Eelmise nädala neljapäeval saabus meie õuele õnn - Robert jäi tuulerõugetesse. Kõlab väga julmalt, aga tegelikult on hea, kui selle kaelast ära saab, sest ükskord tuleb see haigus niikuinii läbi põdeda ja mida varem, seda parem. Kalle on üks neist vähestest inimestest, kes seda haigust põdenud pole ja nii oligi, et kui mõni läheduses olev laps jälle tuulerõugetesse jäi, siis istus Kalle nagu püssirohutünni otsas, endal hirmuhigi laubal, et kas jääb ise ka haigeks või ei jää. Täiskasvanuna ei ole see üldse nii lihtne tõbi põdemiseks. Õnneks on tänapäeval olemas vaktsiinid, nii et kui kuu aega tagasi Robi parimal lasteaiasõbral tuulerõuged tulid, siis läks Kalle ja vaktsineeris ennast ära. Nii hea! Nüüd ei pea ta Robertit kartma :) Siin on aga tuulerõugete ravimiseks hoopis teised meetod, kui Eestis. Täppidele tuleb panna mingit guaššvärvilõhnalist valget möglat ja seda ei pea üldse ainult täpile panema vaid võid laia käega kasvõi terve keha kokku määrida. See jätab kehale sellise valge kihi peale. Kõige parem on aga see, et lisaks sellele valgele möksile, tuleb lapsele anda hoolega allergiarohtu, et ta ei sügeleks ja uskuge või mitte, Robi pole ennast kordagi kratsinud. Ta lihtsalt ei sügele! Kas pole võrratu! See sügelemine ongi ju selle haiguse juures kõige tüütum. Robertil pole õnneks palavikku ka olnud ja eile õhtuks hakkasid täpid juba vaikselt ära ka minema, nii et oleme vist üsna kergelt pääsenud (ptui,ptui,ptui üle vasaku õla muidugi).
Tänu Roberti haigusele oleme me üsna kodused olnud, nii et sellel nädalavahetusel me midagi eriti eriskummalist või põnevat ette ei võtnud. Ilm oli üsna ilus, nii et toimetasime kodu ümbruses. Kalle kraamis terassi ja õlitas aiamööblit (grillihooaeg võib varsti alata!) ja mina istutasin meie väiksele põllulapile, mille me eelmise nädala alguses Robiga kenasti üles kaevasime, neli tomatitaime (Robi erisoov) ja mõned pundid erinevaid maitsetaimi. Lahe, kui on ikka väike maalapike, kus midagi kasvatada. Imelik on see, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinna mulla poole kisub. See pole tegelikult minu avastus, selle sõnastas kunagi aastaid tagasi juba minu armas emme, aga siis ei osanud ma sellesse lausesse veel kuidagi suhtuda. Nüüd aga tundub see tõsi, mis tõsi! Tulbid, mis me sügisel Robertiga mulda pistsime, on kõik ilusti välja tulnud ja hakkavad kohe-kohe õitsema. Üks punt nartsisse on ka täiesti olemas, teine on kuhugi kadunud ;) Need lilled tunduvad kohe eriti armsad ja ilusad, sest me ise istutasime need! Laupäeval, kui ma läksin poodi tomati-ja maitsetaimi ostma, siis ma pidin ennast ikka kõvasti ohjeldama, et ma kogu poes müüdava kraamiga koju ei tuleks. Õnneks pidin arvestama sellega, et pean kokku ostetava kraami kondiaurul koju vedama. Lausa õnn, et meil autot ei ole :) Te ei kujuta ette, mida kõike seal poes müüdi! Tomatitaimed, maitsetaimed, maasikataimed, kõikvõimalikud lilled – see on arusaadav. Aga seal müüdi veel ka näiteks porganditaimi, mis olid umbes 15cm kõrgused ja siis veel ettekasvatatud hernetaimi. No mine hulluks! Herneid ja maasikaid oleksin tahtnud ka veel osta, aga kuna ma oman ainult kahte kätt, siis jäi see lõbu ära. Pealegi, nii tomatid kui ka maasikad tahavad päikselist kohta, aga seda jagub meil siin vaid ühele liigile ja kuna Robert tellis tomateid, siis jäid maasikad ära. Kas hernestele kõlbab ka varjulisem kasvukoht? Kui kõlbab, siis ma läheks küll ja tooks sealt poest mõned taimed ära. Natuke ruumi on veel alles. Elagu potipõllumajandus ja Tootsi peenar!
Meil on siin tõeline kevad! Ma hõiskan seda siin blogis juba eitea mitmendat korda, aga no ma ei jõua ära rõõmustada. Mul on juba tükk aega plaan minna fotokaga mööda tänavaid luusima, et kõiki neid õisi pildistada, aga pole veel jõudnud seda ette võtta. Kord pole aega ja kord pole jälle ilusat ilma. Rododendronid on meie aias praegu täies õies, nii et rohelist ja roosat on põõsal vaat, et ühepalju. Meist mitte eriti kaugel on ühes aias ma arvan, et oma 4-5 meetri kõrgune tumepunaste õitega rododendron, mis näeb nii uhke välja, et kui ma seda esimest korda nägin, siis ma lausa tardusin, see oli lihtsalt midagi enneolematult kaunist! Ja siis on kirsiõied ja mandlipuu õied! No võrratu! Eile, kui ma trenni läksin, siis möödusin ühest aiast, kus oli mingi roosade õitega põõsas, mis lõhnas nii magusalt, et ma ei suutnud vastu panna, pistsin nina õite vahele ja lihtsalt seisin ja nuusutasin :) Naljakas, kui majaomanik oleks sellel hetkel koju tulnud :)
Ma olen nüüd jälile saanud, miks siin nii palju endale riideid ja muud pudi-padi ostetakse. Asi on selles, et vanad asjad viiakse lihtsalt regulaarselt minema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga kunagi sügisel ma kirjutasin, et olin just olnud hädas, et mida teha Robertile väikseks jäänud riietega, kui meie koju saabus kilekott palvega see ebavajalike riiete, jalanõude ja muude asjadega täita ja ukse taha jätta, kust see siis ära viiakse. Ja nii oligi! Kott oli läinud nagu niuhti ja mina õnnelik. Nüüd on aga lugu nii, et neid kilekotte saabub igal nädalal. Hea ajastus! Enamus inimesi tahab kevadel oma garderoobi muudatusi ja siis on ju nii hea, kui saad oma eelmisel hooajal moes olnud hilbud ära anda. Kapp kohe tühjem ja vajadus uusi osta jälle suurem ;) Need kokku kogutud riided ja muud asjad lähevad müüki ja saadud tulu läheb kas vähihaigete toetuseks või südamehaigete toetuseks või mõneks muuks sarnaseks õilsaks eesmärgiks. Siin on hästi palju neid poode, mis on meie mõistes kaltsukad, aga mis tegelikult ongi just sisse seatud mõne sellise organisatsiooni poolt, mis kogub eelpool nimetatute toetuseks raha. Minu meelest jälle hiilgav idee! Ma mõtlesin, et kas Eestis saaks ka midagi sellist korraldada. No et, kui paneks postkastidesse kilekotte ja paluks ebavajalikud riided ja asjad sinna sisse panna, aga ma kardan, et Eesti ühiskond pole selleks veel valmis. Meil pole veel vist nii palju ostlemishulle ka ja kui endale enam miski ei meeldi, siis paremad asjad antakse ikka sõbrannadele, sõpradele ja sugulastele ja kehvad ja kulunud visatakse lihtsalt minema. Ma kardan, et sinna kilekottidesse koguneks paras rämps. Idee iseenesest on muidugi kaalumist väärt.
Laupäeval saabus meile kiri Richmondi Linnaosavalitsusest, kus teatati, et Robertile on eraldatud koht koolis, mis oli meie kooli-eelistsuse nimekirjas esimesel kohal (pingerida koosnes kolmest koolist)! Hurraaa! Tegime koolitaotluse juba oktoobri lõpus ja nüüd tuli vastus! Nii, et sügisest on Robert meil siis koolipoiss! Kõlab endiselt veidralt :)
Meil algab nüüd külaliste-maraton. Juba ülehomme saabub külla Kalle endine töökaaslane, kes tuleb siia munadepühi veetma. Peale teda saabub minu kallis tädipoeg oma kahe tütrega ja peale nende külastust on oodata veel Agnese parimat sõbrannat ja tema peret (nemad küll ööbima ei jää, tulevad lihtsalt õhtusöögile). Nii vahva! Igav meil siin juba ei hakka! Agnesel ja Robertil algab neljapäeval kevadvaheaeg, mis kestab kuni 20.aprillini (Robil lausa 22.aprillini). Aktuaalne teema tänases Eestis, kus õpilased nõuavad pikemad kevadvaheaega. Siin on see olemas!
Magusate tervitustega!