetsid nad meie pool. Meil oli väike plaan, et ehk lähme ka korraks pubisse, aga poetuurid olid neilt viimasegi võhma võtnud, nii et olime lihtsalt kodus. Mõnus oli. Küll on ikka vahva, kui sul on nii toredaid sõbrannasid.

Pühapäeva hommikuks oli lumi sulanud, päike paistis ja linnud laulsid. Talv oligi möödas. Õhus oli tunda kevade lõhna, umbes nagu Eestis märtsi kuus. Ilm vaheldub siin ikka tohutu kiirusega. Õhtul läksime välja sööma, et tähistada Kalle sünnipäeva. Õhtusöök kulges mõnusalt kuni äkitselt Kalle tundis, et tervis hakkab kehvaks minema. Jätsime magustoidu tellimata ja läksime koju, kus selgus, et Kallel on palavik. Kena kingitus küll sünnipäevaks!

Esmaspäeva hommikul, kui oli Kalle õige sünnipäev, laulsime ta üles ja andsime üle kingitused ja posti teel tulnud õnnitluskaardid. Kalle oli väga rõõmus, aga endiselt palavikus ja et sellest veel vähe oleks, tõusis ka Robil palavik. See on mingi viirus, mis siin ringi käib. Üsna kõrge palaviku, nohu ja köhaga. Väga tüütu! Nii, et meil oli Kalle sünnipäeva puhul täielik laatsarett ja Kalle magas enamuse oma sünnipäevast maha. Kogu ärkveloleku ajal võttis ta aga vastu õnnesoove nii meili teel, kui telefonitsi. Suur tänu kõigile õnnitlejatele! Esmaspäeval pidi ju toimuma ka Roberti jõuluetendus, kuhu meil ka piletid olid, aga sinna jäi samuti minemata. Õnneks sain piletid ära vahetada, nii et on lootust, et kui Robi homseks vormi tõuseb, siis saame seda ikkagi vaatama minna. Pöidlad pihku! 

 

Päikseliste tervitustega!

Monday 29 November 2010

Külmast kanged

Olete kindlasti olnud juba terve nädala ootusärevuses ja murdnud pead selle üle, kas Axi kooli kanad ikka võitsid raske võitluse paadi-filmikooliga. Mul on suur rõõm teile teatada, et kanad võitsid! Hurraaa!!! Koolile kingiti selle projekti teostamiseks 28 300 naela, mis on hea hulk raha. Nüüd püstitatakse siis Agnese kooli aeda moodne kanala. Tahaks isegi seda nalja näha. Filmiklipis, mis võistluse tarbeks filmitud oli, elasid need kanad küll proua elu. Istusid tähtsa näoga laste süles ja lasid end silitada ja sügada. Sellised kanad peaksid eriti õnnelikke mune munema ja kui lapsed neid mune söövad, siis saavad ehk ise ka õnnelikumaks. See sobiks hästi kokku Inglise koolisüsteemi ühe põhilise eesmärgiga, et laps oleks koolis õnnelik. 

Meile on saabunud talv. Ilm on nii külmaks läinud, et isegi inglased on endale vatid selga ajanud ja loobunud aastaringsest särgi väel ringi lippamisest. Walesis mõõdeti täna hommikul temperatuuriks -18 kraadi ja Šotimaal -15 kraadi. Kõigi aegade novembri külmarekord Suurbritannias on -23,3 kraadi ja see pärineb aastatest 1919. Londonis muidugi nii külm ei ole, öösiti on vast nii -3 ringis ja päeval natuke soojem, aga tuul on siin kuidagi eriti külm ja läbilõikav ja see teeb asja hullemaks. Lund on Šotimaal ja Walesis nii palju, et võib vabalt Eesti talvega võrrelda, kohati lausa 31cm.  Ilmateade lubas, et täna öösel hakkab siin ka lund sadama. Ootame põnevusega. Eelmise aasta lumesadu tekitas siin paraja kaose. Uudistes näidatakse nüüd suuri soolahunnikuid, mida linnaisad on kokku ostnud, et sel aastal enam sellist jama ei juhtuks. Rahvale jagatakse ka soovi korral soolakotte, tuleb ainult kohale minna ja soolakott kaenlasse võtta. On vana Inglise vanasõna, et pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided ja õige ka. Tegelikult on ju karge talveilm päris mõnus, kui oled ennast mõnusalt sallidesse, kinnastesse ja mütsi peitnud. Pole häda midagi, aga kui toas ka juba õuetemperatuuriks kisub, siis on natuke kehvemad lood. Tuleb välja, et meie maja ei hiilga just erilise soojapidavusega. Enamus aknaid on vahetatud ja nende vahelt tuul läbi ei pääse, aga selle eest tungib tuul läbi seinte ja välisuksest ei tasu rääkidagi. Seda nagu polekski ees. Panime ukse ette ühe teki, et see natuke tuult kinni peaks. Lugesin just natuke aega tagasi Anu Samarüütli raamatut „Minu London“. Väga mõnus lugemine. Seal oli üks peatükk, kus Anu arutles selle üle, miks vanasti nii palju rohkem pubides käidi ja teate, mis oli põhjuseks? Asi oli nimelt selles, et kodus oli nii külm, et keegi ei tahtnud seal eriti olla. Siis oligi nii, et tuldi töölt koju, söödi ruttu kõht täis ja mindi pubisse, kus oli soe ja sõbrad ja õlu ootasid. See olla olnud justnagu elutoa pikendus :) Kui pubi sulgeti, siis mindi koju, võeti oma soojaveepudel kaissu ja mindi magama. Soojaveepudeleid müüakse siin muide meeletult palju. On loomakujulisi, on karvaseid, on siledaid, on ka lihtsalt vanamoodsaid kummist pudeleid. Siis müüakse veel kaisuloomi, mida saab mikrolaineahjus soojendada ja siis kaissu võtta. Vali millist tahad! Kalle on praegu Eestis ja mul on täitsa tunne, et kui ta teinekord ka talvel kuhugi komandeeringusse sõidab, siis ma pean küll endale ühe sellise soojaveepudeli muretsema. Muidu ma eelistan soojaveepudeli asemel ikka Kallet ;) Pubi rutiini me veel proovinud pole, aga tee rummiga on küll pea igaõhtuseks väikseks rituaaliks saamas. Äraütlemata hea jook külmaks talveks.  

Pühapäeva hommikupoolikul toimus Axi koolis Car Boot Sale. Ma kunagi kirjutasin ka sellisest üritusest, aga kes ei ole kursis, siis see on justkui vanakraamiturg. Kuna ilm oli pühapäeval lausa võrratult kaunis, kraad külma, päikesepaiste ja tuulevaikus, siis läksime Axi ja Robiga vaatama, millega kah kaubeldakse. Otseselt midagi vaja ei olnud, aga no kohutavalt põnev ju. Müüdi igasugust kraami. Mööblit mitte eriti, aga muud pudi-padi oli ohjeldamatult. Robert oli õhinas mänguasjakastides tuhlates, kust ta sai saagiks kolm superkangelast, ühe lennuki ja ühe väikse auto. Kõik kokku 1.50 naela. Ma arvan, et täitsa hästi saadud. Agnes leidis endale ühed imeilusad hõbedased punaste bambuse korallidega kõrvarõngad ja käevõru ja ühe väikse puust kilpkonna (kõik kokku 6 naela). Ax ostab tavaliselt igast uuest riigist, kus ta käib, kilpkonna, aga Inglismaa-kilpkonna tal veel polnudki. Meil Kallega on aga juhtunud jälle nii, et oleme ostnud kassi kujusid kohtadest, kus me käinud oleme. Inglismaalt jälle kassi polnud ja ega ma puudust ka polnud tundud enne, kui ma nägin kahe rõõmsa tädikese laual ühte eriti mõnusa olemisega puust kassi. See oli nii äge! Ma vist lausa kiljatasin vaimustusest, kui ma seda nägin. 2 naela tädidele ja kaup sai tehtud. Üks tädi ütles veel nii rõõmsalt, et tal on nii hea meel, et tema kass nüüd nii toredasse peresse läheb. Nii, et meil on nüüd Inglismaa-kass ka :) Peale nende eriti vajalike sisseostude tegemist käisime kohvikus ja tegime natuke trenni Axi kooli ees oleval vabaõhu spordiväljakul. No trenniks on seda muidugi palju nimetada. Tegelikult katsetasime niisama neid masinaid. Need on maru kiftid metallist instrumendid. Ma kujutan ette, et kui oma kodu lähedal selline spordiväljak oleks, siis ei peakski jõusaali minema. Seal on igale suuremale lihasgrupile midagi. Saad teha harjutusi kõhulihastele, käelihastele ja muidugi ka tagumikule ja jalgadele. Mulle meeldisid eriti paar masinat, mis olid mõeldud küljelihaste treenimiseks. Väga mõnus ja tundus tõhus. Kahju, et me nii kaugel Axi koolist elame.

Siis tulime koju ja tähistasime esimest adventi. Jõulud on juba nii lähedal! Nii vahva! Kalle naerab mind, aga mulle tõesti jõulud ja kogu sellega kaasnev möll meeldib. Mulle meeldib isegi hullunud ostlejatega koos poodides trügida ja kinke valida. Sellepärast ei hakka ma mitte kunagi suvel jõulukingitusi ette ära ostma. Suvel ei ole ju poed kaunistatud ja neis ei mängi jõulumuusika. Tiliseb, tiliseb aisakell! Küll on tore :)

Ega me muud suurt korda saatnud polegi. Ilmselt vaikus enne tormi, sest alates neljapäevast lähevad pidustused lahti. Siis on meil plaanis Roberti klassi lapsevanemate pubiõhtu, mis on kindlasti omamoodi huvitav ettevõtmine. Reedel aga tulevad meile külla kaks Margitit, kes on minu kallid klassiõed ja sõbrannad. Elu võtab tuure üles! Mulle meeldib! 


Palju sooje kallistusi!

Tuesday 23 November 2010

Hõissa pulmad!

Elame pulmade ettevalmistuse meeleolus. Kellel juba rõõmuhõise huulile kargas, et ometi saab Evast ka ükskord aus naine, siis pean teid kurvastama. Tegemist ei ole mitte Kalle ja minu pulmade ettevalmistamisega vaid prints Williami ja tema kauaaegse pruudi Kate Middletoni pulmade ümber keerleva tralliga. Alates 16.novembrist, mil kihlus teatavaks tehti, on ajakirjandus justkui arust ära ja tundub, et maailmas pole enam midagi tähtsamat, kui see kaua oodatud pulmapidu. Tegelikult on tore, et vahelduseks on meediat vallutanud mingi rõõmus uudis. Mul on küll noorte üle väga hea meel ja ma ootan ise ka põnevusega, mismoodi need pulmad välja näevad. 30 aastat tagasi, kui prints Charles ja printsess Diana paari heitsid, siis juhtusid just ühed minu sugulased Londonis olema ja siis oli terve London pidutsenud. Tänavatele olid kaetud lauad ja rahvas oli rõõmujoovastuses. Lahe, kui nüüd ka midagi sellist korraldataks. Nagu ma juba enne korraks mainisin, siis möll pulmade ümber on metsik. Järgmistel päevadel peale kihluse välja kuulutamist, kadusid poelettidelt Kate kihlasõrmusele sarnanenud odavad koopiad nagu soojad saiad ja kibekiirelt hakati vorpima Williami ja Kate piltidega tasse, taldrikuid ja muid meeneid. Juba sama päeva õhtul paisati telekas eetrisse dokumntaalfilm noorte armuloost, mida me täiesti juhuslikult vaatama sattusime. See oli väga armas film, mis oli kindlasti juba tükk aega enne valmis, ainult lõpp oli veel puudu. Seda kihlust oodati siin juba mitu aastat. Iga päev ilmuvad ajalehtedes spekulatsioonid, mis on kõige tõenäolisem kuupäev, millal pulmad toimuvad. Viimane kõlakas on, et 28.aprillil. Siis arutatakse, kes disainib Kate pulmakleidi, veetakse kihla sellepeale, kus tseremoonia aset leiab ja kes saab olema pruutneitsi. Eile lugesin, et kõige tõenäolemalt on pruutneitsiks Kate 26-aastane õde Pippa, aga tema vastu pidi rääkima see, et ta olla selleks ametiks liiga vana. Täitsa kahju hakkas temast. Üldiselt on aga meedia sõbralik. Eile küll avaldati kellegi piiskopi arvamus, et noorte abielu kestab 7 aastat ja et Twitteri „uudistest“ 80% pidid moodustama usinate sõnumisaatjate hõiked, et neid need pulmad ei huvita. Olgu, kuidas on, aga mina olen küll põnevil ja soovin noortele ainult head. 

Tegelikult oleksin võinud tänse loo pealkirjaks panna ka „Pakatame uhkusest“. Selle pealkirjaga jutukese kirjutasin ma eelmisel aastal umbes samal ajal ja ma pean jälle ütlema, et me tõesti pakatame uhkusest, sest Ax on lihtsalt nii tubli! Käisime eelmisel nädalal Agnese koolis arenguvestlusel. Oh, kus mulle need Axi arenguvestlused meeldivad! Lähed kohale, saad kinnise ümbriku, milles on hinneteleht. Avad ümbriku, võtad hinnetelehe välja ja sealt vaatavad vastu ainult ühed, mille sekka on ära eksinud paar-kolm kahte koduste tööde ja nende esitluste eest. Tunned, kuidas rind kerkib uhkusest, aga see on alles algus. Edasi läheb veel mõnusamaks. Lähed õpetajaga kohtuma. Istud seal ja kuulad, kuidas sinu last kiidetakse ja nimetatakse lausa ingliks ja öeldakse, et iga õpeaja suurim soov on, et terve klass koosneks ainult sellistest õpilastest nagu on Agnes! Koju minnes oled nii uhke oma lapse üle, et tundub, et sa ei kõnni vaid hõljud tee kohal :) Oh, milline õnn, kui sul on selline vapustavalt tore tütar! Täpselt nii nagu ma just kirjeldasin, see arenguvestlus välja nägigi. Istusime Axi ja Robiga ja kuulasime, kuidas õpetaja Axi kiitis ja ütles, et ta ei oska isegi mingisuguseid eesmärke Axile seada peale selle, et jäägu ta ikka endaks ja ärgu lasku teistel ennast mõjutada. See käis ilmselt ühe Axi sõbranna kohta, kes on parajalt metsik mutt. Ühesõnaga, olime seitsmendas taevas, kui sealt vestluselt lahkusime. Panin tänase loo illustratsiooniks Agnese hinnetelehe, et saaksite ise ka aimu, millest ma räägin. Esimene lahter näitab seal Agnese praegust taset, teine lahter on Axi eesmärk, milleni ta peaks jõudma 9.klassi lõpuks (Ax käib praegu 8.klassis). Edasi tulevad hinded. Esimene lahter on Axi pingutus õppetöös, teine lahter kujutab endast Axi koduste tööde hinnet ja kolmas tööde presentatsiooni hinnet. Oh, kas pole vapustav vaatepilt!? Ma olen tõesti nii uhke ja õnnelik!

Roberti koolis toimuvad detsembri alguses jõuluetendused. Asi iseenesest pole ju midagi üllatavat. Koolides ju ikka korraldatakse jõuluetendusi, aga mitte kolm päeva järjest. Ma ei saanud alguses üldse aru, kui kooli kalendrit lugesin, et mis kolm jõuluetendust? Kalendris oli kirjas, et esimeste klasside jõuluetendused toimuvad, 6.-8.detsembril, kusjuures 6. ja 8.detsembril oodatakse vaatama ainult täiskasvanuid ja 7.detsembril võivad väiksemad õed ja vennad ka kaasa tulla. Täiesti segane värk. Et kas tuleb siis kolmel päeval etendust vaatamas käia või käid niipalju, kui tahad või kuidas see asi ikka on? Nüüd aga selgus, et kolm etendust korraldatakse sellepärast, et lapsi ja lapsevanemaid on nii palju, et ühele etendusele kõik vaatama ei mahu. Tuli täita ära vorm, kuhu sa panid kirja, mis päeval sa etendust vaatama tahad minna ja kas sa soovid selleks kahte või ühte piletit. Üle kahe pileti keegi ei saa, nii et kogu suguvõsaga keegi kohale minna ei või. Karm värk ikka, kui koolis lapsi nii palju on. 

Agnese koolis kasvatatakse kanu. Ma arvasin alguses, et tegemist on Robi kooliga, kus kanu kasvatatakse, sest uudise selle kohta saatis millegipärast hoopis Roberti kool, aga kui ma seda uudist uuesti ja korralikult lugema hakkasin, siis tuli välja, et kanu kasvatavad hoopis Axi kooli lapsed. Tegemist on suurema projekti esimese faasiga. Lõpuks tahetakse kooli juurde luua väiksemat sorti linnufarm, kus peale kanade kasvatataks ka hanesid. Seda kõike soovitakse teha selleks, et lapsed ja muu kohalik elanikkond saaks aimu, kuidas linnukasvatus toimib ja et propageerida kohalikku värsket toitu. Munad (ja ilmselt aeg-ajalt ka liha) saavad koolilapsed ära süüa. Selleks, et sellest asjast ikkagi asja saaks, on vaja aga raha ja raha saamiseks on korraldatud telekanalis ITV võistlus, kus enim hääli saanud kool saab oma projektile toetuse. Kool, millega Axi kool võistleb, tahaks ellu viia projekti, mille käigus korraldatakse 5-11 aastastele filmi tegemise seminare. Seda kavatsetakse teha paadiga jõel sõites, nö ujuvas klassiruumis. Idee on siis see, et paadiga sõidetakse mööda kanaleid, lapsed õpiksid nende paikade ajalugu, uuriksid kohalikku eluolu ja mõtleksid välja lugusid, mille põhjal teeksid lühifilme. Täna õhtul toimub saade, kus selgub, kumb kool oma projektile raha saab. Hääli saab anda telefoni teel. Mul on juba hääletatud. Liinid sulgetakse täna kell 18.00. Proovisin just, kas äkki saab mitu korda hääletada ja tuleb välja, et saab. Teen veel mõned kõned. Tore, kui Axi kool võidaks!

Meil õitsevad lilled. Täna nägin isegi mingi kirsi sarnase puu otsas õisi! Ilm küll eriti soe ei ole, aga lilleõis talvel teeb ikka tuju heaks!

 

Rõõmsate tervitustega!

Tuesday 16 November 2010

Udusse uppunud

Pidude hooega on nüüd avatud ja avatud sai see üsna peene üritusega Moretti Galeriis. Üritus oli mõeldud FOCUSe liikmetele pidude hooaja sissejuhatuseks. Galerii on itaallastest perekond Moretti oma ja peale Londoni, on neil galeriid ka Firenzes ja New Yorkis. Meid oli lahkesti võõrustamas Londoni galerii direktor, kes isiklikult väljapandud taieseid tutvustas. Ruum oli õdus ja mitte väga suur. Ka kunstiteoseid oli seal üsna vähe, kõigest kuus Firenze kandist pärit ikoonimaali. Ma ei ole sellistest maalidest kunagi eriti midagi pidanud, aga kui asjatundja neist räägib, siis on ikka päris huvitav. Seal oli näiteks üks kokku lapitav ikoonimaal, mis suuruselt oli umbes nagu suuremat sorti laptop. Asja mõte, miks seda kokku sai lappida, oli see, et kui vanasti mindi reisile, siis võeti oma ikoonimaal kaasa, et siis sihtpunktis oleks hea ja kodune selle eest palvetada. Kokku lapiti see sellepärast, et maal transportimisel kannatada ei saaks. Tundub, et selle maali kunagine omanik oli kas väga hoolas või ei olnud ta suuremat sorti reisumees, sest maal oli imeheas korras. Eriti, kui arvestada, et see oli pärit 14.sajandist. Üritus ise seisnes aga selles, et inimesed lihtsalt jalutasid ühe juurest teise juurde ja ajasid juttu. Aeg lendas, šampust voolas ojadena ja õnneks jagus suupisteid ka. Meeleolu oli mõnus, nii et lõpuks tekkis juba hirm, et külalised ei kavatsegi lahkuda. Hakka või tuledega vilgutama ;) Õnneks seda siiski teha ei tulnud ja pool tundi peale kavandatud lõppu lahkusid ka viimased külalised. 

Mina tulin koju koos ühe oma töökaaslase Anetiga, kes ka Richmondis elab. Kalle sellele üritusele kaasa ei tulnud, ta eelistas kodus Robiga möllamist. Tegelikult ei võtnud keegi minu töökaaslastest abikaasat kaasa, nii et Kalle puudumine oli isegi sobiv. Koduteel aga juhtus üks üsna hirmus lugu. Niikui me rongi astusime, nägin, et üks noormees istub kägaras oma toolil, hoiab käega südamest kinni ja näost paistab, et ta on kohutavates valudes. Kõik ümberringi istusid tuimade nägudega ja ei teinud temast väljagi. Olin just ostnud pudeli vett ja küsisin noormehe käest, et kas ta tahaks äkki juua? Ta raputas pead ja ütles läbi häda, et ma tõmbaksin hädapidurit. Tõmbasin pidurit ja sain ühenduse rongijuhiga. Ütlesin, et rongis on noormees, kellel on vist südames valud. Rongijuht pidas rongi järgmises peatuses kinni ja hüüdis mikrofoni, et kui rongis on arste, et nad siis kiiresti meie vagunisse tuleks. Õnneks oli ja kaks arsti tormasid teistest vagunitest kohale. Noormees pandi rongi põrnadale pikutama ja üritati temaga pidevalt vestlust üleval hoida. Ta kippus ära vajuma. Tuli välja, et ta oli alles 22 aastane ja et tal oligi mingi südamehäda, ta ütles isegi selle haiguse nime, millest mina muidugi midagi aru ei saanud. Arstid muidugi said.  Siis kutsuti kiirabi, noormees tõsteti perroonile ja arstid jäid koos temaga kiirabi ootama. Kui uuesti sõitma hakkasime, siis märkasin, et minu kõrval seisev prantslasest noormees on näost täiesti valge. Tal oli kogu seda intsidenti vaadates halb hakanud. Sain teda oma äsja ostetud veega kosutada, nii et tal hakkas parem ja seekord ma hädapidurit enam tõmbama ei pidanud. Olin seal rongis nagu mingi Florence Nightingale :) Lõpp hea, kõik hea! Võib olla olen nüüd elupäästja! 

Pühapäeval tähistasime isadepäeva. Siin on isadepäev küll juunis, aga meie peame ikka seda Eesti aja järgi. Juunis kinkisime vist ka Kallele kommikarbi, aga mitte midagi muud. Nüüd aga joonistas Robi Kallest pildi, mille me lasime kruusile trükkida. Teisele poole trükiti Roberti kirjutatud tekst „Issile Robertilt“. Hästi armas kingitus sai. Lisaks sellele kinkisime veel ilmatu suure kommikarbi. Kalle oli väga rõõmus kingituste üle. Õhtul käisime aasiapärases toidukohas söömas, nii et igati mõnus päev. 

Robi on nüüd üsna usin kirjamees. Talle kohe meeldib sõnu kirjutada. Vahel kirjutab mingi sõna ja siis laseb meil ette lugeda, et mida ta ka kirja pani. Ühel päeval tuli Robi aga ajakirjaga ja hakkas niisama sealt sõnu maha kirjutama. Täiesti omal algatusel! Äge! Koolist saadeti talle nüüd esimesed võtmesõnad ka õppimiseks ja raamat lugemiseks (tegelikult seal raamatus sõnu pole, on ainult pildid). Raamatuga oli kaasas vihik,  kuhu õpetaja oli kirjutanud, et sellel ja sellel päeval lugesime Robertiga raamatut. Robert ütles, et see raamat räägib mängimisest ja vastas hästi kõigile esitatud küsimustele! Well done, Robbie! :) Nii tore oli seda lugeda!

Reedel on Robil koolis koolivormivaba päev. Aga selleks, et sa võiksid oma riietega koolis olla, tuleb igal lapsel kooli tuua kommikarp, pudel veini või mõned õlled! Lugesite õigesti! Tegelikult pole tegemist õpetajate sooviga koolinädala lõppu laste toodud hea kraamiga tähistada vaid niimoodi kogutakse asju, mida lapsevanematele korraldataval jõulupeol välja loosida, oksjonil maha müüa või auhindadeks jagada. Kaval mõte, kas pole? Kuidas sa muidu ikka paneksid lapsele kirja koolist kaasa, et palun homme ilmuda kooli õllepudel kotis. Nüüd on aga asjal mõte ja mõlemad pooled saavad sellest kasu, sest koolides, kus lapsed peavad iga päev koolivormi kandma, on ülim rõõm, kui sa saad vahel oma isiklikud popid hilbud selga tõmmata. 

Täna on meil nii udune ilm, et kui me hommikul rattaga kooli sõitsime, siis panin lausa rattal tule põlema, sest kartsin, et muidu autojuhid meid äkki ei märka. Täielik piim! Kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et tänu udule on igal pool välja ilmunud imeilusad ämblikuvõrgud. Eks need olid seal enne ka, aga neid polnud lihtsalt näha. Jooksin kohe tuppa, haarasin fotoka ja käisin neid ämblikute tehtud kaunistusi pildistamas.  Üks neist fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks!

Eile ilmus ajalehes uudis, et Suurbritannia valitsus hakkab mõõtma, kui õnnelikud on britid. Statistikaametile olla tehtud käsk välja mõelda, mil viisil seda mõõta tuleks! Kui praegu keegi minult küsiks, kui õnnelik ma olen, siis ma vastaks 100%! Loodetavasti oleks teie vastus samasugune! 


Kallid, musid, pikad paid! 

Tuesday 9 November 2010

Ilutulestikuöö

05.novembril ja selle ümbruses on Inglismaal tavaks tähistada Guy Fawkes’i ööd. Minu, kui suure ilutulestikufänni, rõõmuks peetakse seda suure tulevärgiga. Põhjusest, miks seda ööd tähistatakse, kirjutasin ma juba eelmisel aastal umbes samal ajal. Meeldetuletuseks ütlen lühidalt, et aastal 1605 kavatses Guy Fawkes’i nimeline mees koos kambaga Parlamendihoone õhku lasta. Õnneks saadi plaanist teada ja katse nurjus, aga peale seda hakati igal aastal seda ööd tähistama. Alates reede õhtust saadik kostusid iga natukese aja tagant siin ja seal ilutulestikupaugud. Mulle tõesti õudselt meeldib ilutulestik ja nii ma jooksingi nagu mõni närviline koer iga paugu peale aknale vaatama, et kas ma näen midagi. Vihma sadas ja ega eriti midagi näha polnud, nii et olin üsna pettunud. Richmondis toimus suur Guy Fawkes’i ööle pühendatud ilutulestik pühapäeval ja kuna ilm oli ilus (s.t vihma ei sadanud), siis läksime ka seda möllu vaatama. Tegemist polnud pelgalt ilutulestikuetendusega vaid üsna uhke laadaga. Osta sai sööke, jooke, kohale oli veeretatud päris mitu karuselli ja õnne võis proovile panna erinevates loosides. Ilutulestik pidi algama kell 19.00. Meie jõudsime kohale tund aega varem. Mõtlesime, et lähme ajaviiteks karuselliga sõitma. Meie viga, et me ei vaadanud enne, mismoodi see karusell sõidab. Ronisime peale – meie Axiga äärde ja Robi keskele ja sõit läks lahti. Alguses oli päris lõbus keerelda, aga siis hakkas see asjandus aina kiiremaid tuure üles võtma ja me kõik kippusime inertsist Axile selga vajuma. Roberti müts tükkis suurest kiirusest peast lahkuma ja mina nägin kurja vaeva, et ennast kinni hoida , et mitte lastele peale vajuda. Hakkas juba tunduma, et me jäämegi sinna metsiku kiirusega tiirlema, ära hakkas juba tüütama. Ma ootasin hirmuga, et Robi hakkab äkki nutma, sest ta pole eriline karusellimees, aga minu imestuseks tema ainult kilkas Axi kaenlaaugus, et küll on äge :) Süda õnneks kellelgi pahaks ei läinud ja lõpuks me siiski jäime seisma ka. Järgmine kord tuleb meeles pidada, et ei tasu tundmatu karuselli peale tükkida. Siis tegime Robiga väikse rongisõidu ja õngitsesime õnneloosi (auhinnaks mõõk) ja oligi kell niikaugel, et ilutulestik pidi algama. Ja siis see algaski! Meie elu KÕIGE ilusam ilutulestik! See oli sõnulseletmatult uhke tulevärk, mille saateks mängis muusika, nii et kui muusikas oli võimsam koht, siis oli ka ilutulestik eriti võimas ja kui muusika läks vaiksemaks, siis muutus samamoodi ka ilutulestik. Ma võiks siia kõik ülivõrded kirja panna! Kilkasime vaimustusest nagu pöörased! Täielik kaif! Ja uskuge või mitte, see kestis lausa 20 minutit! On täiesti kindel, et järgmisel aastal lähme ka kindlasti sellele üritusele! Eelmisel aastal me ei käinud, aga siis me ei teadnud ka, millest me ilma jääme.

Sügis on meil tuurid üles võtnud, mis tähendab nii vihmaseid ja väga tuuliseid ilmasid, kui ka seda, et külmetusviirused kipuvad kallale. Kalle tundiski ühel õhtul, et kurk on kare ja ninas kipitab. Otsustasime, et tasuks tervist ühe konjakiga turgutada. Kuna meil kodus konjakit parajasti ei olnud ja et meil oli nagunii Richmondi keskusesse asja, siis otsustasime kasuliku meeldivaga ühendada ja tagasiteel pubist läbi põigata ja ühed kosutavad konjakid juua. Minul küll midagi häda polnud, aga kalli kaasa toetuseks olen ma alati valmis pokaali või paar konjakit jooma. Mõeldud, tehtud! Astusime pubisse sisse ja küsisime, kas neil juhtub olema konjakit. Äärmiselt armsa olemisega baaridaam jäi sügavalt mõttesse ja ütles, et tal on nagu meeles, et neil peaks küll üks pudel olema, aga et ta ikka küsib igaks juhuks oma kolleegi käest üle. Kahepeale leidsid nad pudeli üles. Tellisime ühe koguse kummalegi. Baaridaam võttis suured klaasid ja hakkas juba valama, aga mõtles siis ümber ja otsis kuskilt kapinurgast viskiklaasid. Ise arutas, et ta valab sinna, et need on nunnumad. Oh seda nalja, kui me need klaasid kätte saime! Meil läks meelest ära, et siin tähendab üks kogus mitte 4cl vaid 2cl ja kujutage nüüd ette seda armetut kogust üsnagi suure viskiklaasi põhjas! Päris naljakas! Rohkem nagu klaasi määrimine. Jõime oma 2cl konjakit ära ja läksime teise pubisse õnne katsuma. Ja uskuge või mitte – seal oli ka täpselt üks pudel konjakit. Nüüd võtsime juba rohkem, kui ühe koguse ja saime sooja mõnusalt sisse! Tundub, et pubi pole koht, kus peeneid napse tarbida. Tekitasime oma sooviga ikka parajat elevust. Tasub vist pudel konjakit igaks juhuks koju osta. Märkusena võin öelda, et kahjuks Kalle nohust tänu meie ettevõtmisele ei pääsenud, aga eks hea tuju on ka juba iseenesest midagi väärt!

Alates reedest ei ole mul enam pangakaarti. Mulle tundub, et alates sellest, kui me talvel Tais käisime ja mu kaart kinni pandi, kuna panga-onu kartis, et keegi alkoholilembene tailane on mu kaardi pihta pannud, sattusin ma vist mingite eriti blondide pangakaardiomanike registrisse. Enne reedet oli veel üks juhus, kus mu kaart igaks juhuks sulgeti, aga siis õnnestus mul paluda panga-onul see taas avada, aga nüüd enam nii lihtsalt ei läinud. Kasutan siin telefoni kõnekaarti, mis tähendab, et ma pean sinna aeg-ajalt raha peale laadima. Seda ma just reedel teha kavatsesingi, kui internetilehele, kus ma parajasti toimetasin, ilmus kiri, et teie pank on selle operatsiooni keelanud. Palun võtke oma pangaga ühendust. Jäin juhmi pilguga ekraani vaatama (no ikkagi blond ju!), kui juba heliseski mu telefon. Toru otsas panga-onu, kes teatas, et ta sulges mu kaardi, kuna mu pangakaardi andmed on varastatud. Sõnal „varastatud“ on eriti halb kõla ja seekord ma ei hakanud temaga vaidlema ja ütlesin, et no olgu pealegi, pange siis kaart kinni. Onu luges mulle ette kõik minu viimase kahe nädala jooksul tehtud tehingud ja midagi ebatavalist mulle silma küll ei hakanud. Pärast netipangast järele vaadates ja tehinguid uurides ei selgunud ka midagi eriskummalist. Ma ei saagi aru, kust ta teadis, et mu kaardi andmed on varastatud? Ehk nad püüdsid mõne päti kinni, kellel mu kaardi andmed olemas olid? Teine variant ja minu meelest loogilisem on see, et neile lihtsalt millegipärast ei meeldinud mu kaart. Äkki seal oli mingi turvaauk või midagi oli sellega nihu, nii et nad pidasid paremaks see sulgeda ja mulle uus kaart teha, aga kuna ma nii jonnakalt iga kord käskisin kaardi lahti teha, siis nad tulid nüüd ründama sõnaga „varastatud“. No ei tea, kuidas sellega lood on, aga kaarti mul nüüd siis jah pole. Uus pidi saadetama, aga arvestades siinset asjaajamise kiirust, siis niipea ma ilmselt seda veel ei saa. Hetkel olen sõltuv Kalle sularaha-annetustest. On minu õnn, et Kalle on helde mees! :)

Rõõmsate tervitustega!

Tuesday 2 November 2010

Luxembourgis lõbutsemas

* Luxembourg * Vaade Luxembourgi orule * Viandeni kindlus oma täies hiilguses * Vianden justkui peo peal (vaade lossist) * Vaade Viandeni kindlusest * Viandeni linnake * Mänguväljak Luxi kesklinnas. Robi paneb "jõele" tammi ette * Veemöll ja piraadilaev  


Koolivaheaja esimese poole veetsime kodus. Jalutasime parkides, mängisime mänguväljakutel ja mõnulesime niisama kodus. Neljapäeval käisin koos lastega tööl, sest meil oli sel päeval FOCUSe ajakirja saatmise päev ja iga abikäsi oli teretulnud. Reedel aga sõitsime Axi ja Robiga Luxembourgi, külla minu õe Juta perele, kes sinna sel sügisel elama kolisid. Naljakas on see, et lend Londonist Luxembourgi kestab ainult 50 minutit, nii et kõige rohkem aega võtab teekond kodunt lennujaama. Täiesti jabur, kas pole?

Lennujaamas olid meil Juta ja Eva Maria vastas (Eva Maria ehk Mann on Juta ja Henri 5-aastane tütar), nii et me ei pidanud ise hakkama leiutama, kuidas lennujaamast nende poole minna. Lux jättis kohe väga hea mulje. Selline väike ja armas. Vahelduseks on nii tore, kui sa ei pea tundide viisi sõitma, et punktist A punkti B jõuda. 

Laupäeva hommikul läksimegi Luxembourgi linnaga tutvuma. Kõigepealt jalutasime läbi vanakraamituru, kus müüdi põhiliselt vanaaegseid nõusid, aga ka muud pudi-padi. Sealt võis leida imearmsaid asju, aga me suutsime ennast ohjeldada ja ei ostnud midagi. Sama ei saa ma öelda juustupoe kohta, kuhu Juta meid järgmisena juhatas. See ei olnud eriti suur pood, aga juustulett oli lihtsalt sõnulseletamatu ja võttis silme ees kirjuks! Minu „juustuletinägu“ võttis eriti karmid vormid ja ma tundsin, kuidas mul suu lihtsalt vett jooksma hakkas. Pool letist oli pühendatud kitsejuustudele, aga et ma eriline kitsejuustusõber pole, siis jätsime selle poole sinnapaika. Õnneks on Juta suur toidufänn ja tunneb juuste minust paremini, nii et ta oskas natuke juhiseid anda. Pika mõtlemise peale lahkusime kolme juustuga. Juustude nimesid ma enam ei mäleta, aga üks nendest oli selline, mille kahe kihi vahele oli pandud tuhka. Tänapäeval on tuhk seal lihtsalt toreduse pärast, aga tegelikult oli asjal kunagi ka mõte sees. Asi oli selles, et õhtusest lüpsist ülejäänud piimast ei jagunud terve juustu tegemiseks. Siis pandigi sinna peale tuhka, et juustusegu ööga halvaks ei läheks ja hommikul lisati sinna hommikusest lüpsist tulnud piim. Praegu tehakse seda juustu tavaliselt ikka ühe raksuga ja ühe lüpsi piimast. Tuha maitse sobis sinna vahele muide väga hästi. Minu meelest väga põnev juustulugu :) Teine juust, mis me proovisime oli ka maru hea. Selle nime ma JÄLLE ei mäleta, aga see oli selline pisike ümmargune pallike, mille tegemisel pestakse iga juustukerakest kohalikus kanges alkoholis. See andis juustule erilise heinakõrt meenutava maigu. Juta kindlasti mäletab nende juustude nimesid. Peaksin ka üles kirjutama. Need olid maru head. Kallele tõin külakostiks ka ühe juustu – Saint Marcellini cremeux. Me pole veel proovida jõudnud, aga see peaks olema eriti õrna tekstuuriga, seest vedelapoolne brie. See pidi olema nii õrn, et selleks, et see transpordil katki ei läheks, on see paigutatud väikesesse terrakotapotti. Juustumaailm on vist sama põnev, kui veinimaailm. Seal poekeses müüdi muide veine ka, nii et kui soovisid, siis võisid osta endale tüki juustu ja sinna kõrvale sobiva veini ja nautida seal samas poes olevate lauakeste ääres oma maiust. Meie ei hakanud seal einestama ja jätsime degustatsiooni õhtuks. Edasi läksime tavalisele turule, kus müüdi kõike, mis värske. Kala, liha, köögivilju, saiakesi, kõikvõimalikke maitseaineid ja maitsetaimi ja isegi lilleõisi oma toidu kaunistamiseks. Lillepotte ja lõikelilli müüdi kohe eriti palju. Luxis pidi olema inimestel kombeks endale koju palju lilli osta, nii et tundub, et lilleäriga tasub seal maal tegeleda. Kui turul olid silmad kirjuks aetud, siis läksime sõitma väikese turistidele mõeldud rongiga. See oli päris tore ettevõtmine, sest ühe hoobiga said kogu vanalinnast mõnusa ülevaate. Taustaks võisid kuulata audiogiidi, kus räägiti Luxi ajaloost. Kokkuvõtvalt võin öelda, et umbes 1000 aastat tagasi asutasid selle linna mungad ja peale seda on linna korduvalt vallutatud, maha põletatud, siis jälle üles ehitatud, siis sõdimise käigus jälle maatasa tehtud jne, jne. Luxembourgist on pärit mitmete riikite kuninglikud pead, nii et väga viljakas kasvulava siniverelistele. Meile meeldiski Luxembourgi linna juures kõige rohkem see, et keset linna on suur org, mille põhjas jookseb väike jõgi ja tänu sellele orule on linnas palju sildasid, mis teevad linna väga omanäoliseks. Eriti ilus oli muidugi see, et sügis on hetkel oma täies hiilguses ja puud nii erksavärvilised, et me muud ei saanudki teha, kui ainult ohata, kui kaunis see kõik on! Käisime ka Luxemborugi katedraalis ja täiesti ettekavatsemata ka ühel kunstinäitusel, mis osutus väga toredaks elamuseks. Tegemist oli nn Kuldse Ajastu maalikunstiga. Uskumatu, milliseid maale kunagi ikka tehti! Iga pisemgi detail oli välja toodud! Väike nali oli seal ka. Kui me hakkasime kunstisaalist ära minema, siis ma küsisin, et mis kellelegi sealt kõige rohkem meeldis. Robert vastas sellepeale, et talle meeldisid kõige rohkem need nooled, mis näitasid, millisesse ruumi järgmisena minna tuleb. Paistab, et Robi hindab rohkem moodsat kunsti ;)

Pühapäeval rentisime auto ja sõitsime linnast välja, linnakesse nimega Vianden. Loobusime kiirteest ja sõitsime mööda kitsast ja üsna käänulist teed pidi, et näha kogu seda ilu, mis meid ümbritses. Mäekülgedel paiknev mets oli lihtsalt nii võrratult kaunis, et mõnda aega koosnes meie vestlus ainult hõigetest „Oh, vaata sinna!!!“ või „Issand, kui ilus!“ või „Millised värvid?“  Lapsed vaatasid juba, et me oleme aru kaotanud, istume tobedalt õnnelike nägudega autos ja muudkui hõigume :) Kohale jõudes hõiked ei raugenud, sest Viandeni linna kohal kõrgub suur ja uhke kindlus. See on ehitatud 11.-15.sajandil ja esindab võimsal moel romaani ja gooti stiili. Kindluse ajalugu on väga pikk ja kirev, aga ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama. Kindluse lugu oleks aga peaaegu, et kurvalt võinud lõppeda, sest aastaks 1977 oli see väga kehva olukorda sattunud. Alles olid jäänud ainult varemed. Õnneks ostis Luxembourgi Suurhertsog Jean kindluse mitte nii headelt peremeestelt riigile tagasi ja lasi selle täielikult renoveerida. Meie saime nüüd juba aimu, milline see uhke ehitis kunagi välja võis näha. Roberti rõõmuks oli seal näitus raudrüüdest, mõõkadest ja muudest sõjapidamiseks vajalikest asjandustest ja meie rõõmuks olid mõned toad sisustatud kunagistele hiigleaegadele kohaselt. Kõige ägedamad olid aga ikkagi vaated, mis seal avanesid. Kogu linnake oli nagu peo peal ja kõike seda toredust ümbritsesid imeilusad värivliste puudega mäed. Võrratu! Pärast jalutasime alla linna, imetlesime armsaid tänavaid ja kinnitasime keha ühes väikses kohvikus. Ilm läks nii soojaks, et istusime kohviku väliterassil lühikeste varrukatega pluuside väel! Milline mõnu viimasel oktoobri päeval! Tagasi sõites käisime vaatamas veel teistki kindlust, nimega Bourscheid, aga sinna sisse minema me enam ei hakanud, sest see ei tundunud nii äge nagu Vianden ja pealegi, mitut kindlust sa siis ikka ühe päevaga külastada jõuad. 

Esmaspäeva hommikupooliku pühendasime laste rõõmuks mänguväljakutele. Neid on Luxis väga palju ja need on lihtsalt superägedad! Ma ei ole isegi Londonis nii kifti mänguväljakut näinud. No see Pritnsess Dianale pühendatud mänguväljak Kensingtoni Pargis, millest ma kunagi kirjutasin, ehk saab sinna ligilähedale, aga üldiselt on siin ikka sellised tavalisemad mänguväljakud kiigede, ronimispuude jms. Esimene mänguväljak, kus me käisime, asus kohe keset linna ühes pargis. Kõige kiftim selle juures oli tehismägi, mille otsas olid suured veekraanid, kust said vett välja pumbata. Vesi hakkas mööda „mäekülgi“ alla voolama ja kui tahtsid, siis said siia või sinna tammi ette lükata. Siis leidis vesi tee kuskilt mujalt. Lasid tammi lahti, pahises vesi nagu kosest alla. Oli veel teisigi vee-atraktsioone. Näiteks suur vedrukujuline asjandus, mida kruttides said vett tiigikesest üles transportida. Kas saab olla veel ägedamat mängu lastele, kui mäng veega? Lapsed said asjade käigus muidugi üsna poriseks, aga mis siis. Siis oli seal veel ilmatu suur piraadilaev, kuhu sisse ja peale sa võisid ronida. Isegi masti võis ronida! Mänguväljakult ei puudunud ka kiiged, ilmatu kõrge liumägi ja vahva ronimismaja. Uskumatult lahe! Teisel mänguväljakul, kus me käisime, oli kõige ägedam lõbustus trossi küljes rippuv kiik, millel istudes said sõita nagu Tarzan. Jälle väga vahva leiutis! Ilm oli päikseline ja soe ja lapsed muudkui mängisid ja mängisid ja meie saime Jutaga muudkui lobiseda ja lobiseda! Küll oli mõnus! Pärast sõime jäätist ja jalutasime tagasi koju. Õhtul lendasime Londonisse.

Me jäime oma reisiga väga, väga rahule! Tore oli näha, kus ja kuidas Juta pere nüüd elab, aga veel toredam oli see, et sai koos aega veeta, lobiseda ja head seltskonda nautida! Ja et tegemist oli ju Halloweeni ajaga, siis kehastusid Mann ja Robi igal õhtul kaunitariks ja vampiiriks ja möll käis hiliste õhtutundideni. Agnes meisterdas meile meie kõigi elu esimese Halloweeni-kõrvitsa, mis kukkus väga kiftilt välja – parajalt armas ja natuke õudne ka. Nii, et koolivaheaja võib igati kordaläinuks lugeda!


Kalle meiega Luxembourgi ei tulnud ja käis laupäeval hoopis Portsmouthiga tutvumas ja jõudis isegi saarele nimega Isle of Wight. Loodetavasti lähme me kõik koos ka kunagi sinna, siis saate teiegi sellest paigast ülevaate. Kallele seal igatahes täitsa meeldis. 

 

Täna on hingedepäev! Süütame kallitele kadunukestele küünlad ja meenutame neid hea sõnaga!

Tuesday 26 October 2010

Koolivaheaeg, hurraaa!!!

Alustan seekord jälle koolijutuga. Eelmisel kolmapäeval kutsuti meid Kallega Roberti kooli klassijuhatajaga kohtuma. Õnneks polnud tegemist mingi Robi pätitegemise klattimisega vaid tavapärase arenguvestlusega. Õpetaja pidi Robertiga väga rahul olema. Tema täpsed sõnad olid, et ta lausa särab rõõmust, et Robi nii tubli on :) Algus ei läinud ju Robil väga ladusalt, aga nüüd pidi ta ennast klassis väga hästi tundma. Tema sõnavara pidi iga päevaga meeletult arenema ja kui tunnis koos mõnda asja arutatakse, siis pidi Robi alati kõva häälega haasa mõtlema ja oma vastuseid pakkuma. Õpetaja kiitis, et Robert on endale palju sõpru leidnud ja seda on näha ka, sest kui me kooli juurest rattal ära sõidame, siis pidevalt keegi hõigub Robile „Bye, Robert!“ ja siis Robi hõigub kõlaval häälel vastu. Kõige parem sõber pidi Robil olema Ben. Temaga pidi Robi kõige rohkem mängima. Tore, kui on sõpru, siis on koolis lõbusam ka! Uurisime seda, et kas me peaks hakkama Robile juba neid võtmesõnu õpetama, millest koolis peetud koosolekul räägiti, aga klassijuhataja arvas, et ei ole vaja. Esialgu harjutab Robi tähti ja saab sõnavara selgemaks ja alles hiljem tulevad võtmesõnad. Õpetaja leidis, et meil ei ole tegelikult üldse vaja Robile inglise keelt õpetada, et selle „mure“ võime rahulikult kooli kaela jätta. Varsti hakatakse koolist koju saatma pildiraamatuid ja kui me tahame, siis me võime neid uurides lugusid jutustada ka ainult eesti keeles. Robi on naljakas, ta ju räägib meil praegu aeg-ajalt segakeeles. Ütleb näiteks „Issi, too palun mulle üks carrot!“ või näiteks, et „su nose on must!“ Nii naljakas! Õnneks ta Kallet veel „Daddy’ks“ ja mind „Mummy’ks“ ei kutsu, sest eesti keeles kõlaksid need väga naljakalt – tädi ja mammi :) Kirjutamise osas soovitati Robertil näppude tugevust harjutada, et siis on lihtsam pliiatsit õigesti hoida ja ilusaid tähti kirjutada. Harjutada saab näiteks pesupulka kinni ja lahti vajutades või juukseklambriga sama tehes. Ma nägin koolis sellist mängu, kus neil tuli sellise juukseklambri (kunagi kutsuti seda asjandust kurenäpiks) sarnase asjaga väikseid esemeid laualt võtta ja karpi panna. Hea idee! Pliiatsi hoid on Robi koolis üldse väga oluline. Seda on hea teada, sest Ax ütleb, et tema koolis hoiavad lapsed pliiatseid ja pastakaid nagu jumal juhatab. Üks pidi kirjutama lausa nii, et hoiab pastakat 3. ja 4. näpu vahel. Loomulikult on neil siis käekiri täiesti arusaamatu. Samas, kui arvutimaailm sellise kiirusega edasi areneb, siis ilmselt varsti polegi vaja enam pliiatsit käes hoida muuks, kui vahel ainult allkirja kirjutamiseks. Ja seda pole ka ju tegelikult enam teha vaja, sest digiallkiri asendab sellegi väikese vaeva. Nojah, see selleks! Mina olen ikkagi arvamusel, et käekiri võiks loetav olla, nii et mulle meeldib, et Robi koolis sellele rõhku pannakse. Kokkuvõttes oli kohtumine Roberti klassijuhatajaga väga tore ja meeldiv. Tore on teada, et kõik on hästi!

Pühapäeval oli meil imeilus ilm ja et seda mitte raisku lasta, siis käisime Richmondi pargis jalutamas ja lehtedes sahistamas. Lehti küll veel väga palju ei ole, nii et täit kaifi sahistamisest me ei saanud, aga ilus oli ikka. Pilt on veel üsna roheline, aga mõned üksikud värvilised laigud on juba olemas. Richmondi park asub väga kõrgel kohal ja sealt avanevad väga kaunid vaated. Tegin kõvasti pilte ja avastasin, kui ägedad on varjud. Hakkangi nüüd vist varje pildile püüdma. Pargis oli väga palju rahvast. See on juba vanadest aegadest nii, et kui on ilus ilm, siis on väga peen sõita Richmondi parki jalutama. Vanasti käidi siin hobustega patseerimas, aga nüüd jalutatakse. Pargis on päris palju parklaid, kuhu oma „moodne hobune“ jätta ja ise jalutuskäigule siirduda. Sattusime nägema ka ühte pulmapidu. See toimus Pembroke lodge juures. Noorpaar alles saabus vanaegses autos ja väljas oli palju rahvast neid tervitamas. Paistis, et lauad kaeti õue, sest pargialune oli valgete linadega laudu täis, mis oli meie jaoks natuke kummaline, sest tavalised pühapäeva nautijad jalutasid seal samas ringi. Ei mingit privaatsust pulmalistele! Me oleme siin päris tihti sattunud peale pulmapidudele pühapäevasel päeval. Eestlaste jaoks jälle harjumatu. Ma ei ole veel kuulnud, et Eestis keegi oma pulmi pühapäeval peaks, aga ju siin ei lähe selliseks pikaks peoks ka nagu meil kombeks on ja järgmisel päeval jõuavad kõik kenasti tööle. Peale jalutajate on pargis palju oravaid, kes on nii julged ja võiks öelda, et isegi ülbed, et piisab sul ainult maha kükitada, kui nad on juba jaol ja loodavad midagi põske pista. Natuke isegi hirmus. Ikkagi metsloom, mis sest, et väike. Meil midagi neil anda polnud, nii et neil tuli meis pettuda. Järgmisel korral peame olema paremini varustatud. Peale jalutuskäiku pargis käisime veel oma kodukandi pitsarestoranis einestamas ja tulime koju. Oli selline ülivahva päikseline perepühapäev!

Lastel algas ju nüüd koolivaheaeg! Oh seda rõõmu ja õnne! Hommikul saab magada! Ma ootasin ise ka juba koolivaheaega väga, sest kuidagi tüütu on igal hommikul Robertit üles ajada ja ajapeale kuhugi minna. Ta ei ole hommikuti eriti särtsakas ja vahel läheb lausa pool tundi, enne kui ta suvatseb ennast voodist välja ajada. Agnes on õnneks juba arukam kuju ja temaga nii palju janti hommikuti ei ole, aga no vara ärgata on sellegipoolest tüütu. Nii, et oleme kõik rõõmsad. Välja arvatud muidugi Kalle, kellel tuleb hommikul seda magavat kampa kadedusega vaadata.

Eile käisimegi vaheaja esimese päeva puhul uuesti Chessingtoni lõbustuspargis. Eelmisel korral jäi meil pool sellest tohutust alast läbi käimata, nii et nüüd saime selle vea parandada. Tuli välja, et seal asub veel teinegi osa loomaaeda, mis avati alles sellel suvel. See osa loomaaiast oli väga ilusti kujundatud ja seal võis näha sebrasid, kapibaarasid, kes on väga veidrad loomad, meenutates merisea, koera ja kopra ristsugutist. Siis oli seal veel hulgaliselt linde, ahve ja muid elukaid, keda me ainult stendilt pildi pealt nägime, sest nad ei suvatsenud ennast meile esitleda. Lõbutsesime muidugi ka erinevatel atraktsioonidel, aga kuna tegemist on koolivaheajaga, siis olid ägedamates kohtades meeletult pikad järjekorrad (kohati oli ooteaeg lausa 90 minutit!), nii et piirdusime veidi magedamate lõbustustega, aga tore oli ikka. Kuna kohe on kätte jõudmas Halloween, siis toimus seal mitmeid selleteemalisi üritusi. Kõik põõsaste alused olid kõrvitsaid täis tipitud, majade katustele olid sätitud suuremad ja väiksemad plastmassist kõrvitsad, nõiad, ämblikud nahkhiired jm Halloween’i kohustuslikud elemendid. Korraldati etendusi, hirmu ja õuduse retki metsatukas jms temaatilisi üritusi. Paljud külastajad olid ka ennast ära maskeerinud ja seda mitte ainult lapsed vaid ka täiskasvanud. Äge! Kui me ära hakkasime tulema, siis marssisid just väravatest sisse kaks, no ma arvan, et nii 60 aastast daami, kes olid ennast pealaest jalatallani nõiaks kostümeerinud. Lahe, kui osatakse lõbutseda! Robert ei jõua Halloweeni ära oodata. Lähmegi täna kostüümi ostma. Eelmisel aastal saime sellest kõrvale hiilida, aga sellel aastal see enam ei õnnestu. Halloweeni me aga kodus siiski ei pea, sest sõidame koos Axi ja Robiga hoopis Luxembourgi, külla minu kalli õe perele, kes sinna sellel sügisel elama kolis. Nii äge! Me ei jõua ära oodata!

Tervitused palavad!

Tuesday 19 October 2010

Sahistame lehtedes

Eelmisel reedel, hommikul kell 9.00, toimus Roberti klassi lapsevanemate kohvihommik ja uskuge või mitte, kohal oli ligi 20 ema. Ühtegi isa esindatud ei olnud, aga minu meelest oli ka see emade hulk uskumatult suur. Kas te kujutaks ette, et Eestis saaks sellisel kella-ajal mingisugust emade kogunemist korraldada? Ma kahtlustan, et mitte. Siin see asi aga toimib, sest paljud emad ei käi üldse tööl, töötavad osalise tööajaga või teevad tööd hoopis kodunt ja sellepärast sobib selline hommikune kohvitund peale laste kooli toomist väga hästi. Roberti koolis on selline reegel, et igal klassil peab olema kaks esindajat.  Neil on päris suur hulk tööd, sest koolis toimub alalõpmata mingi üritus ja on klassi esindajate kohustus ülejäänud seltskonnale infot edastada. Need kaks prouat, kes meil seda tööd teevad, tunduvad olevat väga asjalikud. Kohvihommiku mõte oligi selles, et kõik nende esindajatega tuttavaks saaksid ja omavahel ka rohkem tutvuksid, sest kui palju sa seal ukse taga lapsi oodates ikka teistega sõbruned. Ma usun, et see eesmärk sai täidetud ka. Järgmine lastevanemate kokkusaamine toimub detsembris ja ma usun, et siis on kohal ka palju isasid, sest üritus leiab aset õhtusel ajal pubis :) Minu  meelest väga lahe idee. Detsembris toimub ka ainult lastevanematele mõeldud ball, mille toimumiskohaks ei ole mitte kool vaid Pembroke lodge, mis on 18. saj lõpul ehitatud härrastemaja, mis asub Richmondi Pargis.  Kõlab väga huvitavalt. Peame veel Kallega arutama, kas minna. See pidi olema päris lõbus üritus. Kogu seda eelnevat juttu kokku võttes jääb mulje, et Robi koolis pannakse kõva rõhku sellele, et lapsevanemad üksteist hästi tunneksid ja tihedalt suhtleksid. Jälle üks hea ja minu jaoks uus idee! Agnese Eesti klass korraldas ja korraldab siiani päris palju üritusi, kust võtab osa terve pere. Käiakse näiteks kuskil soos matkamas või ükskord toimus Türisalu pangalt köiega laskumine või korraldatakse muid lõbusaid üritusi, aga seda pole küll olnud, et lapsevanemad ilma lasteta kuskil kokku saaksid ja näiteks pubisse läheksid. 

Pühapäeval võtsime ette järjekordse lastele mõeldud lõbustuse ja läksime lõbustusparki nimega Chessington World of Adventures www.chessington.com See park on jälle üks paljudest meie aastapileti lõbustustes, kus me võime nüüd kasvõi iga päev käia. Ma ei läinud sinna eriti suure vaimustusega, sest ma olen juba natuke nendest laste lõbustustest ära tüdinenud ja tahaks midagi hingele, aga kui ikka hinna sees on, siis tuleb ju ära käia. Pealegi on meie juurest sinna üsna mugav minna. Tegelikkuses osutus see park aga igavesti ägedaks kohaks. Lisaks kõikvõimalikele karusellidele ja muudele südant pahaks ajavatele atraktsioonidele, on seal ka Akvaarium ja loomaaed, kus võid näha pingviine, lõvisid, tiigreid, leopardi, sebrasid, madusid jms elukaid. Kõiki kohti me läbi käia ei jõudnudki, sest see park on lihtsalt nii suur. Rahvast oli üsna palju ja kiftimate atraktsioonide sabas tuli üsna kaua seista, aga ootamine oli seda väärt. Erinevalt Legolandist on seal ka Axi sugustel palju tegemist. Legolandis on rohkem lõbustusi väiksematele tegelastele, mida siin ka jagus, aga närvikõdi oli ka suurematele. Mina käisin Axiga sõitmas ühe atraktsiooni peal, kus istusid toolidel, mis kõlkusid relsi küljes ja kihutasid suure kiirusega mööda käänulist teed, nii et lendasid kord ühele, kord teisele küljele, siis jälle üles ja siis jälle alla. Minu meelest oli see juba piisavalt jube ja äge muidugi ka, aga Ax ütles, et see polnud midagi võrreldes sellega, kus nad Kallega käisid. See raputas ikka täiesti läbi – sõit käis kohutava kiirusega kord pea alaspidi, kord külg ees, kord selg ees, kord horisontaalis, kord vertikaalis, mööda raudteed. Ax peaagu, et kiljus vaimustusest, kui nad sealt maha astusid. Järgmisel nädalal, kui lastel on koolivaheaeg, lähme sinna tagasi, sest paljud asjad jäid veel kripeldama.

Meil hakkab ilm ka juba sügiseseks kiskuma. Puude lehed hakkavad tasapisi värviliseks muutuma ja puudelt alla pudenema ja ööd on juba üsna külmad. Mõned lilled on küll otsustanud juba teist korda sel aastal õitsema hakata, aga see vist pole mingi ime. Ju neil ongi see kombeks. Koos sügisese ilmaga on kohale jõudnud ka külmetusviirused. Robert jäi eelmisel nädalal üheks päevaks koju, sest tal nohu lihtsalt voolas ja ma mõtlesin, et on parem, kui ta selle ühe päeva kodus veedab ja täna on Axi kord ennast kodus ravida. Tüütu see talvine tatihooaeg! Päike vähemalt  paistab. Peaks muru niitma minema.

 

Teid kõiki kallistades! Minge sahistage sügisestes lehtedes! 

 

Tuesday 12 October 2010

Teatris, koolis ja Maasikamäel

Paar nädalat tagasi potsatas minu e-postkasti pakkumine osta teisipäevastele muusikalidele poole hinnaga pileteid. Tavapäraselt on piletid üsna kallid, nii et haarasin rõõmuga võimalusest kinni. Kuna Kalle väga suur muusikalide fänn pole, siis jätsime poisid koju ja läksime Axiga kahekesi teatrisse. Teatrit leida polnud aga eriti kerge. Uurisin teekonna küll Google Mapist kenasti välja, aga läksime kuskilt natuke valesti ja tiirutasime kohe oma 20 minutit ringi ja ei leidnud õiget teatrit. Siin on ju  metsikult muusikaliteatreid ja naljakas on see, et enamik neist mängibki ainult ühte etendust.  Meie läksime vaatama muusikali nimega Chicago. Seda on Eestis ka etendatud, aga meil oli see nägemata. Õnneks jõudsime täpselt alguseks kohale, nii et lõpp hea kõik hea. Teater polnud väga suur ja publikut oli parasjagu. Seekord ma enam ei imestanud, et kohale oli tuldud teksades ja et etenduse ajal joodi plastmassist topsist õlut ja krõbistati midagi kõrvale süüa. Näitlejad olid väga ilusad (silmarõõmu oli nii meestele, kui naistele), laulsid hästi ja tantsisid veel paremini. Ikka uskumatu, kuidas nad suudavad samal ajal ringi karelda ja siis nii hästi laulda. Eriti äge oli dirigent, kes aeg-ajalt näitemängu sekkus ja vahepeal nalja tegi. Agnesele meeldis ka etendus väga, nii et jäime oma tüdrukute õhtuga äärmiselt rahule.

Neljapäeval toimus Roberti koolis õppekava tutvustav õhtu. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kuidas lapsi lugema õpetatakse. Eesti keeles on see ju lihtne. Õpid tähed ära, loed sõnad kokku ja ongi valmis. Inglise keeles see asi nii lihtne ei ole ja ma ei kujutanud ausalt öeldes eriti ette, mismoodi nad seda asja korraldavad. Tuleb valja, et süsteem on selline, et alguses õpetatakse neile tähti nii nagu eesti keeleski. Et A on [a] ja E on [e] ja P on [põh] jne. Õpetaja ütles, et nad on üsna hädas nende lastega, kes on tähestiku ära õppinud nii nagu kord ja kohus A, B, C, D ehk [ei, bi, si, di], sest neil on raske niimoodi lugema õppida. Näiteks, kui võtta sõna DOG, siis seda tuleks harjutada lugema [dõh, oo, gõh], aga häälikute nimedena tuleks see ju hoopis [di, õu, džii], mis ajab lapse segadusse. Nii, et mul on hea meel, et me ei ole Robile inglise keelset tähestiku õpetanud. Kui lapsed juba kõiki tähti kirjutada oskavad, siis lastakse neil kuulmise järgi sõnad kirja panna. Alguses ei tule sõnad kindlasti välja nii nagu need tegelikult kirjapildis olema peaksid, aga sellest ei pidavat midagi olema. Tasapisi hakatakse neile siis õigeid kirjapilte selgeks tegema. Peale selle on neil veel sõnasedelid. Selle aasta jooksul peaksid lapsed õppima lugema 42 võtmesõna. Tegelikult küll mitte lugema vaid peale vaadates aru saama, mis sõnaga tegu on. Need on sellised lihtsad sõnad nagu ema, isa, koer, kass jne. Pandi südamele, et lapsevanemad lastele palju raamatuid ette loeks ja laseks lastel mõistatada, mis loos edasi juhtub või lasta neil endil jutustada piltide järgi, mis ühes või teises loos toimub. Ma tundsin ennast hästi, sest meie loeme igal õhtul unejuttu ja enne seda uurime mõnda raamatut ja arutame, mis piltidel toimub. Kogemata läks jälle õigesti :) Lisaks sellele soovitati ka lastel lasta arvutiga mängida.  Muidugi mitte tundide viisi, aga et nad ennast arvuti taga kindlalt tunneks. Seda küll Robi eriti ei oska, sest ta pole arvuti vastu huvi tundnud ja me pole teda meelitanud ka. Nii, et selles osas tuleb veidi areneda. Järgmisel aastal pidi antama juba koduseid töid arvutis tegemiseks. Igal lapsel pidi olema kasutajanimi ja ligipääs kooli poolt ostetud programmidele. Ikka moodne maailm! Lõpetuseks paluti lapsevanematel, kes tahavad näiteks kooliekskursioonidele vabatahtliku saatjana kaasa minna, lahkesti täita ära mingi avaldus. Aga et olla ikkagi kindel, et tegemist pole mingi kriminaalse elemendiga, siis saadetakse need ankeedid taustauuringu teostamiseks politseile, mis pidi võtma oma 6-8 nädalat aega. Huvitav, kas nad minu puhul saadaksid  järelepärimise Eesti Politseile? Ma ei hakanud neid vaevama ja jätsin avalduse täitmata. Samas jälle hea ja turvaline teada, et ainult valitud isikud lapsi reisidel saadavad.

Nädalavahetusel oli meil väga ilus ja soe ilm. Laupäeval päikest küll näha ei olnud ja ilm oli üsna hall, aga selle eest ei sadanud ja oli soe. Otsustasime sõita ratastega Richmondi keskusest ca 3 miili kaugsel olevasse paika nimega Strawberry Hill. Saime peaaegu kogu tee sõita mööda jõe äärt, mis oli lihtsalt võrratu. Vesi on ikka nii ilus. Olgu see siis jõe, järve, mere või oja näol. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja siis sõitsime jälle edasi. Plaan oli minna vaatama Strawberry Hill House. Selle lasi 18. sajandil ehitada Horace Walpole, kes on kuulus selle poolest, et ta oli esimene, kes tuli sellepeale, et tuleks koguda ja süsteemselt kokku panna Inglise ajalugu maalide, kirjade jm visuaalselt nauditavate asjade näol. Eriti armastas ta väiksemõõtmelisi portreemaale. Maja on ehitatud Gooti stiilis  ja näeb väga uhke välja. Hetkel on seal käimas renoveerimistööd, mis pole veel päriselt lõppenud, nii et sisse me minema ei hakanud ja imetlesime maja väljast. Tegelikult maja paaris ruumis me ikkagi käisime, sest seal toimus laupäeval joonistamisepäev, et jäljendada Horace Walpole poolt kogutud pisikeste portreemaalide kollektsiooni. Oli meisterdanud hulgaliselt papist pildiraame, mis olid kuldseks värvitud ja mõned kuldsete makaronidega või väikeste pärlitega kaunistatud. See makaronide idee oli muide väga lahe. Need raamid nägid väga šefid välja. Iga soovija võis endale valida raami, kuhu sisse ta oma pildi tahtis joonistada. Meie tegime Robiga koostööd ja joonistasime roosa printsessi. Robi tegi pea ja mina ülejäänud keha. Robi lisas veel viimase lihvi päikese ja muru näol. Päris tore pilt sai. Sellest tehti värvikoopia, mis anti meile kaasa ja originaal pandi raami ja kinnitati seinale. Uhke värk! Pidasime seal samas pargis ka pikniku ja sõitsime mööda jõe äärt tagasi Richmondisse. Kokku võttis see kõik aega oma 4 tundi, nii et olime koju jõudes väsinud, ent õnnelikud.

Pühapäeval käis Robi jälle sünnipäeval. Pidu toimus jälle kirikus, aga seekord mitte samas hoones vaid kiriku õue peal asuvas väikses majas. Ilm oli lausa super, päike paistis ja sooja oli ligi 25 kraadi. Seekordsel peol olid meelelahutajad. Toy Story 3 filmist tuntud tegelased, kes lapsi kogu peo vältel lõbustasid. Robert alguses asjaga ei haakunud, aga mingil hetkel hakkas kogu see möll talle meeldima, nii et ta võttis peost, mis võtta andis. Söögipaus oli korraldatud väga nutikalt. Igale lapsele oli komplekteeritud kuldne toidukraamiga karbike. Laud nägi väga ilus välja, kui kõik need oma 30 säravat karpi seal reas seisid. Igaüks nosis oma karbist, mis talle meelepärane tundus ja pärast anti ülejääkidega karbid kaasa. Küünalde puhumise tseremoonia oli jälle samasugune nagu eelmiselgi nädalal, nii et tort viid peale küünalde kustumist ära. Tükk mingit teist kooki pandi äraminnes kaasa. Samuti oli jälle väike kingitus igale külalisele, nii et tundus, et oli selline traditsiooniline pidu. 

Eile oli ajalooline päev. Robert teatas eile õhtul, et tal on nüüd nii palju sõpru koolis, et talle meeldib seal nüüd väga ja et ta tahaks lausa iga päev koolis käia. Meil oli nii hea meel! Alates eelmise nädala kolmapäevast ei ole Robi enam hommikul nutnud ka, kui ma ta kooli jätan ja ära lähen. Siis toimus tal mingi pööre. Õpetaja ütles, et ta ei tundnud Robit äkitselt ära, sest kui muidu oli Robi rohkem omaette klassis toimetanud, siis äkitselt oli ta hakanud teistega kõva häälega lobisema, nalja viskama ja ennast silmnähtavalt hästi tundma. Tema sõnavara pidavat ka iga päevaga müstilise kiirusega arenema. Me ei jõua ära rõõmustada! Robertile meeldib millegipärast, kui ma igal hommikul õpetajale midagi tema poolt edasi ütlen. See oligi vist eelmisel kolmapäeval, kui ma pidin õpetajale ütlema, et Robil on koolis igav. Ma siis ütlesin ja õpetaja asus kohe Robiga mingi tegevuse kallale. Viimastel päevadel on Robert tahtnud, et ma ütleks õpetajale, et ta tahab temaga mängida. Olen siis öelnud ja õpetaja on lubanud, et nad mängivad. Robi on rahul ja rõõmus ja mina saan kerge südamega ära minna! Nii huvitav, et selline asi ta enesekindlamaks teeb. Ehk on tal hirm, et selle suure lastehulga seas jääb ta õpetajal muidu märkamata või äkki enne jäigi? Võib olla ei saanud ta enne piisavalt just selle õpetaja tähelepanu, aga nüüd, kui õpetaja on ikka lubanud, et ta temaga tegeleb, siis ta ikka tegeleb ka. Klassis on ju kolm õpetajat. Üks on see põhiõpetaja, kellele Robi palubki igal hommikul teateid edastada ja teised kaks on abiõpetajad. Enne tegelesid Robiga rohkem abiõpetajad, kui see nö päris õpetaja, mis ilmselt polnud nii uhke. No oli, kuidas oli, põhiline, et Robert nüüd rõõmus on! See on kõige tähtsam!

 

Õnnetunnet südamesse!