Wednesday 21 July 2010

Juba homme Eestisse!

Agnesel on homme selle aasta viimane koolipäev! Hurraaa!!! Lõpuks ometi! Ta on sellest koolis käimisest juba väga ära tüdinenud ja käib mulle igal õhtul peale, et äkki ta võiks järgmine päev kooli mitte minna. Ma pole lubanud, kuigi tohutut õppimist sealt enam ei toimu vaid tegeletakse hoopis erinevate lõbusamate tegevuste ja filmide vaatamisega. Tegelikult ju täitsa lahe, sest need on olnud sellised mõtlemapanevad ja silmaringi laiendavad filmid. Üks oli näiteks sellest, kuidas India on maailma kõige suurem prügi ümbertöötleja. See käib nii, et hulk rahvast töötab prügimäel, kus nad sõna otseses mõttes käsitsi kogu prügimäele saabunud sodi läbi käivad ja sealt kõik kilekotid, plastmassist pudelid, pakendid ja muu „väärtusliku“ välja korjavad. Siis viiakse kogu sorteeritud kraam kogumispunkti, kus need siis puhastatakse ja ümber töödeldakse. Agnes oli sellest filmist üsna šokeeritud. Ühest küljest sellepärast, et inimestel tuleb sellist tööd teha ja teisest küljest sellepärast, et kui vastikult palju prügi inimkond toodab. Inglismaa ei ole muide just eriti eesrindlik oma prügimajanduses ja alles hakkab harjuma prügi sorteerimisega. Kummaline on see, et siin kogutakse küll pudeleid, paberit ja toidujäätmeid, aga mitte pakendeid. Imelik, sest pakendeid on ju kõige rohkem. Suurte supermarketite juures on küll pakendiprügi konteinerid, aga et meil autot pole, siis ma pean häbiga tunnistama, et viskame need üldise prügi hulka. Kuigi, kuna me sorteerime ära nii toidujäätmed, paberi, kui ka pudelid, siis üldine prügi ongi põhimõtteliselt pakendid. Vaat, kui pikk arutelu ühe Agnese koolis nähtud filmi pärast :) Axi koolis on range kontroll koolis viibimise üle. Olen seda korduvalt juba rääkinud ka, aga nüüd aasta lõpus, said need lapsed, kelle koolis käimise % oli vähemalt 98%, auhinnaks filmipäeva, kus näidati lahedaid filme ja juurde pakuti veel snäkke, nii et mõnus auhind tublidele koolis käijatele. Jälle erinev Eesti süsteemist, kus premeeritakse heade hinnetega lapsi, mitte aga neid, kes kohal käivad. Mina katsusin ikka alati koolis kohal olla, sest nii jäi mingi tarkus ikka külge ja kodus oli lihtsam õppida. Agnes ütles, et tema katsub ka ikka järgmisel aastal võimalikult palju kohal käia, et siis auhinnaks filmipäevale saada. Sellel aastal jäi tema % vist kuhugi 93 kanti. Eks see aasta oli talle stressirohke ka ja nii tulid tõved kallale. Nüüd on tal juba oma kamp tekkinud, nii et iga päev koolist tulles on tal mõni nali rääkida, mis neil seal juhtus. Mul on selle üle väga hea meel!

Laupäeval käisime tutvumas allahindlustega ja ma pean ütlema, et võrreldes jaanuariga, kus ma allahindlustes lausa pettusin, on nüüd hinnad nii madalale lastud, et kui mul oleks rohkem aega ja viitsimist olnud, siis oleks võinud vist ennast pankrotti shopata. See on lihtsalt meeletu! Nii, et kallid poodlemishullud, soovitan teil järgmisel aastal oma Londoni reis sättida kuhugi juuli keskele. Suuremate numbrite kandjatel on muidugi rohkem valikut, mis on tore, sest selletõttu oli mul valik väiksem ja nii jäi rohkem raha alles. Kallel jälle veab, sest ta on nii pikk ja kuna siin väga palju pikki mehi ei ole, siis on temal alati allahindlustel lõbu laialt. Ma ikka vahel mõtlen, et ma peaks olema kas veel number väiksem või siis paar numbrit suurem, et valik oleks parem. Kalle eelistaks muidugi seda number väiksemat varianti (kui valima peaks), aga ma ei viitsi ja suurem olla ka nagu ei taha. Nii, et pean oma numbrivariandi juurde jääma. Mul käis just külas üks juuksur, kes on eestlane, aga elab siin ja teeb kodus ka juuksuritööd, mis on poole soodsam, kui salongis, nii et väga hea variant. Ta vaatas siin Facebookis ühe oma sõbranna pilte ja ütles, et ta olevat väga palju maha võtnud, et Eestis ju kõik dieeditavad, et ühiskond nõuab ja et muidu ei püsi konkurentsis. Karm värk! Ma hakkasin mõtlema, et ma eriti ei tea kedagi, kes niiväga dieeditaks. Ju see oleneb vist seltskonnast, kus sa liigud ja sellest, kas ja kellega ja mil viisil sa konkureerida tahad. 

Pühapäeval käisime oma sõprade Siimu ja Riinaga Regent Pargis piknikul ja niisama jalutamas. Kuigi me nüüd teame, kuidas PEAKS piknikul käima, siis me sellegipoolest ei hakanud klaasist pokaale ja metallist nugasid/kahvleid/lusikaid kaasa vedama ja piknikutasime ikka eestlaste kombel. Mõnus oli! Pärast ronisime Primrose mäele, kust on võrratu vaade linnale, nii et paistab nii City, kui ka London Eye ja püha Pauli Katedraal. Seal oleks lahe uut aastat vastu võtta, kogu linna ilutulestik justkui peopeal. Plaan oli minna veel roosiaedadesse ja  ka paadiga sõitma, aga tänu pühapäevasele päevale ja ilusale ilmale oli liiklus tiigil nagu kiirteel tipptunnil ja saba paadi laenutamiseks mitmesaja meetrine, nii et loobusime üritusest. Pargis mängis mingi jazz’i punt ja kuna Kalle ja lapsed ei viitsinud roose vaatama tulla, siis jätsime nad muusikat kuulama ja läksime Siimu ja Riinaga roosiaedadesse jalutama. Oh, millised lõhnad ja värvid! Mul oli natuke kahju, et ma eelmisel nädalal Sirtsu ja Tõnni sinna ei viinud, neile oleks seal kindlasti meeldinud. Eriti muidugi Sirtsule. Mulle ikka tohutult roosid meeldivad! Kui me Eestisse tagasi kolime, siis teen endale ka roosiaia. Peale rooside nägime me veel paari musta luike, kes olid nii ilusad oma mustade sulgeda ja erkpunase nokaga (lugu illustreeriva foto autor on Siim). Võrratu! Ma ei mäleta, et ma oleks enne musta luike näinud. Äärmiselt ilusad ja suursugused linnud. Nii, et jälle üks väga tore päev koos Siimu ja Riinaga. Kohutavalt kahju, et nende kool läbi saab ja nad sügisel ära kolivad. Ma olen juba ette kurb. 

Praegu olen ma aga tohutus elevuses, sest juba homme sõidame Eestisse! Me pole seal alates aastavahetusest käinud, nii et peaaegu 7 kuud! On väga armas, et olete meie tulekuks mere-ja järvevee soojaks kütnud! Suur tänu! Siin elamise juures ongi üks kehvemaid asju see, et ei saa sõita 15 minutiga mere äärde, et korra ujumas käia või seal niisama jalutada. Eestis elades tegime seda tihti, nii suvel, kui talvel (talvel me muidugi ujuma ei läinud). Ma kardan, et Eestis olles on mul nii palju tegemist, et blogi lugusid ma seal ei kirjuta ja pealegi, on see blogi ju ikkagi Londoni, mitte Eesti blogi :) Nii, et siin kohtume kunagi septembri alguses, siis kui me jälle tagasi tuleme ja siis, kui meil saab siin juba aasta elatud. Aeg lendab linnutiivul! Hakkan nüüd kohvreid pakkima! 

 

Ilusat, rõõmsat ja naudinguterohket suve teile kõigile! 

Friday 16 July 2010

Nii inglaslik


Eelmise nädala neljapäeval saabusid meile külla minu vanemad.  Me polnud neid jõuludest saadik näinud, nii et võite arvata, et kohtumisrõõm oli väga suur. Kuna nad on juba varem Londonis käinud, siis võisime kohustusliku programmi vahele jätta ja keskendusime rohkem meie kodukandi vaatamisväärsustele, kui välja arvata laupäevane käik Brightonisse ja Roberti lemmik Loodusmuuseum ja Axi lemmik Rahvusgalerii, mida nad mõlemad kindlasti tahtsid Sirtsule ja Tõnnile näidata. Agnes ja Robert ei kutsu oma vanavanemaid vanaemaks ja vanaisaks vaid Sirtsuks ja Tõnniks. Tänapäeva vanavanemad ongi nii noored ja nooruslikud, et imelik oleks neid vanaemaks ja vanaisaks kutsuda.

Reede oli meil vist kõige tihedamalt sisustatud päev, sest programmis oli õige mitu plaani. Alustuseks jalutasime niisama meie küla tänavatel ja põikasime sisse Õhupallipoodi, sest õhupallipoetädi, kuuldes, et mulle vanemad külla tulevad, tahtis neid kindlasti näha ja nendega tuttavaks saada. Kohtumine tekitas parajat elevust ja Robertit kiideti, kui nende üht parimat klienti :) Käisime ka kohalikus raamatupoes, kus kohe kõige esimesel riiulil seisis Sofi Oksaneni teos nimega „Puhastus“, mis oli väga toredaks ja armsaks üllatuseks. Sirts ja Tõnn olid meie kodukandist suures vaimustuses ja ütlesid, et nad poleks uskunudki, et siin nii ilus ja armas on. Et ikka kohe päris Inglismaa väikelinn! 

Väga kaua me jalutada ei jõudnud, sest me pidime Roberti ja Kallega minema Robi uude kooli tutvustavale tunnile. See oli jälle üks väga tore üritus ja minu vaimustus sellest koolist aina kasvas. Kohale oli kutsutud umbes pool klassi lastest koos vanematega. Klassi uksel tervitas neid õpetaja, lapsele pandi nimesilt rinda ja rohkem organiseeritud tegevust ei toimunudki. Laps sai rahulikult oma klassis ringi jalutada, raamatuid vaadata, mänguasjadega mängida või kui soovis, siis laua taga maalida või arvutil mänge mängida. Ka kooliõues võis aega veeta. Seal oli suur liivakast, jalgrattad, ilmatu suured klotsid ja hunnik autosid. Huvitav oli vaadata, kuidas tüdrukud asusid kohe mingi tegevuse kallale. Kes hakkas kohe maalima, kes siirdus nukumajja ja kes hakkas raamatuid vaatama. Poisid rippusid oma vanemate käe küljes ja tundsid ennast üsna kohmetuna. Nii huvitav ikka, kuidas poisid ja tüdrukud nii erinevad on. Robert oli ka alguses väikses segaduses, aga umbes 10 minutiga sulas üles ja oli nii hoos kõigi nende asjadega mängimises, et ei tahtnud tunni möödudes sealt äragi tulla. Nüüd ootab ta kooli minemist veel eriti suure innuga. Nii tore! Klassiruum väga suur polnud, nii et ma ei kujuta hästi ette, kuidas 30 last sinna ära mahuvad. Õppimine hakkab ikka läbi mängu käima, seda oli klassi vaadates kohe näha. Kõik paistis pigem nagu lasteaed. Õpetajal on seltsiks ka üks abiõpetaja, nii et kahepeale peavad nad siis selle kolmekümnese kambaga hakkama saama. Õpetajad käisid vahepeal lastega jutustamas, istusid niisama ja uurisid, mis kellegi lemmik mäng on ja tegid muidu sõbralikku juttu. Ikka selleks, et laps ennast sügisel kooli tulles kindlamalt tunneks. Roberti klassi tulevad ka ühed kaksikud tüdrukud tema lasteaiast, nii et tuttavad on ees olemas. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Mulle küll juba väga meeldib!  

Reede õhtul läksime aga kontsedile. Elame kohe kuningliku botaanikaaia Kew Gardensi lähedal ja just eelmise nädala lõpus toimus seal kontserdisari Kew Swing. See kestis neli päeva ja igal õhtul oli kavas erinev esineja. Kuna reede õhtul jalkamatši ei olnud, siis oli just sobiv aeg selle kontserdi külastamiseks. Eriti sobiv oli aga see, et just reede õhtul esines seal ansambel nimega The Bootleg Beatles. See on bänd, mis mängib The Beatles’te muusikat ja on ka välimuselt väga sarnane kunagiste bändimeestega. Kuna minu vanemad olid omal ajal suured The Beatles’te fännid (kes poleks olnud), siis oli see kontsert nagu rusikas silma auku. Tegemist oli piknikukontserdiga, mis tähendas, et istekohti ei olnud ja kõigil pealtvaatajatel oli lahkesti palutud oma piknikutekid ja piknikukorvid kaasa võtta. Meie võtsime teki ja meestele mõned õlled, meile Sirtsuga pudeli veini ja lastele paki mahla. Siis veel mõned küpsised ja puuviljad ja arvasime, et on hästi küll. Kõht oli veel õhtusöögist täis ka, nii tundus, et ei hakka kraamiga üle pingutama. Aga te ei kujuta ette, mis pilt meile peoplatsilt avanes! See oli midagi enneolematut ja absoluutselt vaatamisväärset! Tekk teki kõrval olid suured seltskonnad ennast sisse seadnud. Mõni seltskond istus matkatoolidel ümber piknikuteki, mis oli otsast otsani sööke ja jooke täis. Kohale oli tuldud suurte külmakonteineritega, et joogid ikka jahedad püsiks (sooja oli tol õhtul 27kraadi), kastidest kraamiti välja üha uusi ja uusi sööke ja sellel pidusöömingul ei paistnud otsa tulevatki. Otse meie ees istus 5-6, umbes 50-60-aastsest naisest koosnev seltskond. Kuna nad olid meile kõige lähemal, siis oli neid hea jälgida. Neil olid kaasas klaasist pokaalid veini jaoks ja selleks, et pokaal ümber ei läheks, surusid nad maasse spetsiaalse pulga, mille otsa said nad oma klaasi kinnitada. Esialgu sõid nad erinevaid snäkke, mida oli juba kordades rohkem, kui meie olime endile kaasa võtnud. Meie imestusel ei olnud aga piire, kui õhtu edenedes võtsid nad oma kottidest välja ilmatu suured salatikausid, grillivaagnad ja uued snäkid. Kahvlid ja noad ei olnud mingid plastmassinärakad vaid korralikud metallist relvad. Ma ei imestaks, kui need oleks hõbedast olnud. Tõepoolest! Uskumatu ettevalmistus ja meeletu kogus süüa ja juua! Rahvas istus nii tihedasti koos oma tekkidel, et selleks, et piknikualalt välja saada, pidid suurt vaeva nägema ja kõvasti tekkide vahel tiirutama, aga keegi ei olnud kuri ja keegi ei räusanud. Kuigi alkoholi joodi ära arvestatav kogus, siis mitte keegi ei olnud silmnähtavalt purjus või ei kakerdanud kellegi „toidulauale“. Õhkkond oli äärmiselt meeldiv ja tore ja lõbus. Meile meenus üks osa Mr Bean’i filmidest, kus Mr Bean läks piknikule, kus tal oli kaasas kohver söökide ja toidunõude jaoks ja linik ja matkatool ja kuidas ta sättis kogu seda oma kraami suure hoole ja armastusega linale ja siis nii tähtsalt oma matkatoolil istus jne. Teate vast seda osa? No ja tuleb välja, et see polegi nali! Inglased käivadki niimoodi piknikul! Võrratu kogemus! Soojendusbändiks mängis Beach Boys. See oli ka kunagi 60ndatel üks menubänd. Rahvas eriti nende lugudega kaasa ei läinud, sest kõik olid ametis oma toidulauaga ja ega need Beach Boys’i lood ka teab, mis ägedad pole. Siis aga alustas mängu The Beatles. No ja usu või ära usu, see oli tõesti nagu originaal! Nad mängisid jube hästi ja nägid välja ka nagu päris! Läksime ka lava ette tantsima ja no seal toimus ikka tõeline möll! Rahvas huilgas laule kaasa ja üks ca 70 aastane tädi möllas niimoodi, et vaata ja imesta! Üldse oli rahvas ekstaasis ja me mõtlesime, et eks need tädid, kes seal näppu viskasid, olid kunagi päris Beatles’ite kontsedil ka lava ees röökimas ja nutmas ja et see kontsert tõi neile kõik mäestused silme ette. Meie ei ole nendel ammustel kontserditel käinud, aga möirgasime ka laule kaasa ja tantsisime ja olime suures vaimustuses! Tohutu äge! Õhtu lõpus toimus veel eriti uhke ja võimas ilutulestik ja siis mindigi koju. See oli vägev elamus! Nii kontsert ise, kui kogu see piknik ja rahvas ja melu. Tõeliselt inglaslik üritus!

Laupäeval käisime Brightonis. Seal oli ilm üllatavalt jahe, nii 20-22 kraadi ringis, nii et rannas me ei päevitanud vaid tegime seal väikse pikniku „fish and chips’i“ näol ja pärast kolasime linnas ringi. Seekord jõudsime ka Brightonis asuvasse paleesse, kuhu me oma sügisesel retkel ei jõudnud. Palee on väga lahe! See on nii teistsugune tavapärastest Inglise lossidest, et suu jääb ammuli. Väljast on palee kujundatud India stiilis, aga sees on palju hiinapärast. Robert oli suures vaimustuses kõigist neist lohedest ja madudest, keda ta seal kohtas ja ütles, et see on tema loss. Kõik oli väga, väga stiilselt kujundatud ja oli kohe aru saada, et see on ehitatud „naudingute paleeks“. Palee ehitatigi ju selleks, et seal oleks mõnus pidutseda. Nii, et ma soovitan küll, et kes kunagi Brightonisse sattub, siis selles palees tuleks kindlasti ära käia.

Ülejäänud päevadel käisime Richmondis ja Richmondi pargis, kus nägime kõiki vaatamisväärsusi alates hirvedes ja papagoidest ja lõpetades kaunite roosiaedadega. Roberti juhtimisel jõudsime ka Loodusmuuseumisse, Agnese juhtimisel Rahvusgaleriisse ja Kalle eestvõttel ka kohalikku pubisse. 

Mõnus, et Sirts ja Tõnn said siin olla terve nädala, sest siis sai kõike rahuliku tempoga võtta ja ei pidanud kramplikult kiirustama, et kõike näha. Ega kõike ei jõua ju nädalaga ka, aga see polnudki eesmärk. Aeg läks lennates nagu see ikka hea seltskonna puhul on. Lahkumine õnneks kurb ei olnud, sest juba vähem, kui nädala pärast lendame me ise Eestisse! Ei jõua enam ära oodata!

 

Agnesel kestab aga ju ikka veel kool. Õppetöö kõrvalt on nad nüüd viimasel nädalal ekskurseerinud. Teisipäeval käisid nad vaatamas Sussexis asuvat kaljut nimega Seven Sisters, mis on võimas valge kalju, mis asub otse mere ääres ja kust on võrratud vaated. Tahaks isegi sinna minna. Agnes ütles, et väga huvitav nende ekskursioon polnud, et nad olid lihtsalt mööda teerada kaljuni jalutanud, kaasa võetud toidukraami ära söönud ja tagasi tulnud. Eile käisid nad ühepäevasel ekskursioonil Prantsusmaal, St Omeris. See oli ka minu arust üsna kummaline reis. Ma lugesin, et St Omer on väga vana linn, kus on võimas katedraal ja uhke ajalugu. Oletasin, et seda katedraali nad vaatama lähevadki, aga ei midagi sellist. Asi nägi välja nii, et kell 5.45 pidi Ax kooli juures olema. Sealt sõitsid nad Eurotunneli kaudu Prantsusmaale ja  siis St Omeri. Igale lapsele oli antud töövihik, mille nad pidid ära täitma. Sinna tuli märkida kõiksugu asju alates teekonnast, kuidas nad sinna läksid, lõpetades sellega, et neil tuli St Omeri linnas üles leida postkontor ja kirja panna selle lahtioleku ajad. Reisi eesmärk oli  prantsuse keele praktiseerimine. Seda nad said harjutada küll, sest nagu Agnes ütles, siis enamuse ajast, mis nad St Omeris veetsid, võisid nad shopata. Katedraali nad ei näinud, aga selle eest sai Ax endale teksad :) Natuke veider sõita nii kaugele, et poodi minna. Aga noh, ju siis peeti poemüüjaga prantsuse keeles suhtlemist katedraalist olulisemaks. Agnes oli igatahes üsna rahul, et ta sai rääkimisega hakkama küll.  Tagasi jõudsid nad õhtul kella 8 paiku, nii et suts ja valmis ja Prantsusmaal käidud!

 

Tuuliste tervitustega! 

 

 

Tuesday 6 July 2010

Lapsepõlv tuleb meelde

Ilus ilm teeb meele rõõmsaks ja seda rõõmu on siin jagunud nüüd juba ligi 3 nädalat! Muruplatsid on on ära kõrbenud ja kastmata lilled norgu vajunud, sest kogu selle aja jooksul pole vihma õieti sadanudki, aga kurvaks ei tee see kedagi. Ma just ükspäev mõtlesin, et misasja nad õiendavad selle Inglise ilma kallal. Sügis oli lausa võrratult kaunis ja soe ja nüüd selline ilus ja päikseline suvi! Aga tuleb välja, et see on erand, mitte reegel. Üks mu ameeriklasest sõbranna, kes on siin kolm aastat elanud, ütles, et ta pole veel sellist suve siin näinud ja ajalehtedes räägitakse, et sellist juunit-juulit pole viimase 30 aasta jooksul olnud. Inglastele vist meeldib see 30-aasta võrdlus. Talvel öeldi, et nii lumist talve pole viimase 30 aasta jooksul nähtud ja kui ma nüüd oma Forsyte’de saagat lugesin, siis seal arutati ka, et nii kaunist sügist nagu see 1924 aasta oma, pole viimase 30 aasta jooksul nähtud :)

Et ilusat ilma ära kasutada, siis käisime laupäeval koos Siimu ja Riinaga Richmondi pargis ratastega sõitmas ja piknikku pidamas. Nagu tihti meie sõpradega juhtub, siis polnud ka nemad veel Richmondisse jõudnud. Richmond on meile lihtsalt liiga lähedal, et seda vaatama minna. Tundub aga nii, et londonlaste jaoks on see üks päikselise nädalavahetuse olulisemaid paiku, sest igal nädalavahetusel tungleb Richmondi tänavatel ja jõe äärsel promenaadil tuhandeid inimesi. See on vist juba vanast ajast nii, sest kui nüüd jälle minu viimase aja lektüürile, Forsyte’de saagale, tugineda, siis oli juba tol ajal väga peen ilusa ilmaga Richmondisse jalutama sõita. Meie otsustasime jalutamise asemel ratastel veereda. Richmondi silla juures on tore rattalaenutus, kust me Siimule ja Riinale rattad laenutasime ja teele asusime, seljakotid head ja paremat kraami täis. Tohutu mõnus oli sõita! Päike kõrvetas ja heinamaad lõhnasid täpselt nagu Eestis, niimoodi sooja ja veidi kõrbenud heina järele. Lapsepõlv tuli lausa meelde! Kalle on Richmondi pargi risti ja põiki läbi sõitnud ja sellepärast oli ta meile heaks teejuhiks. Pikniku pidasime ühe järvekese ääres. Mõnus oli seal puu all istuda, keha kinnitada, juttu ajada ja järve peal olevaid parte ja eemal kablutavaid hirvi vaadata. Üks koer tegi šõud, kui ujus järvele parte taga ajama. Pardid muidugi lollitasid vaest looma ja ujusid rahulikult, kuni koer üsna nende lähedale jõudis ja tõusid siis lendu. Koer muudkui ujus ja haukus ja tema peremees kaldal aina hüüdis, et koer välja tuleks. Koer muidugi ei tulnud. Lõpuks ei jäänud peremehel muud üle, kui ise koerale järgi minna ja ta veest välja tuua. Meelelahutus missugune! Sellega seoses tuli mul meelde, et minu vanaemal oli ka kunagi üks koer nimega Jack, kes oli puhasverd krants. Tema soontes voolas aga terjeri verd, nii et ta oli väga linnumaias. Alalõpmata oli temaga häda, kui ta maal naabrite kanu pihta pani. Meil oli ka väike suvila Elva jõe ääres ja ükskord, kui Jack meil seal kaasas oli, siis ta hakkas samamoodi, nagu nüüd see koer seal Richmondi pargis, parte taga ajama. Ujus mööda jõge aina edasi ja pardid muudkui lollitasid teda. Ühel hetkel oli koer kadunud ja mina läksin koos oma tädipojaga koera päästma. Mina olin umbes 5 või 6 ja tädipoeg siis nii 9-10 aastane. Sõitsime paadiga mööda jõge ja nägimegi, et Jack redutab kaldal. Tädipoeg ajas paadi kaldasse ja mina hakkasin kaldale hüppama, aga paat libises tagasi ja ma kukkusin vette. Ma mäletan, kuidas ma vette vajusin ja oma juukseid vees hõljumas nägin. Ujuda ma õieti ei osanud, aga hirmu veel õnneks ei jõudnud tekkida, sest tädipoeg tõmbas mu veest välja. Saime Jacki ka kaldalt kätte ja läksime tagasi suvilasse. Tädipoeg oli kohutavalt vihane ja ütles, et ta enam mitte kunagi naistega paadiga sõitma ei lähe! Ma ei teagi, kas ta nüüd oma naisega on paadiga sõitmas käinud või tekitasin ma talle eluaegse trauma. Loodetavasti mitte! Mul on igatahes väga hea meel, et ta mu elu päästis! Suur tänu talle veelkord! Kui nüüd meenutusterajalt tagasi Richmondi parki tulla, siis peale pikniku pidamist sõitsime veel ringi, kihutasime mägedest alla ja rühkisime teistest jälle üles. Imetlesime kauneid vaateid ja hirvede karjasid. Huvitav on see, et hirved on kõik koos ainult innaajal. Praegu ei paista isaseid emased loomad eriti huvitavat ja nad hoiavad omaette. Emased on siis omaette pundis ja noored isased veelkord eraldi seltskonnana kuskil kolmandas kohas. Hea, et asjad inimestel teismoodi sätitud on. Oleks kole kurb oma meest ainult paar korda aastas näha (või ma ei tea, kui tihti neil hirvedel see tuhin peale tuleb ;) Kui olime sõitmisest ära väsinud, siis tulime meie poole, et ära vaadata kaks jalkamatši ja tasa teha kogu hommikul kaotatud kalorite hulk :) Oli väga, väga tore päev!

Ma olen unustanud rääkida ühest huvitavast asjast. Käisime mõned nädalad tagasi külas Kalle ülemusel. Kuna seltskonnas oli ka lapsi, siis lõbustas Kalle sekretär neid sellega, et tegi nööriga ühe triki. Trikk oli vahva, aga selle saladustesse meid ei pühendatud ja see polegi tegelikult hetkel oluline ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas te mäletate seda lapsepõlves mängitud nöörimängu nimega Kassikangas? See oli nii, et võtsid nöörist tehtud ringi kahe käe sõrmede vahele ja siis pusisid seda nööri kuidagi ühe ja teise sõrme ümber ja siis teine võttis selle sinult enda kätte ja siis sina jälle tagasi enda kätte jne, jne. Kuna peale trikki jäi nöörirõngas lauale vedelema, siis hakkas rootslannast peoperenaine katsetama, et kuidas see Kassikangas käis ja tuleb välja, et seda mängu mängiti nii Inglismaal, Rootsis, kui ka Eestis! Kas pole huvitav!? Kellelgi päris õieti meeles polnud, kuidas see täpselt käis, aga kõik mäletasid, et nad seda mängisid. Pusisime päris kaua selle kallal ja lõpuks hakkas juba välja tulema. Mõtlesin, et peaks Agnesele ka õpetama, kuidas see käib. Ikkagi ju nii maailmakuulus mäng! Meie mängisime seda tihti ajaviiteks rongis, kui maale sõitsime.

Naljakas, et mul täna muudkui lapsepõlve mälestused esile tungivad. Koduigatsus on vist peal! Noh, kaua pole enam oodata ka, juba 22.juuli õhtul jõuame Eestisse ja juba ülehomme jõuavad meile külla minu vanemad! Nii tore, nii tore, nii tore!!!

Maasikast magusamate tervitustega!