Wednesday 28 April 2010

Suvi meie aias!


Ilmad on viimasel ajal olnud nii suvised ja mõnusad, et lausa lust!  Kuna Robert väänas neljapäeval lasteaias oma jala välja, siis olemegi põhiliselt oma aeda nautinud ja koduseid toimetusi teinud. Talvel pole aiast suurt tolku – vaatad lihtsalt aknast, et näe aed ja ongi kõik. Aga suvel on see ikka täielik kaif! Vedasime välja päevitustoolid ja Kalle leidis kuurist täiesti uue täispuhutava basseini. Kuna eile oli juba ikka väga soe ilm, siis puhusin basseini täis ja Robert mõnules seal pool päeva. Teise poole istus teki sees päevitusoolil ja soojenes. Asi selles, et kuna bassein on maru suur, siis ma ei jõudnud sinna piisavalt sooja vett tassida, nii et vee temperatuur jäi sinna kuhugi tavalise Eesti suvise merevee temperatuuri kanti, mis teadupärast just eriti soe ei ole. Nii pidigi Robi vahepeal natuke ennast soojendama, et siis jälle vette möllama minna. Mina istusin samal ajal teisel päevitustoolil, võtsin päikest ja lugesin Forsyte’ide saagat. See on juba vana sari, aga mina ei ole seda veel lugenud. Lahe on see, et tegevus toimub Londonis, kus enam-vähem kõik raamatus nimetatud paigad vähem või rohkem tuttavad on. See lisab asjale erilise võlu.

 

Eile saabus meile kaua oodatud kraam Eestist! Asjad said pakitud juba jõulude ajal ja nüüd siis jõudsid need ka kohale. Meie siia kolimise juures oli toredaks võimaluseks kaasa võtta terve merekonteineri täis asju. Ja seda meie jaoks täiesti tasuta! Oleksime võinud kaasa pakkida kogu oma mööbli, kodutehnika ja isegi vist vanni, kui oleksime tahtnud. Meil nii suuri soove polnud, nii et lasime järele tuua ainult hunniku raamatuid (sellest hunnikust pärineb ka raamat, millest ma enne rääkisin), tolmuimeja, muusikakeskuse, gloobuse, rulluisud ja jalgrattad. Oh, need rattad! Ma ei kujutanudki ette, kui palju ma rattasõitu igatsesin. Tegime eile õhtul kohe esimese tiiru ja tekkis lausa selline tunne, et nüüd ma olen kodus. Sõitsime mööda Thamesi äärt, linnukesed laulsid, jõe peal tegid sportlased sõudetrenni ja meie kimasime ratastel. Ainuke jama oli see, et putukad kippusid silma lendama, neid oli seal ikka parvedes. Järgmine kord tuleb prillid ette panna. Robert istus Kalle seljataga ja muudkui seletas ja kommenteeris ja kui koju jõudsime, siis teeskles, et ta magab, et me ei saaks teda ratta pealt maha tõsta ja peaksime edasi sõitma. Kuna Agnese vana ratas oli talle väikseks jäänud, siis tema oma me siia tuua ei lasknud. Nüüd peamegi lähipäevil talle ka uue sõiduriista ostma, siis saame kõik koos sõidus käia. Ax sai aga selle eest eile oma rulluiske nautida. Õnneks on meie kodu lähedal üks väike staadion, kus ta saab sõitmas käia. Siin on nimelt väga kehvas seisus kõnniteed ja seal ei saaks ta mingil juhul rullitamas käia. Kõnniteed on plaatidest, mis pole alati just ühel tasapinnal ja vahepeal on ribake asfaldit, siis jälle plaadid, nii kokku teeb see väga konarliku tee. Robi on päris mitu korda joostes kukkunud, sest mingi ootamatu serv on ta rajalt maha võtnud. Mina ise õnneks kukkunud pole, aga koperdanud olen küll korduvalt.

 

Pühapäeval, kui Roberti jalg juba veidi paremini tatsus, läksime väiksele lõbusõidule Thamesi peale. Meie kodukandis on jõe ääres laevade peatus. Laevaga saab siit sõita Westminsterisse, Richmondi ja Hampton Courti. Seekord otsustasime, et teema nö proovisõidu ja lähme Richmondisse. Sõit sinna kestis alla 30 minuti, samal ajal kui teistesse sihtkohtadesse sõidab laevuke 1,5 tundi. Laev oli täitsa vahva. Sees oli baar, kus müüdi isegi sooja sööki ja napsu (ja kõike muud, mis sinna kahe artikli vahele jäi) ja kus sai laua taga istudes mõnusalt aega veeta. Päris palju istekohti oli ka laevalael ja laeva ninas, nii et soojema ilmaga oleks seal päris mõnus tšillida. Pühapäeval väga soe ei olnud ja kuna laev sõitis üsna kiiresti, siis tegi tuul olemise veel jahedamaks, nii et käisime ikka vahepeal sees ennast soojendamas. Kapten tutvustas paiku, millest me mööda sõitsime, nii et ikka nagu päris ekskursioon. Huvitav on näiteks see, et viimastel aastatel on linnud tagasi Thamesi äärde elama tulnud ja seda sellepärast, et jõgi on viimasel ajal nii palju puhtamaks muutunud, et seal elavad jälle kalad. Vahepeal oli jõgi olnud nii reostatud, et ühtegi kala seal ei elanud. Mulle õudselt meeldib Richmondi jõeäärne melu. Seal on hästi palju restorane, pubisid ja baare, mõnus lai tee jalutamiseks ja palju huvitavat rahvast. Kui olime randunud, siis tuli päike ka välja, nii et istusime lihtsalt jõe ääres pingil, vaatasime inimesi ja sõime jäätist. Selline mõnus idüll!

 

Inglismaal suhtutakse lastesse ja nende käikudesse erilise ettevaatusega ja minu meelest lausa piiratakse nende iseseisvust. Kui Agnes käis oma klassiga ühes teises koolis teatrietendust vaatamas, siis helistas mulle peale etenduse lõppu õpetaja ja küsis, kas ma luban Agnesel otse sealt koolist koju tulla või ta peab ikka koos kogu klassiga oma kooli juurde minema, et sealt siis tuttavat rada pidi koju tulla. Loomulikult ma lubasin Agnesel otsemat teed tulla ja olin ausalt öeldes väga jahmunud, et selline küsimus üldse tekkis. Teine kummaline lugu juhtus aga siis, kui Agnes pidi ükskord peale kooli silmaarsti juurde minema. Panin Agnesele silmade kontrolliks aja kinni ja kuigi algselt oli plaan, et läheme sinna koos, siis juhtus just selline lugu, et Robertile tulid tuulerõuged ja ma pidin temaga koju jääma. Saatsin siis Axile tundide ajal sõnumi ja küsisin, et kas lükkame külastuse edasi või ta läheb üksi. Ax, kui asjalik neiu, saatis mulle sõnumi, et ta läheb üksi, et kus see silmaarst asub :) Seletasin, et kuhu ta minema peab ja asi oli minu meelest korras. Tegelikult ju minul Agnese silmade kontrolli juures mingit rolli pole. Tema ju vaatab ja tema ise ütleb, kui hästi ta midagi näeb. Suur oli mu üllatus, kui Ax helistas ja ütles, et teda keelduti teenindamast. Oli öeldud, et ilma lapsevanema juuresolekuta ei saa seda toimingut teha ja isegi uut aega ei lubatud Agnesel endal panna. Kas pole imelik? Kuna me siiani ei ole veel uuele silmade kontrollimise katsele jõudnud minna, siis ma ei teagi, mis tohutu vajadus minu juuresolekus peitub. Eks uurime selle lähemal ajal järele.

 

Eile kohtusin ma Miss Marple’ga. Tegelikult ma ei tea, mis selle armsa vanaproua nimi on, aga ta meenutas mulle hirmsasti seda Agatha Christie raamatute peategelast. Juba ükskord talvel tuli ta mind üle tänava tervitama ja tegi juttu sellest, kui imelik vihmane ja samas soe ilm sellel päeval on. Arutasime siis natuke ilma teemat ja läksime oma teed. Juba siis tundus mulle, et meie pere pakub talle hirmsasti huvi. Eile, kui ma just oma iganädalast toidukraamivoori ootasin, siis oli koputus uksel. Arvasin, et söögid jõudsid kohale, aga ukse taga oli hoopis Miss Marple. Ta tundis muret ühe kassi pärast, kes tema aias ja nüüd ka juba toas olevat hakanud käima. Ta kahtlustas, et ega see äkki meie kass pole. Meil kassi ei ole, aga üks kass käib meie aias istumas küll. See on üks väga naljakas kass. Selline tumehall ja hästi karvane. Ta lihtsalt istub meie aias puu all ja vaatab. Vahel istub kohe päris tükk aega ja uurib, mida me teeme ja nii iga päev. Imelik ja natuke isegi kõhe. Kui me õue lähme, siis jookseb ära. Ma ütlesin juba Kallele, et see kass on kellegi kunagi meie majas elanud inimese vaim, kes käib nüüd jälgimas, kas me maja hästi hoiame. Aga kui Miss Marple juurde tagasi tulla, siis tema mure oli päris suur, sellepärast et kass oli paar päeva tagasi kolm poega tema majas ilmale toonud ja tädike ei teadnud, mida nendega nüüd peale hakata. Olin kaastundlik, aga ei osanud kuidagi aidata ka, sest meie ei taha endale kassi. Sel ajal, kui tädi minuga rääkis, kiikas ta muudkui salaja üle mu õla, et uurida, kuidas me siin ikka elame. Nii naljakas ja nii armas! Just sellel hetkel jõudis ka toidukraam kohale, nii et Miss Marple sättis ennast koduteele. Ma mõtlen, et teinekord võiks ta täitsa teed jooma kutsuda. Ta tundub armas olevat ja kindlasti on tal palju huvitavaid lugusid selle kandi möödunud aegadest rääkida. Pealegi on hea, kui naabritega sõbralikud suhted on. 

 

Magusate tervitustega!

 

 

Wednesday 21 April 2010

Tuhapilv ja Ämblikmehe sünnipäev









Eelmisel nädalal varjutas meid kõiki Islandi vulkaanipurske tagajärjel õhku kerkinud tuhapilv. Kuigi meie ise kuhugi lendamas ei olnud, siis mõjutas see pilv meidki. Asja kurvem pool oli see, et neljapäeval pidi Londonisse jõudma Agnese parim sõbranna Laura ja tema pere. Nad olid oma reisi planeerinud juba novembris, nii et te võite ette kujutada, kui kurvad olime nii meie, kui ka nemad, kui Laura ema meile Tallinna lennujaamast helistas, et lennuk ei stardi. Nemad olid kahjuks nende „õnnelike“ seas, kelle lend esimesena Tallinna poolt ära jäeti. Kohutavalt kurb! Aga mis kehvasti, see uuesti, nii et kui just uus vulkaan mingit jama ei korralda, siis tulevad nad nüüd meile Jaanipäeva pidama! Ongi võib olla vahvam! Tuhapilve rõõmsam pool oli aga ka täitsa olemas. Me elame Heathrow lennujaamale üsna lähedal, nii et hommikul alates kella 5st kuni öösel umbes kella 01ni vuravad meie peade kohal pidevalt lennukid. Oleme selle müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Sellepärast oligi päeval, mil lennuühendus katkestati, kuidagi veider õues käia. Miski tundus nagu imelik, aga kohe ei saanud aru ka, et mis see siis teisiti on. Siis mõistsime, et see on vaikus! Täielik vaikus! Ainuke heli, mida kuulda võis, oli linnulaul ja mesilaste sumin. Võrratu! Elame väiksel kõrvaltänaval, nii et autode müra on siin väga vähe. Selles mõttes nautisime tuhapilve küll täiel rinnal! Nagu vanarahvas juba targasti öelnud on: pole halba ilma heata! 

 

Peale tuhapilve oli eelmise nädala põhiline teema Roberti sünnipäev! Robert sai teisipäeval 4-aastaseks. Ta ootas oma sünnipäeva juba alates 09.jaanuarist ehk siis alates Agnese sünnipäevast. Tegime 20.aprilli kalendris lausa kollaseks ja siis vaatasime ikka iga nädal mitu korda, et kui kaugel see päev ikka veel on. Mida lähemale see päev jõudis, seda rohkem Robert ärevuses oli. Käisime ikka mänguasjapoodides vaatamas, mida sünnipäevaks võiks osta ja Robert oli lõpuks juba päris tüdinenud sellest jutust, et „ärme ikka praegu ostame, sul tuleb ju sünnipäev, siis saad kingituseks“. Kui me paar päeva enne seda tähtsat sündmust taaskord poes olime ja mina jälle mingi asja kohta, mida Robi ihaldas, jutuga „oota sünnipäevani“ lagedale tulin, siis ütles Robi väga ahastava häälega: “ Tead, ma EI TAHAGI seda sünnipäeva! Ma tahaks lihtsalt IGA päev ühe kingituse saada!“ :)

Robi sünnipäevapidustused said aga alguse juba laupäeval, kui me käisime Windsori lähedal asuvas Legolandis. Pilet sinna on üsna krõbe.  Meie perele läksid piletid maksma 118 naela, aga ma pean ütlema, et selle raha eest on seal ka väga palju teha. Rohkem ühegi atraktsiooni eest maksta ei tule, nii et selles mõttes on väga mugav. Legoland ongi nagu üks suur lõbustuspark, ainuke asi on see, et kõikvõimalikud kujud, ehitised jms on tehtud legodest või siis meenutavad legosid. Lõbu algab juba hetkest, kui sa lõbutsema alles suundud. Sissepääs Legolandi asub mäe otsas, aga kogu möll toimub tegelikult orus. Kuna treppidest käia on lastel igav ja tüütu, siis on seal see ebamugavus toredalt lahendatud. Kes soovib, see võib minna trepist, aga kes ei viitsi, see võib lihtsalt liuelda. Iga trepi kõrval on liutee, mida mööda on mõnus alla liutada. Väga nutikas, kas pole? Kuna ilm oli väga ilus ja tegemist oli laupäevaga, siis oli seal muidugi tohutult rahvast, nii et ägedamatele atraktsioonidele pääsemiseks tuli päris kaua oodata, mõnel pool isegi kuni 90 minutit. Meie nii kaua oodata ei viitsinud ja käisime neid lõbustusi pidi, kus olid väiksemad järjekorrad. Üks ägedamaid, kus käisime, oli dinosauruste safari. See nägi välja nii, et istusid väiksesse safariautosse, mis sõidutas sind mööda võpsikut, kuhu olid üles sätitud legodest tehtud erinevad dinosaurused. Sõit väga kaua ei kestnud, aga elamus oli lahe. Uskumatu, mida kõike nad legodest teevad! Eriti uskumatu oli aga minimaailm, kus olid kõik, alates inimestest ja lõpetades laevade ja rongidega (mis muide kõik ka liikusid), tehtud samuti legodest. Seal olid kõik suuremad Londoni ja Inglismaa vaatamisväärused nagu Buckinghami palee, Big Ben, St Pauli katedraal, Stonehenge jms. Väikeste jõgede peal sõitsid laevad ja ringi liikusid rongid. Lisaks Inglismaale olid seal veel Hollandi, Itaalia, Taani ja Prantsusmaa mini legoriigid. Tohutu nutikalt tehtud! Päris palju oli selliseid lõbustusi, kus võis või õigem oleks vist öelda, et saigi märjaks. Üks eriti hull oli selline, kus sõideti suurel kiirusel kihutaval karusellil vee kohal ja kus pealtvaatajad said soovi korral nupule vajutades vees mingi mehhanismi tööle panna, mis suure pauguga karusellitajad märjaks pritsis. Väljavaade, märjaks saada, meid väga ei erutanud, nii et selle lõbu jätsime vahele. Kõige viimasena läksime Roberti soovil draakonite lossi. See oli päris vahvalt tehtud ehitis, kus oli palju sopilisi käike, kus pesitsesid legodest tehtud lohed. Kõndisime seal ringi ja avastasime, et sealgi on atraktsioon – lohesõit! Istusime lohe-rongi ja hakkasime sõitma. Alguses kulges kõik üsna rahulikult. Meid sõidutati koopasse, kus oli palju hirmuäratavaid lohesid ja koledaid inimesi (kõik muidugi jälle legodest). Sõitsime seal mõnda aega ringi, kui sattusime äkitselt õue. Mõtlesime, et nüüd on ilmselt lõbu lõppenud, aga me eksisime, sest tõeliselt lõbus osa alles algas. Rong võttis äkitselt tohutud tuurid üles ja kihutas nagu mööda ameerika raudteed metsiku kiirusega küll mäest üles, küll jälle alla! Mul oli kohutavalt hea meel, et Robert Kalle kaisus, minu ja Axi ees, sõitis, sest ma panin küll ise silmad vahepeal kinni ja poleks Robit võib olla suutnud nii hästi turvata, kui Kalle seda tegi. Sõit oli ühesõnaga vägev ja Robert oli sillas! Ütles, et see oli kõigist atraktsioonidest kõige ägedam! On ikka vinge vend! Legoland avatakse kell 10.00 ja suletakse kell 18.00. Meie olime seal umbes 5 tundi ja jõudsime selle ajaga läbida 4 atraktsiooni, nii et mitte väga palju. Suur hulk aega kulus muidugi ka niisama uudistamisele ja jalutamisele, sest ala on suur ja vaatamist palju. Seal on väga palju söögikohti ja võimalust ise pikniku pidada, nii et taaskord üks väga kift koht, mida sõpradele soovitada. Kaval oleks selle külastus sättida muidugi nädala keskele ja siis alustada juba kell 10.00, et rohkem jõuaks läbida.

Pühapäeval jätkusid Roberti sünnipäevapidustused grillipeoga meie aias. Peost võtsid osa ka meie Londoni kõige paremad sõbrad Siim ja Riina, kes olid just üsna hiljuti Eestis käinud ja tõid sealt Robile kingituseks lausa kolm raamatut (millest üks on meil nüüd juba läbigi loetud). Ilm oli võrratult soe, nii et sai isegi juba päevitada. Küsisime Robi käest, et kas ta mõnda oma lasteaia sõpra ka tahaks sünnipäevale kutsuda, aga ta ei tahtnud. Me ei hakanud sundima ka. Omakasupüüdlikult mõeldes ongi ju nii lihtsam. Robi oli aga väga lahe sünnipäevalaps, muudkui tellis, et teeme ikka pilti ka ja alustas lauluga „Happy birthday to you!“ ja õhtul korraldas veel tantsupeo, kus me kõik tema lasteaia laulude saatel ja Roberti juhendamisel tantsu vihtusime. Igati lõbus pidu!

Esmaspäeva hommikul, kui Robi ärkas ja küsis, et kas HOMME ongi tema sünnipäev ja ma vastasin, et täpselt nii see ongi, siis tal tuli suurest õnnest lausa pisar silma. Kui me ta teisipäeva hommikul üles laulsime, siis oli ta esimesel hetkel suurest pingelangusest natuke isegi sassis ja ei tahtnud esimese hooga äragatagi. Peale hetkelist mõttepausi kihutas aga all korrusel asuvasse elutuppa kingitusi avama. Ma pean tunnistama, et kingitustega pingutasime veidi vist isegi üle, aga no tal oli ju nii palju soove ja ta oli seda päeva juba nii kaua oodanud ka. Dinosaurused on hetkel troonilt tõugatud Ämblikmehe ja multikategelase Ben10 poolt, nii et ühtegi dinosaurust Robi sel korral ei saanudki. Kõige rohkem meeldis talle Ämblikmehe kostüüm, mida ta oli endale juba väga kaua soovinud ja millega ta nüüd kodus pidevalt ringi kõnnib ja seda päevas vähemalt 30 korda ära võtab ja jälle tagasi paneb. Asi on nimelt selles, et see on natuke ebamugavast materjalist tehtud ja ajab olemise väga palavaks. Nii siis ongi Robert pool osa päevast alukate väel ja teise poole Ämblikmehe kostüümis. Lisaks sellele, et Robi on meil kehastunud Ämblikmeheks on ta muidu ka väga peen vend. Küsisime, et mida ta tahaks oma sünnipäeva puhul õhtusöögiks süüa ja Robi vastas pikemalt mõtlemata, et sushit. Robert on meil suur sushisõber ja kui Kalle ükskord tema lemmikuid tuunikalaga makirulle koju ei toonud, aga meie lemmikuid muid sushisid tõi, siis Robi lausa nuttis südantlõhestavalt, nii et meile oli selge, et sellist viga enam teha ei tohi. No ja muidugi pidi olema sünnipäevalaual Roberti teise lemmiku Ben10-ga tort, mida õnneks meie poes ka müüdi ja mis imelikul  kombel ei maitsenudki väga halvasti :)

Selgituseks neile, kel pole vähimatki aimu, mis tegelane see Ben10 on, siis lühidalt võiks öelda, et see on üks umbes 10 aastane poiss, kes suudab muutuda kümneks erinevaks koletiseks, et siis kurjade koletistega võideldes õiglus jalule seada! Ma ei saa aru, mis nendes õudsetes peletistes nii paeluvat on, aga ju siis ikka midagi on. Mulle nad isiklikult ei meeldi, aga maitse üle ju ei vaielda. Varsti hakkan veel dinosauruste ülemvõimu igatsemagi ;) 

 

Kuna Robert läheb lasteaeda alles neljapäeval, aga mul oli vaja FOCUSes mõned asjad ära teha, siis võtsin ta täna endaga sinna kaasa. Robi oli väga tubli ja pidas ennast ülihästi üleval, nii et kõik aina imestasid, kui tubli poiss ta on. Pärast läksime Kensingtoni parki. Seal pargis asub üks mänguväljak, kuhu me ükskord sügisel tahtsime minna, aga ei pääsenud, sest värava taga vonkles metsik järjekord ja me ei viitsinud oodata. Mõtlesime, et mis see mänguväljak ikka ära ei ole, et sinna minekuks niimoodi ootama peab. Täna saba ei olnud, nii et saime löögile. Piletit sinna ei ole, aga värav on kogu aeg kinni, et platsile liiga palju lapsi ei tuleks, nii et sisse pääsemiseks tuleb uksekella vajutada ja kui ruumi veel jagub, siis lastakse sisse. Minu meelest täitsa arukas mõte, sest väga suures rahvasummas poleks enam mõnus mängida. Te kindlasti mõtlete, et mis ühes mänguväljakus saab nii erilist olla, et sellest lausa kirjutada tasub, aga teate – tuleb välja, et saab. See mänguväljak on pühendatud Printsess Dianale ja võib olla see sellepärast ongi nii vägev. See asub päris suurel alal Kensingtoni pargi ühes nurgas. Erinevad teekesed, mida ääristavad puud, põõsad ja lilled, viivad sind erinevatesse mänguväljaku osadesse. Kõigepealt sattusime suurde valge pehme liivaga kaetud alale, mille keskel oli tohutu suur piraadilaev, kus sai isegi masti otsa ronida. Laeva kõrval oli palju väikseid paate, kuhu lapsed said sisse ronida ja seal mängida. Liivase ala kõrvale oli betoonist valatud mägi, kuhu sisse oli sätitud suuremaid ja väiksemaid kive, mille peal lapsed said ronida või nende vahel joosta. Edasi, mööda rada minnes, jõudsid suure turnimiseks mõeldud ehitiseni, kus oli hulgem liumägesid ja redeleid. Keskel oli jälle liiv ja liiva peal suurte vedrude peale tehtud puidust alused, millel sai hüpelda. Tegelikult olid üldse kõik atraktsioonid tehtud puidust, nii et väga loodussõbralik. Mänguväljaku tagumises nurgas oli aga nö muusikanurk. Seal olid pikad tühjad puust torud, mida lüües kostus erinevatel kõrgustel kumedaid helisid. Siis oli seal ksülofoni-laadne muusikariist, mida tuli ka taguda ja kust siis kostus ilusaid helisid. Kõige kiftim oli aga maa peale paigaldatud üheksast metall-plaadist koosnev asi, mille peal hüpeldes tegi iga plaat isemoodi häält. Kõik need asjad olid lageda taeva all! Vapustav! Muusikanurgast tagasi minnes sattusid rajale, mida ääristasid umbes 1m kõrgused puunotid, mille otsas olid väiksed päikesepatareid, mis panid tööle kõlari, millest kostus merekohinat. No kas saab veel midagi ägedamat välja mõelda? Muidugi ei puudunud mänguväljakult kiiged ja väiksed puidust majakesed, kus lapsed said sees mängida. Siis oli seal veel kolm indiaanlaste telki ja puunikerdustega kujud ja kindlasti veel midagi, mille ma ära unustasin või mida me täna ei märganudki. Mänguväljaku värava juures töötab ka kohvik, kus müüakse päris isuäratavaid sööke ja jooke ja muidugi saab seal ka ise pikniku pidada, mida paljud ka tegid. Nagu te vist juba aru saate, olen ma sellest kohast täielikus vaimustuses! Sinna ma viiksin kõik meie sõprade lapsed lõbutsema! Ja see on ju jälle tasuta! Kas pole super!?

 

Musid, kallid, pikad paid!

Saturday 17 April 2010

Lilleilu aiast, tänavalt ja pargist!

Jagatud rõõm on ikka suurem! Tänane postitus sõnu eriti ei vajagi - pildid räägivad enda eest :) Kahju ainult, et lõhnu veel blogi teel edasi anda ei saa, nii et need tuleb teil endil juurde mõelda :) 

Mõnusat kevade jätku!








Robert ja tohutu suur kastan! Vaadake, kui suured selle lehed juba on! Pilt on tehtud 16.aprillil ühes Londoni pargis. 




Meie aia magnoolia! Kasvab otse Robi akna all :)

See taim on mustsõstra sugulane. Mu kallis õde Juta uuris välja, et see kannab nime "Õitsev mustsõstar" (Flowering Currant). Õitel on hästi tugev mustsõstra lõhn.

Kahtlustan, et need meie aia ääres kasvavad lilled on hoopis umbrohi :) Ehk teab keegi, mis nende nimi võiks olla?


Monday 12 April 2010

Paljulapseline nädal


Lõpetasin oma eelmise nädala blogiloo sellega, et meie juurde olid just äsja saabunud minu tädipoeg Roland koos oma kahe tütre, Carolini ja Katrinaga. Nagu lubatud sai, nii läksimegi teisipäeval Londoni kesklinna piirkonnas asuvaid tähtsamaid objekte vaatama ja nende taustal kohustuslikke pilte tegema (no, et oleks ikka tõestusmaterial, et Big Ben, Buckinghami palee ja muud olulised kohad on nähtud). Ilm oli väga ilus, nii et jalutasime kiirustamata ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, vahepeal tegime jäätise ja kohvi peatusi ja nautisime elu. Lastele jättis vist kõige suurema mulje aga hoopis London Eye juures toimuv palagan, kus ennast kujudeks või mõneks tuntud multikategelaseks maskeerunud inimesed nalja tegid ja selle eest raha kasseerisid. Sellist asja vist Eestis veel ei näe. Huvitav, kas sellisel tegevusel turgu oleks? Tallinna viga pidigi muide olema see, et pole mingit märki, mille taustal pilti teha. No nüüd on see suur Vabaduse sammas, aga see on ju ka alalõpmata remondikuues. Võib olla oleks päris hea idee kellelgi ennast Vanaks Toomaseks maskeerida ja endaga pildistamise eest väike raha küsida. Ma muidugi ei tea, võib olla on sellised „vanad Toomased“ juba vanalinnas olemas, aga kui ei ole, siis oleks see ju täitsa hea mõte.

Kolmapäeval sõitis Roland Šotimaale, kus toimus konverents, millest ta osa võtma oligi tegelikult tulnud ja jättis tüdrukud meie juurde. Robert tahtis kangesti muidugi Loodusmuuseumi võlusid tutvustada ja nii läksimegi kolmapäeval esimese asjana dinosauruseid ja muid toredaid asju, mida seal näha saab, kaema. Kuna praegu on siin koolivaheaeg, siis oli seal muidugi metsikult rahvast, aga ellu me jäime ja kõik vägevamad eksponaadid said üle vaadatud.

Neljapäeval läksime aga Madame Tussauds vahakujude muuseumisse. Me ei olnud seal ise ka veel kunagi käinud, nii et olime suures põnevuses. Õnneks olin piletid juba ette ära ostnud (soovitan soojalt seda ka teistel teha, kes sinna kunagi minna kavatsevad), nii et vaatamata suurele rahvamassile uste taga, ei läinud meil sisse saamisega kauem, kui vaid 5 minutit. Muljed on igatahes vägevad! Tüdrukutel oli seal nii palju „tuttavaid“, et enamus aega kulus piltide tegemisele. Kõiki kujusid võis kallistada ja kasvõi musi anda ja need olid paigutatud mööda ruumi siia-sinna laiali, nii et esimesel pilgul ei pruukinud mõni kuulsus rahva seast väljagi paista. Need nägid ikka väga tõetruud välja küll, kõik oli nagu päris – alates ripsmetest ja lõpetades maksaplekkidega mõne vanema daami või härra nahal. Robertil seal peale Shreki ja Jurassic Parki filmist pärit dinosauruse käe ühtegi tuttavat polnud, nii et temal oli seal natuke isegi igavavõitu. Lõpuks leidis ta ühe kuldse maokuju, kellega ta tahtis pilti teha :) Tüdrukute jaoks oli aga kõige suuremaks elamuseks õuduste tuba, kuhu meie Robiga ei läinudki. Seda atraktsiooni alla 12 aastastele ei soovitatudki ja pärast plikad ütlesid, et Robi jaoks oleks seal ikka liiga õudne olnud ka. Seal olid olnud hirmuäratavad vahakujud ja igasugused jubedad stseenid ja lisaks kõigele veel mõned päris inimesed, kes siis rahvast ehmatasid. Mulle endale väga ehmatamine ei meeldi, nii et mul polnud kahju ka, et ma sinna minna ei saanud. Tüdrukud käisid aga kohe kaks korda seda „toredust“ vaatamas. Üsna varsti peale õuduste tuba oli aga atraktsioon, kus kuulsa Londoni musta taksoga veeti sind läbi Londoni ajaloo. Hästi vahvalt tehtud ja lõbus vaatemäng. Peale seda lõppes näitus ära ja kahjuks enam tagasiteed polnud – olid jäänud vaid nännipood ja väljapääs. Nii, et kes kunagi sinna muuseumisse läheb, siis on hea teada, et kui mõni saal veel kripeldama jäi, siis tasub enne taksosse istumist sinna veel tagasi minna, sest pärast enam tagasi ei saa. Kuna ilm oli superilus (sooja ligi 20 kraadi), siis jalutasime seal lähedal asuvasse Regent Parki. Park oli rahvast täis nagu ikka Londonis ilusa ilmaga. Istusime veidi kohvikus ja jalutasime siis Kuninganna Mary aedades. Seal oli väga ilus, aga ma usun, et suvel on veel ilusam. Osasid lilli alles istutati ja roosid polnud veel muidugi mõista õitsema hakanud. Sinna tuleb suvel kindlasti tagasi minna.

Kuna tüdrukud tahtsid hirmasti mõnda lossi näha, aga Buckinghami Palee on avatud vaid augusti algusest kuni septembri lõpuni, siis võtsime reedel suuna Windsorisse. Meie olime seal juba varem käinud. See oli sügisel, kui meil oli külas minu teine tädipoeg oma perega. Loss oli endiselt uhke ja tüdrukud jäid väga rahule. Seal sai natuke nalja ka. Plikadel oli suur soov minna vaaterattaga sõitma ja kuna me sügisel  Windsorit külastades ka vaaterattale sattusime, siis läksimegi seda otsima. Aga mida ei olnud, oli vaateratas. Meil Axiga hakkas juba isegi natuke kõhe. Hakkasime juba veidi oma mõistuses kahtlema ja kartma, et äkki see sügisene vaaterattasõit oli viirastus. Õnneks ei pidanud me aga kaua kimbatuses olema, sest uurides kohalikult elanikult vaateratta asukoha kohta selgus, et seda talvisel hooajal seal üldse polegi. See pidi sinna toodama alles juulis. Maru veider! See ei paistnud üldse sellise asja moodi, mida saaks kergelt ühest kohast teise viia. Aga no mis teha! Me ei lasknud sellest tujul langeda ja läksime hoopis väiksele laevareisile mööda Thames’i. Pärast söötsime luikesid ja jalutasime veel natuke Etonis. Kolledžisse me seekord jälle ei saanud (nagu ka sügisel), sest jäime veidi hiljaks ja väravad olid juba suletud. Imetlesime siis selle kuulsa maja katust ja ülemisi aknaid (need paistsid üle müüri).

Laupäeval me enam kuhugi väga kaugele ekskurseerima minna ei viitsinud ja kolasime niisama kodu ümbruses ringi ja niisamuti ka pühapäeval. Ilmad olid terve nädala lausa võrratud, nii et kui me just kuskil ringi ei käinud, siis mängisid lapsed aias või käisid meie kodule väga lähedal asuval mänguväljakul mängimas.

Me kõik leidsime, et see oli võrratu nädal! Kõige rohkem rõõmu oli ilmselt Robertil, sest Carolin on lausa sündinud lastesõber ja ta viitsis Robiga ohjeldamatult mängida, nii et kui Robi hommikul silmad lahti lõi, siis ei hüüdnud ta mitte tavapäraselt „emme“ vaid hoopis „Caroliiiiiiin“ ja juba läkski mäng lahti. Super! Pühapäeva õhtul jõudis Roland ka Šotimaa avarustest tagasi ja esmaspäeva õhtul jõudsid nad kõik kenasti juba Eestimaa pinnale.

 

Kui teha veel enne lõpetust lüüriline kõrvalpõige kevade edenemisesse, siis ma võin uhkusega öelda, et minu tulbid on õitsema hakanud ja et aias õitseb üldse juba igasuguseid tuntud (nurmenukk,kannike) ja tundmatuid (mingi roosade õitega mustsõstra lõhnaline põõsas ja mingi valgete õitega lill, mille osas on mul kahtlus, et see on umbrohi, sest seda on kuidagi kahtlaselt palju meie aias) lilli. Roosil on juba üsna suured õiepungad ja otse meie köögi akna taga õitseb suur tumeroosade õitega magnoolia. Meil on nüüd uus, väike ja usin fotokas, mida ma saan kerge vaevaga kaasas kanda, nii et olen juba teinud mõned lillepildid meie kandi tänavatel õitsevatest puudest, põõsastest ja lilledest ja kunagi lähemal ajal kavatsen need pildid siia blogisse üles ka panna. Aga sellega läheb veel natuke aega :)

 

Teid kõiki kallistades!

Tuesday 6 April 2010

Inglismaad vallutamas













Eelmisel laupäeval käisime taaskord Inglismaad avastamas. Meiega liitus ka Kalle endine töökaaslane Katri, kes oli meile pühadeks külla tulnud, nii et reisiseltskond sai eriti vahva. Ilmateade lubas küll terveks päevaks tugevaid hoovihmasid, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Varustasime endid lihtsalt sobivate abivahenditega ja asusime teele. Otsustasime seekord külastada Ida-Sussexi kanti ja seda vaid ühe päeva vältel, s.t et õhtuks tulime koju tagasi.

Kõigepealt sõitsimegi linna nimega Hastings, mis asub otse mere ääres. Agnes oli just koolis teada saanud, et aastal 1066 toimus seal kandis suur ja verine võitlus trooni pärast, mida kutsutakse „Battle of Hastings“. Oli juhtunud nimelt selline kurb lugu, et kuningas Edwardil, kes ära suri, ei olnud järeltulijaid ja enne oma surma oli ta erinevatel lahkuse hetkedel  lubanud kahele mehele oma surma järel trooni, kes siis selle trooni pärast peale kuninga surma võitlusse asusid. Võitjana tuli sellest hirmsast lahingust välja prantslane nimega William, kellest saigi kuningas William ja alates sellest ajast peale ei ole Inglismaa kuningate ja kuningannade hulgas tegelikult enam ühtegi anglo-saksi soost isikut, kõik nad on tegelikult prantslaste järeltulijad.

Esimene tore üllatus, mis meile Hastingsis osaks sai oli imeilus ilm. Päike paistis ja vihmast polnud haisugi. Kõigepealt otsustasime sõita mägiraudteega. Raudtee avati aastal 1902 ja see näeb välja nii, et kaks vagunit sõidavad edasi-tagasi ja viivad siis kas inimesi mäe otsa või siis sealt ära. Enamasti minnakse sinna mäe otsa vaadet nautima, mis oli tõepoolest võrratu! Hastings oli nagu peo peal! Samas saab niimoodi jalavaeva vähendades Hastingsi kindlust külastada, aga selle atraktsiooni jätsime seekord vahele. Kui mägi oli vallutatud, siis käisime kohalikus pubis kala söömas. Hastings on kalameeste linn, nii et otse linna keskel on suur kalalaevade „pesa“ ja seal samas on ka mitu poodi, mis otse merelt tulnud kala ja muid mereande müüvad. Nii, et pubis söödud kala oli värske ja väga maitsev! Sama maitsevad olid õlu ja siider, mida me selle üllatuslikult kauni päeva tähistamiseks jõime. Kui keha oli kinnitatud, siis astusime läbi kohalikust Akvaariumist. Seal oli päris palju vahvaid kalu ja muid mereelukaid. Londoni Sealife’ga ei saanud muidugi võrrelda, aga tore oli ikka. Hastingsi rand on nagu  Brightoniski, kiviklibune. Kivid on sellised pruunikad ja pehmed ja neil on päris mõnus lesida. Pikutasime natuke rannal ja vaatasime kuidas kalamehed merelt oma laevadega saabuvad. Nägime, kuidas üks laev kihutas suure hooga otse randa ja siis hakati seda välja vinnama. Paistis, et igal laevaomanikul on oma kuuris mootor, mille küljes on tross, millega siis laev kaldale veetakse. Et laeva põhja mitte kahjustada, siis oli selle alla ja külgedele pandud relsid, mille peal laev liugleb. Me polnud enne midagi sellist näinud. Väga huvitav lahendus!

Jätsime Hastingsi seljataha ja sõitsime sealt mitte kaugel olevatele liivatüünidele, Cambre Sands. Tuul oli küll üsna suur ja jahe, aga leidsime endale mõnusa augu ja lesisime ja võtsime päikest. Rand oli seal lai ja liivane ja meenutas natuke Pärnu kandis olevaid randasid. Kaldad olid seal aga kõrgemad. Seni, kuni Ax ja Katri peesitasid, kolasime meie Robi ja Kallega mööda liivatüüne ringi. Jube lahe oli seal ronida. Jooksime vahepeal mäest alla või tegime liivahunnikusse hüppeid. Kohutavalt äge! Robi ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla ja me lubasime talle, et lähme teinekord kindlasti tagasi. Suvel võib seal kohe väga mõnus olla. Praegu oli ikka natuke jahe. Raputasime liiva kingadest välja ja siirdusime väikesse keskaegsesse linna nimega Rye, mis tõlkes tähendab rukist või siis rukkiviskit. See on pisike linnake, kus elanikke on ainult 4000 ringis ja mis asub jõe ääres. Selle linna kohta oli Inglismaa raamatus öeldud, et see linnake oleks justkui kogemata sahvri riiulile unustatud ja siis sealt sajandite pärast uuesti välja võetud ja kohale asetatud. Ja no tõesti oli selline tunne, kui seal tänavatel ringi käisid, et oleksid justkui ajas rännanud. Tänavad olid üsna kitsad ja majad armsad ja vanaaegsed. Igal pool olid väiksed kenad kohvikud või poekesed. Majadel oli nii palju väikseid nüansse, et neid olekski võinud pildistama jääda. Ühesõnaga, võrratu! Käisime ühes väikses kohvikus kohvi ja kooki söömas ja ülejäänud aja jalutasime niisama ringi. Selle linna võlu ongi linn ise. Kellaaeg oli juba üsna hiline, nii et enamus poode olid juba kinni ja ega me väga ei olekski tahtnud poodlema hakata. Vaateakendest piisas täiesti. 

Koduteel ootas meid veel üks vaatamisväärsus – Bodiam Castle. Jõudsime kohale napilt peale selle sulgemist, nii et nägime seda kindlust vaid väljastpoolt, aga kuna päev oli olnud juba üsna pikk, siis ei olnud meil kellelgi isegi väga kahju, et me sisse ei saanud. Kindlust ümbritseb vallikraav, mis on tõepoolest ääreni vett täis. Ma ei olnudki sellist asja veel kunagi näinud. Tavaliselt on ju vallikraavid rohtunud ja veest pole seal haisugi. Kaldal lebas päästenöör, millega uljaid kindlustekülastajaid välja võiks õngitseda. Väga usaldusväärne see nöörijupp igatahes ei paistnud. Õnneks seda vaja ka ei läinud. Jõudsime just kindlusele ringi peale teha, kui tuli muueumitöötaja ja palus meil lahkuda, sest väravaid hakati sulgema.

 

Koju jõudes hakkasime mune värvima, sest pühapäeval oli ju munadepüha. Siin ei ole kombeks mune värvida või ei värvita neid vähemalt meile tuttavate munavärvidega. Poest ma neid igatahes ei leidnud. Nii, et kasutasime Katriga fantaasiat ja mätsisime munad krepp-paberi sisse (sibulakoori ei olnud mul meeles koguda). Munad said päris vahvad ja värvilised. Aga siinsetest kommetest rääkides, siis oli poes tohutu tung šokolaadimunadele. Neid osteti ikka kuhjade viisi, nii et kui ma ükspäev tahtsin ka tagasihoidlikult mõned munad riiulilt rabada, siis uskuge või mitte – ma ei  pääsenud löögile. Rahvas tungles kommiriiulite ees ja oli terve vahekäigu sõna otseses mõttes ummistanud. Metsik! Jätsingi sel päeval munad ostmata ja läksin järgmisel päeval uuesti õnne katsuma. Seekord oli rohkem õnne ja ma sain oma šokolaadimunad ostetud. Meil pole olnud kombeks pühadejänkut „tülitada“ ja mune muru sisse peita, aga seekord tegime selle triki ära. Peitsin aeda erinevatesse kohtadesse hulgem šokolaadimune ja kujukesi ja Robi ja Ax läksid neid otsima. Agnes oli muidugi asjasse veidi pühendatud, aga Robi jaoks oli see ikka tõeliselt põnev. No kujutage ette, jänes on šokolaadimunad muru sisse ära peitnud! Vahva oli seda elevust vaadata. Järgmisel aastal teeme seda kindlasti jälle!

 

Pühapäeva päeval läks Katri koju. Robert oli nii kurb, sest tema oleks tahtnud, et Katri oleks kohe kauemaks jäänud (eks meie ikka ka). Õnneks ei pidanud Robi kaua kurvastama, sest juba esmaspäeval saabus minu tädipoeg Roland oma tütarde Carolini ja Katrinaga. Eile tutvusime Richmondiga (kuhu tavaliselt meie külalised ei jõua, sest see on lihtsalt liiga lähedal ;) ja täna lähme siis linna peale vaatamist väärivaid asju kaema. Päike paistab ja sooja tuleb 17 kraadi! Super!

 

Supersuurte kallistustega!