Tuesday 26 October 2010

Koolivaheaeg, hurraaa!!!

Alustan seekord jälle koolijutuga. Eelmisel kolmapäeval kutsuti meid Kallega Roberti kooli klassijuhatajaga kohtuma. Õnneks polnud tegemist mingi Robi pätitegemise klattimisega vaid tavapärase arenguvestlusega. Õpetaja pidi Robertiga väga rahul olema. Tema täpsed sõnad olid, et ta lausa särab rõõmust, et Robi nii tubli on :) Algus ei läinud ju Robil väga ladusalt, aga nüüd pidi ta ennast klassis väga hästi tundma. Tema sõnavara pidi iga päevaga meeletult arenema ja kui tunnis koos mõnda asja arutatakse, siis pidi Robi alati kõva häälega haasa mõtlema ja oma vastuseid pakkuma. Õpetaja kiitis, et Robert on endale palju sõpru leidnud ja seda on näha ka, sest kui me kooli juurest rattal ära sõidame, siis pidevalt keegi hõigub Robile „Bye, Robert!“ ja siis Robi hõigub kõlaval häälel vastu. Kõige parem sõber pidi Robil olema Ben. Temaga pidi Robi kõige rohkem mängima. Tore, kui on sõpru, siis on koolis lõbusam ka! Uurisime seda, et kas me peaks hakkama Robile juba neid võtmesõnu õpetama, millest koolis peetud koosolekul räägiti, aga klassijuhataja arvas, et ei ole vaja. Esialgu harjutab Robi tähti ja saab sõnavara selgemaks ja alles hiljem tulevad võtmesõnad. Õpetaja leidis, et meil ei ole tegelikult üldse vaja Robile inglise keelt õpetada, et selle „mure“ võime rahulikult kooli kaela jätta. Varsti hakatakse koolist koju saatma pildiraamatuid ja kui me tahame, siis me võime neid uurides lugusid jutustada ka ainult eesti keeles. Robi on naljakas, ta ju räägib meil praegu aeg-ajalt segakeeles. Ütleb näiteks „Issi, too palun mulle üks carrot!“ või näiteks, et „su nose on must!“ Nii naljakas! Õnneks ta Kallet veel „Daddy’ks“ ja mind „Mummy’ks“ ei kutsu, sest eesti keeles kõlaksid need väga naljakalt – tädi ja mammi :) Kirjutamise osas soovitati Robertil näppude tugevust harjutada, et siis on lihtsam pliiatsit õigesti hoida ja ilusaid tähti kirjutada. Harjutada saab näiteks pesupulka kinni ja lahti vajutades või juukseklambriga sama tehes. Ma nägin koolis sellist mängu, kus neil tuli sellise juukseklambri (kunagi kutsuti seda asjandust kurenäpiks) sarnase asjaga väikseid esemeid laualt võtta ja karpi panna. Hea idee! Pliiatsi hoid on Robi koolis üldse väga oluline. Seda on hea teada, sest Ax ütleb, et tema koolis hoiavad lapsed pliiatseid ja pastakaid nagu jumal juhatab. Üks pidi kirjutama lausa nii, et hoiab pastakat 3. ja 4. näpu vahel. Loomulikult on neil siis käekiri täiesti arusaamatu. Samas, kui arvutimaailm sellise kiirusega edasi areneb, siis ilmselt varsti polegi vaja enam pliiatsit käes hoida muuks, kui vahel ainult allkirja kirjutamiseks. Ja seda pole ka ju tegelikult enam teha vaja, sest digiallkiri asendab sellegi väikese vaeva. Nojah, see selleks! Mina olen ikkagi arvamusel, et käekiri võiks loetav olla, nii et mulle meeldib, et Robi koolis sellele rõhku pannakse. Kokkuvõttes oli kohtumine Roberti klassijuhatajaga väga tore ja meeldiv. Tore on teada, et kõik on hästi!

Pühapäeval oli meil imeilus ilm ja et seda mitte raisku lasta, siis käisime Richmondi pargis jalutamas ja lehtedes sahistamas. Lehti küll veel väga palju ei ole, nii et täit kaifi sahistamisest me ei saanud, aga ilus oli ikka. Pilt on veel üsna roheline, aga mõned üksikud värvilised laigud on juba olemas. Richmondi park asub väga kõrgel kohal ja sealt avanevad väga kaunid vaated. Tegin kõvasti pilte ja avastasin, kui ägedad on varjud. Hakkangi nüüd vist varje pildile püüdma. Pargis oli väga palju rahvast. See on juba vanadest aegadest nii, et kui on ilus ilm, siis on väga peen sõita Richmondi parki jalutama. Vanasti käidi siin hobustega patseerimas, aga nüüd jalutatakse. Pargis on päris palju parklaid, kuhu oma „moodne hobune“ jätta ja ise jalutuskäigule siirduda. Sattusime nägema ka ühte pulmapidu. See toimus Pembroke lodge juures. Noorpaar alles saabus vanaegses autos ja väljas oli palju rahvast neid tervitamas. Paistis, et lauad kaeti õue, sest pargialune oli valgete linadega laudu täis, mis oli meie jaoks natuke kummaline, sest tavalised pühapäeva nautijad jalutasid seal samas ringi. Ei mingit privaatsust pulmalistele! Me oleme siin päris tihti sattunud peale pulmapidudele pühapäevasel päeval. Eestlaste jaoks jälle harjumatu. Ma ei ole veel kuulnud, et Eestis keegi oma pulmi pühapäeval peaks, aga ju siin ei lähe selliseks pikaks peoks ka nagu meil kombeks on ja järgmisel päeval jõuavad kõik kenasti tööle. Peale jalutajate on pargis palju oravaid, kes on nii julged ja võiks öelda, et isegi ülbed, et piisab sul ainult maha kükitada, kui nad on juba jaol ja loodavad midagi põske pista. Natuke isegi hirmus. Ikkagi metsloom, mis sest, et väike. Meil midagi neil anda polnud, nii et neil tuli meis pettuda. Järgmisel korral peame olema paremini varustatud. Peale jalutuskäiku pargis käisime veel oma kodukandi pitsarestoranis einestamas ja tulime koju. Oli selline ülivahva päikseline perepühapäev!

Lastel algas ju nüüd koolivaheaeg! Oh seda rõõmu ja õnne! Hommikul saab magada! Ma ootasin ise ka juba koolivaheaega väga, sest kuidagi tüütu on igal hommikul Robertit üles ajada ja ajapeale kuhugi minna. Ta ei ole hommikuti eriti särtsakas ja vahel läheb lausa pool tundi, enne kui ta suvatseb ennast voodist välja ajada. Agnes on õnneks juba arukam kuju ja temaga nii palju janti hommikuti ei ole, aga no vara ärgata on sellegipoolest tüütu. Nii, et oleme kõik rõõmsad. Välja arvatud muidugi Kalle, kellel tuleb hommikul seda magavat kampa kadedusega vaadata.

Eile käisimegi vaheaja esimese päeva puhul uuesti Chessingtoni lõbustuspargis. Eelmisel korral jäi meil pool sellest tohutust alast läbi käimata, nii et nüüd saime selle vea parandada. Tuli välja, et seal asub veel teinegi osa loomaaeda, mis avati alles sellel suvel. See osa loomaaiast oli väga ilusti kujundatud ja seal võis näha sebrasid, kapibaarasid, kes on väga veidrad loomad, meenutates merisea, koera ja kopra ristsugutist. Siis oli seal veel hulgaliselt linde, ahve ja muid elukaid, keda me ainult stendilt pildi pealt nägime, sest nad ei suvatsenud ennast meile esitleda. Lõbutsesime muidugi ka erinevatel atraktsioonidel, aga kuna tegemist on koolivaheajaga, siis olid ägedamates kohtades meeletult pikad järjekorrad (kohati oli ooteaeg lausa 90 minutit!), nii et piirdusime veidi magedamate lõbustustega, aga tore oli ikka. Kuna kohe on kätte jõudmas Halloween, siis toimus seal mitmeid selleteemalisi üritusi. Kõik põõsaste alused olid kõrvitsaid täis tipitud, majade katustele olid sätitud suuremad ja väiksemad plastmassist kõrvitsad, nõiad, ämblikud nahkhiired jm Halloween’i kohustuslikud elemendid. Korraldati etendusi, hirmu ja õuduse retki metsatukas jms temaatilisi üritusi. Paljud külastajad olid ka ennast ära maskeerinud ja seda mitte ainult lapsed vaid ka täiskasvanud. Äge! Kui me ära hakkasime tulema, siis marssisid just väravatest sisse kaks, no ma arvan, et nii 60 aastast daami, kes olid ennast pealaest jalatallani nõiaks kostümeerinud. Lahe, kui osatakse lõbutseda! Robert ei jõua Halloweeni ära oodata. Lähmegi täna kostüümi ostma. Eelmisel aastal saime sellest kõrvale hiilida, aga sellel aastal see enam ei õnnestu. Halloweeni me aga kodus siiski ei pea, sest sõidame koos Axi ja Robiga hoopis Luxembourgi, külla minu kalli õe perele, kes sinna sellel sügisel elama kolis. Nii äge! Me ei jõua ära oodata!

Tervitused palavad!

Tuesday 19 October 2010

Sahistame lehtedes

Eelmisel reedel, hommikul kell 9.00, toimus Roberti klassi lapsevanemate kohvihommik ja uskuge või mitte, kohal oli ligi 20 ema. Ühtegi isa esindatud ei olnud, aga minu meelest oli ka see emade hulk uskumatult suur. Kas te kujutaks ette, et Eestis saaks sellisel kella-ajal mingisugust emade kogunemist korraldada? Ma kahtlustan, et mitte. Siin see asi aga toimib, sest paljud emad ei käi üldse tööl, töötavad osalise tööajaga või teevad tööd hoopis kodunt ja sellepärast sobib selline hommikune kohvitund peale laste kooli toomist väga hästi. Roberti koolis on selline reegel, et igal klassil peab olema kaks esindajat.  Neil on päris suur hulk tööd, sest koolis toimub alalõpmata mingi üritus ja on klassi esindajate kohustus ülejäänud seltskonnale infot edastada. Need kaks prouat, kes meil seda tööd teevad, tunduvad olevat väga asjalikud. Kohvihommiku mõte oligi selles, et kõik nende esindajatega tuttavaks saaksid ja omavahel ka rohkem tutvuksid, sest kui palju sa seal ukse taga lapsi oodates ikka teistega sõbruned. Ma usun, et see eesmärk sai täidetud ka. Järgmine lastevanemate kokkusaamine toimub detsembris ja ma usun, et siis on kohal ka palju isasid, sest üritus leiab aset õhtusel ajal pubis :) Minu  meelest väga lahe idee. Detsembris toimub ka ainult lastevanematele mõeldud ball, mille toimumiskohaks ei ole mitte kool vaid Pembroke lodge, mis on 18. saj lõpul ehitatud härrastemaja, mis asub Richmondi Pargis.  Kõlab väga huvitavalt. Peame veel Kallega arutama, kas minna. See pidi olema päris lõbus üritus. Kogu seda eelnevat juttu kokku võttes jääb mulje, et Robi koolis pannakse kõva rõhku sellele, et lapsevanemad üksteist hästi tunneksid ja tihedalt suhtleksid. Jälle üks hea ja minu jaoks uus idee! Agnese Eesti klass korraldas ja korraldab siiani päris palju üritusi, kust võtab osa terve pere. Käiakse näiteks kuskil soos matkamas või ükskord toimus Türisalu pangalt köiega laskumine või korraldatakse muid lõbusaid üritusi, aga seda pole küll olnud, et lapsevanemad ilma lasteta kuskil kokku saaksid ja näiteks pubisse läheksid. 

Pühapäeval võtsime ette järjekordse lastele mõeldud lõbustuse ja läksime lõbustusparki nimega Chessington World of Adventures www.chessington.com See park on jälle üks paljudest meie aastapileti lõbustustes, kus me võime nüüd kasvõi iga päev käia. Ma ei läinud sinna eriti suure vaimustusega, sest ma olen juba natuke nendest laste lõbustustest ära tüdinenud ja tahaks midagi hingele, aga kui ikka hinna sees on, siis tuleb ju ära käia. Pealegi on meie juurest sinna üsna mugav minna. Tegelikkuses osutus see park aga igavesti ägedaks kohaks. Lisaks kõikvõimalikele karusellidele ja muudele südant pahaks ajavatele atraktsioonidele, on seal ka Akvaarium ja loomaaed, kus võid näha pingviine, lõvisid, tiigreid, leopardi, sebrasid, madusid jms elukaid. Kõiki kohti me läbi käia ei jõudnudki, sest see park on lihtsalt nii suur. Rahvast oli üsna palju ja kiftimate atraktsioonide sabas tuli üsna kaua seista, aga ootamine oli seda väärt. Erinevalt Legolandist on seal ka Axi sugustel palju tegemist. Legolandis on rohkem lõbustusi väiksematele tegelastele, mida siin ka jagus, aga närvikõdi oli ka suurematele. Mina käisin Axiga sõitmas ühe atraktsiooni peal, kus istusid toolidel, mis kõlkusid relsi küljes ja kihutasid suure kiirusega mööda käänulist teed, nii et lendasid kord ühele, kord teisele küljele, siis jälle üles ja siis jälle alla. Minu meelest oli see juba piisavalt jube ja äge muidugi ka, aga Ax ütles, et see polnud midagi võrreldes sellega, kus nad Kallega käisid. See raputas ikka täiesti läbi – sõit käis kohutava kiirusega kord pea alaspidi, kord külg ees, kord selg ees, kord horisontaalis, kord vertikaalis, mööda raudteed. Ax peaagu, et kiljus vaimustusest, kui nad sealt maha astusid. Järgmisel nädalal, kui lastel on koolivaheaeg, lähme sinna tagasi, sest paljud asjad jäid veel kripeldama.

Meil hakkab ilm ka juba sügiseseks kiskuma. Puude lehed hakkavad tasapisi värviliseks muutuma ja puudelt alla pudenema ja ööd on juba üsna külmad. Mõned lilled on küll otsustanud juba teist korda sel aastal õitsema hakata, aga see vist pole mingi ime. Ju neil ongi see kombeks. Koos sügisese ilmaga on kohale jõudnud ka külmetusviirused. Robert jäi eelmisel nädalal üheks päevaks koju, sest tal nohu lihtsalt voolas ja ma mõtlesin, et on parem, kui ta selle ühe päeva kodus veedab ja täna on Axi kord ennast kodus ravida. Tüütu see talvine tatihooaeg! Päike vähemalt  paistab. Peaks muru niitma minema.

 

Teid kõiki kallistades! Minge sahistage sügisestes lehtedes! 

 

Tuesday 12 October 2010

Teatris, koolis ja Maasikamäel

Paar nädalat tagasi potsatas minu e-postkasti pakkumine osta teisipäevastele muusikalidele poole hinnaga pileteid. Tavapäraselt on piletid üsna kallid, nii et haarasin rõõmuga võimalusest kinni. Kuna Kalle väga suur muusikalide fänn pole, siis jätsime poisid koju ja läksime Axiga kahekesi teatrisse. Teatrit leida polnud aga eriti kerge. Uurisin teekonna küll Google Mapist kenasti välja, aga läksime kuskilt natuke valesti ja tiirutasime kohe oma 20 minutit ringi ja ei leidnud õiget teatrit. Siin on ju  metsikult muusikaliteatreid ja naljakas on see, et enamik neist mängibki ainult ühte etendust.  Meie läksime vaatama muusikali nimega Chicago. Seda on Eestis ka etendatud, aga meil oli see nägemata. Õnneks jõudsime täpselt alguseks kohale, nii et lõpp hea kõik hea. Teater polnud väga suur ja publikut oli parasjagu. Seekord ma enam ei imestanud, et kohale oli tuldud teksades ja et etenduse ajal joodi plastmassist topsist õlut ja krõbistati midagi kõrvale süüa. Näitlejad olid väga ilusad (silmarõõmu oli nii meestele, kui naistele), laulsid hästi ja tantsisid veel paremini. Ikka uskumatu, kuidas nad suudavad samal ajal ringi karelda ja siis nii hästi laulda. Eriti äge oli dirigent, kes aeg-ajalt näitemängu sekkus ja vahepeal nalja tegi. Agnesele meeldis ka etendus väga, nii et jäime oma tüdrukute õhtuga äärmiselt rahule.

Neljapäeval toimus Roberti koolis õppekava tutvustav õhtu. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kuidas lapsi lugema õpetatakse. Eesti keeles on see ju lihtne. Õpid tähed ära, loed sõnad kokku ja ongi valmis. Inglise keeles see asi nii lihtne ei ole ja ma ei kujutanud ausalt öeldes eriti ette, mismoodi nad seda asja korraldavad. Tuleb valja, et süsteem on selline, et alguses õpetatakse neile tähti nii nagu eesti keeleski. Et A on [a] ja E on [e] ja P on [põh] jne. Õpetaja ütles, et nad on üsna hädas nende lastega, kes on tähestiku ära õppinud nii nagu kord ja kohus A, B, C, D ehk [ei, bi, si, di], sest neil on raske niimoodi lugema õppida. Näiteks, kui võtta sõna DOG, siis seda tuleks harjutada lugema [dõh, oo, gõh], aga häälikute nimedena tuleks see ju hoopis [di, õu, džii], mis ajab lapse segadusse. Nii, et mul on hea meel, et me ei ole Robile inglise keelset tähestiku õpetanud. Kui lapsed juba kõiki tähti kirjutada oskavad, siis lastakse neil kuulmise järgi sõnad kirja panna. Alguses ei tule sõnad kindlasti välja nii nagu need tegelikult kirjapildis olema peaksid, aga sellest ei pidavat midagi olema. Tasapisi hakatakse neile siis õigeid kirjapilte selgeks tegema. Peale selle on neil veel sõnasedelid. Selle aasta jooksul peaksid lapsed õppima lugema 42 võtmesõna. Tegelikult küll mitte lugema vaid peale vaadates aru saama, mis sõnaga tegu on. Need on sellised lihtsad sõnad nagu ema, isa, koer, kass jne. Pandi südamele, et lapsevanemad lastele palju raamatuid ette loeks ja laseks lastel mõistatada, mis loos edasi juhtub või lasta neil endil jutustada piltide järgi, mis ühes või teises loos toimub. Ma tundsin ennast hästi, sest meie loeme igal õhtul unejuttu ja enne seda uurime mõnda raamatut ja arutame, mis piltidel toimub. Kogemata läks jälle õigesti :) Lisaks sellele soovitati ka lastel lasta arvutiga mängida.  Muidugi mitte tundide viisi, aga et nad ennast arvuti taga kindlalt tunneks. Seda küll Robi eriti ei oska, sest ta pole arvuti vastu huvi tundnud ja me pole teda meelitanud ka. Nii, et selles osas tuleb veidi areneda. Järgmisel aastal pidi antama juba koduseid töid arvutis tegemiseks. Igal lapsel pidi olema kasutajanimi ja ligipääs kooli poolt ostetud programmidele. Ikka moodne maailm! Lõpetuseks paluti lapsevanematel, kes tahavad näiteks kooliekskursioonidele vabatahtliku saatjana kaasa minna, lahkesti täita ära mingi avaldus. Aga et olla ikkagi kindel, et tegemist pole mingi kriminaalse elemendiga, siis saadetakse need ankeedid taustauuringu teostamiseks politseile, mis pidi võtma oma 6-8 nädalat aega. Huvitav, kas nad minu puhul saadaksid  järelepärimise Eesti Politseile? Ma ei hakanud neid vaevama ja jätsin avalduse täitmata. Samas jälle hea ja turvaline teada, et ainult valitud isikud lapsi reisidel saadavad.

Nädalavahetusel oli meil väga ilus ja soe ilm. Laupäeval päikest küll näha ei olnud ja ilm oli üsna hall, aga selle eest ei sadanud ja oli soe. Otsustasime sõita ratastega Richmondi keskusest ca 3 miili kaugsel olevasse paika nimega Strawberry Hill. Saime peaaegu kogu tee sõita mööda jõe äärt, mis oli lihtsalt võrratu. Vesi on ikka nii ilus. Olgu see siis jõe, järve, mere või oja näol. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja siis sõitsime jälle edasi. Plaan oli minna vaatama Strawberry Hill House. Selle lasi 18. sajandil ehitada Horace Walpole, kes on kuulus selle poolest, et ta oli esimene, kes tuli sellepeale, et tuleks koguda ja süsteemselt kokku panna Inglise ajalugu maalide, kirjade jm visuaalselt nauditavate asjade näol. Eriti armastas ta väiksemõõtmelisi portreemaale. Maja on ehitatud Gooti stiilis  ja näeb väga uhke välja. Hetkel on seal käimas renoveerimistööd, mis pole veel päriselt lõppenud, nii et sisse me minema ei hakanud ja imetlesime maja väljast. Tegelikult maja paaris ruumis me ikkagi käisime, sest seal toimus laupäeval joonistamisepäev, et jäljendada Horace Walpole poolt kogutud pisikeste portreemaalide kollektsiooni. Oli meisterdanud hulgaliselt papist pildiraame, mis olid kuldseks värvitud ja mõned kuldsete makaronidega või väikeste pärlitega kaunistatud. See makaronide idee oli muide väga lahe. Need raamid nägid väga šefid välja. Iga soovija võis endale valida raami, kuhu sisse ta oma pildi tahtis joonistada. Meie tegime Robiga koostööd ja joonistasime roosa printsessi. Robi tegi pea ja mina ülejäänud keha. Robi lisas veel viimase lihvi päikese ja muru näol. Päris tore pilt sai. Sellest tehti värvikoopia, mis anti meile kaasa ja originaal pandi raami ja kinnitati seinale. Uhke värk! Pidasime seal samas pargis ka pikniku ja sõitsime mööda jõe äärt tagasi Richmondisse. Kokku võttis see kõik aega oma 4 tundi, nii et olime koju jõudes väsinud, ent õnnelikud.

Pühapäeval käis Robi jälle sünnipäeval. Pidu toimus jälle kirikus, aga seekord mitte samas hoones vaid kiriku õue peal asuvas väikses majas. Ilm oli lausa super, päike paistis ja sooja oli ligi 25 kraadi. Seekordsel peol olid meelelahutajad. Toy Story 3 filmist tuntud tegelased, kes lapsi kogu peo vältel lõbustasid. Robert alguses asjaga ei haakunud, aga mingil hetkel hakkas kogu see möll talle meeldima, nii et ta võttis peost, mis võtta andis. Söögipaus oli korraldatud väga nutikalt. Igale lapsele oli komplekteeritud kuldne toidukraamiga karbike. Laud nägi väga ilus välja, kui kõik need oma 30 säravat karpi seal reas seisid. Igaüks nosis oma karbist, mis talle meelepärane tundus ja pärast anti ülejääkidega karbid kaasa. Küünalde puhumise tseremoonia oli jälle samasugune nagu eelmiselgi nädalal, nii et tort viid peale küünalde kustumist ära. Tükk mingit teist kooki pandi äraminnes kaasa. Samuti oli jälle väike kingitus igale külalisele, nii et tundus, et oli selline traditsiooniline pidu. 

Eile oli ajalooline päev. Robert teatas eile õhtul, et tal on nüüd nii palju sõpru koolis, et talle meeldib seal nüüd väga ja et ta tahaks lausa iga päev koolis käia. Meil oli nii hea meel! Alates eelmise nädala kolmapäevast ei ole Robi enam hommikul nutnud ka, kui ma ta kooli jätan ja ära lähen. Siis toimus tal mingi pööre. Õpetaja ütles, et ta ei tundnud Robit äkitselt ära, sest kui muidu oli Robi rohkem omaette klassis toimetanud, siis äkitselt oli ta hakanud teistega kõva häälega lobisema, nalja viskama ja ennast silmnähtavalt hästi tundma. Tema sõnavara pidavat ka iga päevaga müstilise kiirusega arenema. Me ei jõua ära rõõmustada! Robertile meeldib millegipärast, kui ma igal hommikul õpetajale midagi tema poolt edasi ütlen. See oligi vist eelmisel kolmapäeval, kui ma pidin õpetajale ütlema, et Robil on koolis igav. Ma siis ütlesin ja õpetaja asus kohe Robiga mingi tegevuse kallale. Viimastel päevadel on Robert tahtnud, et ma ütleks õpetajale, et ta tahab temaga mängida. Olen siis öelnud ja õpetaja on lubanud, et nad mängivad. Robi on rahul ja rõõmus ja mina saan kerge südamega ära minna! Nii huvitav, et selline asi ta enesekindlamaks teeb. Ehk on tal hirm, et selle suure lastehulga seas jääb ta õpetajal muidu märkamata või äkki enne jäigi? Võib olla ei saanud ta enne piisavalt just selle õpetaja tähelepanu, aga nüüd, kui õpetaja on ikka lubanud, et ta temaga tegeleb, siis ta ikka tegeleb ka. Klassis on ju kolm õpetajat. Üks on see põhiõpetaja, kellele Robi palubki igal hommikul teateid edastada ja teised kaks on abiõpetajad. Enne tegelesid Robiga rohkem abiõpetajad, kui see nö päris õpetaja, mis ilmselt polnud nii uhke. No oli, kuidas oli, põhiline, et Robert nüüd rõõmus on! See on kõige tähtsam!

 

Õnnetunnet südamesse!

Tuesday 5 October 2010

Sünnipäevalised

Agnese koolis korraldati eelmisel neljapäeval kõigi 8. klasside lapsevanematele koolikorda tutvustav üritus. Kui aus olla, siis ega ma sinna väga minna ei viitsinud. Läksin rohkem kohusetundest kui entusiasmist. Aga ma pean ütlema, et üllatusin meeldivalt. Ei olnudki igav või tüütu. Kõigepealt istuti suures saalis, kus direktor rääkis koolist üldisemalt, rõõmustades selle üle, et kool on viimastel aastatel kõvasti paremuse poole arenenud ja et nende eesmärk on jõuda Londoni viie kõige parema põhikooli hulka. Koole hindab eraldi komisjon, mis sel kevadel oli andnud koolile kõvasti parema hinnangu kui kolm aastat tagasi. Edasi oli sõna politseinikel, kes rääkisid natuke alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest. Axi koolis see probleemiks ei pidavat õnneks olema, aga parem siiski karta, kui kahetseda. Nalja sai ka. Politseinikel oli nimekiri ohumärkidest, mida oma lapse juures tähele panna ja millest võib järeldada, et laps tarvitab narkootikume. No, et laps on kõikuvate tujudega, sõbrad on vahetunud, raha kaob kodust, eriti miski enam ei huvita jne. Nimekirja lõppu lisasid nad, et kõik nimekirjas nimetatud punktid võivad muidugi olla ka lihtsalt puberteedi ilmingud ja polegi tegu narkomaaniaga. Karm värk, see puberteet, kui see sarnaneb narkomaaniaga. Ootan hirmuga ;) Kui politseinikud oma kõne lõpetasid, siis jagati saalis olevad inimesed viide gruppi ja kõik suunati erinevatesse klassidesse. Igas klassis rääkisid Eesti kooli mõistes siis erinevate alade õppealajuhatajad oma teemasse puudutavatest asjadest. Tutvustati, milliseid võimalusi pakub kool neile, kes on omadega hätta sattunud. Koolis tegutseb psühholoog, perenõustaja ja aidatakse järele õppimises. Räägiti, et lastel pole enamikes ainetes õpikuid, sest need on lihtsalt nii kallid ja aina enam kolitakse oma õppematerjalidega internetti. Näiteks Agnesel on sel aastal kodus õpik ainult matemaatikas. Eks õpetajatel ikka on õpikud ja aeg-ajalt teevad nad mõnest lehest koopiad ja annavad need lastele, aga sellist õpikute hunnikut nagu Eestis, siin jah ei ole. Mis õpetamise meetoditesse puutub, siis katsutakse asju selgitada iga võimaliku kandi pealt, sest ühel on nägemismälu, teisel on kuulmismälu ja kolmandal jääb asi hoopis kirjutades meelde. Kuna maailm areneb praegu nii kiiresti, siis on nende eesmärk valmistada praeguseid noori ette töötamiseks töökohtadel, millest meil hetkel veel aimugi ei ole. Selleks pannakse põhirõhk sellele, et lapsed oskaksid iseseisvalt mõelda ja infot leida, oskaksid oma tööd organiseerida, oleksid avatud mõtlemisega ja samas oskaksid töötada ka meeskonnas ja osaleda erinevates projektides erinevates rollides. Minu meelest täiesti vaimustav lähenemine! Sellel aastal on Agnesel tööõpetus jagatud viide erinevasse kategooriasse, millest kõige huvitavam on minu meelest matemaatikast, teadusest ja tehnoloogiast kokku pandud õppeaine, kus lapsed saavad reaalselt katsetada ja uurida matemaatikas, füüsikas/keemias/bioloogias ettetulevaid nähtusi. Praegu Ax seda ei õpi. Hetkel teevad nad tööõpetuse tunnis (mis siin kannab tegelikult nime Design and Technology) hoopis ehteid, mis ei tähenda seda, et nad midagi tikiks, kooks või heegeldaks vaid nad sulatavad hoopis metalli ja siis mässavad mingite masinatega. Ma tahaks ka sinna tundi minna :)


Laupäev oli meil sünnipäeva-päev. Meil endil kellelgi peres sünnipäeva ei olnud, aga nii Ax kui Robi käisid kumbki oma sõbra sünnipäeval. Agnese pidu oli üsna omapärane. Kohal oli viis tüdrukut. Kõigepealt mindi bowlingut mängima, siis McDonaldsisse sööma ja pärast shoppama :) Sünnipäevalaps tegi välja ainult bowlingu. Päris mugav viis pidu pidada. Mulle see mõte meeldis.

Roberti pidu oli aga veel eriti huvitav. See toimus nimelt kirikus! Siin pidi olema üsna tavaline, et sünnipäevi peetakse kirikus. Kuidagi nii veider. Möll otse altari ees muidugi ei käinud vaid toimus ühes kõrvalruumis, aga no ikkagi minu meelest kummaline. Kui meie kohale jõudsime, siis trall juba käis. Esimeseks atraktsiooniks oli täis puhutud päris palju õhupalle, millega lapsed väga hoogsalt mängisid. Seda lõbu jagus täpselt nii kauaks, kuni viimane pall puruks läks. Siis pandi püsti hüppamiseks mõeldud täispuhutav batuudi-maja. See oli minu meelest päris hirmus lõbustus. Kuna ca 25 last kõik korraga seal hüppasid, siis kostus iga mõne minuti järel appikarjeid, sest keegi oli kellelegi otsa hüpanud või kellegi enda alla trampinud. Kui asi juba päris hirmsaid tuure hakkas võtma, siis korraldati mäng, kus kõik pidid tantsima seni, kuni muusika mängib ja siis, kui muusika seisma jääb, siis tarduma. See mäng oli päris lõbus, ainult et muusikamängijaga juhtus midagi ja see lõpetas töötamise, nii et lapsed siirdusid tagasi hüppama. Need, kes hüppamisest ei hoolinud võisid printsesside või dinosauruste pilte värvida või põrandale teki peale pandud dinosaurustega mängida. Lapsevanematele pakuti kohvi, veini ja õlut, millest viimast enamus ka eelistas. Kui pidu oli juba oma tund aega kestnud ja lapsed nägid välja nagu oleksid nad basseinist välja tõmmatud, siis kaeti laud ja pakuti lastele süüa. Söögiks olid võisaiad singiga, porgandid, viinamarjad ja viinerid. Peale seda kanti lauale väiksed koogikesed ja šokolaadipulgad. Siis toodi tort, mis nägi väga ilus välja, aga see oli nii väike, et ma mõtlesin, et sealt ei jagu ju küll kellelegi midagi. Aga tuli välja, et see polnudki oluline. Põhiline oli teha ära foto, kus sünnipäevalaps puhub ära viis küünalt ja siis viidi tort ära. Võib olla see polnudki päris tort, äkki oli rekvisiit :) Aga pilt sai jäädvustatud ja kõigil oli hea meel. Kuna sünnipäeva kestvuseks oli kutsel märgitud 1,5h, siis oligi aeg hakata lahkuma. Kingitusi muidugi ei avatud, aga see vist polegi siin kombeks. Ära minnes anti igale külalisele kaasa kingikott, kus olid sees kaks lehte dinosaurustega kleepekaid, üks dinosaurustega märkmik ja pliiats, kolm kommi, vahtplastist lendav dinosaurus, kaks väiksemat sorti dinosaurust ja koogitükk – ühesõnaga meeletult palju asju. Robi ol väga rõõmus, et kingituse sai. See, et külalistele kingitused antakse, pidigi olema siin kirjutama reegel. Nii huvitav, kuidas kombed on nii erinevad. Sellel nädalal läheb Robi jälle sünnipäevale ja pidu toimub jälle kirikus. Seekord ühes teises kirikus. Eks näis, kuidas see pidu kulgeb. 

 

Pühapäeva hommikul läksime turule. Siin meile üsna lähedal Chiswickis toimub igal pühapäeval farmerite turg. Läksimegi vaatama, mida seal pakutakse. Turg ei olnud kuigi suur, aga kõik vajalik paistis olemas olevat. Oli värsket kala, liha, juustu, puu-ja juurvilju, kõikvõimalikes marinaadides oliive jms. Päris mõnus valik. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Teel turule märkasime aga ühe kooli spordiväljakul suurt sagimist ja läksime uurima, mis seal toimub. Käimas oli üritus nimega Car Boot Sale, mis tähendab seda, et inimesed on tulnud igasugust endale ebavajalikku kraami müüma ja enamasti tehakse seda autode pagasnikust. Selliseid üritusi korraldavad siin põhiliselt koolid ja seda üsna tihti, aga me ei olnud veel kunagi ühelegi pagasniku-müügile jõudnud. Nüüd siis käisime ära. Päris huvitav oli. Kahjuks vihma hakkas sadama ja sellepärast ei olnud väga mõnus kaupa katsuda. Aga seal müüdi kõike! Mänguasju, nõusid, plaate, ehteid, mööblit, vaipu, jalanõusid, hiple jne, jne. Robert ostis endale sealt 1 naela eest robot-supermehe ja sai kauba peale veel ühe sarnase peletise. Ise oli ta väga rahul. Me leidsime, et see on väga kift ettevõtmine. Teinekord peaks äkki isegi osalema. Robertil on nii palju  mänguasju, aga tema tahaks muidugi aina uusi ja uusi asju. Leppisime Robiga kokku, et järgmine kord lähme sinna üritusele ja ta võib mõned mitte nii lemmikud mänguasjad maha müüa ja saadud raha eest uued osta. Talle see mõte meeldis. Iseasi muidugi, kas ta raatsib oma asjadest loobuda, kui asi päriselt müügiks läheb.

 

Eile toimus meil järjekordne metrootöötajate streik. See oli nüüd teine kord, kui nad streikisid. Üks kord peaks veel tulema. Kuna mina käin esmaspäeviti tööl, siis oli mul jama majas. Kuidas minna? Bussidega saaks, aga need on nii täis ja ummikud on metsikud, nii et oleksin istunud pool päeva kas bussi oodates või siis ummikus passides. Otsustasin rattaga minna. Tööle on kodunt 10km, nii et mitte väga pikk tee. Trenni mõttes ka hea – 20km rattaga sõidetud nagu niuhti! Aga...kuskil metsas sõites ei oleks 20km rattal läbida tõesti mingi eriti hirmus teekond, aga siin võttis see ikka päris läbi. Ma olin nii väsinud, kui koju jõudsin, et muutusin kohe diivanikaunistuseks ja perekond pidi lausa paluma, et ma õhtusööki teeksin. Kalle, hea inimene, hüppas kokkamisel appi, nii et saime ühiste jõududega söögi tehtud. Asi polegi ju sõitmises vaid selles, et siin puuduvad peaaegu täielikult jalgrattateed. Mõnes üksikus kohas on väike ribake sõidutee kõrval jalgratturitele eraldatud, aga enamasti on see ka autode poolt täis pargitud. Liiklus on metsik, nii et pidevalt vaata, et mõni kahekordne buss sind alla ei ajaks või et ise kellelegi ette ei sõidaks.  Ma usun, et see väsitaski kõige rohkem. Kui ma tööle jõudes olin veel täis energiat ja mõtlesin, et peakski hakkama rattaga tööl käima – oleks trenni eest ja hoiaks transpordi pealt raha kokku, siis õhtul koju jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud. Tundub ikka liiga eluohtlik.

 

Musid-kallid-pikad paid!