Tuesday 29 June 2010

Jaanipäevast jalkani


Kaugemalt tundub kodumaa ja selle traditsioonid eriti armsad. Justkui selle väite kinnituseks oli meie selle aastane jaanilaupäev eriti rahvuslik ja tore. Inglismaal mingit sellelaadset püha pole ja sellest tulenevalt ei ole siin ka selleks puhuks antud vaba päeva, mis on väga alatu, sest ega pidu ju pidamata ei jää ja nii on järgmisel päeval üsna raske tööle ja kooli minna. Aga vaprate päralt on maailm, nii et me ei nurisenud! Täpselt jaanipäeva ajaks jõudis meile külla Axi parima sõbranna Laura pere. Esialgne plaan meid külastada oli neil tegelikult hoopis aprillis, aga siis nullis selle idee ära Islandi vulkaani poolt teele saadetud tuhapilv, mis lennata ei lubanud.  Peale Laura pere olid külas veel meie siinsed head sõbrad Siim ja Riina ja kuna Siimu õde oma perega oli ka neid just külastamas, siis olid nemad ka otse loomulikult meie peole kutsutud. Peolaud oli (arvestades, et asume Londonist) lausa muljetavaldav. Laual olid must leib ja kilu, põdrasuitsuvorst , kartulisalat, Viru Valge, A’le Coq’i ja Saku õlu ja lapsed jõid ehtsat Eesti kalja. Õhtu lõpetuseks sõime veel Riina valmistatud kirjut koera (viis keele alla) ja limpsisime juurde Vana Tallinnat! Laual lehvis Eesti lipp ja plaadilt mängisid Eesti laulud, eesotsas Kukerpillide Jaanipäeva looga. Enam rahvuslikumaks vist minna ei saa! Grillilihal kahjuks Eestiga mingit pistmist polnud, sest Tallegg oma toodangut siia veel ei ekspordi, aga ega maitse vast eriti ei erinenudki. Kahju ainult, et siin väga suurt valikut grillilihasid müügil pole. Eestis on ju nii, et ei poeletid kubisevad erinevas marinaadis lihadest, aga siin midagi sellist pole. Enamasti grillitakse siin vist vorstikesi ja hakklihapihve, sest neid on poodides küll igas esendis, kujus ja tegumoes. Nii, et mul ei jäänudki muud üle, kui ise liha marineerida, mis publiku kinnitusel õnneks hästi välja kukkus. Kuna lapsi oli päris palju (kokku 6), siis korraldasin neile mõned mängud. Elevust olin päris palju! Õhtu edenedes võttis Robi peojuhu ameti enda peale ja pani peale oma lasteaia laulude plaadi ja kutsus kõiki tantsima, mida me ka tegime. Tuli välja, et „Twinkle, twinkle!“ on päris mõnus lugu, mille saatel oma partneri vastu liibuda :) Lõket teha siin muidugi ei tohi, aga õnneks on meil olemas välikamin, kuhu tuli tehtud sai. Kuigi seltskond, kes kokku siin sai, oli väga erinev ja ükteisele alguses enamasti võõras, siis selgus, et kõik sobivad omavahel väga hästi ja õhtu kujunes äärmiselt toredaks ja lõbusaks! Kahjuks sõidavad metrood ainult keskööni, nii et väga hiliste hommikutundideni pidu ei kestnud, mis aga oligi võib olla hea, kui arvestada tõsiasja, et Kallel tuli hommikul tööle ja Axil kooli minna. 

Axi kooli läksin neljapäeval ka mina. Küll mitte hommikul vaid õhtul, sest siis toimus järjekordne ja ühtlasi ka selle aasta viimane arenguvestlus. Kuna Robertit kellegi hoolde jätta ei olnud ja kuna Laura oli tulnud Axile külla, siis läksime seekord vestlusele eriti suure seltskonnaga. Kiirustasime kooli poole ja meie ees ruttasid kaks mustanahalist naist. Nende samm oli üsna kiire, nii et ma olin veendunud, et nad lähevad ka kooli. Robert oli veel natuke hädas, et nad tal jalus olid ja et ta nendest oma tõukekaga mööda ei saanud kimada. Kõndisime siis kooli poole ja ajasime omavahel juttu, kui äkki üks nendest mustanahalistest prouadest selja taha vaatas ja sulaselges eesti keeles ütles: „Tere, kuidas läheb?“ Olime täiesti jahmunud ja ütlesime, et aitäh küsimast, et täitsa hästi ja uurisime muidugi, et kuidas nad eesti keelt oskavad. Tuli välja, et üks nendest naisterahvastest on Axi klassivenna ema ja nad on paar aastat, seoses töölähetusega, Eestis elanud. Teine naine ütles aga, et tema elab juba 12 aastat Eestis, täpsemini Raplas ja tema oskas juba väga hästi eesti keelt. On ikka naljakas maailm küll! Imesid sünnib igal sammul! Prouad ise olid väga vaimustatud ja ütlesid, et nad kohe mõtlesid, et üllatavad meid, kui meid eesti keeles kõnetavad ja et meie näod olid olnud igatahes vaatamist väärt :)

Kooli jõudsime niisiis väga lõbusas tujus. Seekord olid vestlused sätitud kolme-nelja suurde ruumi, kus siis õpetajad väikeste lauakeste juures õpilasi ja nende  vanemaid vastu võtsid. Kella-ajad olid enne kokku lepitud, nii et väga suurt ootamist ei olnud. Näppu anti ka hinneteleht, mis siin asendabki tunnistust ja see oli seekord eriti huvitav, sest lisaks hinnetele oli lehel ka üks lahter kommentaari kohta, kus siis öeldi, kuidas laps tundides hakkama saab ja teine lahter, kus oli soovitused, mida paremini teha, et veel tublimaks saada. Ma ei hakka siin üksipulgi lahkama, mida õpetajad Axi kohta rääkisid, ütlen lihtsalt, et ta on ikka supersuper tubli ja iga ema unistuste laps! Ausalt! Ma olen ta üle hiiglama uhke! Peaaegu kõigiks hinneteks oli 1 ja vaid paar 2-te lipsas sisse. Oh, nii naljakalt kõlab! Nagu te vist aru saate, siis 1 on siin kõige parem hinne ja 5-t ei taha keegi saada ;) Õpetajad kiitsid Axi pühendumust ja seda, et tal on alati kodused tööd korralikult tehtud ja et ta töötab tunnis alati hoolsalt kaasa ja et ta saab teiste lastega hästi läbi ja oskab meeskonnas töötada nii liidri, kui liikmena ja et neil on lausa au olla tema õpetaja! No kas saab veel paremini öelda! Ma olen tõesti vaimustuses! No eks ma tean ise ka, et Ax tubli on, aga kui ikka õpetajad sulle silma sisse vaatavad ja seda kinnitavad, siis on ikka uhke tunne küll. 

Reedel võttis Agnes Laura kooli kaasa, nii et Laura sai osaleda kõigis Agnese tundides. Maru äge kogemus, sest siin käivad asjad ikka üsna palju teistmoodi, kui Eestis. Oligi ehk hea, et tuhapilv Laural aprillis siia ei lasknud tulla, sest sel ajal oli Axil koolivaheaeg ja kooli minemise lõbu oleks ära jäänud. Agnes pidi selleks, et Laura kooli saaks minna, päris kõvasti lobitööd tegema ja direktorilt nõusoleku saama, nii et Ax tegeles selle teemaga lausa kaks päeva. Laurale jäi koolist väga hea mulje. Ta ütles, et õpetajad on kuidagi palju lahedamad ja osavõtlikumad ja et lapsed olid ka toredad olnud. Kõik olid Laurast suures vaimustuses olnud ja imestanud selle üle, kuidas eesti keel kõlab. Nad polegi ju varem eesti keelt kuulnud, sest ega Agnes üksi ju eesti keeles ei räägi. Axil oli ka hea meel, et sai sõbrannale nii toreda päeva korraldada. 

Laupäeva hommikul käisime Robi uues koolis korraldatud laadal. See oli päris lõbus üritus ja ma arvan, et tasuks ka Eesti koolides tegemist. Ma tean, et Laagri koolis oli juba sellel aastal sarnane üritus olnud, mis on igati vahva! Sissepääs laadale maksis igale täiskasvanule 1 nael. Laadaplatsile (ehk siis kooli õue) jõudes hakkasid esimese asjana silma väiksed loomad, kes olid toodud lastele uudistamiseks. Esindatud olid väiksed kitsed, poni, jänesed ja pardipojad. Kes loomi lähemalt tahtis vaadata ja sööta, see pidi maksma 50penni. Sellisel üritusel on see hea külg, et üldse pole kahju raha kulutuada, sest kogu tulu läheb ju kooli heaks, nii et omamoodi tegeled ju annetamisega. Edasi oli väljakule sätitud jalgpallivärav, kust ei puudunud ka väravavaht. Jällegi väikse tasu eest, said soovijad proovida, kas saavad palli väravasse lüüa ja ilmselt järgnes heale sooritusele ka auhind. Meie ei näinud, et keegi oleks palli sisse saanud. Väravavaht oli päris osav. Kooli sisehoov aga lausa kihas tegevustest! Sinna olid välja pandud toidumüümise letid, joogiletid (müüdi ka õlut ja veini) ja seal korraldati ka hulgaliselt erinevaid mänge ja õnneloose. Üks õnneloos nägi välja selline, et maksnud 50 penni, said loa liivakastis kaevata. Robert kaevas kohe mõnuga ja leidis liiva sees suure pudelikorgi. Tuli välja, et see on üks peaauhindadest. Kork tuli anda korraldaja kätte ja siis sai endale auhinna valida. Robert valis lego! Nii nutikas mõte niimoodi õnneloosi korraldada! Teine lahe mäng oli selline, et välja oli pandud neli suurt fotot mingist jalgpalli situatsioonist, aga pall oli pildilt ära kustutatud. Jällegi 50 penni eest said krõpsuga jalgpalli asetada pildil sinna, kus sa arvasid, et pall võis olla. Õige vastuse korral oli võimalik võita palle või täispuhutavaid haamreid. Meie (või õigemini mina) õigesti ei arvanud, nii et pidime leppima lohutusauhinnaga, mis oli kas väike kommipakk või võtmehoidja. Jällegi nii vahva! Siis oli seal veel õnneratas, mida keerutades võis võita õige magusaid auhindu ja mingi paadi õngitsemise üritus, veel erinevaid sorti õnneloose jms. Siis müüdi seal veel valgeid pluuse, kuhu peale sa said ise midagi maalida, võisid lõbutseda rodeo härjal (mitte muidugi päris) ja neid tegevusi oli seal ikka veel ja veel. Kohal olid ka näomaalijad ja Robi lasigi endale näkku  maalida ägeda motiivi, kus otsa ees oli välgu sähvatus ja põskedel punased kujundid. See valik avaldas teistele poistele suurt muljet, nii et kõik järjekorras seisnud poisikesed tahtsid endale samasugust nägu saada. Robi on ikka trendilooja! Lõbutsesime laadal päris kõvasti ja jätsime koolile päris palju raha ja tundsime, et oleme hea asjaga hakkama saanud :)

Pühapäeval oli ilm nii palav (sooja oli üle 30 kraadi), et ega me midagi väga teha ei viitsinudki. Lesisime niisama aias ja tundsime elust mõnu. Päeval vaatasime muidugi õnnetut Inglismaa-Saksamaa jalgpalli kohtumist. Nii kahju oli! See värav, mida ei loetud, ajas ikka hullult närvi, aga no mis sa teed! Saksamaa oli ikka Inglismaast kõvasti parem, nuta või naera. Kui kuumus õhtul juba vaibuma hakkas, siis läksime ratastega sõitma ja no nii palju kurbe ja purjus nägusid, kui pühapäeva õhtul, pole ma veel mitte kunagi varem näinud. Uudistes näidati kuidas keegi oli oma Inglismaa lipule peale kritseldanud, et „Lipp müüa!“ ja kui me eile Robertiga lasteaiast tulles „Õhupallipoest“ läbi läksime, siis ütles meie sõber õhupallipoetädi ka, et ta kiskus kohe hommikul kõik lipud ja pallid ja muud jalgpalliga seonduvad meened kõik aknalt ära. Oh õnnetust küll! Täielik rahvuslik tragöödia! 

Meil tasub aga pöialt hoida, sest meie Kaia on Wimbledonis lausa ajalugu tegemas! Pöidlad pihku! 

 

Tohutute tervitustega!

 

Monday 21 June 2010

Tagasi põnevas argipäevas


Peale Hispaanias käiku oli päris raske tavalisse elurütmi sisse elada. Üsna kummaline, kui mõelda, et olime ära ainult 5 päeva, aga ju siis olid need 5 päeva nii teismoodi ja rutiinist väljas, et lõi kohe harjumuspärase rütmi sassi. Agnes õnneks popitegemisega koolis vahele ei jäänud, aga omamoodi karistada saime me küll. Vanemate patud pidid ikka laste kaelas nuheldama ja nii vaevleski vaene Ax esmaspäeva õhtul kõhuvalus ja öösel lausa oksendas, nii et hommikune kooli minek oli kahtluse all. Päris jama lugu, kui arvestada, et ta niigi oli juba neli päeva „haige“ olnud. Ax, väike vapper hing, võttis ennast siiski kokku ja läks kooli, kust ta aga paari tunni pärast koju tagasi saadeti. No ei olnud veel terveks saanud. Kolmapäevaks oli haigus õnneks üle läinud. Ühest küljest väga jama, et Axile kõhuhäda kallale tuli, aga teisest küljest ei tekkinud koolil niimoodi kahtlustki, et Axi puudumine põhjendatud oli. Lubasime endile aga siiski, et rohkem sellist salaja koolist ära käimist ei korralda. Liiga palju pinget ja liiga palju vassimist. Aus olla on hea :)

Neljapäeva õhtul toimus Roberti uues koolis vanematele korraldatud kooli tutvustav üritus. Rahvast oli päris palju, mis pole ka ime, sest sügisest avatakse seal lausa kolm esimest klassi või nende mõistes ettevalmistusklassi ja igas klassis hakkab käima 30 last! Metsikult palju ikka! Klassi peale on kaks õpetajat, nii et ükski laps vast tähelepanuta ei jää. Robert hakkab käima Kiili klassis, mis inglise keeles kõlab eriti ahvatlevalt ja Robile sobivalt: Dragonfly. Ülejäänud kaks klassi kannavad nimesid Liblikas ja Päevakoer. Siin on üldse kombeks, et klassidel on nimed, mitte tähed. Agnes käib näiteks 7.Paju klassis (i.k Willow). Nii on palju lõbusam! Tutvustava õhtu alguses pakuti vanematele lahkesti kas veini, vett või mahla ja anti näppu ports pabereid, millest osad olid erinevad ankeedid, mis tuleb ära täita ja osad olid erinevad näpunäited lastele ja vanematele. Oli ka kahes eksemplaris vanne, kus olid kirjas kooli, lapsevanema ja õpilase kohustused ja millele tuli allkiri anda ja seejärel kooli jätta. Kui kõik olid endale istekohad leidnud, siis esineseid järgemööda erinevad asjapulgad ja rääkisid kooliga seonduvatest teemadest. Direktor rõhutas, kui oluline on esimesetes klassides lapses kooli vastu huvi tekitamine ja et see on üldse kõige alus ja palus lapsevanematel mitte paanikasse sattuda, kui laps koolist tulles teatab, et täna me ainult mängisime ja ei õppinud küll midagi. Kogu õppetöö pidi ikka läbi mängu käima ja põhiline on ikka see, et laps oleks koolis õnnelik! Siis olid veel mõned naljakad soovitused nagu näiteks, et õpetage oma lastele ikka, kuidas ise kempsus käia, kuidas käsi pesta, kuidas koorega õuna süüa, kuidas banaani koorida jne. Päris naljakas! Robert läheb kooli 9.septembril ja alguses pidid nad käima koolis ainult kümne kaupa, et lapsed suurest kambast kohe ära ei ehmuks. Terve sügisese semestri, mis kestab kuni jõuludeni, on Robil tunnid ainult kella 09.00st kuni 12.00ni ja alates jaanuarist siis juba kella 15.00ni. Öeldi, et esimestel nädalatel võivad vanemad lapsega kasvõi koos koolis olla, et laps harjuks ja kui lapsevanem tunneb, et nüüd on õige aeg, et siis juba jätab lapse üksi kooli. Minu meelest väga armas lähenemine. Kohe kooliga samal hoovil töötab ka lasteaed, nii et vanematel, kes tööl käivad, on võimalus oma laps peale kooli edasi lasteaeda jätta. Käisime ka juba seda varianti uurimas ja paaril päeval nädalas hakkab Robert seda võimalust kasutama. Lasteaed tundus täitsa tore, Robile hakkas seal juba nii mõnigi põnev mänguasjakastist paistev elukas silma ;) 9.juulil lähme uuesti Robi kooli, sest siis toimub tund aega kestev kooli ja klassiga tutvumine. Robi saab oma tulevases klassis ringi vaadata ja uurida, mida põnevat seal on ja samuti saab ta tuttavaks oma õpetajatega. Meie Kallega oleme ka kaasas, et Robil tekkiks mõnusam tunne. Meil õnnestus juba Roberti õpetajat näha ka. Tundus olevat päris meeldiva olemisega, vanuse poolest nii 30-40 vahel. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Hetkel tundub küll, et kool teeb kõik endast oleneva, et lapsed end seal hästi tunneks.

Laupäeva lõunaks oli Robert kutsutud oma lasteaiasõbra Bernhardi sünnipäevale. Bernhard elab siin samas meie lähedal ja ta sai 4-aastaseks. Käisime reedel kingitust ostmas ja Robi valis kogemata nii toreda asja, et ei raatsinud seda kuidagi ära kinkida. Tegemist oli hõbedaselt särava, üsna suure ja kummise draakoniga. Täielik unelmate kingitus! Robi võttis draakoni ööseks lausa kaissu ja oli natuke kurb, et ma ei lubanud sellelt silte küljest ära lõigata. Pidu peeti Bernhardi kodus. Sünnipäevale oli saabunud kolm tüdrukut ja kolm poissi (koos sünnipäevalapsega) ja kõik nad olid Robi lasteaiast, mis oli väga tore, sest nii olid nad kõik omavahel tuttavad. Eriti tore oli aga see, et kohale oli kutsutud ka kaks kasvatajat Roberti lasteaiast, kelle ülesandeks oli siis lapsi lõbustada. Kõigepealt hakatigi laulude ja mängudega pihta ja kui esimene laul tuli veidi hädiselt ja kohmetult, siis juba teise laulu lõpuks olid lapsed hoos. Edasi läkski pidu päris suure tempoga, korraldati erinevaid mängusid, laule, tantse ja jutulugemisi. Samal ajal, kui lapsed lõbutsesid, jõid emad köögis kohvi ja ajasid juttu. Kui trall oli juba üle tunni aja kestnud, siis paluti lapsed lauda. Söögiks pakuti pitsat, arbuusi ja viinamarju. Siis söödi kooki ja siis võtsid kasvatajad lapsed jälle enda hoole alla, et neile järjekordseid mänge korraldada. Minu meelest oleks selle osa nüüd võinud ära jätta. Tegelikult oleksid lapsed tahtnud niisama Bernhardi asjadega mängida ja ootasid kannatamatult, millal kingitused avatakse, aga midagi sellist lastel teha ei lastud. Üks mäng ajas teist taga. Robil sai sellest lõpuks siiber ja ta ütles otsustavalt, et tema läheb igatahes Bernhardi mänguasjadega mängima. Kui peo algusest oli möödunud ca 2,5 tundi, hakati ära minema. Kingitusi polnud ikka veel avatud! Küsisin Robi käest, et kas meie ka äkki ära lähme, aga Robi arvas, et tema enne ei lähe, kui Bernhard on tema kingituse lahti teinud. Ütlesin siis B emale, et me ei saa enne ära minna, kui Robi on näinud, kuidas tema kingitus avatakse. Siis lõpuks toodi kingid lagedale, aga selleks ajaks oligi ainult Robi veel sünnipäevale jäänud. Kingituste avamine on ju nii lõbus tegevus ja ma ei saa aru, miks nii tihti seda ei tehta. See ei ole üldse esimene kord, kus lapse sünnipäeval kingitused avamata jäetakse. Veider! Kui Robi kingitus ka avatud sai ja Robi oli natuke aega saanud enda kingitud draakoniga mängida, siis tulime ka meie ära. Robi ütles, et pidu oli päris tore, ainult et mängida oleks rohkem tahtnud.

Ja nüüd tuleb eelmise nädala kõige, kõige ägedam lugu! Neljapäeval, kui ma jälle oma iganädalasel FOCUSE vabatahtlikutööl olin, siis kutsus tegevdirektor mind enda juurde ja uskuge või mitte – pakkus mulle tööd!!! Küsis, kas ma tahaksin alates septembrist nende juures ametlikult tööle hakata! Töö oleks umbes sama, mis ma praegu vabatahtlikunagi teen, aga siis makstaks mulle selle eest palka ka! Juhuuu! Nii ägeee! Eriti kift on see, et tööaeg on ainult 12h nädalas, mis on kas kaks kuuetunnist tööpäeva või kolm lühemat. Super! Jõulude ajal on kaks nädalat asutus kinni ja peale selle on veel 8 nädalat puhkust võimalik võtta! Täiesti unistuste amet minusugusele, kes tööd rohkem lõbu pärast tahab teha. Töötasu on muidugi minimaalne, nii et kui ma transpordikulu ja väikse lõuna sellest maha arvestan, siis väike tulu vast tuleb, aga mis siis! Ametinimetus on eriti peen – Research Manager, nii et see paneb mu CV tulevikus lausa särama! Olen üliõnnelik! Seltskond on seal ka superlahe, mis minu puhul ongi töö juures vaat, et kõige olulisem. Mul on tunne, et olen või sees!

Suhkrust magusamate tervitustega!

Tuesday 15 June 2010

Hurmav Hispaania!

* Kalle ja Robert Nerjas* Vaade meie rõdult

* Üks Frigiliana peatänavatest* Meie taga paistab Frigiliana* Võrratu vaatega staadion Frigiliana südames


* Tükike Malaga KatedraalistVaade Benalmadena mäe otsast


* Alhambra Palee
*"Pitsid" Alhambra Palees
* Uhke ratsanik Friligiana pidustustelt


* Peomeeleolu

Suur tänu kõigile, kes mulle eilse sünnipäeva puhul õnne soovisid! Te tegite mu päeva tõeliseks pidupäevaks! Ma pole enam ammu nii palju, nii toredaid õnnesoove saanud! Suur, suur aitäh teile kõigile! 


Et aga kõigest järgemööda rääkida, siis jätan sünnipäeva hetkeks kõrvale ja siirdun hoopis Hispaaniasse, sest just sealt me eile hommikul saabusime. Tegime natuke pätti ja Axile mõned popipäevad (ärge kellelegi öelge) ja käisime lühikesel Hispaania-turneel. Kuna Kalle töö ja Axi kool pikka äraolekut ei võimaldanud, siis olime kohapeal vaid neli päeva, aga sellest piisas, et aru saada, et Hispaania on üks äraütlemata lahe paik ja et me tahame sinna kindlasti veel tagasi minna. 

Kalle oli Hispaanias juba ennegi mitu korda käinud ja see on üks tema lemmik maadest, nii et ma põlesin uudishimust, et mis seal siis ometi nii toredat olla võib.

Kohale jõudsime kolmapäeval üsna hilja ja esimeseks ehmatuseks (õnneks ka viimaseks) oli meid vastu võttev tohutu vihmasadu. Vihm oli küll soe, aga no ikkagi – vihm Hispaanias! Mitte just see, mida sa oleksid oodanud. Samas, öösel on ju päris mõnus magada, kui vihma ladistab ja õhk on vihmast värske, nii et me väga löödud ei olnudki ja otsustasime, et kui vaja, siis teeme oma plaane vastavalt ilmale ümber. Elamiseks olime üürinud korteri väikses linnakeses nimega Frigiliana, mis asub Malagast ca 45 minutilise autosõidu kaugusel. Linnake polnud päris mere ääres vaid veidi mägedes. Piltide ja kirjelduse järgi pidi tegemist olema armsa valgete majadega linnaga, aga ega me kohale jõudes sellest aru ei saanud. Vihma kallas, kui oavarrest, nii et vaatasime, et ruttu tuppa saime. Erinevalt tavalisest olukorrast, kus pildid on ilusamad, kui tegelikkus, oli seekord korter oluliselt ilusam ja hubasem, kui see piltidelt paistis, nii et olime väga õnnelikud. Eriti õnnelikud olime aga hommikul, kui meid tervitas päikesepaiste, sinine taevas ja meie rõdult paistvad mäed ning meri! Me olime paradiisis! Ajasime lapsed üles ja läksime linnaga tutvuma. See oli tõesti piltilus linnake! Valged majad, kitsad tänavad, kohvikud ja restoranid siin-seal, ümber linna kõrguvad mäed. Turiste väga palju polnud, aga praegu pole ju veel hooaeg ka. Meri on ju veel jahe. Keset linnaväljakut oli püsti pandud suur lõbustuspark ja hulgaliselt müügiputkasi, mis linnale küll välimuses midagi juurde ei andnud (pigem vastupidi), aga tõotas siiski lõbusaid õhtuid. Täpselt meie seal oleku ajal toimusid nimelt Frigilianas pidustused, mis olid pühendatud linna pühakule, nii et olime kogemata oma külaskäigu sättinud väga heale ajale. Kohvikus hommikusöök söödud, siirdusime ümbruskonnaga tutvuma. Esimeseks päevaks suuri plaane polnud, plaan oli minna randa. 5 minutit autosõitu ja olimegi kuurordlinnas nimega Nerja, kus asuvad rannad, suuremad hotellid, kohvikud, baarid ja restoranid ja kõik muu päikese-turistile vajalik. Päike küll paistis, aga tuul oli natuke jahe, nii et päevitamine nõudis teatavat vaprust. Robert igatahes särki seljast ei võtnud ja Agnes puges aeg-ajalt sooja saamiseks vannilina alla peitu. Muidu oli aga mõnus! Robi vette ei tükkinud (eriti mugav!) ja mängis lamamistoolide varjus liivaga, meie Axiga lugesime raamatuid ja Kalle, kes väga suur päevitamise fänn pole, käis ja tutvus Nerja linnaga. Täielik idüll!  Pärast promeneerisime mööda rannaäärt, imeltesime sinist merd ja kõrgeid palme, nautisime einet ja muidugi ka sangriat. Õhtu veetsime Frigilianas, kus toimus tõeline möll, nii et vaene Robert pidi aeg-ajalt kõrvu kinni hoidma lõbustuspargist tuleva kakofoonia tõttu. Paistis, et erinevate lõbustuspargi atraktsioonidel käis võistlus, kes kõige kõvemini oma muusikat suudab esitada ja see tekitas kokkuvõttes päris hirmsa heli. Robert on vist ikka väga musikaalne, igatahes keeldus ta lõbustuspargile lähemale, kui 100m, minemast. Aeg-ajalt kostsid tohutud kärgatused, mis tänu linna ümbritsevatele mägedele veel eriti suure kõmaka tegid. Ei saanudki aru, mis nende kärgatuste eesmärk oli või kes neid tegi. Võib olla anti niimoodi ümbruskonnale teada, et pidu on käimas. Kahjuks olid kõige lahedamad söögikohad linnakese kohal oma uksed pidustuste ajaks sulgenud. Ei teagi, kas põhjuseks oli see, et arvati, et rahvas ei viitsi treppidest nagunii nii kõrgele sööma ronida, kui all toimub selline möll või siis olid restoranide pidajad otsustanud ka ise pidustustest täiel rinnal osa võtta ja olid seetõttu oma uksed sulgenud. Kohalikku rahvast oli keskväljakul ringi liikumas igatahes tõesti palju.

Reede ja laupäev olid meil planeeritud suuremat sorti ekskurseerimiseks, et siis pühapäeval jälle asja rahulikumalt võtta ja muljeid seedida. Reedese päeva esimeseks sihtpunktiks olid Nerja koopad. Need avastati alles 1959 aastal või õigem oleks vist öelda, et taasavastati, sest neis koobastes on ammustel aegadel elanud mitmed ja mitmed sugupõlved inimesi. Arvatakse et nad elasid seal 25 000 – 4000 aastat tagasi. Koopad on tohutu suured, millest publikule on avatud vaid 1/3. Seal pidid olema isegi koopajooniseid, aga neid veel rahvale ei demonstreerita. Kokkuvõttes võiks öelda, et koopad olid väga vägevad, suured ja võimsad ja natuke ehk kommertslikud. Kõik oli väga mugavaks tehtud, trepid siin, teekesed seal, kõik oli kena ja korralik ja selles mõttes euro. Ei olnud vaja pabistada libastumise pärast või sellepärast, et keegi teelt eksib, sest see polnud lihtsalt võimalik – kõik oli nö puust ja punaseks tehtud. Mugav, kui seltskonnas on väikseid lapsi! Koobastes oli ka lava ja tribüün pealtvaatajatele, kus juulis ja augustis toimuvad kontserdid. Need võivad päris ägedad olla, koopa tohutut suurust arvestades peaks seal väga hea kõla olema. Järgmine sihtpunkt, mis meil plaanis oli, oli delfiinišõu Benalmadena loomaaias. Et see pidi algama alles kell 17 ja meil oli veel hulgaliselt aega, siis põikasime läbi ka Malagast, mis on selle kandi üks suuremaid ja tähtsamaid linnu. Peale selle, et Malagas on suured ostlemise tänavad, uhked rannad ja hotellid ja võimas katedraal, on seal veel ka kunsnik Pablo Picasso muuseum, kes oli selles linnas sündinud. Muuseumisse me muidugi ei jõudnud, sest selleks oli meil liiga vähe aega ja me leidsime, et selle asemel on palju mõnusam niisama tänavatel ringi hulkuda ja kohvikus istudes natuke keha kinnitada.  Tegime ka väikse tiiru katedraalis. See oli ikka väga võimas ja suursugune. Robile kirikud ja katedraalid millepärast väga meeldivad. Ma olen juba mitu korda tähele pannud, et alguses ta jalutab seal niisama ringi ja siis ütleb, et lähme istume nüüd sinna pingile ja siis me istumegi ja Robi istub väga vaikselt ja mõtlikult ja ei räägi eriti midagi ja kui, siis ainult sosistab. Ma olen vahel küsinud, et mida ta mõtleb, mille peale ta tavaliselt ohkab ja ütleb, et ta mõtleb, kuidas maja ehitada :)

Benalmadena loomaaeda jõudsime parajasti selliseks ajaks, et jõudsime lisaks delfiinišoule käia ära ka troopiliste lindude etendusel. See oli päris vahva šõu, kus enamasti papagoid tegid erinevaid trikke. On ikka andekad linnud küll! Kõige naljakam esineja oli aga üks üsna paks pruun kana, keda me küll troopiliseks linnuks ei oleks osanud pidada, kes aga oma etteastega – puud mööda üles siblimise ja katusel jooksmisega – hästi hakkama sai. Ühe etteaste tarbeks kutsuti isegi Ax lavale, kellel tuli käsi välja sirutades seista, et papagoi ta käele saaks maanduda. Delfiinide šõu oli tore nagu alati, sest delfiinid lihtsalt on nii armsad ja andekad loomad. Kift oli see, et basseini külg oli ka läbipaistvast materjalist tehtud, nii et pealtvaatajad ei näinud delfiine mitte ainult siis, kui nad pead veest välja pistsid vaid ka siis, kui nad vee all ujusid. Loomaaeda sõites märkasime, et üle linna sõidavad pisikesed tõstukid, mis viivad inimesi mäe otsa ja meil tekkis kohe tahtmine see lõbustus ära proovida. Mõeldud, tehtud! Tõusime tõstukiga 800m kõrgusele, kust avanes hingematvalt kaunis vaade. Jõudsime kohale täpselt selleks ajaks, kui algas kotkaste šõu. Kuna olime sellel päeval juba kahel loomade/lindude etendusel viibinud, siis tundsime, et see on juba natuke liig. Tore oli vaadata küll, kuidas suured kotkad õhust kanapoegi või muid lihakäntsakaid püüdsid, aga lõpuni me seda etendust vaadata ei viitsinud ja ronisime hoopis veel kõrgemale mäe otsa, kust oli VEEL parem vaade kaugemal asetsevatele mägedele, merele ja all laiuvale linnale. Lihtsalt võrratu! Emotsioonid väsitavad, nii et olime õhtuks omadega päris läbi. Otsustasime, et kesklinnas toimuvatele pidustustele me sellel õhtul ei lähe, käisime lihtsalt söömas ja ostsime korterisse kaasa pudeli veini, et seda juues oleks mõnusam päeva meenutada.

Kui juba kord Andaluusias oled, siis oleks patt mitte vaatama minna selle kandi kõige uhkemat ja võimsamat asja nimega Alhambra Palee. Ma ei hakka siin selle palee ajalugu ümber jutustama, ütlen vaid lühidalt, et see on ehitatud 14. sajandil Hispaaniat valitsenud islamiusulise Nasrid’i dünastia poolt. Seda hoonet peetakse kaheksandaks maailma imeks. Palee asub Granada linna kohal kõrguval mäel ja sõit sinna oli väga ilus. Ümberringi olid mäed, orgudes voolasid jõed, päike paistis, nii et kõik kokku oli imeilus. Kalle niipalju sõitu ei nautinud, sest tema pidi kahjuks roolis olema, aga meie lastega oli me küll vaimustuses. Palee juures oli päris palju turiste nagu ikka selliste maailmakuulsate vaatamisväärsuste juures tavaks on. Enamus turiste tundus aga siiski olevat kohalikud, s.t hispaanlased, kes ilmselt enne, kui muu maailm juulis ja augustis kohale sõidab, käivad aegsasti oma maa võimsamaid asju vaatamas. Ma ei tea, kas me oleme Inglismaa losside ja aedadega nii ära hellitatud või milles see asi oli, aga mingit väga suurt vaimustust palee meis ei tekitanud. Oli küll lahe, kuidas seinad, laed ja aknaluugid olid kõik pisikesi islami usule vastavaid nikerdusi täis tipitud, nii et jäi mulje nagu oleks tegemist pitsist seintega, aga kui me olime juba kaks sellist ruumi ära vaadanud ja neile järgnes veel mitu ja mitu üsna sarnast tuba, siis muutus see asi kuidagi üksluiseks. Ilusad vaated olid jälle palee kõrval asuvast kindlusest ja aiad, mis paleed ümbritsesid, olid ka kaunid, aga väga suurt vau-efekti ükski asi meis ei tekitanud. Lihtsalt oli ilus vaadata ja punkt kirjas, et „nähtud“.

Pühapäeva hommikul, kui me olime taas randa siirdumas, sõitis meie väravast mööda mitu hobust, millel ratsutasid kostümeeritud mehed, kelle taga istusid flamenco-riietes naised. Jätsime hetkeks rannaplaani sinnapaika ja läksime ka linnaväljakule vaatama, et mis toimub. Linna keskus kihas inimestest ja hobustest. Ma pole nii palju hobuseid ühes koos näinudki, kui võib olla mõni hobuste koppel välja arvata. Ratsanikud olid enamuses mehed, kes kandsid traditsioonilisi riideid ja uhketes kirevavärvilistes flamencokleitides naised. Tohutu ilus oli neid vaadata! Sättisime siis ka endid publiku hulka seisma ja ootasime, et mis edasi saab. Ratsanikke ja tütarlapsi kleitides tuli aina juurde, aga midagi muud nagu ei toimunudki. Kuulsime kohalikelt, et algama pidi paraad. Vihma hakkas tibutama ja meie seisime ja ootasime. Vihm jäi järgi ja meie ikka ootasime. Mitte midagi ei toimunud, peale selle, et ratasnikud aina uued õlled käsile võtsid ja omavahel ning flamenco-tüdrukutega lõbusalt vestlesid. Robil hakkas juba lõpuks hirmus igav, mis väljendus pidevas vingumises ja kui me olime juba tund aega lihtsalt jorutanud, siis loobusime ootamast ja läksime randa.  Päike oli paistma hakanud ja ilm oli nii soojaks läinud, et isegi vesi tundus natuke soojem olevat. Agnes käis isegi ujumas (täitsa hull!), meie Kalle ja Robertiga piirdusime ainult veepiiril jooksmise ja mängimisega. Täiuslik rannapäev puhkuse lõpuks! Kui me õhtul Frigilianasse tagasi jõudsime, siis kubises linn ikka veel ratsanikest ja flamenco-tüdrukutest. Ei teaga, kas nad paraadi üldse pidasid või unustasid nad selle suures jutu- ja peohoos ära. Kärgatused linnaväljakult kostsid igatahes veel hiliste õhtutundideni ja öösel, läbi une, oli kuulda hobuste kabjaplaginaid, kui nad oma väsinud peremehed koju viisid.

 

Esmaspäeva hommikul tuli meil väga vara startida, et mitte oma lennukist maha jääda, kuid vaatamata väga varajasele kellaajale korraldas Kalle mulle ikkagi sünnipäevahommiku – kohvi oli valmis, võileivad laual ja ei puudunud ka maailma parim kingitus - minu ühe lemmik laulja Katie Melua uus plaat ja nädalalõpp kahele suvises Pärnus! Mis sa hing veel oskad tahta! Mul on maailma parim mees!!!

Lennujaama sõites küsis Robi, et noh emme, mis sulle siis Hispaanias kõige rohkem meeldis? Jäin täitsa mõttesse, et mis see siis oli. Kõige rohkem ilmselt need võrratud mäed ja meri ja palmid ja valgete majade ja kitsaste tänavatega linnakesed. Lõbusad inimesed, head söögid/joogid ja tunne, et aega on maa ja ilm! Kõik vaatamisväärsused muidugi veel sinna otsa, aga kui seal poleks ka ühtegi loomaaeda, koobast või paleed, siis ikkagi oleks see üks võrratu paik, kus olla. Tükike südamest jäi sinna!

 

Kallid, musid, pikad paid!

Tuesday 8 June 2010

Emotsioonidest tulvil

Neljapäeva hilisõhtul saabusid meile külla minu kolm sõbrannat. Olin neid juba ammu külla oodanud, nii et kohtumisrõõm oli väga suur! Kuna tagasilend oli planeeritud juba pühapäevaks ja et neist keegi enne Londonis käinud ei olnud, siis tuli programm läbida eriti intensiivselt ja seda me ka tegime.

Oleks ju suisa patt käia Londonis ja mitte siin šopata. Et seda pattu oma hingele mitte võtta, siis reedene päev kuluski põhiliselt poodides lõbutsemisele. Pärast külastasime kodukandi pubi ja nii see päev õhtusse veeres.

Laupäevast võtsime aga viimast! Hommikul startisime kesklinna, et näha ja pildistada kohustluslikke elemente nagu Buckinghami palee, Big Ben ja teha üks tiir London Eye’ga. Buckinghami palee juurde jõudes oli see politseinikest ümber piiratud, väljaku keskele sätiti poodiumi ja rahvas ootas kannatlikult, trotsides ohtu päikesepiste saada. Politseiniku käest kuulsime, et käimas on Kuninganna sünnipäeva pidustuste peaproov. Kuningannal on sünnipäev tegelikult 21.aprillil, aga seda tähistatakse hoopis juunis suure paraadiga. Sellel aastal toimub paraad 12.juunil. Seisime ka natuke aega rahvamassis ja vaatasime, kuidas poodiumilt hoolikalt tolmu pühitakse. Korraks marssisid üle väljaku auvahtkonna punaste kuubede ja musta karvamütsiga tegelased, aga muud märkimisväärset seal ei toimunud. Otsustasime edasi minna. Jalutasime puhkpilliorkestri saatel läbi pargi. Muusika tuli pargi servalt. Sinna jõudes avastasime, et päris õige peaproov toimub hoopis seal. Terve väljak oli täis karvamütsidega vennikesi (kellest meil oli hirmus kahju, sest päev oli kohutavalt palav), hobuste seljas istuvaid tegelasi ja muid asjamehi. Pealtvaatajaid oli metsikult. Tunglesime natuke rahvamassis ja vaatasime seda möllu. Päris kift vaatepilt, aga kuna massiüritused kuumal päeval pole just väga meeldivad, siis me eriti kaua seal ei viibinud ja läksime edasi, et teha pilte punaste telefoniputkade, taksode ja Big Beni taustal. London Eye’le saamiseks tuli ära sabatada mu elu pikim saba ja ma olin enda peale natuke isegi pahane, et ma sinna minna otsustasin, sest aega läks ikka meeletult ja kui alguses olime elevuses ja rõõmsas tujus, siis lõpuks hakkas selg valutama, päike paistis lagipähe ja jutt enam ei jooksnud. Ühesõnaga, kohutavalt tüütu! Kui me lõpuks sõitma hakkasime, siis tuli hea tuju tagasi, vaated olid endiselt ilusad ja lõppkokkuvõttes ei olnud asi sugugi nii hull. Tüdrukud jäid igatahes rahule ja see ongi ju põhiline.  Peale London Eye’d kiirustasin mina koju, sest meil oli plaanis käia ühte maja vaatamas. Me ikka vaatame veidi ringi, et ehk leiame endale veid parema maja, aga seni pole ükski veel meie praegust maja üle trumbanud. Siin on lihtsalt nii võrratu köök, suur aed ja armas elutuba. Kolm suurt puudust ongi – vaja oleks veel ühte wc-d, suuremat esikut (praegu meil põhimõtteliselt polegi esikut) ja kogu majja gaasikütet, sest selles majas on alumisel korrusel elektri põrandasoojendus, mis on väga, väga kallis lõbu. Maja, mida me vaatamas käisime, ei olnud taaskord suurem asi – kõiki põrandaid kattis hele vaipkate (jube!), köök oli väike ja pime, söögituba oli veel väiksem ja pimedam, majal oli kolm korrust (tüütu!), aed oli imetilluke, nii et me ei hakka kolima. Tegelikult ongi ju hea, sest kolimine on ju kohutavalt tüütu. Maju vaatamas käia on aga väga põnev, nii et see on meil varsti juba natuke nagu väike hobi. Ükspäev käisime vaatamas ühte väga kiftis kohas asuvat ilmatu suurt maja, mille üürihind oli meile täitsa vastuvõetav ja see tekitas juba enne väikseid kahtlusi. Fotode järgi tundus maja kena, aga no see, mida me nägime, oli midagi enneolematut! Seal ei olnud vist iialgi remonti tehtud või ühtegi mööblitükki välja vahetatud. Köögis olid seina sisse ehitatud metallustega seinakapid (umbes nagu seifid), magamistubades olid kraanikausid, kempsupott nägi välja nagu bidee, toad olid täis väga vana mööblit ja kogu see asi nägi välja nagu ajaränd. Ma usun, et aastal 1930 võis see kõik väga moekas olla. Kindlasti saaks sellest majast väga kift elamine, kui see korda teha ja kui me otsiksime maja, mida osta, mitte üürida, siis ma oleks selle kohe ära ostnud, aga no sellist koletist üürida – kindlasti mitte.

Kui nüüd laupäeva juurde tagasi tulla, siis kesklinna külastusega see päev ei piirdnud. Õhtul algas alles päeva lõbusam osa ja alustuseks läksime vaatama palju auhindu saanud muusikali Billy Elliot. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest ta arvas, et ei hakka tüdrukute õhtut segama. Muusikali etendati teatris nimega Victoria Palace Theatre. Ma ei olnudki veel siin muusikali vaatamas käinud, nii et kogemus oli mullegi väga põnev. Teater oli väga ilus, punastes ja kuldsetes toonides ja jättis suursuguse mulje. Kuna piletid olid üsna kallid, siis võtsime võimalikest variantidest odavaima ja istusime kolmandal rõdul. See oli päris huvitav kogemus, sest istmed läksid üles enam-vähem püstloodis, nii et minu ees olevas reas istuva inimese pea oli minu põlvede juures. Istusime nagu kanad õrrel ja leidsime, et kõrgust kartval inimesel tasuks ikka piletid kuhugi allpool asuvatesse ridadesse võtta. Tegelikult tasuks ilmselt kõigil piletid võimaluse korral alumistesse ridadesse võtta, sest veidi ebamugav oli sealt kõrgelt kogu seda mängu jälgida. Muusikal rääkis ühest kaevurikülas elavast poisist, kes tahab saada balletitantsijaks ja kuidas ta peab oma  isa, venna ja üldse kogu külarahva meelt muutma, sest mehised mehed ei taha muidugi tantsukoolist ega üldse balletist midagi kuulda. Muusika sellele tükile on kirjutanud Elton John ja muusika oli tõepoolest väga hea. Peaosas oli üks umbes 12 aastane poiss, kes oli nii andekas, et me ei uskunud oma silmi. Ta tantsis nii balletti, kui ka rocki, steppis ja laulis ja näitles ka ju veel! Uskumatu kuju! Saal oli peaaegu täiesti välja müüdud. Kõigest mõned vabad kohad paistsid siin-seal, nii et meil oli hea meel, et piletid varakult ära ostsime. Publik oli aga tulnud nagu kinno, mitte nagu teatrisse. Eks ma olin kuulnud ka, et siin käiakse muusikale vaatamas väga vabas rõivastuses, aga no ikkagi oli imelik vaadata. Mõni oli lausa rannaplätudega ja mõnel oli etenduse ajal õlletops käes. Imelik! Eriti imelik oli aga see, et publik tundus kuidagi väga labane. Kõige lõbusamad kohad olid nende meelest sellised, kus keegi kedagi persse saatis (vabandust väljenduse pärast) või siis keegi kellelegi keskmist sõrme näitas. Siis rahvas möirgas naerda nagu meeletu! Kuna näitlejad oma publikut ilmselt tunnevad, siis oli selliseid kohti etenduses päris palju, mis oli veidi häiriv. Üldse elati etendusele hirmsasti kaasa, nii et kui etenduses mingi asi väga halvasti oli, siis kostsid saalist kaastundlikud häälitsused ja kui jälle oli helge hetk, siis oli kuulda rõõmsaid hõikeid. Eriti naljakas oli see, et kui vaheaeg tuli, siis enamu inimesi siirdus baari, kus menüüs olid valdavalt alkohoolsed joogid. Osad inimesed aga koukisid oma kottidest välja isiklikud salatid ja saiakesed ja asusid sööma. Väga veider! Üldiselt jäime etendusega aga rahule, sest muusika oli tõesti hea, tantsud ilusad ja näitlejad tasemel.

Peale teatris saadud elamusi läksime edasi ööklubisse. Siin ei ole nii nagu Eestis, et lähed lihtsalt klubisse. Enamus ägedamaid klubisid on avatud ainult klubi liikmetele või saab sisse ainult juhul, kui oled külaliste nimekirjas. Meil oli õnneks eeltöö tehtud, nii et võisime julgel sammul klubi poole astuda, sest nimed olid kirja pandud. Kohale jõudes nägime, et ukse taga vonkleb pikk saba inimestest, kes kõik tahtsid klubisse sisse pääseda. Klubi ukse ees seisis mitu tähtsat tegelast, nimekirjad käes ja jälgisid hoolega, keda sisse lasta, keda mitte. Ega see, et sa nimekirjas oled, ei tähenda veel, et sa sisse saad. Nägude järgi käib valik ka. Ootasime siis ja vaatasime rahvast. Tundub, et ööklubi moe märksõnaks on „less is more“ ehk siis et mida vähem, seda parem. Peaaegu kõik neiud olid peole tulnud imetillukeste kleitide ja imekõrgete kontsadega. Et asi veelgi ahvatlevam oleks, siis olid osad kleidid varustatud veel hulgaliste aukudega, nii et ainult strateegilised piirkonnad olid kaetud.  Kui järg meieni jõudis, siis vaadati meid pealaest jalatallani üle ja küsiti, et kas meil kõigil on ikka kõrget kontsad? Noh, meist enamusel oli ja et keegi just plätudega polnud, siis peale mitte väga lühikest mõttepausi, lasti meid sisse. Olime rõõmsad, aga natuke vastik tunne oli ka. Oli tunne nagu oleksime läbinud lihaleti kvaliteedikontrolli.  Aga me ei lasknud tujul langeda, sest lõppude lõpuks tahtsime ju pidutseda ja tantsida ja no kui kord on selline, et uksel kontrollitakse „euronõuetele vastavust“, siis mis seal ikka. Klubi polnud väga suur, aga muusika oli väga hea ja ruumi tantsimiseks ikka jagus. Huvitav on see, et kui Eestis on „õigeks“ peole jõudmise ajaks kuskil kella 1 ajal öösel, siis seal käis möll juba kell 23.30! Rahvast oli palju, enamus tantsis ja möllas ja oli väga lõbusas tujus. Tantsisime täie raha eest ja aeg-ajalt liitusid meiega ka erinevad noomehed. Kuna ma ei ole enam ammu klubides käinud, siis ma ei oska Eestiga võrdlust tuua, aga minu jaoks oli jube veider see, et peaaegu kohe läks kuttidel väga ühemõtteliseks jutuks ja kui ma siis viisakalt ütlesin, et tänan ei, et mul on elukaaslane olemas ja me tulime siia lihtsalt tüdrukutega lõbutsema, siis lõppes ka tants ja noormees siirdus uutele jahimaadele. Mõni mees rabas lihtsalt tantsu ajal mu käe enda kätte ja vaatas, kas sõrmus on sõrmes. Niisama tantsima enam siis ei tuldagi või? Aga noh, kiire elu, aega pole raisata, kui lootust pärast kuhugi püherdama minna pole, siis milleks oma kallist aega tantsule raisata. Seltskond oli aga üldiselt väga lõbus ja sõbralik ja me tundsime endid seal väga hästi. Järjekordne uus kogemus tabas mind kempsus. Seal istus üks suur tädi, kes jagas soovijatele käte kuivatamiseks paberit ja kelle ees laual olid erinevad tooted – deodorandid, lõhnaõlid, pulgakommid jms ööklubis hädavajalikud asjad. Kes neid tahtis kasutada, see pidi tädile maksma ja siis võis endale sutsu lõhna peale lasta või pulgakommi põske pista. Kuna ööklubis oli üsna palav, siis kulus lõhn vist päris paljudele marjaks ära. Praegu tuli mul mõte, et ehk saaks seda ideed Eestis ka kuidagi rakendada. Äkki võiks bussi reisisaatjatele bussides väikse leti avada, saaks linnakassa täiendust ja bussis oleks ka meeldivam sõita, kui inimesed hästi lõhnaksid või selle asemel, et kurjad olla, hoopis rõõmsalt kommi lutsutaksid. Peaks linnapeale ettepaneku tegema ;) Meie nautisime aga pidu ka ilma pulgakommita ja kui kell juba 2 läbi oli ja meie kõrgetes kontsades jalad juba eriti valusaks olid tantsitud, siis hakkasime koju tulema. Õnneks käivad siin ööbussid, nii et taksole ei tulnud raha raisata. Bussis saime aga tunda kerget närvikõdi. Ühes peatuses tuli peale suur kamp purupurjus noormehi, vanuses vast nii 18-20. Istusime bussi teisel korrusel ja sinna tulid ka kutid. Istusid bussi tagumisse otsa maha ja hakkasid meid hõikuma. Ikka, et „hei beib, hei beib“ jne. Meie ei teinud välja. Siis nad hakkasid meid erinevates keeltes kõnetama, aga kuna me endiselt ei reageerinud, siis nad otsustasid, et me oleme venelased ja hakkasid meid kommenteerima. Jube ebamugav! Me olime juba täitsa mures, et mida me nendega peale hakkame, kui nad peaksid samas peatuses, kus meiegi, maha tulema. Vastikud on sellised purjus noored kuked. Kambavaim on ju tugev ka, pärast annavad veel peksa või vägistavad ära või no ma ei tea. Me olime küll neljakesi, aga neid oli ikkagi rohkem. Ühesõnaga jube, jube vastik! Meie peatus aina lähenes ja kutid maha ei läinud. Olime juba päris mures. Mingil hetkel tekkis neil millestki omavahel tüli ja nad hakkasid omavahel kaklema, nii et veri lausa lendas ja tänu sellele möllule olime meie neil muidugi meelest ära läinud. Uhh, vedas! Kohe saabus ka meie peatus, nii et saime rahulikult koju tulla.

"Lõpp hea, kõik hea" nagu ütleb vanarahvas ja õige ka! 

 

Teid kõiki kallistades! 

 

Tuesday 1 June 2010

Lossis ja loomaaias


Oleme nüüd usinasti peaaegu igal õhtul ratastega sõitmas käinud. Lemmik on Richmondi park, mis on ikka nii meeletult suur ja täis nii erinevaid radu, et seal võiks vist terve päeva veeta. Meie oleme enda jaoks avastanud sellise toreda raja, mis viib kõigepealt läbi metsatuka, mida mööda jõuame natuke lagedamale alale, kus kasvab üks ümber kukkunud tamm. Tammele omaselt pole see aga oma elujõudu kaotanud ja kasvab  maa peal külitades edasi. Seal teeme peatuse, sest Robertil on vaja selle puu otsas ronida. Edasi sõidame jäneseid ja hobuseid vaatama. Jänesed elavad seal pargis päris suure karajana ja on endale maa sisse kõvasti auke ja käike uuristanud. Eriti julged nad pole, nii et neile tuleb üsna vaikselt läheneda. Kui keegi just hobustega ei ratsuta, siis on nad ka seal samas oma koplis ja einestavad. Kui jänesed ja hobused on vaadatud, siis sõidame edasi, et otsida üles hirvede kari. Nemad pole alati ühe koha peal ja liiguvad ringi. Aga see pole mingi väike kari, seal on oma 200-300 hirve ja nad ei pelga inimesi üldse vaid uurivad oma suurte uudishimulike silmadega ümbrust ja ei lase ennast mööduvatest jalutajates, ratturitest ja jooksjatest häirida. Kari on jaotunud gruppideks, kus isased on omaette, emased veidi eemal ja varsad koos mõne emasega on veel natuke kaugemal. Mina ikka väga lähedale neile minna ei taha, kuidagi kõhe on. Nad on ikka päris suured loomad ja isastel on ikka päris võimsad sarved. Mõned inimesed käivad küll neid otse nina alt pildistamas. Ma kastuaks ikka zoom’i. Hirved leitud, sõidame edasi. Tee läheb allamäge, mis on tore, aga hiljem tuleb selle lõbu eest maksta pika tõusuga. Noh, hetkel sellele ei mõtle. Mõnus on kihutada! Hiljem, poole tõusu peal, teeme jälle peatuse, sest oleme jõudnud väikse tiigini, kus elab päris palju linde. Tundub, et nad on kuidagimoodi partidega suguluses, aga millises täpselt, seda ei oska öelda. Robert loobib tiiki kive ja meie vaatame, kuidas käib lindude arumelu. See on päris lõbus vaatemäng. Emane lind jalutab nagu muuseas kaldal ja teeb näo, et otsib süüa. Ise aga piilub salaja kogu aeg seljataha, et kas isane ikka tuleb järele. Muidugi tuleb! Isane paistab olevat natuke ähmis, vaatab vilksti siia-sinna, et ega keegi tema pritsessi pihta ei taha panna ja et endast paremat muljet jätta, ajab oma kaelasuled puhevile. Emane lind sulpsab vette. Kibekiiresti järgneb talle isane, ise jälle teraselt ümbrust uurides. Natuke ujunud, tuleb emasel linnul jälle himu midagi kaldalt otsida, isane lind jälle sabas. Ja nii edasi ja nii edasi. Väga lõbus vaatepilt! Kui Robi enam kive visata ei taha või õigemini, kui me oleme teda veennud selles, et ta seda teha ei taha, siis jätkame oma mäkke rühkimist ja oleme varsti tagasi metsatukas, kust me oma ringi alustasime. Terve tagasitee läbi metsatuka läheb kergelt allamäge, mis on väga meeldivaks auhinnaks peale pikka tõusu. Koju jõuame väsinud ent õnnelikena :)

 

Pühapäeval käisime taaskord Troopilises loomaaias, sest Robi tahtis kangesti Kallele ja Agnesele seda vahvat kohta näidata. Kuna tegemist oli puhkepäevaga, siis oli seal ka rahvast oluliselt rohkem ja etendusel näidati natuke teistsuguseid loomi. Sisalikud ja kaimanid (krokodilli sugulased) olid ka seekord olemas, aga tšintšiljade asemel (Axi kurvastuseks) tutvustati meile seekord suurt prussakat, kolmesaja jalaga sajajalgset, kes oli nii pikk nagu mehe käelaba ja siis veel suuri taranteleid, kes nende sõnul väga mürgised pole. Sülle me neist kedagi võtta ei tahtnud. No pole midagi parata, aga prussakas ei ole armas loom ja ka suur karvane ämblik ei tundu eriti nunnu. Sisalik aga sai seegi kord Robi süles mõnuleda ja ka Ax sai selle triki ära teha.

Kui kõik loomad olid üle vaadatud, siis läksime Syoni lossi. Selles lossis elab juba 400 aastat üks ja sama perekond ja selle pea tema Kõrgeausus Hertsog Northumberland on nii kena, et on oma lossi avanud vaatajatele märtsist oktoobrini igal kolmapäeval, neljapäeval ja pühapäeval. Loss oli algselt (1415 a) ehitatud kloostriks. See maja meeldis väga Kuningas Henry VIII esimesele naisele Catherinele, kuna seal peeti häid jutlusi ja seal oli võrratu raamatukogu. Siis aga tulid segased ajad, mil toimus kuninga lahutus, mis põhjustas usulises mõttes paraja möllu. Selle tagajärjel (või tulemusel) määras Henry VIII ennast Inglise Kiriku kõrgeimaks juhatajaks. Richard Reynolds, kes oli nunnade pihiisa, ei suutnud aga sellega leppida, mille eest ta 1535 aastal julmalt hukati ja tema keha kloostri sissesõidutee äärde maeti. Hiljem pühitseti ta märtriks. 1539 aastal saatis Henry VIII kloostri laiali. Sellega aga lugu ei lõppenud! 1547 aastal, kui Kuningas Henry VIII suri, siis viidi tema sark teel Windsorisse, Syonisse ja see jäi sinna terveks ööks. Öösel aga oli kirstu kaas lahti hüpanud ja kui see õnnetus hommikul avastati, siis leiti, et koerad lakuvad kuninga maiseid jäänuseid. Seda võeti kui karistust kuningale selle eest, et ta oli kloostri pühadust teotanud.

Peale kloostri laiali saatmist sai hoonest kuninglik vara, see ehitati ümber elumajaks ja sinna asusid elama mitmed kuninglikud kõrgused teiste hulgas ka tulevane kuninganna Elizabeth I. Just selles majas tehti talle 1558 aastal ettepanek hakata kuningannaks, mille ta ka kohe vastu võttis. 1594 aastast alates on selles majas elanud perekond Northumberland.  

Nii, et sellise väga värvika minevikuga maja. Kuigi väljast see maja teab, mis vaatamisväärsus polegi (aga klooster ei peagi ju väga silmatorkav olema), siis seest on see küll väga uhke. See on muidugi palju väiksem, kui Windsor, aga kulda ja karda on seal vaat, et sama palju. Eriti meeldis meile raamatukogu. See oli meeletult pikk ruum, mille seinu ääristasid ilmatu vanad raamatud. Kõik oli väga stiilselt kujundatud. Muuseumitädile hakkasime me millegipärast väga meeldima ja ta tegi meile seal vaat, et privaat ekskursiooni. Kõikidesse ruumidesse sisse minna ei saanud, aga ukse pealt piiluda sai ikka. Päris eraruumidesse minna muidugi ei võinud, kuigi meil Robertiga õnnestus käia ühes wc-s, mis tegelikult külastajatele avatud pole. Robil tekkis mure ja muuseumitädi juhatas meid salaja sinna kempsu. Perekond Northumberlandil on tegelikult veel kaks lossi, üks kuskil Šotimaal, teine Inglismaal ja siis veel mõned väiksemad valdused siin-seal. Hetkel pididki nad olema oma Šotimaa residentsis. Muuseumitädi oli nii suures elevuses, et näitas meile peale kõige muu veel ka raamatut selle perekonna teisest lossist ja soovitas sinna minna, sest see pidi veel palju uhkem olema. Lossidest siin maal juba puudust ei tule. Kuna viimasel ajal on väga popiks saanud otsida kõigi tähelepanu pälvinud ettevõtmiste juures seost eestlaste või Eestiga, siis ei tule ka siinkohal pettuda! Uurides lossi üles pandud kloostri asutajate sugupuud, siis nägime, et kohe sugupuu eesotsas oli ka üks Tallinnast pärit isik. Nimi läks mul kahjuks meelest ära ja vaevalt, et see nüüd päris eestlane oli, aga no ikkagi, Tallinn oli kaardil! Uhke!

Uhke on ka lossi ümbritsev aed, kus on väga ilus talveaed ja armsad jalutusrajad, mis on ääristatud erivärviliste rododendronite, muude ilupõõsaste ja lilledega. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja lossi ja selle aeda hakati sulgema, siis me väga põhjalikult aeda uurida ei jõudnud. Ongi hea, siis jääb teiseks korraks ka midagi.

 

Agnes sai kõik oma eksamid tehtud! Hurraaa! Kui edukalt või edutult, see selgub ilmselt järgmisel arenguvestlusel. Hetkel naudivad nii Ax, kui ka Robi koolivaheaega. Kahjuks kestab see ainult ühe nädala, et siis kuni 22.juulini võiduka kooliaasta lõpuni vastu pidada!

 

Rõõmsavärviliste tervitustega!