Tuesday 23 February 2010

Päikesega Taist

Nagu ma lubasin, siis selle nädala lugu ei tule mitte Inglismaast vaid hoopis Taist, kus me Axi ja Robiga nädal aega veetsime. Nädalast jäi muidugi liiga väheseks, nii et saime seda võrratut, lahedat, teistmoodi riiki ainult nuusutada. Oleksime tahtnud minna kaheks nädalaks, aga Agnese kooli direktor ei andnud meile luba. Nii jäigi see reis lühemaks, kui oleksime soovinud, aga me ei kahetse. Meie õnn oli see, et meid ootas Tais minu kalli õe Juta pere, kes on Tais alates novembrist elanud ja kes tänu sellele kohalikke olusid juba üsna hästi tunnevad. Nii, et meil oli justkui kohaliku giidiga reis. Väga mõnus!
Lend Londonist Bangkoki kestis natuke üle 10 tunni, aga kuna start oli üsna hilja õhtul, siis magasime sellest enamuse maha, nii et tegelikult ei tundunudki sõit pikem, kui sõit Londonist Tallinnasse. Lend, piiriületus ja pagasi kätte saamine sujusid kõik laitmatult, kuid et kõik ikka liiga ladusalt ei laabuks, siis korraldas meie usin pank mulle väikese „üllatuse“. Ostsin lennujaamast sissejuhatuseks oma õemehele külakostiks liitri Bacardi rummi ja maksin selle eest kaardiga, sest tänu pangaautomaatide ajastule, ei hakanud ma Londonis raha vahetama ja kavatsesin selle Tais automaadist lihtsalt välja võtta. Rummi eest maksnud, siirdusime passikontrolli ja edasi pagasit kätte saama. Tee peale jäigi üks sularahaautomaat ja ma mõtlesin, et võtan ajaviiteks raha välja. Millegipärast ma seda aga teha ei saanud. Raha pidi arvel olema küllalt, aga automaat keeldus järjekindlalt mulle raha andmast ja palus oma pangaga ühendust võtta. Kui nii juhtus juba kolmes eri autoomaadis, siis ma helistasin Kallele, et ta asja uuriks. Kalle helistaski meie panka ja sai sealt väga üllatava vastuse. Panga-onud olid nimelt pannud tähele, et ma olin sooritanud väga ebatavalise ostu väga ebatavalises riigis ja hakkasid kartma, et keegi napsulembeline tailane on minu kaardi pihta pannud ja sellepärast panid minu kaardi igaks juhuks lihtsalt kinni. Kallel oli läinud ikka päris tükk aega enne, kui ta sai neile selgeks teha, et kaart ei ole varastatud ja et ma hea meelega kasutaks seda nüüd edasi. Vedas, et Kallel on suured läbirääkimiste oskused, kaart tehti lõpuks lahti ja mina sain oma sularaha kätte.
Kuna sihtpunkt ei olnud meil mitte Bangkok vaid HuaHin, mis asub Bangkoki lennujaamast ca 2,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis oli Juta organiseeritud taksojuht meil lennujaamas vastas. Ma olen tähele pannud, et kõik, kes Tais käivad, elavad või seal käimisest muljetavad, räägivad alati hindadest ja see on ka arusaadav, sest hinnad on seal lihtsalt üle mõistuse odavad. Kujutate pilti, et taksojuht, kes sõitis meile lennujaama vastu, ootas meid sildike näpus ja viis meid pärast 2,5 tunnise autosõidu kaugusele Hua Hini, tahtis selle eest tasuks 545 krooni! Võrdluseks võin öelda, et kui me Heathrow lennujaamast tagasi tulles koju sõitsime ja sõit ei kestnud mitte 2,5 tundi vaid 20 minutit, siis küsis taksojuht meilt 40 naela, mis on siis ca 720 krooni. Vahe on üsna märgatav!
Esimesed kolm ööd olime Juta juures. Juta, koos oma mehe Henri ja nende 4 aastase tütre Eva Maria ehk lihtsamalt Manniga, on olnud juba alates maist 2009 maailmareisil (maailmareisi blogi leiad siit: http://www.teeekond.blogspot.com/ ), nii et kui kohtumised Skypes välja arvata, siis me polnud üksteist juba väga ammu näinud ja rõõm oli muidugi kirjeldamatu. Jõudsime kohale õhtul kella 20 paiku ja kuigi algselt oli plaan minna ööturule, siis tegelikult oli niisamagi mõnus lobiseda ja me ei viitsinudki kuhugi minna. Juta oli varunud lauale parimad palad Tai köögist, pluss veel hunniku kõikvõimalikke puuvilju, milledest osade nime me isegi ei teadnud. Puuviljad olid võrratud! Ma pole elus ees nii magusaid mangosid ja ananasse maitsnud. Need võõrapärased puuviljad olid ka head, aga lemmikuid nendest ei kujunenud. Välja arvatud draakonivili, mis Robile väga maitses. Mulle mitte eriti, minu meelest oli see nagu veidi maitsetu kiivi. Juta ütleski, et millegipärast meeldib see vili just poistele ja meestele. Huvitav! Ju selles on midagi sellist, mis meestele hästi mõjub.
Ajavahe tekitas alguses aga veidi ebamugavust. Tai aeg on Inglismaa ajast 7 tundi ees, nii et ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui Robert ennast esimesel õhtul kell 00.00 magama sättis. Kuna meie Axiga lennukis nii palju ei maganud, kui Robi, siis meie olime selleks ajaks juba üsna unised. Aga minu õnn oli üürike, sest kell 01.30 ärkas Robi üles ja tahtis süüa ja siis tahtis mängida ja laulda ja multikat vaadata, nii et uuesti saime magama alles kell 06.00 hommikul (mis Londoni aja järgi oli ju kell 23 õhtul, nii et igati normaalne). Agnes, va unekott, õnneks sellest öisest trianglist välja ei teinud, nii et tema pani jutti 15 tundi und. Oleks võib olla kauemgi maganud, aga me ajasime ta lihtsalt üles. Novot. Kuna magama jäime nii vara (või hilja), siis ärkasime alles päeval ja jõudsime Hua Hini randa ka üsna hilja. Mis oligi võib olla hea, sest muidu oleksime sissejuhatuseks ehk väga ära põlenud.
Rand väga ülerahvastatud ei olnud ja enamasti paistis seal olevat kohalik rahvas. Hua Hin pidigi olema Bangkoki inimeste lemmik suvituspaik, nii et kuigi seal käib ka palju välismaalasi, siis suurema osa moodustavad ikkagi kohalikud. Vesi oli nii soe nagu vannis. Ma ei olegi vist nii soojas merevees enne ujunud. Lapsed sealt välja ei saanudki ja polnudki vaja, sest erinevalt Eestist, ei ole seal vaja karta, et laps tundide viisi meres ligunedes, ära võiks külmetada.
Peale randa siirdusime ööturule. Ööturg on nagu turg ikka, ainuke vahe on selles, et see toimub õhtul, mitte päeval ja seal müüakse nii hilpe, ehteid, mänguasju, kui ka toidupoolist. Söök on seal hiiglama odav ja hiiglama hea! Grillidel küpsetatakse kõikvõimalikke lihasid, mis on mõnusalt puust vardakese otsa aetud, nii et saad kohe näksima asuda, siis on veel muidugi hunnikutes mereande, magusamat kraami, puuvilju ja veel palju muud, nii et võtab silme ees kirjuks. Vedas, et meie „giidiks“ oli toidufännist Juta, kes oskas meile paremaid palasid soovitada. Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga (algamas oli Hiina uus aasta), siis oli Henri lemmik söögikoht selle puhul kinni, nii et einestasime ööturul olevas toidukohas. Minu meelest oli seal söök täitsa hea, aga Juta ja Henri arvasid, et päris nii see polnud.
Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga, siis toimus Hua Hini kaubanduskeskuse ees väike show, kus etendati draakoni tantsu. Muud uue aasta saabumise möllu linnas polnud. Peale draakoni tantsu vaatamist kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ja käisime toidupoes. Kuigi Hua Hin on päris suur linn (elanikke on seal ca 60 000), siis on kogu linnas meie mõistes ainult kaks normaalset toidupoodi. Enamus poekesi müüb küll piima, leiba, võid ja mune, aga kui sa tahaksid näiteks osta liha või puuvilju või muud kraami söögi tegemiseks, siis neid sa poest ei leia. Nende järele tuleb minna turule. Poodides ei ole ka poolfabrikaate, sest söögid tehakse kõik otsast-lõpuni ise. Samas, kui sa ise süüa teha ei viitsi, siis lähed ja ostad mõne nurga pealt valmis küpsetatud lihavarda või palud kohvikutädil endale supi kilekotti pakkida :) Mõnus! Juta ütles, et tema arvutuste kohaselt hinnavahe ise söögi tegemisel ja ostmisel on pea olematu, nii et milleks siis pingutada. Juta pere maja ette sõidab näiteks igal hommikul üks tore tädi mootorrattal, mille külge on sätitud grill ja kus ta kanafilee-vardaid küpsetab (kahe puupulga vahele on pandud kanafilee ja see ära grillitud) ja salatit valmistab. Jube mõnus! Need kanavardad olid meie laste lemmikud. Üks kanavarras maksis 3 krooni! Mis sa hing veel oskad tahta!
Pühapäeval peesitasime basseini ääres. Bassein asub Juta pere elamisest ca 200 meetri kaugusel, nii et see on üks nende lemmik paik, kui nad ei viitsi mere äärde sõita. Mereni on nende juurest umbes 10 minuti rollerisõidu tee, nii et ka mitte väga kaugel.
Õhtul käisime aga ühes vahvas söögikohas, mis paistis olevat kohalike lemmik paik. Einestamine maksab seal täiskasvanule 30 krooni ja lastele 20 krooni ja süüa võib nii palju, kui süda lustib. Tegemist on rootsi lauaga, kus sa saad oma eine ise valmis meisterdada. Iga laua peal on väike grill, mis näeb välja selline, et kõige all on söed, mis seda kütavad, selle peal on anum, kuhu käib vesi ja veeanuma keskel on ümmargune grilliosa, kus sa saad liha või kala grillida. Süsteem on siis selline, et võtad rootsilaualt endale meelepäraseid maitseaineid ja rohelist kraami ja paned vette keema. Grilli teed pekitükiga rasvaseks ja laod sinna tooreid liha või kalatükke. On olemas ka suur ühisgrill, millel saad grillida suuri krevette või tervet kala. Rootsilaual on ka juba valmis tehtud suppi ja magustoite ja muidugi ka hunnikutes puuvilju. Selles söögikohas oli ka mänguväljak, mis pidi olema Hua Hini ainuke. Väljanägemine polnud sellel just suurepärane, aga lastele meeldis see sellegipoolest.
Kõige ägedam kogu selle päeva juures oli Robi jaoks aga rolleriga sõit. Henri võitis sellega Roberti südame! Viis, kuidas sõit käis, oli veidi hirmuäratav – Robi istus kõige ees ja hoidis rolleri peeglitest kinni, tema taga istus Mann ja kõige taga Henri. Kiivrid olid kõigil peas, aga ikkagi oli natuke jube seda seltskonda minema sõites vaadata. Õnneks läks kõik hästi!
Esmaspäeval saime kätte oma rendiauto ja kolisime villasse. Villa rentisime sellepärast, et teisipäeval lisandusid meie seltskonnale veel viis Juta ja Henri Eesti sõpra. Villa oli superilus ja asus veidi Hua Hinist väljas.
Kui olime villas ennast sisse seadnud, siis sõitsime elevantide külla, et esimest korda elus elevandi seljas sõita. Ax ja Mann sõitsid ühe elevandi seljas ja mina Robiga teise seljas. Tool oli üllatavalt mugav, aga samas kõikus ikka vahepeal üsna palju, nii et me Axiga hoidsime väiksemaid selle igaks juhuks ikka kinni. Sõit kestis pool tundi ja oli minu meelest täitsa piisav, et tunne kätte saada ja et saaks öelda, et see trikk on nüüd tehtud. Pärast saime veel elevanti banaanidega kostitada ja vaadata, kuidas üks väike elevant trikke tegi. Ta oli päris osav. Kõigpealt puhus suupilli, ise sinna juurde tantsides, siis mängis ksülofoni, keerutas rõngast ja lõpuks istus maha, nii et Ax sai tema sülle istuma minna. Need elevandid, kes seal külas elavad, pidid olema munkade poolt päästetud ja mungad pidid nende eest ka hoolitsema. Tempel, kus mungad elavad, asus kohe elevandiküla kõrval. See oli päris võimas! Tohutult kulda ja karda ja kõiksugu ilmatu suuri loomade kujusid – leoparde, pantreid, madusid, tiigreid. Robi oli suures vaimustuses ja muudkui tellis, et tee siin minust pilti ja tee seal minust pilti. Ta ei suutnudki otsustada, kas talle meeldis rohkem elevandiga sõita või hoopis neid kujusid katsuda.
Teisipäeva päeval käisime rannas. Seekord käisime meie villa lähedal asuvas veel täiesti asustamata rannas. Paistis, et seda randa alles hakatakse turistide (või siis kohalike) jaoks korda sättima, sest korralikud asfaldteed olid sinna juba rajatud, aga ühtegi autot parklas polnud ja ühtegi inimest ka näha polnud. Rand oli täiesti meie päralt! Kui Hua Hini rannas oli meres ka natuke kive, siis selles rannas oli ainult ilus, hele liiv ja meri läks aeglaselt sügavaks, nii et ideaalne koht lastega peesitamiseks. Tuuleke puhus, päike paistis ja meri oli soe, nii et supermõnus. Olime seal vast oma 2,5 tundi ja kuigi päris kanged päevituskreemid olid peal, siis ikkagi suutsime kohati ära põleda.
Peale rannamõnusid läksin massaaži. Kuna ma arvestasin juba enne, et peale päevitamist võib nahk hell olla, siis ei võtnud ma mitte Tai vaid hoopis õlimassaaži. Oi, see oli mõnus! Massöör oli väga osav ja kõige mõnusam oli see, et ta ei kippunud lobisema. Minu meelest on väga tüütu olla massaažis, kui sinuga pidevalt lobisetakse. Jäin väga rahule! Agnes käis ka selle sama massööri juures neljapäeva hommikul massaažis (elus esimest korda) ja oli sillas.
Õhtul saabusid teised eestlased ja toimus kohtumispidu. Seltskond sobis omavahel väga hästi! Mann ja Robi rõõmustasid eriti Eestist saabunud 4-aastase Petra üle.
Kolmapäeval hommikul oli varajane äratus ja sõit viis mere äärde, kus meid ootas laevuke, et meid ahvide saarele ja kalastama viia. Sõitsime mööda imelistest rohelistest mägedest, meri oli ilus ja tuju hea. Ahvid olid saarekesel väga rahumeelsed. Enne meie laeva käis neid ühe teise laeva seltskond söötmas, nii et meie pakutud suvikõrvitsad enam nii popid ei tundnud. Ahvid võtsid need küll kenasti oma kätte, aga sõid vaid sisu ja viskasid koored minema. Ahvide juurest veidi eemal visati jälle ankur põhja ja mehed hakkasid kala püüdma. Henri oli nii armas ja lasi Robil ka õnge hoida, nii et mulle tundub, et Henri on nüüd Kalle järel Roberti teine lemmik mees. Eile ta joonistas lausa ühe pildi, millel lennuki, puu ja ussi kõrval seisab ka Henri. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Tagasi Tai juurde tulles, siis seni, kuni mehed kala püüdsid, oli võimalus ka snorgeldada, aga kuna seal ühtegi kala näha polnud, siis oli see üsna mõttetu tegevus. Lapsed lõbutsesid aga vees hullupööra, sest nii äge oli ju päästevest seljas vees hulpida. Laeval pakuti ka süüa, nii et igati mõnus päev. Mehed said ikka mõned kalad ka, aga kaasa me neid ei võtnud vaid jätsime kaptenile „jootrahaks“.
Õhtul käisime söömas ühes restoranis, kus oli elav muusika ja kus me olime sel hetkel ainukesed külastajad, nii et täielik privaat-kontsert. Söögid olid jälle superhead ja hinnad muidugi veel paremad ;) Tai söögid on teadupärast väga vürtsikad ja kuigi mul ei ole vürtsi vastu midagi, siis seal ületab see ikka igasugused piirid. Sööki tellides tuleb alati öelda, et see peab olema vähevürtsikas ja siis sa võid olla ka veel üsna kindel, et mingil hetkel tekkib tunne, et oled lohemadu ja sülgad tuld.
Neljapäeval võtsime ette tõsisema shoppamise. Käisime Hua Hinist ca 30 km Bangkoki poole asuvas outletis. Mina kujutasin ette, et see on üks suur pood, umbes nagu kaltsukas, kus tuleb sobrada. Aga ei – see on justkui terve kvartal, kõik firmariiete/jalanõude/muu pudi-padi poode täis. Seal on poode alates Espritist, lõpetades Nike ja Adidasega. Möllasime seal ikka omajagu, aga ma võin kindlalt väita, et võib olla kolmandiku kõigist poodidest jõudsime läbi võtta, siis sai aeg otsa. Pidime tagasi villasse jõudma, sest meil oli plaan veel õhtul peole minna ja selleks puhuks oli meil tellitud lapsehoidja, kes Robile, Mannile ja Petrale seltsiks jääks. Agnese lõime üles ja võtsime peole kaasa. Lapsehoidja oli Manni Tais asuva lasteaia kasvatajatädi Fon, armas pisike tai naine, kes ka inglise keelt räägib.
Siirdusime oma seltskonnaga HuaHini põhilisele öötänavale, kus on ridamisi baare ja kohvikuid ja kus jalutab ringi suurel hulgal mees-naisi. Omamoodi lõbusaks ajaviiteks kujunes arvamismäng, kes nendest kaunitest naistest on tegelikult mehed ja kes mitte. Nad on ikka väga kenad, need naise moodi mehed. Istusime baaris täitsa tänava ääres, nii et pidevalt vooris meist mööda kõiksugu kaupmehi, kes oma kaupa pakkusid. Kõige lahedam oli üks roose müüv 14 aastane tüdruk, kes käis ringi lauamänguga ja pakkus, et kui tema võidab, siis kaotaja peab temalt pundi roose ostma. Meie kamba mehed katsetasid paaril korral ja mõlemal korral tüdruk võitis, nii et saime 10 roosi võrra rikkamaks. Juta teadis rääkida, et see sama tüdruk mängib ka oivaliselt piljardit. Üks nende sõber oli terve sületäie roose temaga mängides pidanud ostma. Kui öö oli juba käes, siis läksime ööklubisse. Sinna jõudes olime meie ainukesed külastajad, aga kus on, sinna tuleb juurde, nii et varsti oli saal rahvast täis ja möll täies hoos. Kella 2 paiku läksime koju. Kõik lapsed magasid kenasti oma voodites, nii et lapsehoidja oli oma tööga hästi hakkama saanud. Hommikul Petra mainis, et kõigepealt oli Robi magama jäänud ja siis lapsehoidja ja siis nemad Manniga olid ka vaadanud, et mis seal ikka passida, et lähvad siis magama.
Reedel oligi meie viimane päev Tais. Õnneks läks lend täitsa öösel, nii et meil oli veel terve päev aega. Veetsime selle mere ääres. Seekord siis juba kolmandas rannas. See rand meeldis mulle vist kõige rohkem – rannas oli restoran, wc/dušš, natuke rahvast ja ilus liiv. Reedel olid natuke suuremad lained, nii et möllasime lainetes ja tundsime merest mõnu.
Õhtul tuli meiel takso jälle järele ja viis meid lennujaama. Kuidagi väga kurb oli lahkuda. Tai jäi kripeldama ja ma olen täiesti kindel, et lähme sinna veel kunagi tagasi, aga siis juba kauemaks, kui nädalaks ja kindlasti võtame Kalle ka kaasa! Ma usun, et talle seal meeldiks!

Suur-suur tänu Jutale ja Henrile selle vahva reisi korraldamise eest!

Kuhjaga tervitusi linnulaululisest ja krookuse-õielisest Londonist!
P.S reisupildid leiad, kui vaatad eelmist postitust nimega "Päikesega Taist (pildid)"

Päikesega Taist (pildid)




























































































































































































Tuesday 9 February 2010

Rõõmsas elevuses


Jätkan sealt, kus eelmisel nädalal lõpetasin ehk siis veel üks väike hüpe oksjonimaailma. Maalidest, mida me seal nägime, kirjutades mainisin ka ühte Picasso maali nimega „Tete de femme“ (v.t loo juures olevat fotot. Pilt on võetud Postimehest). Picasso on sellel kujutanud oma teist naist ja maali eeldatavaks hinnaks oli Christie’s pakkunud 3 kuni 4 miljonit naela, kuid see müüdi ära hoopis rekordilise 8,1 miljoni naelaga! Uskumatu hind! Asi oli nimelt selles, et see maal oli 43 aastat avalikkuse eest peidus olnud ja seda oli hoitud kuskil erakogus. Maru uhke tunne, et meil õnnestus seda maali oma silmaga näha. Kes teab, kui kauaks see nüüd järgmisse erakogusse avalikkusele varjatult rippuma jääb. Võimas on ikka see kuulsate maalide maailm. Kui ma oma FOCUSe bossile kiitsin, kui väga see üritus meile meeldis, siis ta läks sellest kohe nii elevusse ja lubas, et kui ta järgmine kord kutsed saab, siis annab ühe jälle meile. Nii, et pean vist hakkama enda garderoobi soetama peeneid kostüüme, millega aeg-ajalt Christie’s kõrgseltskonnas maale vaatmas käia. Kallel oleks „lihtne“ seltskonda sulanduda – polegi vaja muud, kui osta üks nii 10 000 naelane ülikond, kikilips kaela siduda ja ongi korras. Eriti hea oleks, kui lips ja särk veel eriti hästi omavahel ei sobiks (see paistis seal vaatlusel mitmel korral silma). See oleks tase! :)

Eelmisel neljapäeval jätkus minu tööotsimise seminar. Sellel neljapäeval on viimane kord. Eelmisel nädalal lihvisime veel oma CVsid ja sellel nädalal hakkame keskenduma intervjuule. Meile anti terve A4 lehe täis küsimusi, mida meilt võidakse intervjuul küsida ja neljapäevaks peamegi veidi ettevalmistama ja siis hakkame harjutama.
Eile osalesin veel ühel FOCUSe korraldatud seminaril, kus õpetati kõnet pidama. Seminari viisid läbi kaks daami organisatsioonist SpeakersBank. Selle organisatsiooni loomisega on üks huvitav lugu. 1925 aastal sündis Ida-Londonis kodanik Jack Petcey. Ta ei sündinud just eriti jõukasse perekonda ja koolihariduse omandamine ei tundunud talle ka just eriti oluline, aga tal oli üks anne. Ta oli suurepärane suhtleja! 14 aastaselt lahkus ta koolist ja asus tööle, kuid peagi algas II Maailmasõda ja ta läks sõtta. Kui sõda läbi sai, siis töötas ta siin-seal müügimehena, aga talle tundus, et tema bossidest ei saa kunagi õigeid ärimehi. Peagi alustas ta oma äri, ostes 60 naela eest auto ja asutas nii oma esimese autorendifirma. Sealt edasi hakkas ta autode müügiga tegelema. 1969 aastal tuli tal idee avada Portugalis, Algarves puhkekompleks, mis töötab muide tänaseni. Siis hakkaski ta puhkekeskuste ja puhkuste müügiga tegelema ja temast on tänaseks saanud multimiljonär. Kuna Jack Petcey peab oma edu saladuseks just osavat suhtlemist ja kõnepidamist, siis asutas ta 1999 aastal fondi, mille eesmärk ongi õpetada inimesi hästi kõnesid pidama. Kõige toredam on aga see, et põhiline rõhk pannakse just koolilastele. Eesmärk on selline, et kõigis Londonis ja Essexis asuvates riigikoolides viiakse 14-15 aastastele noortele see kursus läbi ja läbiviijad on just selle organisatsiooni SpeakersBank esindajad, kes eilegi seda seminari korraldasid.
Kuna ma olen üsna mitmel suhtlemise ja kõne pidamise koolitusel käinud, siis midagi väga uut seal ei olnud, ikka see, et paista enesekindel, ära võta „kinniseid“ poose, vaata silma, räägi selgelt jne. Uus oli võib olla see, et soovitati kätega rääkida. Üks seminari läbiviijatest oli Austraaliast pärit daam ja tal oli terve rääkimise aja suu sõna otseses mõttes kõrvuni, silmad pärani ja ta vehkis meeletult kätega. Ma lausa tundsin, kuidas mul teda vaadates silmad punni lähevad :) Ütlesin talle selle kätega rääkimise kohta, et näiteks eestlased ei vehi rääkides üldse kätega ja et kui ma hakkaks kõnet pidades nende eest niimoodi vehkima, siis nad mõtleks, et ma olen hulluks läinud. Siis ta tunnistas, et muidugi tuleb oma publikut ikka tunda ja sellises olukorras tasuks kätega veidi tagasihoidlikum olla.

Laupäeval käisime 1852 aastal asutatud Victoria ja Alberti muuseumis, mis on maailma suurim dekoratiivse kunsti ja disaini muuseum ja kus pidi püsiekspositsioonis olema lausa 4,5 miljonit eset, pluss siis veel ajutised näitused. No see on ikka tõesti nii suur muuseum, et ma ei kujuta ette, mitu päeva selle läbimine aega võiks võtta. Meie suutsime läbida Euroopa renessansi ajastu kaunid kujud ja nikerdused, keskajast pärit võimsad ja veidi sünged väljapanekud ja siis veel väikse osa Jaapanist ja Hiinast ning kõige lõpuks saime veel ülevaate moeajaloost. Siis jõud rauges. Muuseumisse pääs on tasuta, välja arvatud erinäitused, nii et võime sinna teinekord veel tagasi minna. Kokkuvõttes võib öelda, et ikka uskumatu, milliseid uhkeid esemeid on inimesed kunagi teinud. Vaatad ja imestad ja ei jõua ära imestada.
Laupäeva pärastlõuna veetsime meie Axiga aga kinos. Käisime palju kiidetud ja mitmeid auhindu saanud Avatari vaatamas. Ma ajasin alguses Kallet Axiga kinno, sest nemad on rohkem sellised ulme-fännid, aga kuna Kalle väga minna ei tahtnud, siis läksin ise ja jäin rahule. See film ongi minu meelest rohkem nagu naistele. Sõdimist on seal muidugi ka, aga põhirõhk on ikka armastusel ja ilusatel piltidel kaunist loodusest. Meile Axiga film meeldis. Kui millegi üle nuriseda, siis võib olla oleks võinud natuke lühem olla. 3D prillid olid siin ka väga mugavad, täitsa nagu tavalised prillid, mitte sellised papist nagu ma Eesti kinos olen kohanud. Seekord kinos keegi ei röökinud, nii et ju tookord, kui me „Noorkuud“ vaatamas käisime, oli see kisa ja lärm ilmselt tingitud ikka publiku vanusest.

Ma olen nüüd suureks trenni-hundiks hakanud. Olen avastanud enda jaoks poksimise. Te ei kujuta ette, kui äge see on! Trenn on meeletult tempokas, nii et vahepeal pole aega isegi nina nuusata :) Kõigepealt joostakse, siis tuleb teatevõistlus, edasi kätekõverdused, kõhulihased, siis hakatakse poksima. Ollakse paarides ja kordamööda siis poksitakse. Ühel on kaitsmed, teine poksib. Siis tehakse kätelihastele harjutusi, siis jälle joostakse, siis poks, siis jalalihased, siis poks jne, jne. Ma pole elu sees nii ägedas trennis käinud! Eile proovisin spinningut (see trenn toimub jalgrattatrenažööridel). Ma ei osanud arvata, et see võib nii läbi võtta. Õnneks olin ma enne näinud, milliste nägudega inimesed sealt treeningsaalist välja tulevad, nii et oskasin ennast varustada veepudeli ja käterätiga. Need kulusid marjaks ära. Siis ma olen proovinud veel vesivõimlemist, aga see on kuidagi liiga mage ja lihtne. Bodypump on aga päris lahe. Ma natuke pelgasin seda trenni, sest seal on nii palju erinevaid kange ja hantleid ja muid abivahendeid, aga tegelikult on täitsa tore. Huvitav, et see sõltub ikka nii palju treenerist, kas trenn on tore või mitte. Üks ja sama trenn erineva treeneriga võib olla totaalselt erinev. Juba muusikamaitse ju loeb. Mul on natuke kahju, et tänu vabatahtliku tööle FOCUSes ja igasugustele seminaridele, kus ma osalen, ei ole mul enam aega päevasel ajal trennis käia. Õhtul on ennast palju raskem kodunt välja ajada, aga pärast on muidugi hea tunne, et sai käidud. Lihas kasvab ja pekk kahaneb! Hurraaa!

Tegelikult olen ma praegu kohutavalt elevuses. Juba ülehomme õhtul stardime Axi ja Robiga Taimaale, külla oma kallile õekesele Jutale, suurepärasele õemehele Henrile ja nende imearmsale tütrele Eva Mariale! Ma ei jõua ära oodata! Kahju ainult, et Kalle ei saa töö tõttu kaasa tulla. Imelik on ilma temata reisima minna. Ma pole harjunud, et ma ei saa temaga kõike toredat, mida kogen või näen, kohe jagada ja peale selle pole ma üksi koos laste ja ilma Kalleta kunagi reisinud ja see tekitab natuke kõhedust. Oh, aga ikkagi nii äge! Londonis on ilm praegu väga ebameeldiv, rõske ja külm. Heh, ilm sai vist aru, et ma temaga rahul pole, sest päike tuli just välja. No aga ikkagi, siin pole soe! Aga varsti lebame rannas, limpsime kokteili, maitseme suurepäraseid Tai roogasid ja naudime maailma parimat seltskonda! Juhuuu! Tänu reisile jääb ilmselt järgmisel nädalal blogilugu kirjutamata, aga selle eest ülejärgmisel nädalal saate vahelduseks Londoni elule lugeda midagi Taist.

Rõõmsate tervituste, soojade kallistuste ja matsuvate musidega!


P.S Palavad õnnesoovid kallile Markole, kellel on täna sünnipäev! Hurraaa, hurraaa, hoiliii-hoilaaaa!

Tuesday 2 February 2010

Nii šikk ja peen!



Neljapäeval jätkus seminar, mille tulemusena ma peaksin endas selgusele jõudma, milline töö võiks mulle kõige paremini sobida. Navigeerimisega sain enam-vähem ühele poole, aga ma pean ütlema, et ega see mingi imesüsteem siiski pole. Ma kujutasin millegipärast ette, et see teeb minu sisestatud andmetele tuginedes mingid tohutu erilised järeldused, aga nii see muidugi pole. See on lihtsalt abiks sul endas selgusele jõuda või siis panna sind pingsalt sellistele teemadel mõtlema, mille üle sa tavaliselt ei juurdle. Kõige lõpuks tuleb endal välja mõelda veel 5 väga erinevat ametit, kus sa võiksid töötada ja siis hinnata 5 punkti skaalal, kuidas sinu poolt sisestatud oskused, väärtused ja huvid konkreetse ametiga sobiks. Nii, et ei mingit müstikat. Natuke nagu pettumus. Seminar ise aga on endiselt väga huvitav ja täitsa kasulik, nii et mul on väga hea meel, et ma sinna läksin. Eelmisel korral keskenduti CV-le ja seda puudutavatele „saladustele“. Ma pean ütlema, et ma ei ole kunagi CV kirjutamist mingi kunstina näinud. No mis seal siis on, paned kirja, kus sa oled töötanud, mida õppinud, millised on huvid ja ongi ju nagu kõik. Aga tuleb välja, et see pole üldse nii! CV kirjutamine on peen teadus. Sain selle kohta päris palju huvitavat teada ja jagan seda suure rõõmuga ka teiega, sest sellest võib kellelgi kasu olla. Esiteks tuli mulle suure üllatusena see, et personalitöötaja, kes asutusse saabunud CV-de hunnikut läbi tuhnib, keskendub sellele, keda välja jätta, mitte sellele, keda valida ja ta ei uuri ühte CV-d kauem, kui heal juhul 1 minut. Hirmutav, kas pole? Nii, et selleks, et sinu CV nö esimesest voorust ehk personalitöötaja käest, edasi pääseks, peab see olema niivõrd lööv ja niivõrd just selle ametiga, kuhu sa parajasti kandideerid, sobiv, et ta seda selle 60 sekundi jooksul, mis ta seda loeb, näeks. CV-s peab olema ainult see info, mis antud ametiga sobib. Ei ole vaja panna sinna kõiki töökogemusi ja tööülesandeid, kui need ei haaku antud ametiga. Nii, et ei mingit pikka loba, sest maksimaalselt võiks CV pikkus olla 2 lehekülge. Inglismaal on väga oluline ka tõestus. Näiteks, kui sa kirjutad, et üks sinu tööülesannetest oli mingi uue IT süsteemi juurutamine, siis sa pead ka kirjutama, mis selle tulemuseks oli või kui sa kirjutad, et oled hea organiseerimisvõimega, siis tuleb sul ka kirjutada, et mida sa siis nii hästi organiseerisid. CV-ga käib tavaliselt kaasas ka kaaskiri (inglise keeles „cover letter“). Osad personalitöötajad ei pidavat seda tegelikult üldse lugema, aga osad pidid jälle äärmise tõsidusega sellesse suhtuma, nii et igaks juhuks tuleks selle kirjutamisse tõsiselt võtta. Põhiline nipp pidi olema see, et enda kiitmisele tasub keskenduda üsna vähe, põhiline aeg tuleb kulutada sellele, et ülistada asutust, kuhu sa tööle tahad minna, tuua välja selle häid külgi ja näidata, kui palju sa juba sellest organisatsioonist tead. See eeldab kõva eeltööd, aga võib ennast kuhjaga ära tasuda. Omaette teema on aga online-CVd. Nende juures pidi olema kõige olulisem kasutada täpselt neid sõnu, mida on kasutatud töökuulutuses, sest personalitöötaja pidi otsima CVsid läbi töötades just SÕNU! Ta panebki otsingusse täpselt need väljendid, mida töökuulutust avaldades on kasutanud ja valikusse jäävad need CVd, kus need väljendid ka olemas on. Hea teada!

Eelmisel nädala lõpus saabus meie õuele (või no peaaegu meie õuele) õnn. Poodlemistänava ,Oxford Street’i, ühele veel asustamata krundile pandi püsti dinosauruste maa. Käisime seda kogu kambaga laupäeval uudistamas. Õnneks olime piletid juba ette ära ostnud, sest kohapeal oli piletisaba üsna pikk. Sisse pääsedes tundus justkui olekisme sattunud loomaaeda. Täiesti tõetruu välimusega umbes 25 elusuuruses dinosaurust olid sätitud seisma aedikutesse. Enamus väljapanekut asus õues, kus dinosaurustele oli nende aedikutes loodud „loomulik elukeskkond“ – mõni seisis murulapil, teine jälle kuskil poriojas jne. Isegi mõndade „ ära söödud“ dinosauruste kondid olid osadesse aedikutesse vedelema jäetud. No täpselt nagu loomaaed! Robi vaatas seda kõike suurte silmadega ja oli täiesti veendunud, et need ongi päris dinosaurused ja hoidus neist igaks juhuks aupaklikusse kaugusse. Arusaadav, sest need nägid tõesti elusad välja – liigutasid silmi, pead ja saba, mõni möirgas hirmsa häälega ja jubedamad isendid ajasid suud aeg-ajalt pärani justkui tahtes sind ampsata. Majas sees oli vähem dinosauruseid, aga seal sai jälle ise erinevate tegevustega kätt proovida. Kõige vahvam oli minu meelest üks suur liiva täis kast, kuhu aeg-ajalt mõned „dinosauruste luud“ ära peideti ja mida siis soovijad said pintslikestega liivas tuhnides otsida. Kogu lugu lõppes aga muidugi poega, kus kõikvõimalikku dinosaurustega seotud nänni müüdi ja tänu millele kaunistab nüüd meie kodu üks türoannosauruse skelet.

Eile käisime aga Kallega ülimalt peenel üritusel. Meid oli palutud osa võtma oksjoneid korraldava firma, nimega Christie’s, veebruaris müüki tulevate impressionosmi ja moodsa kunsti maalide esitlusest. Kutse saime tegelikult FOCUSest, kuhu Christie’s oli mõned kutsed saatnud ja millest üks mulle edasi anti. Nii, et juba väiksed kasud sees FOCUSEs töötamisest.
Koht oli väga peen. Uksel tervitasid meid livreedes portjeed ja palusid edasi astuda. Kui olime oma üleriided ära andnud ja enda sealoleku registreerinud, siis astusime trepist üles, kus meile pokaal ulatati. Valida võis šampuse, valge veini ja pooli vahel. Napsuklaas käes asusime kunsti imetlema. See oli nagu kõrgema klassi kunstinäitus, ainuke vahe oli selles, et maalide juures olid ka hinnad, mis meid ausalt öeldes pahviks lõid. Kõige esimesena jäi pilk peale Renoir maalile, millel oli kujutatud väike blond tütarlaps punase paelaga juustes („Madeimoselle Grimprel au ruban rouge“), mille hind jäi 1 800 000 – 2 500 000 naela vahele. Edasi läks asi veel põnevamaks. Näiteks Pablo Picasso maali nimega „Tête de femme (Jacqueline)“ hind jäi 3 milj – 4 milj naela vahele ning Kees van Dongen’i maali „La gitane“ eeldatav maksumus küündis suisa 7,5 miljoni naelani. Muidugi oleks saanud ka midagi natuke soodsamat. Mulle meeldis väga üks Eugené Boudin’i maal, millel oli kujutatud Veneetsia („Venise. Le môle à l'entrée du Grand Canal et la Salute le soir“). Selle maali hind jäi „kõigest“ 200 000 – 300 000 naela vahele. Ja näiteks Picasso autogrammi oleks saanud „ainult“ 6000 naelaga. Peale eelpool nimetatud kunsnike oli seal veel hulgaliselt teistegi tuntud ja meile natuke tundmatute (aga kunstimaalimas kindlasti väga nimekate) tegelaste maale, nii et võib öelda, et kogu oli aukartust äratav. Keda täpsemalt huvitab, mida me seal nägime, siis võib uurida Christie’s kodulehte http://www.christies.com/features/auctions/0110/impmod/?CID=544701007831
Saali nurgas mängis kvartett vaikset meeleolumuusikat ja ettekandjad jalutasid kandikutega ringi ning pakkusid suupisteid. Pakuti ka sooja toitu, mis kujutas endast riisi-kreveti risottot ja mis oli äärmiselt maitsev.
Maalidest ja nende hindadest veel põnevam oli aga seltskond, kes seal ringi liikus. Rahvast oli üsna palju ja enamus paistsid olevat asjatundjad. Palju oli vanemaid härrasid oma prouadega, kes olid peentes soengutes ning riietes ja kelle kõrvas rippusid nii rasked pärlid, et kõrvanibud kippusid vägisi välja venima. Kahju, et neil inimestel nimesilte rinnas ei olnud. Nüüd me ei teagi, milliste sööride ja muude tähtsate isikutega me ühel üritusel osalesime.
Koju minnes möödusime aga veel ühest aukartust äratavast kogust, mis Kallel põlved nõrgaks võttis – need olid masinad, mis olid oksjonihoone ette pargitud ja mille hind ei jäänud kunstisaalis nähtud maalidele ilmselt eriti alla. Vägev!

Päikseliste tervitustega!