Tuesday 26 January 2010

Juba veidi kevadine!


Eelmise nädala neljapäeval osalesin tööotsimise workshopil. Eesti keeles oleks vist kenam öelda üritusel, aga üritus pidi tegelikult tähendama “nurjunud katset”, mida see kõne all olev ettevõtmine kindlasti ei ole. Nimetan seda siis hoopis seminariks. Tegelikult, on ta nimi, mis ta on, ära tasub see igatahes.
Peale minu osales seminaril veel viis naist, pluss kaks korraldajat. Algatuseks oli väike tutvustusring, kus kõik said endast ja oma ideedest rääkida. Selle seminari eripäraks on, et seal aidatakse sul endas selgusele jõuda, et mida sa üldse teha tahaksid. Ma pean tunnistama, et mul päris selget ettekujutust sellest pole. Ma ei ütle, et mulle poleks oma eelmised tööd ja töökohad meeldinud, aga võib olla oleks võimalik leida midagi veel südamelähedasemat ja mulle sobivamat. Ma ei ole harjunud ennast analüüsima, aga just seda meil palutigi teha. Paluti, et me unistaks ja paneks kirja, milline võiks olla meie unistuste töökoht, alates sellest, mis kell peaks tööpäev algama, kus töökoht asuks ja lõpetades sellega, milles töö ise seisneks ja kes oleksid kolleegid. Ma pole sellele eriti mõelnud! Veider, eks? Tegelikult ma tean, et mulle on olulisem seltskond, kui see töö, mida ma teen. Olen teinud ka minu jaoks äärmiselt tüütut tööd, aga hea seltskond on selle kompenseerinud. Pealegi on võimalused mulle alati kuidagi ise sülle jooksnud, nii et eriti pole vaja olnud isegi oma pead vaevata – vaatad, et töö oleks enam-vähem sobiv, palk oleks parem, kui eelmises kohas ja loodad, et töökaaslased on vahvad. Nii lihtne see ongi! Nüüd aga on mul võimalus unistada oma ideaalsest töökohast! Vägev! Milline see küll olla võiks?
Õnneks on sellistele endas urgitsemisega mitte harjunud tegelastele välja mõeldud abivahend nimega Karjääri Navigaator. See on üks programm, kuhu sisestad enda kohta kõikvõimalikku infot ja siis peaks tulemusena selguma, kus suunas oleks tark liikuda. Küsimusi on palju ja see kõik võtab päris kaua aega, aga ma usun, et tulemus on seda aega väärt. Osasid on neli – sinu huvid, sinu stiil, sinu oskused, sinu väärtused. Huvide osas ei olnud midagi nii üllatavat, aga stiili küsimuste juures oli päris põnev see, et pidi kirjutama sinu jaoks oluliste inimeste nimed. Need inimesed, kellelt sa oled midagi õppinud ja lisama iga nime taha väärtused, mida sa neis inimestes hindad. Edasi tuli ära märkida, millised neist väärtustest sul endal sinu arvates on. Kui see tehtud, siis pidid valima neist välja 5 kõige rohkem sinu kohta käivat ja siis neid omavahel võrdlema. Näiteks, kas sinu arust oled sa pigem usaldusväärne või ettevõtlik, hea suhtleja või täpne jne. Päris huvitav. Eile jõudsin huvide ja stiiliga ühele poole, täna võtan siis oskused ja väärtused käsile.
Peale selle navigaatortamise, tuleb järgmiseks seminariks (mis on sellel neljapäeval) koostada CV, mis vastaks Inglismaa nõuetele. See on päris huvitav ja hoopis teistmoodi, kui meil harjutud. Kõige keskel on suurelt oma nimi ja aadress, aga ei midagi muud. Ei vanust, ei perekonnaseisu, ei sugu – mitte midagi, mis võiks olla diskrimineeriv. Sinna alla tuleb kirjutada enda kohta väike nö reklaaminupuke, et mida sa varem teinud oled, milles sa eriti osav oled jne. Siis tuleb töökogemuse rubriik, kus paari viimast kogemust tuleb täpsemalt kirjeldada ja ülejäänuid ainult neid nimetades. Peale seda on väike ülevaade haridusteest, oskustest ja isiklikest huvidest. Soovitajaid pole vaja lisada, tuleb märkida, et need saab küsimise peale. Päris huvitav ja päris palju teistmoodi, kui meil harjutud.
Seda enda reklaamimise osa tuleb mul harjutada. Eestlased on ju nii tagasihoidlikud, et ah, mis nüüd mina, et normaalselt sain tööl hakkama, mingit käkki ei keeranud, preemiat maksti - vist olin tubli ;) Seminari üks korraldajatest on ameeriklanna, nii et ma usun, et temalt on palju selles vallas õppida.

Laupäeval tegime Kallega endile väikse era-õhtu ja käisime Jaapani restoranis söömas. Lastele kutsusime seltsiks ühe väga toreda Eesti neiu Kadri, kes juba üle aasta siin elab ja kes on juhuslikult minu tädi sõbranna tütar. Nii me ta „avastasimegi“ :) Kadri on hästi tore ja mulle tundus, et Robi armus temasse esimesest silmapilgust, sest niikui Kadri oli uksest sisse saanud ja paar sõna vahetanud, hakkas Robi kibelema, et me juba minema hakkaks ja neid omapead jätaks.
Meile üsna lähedal elab suur jaapanlaste kogukond ja tänu sellele on seal ka palju jaapanipäraseid restorane. Valisime ühe neist välja ja õnneks reserveerisime ka laua. Õnneks sellepärast, et see koht oli puupüsti rahvast täis ja pidevalt astusid uksest sisse inimesed, kes oleksid samuti seal süüa tahtnud, aga ilma reserveeringuta oli seda raske korraldada. Ruum oli väike ja tihedalt laudu täis. Üle poolte külastajatest moodustasid jaapanlased, mis oli hea märk. Kalle tellis endale kala-carpacciot, mis kujutab endast tooreid kalafilee tükke, mis on oliiviõli ja maitseainetega immutatud ja siis veel muidugi sushit. Mina tellisid samuti sushit ja lõhet terriyaki kastmes. Oleksin tahtnud seeni, sest minu gurmaanist õde soovitas just neid süüa, aga menüüs polnud mitte ühtegi seent. Kõik oli väga maitsev, eriti muidugi sushi. Mida rohkem ma seda söön, seda rohkem ma seda armastan. Praegugi hakkas suu vett jooksma, kui seda siin kirjutan. Tagasi tulles vedas meil metrooga nii hästi, et jõudsime tohutu kiirusega kodukanti tagasi ja et kellaaeg oli veel varajane, siis astusime läbi meie külas asuvast pubist, mis meil juba ammu kripeldas, aga kuhu me polnud veel jõudnud. Pubi asub hotelli all ja selgus, et seest on see täpselt nii hubane, kui väljast vaadates paistis. Pubis oli palju rahvast ja enamus paistsid olevad püsikunded, sest jäi mulje, et nad kõik tunnevad teineteist. Eriti lahe oli aga see, et pubis oli ka neli koera, kes truult oma peremehe kõrval istusid ja kannatlikult ootasid, et see oma õllega lõpule jõuaks. Ju see oli neil tavaline õhtuste jalutuskäikude rutiin.

Pühapäeval käisime uudistamas meie kandi vist kõige suuremat paleed – Hampton Court Palace. Palee ehitati algselt 16.sajandi alguses Rooma Katoliku Kiriku kardinal Thomas Cardinal Wolsey’le, kes oli kuningas Henry VIII lemmik. 1529 aastal Henry poolehoid Härra Wolsey osas millegipärast rauges, nii et kuningas võttis palee endale ja ehitas selle suuremaks. Alates 18.saj pole seal plees enam ükski kuninglik liige elanud.
Meie juurest saab sinna otse bussiga ja sõit kestab umbes 30 minutit, nii et jälle üks vahva atraktsioon otse koduõuel. Palee oli väga huvitav. Hästi sopiline, paljude siseõuede ja erinevate „korteritega“. Paistis, et kuninglikud kõrgused, kes seal kunagi elasid, olid väga privaatsust armastavad ja tahtsid igaüks endale oma elamist. Seest see palee midagi väga erilist ei olnud, samas oli aga aed võimas. See oli praegugi äge, nii et suvel on see kindlasti veel kordades ilusam. Eriline atraktsioon, millele me seal kogemata peale sattusime, oli kuidas „kuningas Henry VIII“ teatas rahvale oma peatsest abiellumisest Kateryn Parr’ga. See oli lõbus väike etendus ja peab ütlema, et peategelased nägid välja täpselt sellised nagu nad oleksid just vanadelt maalidelt maha astunud.

Jalutasin nädalavahetusel meie aias ja avastasin oma suureks rõõmuks, et nartsissid ja tulbid, mille sibulad me Robiga sügisel mulda pistsime, on juba tärganud. Nartsissid on juba umbes 10cm kõrgused ja tulbid poole väiksemad. Nii äge! Ma ei väsi kordamast – kevad pole enam kaugel!

Pikad paid ja kõvad kallistused!

Wednesday 20 January 2010

Kolmapäevased kallistused! Eriti suured kallistused aga Margitile, kellel on täna sünnipäev! Palju, palju õnne!


Nagu eelmisel nädalal lubatud sai, algas mul uus elu – alates läinud nädala kolmapäevast olen ma kohaliku spordiklubi liige. Liikmeks astuda oli lihtne, aga ainult sellest ju ei piisa. Vaja ju ikka kohale ka minna ja trennist osa võtta. Tegelikult oli tuhin sees ja väga raske see polnudki, nii et kolmapäeva hommikul, peale seda, kui olin Roberti lasteaeda viinud, jalutasin spordisaali. Meie kodunt on sinna ca 20 minuti jalutuskäigu tee, nii et väga mõnus. Hea, et ei pea bussi või metrooga kuhugi kaugele loksuma vaid saab jalgsi liigelda. Ega ma mingi eriti suur spordiklubide asjatundja pole. Selles mõttes, et ma pole neis väga palju käinud. Minu viimane kogemus pärineb eelmise aasta kevadest, kui ma olin kolm kuud spordiklubi Arctic liige. Võrreldes Arcticuga on siinne spordiklubi väiksem – jõusaal on palju väiksem ja aeroobikasaalid on ka palju väiksemad. Suurem on ainult basseinide osa ja mulle tundub, et see ongi seal tegelikult põhiline atraktsioon. Suvisel perioodil on avatud isegi üks väliujula. Viskan sellele siis suve saabudes pilgu peale. Ma väga suur ujuja pole, nii et basseini olen siiani ainult vaadanud, aga mitte seal sees käinud. Mis on aga eriti väike, on riietusruum. Kappe, kuhu oma asju panna, on ca 30 ja dušše ainult 6! Siin ei ole üldiselt kombeks, et paljalt mööda riietusruumi ringi kolatakse, nii et sisse on seatud ka 4 kabiini, kus oma riideid vahetada saaks. Kabiinid näevad välja umbes nagu rannas olevad riiete vahetamiseks mõeldud putkad. Ka dušši all tuleb käia nö kabiinis. Nii, et ei mingit paljastust. Vaba kapi leidmisega aga raskusi pole, kuid see ei tähenda, et trennidest palju rahvast osa ei võtaks. Asi on hoopis selles, et inimesed ei vahetagi riideid ja ei pesegi ennast peale trenni! Kujutate ette!? Nad tulevad otse õuest, joped/mantlid seljas, trenniriided nende all. Panevad oma üleriided saali nurka maha ja asuvad treenima. Kui tund läbi saab, siis panevad välisriided selga tagasi ja marsivad minema. Nii veider! Ma ei uskunud oma silmi, kui ma seda nägin. Agnes muide kurtis, et tüdrukud ei pese ennast üldse peale kehalise tundi ja haisevad siis pärast terve päeva higi järgi. Agnes, kui trendi looja, oli peale kekat läinud ennast pesema ja siis üks tüdruk oli ülbelt küsinud, et mida Ax enda meelest teeb? Ax oli vastanud, et ta peseb ennast. Selle peale oli see tüdruk tähtsalt teatanud: „Aga meil ei pese ennast MITTE KEEGI!“. Agnest see väide ei kõigutanud ja nüüd pidid osad tüdrukud ennast Axi eeskujul peale kekat pesema olema hakanud. Ma väga imestasin, kui Ax mulle seda lugu kunagi rääkis, aga nüüd ma saan aru kust see komme tuleb – nende tüdrukute emad ka ei pese ennast peale trenni. Väga veider! No ju nad kodus ikka vast pesevad või ma ka ei tea. Jube imelik igatahes.
Trenn, millest ma kolmapäeval osa võtsin, oli step-aeroobika. Kes aeroobikamaastikul nii kodus pole, siis neile selgituseks, et see on selline trenn, kus igaühe eest põrandal on üks ca 20 cm kõrgune ja umbes 1m x 40cm suurune pingike ja siis astutakse sinna peale. Tehakse rütmika muusika saatel erinevaid kombinatsioone ja keksitakse põhimõtteliselt terve tund selle pingi peale ja siis jälle alla. Treeneriks oli päris vahva kutt, ma arvan et umbes 30 aastane. Enamust trennis viibijatest tundis ta nimepidi ja õhkkond oli väga lõbus. Trenn kestis 45 minutit. Eestis on tavaliselt trennid nii, et umbes 45 minutit pühendatakse aeroobikale, ca 10 minutit tehakse jõuharjutusi lihastele ja siis 5 minutit venitatakse. Siin pannakse aga kogu aeg tiheda tambiga aeroobikat ja lõpuks venitatakse hops-hops natuke lihaseid ja ongi valmis. Neljapäeval käisin body pump’i trennis. See on hoopis teine ooper – tund aega jamatakse kangide ja hantlitega ja ei mingit keksimist. Puhas lihaste treening. Treener oli see sama kutt, kes eelmisel päeval step-aeroobikatki oli andnud. Mulle täitsa meeldis see lihaste pumpamine. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd ma suren, aga õnneks jäin ikka ellu. Peale esmaspäevast trenni aga pidin tõesti peaaegu otsad andma. Siis osalesin ahvatleva nimega trennis, mida kutsuti „fatburner“, ehk siis maakeeli rasvapõletus. Sobib mulle, mõtlesin! Tegelikult ei sobinud. Treener oli taaskord üks meesterahvas. Ma arvan, et umbes 40 aastane. Ta rääkis vahetpidamata ja mitte ainult ei selgitanud samme, mida hetkel teha tuli vaid rääkis ilmast, poes käimisest, oma tuttavatest jne. Kohutavalt häiriv! Muusika oli ka vastik, selline täielik tehno. Trenn ise seisnes selles, et kogu aeg tehti hästi kiireid sammukombinatsioone, hops siia, hops sinna, keerutus, samba, mambo jne, jne. Üritasin sellest sõnadevoolust, mida treener suust välja ajas, sammude kohta käivat infot eristada, aga kogu aeg see ei õnnestunud. Ta lihtsalt rääkis nii palju! Nagu spordikommentaator. Lembitu Kuuse oleks tema kõrval igatahes väga sõna-aher. Olin üsna hädas, katsusin jälgida mida treeneri jalad teevad ja üritada ise sama teha, aga ta muudkui kargles siia ja sinna, nii et lõpuks ma loobusin õigete sammude tegemisest ja hüplesin niisama :) Koju jõudes olin läbi nagu käbi. Nüüd jälgin hoolega, et ma rohkem selle treeneri trenni ei läheks. Täna õhtul proovin „boxercise“ nimelist trenni. Nime järgi võiks arvata, et tegemist on poksimisega. Eks näis! Ootan igatahes põnevusega.

Laupäeval oli meil äärmiselt vastik ilm. Vihma kallas nagu oavarrest ja mida paremat ikka sellise ilmaga teha, kui minna poodlema. Külastasime juba eelmise nädala loos kiidetud Westfieldi-nimelist tohutut kaubanduskeskust. Põhiliselt sellepärast, et meile jäi kripeldama see vahva sushi-koht, millest ma ka eelmisel nädalal rääkisin. Proovisime selle siis seekord ära. Täitsa lahe oli. Istud reas kõrgel toolil nagu kana õrrel. Sushi-komplektid ja muud jaapanipärased road sõidavad mööda. Vaatad, kui mõni suu vett jooksma ajab, siis rabad liinilt ja sööd ära. Väga odav see lõbu pole. Iga komplekti peal on ka hind, mis eriti Agnest närvi ajas. Ta ütles, et ta ei saa neid asju võtta, kui ta näeb, kui kallid need on, aga ta sai endast ikka võitu. Hinnad jäid 6-8 naela vahele sushi komplekti eest. Komplekt koosnes, olenevalt sisust, 2-4 sushist. Proovisime ka salateid, mingit kanavärki ja kooke. Kõht sai päris täis ja maitsed olid üsna head, aga rohkem me vist sinna ikka ei lähe. Natuke ebamugav oli seal istuda ja veidi jättis sellise kiirsöögikoha mulje. Eks seda ta ju oli ka.
Poest ostsime Axile paar kleidikest eelseisva Tai-reisi jaoks, mina sain ühed ägedad püksid ja Robi lahkus poest helikopteriga. Kallele jäi kinkimise rõõm :)

Pühapäeval aga paistis päike ja ilm oli nii kevadiselt soe ja mõnus, et lausa lust. Kalle hingel kripeldas juba ammu Lennundusmuuseum http://www.rafmuseum.org.uk/london/ kuhu me siis sammud ka seadsime. Muuseum asub meie kodunt üsna kaugel, paari metrooga kulub sinna minekuks üle tunni aja. Aga asi on minemist väärt. Eriti muidugi poistele/meestele või lennundushuviga naistele. Sissepääs on tasuta ja välja on pandud lausa 107 erinevat lennukit ja helikopterit. Eraldi väljapanek oli II Maailmasõjas võidelnud lennukitele. Need olid ikka hirmsad küll, nii suured ja jubedad. Üldiselt lennukitesse sisse minna ei saanud, v.a mõned erandid. Üks osa muuseumist oli aga umbes nagu meie A-HA-või Energiakeskus, kus sai erinevaid asju näppida ja katsetada. Seal veetsime kohe hulk aega. Nagu siin tihti tasuta muuseumide puhul on, tuli majast välja pääsemiseks läbida suveniiride ja muu ninni-nänni pood, mis on paras katsumus, kui sa ei taha sealt midagi osta. Suutsime Roberti sealt hädaga läbi vedada ilma midagi ostmata, mis temas muidugi suure pahameeletormi esile kutsus. Õnneks ta pole pika vihaga, nii et varsti olime jälle sõbrad.
Lennundusmuuseum on aga väga vahva koht, nii et kes Londonit külastab ja tahab näha midagi militaarsemat ja jõulisemat, kui paleed ja lossid, siis see on küll üks koht, mida soovitada.

Esmaspäeval oli minu esimene tööpäev vabatahtlikuna. Päris lahe oli üle hulga aja tööle minna. Kohe asjalik tunne oli.
Viisin ennast kõigepealt kurssi FOCUSe kodukorra ja muu asjasse puutuvaga ja siis asusin töö kallale. Praegune töö seisneb selles, et ma otsin infot selle kohta, mida põnevat Londonis ja selle lähiümbruses paari järgneva kuu jooksul toimub. Kogutud info pannakse kokku ühte ajakirja, mis FOCUSe liikmetele saadetakse. See on päris kasulik, sest siis saan ise ka kohe teada, mida põnevat oodata on. Kui see asi valmis saab, siis hakkan uue kodulehega tegelema. Seltskond on seal FOCUSes väga tore, kõik on väga rõõmsameelsed ja abivalmid. Tore on seal olla.
Natuke stressi tekitav on ainult asjaolu, et ma pean punkt kell 15.00 Robi lasteaeda jõudma. Siin pole nii nagu Eestis, et vanemad tulevad lapsele järgi siis, kui heaks arvavad. Üldiselt kella 16-18 vahel. Siin on nii, et lapsevanemad moodustavad juba enne kella kolme lasteaia ukse taha pika järjekorra ja kui kell kukub, avatakse lasteaia uks ja kõik rabavad oma võsukese kaasa. Eile jõudsin küll täpselt kell 15 kohale, aga millegipärast oli uks varem lahti tehtud ja enamus lapsi juba koju viidud, nii et minu vaene Robikene juba tihkus nutta, sest ta kartis, et ma ei tulegi talle järgi. Nii kahju oli temast. See on selle „tööl“ käimise juures kõige jamam.
Eile olin ma tegelikult ainult paar tundi FOCUSes, sest mul oli juba ammu kokku lepitud üks lõunasöök nende naistega, kellega me kunagi novembris messil esinesime. Käisime ühe Mehhiko söögikohas söömas. Kõik kohale ei saanud tulla, peale minu olid lõunal veel kaks ameeriklannat ja üks mehhiklanna. Nad on hästi toredad. Nii elavad ja jutukad. Ma ei tea, kas ma väga pikalt suudaks nendega koos olla, aga lühike lõuna koos nendega oli küll väga tore. Söök oli ka hea. Järgmisel kolmapäeval äkki kordame. Mehhiklanna, kelle nimi on Monica, rääkis väga huvitavat lugu. Ta kandideerib kuhugi reklaamifirmasse büroojuhataja kohale. Esimene intervjuu oli temaga tehtud telefonitsi. Intervjuu läks hästi, nii et ta pääses teise vooru. Teine voor oli aga äärmiselt kummaline – tal oli nimelt palutud osaleda firma jõulupeol, kus osaleseid firma töötajad, kliendid ja siis veel potensiaalsed uued töötajad. Keelduda sellest üritusest ei saanud, sest kutsel oli kirjas, et kui ta vähegi on huvitatud selles firmas töötamisest, siis tulgu kohale. Nii kummaline! Ma pole sellisest intervjuu-vormist kunagi midagi kuulnud. Üritusel oli korraldatud erinevaid mänge ja muidu nalja tehtud, nii et kokkuvõttes oli päris lõbus olnud, aga parajalt närvesööv ikka ka. Ilmselt jättis Monica seal hea mulje, sest täna peaks tal olema kolmas intervjuu, meie mõistes siis see normaalne intervjuu laua taga vesteldes.

Minul algab homme tööotsimise workshop. See hakkab toimuma igal neljapäeval ja kestab paar tundi korraga, kokku neljal nädalal. Idee järgi peaks meid seal õpetatama Inglismaale kohast CV-d koostama, selgitatama, kuidas siin töö otsimine täpsemalt käib ja aitama otsustada, millist tööd tasub üldse otsida, s.t milline töö võiks sobida. Peale selle on koolitajatel hulgaliselt tutvusi ja kontakte, nii et võib juhtuda, et neil on mõni pakkumine, kuhu võiks kandideerida. Mööda külgi see ettevõtmine ikka maha ei jookse, nii et ma arvan, et tasub osaleda.

Nagu ilmselt aru saite, on minu elu äkitselt suure hoo siin sisse saanud. Ma pole enam ammu nii palju ringi sebinud. Eile ei jõudnud isegi blogi-lugu kirjutada ja elamine hakkab ka vaikselt tolmuvaiba alla mattuma. Võtangi ennast nüüd kokku ja asun tolmurullidega võitlusse.

Lumi on meil ära sulanud, linnud laulavad ja tundub, et kevad pole enam kaugel! Hurraa!
Hästi palju tervitusi teile kõigile!
P.S fotol on jäädvustus meie eelmisel nädalal sadanud lumest ja Lummememmest, mis tänaseks on juba ära sulanud.

Tuesday 12 January 2010

Pidu ja pillerkaar





Eelmine nädal möödus põhiliselt ilmast rääkides. Põhjus oli väga selge – Suurbritanniat tabas suuremat sorti lumeuputus ja külm. Londonis asjad nii hullud polnud, aga Šotimaal oli lund (ja on tegelikult siiani) oma 20cm ja kohati rohkemgi ja ühel ööl oli külma lausa 20 kraadi, mis on päris külm ilm isegi karastunud eestlaste jaoks, mis siis veel siinsest rahvast rääkida. Londonis tekkis kerge kaos liikluses kolmapäeval, kui sadas ikka päris kõvasti, nii et pooled metrood ei sõitnud ja inimesed ei pääsenud tööle ja pärast sealt koju. Neljapäeval saabus aga Agnese õuele õnn – tal olid külmapühad! Ta ise naeris, et Eestis -22 külmapüha ei saanud, aga siin -2 kraadiga saab. Kool oli kinni ka reedel ja ma pean ütlema,et Ax selle üle just eriti ei kurvastanud. Põhjus, miks kool kinni oli, seisnes tegelikult selles, et soojaveetoru oli külmast katki läinud ja seetõttu ei saanud kooli avada. Eilseks oli kõik jälle korras, nii et Agnes marssis (mitte just eriti entusiastlikult) taas kooli.
Robertil külmapühasid ei olnud ja tema käis eelmisel nädalal vapralt kaks pikka päeva lasteaias. Mulle tundub ja kasvatajad kinnitavad ka, et Robile sobib see pika päeva süsteem isegi paremini, kui ainult õhtupoolne kolm tundi kestev lasteaias viibimine. Kolmapäeviti on neil lasteaias kokandustund. Ma mõtlesin alguses sellest kuuldes, et misasja need 3-aastased seal ikka nii väga kokkavad, aga tegelikult mõeldakse neile igasuguseid vahvaid asju välja. Ma igal nädalal imestan, millega nad jälle hakkama on saanud. Eelmisel nädalal tegid nad näiteks endile söödavad kaelakeed. On olemas sellised pikad kummikommid, mis näevad välja nagu pikad juhtmed. Igale lapsele oligi antud üks „juhe“ , mille otsa nad siis rattakujulisi hommikuhelbeid lükkisid. Pärast seoti igale lapsele tema enda tehtud kaelakee kaela ja kui emmed-issid järgi tulid, siis võisid lapsed oma keed ära süüa. Nii andekas! Ma ei tea kas tänu lasteaia kokandustundidele või lihtsalt huvist, on Robi hakanud mind söögi tegemisel palju aitama ja temast on täitsa suur abi ka. Näiteks eile riivis ta söögi jaoks sidrunikoort ja pärast purustasime koos küüslauguküüsi ja kuna mul rohkem talle sobivaid ülesandeid söögi tegemise juures anda polnud, siis pesi Robi veel suure tuhinaga mõned nõud ka ära. Küll on hea laps!

Agnesel oli laupäeval sünnipäev. Ta sai juba 12-aastaseks! Uskumatu, alles ta ju sündis! Varsti ma ei saagi enam öelda, et olen 25-aastane, kui ma just ei valeta, et Ax mu õde on ;) Robert oli Axi sünnipäeva pärast väga suures elevuses ja natuke isegi kurb, et temal endal sünnipäeva polnud, nii et kui ma Axi jaoks sünnipäeva hommikul küünlaid taldrikule sättisin, siis arvas Robi, et tema tahaks endale ka ikka küünlaid. Õnneks mul oli neid veel, nii et panin Robi jaoks ka kolm küünalt püsti. Agnesele meeldivad väga heeliumit täis õhupallid. Kuna me käime Robiga pea iga päev „õhupallipoes“, siis otsustasin sealt kord ka midagi asjalikku osta ja Axi sünnipäevaks 12 õhupalli tellida. Seal poes on selline teenus, et õhupallid tuuakse sulle soovi korral koju. Laupäeva hommikul saabuski mees õhupallipoest ja tõi meile tellitud pallid. Need olid nii ägedad ja tegid toa nii sünnipäevalikuks! Ma poleks arvanudki, et need nii kifti efekti annavad. Kui kingitused olid laual ja küünlad põlesid ja õhupallid olid paika sätitud, siis ei kannatanud Robi enam kuidagi oodata, et me juba Axile laulma läheksime. Meie Kallega kohmerdasime veel all, kui Robert oli juba üksi läinud Axile sünnipäeavalaulu laulma. Ta oli esitanud omaloomingulise pala dinosaurustest :) Ax oli natuke hämmingus, aga siis teeskles veel veidi magamist ja me laulsime talle ikka päris sünnipäevalaulu ka, mis tegelikult on üks päris veider lauluke ja ei erinegi suurt Roberti dinosauruse-loost.
Kui kingitused olid avatud ja hommikusöök söödud, siis läksime Buckinghami paleesse. Me polnudki veel sinna sisse jõudnud ja ega me seekord ka eriti palju seal kahjuks käia ei saanud. Ma ei tulnud selle pealegi, et palee on talvel suletud. Avatud oli vaid väike osa, kus oli näitus kuninglikest aaretest – ehted, maalid ja mööbel. Ehted olid väga uhked ja tekitasid palju elevust. Natuke kahju oli ikka, et paleesse sisse ei saanud ja kuninganna oli vist ka unustanud, et Axil on sünnipäev ja ei kutsunudki meid teed jooma. Eks ta ole juba vana ka ja asjad võivad meelest ära minna. Arusaadav!
Kuna kuninganna teed ei pakkunud, siis läksime ise itaaliapärasesse söögikohta kergele lõunale. See oli väga vahva koht, kus oli palju rahvast ja suminat ja kus teenindaja oli nii tore, et tundus nagu oleksime temale külla läinud. Nalja sai palju ja koju jõudsime väga heas tujus. Õhtul tulid meile külla Siim ja Riina. Pidasime ka Riina sünnipäeva, kelle sünnipäev on tegelikult hoopis täna, nii et KALLIS RIINA! SOOVIME SULLE PALJU, PALJU ÕNNE! Õhtu oli väga tore nagu alati, kui Siim ja Riina külas on. Põhiliseks atraktsiooniks kujunes Agnese sünnipäeva-õhupallidest heeliumi hingamine ja siis peenikese häälega raamatu ette lugemine. See oli kohutavalt naljakas!

Kolmapäeva ja neljapäeva veetsin ma (arvestades, et Agnesel oli tulemas sünnipäev) kaubanduses. Allahindlused on siin alanud, aga ma olen neis ausalt öeldes veidi pettunud. Kujutasin midagi meeletumat ette. Asi näeb välja ikka nii nagu Eestiski, et poes on väike sektsioon, kus on allahinnatud kaup ja kogu ülejäänud pood on uut ja palju põnevamat (aga täishinnaga) kaupa täis. Allahindluse % on muidugi suurem, kui Eestis – ikka 50-60%, aga ega selle eest midagi põrutavat osta ei ole. Nii, et väike pettumus. Pettumus ei olnud aga pood, mille tegelikult avastas Kalle, kui ta tänu lumemöllule tavapärasest erinevat marsruuti pidi tööle sõitis. Meie kodust üldse mitte kaugel on ilmatu suur kaubanduskeskus (http://uk.westfield.com/london/ ). No see on ikka midagi metsikut, kui suur see on! Pidi olema vist Euroopa suurim. Kuna Agnesel oli neljapäeval külmapüha, siis käisime seal koos kolamas. Seal olid esindatud kõik poeketid, millest ma üldse kuulnud olen ja siis veel terve posu neid, millest ma kuulnud ei ole. Ega me kogu hoonet läbi ei jõudnud käiagi, see võtaks terve päeva või isegi mitu (kui tahaks korralikult asja uurida). Mulle meeldis kõige rohkem tegelikult hoopis toitlustuskorrus, kus olid kõikvõimalike erinevate köökide letid. Kõige ägedam oli sushi-kohvik. See nägi välja nii, et pika laua taga istusid inimesed reas ja keset lauda jooksid liini peal sushikomplektid. Inimesed istusid ja sõid ja kui mõni nende jaoks isuäratav komplekt juhtus mööda sõitma, siis võtsid selle liinilt ja sõid ära. Hiljem maksti tühjaks söödud nõude järgi. Nii äge! Kuna Ax ei ole suur sushi-sõber, siis me seekord seal ei käinud vaid proovisime hoopis midagi Vietnami-köögist (oli väga maitsev). Sushi jäi aga kripeldama. Peame Kallega sinna uuesti tagasi minema.
Nii, et kallid sõbrad poodlemishullud – meil on teile imeline leid, mis on meie kodule väga lähedal! Hurraa! Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!

Minul on nüüd küll tükiks ajaks poes käimisest villand. Enne jõule veetsin ma kõik vabad hetked poes ja nüüd, alates tagasi jõudmisest, veetsin ma ka kõik vabad hetked poes Axile kingitusi otsides. Eile, kui Robert lasteaeda läks, siis ma lubasin, et ei lähe poodi, aga läksin ikkagi. Asi oli selles, et kinkisime Axile ühed jalanõud, mis talle minu arvestuse kohaselt oleksid pidanud parajad olema, aga ei olnud ja siis ma viisin need poodi tagasi. See süsteem on siin küll maru hea, et ei ole mingit nurinat, asjad võetakse tagasi ja raha antakse ka kohe tagasi. Mõnus! No ja siis ma olin ju jälle poes ja kuna ma seal juba olin, siis vaatasin seal natuke ringi ka :) Midagi suurt ei ostnudki, niisama nipet-näpet sukki-sokke-susse. Nüüd on mul aga lõplikult poodidest isu täis, nii et otsustasin alustada uut elu ja alates homsest trenni minna. Siin samas Richmondis on üks päris vahva spordiklubi, mille liikmeks ma kavatsen astuda. Mul on vaja ikka kampa inimesi ümber, et tekkiks tuhin ennast liigutada. Eks kodus võiks ka ju maas aeleda ja harjutusi teha, aga see pole ikka see. Nii, et elagu uus ja sportlik elu! Mulle meenus aga kahjuks just üks hirmus tõsiasi – ma pean endale tossud ostma. Oh jeerum! Jälle poodi! Küll on tüütu!

Palju, palju tervitusi, musisid ja kallistusi!

Tuesday 5 January 2010

UUS AASTA!


Head uut aastat, kallid sõbrad! Sellest tuleb kindlasti üks hiiglama vahva aasta! Mul kohe ON selline tunne! Hurraa! Elagu 2010!

Jõudsime pühapäeval oma Eesti-tuurilt tagasi koju. Küll on tore, et käisime Eestis just sellel ajal, kui seal lumerekordeid purustati. Vägev! Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju lund nägin. Sugulasi ja sõpru oli ka nii vahva üle hulga aja näha. Andsime endast küll parima, aga päris kõiki ikka näha ei õnnestunud. Suvel jätkame kindlasti oma külastuste-maratoni :)

Lend koju sujus väga hästi. Robert on juba nii kogenud lendaja, et turvakontrolli jõudes ei pidanud me talle isegi ütlema, et jope tuleb ära võtta ja kastikesse panna, Robil oli jope seljast võetud juba enne, kui me märgatagi jõudsime. Lennukisse istudes kinnitas ta otsemaid turvavöö ja asus uurima instruktsiooni selle kohta, kuidas lennuõnnetuse korral käituda.
Kuna küte on siin väga kallis lõbu, siis lülitasime Eestisse minnes majas kütte välja. Mis seda tühja maja ikka kalli raha eest soojendada. Me ei arvestanud aga tõsiasjaga, et käesolev talvehooaeg on 30 aasta kõige külmem, nii et öösel on temperatuur tihti mitu kraadi alla nulli (mida loetakse siin väga külmaks ilmaks) ja ka päeval kraadid eriti üle nulli ei lähe. Võiks öelda, et koju jõudes siin just väga soe ei olnud. Külmkapp tundus lausa ahjuna ;) Mulle meenus kohe lapsepõlv ja see, kuidas me talviti oma Valgamaal asuvasse maakodusse läksime (kus alaliselt keegi ei elanud) ja kus oli alati põrgulikult külm ning kui vanemad olid tule ahju teinud, siis oli lastel püha ülesanne vooditel hüpata, et õhk kiiremini ringi liiguks ja tuba niiviisi soojaks läheks. Andsime nüüd Robile sama „töö“ ja ma pean ütlema, et ta oli seda tehes äärmiselt rõõmus (nagu meiegi omal ajal). Meie Axiga rõõmustasime selle üle, et tädi Helja meile nii mõnusad ja soojad villased sokid kudus, sest ilma nendeta oleksime küll varbad otsast külmetanud. Kõrvadel hakkas ka nii külm, et käisin terve õhtu kodus ringi, müts peas. Magada oli selles külmas aga väga mõnus ja kui me hommikul ärkasime, siis oli olukord juba hoopis soojemaks läinud.

Nüüd hakkab elu vaikselt jälle rütmi minema. Agnes läks täna kooli. Neil ei alanud uus veerand mitte esmaspäeval vaid hoopis teisipäeval. Päris tore, sest nii on esimene koolinädal kohe natuke lühem. Kalle käis juba eile tööl ja ütles, et rahvas alles saabub talvepuhkustelt, nii et mingit erilist rabamist veel ei olnud. Sai rahulikult sisse elada. Robertit ma eile lasteaeda ei viinud, mõtlesin, et las aklimatiseerub. Homme on tal siis esimene päev. Alates sellest aastast hakkab ta hommikuti lasteaeda minema ja jääb kohe terveks päevaks (s.t 9.10-15.00), eks näis, kuidas see süsteem talle meeldib. Minule aga kirjutas eile organisatsiooni FOCUS tegevdirektor ja ütles, et nad on endiselt väga huvitatud sellest, et ma nende juures vabatahtlikuna tööle hakkaks, nii et 18.jaanurist ma alustan. Kohutavalt põnev!

Kell on praegu 8.10, väljas on juba üsna valge ja päike tõuseb. Taevas on üleni roosa! Nii ilus! Soovin teilegi hästi ilusat päeva, nädalat, kuud ja aastat!