Tuesday 30 March 2010

Tipp ja täpp


Eelmise nädala neljapäeval saabus meie õuele õnn  - Robert jäi tuulerõugetesse. Kõlab väga julmalt, aga tegelikult on hea, kui selle kaelast ära saab, sest ükskord tuleb see haigus niikuinii läbi põdeda ja mida varem, seda parem. Kalle on üks neist vähestest inimestest, kes seda haigust põdenud pole ja nii oligi, et kui mõni läheduses olev laps jälle tuulerõugetesse jäi, siis istus Kalle nagu püssirohutünni otsas, endal hirmuhigi laubal, et kas jääb ise ka haigeks või ei jää. Täiskasvanuna ei ole see üldse nii lihtne tõbi põdemiseks. Õnneks on tänapäeval olemas vaktsiinid, nii et kui kuu aega tagasi Robi parimal lasteaiasõbral tuulerõuged tulid, siis läks Kalle ja vaktsineeris ennast ära. Nii hea! Nüüd ei pea ta Robertit kartma :) Siin on aga tuulerõugete ravimiseks hoopis teised meetod, kui Eestis. Täppidele tuleb panna mingit guaššvärvilõhnalist valget möglat ja seda ei pea üldse ainult täpile panema vaid võid laia käega kasvõi terve keha kokku määrida. See jätab kehale sellise valge kihi peale. Kõige parem on aga see, et lisaks sellele valgele möksile, tuleb lapsele anda hoolega allergiarohtu, et ta ei sügeleks ja uskuge või mitte, Robi pole ennast kordagi kratsinud. Ta lihtsalt ei sügele! Kas pole võrratu! See sügelemine ongi ju selle haiguse juures kõige tüütum. Robertil pole õnneks palavikku ka olnud ja eile õhtuks hakkasid täpid juba vaikselt ära ka minema, nii et oleme vist üsna kergelt pääsenud (ptui,ptui,ptui üle vasaku õla muidugi).

Tänu Roberti haigusele oleme me üsna kodused olnud, nii et sellel nädalavahetusel me midagi eriti eriskummalist või põnevat ette ei võtnud. Ilm oli üsna ilus, nii et toimetasime kodu ümbruses. Kalle kraamis terassi ja õlitas aiamööblit (grillihooaeg võib varsti alata!) ja mina istutasin meie väiksele põllulapile, mille me eelmise nädala alguses Robiga kenasti üles kaevasime, neli tomatitaime (Robi erisoov) ja mõned pundid erinevaid maitsetaimi. Lahe, kui on ikka väike maalapike, kus midagi kasvatada. Imelik on see, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinna mulla poole kisub. See pole tegelikult minu avastus, selle sõnastas kunagi aastaid tagasi juba minu armas emme, aga siis ei osanud ma sellesse lausesse veel kuidagi suhtuda. Nüüd aga tundub see tõsi, mis tõsi! Tulbid, mis me sügisel Robertiga mulda pistsime, on kõik ilusti välja tulnud ja hakkavad kohe-kohe õitsema. Üks punt nartsisse on ka täiesti olemas, teine on kuhugi kadunud ;) Need lilled tunduvad kohe eriti armsad ja ilusad, sest me ise istutasime need! Laupäeval, kui ma läksin poodi tomati-ja maitsetaimi ostma, siis ma pidin ennast ikka kõvasti ohjeldama, et ma kogu poes müüdava kraamiga koju ei tuleks. Õnneks pidin arvestama sellega, et pean kokku ostetava kraami kondiaurul koju vedama. Lausa õnn, et meil autot ei ole :) Te ei kujuta ette, mida kõike seal poes müüdi! Tomatitaimed, maitsetaimed, maasikataimed, kõikvõimalikud lilled – see on arusaadav. Aga seal müüdi veel ka näiteks porganditaimi, mis olid umbes 15cm kõrgused ja siis veel ettekasvatatud hernetaimi. No mine hulluks! Herneid ja maasikaid oleksin tahtnud ka veel osta, aga kuna ma oman ainult kahte kätt, siis jäi see lõbu ära. Pealegi, nii tomatid kui ka maasikad tahavad päikselist kohta, aga seda jagub meil siin vaid ühele liigile ja kuna Robert tellis tomateid, siis jäid maasikad ära. Kas hernestele kõlbab ka varjulisem kasvukoht? Kui kõlbab, siis ma läheks küll ja tooks sealt poest mõned taimed ära. Natuke ruumi on veel alles. Elagu potipõllumajandus ja Tootsi peenar! 

Meil on siin tõeline kevad! Ma hõiskan seda siin blogis juba eitea mitmendat korda, aga no ma ei jõua ära rõõmustada. Mul on juba tükk aega plaan minna fotokaga mööda tänavaid luusima, et kõiki neid õisi pildistada, aga pole veel jõudnud seda ette võtta. Kord pole aega ja kord pole jälle ilusat ilma. Rododendronid on meie aias praegu täies õies, nii et rohelist ja roosat on põõsal vaat, et ühepalju. Meist mitte eriti kaugel on ühes aias ma arvan, et oma 4-5 meetri kõrgune tumepunaste õitega rododendron, mis näeb nii uhke välja, et kui ma seda esimest korda nägin, siis ma lausa tardusin, see oli lihtsalt midagi enneolematult kaunist! Ja siis on kirsiõied ja mandlipuu õied! No võrratu! Eile, kui ma trenni läksin, siis möödusin ühest aiast, kus oli mingi roosade õitega põõsas, mis lõhnas nii magusalt, et ma ei suutnud vastu panna, pistsin nina õite vahele ja lihtsalt seisin ja nuusutasin :) Naljakas, kui majaomanik oleks sellel hetkel koju tulnud :)

Ma olen nüüd jälile saanud, miks siin nii palju endale riideid ja muud pudi-padi ostetakse. Asi on selles, et vanad asjad viiakse lihtsalt regulaarselt minema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga kunagi sügisel ma kirjutasin, et olin just olnud hädas, et mida teha Robertile väikseks jäänud riietega, kui meie koju saabus kilekott palvega see ebavajalike riiete, jalanõude ja muude asjadega täita ja ukse taha jätta, kust see siis ära viiakse. Ja nii oligi! Kott oli läinud nagu niuhti ja mina õnnelik. Nüüd on aga lugu nii, et neid kilekotte saabub igal nädalal. Hea ajastus! Enamus inimesi tahab kevadel oma garderoobi muudatusi ja siis on ju nii hea, kui saad oma eelmisel hooajal moes olnud hilbud ära anda. Kapp kohe tühjem ja vajadus uusi osta jälle suurem ;) Need kokku kogutud riided ja muud asjad lähevad müüki ja saadud tulu läheb kas vähihaigete toetuseks või südamehaigete toetuseks või mõneks muuks sarnaseks õilsaks eesmärgiks. Siin on hästi palju neid poode, mis on meie mõistes kaltsukad, aga mis tegelikult ongi just sisse seatud mõne sellise organisatsiooni poolt, mis kogub eelpool nimetatute toetuseks raha. Minu meelest jälle hiilgav idee! Ma mõtlesin, et kas Eestis saaks ka midagi sellist korraldada. No et, kui paneks postkastidesse kilekotte ja paluks ebavajalikud riided ja asjad sinna sisse panna, aga ma kardan, et Eesti  ühiskond pole selleks veel valmis. Meil pole veel vist nii palju ostlemishulle ka ja kui endale enam miski ei meeldi, siis paremad asjad antakse ikka sõbrannadele, sõpradele ja sugulastele ja kehvad ja kulunud visatakse lihtsalt minema. Ma kardan, et sinna kilekottidesse koguneks paras rämps. Idee iseenesest on muidugi kaalumist väärt.

Laupäeval saabus meile kiri Richmondi Linnaosavalitsusest, kus teatati, et Robertile on eraldatud koht koolis, mis oli meie kooli-eelistsuse nimekirjas esimesel kohal (pingerida koosnes kolmest koolist)! Hurraaa! Tegime koolitaotluse juba oktoobri lõpus ja nüüd tuli vastus! Nii, et sügisest on Robert meil siis koolipoiss! Kõlab endiselt veidralt :)

Meil algab nüüd külaliste-maraton. Juba ülehomme saabub külla Kalle endine töökaaslane, kes tuleb siia munadepühi veetma. Peale teda saabub minu kallis tädipoeg oma kahe tütrega ja peale nende külastust on oodata veel Agnese parimat sõbrannat ja tema peret (nemad küll ööbima ei jää, tulevad lihtsalt õhtusöögile). Nii vahva! Igav meil siin juba ei hakka! Agnesel ja Robertil algab neljapäeval kevadvaheaeg, mis kestab kuni 20.aprillini (Robil lausa 22.aprillini). Aktuaalne teema tänases Eestis, kus õpilased nõuavad pikemad kevadvaheaega. Siin on see olemas! 

 

Magusate tervitustega!


Tuesday 23 March 2010

Peaaegu nagu Elvas


Peale seda, kui ma oma eelmise nädala blogiloole punkti panin, läksime Robertiga tema lasteaeda arenguvestlusele.  Kasvatajaid on seal lasteaias meie mõistes tohutu palju. Kuna hommikuti (9.10-12.15) käib lapsi lasteaias palju, nii 40 ringis, siis on hommikuti ka kasvatajaid rohkem – umbes 10-12. Õhtupoole, kui lapsi vähem on, siis on ka kasvatajaid kohal vaid viis. Igale kasvatajale on määratud nö hoolealused, kelle arengut tal tuleb jälgida ja keda jõudumööda arendada. Roberti järele vaatab tädi Alena, nii et tema jutule me siis läksimegi. Alenal on Robi kohta koostatud mapp, kuhu ta paneb kirja Robi edusammud ja isegi mõned fotod. Alena kiitis, et Robi on väga osav klotsidega ehitaja ja selle kinnituseks näitas mitut fotot Roberti ehitatud kindlustest. Robi pidi üldse käeliselt väga osav olema. Eriti hästi pidi tal välja tulema kääridega lõikamine. Nägin fotot selle kohta, kuidas Robi oli väga osavasti lõikunud paberit, kuhu olid joonistatud kriipsud, mida pidi Robil tuli lõikuda, aga samas ta ei tohtinud paberit päris lõpuni lahti lõigata vaid ots pidi kinni jääma. Ma ise ei oska hinnaga, aga see pidi suur saavutus olema, et ta riba päris lõpuni ei lõika. Veel kiitis Alena, et Robert pidi olema nende lasteaia üks suuremaid laulumehi, nii et kui laulutund on, siis Robi pidi esirinnas olema ja väga hoolega kõiki liigutusi, mis laulu juurde tehakse, ka kaasa tegema. Roberti lasteaia juhataja on suur laulja ja ta on välja andnud lausa lastelaulude plaadi, mille järgi nad siis lasteaias laulavad. Ostsin selle plaadi koju ka, sest Robi muudkui laulis kodus mingeid laule, millest mina midagi ei teadnud ja ei osanud temaga kaasa laulda. Nüüd on meil siis plaat olemas, nii et saame siin kõik koos lõõritada. Ma olin päris imestunud, kui Alena näitas mulle Roberti kirjatehnika vihikut. See nägi välja täpselt selline nagu meil esimeses klassis. No et tõmbad kriipsukesi joonte vahele küll ühtepidi kaldu ja teistpidi kaldu ja peale selle oli Robi alustanud juba „t“ –tähe harjutamist. Ma pean ütlema, et vihik nägi väga kena välja. Alena kiitis ka, et Robi teeb väga ilusaid tähti. Natuke veider oli see, et see t-täht ei olnud mitte trükitäht „T“ vaid oligi selline kirjatäht, täpselt selline nagu see siin arvutski välja näeb. Roberti kõne kohta ütles Alena, et see muudkui areneb, aga et natuke on muidugi keeruline teda tänu keelebarjäärile õpetada. Nad pidid praegu tegelema sellega, et katsuvad aru saada, mis häälikuga sõna algab. No näiteks, et on pildid, kus on auto ja puu ja lill ja siis laps peab välja mõtlema, milline neist sõnadest algab näiteks L-tähega. Aga Robi kahjuks enamasti ei tea neid sõnu inglise keeles, nii et ta ei oska ka aimata, mis tähega mingi sõna võiks alata. Ma olen nüüd Robiga eesti keeles vahel seda mängu teinud ja ega tal see veel väga hästi välja ei tule, nii et peame harjutama. Teine asi, mida nad praegu õpivad, on arvutamine ja numbrid. Kirjutasingi Alenale numbrid eesti keeles üles, et ta saaks niimoodi aru, kas Robi ei tea seda või teist numbrit (s.t kirjapilti) üldse või siis ta ei tea seda lihtsalt inglise keeles.  Üldiselt pidi aga Robi olema lasteaias väga oodatud sõber ja pidi endale alati mängukaaslasi ja tegevust leidma, mida oli väga rõõmustav kuulda. Ma jäin selle arenguvestlusega väga rahule. Jäi mulje, et nad teevad oma tööd südamega.

Neljapäeval oli väga põnev päev. Läksin hommikul FOCUSesse, et seal kohtuda naistega, kellega me koos tööotsimise seminaril osalesime. Idee oli arutada, kuidas kellelgi on töö otsimine edenenud, aga kuna kellelgi, peale ühe tubli Saksamaalt pärit naise, pole selleks eriti aega olnud, siis lobisesime niisama maast ja ilmast, mis oligi palju lahedam. 

Nagu ma olen juba oma lugudes ka rääkinud, siis peaks kohe-kohe valmis saama FOCUSe uus veebileht. No tegelikult pidi see valmis saama juba veebruari alguses, aga nagu selliste asjadega ikka juhtub, siis on selle valmimine mitmel erineval põhjusel muudkui edasi nihkunud. Uus tähtaeg on aprilli lõpp. Sinna veebilehele taheti teha väiksed filmilõigud, kus FOCUSe liikmed räägivad oma Inglismaale kolimise kogemusest. Üheks esinejaks pidin olema ka mina ja filmimine pidi aset leidma alles esmaspäeval, s.t eile. Filmimehel tulid aga esmaspäevaks ootamatud taksitused ette ja kuna ta osade inimestega tegi nagunii neljapäeval intervjuusid, siis arvas FOCUSe pealik, et kuna ma nagunii seal juba olen, et ehk teen siis juba oma filmilõigu ka ära. Te võite arvata, et ma ei olnud sellest väga vaimustuses, sest esiteks polnud ma veel üldse mõelnud, mida ma seal räägin ja teiseks ei olnud ma ennast nii põhjalikult mukkinud ja sättinud nagu filmimise jaoks sobilik oleks olnud. Aga FOCUSe omad käisid muudkui peale, nii et ma lõpuks mõtlesin, et ah olgu, vahet pole, teeme ära. Filmimine toimus Kensingtoni pargis ja filmimeheks oli mees nimega Jon, kes oli töötanud 25 aastat BBC Lääne-Euroopa korrespondendina, aga siis sellest tüdinenud ja asutanud oma firma. Firma tegeleb sellega, et filmib üles suurlinnadesse elama asunud välismaalasi, kes siis oma uut kodukanti tutvustavad ja sellest ausalt räägivad. No, et mis seal on head ja mis seal on vead. Ajasime Joniga alguses niisama juttu ja siis ta ütles, et teeme alguses kaamerproovi ja siis hakkame päriselt filmima. Mul tuli jälle rääkida seda lugu, kuidas Axi sünnikuupäev sassi aeti ja kuidas sellepärast kooli leidmisega jama oli. Kuna ma olen seda lugu juba oma sada korda rääkinud, siis polnud see keeruline, nii et jutt tuli vist üsna voolav. Ma ei pabistanud ka, sest mõtlesin, et kui ma mingit väga suurt putru suust välja hakkan ajama, siis ta paneb kaamera kinni ja pealegi, see pidi ju proov olema. Edasi tuli mul rääkida (s.t kiita ;) FOCUSt, mis polnud ka raske, sest ma olen sellest organisatsioonist siiralt vaimustuses ja lõpuks pidin veel rääkima, kas üldiselt oli siia raske sisse elada või mitte. Jon esitas vahepeal küsimusi ja mina vastasin ja siis äkitselt ta ütles, et noh, ongi kõik. Valmis! Ta oli vaadanud, et mul tuli kõik nii hästi välja, et ta ei hakanudki mind katkestama ja lasi mul ühes jorus rääkida. Teksti lõigub ta kokku, nii et sellest tuleb nii 2-3 minutiline filmike, kuigi tegelikult rääkisin oma 10-15 minutit. Ma olin päris üllatunud, et see nii kähku ja kergelt käis ja lõppkokkuvõttes oli mul väga hea meel, et ma selle asja juba neljapäeval ära tegin. Muidu oleksin kindlasti pool esmaspäeva muretsenud, et kuidas kõik läheb. Filmid pannakse siis üles uuele FOCUSe kodulehele, kus neid hakatakse aeg-ajalt vahetama. Eks ma annan siis teada, kui te seda näha saate. Natuke hirmus on ikka ka, ma kardan, et äkki jäin väga tobe. Ennast on ju alati hirmus vaadata.

Reedel käisime Londoni ööeluga tutvumas. Meie siinsel sõbral Siimul oli märtsi alguses sünnipäev ja seda me reedel tähistama läksimegi. Lapsed jätsime koju, nii et võisime endid lõdvaks lasta! Siirdusime Sohosse, kus ma olin seni vaid päevasel ajal käinud. Kalle oli seal ennegi öisel ajal ringi kolanud, sest tal käivad siin aeg-ajalt külas sõbrad Eestist, kes tööasjus Londonisse sattunud ja kellele siis kohalikes pubides ekskursioon tuleb korraldada. Kõigepealt läksime Jaapani restorani sööma. See oli päris huvitav kogemus. Meil oli laud kinni pandud, aga oli hoiatatud, et kui 5minutit hiljaks jääme, siis on laud läinud. Õnneks jõudsime õigel ajal. Istumine oli korraldatud nii, et istusid nagu põrandal, padjakese peal, aga laud asus justkui augus, nii et tegelikult põrandal kügelema ei pidanud, istusid nagu ikka jalad laua all, ainult et tundus, justkui istuksid lihtsalt põrandal. Rahvast oli tohutult. Me ei olnud jõudnud menüüd veel õieti vaatama hakatagi, kui juba ilmus meie juurde teenindaja ja tahtis tellimusi võtta. Ta käis üsna peale ja aitas valikutega, nii et saime vist rekordkiirusel tellimuse esitatud (kui McDonaldsi tellimusi mitte arvestada). Söögid toodi lauda samuti kohutava kiirusega (jälle peaaegu sama tulemus, mis McDonaldsis) ja need olid lihtsalt võrratud (võrdlus McDondaldsiga siinkohal enam ei sobi). Täielik kulinaarne-kaif!  Trimpasime veini ja nautisime toitu, aga niikui taldrik tühjaks sai, siis see ka viuhti, minema viidi. Peale seda, kui viimane meist viimase ampsu oli lõpetanud, lendas lauda (ilma küsimata!) arve! Ja läinud me olimegi! Millegipärast ei jäänud aga üldse paha tunnet. Ei tekkinud tunnet, et meid sinna ei tahetud. Lihtsalt süsteem oli selline :) Magustoitu läksime sööma ühte seal samas kõrval asuvasse koogikohvikusse ja edasi juba kõrtse vallutama. Tänavad olid rahvast nii paksult täis nagu Tartus Hansapäevade ajal. Ja seal oli ikka igasugust rahvast, nii et juba see oli elamus. Kahjuks tibas vihma ja kuna tänu sellele väga mõnus jalutada polnud, siis veetsime oma aega kõrtsides. Jõudsime õhtu jooksul kahte baari ja ühte pubisse. Ma pole veel elu seeski nii häid Moijto kokteile saanud, kui sellel õhtul. Mõlemas baaris, kus ma neid jõin, tehti neid suurepäraselt (ja tänu sellele sai neid vist natuke liiga palju joodud ;)  Seda juba igal pool ei juhtu! Minul, kui suurel tantsulõvil, oli hirmus tahtmine jalga keerutada ja kuigi ühes baaris oli lausa DJ, kes plaate keerutas, siis mitte keegi ei tantsinud. Imelik! Me ei lasknud Riinaga ennast sellest aga häirida ja tantsisime ikkagi natuke ja mõned isegi järgisid meie eeskuju, aga üldiselt seisti niisama, õlle-või kokteiliklaas käes ja üritati üle muusika vestlust arendada. Veider oli see, et enamus  baare ja pubisid pandi juba kell 00.30 kinni ja kuna enamus meie seltskonnast ööklubisse minemise mõttest vaimustuses polnud, siis asutasime endid kella 01.00 ajal koduteele. Mis oli tegelikult päris hea mõte, sest meie Kallega (kui äärelinna-elanikud) jõudsime koju alles kell 02.30, mis on päris hilja, kui arvestada, et järgmisel päeval kell 9.30 pidime ühte maja vaatama minema.

Laupäeva hommikul kella 9.30-ks oli meil niisiis kokku lepitud ühe maja vaatamine. Me ei ole oma praeguse elamisega 100% rahul ja sellepärast teeme väikestviisi turu-uuringut ja hoiame silmad-kõrvad lahti juhuks, kui midagi sobivat peaks silmapiirile sattuma. Üks meie tänavas asuv maja oligi just üürile anda ja kirjade järgi tundus see üsna sobiv valik. Tegelikult ikka seda PÄRIS tunnet ei tekkinud, nii et hetkel me küll oma elamist vahetama ei hakka. Sealt tagasi jõudes tundus, et meie maja on ikka kohe väga mõnus J Tegelikult ma ei tahtnudki eriti üldse sellest majast, mida me nägime, rääkida vaid hoopis sellest naisest, kes seda meile näitas. Ta oli umbes 40 aastane, rõõmsameelne pruunisilmne naisterahvas. Kuulates, kuidas me omavahel räägime, küsis ta, kas me oleme soomlased. Meie ütlesime vastu, et no peaaegu täppi, et tegelikult eestlased, mille peale läksid tal silmad särama ja suu vajus veel suuremale naeratusele. Kujutate ette, tema vanaema ja vanaisa olid ka olnud eestlased, kes olid peale Esimest Maailmasõda Lõuna-Aafrikasse kolinud. Tema ise oli ka seal sündinud ja lapsena isegi eesti keelt vanaemaga rääkinud, aga nüüdseks on ta selle muidugi juba ammu unustanud. Ta ütles, et ta pole veel kunagi Eestis käinud, sest ta mees on itaallane ja tema ise Lõuna-Aafikast, nii et kui on puhkuste aeg, siis on alati kaks varianti, nad sõidavad kas Itaaliasse või Lõuna-Aafrikasse, aga et ta tahaks küll hirmsasti ükskord Eestis ära käia. Aga muidugi mitte talvel, nagu ta ütles, sest siis pidi seal ju isegi meri ära jäätuma! Jube! (tema sõnad) :) Lahkusime äärmiselt rõõmsas meeleolus ja kuigi maja ise midagi erilist polnud, siis tasus seal käimine ennast ikkagi kuhjaga ära. Tuju oli veel terve päeva hea!

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu! Päike paistis ja sooja oli ca 15 kraadi. Kalle avastas, et meil on veel käimata sellises põnevas muuseumis nagu seda on Horniman Museum, kus on vaatamiseks üles seatud näitus mütoloogilistest koletistest. Mõeldud, tehtud! Ma pean juba etteruttavalt ütlema, et see on esimene Londoni muuseum, mis on normaalse suurusega. Me jõudsime kogu väljapaneku üle vaadata ja midagi ei jäänud kripeldama. Kõigepealt läksimegi neid müütilisi monstereid vaatama. Need olid ikka väga lahedad. Kõigepealt oli ühe sarvega valge hobune (Unicorn), siis mingi elukas, kellel oli lõvi pea, selja peal oli kitse pea ja sabaks oli madu. Edasi tulid lohe, lumeinimene, tulnukas ja kõige hirmsam – kükloop. Kõik kujud olid justkui päris, nad isegi liigutasid ennast. Kõige jubedam oli kükloop-mees. See oli suur, ühe silmaga, metsiku välimusega ilmatu suur mees, kes järas mingit konti ja kelle suu ümbrus oli verine. Robile ta ei meeldinud, nii et lähmale, kui 5 meetrit, ta temast ei läinud. Me küll selgitasime, et see ei ole päris, aga Robi ikkagi ei hakanud seda igaks juhuks lähemalt uurima. Rohkem neid müütilisi olendeid ei olnudki, aga polnudki vaja, sest sellest piisas täiesti. Muuseumis oli veel teisigi näitusi. Näiteks üks suur ruum oli täis kõikvõimalikke muusika-instrumente, kus sai ise ka mõnda pilli katsetada. Siis oli seal päris uhke topiste kollektsioon ja muuseumi keldrikorrusel asus akvaarium, kus oli päris palju erinevaid akvaariume kõikvõimalike kaladega. Me oleme päris tihti erinevates kohtades kalu vaatamas käinud, aga seal nägime esimest korda sellist veidrat kala (või elukat), nimega Frogfish (ehk siis konnkala). See oli väga veider tegelane, nahk oli sellel nagu korall, suu nagu konnal ja saba ja uimed nagu kalal. Täielik müstika, milliseid elukaid olemas on. Muuseumi ümber oli väga ilus aed. Hetkel seal veel väga palju lilli ei õitsenud, kõigest krookused, natsissid ja lumeroosid, aga seal oli näha päris palju roose ja muid lilli, mis alles alustavad õitsemist, nii et suvel on seal kindlasti ekstra ilus. Kuna muuseum asub väga kõrgel kohal, siis avanes sealt ka võrratu vaade Londonile. Aias oli veel suur puur, kus elasid kanad ja kuked. Kuke kiremine meenutab mulle alati Elvat, kus asub minu vanemate suvekodu ja kus naabrimees Aresi kanu ja ühte kukke peab. Lesisime Kallega pargipingil, lapsed jooksid ja tegid lärmi ja veidi eemal kires kukk. Panin silmad kinni, päike soojendas mu nägu ja mul tekkis täpselt selline tunne nagu oleks suvi ja ma oleksin Elvas. Nii hea ja soe tunne! 

 

Õnnelike tervitustega!

Tuesday 16 March 2010

Päikselised päevad

Ilmaeluga peab kursis olema. Sellepärast otsustasime Kallega reede õhtul ära vaadata palju Oscareid saanud filmi „Piinakamber“ (inglise keeles „Hurt Locker“). Film räägib Iraagis rahu kaitsvate demineerijate elust. Mina isiklikult mingi sõjafilmide fänn pole. Tegelikult ei meeldi mulle üldse, kui filmides püssidega vehitakse, nii et suhtusin sellesse üsna suure eelarvamusega. Aga ma sain suure ja väga meeldiva üllatuse osaliseks, kui film osutus äärmiselt põnevaks. Teksti oli suhteliselt vähe, muusikat peaaegu, et üldse mitte, püsse ka eriti ei paugutatud (kuigi püssid olid osalistel vaat, et kogu aeg käes), aga pinge oli nii suur, et ma ei saanud vahepeal peaaegu, et hingata. Elamus oli võimas! Nii, et tundub, et seekord läksid Oscarid küll õigele filmile. Kellel see veel vaatmata on, siis soovitan soojalt. 


Laupäeval oli meil peaaegu, et kohustuslik käik Islingtonis toimunud Itaalia messile „La Dolce Vita“. Kohustuslik oli see sellepärast, et ma olin kutsed sinna saanud FOCUSest ja kuna proua, kellelt ma need kutsed sain, on itaallanna, siis tundus kuidagi sobimatu sinna minemata jätta. Noh, mess oli nagu mess ikka. Kallele meenus kohe Tallinna Näituste hall ja see, kuidas ta seal käis, sest tema isal oli oma firma boks seal üles seatud ja mulle meenus Tartu Näituste hall ja see, kuidas mina seal käisin, sest minu emal oli seal boks, kus ta oma kaupa pakkus. 

 Rahvast oli messil väga palju. Enamus publikust degusteeris veine, väiksem tunglemine oli kinnisvara ja reiside pakkujate bokside juures. Siis oli muidugi igasuguseid makaronide, oliiviõli ja saiakeste müüjaid. Eriti pikk saba vonkles aga pitsategijate juures. Veider, et kogu messil oli ainult üks koht, kus pitsat müüdi. Veel veidram oli aga see, et Ferrarit ei olnud. Ainult Fiat. Mage! Kuigi Fiat 500 on minu meelest väga armas auto, aga no ikkagi – Itaalia mess ja Ferrarit ei olegi.  

Väga kaua me seal messil ei viibinud, sest suur rahvamass käis närvidele. Kuna me enne Islingtonis käinud polnud, siis läksime hoopis seda kanti uurima. Tuli välja, et see on üks igavasti lahe koht. Sattusime kribu-krabu turule, kus müüdi peale hilpude, mänguasjade ja muu nodi ka näiteks värskeid mereande – erinevaid kalu, kaheksajalgu, hiidkrevette, jõekarpe jms. Suur isu oli neid delikatesse osta, aga kahjuks ei oska ma nendega midagi peale hakata. Peaks uurima, kuidas neid valmistada. Edasi jalutades jõudsime aga antiigiturule. Turg paiknes imearmsatel pisikestel, kitsastel tänavatel. Kaup, mida müüdi, meenutas Covent Gardeni turul nähtut – ikka vanad nõud, ehted, mündid ja nipsasjakesed. Tundub, et nende tagavarad on siin lõputud. Mulle õudselt meeldis see õhkkond, mis seal valitses. Need väiksed tänavad ja inimesed tunglemas erinevate lettide juures. Nagu ajaränne! Päike paistis ja ilm oli ilus, täiesti võrratu! Antiigiturult veidi edasi minnes jõudsime kanali äärde. Kanali serva oli pargitud palju erinevaid paate, millest mõnes paistsid inimesed lausa alaliselt elavat. Jalutasime veel veidi kanali ääres ja tulime siis koju. Vedas, et meil need messi kutsed olid, muidu poleks me kindlasti Islingtoni sattunud.

 

Pühapäeval peeti Inglismaal emadepäeva. Ax ja Robi kinkisid mulle väga armsa enda tehtud kaardi ja Axi enda tehtud klaasitükikesed, mille ta oli kooli keemia tunnis valmistanud. Üldiselt me leppisime aga kokku, et meie peame emadepäeva ikka mais, nii nagu Eestis ja muus maailmas kombeks on.

Ilm oli pühapäeval lausa suurepärane, nii et jalutasime kodukandis ringi ja käisime mänguväljakul. Pärast istusime ühe jõeäärse kohviku väliterassil, jõime kohvi ja sõime kooki. Päike paistis nii soojalt, et Kalle võttis lausa jope ära ja nautis olemist T-särgi väel! Super! Alates pühapäevast ongi ilmad aina soojemaks läinud. Täna on Londonis 14 kraadi sooja ja homseks lubatakse juba lausa 15 kraadi! Ma ei jõua ära rõõmustada!

 

Kui ma selle loo kirjutamise lõpetan, siis lähme Robiga tema lasteaeda arenguvestlusele. Päris huvitav, mida seal räägitakse. Eile, kui ma Robertile lasteaeda järele läksin, siis nad olid parajasti õues mängimas ja et Robil oli suur mänguhoog sees ja ta ei tahtnud veel koju minna, siis ma ajasin ajaviiteks kasvatajaga juttu. Kasvataja ütles, et Robi pidi olema nüüd palju enesekindlamaks muutunud, pidi rääkima juba päris palju inglise keeles ja aru pidi juba kõigest saama. Viimasel ajal mängib Robi kodus vahel omaette ja räägib inglise keeles ja küsib meie käest igasuguste sõnade kohta, et kuidas see inglise keeles on või siis ütleb mõne inglise keelse sõna ja uurib, et mida see eesti keeles tähendab. Nii huvitav on tema keele arengut jälgida.

Robiga sai eile hommikul nalja. Seni pole ta eriti endale riideid valinud ja on usaldanud minu maitset, aga eile hommikul oli tema riidesse saamisega lausa häda. Mitte midagi ei sobinud. Üks pluus oli kole ja teine oli ebamugav ja kolmas ei kõlvanud üldse kuhugi. Pükstega oli lugu veel hullem, nii et ma vaatasin, et me ei jõuagi lasteaeda, sest härral on nii palju nõudmisi. Lõpuks leppisime siis kokku, et lähme peale lasteaeda poodi ja Robi võib endale ise valida need riided, mis talle meeldivad. Robile see variant sobis ja ta oli nõus sellel tingimusel midagi oma kapist selga panema. Peale lasteaeda läksimegi poodi ja Robi valis väga asjalikult endale kaks T-särki ja kaks paari lühikesi pükse. Tundub, et tal on väga  hea maitse, sest minu meelest olid need kogu poes kõige ilusamad hilbud. Robi tahtis alguses veel ühtesid sõjaväe-mustriga pikki pükse ka osta, aga vaatas siis, et need on alt liiga laiad ja ütles, et talle sellised püksisääred ei meeldi ja et ta ikka ei taha neid pükse. Eriti peen vend! Agnesele ma juba ei julge enam üksi riideid osta, sest talle ei pruugi kõik minu arust ilusad asjad meeldida, aga nüüd on Robiga ka juba probleem. On ikka noored!

 

Päikesest soojemate tervitustega!

 

Wednesday 10 March 2010

Tate Modern ja Püha Paul


Laupäeva õhtul saabus meile külla Kalle õde Triinu ja et kõik päevad ainult Oxford Street’i vaatamisväärsustega tutvudes ei mööduks, siis sai pühapäev veedetud väga kultuurselt. Esimene plaan oli külastada St Pauli katedraali, aga et seal toimuv orelikontsert, mida me kuulata kavatsesime, algas alles kell 16.45, siis seadsime esmalt sammud katedraalist kohe üle jõe asuvasse moodsa kunsti muuseumisse Tate Modern.
Tate Modern asub vanas elektrijaamas ja kollektsioonid on vaatamiseks välja pandud lausa 88 eri ruumi. Loomulikult me kõiki neid läbi ei jõudnud käia, seda oleks ühe pärastlõuna jaoks ikka liiga palju.
Ma ütleks, et näitus oli huvitav. Ma olen alati arvanud ja arvan ka edaspidi, et selleks, et kunstnikuna läbi lüüa tuleb kõigepealt teistele selgeks teha, et sa oled KUNSTNIK. Kui oled selle raske ülesandega hakkama saanud, siis võid teha ükskõik mida, kõik ahmivad õhku ja plaksutavad käsi. Mõned näited nähtud näituselt – seina ääres seisev pulk, mis on triibuliseks värvitud; hunnikusse lükatud porolooni-ribad; känd; hunnik kaltse jne. Et nähtust õiget kunstielamust saada, kulus meil Triinuga kummalgi pokaal punast veini ja siis hakkas juba looma ja me hakkasime juba aru saama, kui sügavmõtteline võib olla pulk, mis on toetatud seinale või kriips, mis on tõmmatud valgele paberile. Kogu näitus õnneks päris nii ekstreemne polnud, paar-kolm maali olid täitsa ilusad. Suur osa ühest korrusest oli pühendatud nõuka-aegsetele plakatitele, aga need meid eriti ei erutanud. Agnes sai ainult natuke haritumaks, sest nüüd ta teab, millised nägid välja Lenin ja Stalin. Pettunud me näituses väga ei olnudki, me aimasime, mis meid oodata võib, aga rohkem ma sinna küll enam ei viitsiks minna ja sõpradele soovitaks ka teinekord pigem Rahvusgaleriid. Seal on ikka midagi hingele ka.
Peale tohutut kunstielamust läksimegi St Pauli katedraali. Kalle ja Robert jätsid kunstisaali külastuse vahele ja liitusid meiega alles katedraalis. Pühale Paulile pühendatud kirik on sellel kohal olnud juba alates aastast 604, aga see on mitmel korral maha põlenud. Viimane versioon katedraalist valmis 1708 aastal ja see on tehtud Sir Christopher Wreni jooniste järgi. St Pauli katedraal on Inglismaa esimene protestantlikuks katedraaliks ehitatud kirik. Seal abiellusid 1982 aatal prints Charles ja Diana. Nii palju, siis ajaloost.
Hoone on võimas! Ma ei olnud nii uhkes katedraalis veel kunagi käinud. Selle kuppel on 111 m kõrge ja pidi kaaluma 65 tuhat tonni ja on seega üks suurimaid maailmas. Katedraal on juba väljast aukartustäratav, sees aga pole lihtsalt sõnu. Kõik särab ja sätendab ja muud sõna, kui võimas, ei oskagi selle kohta öelda. Kui me kohale jõudsime, siis oli kontsert just alanud, nii et kiirustasime kohtadele ja jäime nautlema. Isegi Robert kuulas suu ammuli. Millised helid seal kõlasid! Vahepeal tundus, et muusika tungis otse läbi su keha,siis jälle kostus kuskilt kaugelt ja siis tungis jälle võimsalt esile. Uskumatu, milliseid helisid saab oreliga luua ja uskumatu, et seda kõike suutis mängida ainult üks mees. Kontsert kestis umbes 20 minutit ja ega vist rohkem polekski vaja olnud. Elamus oli täiuslik! Kontserdid toimuvad seal igal pühapäeval ja on täiesti tasuta, nii et kellel siiapoole asja, siis mina soovitaksin kindlasti seal ära käia. See on võrratu!

Esmaspäeva hommikul, peale seda, kui olime Robi lasteaeda viinud, läksime Triinuga Covent Gardeni turule. Huvitav on teada, et seal asub Londoni esimene planeeritud väljak ja selle autor on Inigo Jones, kes sai sellega hakkama 17.sajandil. Covent Gardenis on asunud turg juba 300 aastat ja sellele paigale mõeldes on kirjutatud Lerneri ja Loewe’i muusikal „Minu veetlev leedi“.
Jõudsime turule juba enne kella 10 hommikul, aga juba siis oli seal sagimist palju. Enamasti müüdi igasugust träni – ehteid, vanu rahasid, nipsasjakesi ja nõusid. Müüd ka maale ja riideid. Nagu Triinu tabavalt ütles, siis on inglased vist juba aegade algusest suured ostuhullud olnud, kuidas muidu nii palju kõiksugust vanaaegset pudi-padi turule sattuda oleks saanud. Turul mängis ka väike viiuliorkester, viis viiuldajat ja üks kontrabassimängija. Nende muusika lõi paigale kuidagi eriti mõnusa atmosfääri, nii et kuigi ilm oli külm ja tuuline, siis oli hinges kuidagi soe tunne. Turult jalutasime mööda mõnusaid kõrvaltänavaid Sohosse ja sealt edasi poodlemistänavatele, et teha tutvust Londoni uusimate trendidega ja tungelda koos tuhandete inimestega poode pidi osteldes, andmaks oma panus, et ka 100 aasta pärast oleks põhjust pidada taolisi vanakraami turge nagu me Covent Gardenis hommikul nägime.

Rõõmsate tervitustega!

Wednesday 3 March 2010

Verstapost


Kas pool aastat on palju või vähe? Oleneb ilmselt, mida sa poole aastaga mõõdad. Vastsündinu ja 6-kuuse beebi arengu vahe tundub kolossaalne, samas pool aastat maailma ajaloos on ainult hetk. Eile, kuus kuud tagasi, kolisime me Londonisse. Ma olen alati arvanud, et pool aastat on minimaalne aeg, et kuskil ennast päriselt hästi tunda. Kui vahetad töökohta, siis esimese kuu kobad justkui pimeduses, siis hakkad juba asjadest rohkem aimu saama ja tunned ennast kindlamalt. Poole aasta möödudes, oled aga juba nagu kala vees. Kolimisega on vist samamoodi.
Ma imestan, kui lõdvalt me oma suurt elumuutust võtsime. Ei olnud mingit paanikat. Kõik kuidagi sujus. Võib olla oli asi ka selles, et meil oli seda kolimise mõtet aega mitu kuud seedida ja see ei olnud nagu Eestist põgenemine, me teadsime ja teame siiani, et tuleme tagasi ja see elu siin on ainult ajutine.

Pean aga tunnistama, et ega see algus siin päris stressivaba ka polnud. Mul oli ikka päris mitu korda klomp kurgus, kui me paar esimest nädalat oma ajutises korteris elasime. Meie Eesti kodu on suur ja avar, aga ajutises elamises oli kitsas, asju polnud kuhugi panna ja köök oli väike ja umbne. Kõige hirmsam oli minu jaoks millegipärast see, et ma pidin käe otsas süüa koju tassima. Ma ei saagi aru, miks see mind nii häiris. Nutt tuli lausa peale, kui ma sõrmed kronksus toidukottidega koju jõudsin. Lõpuks ma keeldusin kodus süüa tegemast, nii et sõime kas väljas või kasutasime mikrolaineahju teenuseid.

Teine teema oli Axi kool või täpsemalt selle puudumine. Õnn oli, et me olime kaasa ostnud Eesti õpikud, nii saime omas tempos ikkagi õppida ja Agnes ei tundnud ennast päris halvasti. Aga no ikkagi, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ax alustas kooli kuu aega hiljem, kui teised ja ega see väga lihtne polnud. Inglise keelega väga suuri raskusi polnudki, palju suurem mure olid lapsed, kes Agnest pidevalt proovile panid ja üritasid talle kohta kätte näidata. Näiteks selline lugu, kus üks tüdruk arvas, et Agnese kõrvarõngad on liiga uhked koolis käimiseks ja käskis tal need ära võtta. Agnes pole õnneks papist poiss ja ta saatis selle tüdruku kuu peale ja ütles, et ta võtab need ära siis, kui KEEGI (ehk siis mõni õpetaja) tal seda teha käseb. Tüdruk oli sellepeale öelnud, et tema just käsebki, mille peale Ax teatas uuesti ja veel resoluutsemalt, et ta võtab kõrvarõngad ära siis, kui KEEGI tal seda teha palub. Sellega jäeti Ax rahule. Või teine kord, kui Ax ennast peale kekat pesi ja klassi ülbik õiendama hakkas, et mida Ax õige enda meelest teeb, et nende klassis ei pese ennast mitte keegi. Hea, et ma otsustasin, et ma ei hakka tööle mineku peale enne isegi mõtlema, kui elu-olu juba sujub. Me pidasime Agnesega alguses ikka väga tihti, väga pikki vestlusi ja arutasime, miks keegi koolis ühte või teistmoodi käitus ja kuidas ise peaks sellises olukorras käituma. Ma ei oleks kindlasti saanud nii palju ja põhjalikult nendele teemadele keskenduda, kui ma oleksin ise tööst väsinud olnud. Nii, et soovitus kõigile, kes kavatsevad kunagi lastega välismaale elama asuda, võtke nende jaoks aega. Neil ei ole kerge kogu selle uuega toime tulla, nii et kodune toetus on ekstra oluline. Väga hästi mõjus Axile, kui ma ütlesin talle, et praegune lahendus ei pea üldse olema ainuke. Ax oli vahel nii läbi pärast kooli, et ütles, et ta ei tahagi enam sinna üldse minna ja siis ma pakkusin talle välja, et kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis ta võib ju tegelikult kolida seniks, kuni meie siin elame, tagasi Eestisse ja elada kas vanavanemate juures või Kalle õe juures, et see ei ole üldse nii, et nüüd on London ja muud valikut pole. Agnes muidugi ei tahtnud tegelikult Eestisse tagasi kolida, aga see teadmine, et ta võib seda teha, lasi ta justkui lõdvaks ja andis talle tuge. Praeguseks on Agnes juba koolieluga harjunud ja kuigi vahel tuleb ikkagi ette, et keegi käitub tobedalt, siis ei tundu see enam nii ülekohtune ja ei löö pinda jalge alt ära.
Kui aga siinsest koolist üldisemalt rääkida, siis on see võrreldes Eesti koolisüsteemiga hoopis midagi muud. Ma olen oma blogilugudes juba kirjutanud ka, et siin üritatakse elu eest lastes aine vastu huvi äratada. Põhiliselt on koduseks tööks internetist mingi tunnis arutatud teema kohta lisamaterjali otsimine ja siis selle kohta A4 lehe kujundamine. Matemaatikas tehakse muidugi kodus ka ülesandeid nagu Eestiski, aga kõik see katsutakse kuidagi sujuvalt ja ilma tuupimata selgeks teha. Kuna Ax õpib paralleelselt ja jõudu mööda ka Eesti programmi ja matas asjad üsnagi kattuvad, siis ma vaatan, et siinne süsteem toimib täitsa hästi. Hinnetega on siin aga naljakad lood. Need pole justkui eriti olulised, nii et kui Ax on mõne kontrolltöö ära teinud, siis ta vahel ei tea paar kuud, mis hinde ta selle eest sai. Tunnistusi, kui selliseid, ka ei ole. Hinnetest ja sellest, kui hästi või halvasti su lapsel läheb, saad aimu arenguvestlustel. Ma olen nüüd kahel arenguvestlusel käinud. Esimene toimus kunagi sügisel (ma kirjutasin ka sellest ühes loos) ja see oli selline tavaline vestlus, kus osalesid klassijuhataja, Ax ja mina. Eelmisel neljapäeval oli aga minu jaoks täiesti uus tase. Kõik aineõpetajad olid koolis ja kõigi õpetajatega võis käia vestlemas ja uurida, kuidas sinu lapsel just selles konkreetses aines läheb. Enne tuli õpetajatega ajad kooskõlastada ja siis muudkui käisid klassist klassi ja vestlesid. Päris huvitav! Tavaliselt ei tea ju kunagi, kes su lapse õpetajad on. Klassijuhatajat muidugi tead, aga see on ka enamasti kõik. Nüüd aga olid õpetajad võtnud aega, et vanematega vestelda. Minu meelest hiilgav idee! Agnes sai igal pool kõvasti kiita ja õpetajad ei jõudnud ära imestada, kui ilusad on Axi vihikud, kui hästi ta teeb koduseid töid ja kui hästi ta õpib. Lausa lust on sellist last omada :) Sain ka Axi hinnetelehe, kus ilutsesid ainult kahte sorti hindeid – 1 või 2! Supertubli!

Kui nüüd aga tagasi meenutustesse laskuda, siis ma ei unusta kunagi, kui kurb ma olin, kui pidin Robi esimest korda lasteaeda jätma. Asi oli ju selles, et tegelikult ei olnud tal mingit vajadust lasteaeda minna, sest mina olin ju kodus. Lasteaeda panime Robi puhtalt sellepärast, et ta õpiks inglise keelt. Siin on ju kord selline, et 4 aastased peavad kooli minema ja oleks väga soovitav, kui laps selleks ajaks ka inglise keelt räägiks. Oi, Robi oli niiiiiiiiiiiii kurb, kui ma ta esimesel päeval lasteaeda üksi jätsin. Ta ei saanud ju mitte midagi aru, mis temaga räägiti. Ja mina hoidsin terve kodutee nuttu tagasi, sest ma olin ka niiiiiiiiii kurb ja mul oli temast kohutavalt kahju. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba järele minna ja ta sülle rabada. Kui järele läksin, siis selgus, et Robi oli olnud täitsa vapper ja tegelikult ei nutnud rohkem, kui vaid 5 minutit. Järgmisel kahel korral poetas Robi ka pisara ja siis enam mitte. Nüüd ta isegi ootab vahel, et saaks lasteaeda minna. Tal on seal juba sõbrad tekkinud, kellega ta dinosauruseid või sõda mängib. Inglise keel hakkab ka vaikselt külge jääma. Viisakusavaldused nagu tere, head aega, aitäh, on juba ammu selged, nüüd on lisandunud veel sellised eluks vajalikud lausekesed nagu „what’s your name?“ , „stop and sit down“ jms.
Valisime Robile välja kolm kooli, kuhu kandideerimiseks detsembri alguseks avalduse pidime tegema. Märtsi lõpuks peaks selguma, millisesse neist koolidest Robi pääseb või kas üldse pääseb. Mingeid katseid siin ei olnud, tuli teha lihtsalt avaldus ja ootama jääda. Kuna Robil ei ole mingit tervislikku põhjust üheski neist koolides käimiseks ja tal ei ole ka õdesid või vendi, kes neis koolides juba käiks ning samuti ei ole ta kiriku liige (kaks neist koolidest on kirikukoolid), siis võib väga hästi juhtuda, et esimese hooga ta ei saagi kooli vaid jääb ootenimekirja ja kui siis koht peaks vabanema, siis saab löögile. Me võtame seda Roberti kooli asja lõdvalt, sest nagunii on see ajutine ja kui me ükskord Eestisse tagasi tuleme ja Robi 7 aastaseks saab, siis läheb ta uuesti kooli.

Kallel tööl suuri sisseelamise raskusi ei olnud või vähemalt ei kurtnud ta selle üle. Harjumatu oli see, et enamus kaastöötajatest on temast 25 - 30 aastat vanemad. Neid oli Kalle noorus väga imestama pannud, nii et Kalle ütles, et ta pole elu sees nii palju pidanud oma vanusest rääkima, kui viimase poole aasta jooksul ja et hea meelega oleks ta ennast kümme aastat vanemaks valetanud J Kalle ülemus on väga muhe mees ja neil tekkis omavahel kohe väga hea klapp. Vahelduseks on väga tore, kui sul on tore ülemus ;)

Mis minusse puutub, siis esialgu ma tegevusetuse üle just kurta ei saanud. Esialgu sisustasid minu aja kõikvõimalikud remondimehed, keda ma pidevalt ootasin ja kes aeg-ajalt suvatsesid lubatud ajal kohale ilmuda, aga aeg-ajalt ka mitte. Auku meie köögi laes mäletate? No see püsis seal ikka väga kaua ja see polnud kaugeltki ainuke teema, millega tegeleda tuli. Mulle tundubki, et esimese kuu võ nii olin ma pidevalt kellegi ootel, sest siin ei ole kombeks öelda kella-aega millal mingi kaup võiks kohale jõuda vaid siin öeldakse, et asi jõuab sellel ja sellel kuupäeval ajavahemikus 8.00-19.00. No ja siis sa istudki ja ootad ja ootad ja vahel juhtub, et nad ei jõua sellegipoolest lubatud päeval kohale ja siis sa helistad ja uurid ja siis vabandatakse ja öeldakse sulle mõni uus kuupäev, mille sa saad sisustada „oodates“.
Tore oli, et meie kolimist korraldav firma praktiliselt sundis meid asuma organisatsiooni FOCUS liikmeteks. Ma ise poleks sellepeale küll tulnud, et sellest võiks kasu olla. Nüüd olen ma osalenud juba mitmetel FOCUSe korraldatud semnaridel ja alates jaanuarist seal ka vabatahtlikuna toimetanud. Uus veebileht, millega tegelema mind alguses paluti, pole veel küll endiselt valmis saanud (mis on minu meelest IT-lahenduste puhul tavaline, need ei saa kunagi valmis siis, kui alguses arvati), nii et ma olen tegelenud seal muude teemadega. Kuid kuna seltskond on seal tore ja kuna minu jaoks ongi olulisem sellest, mida ma teen, seltskond, kellega koos ma seda teen, siis ma olen õnnelik.
Alates jaanuarist käin ma ka trennis, nii et päevad on kuidagi väga toimekaks muutunud. Alustasin ka tasapisi töö otsimist, aga ma pean tunnistama, et pole sellega veel eriti kaugele jõudnud. Kevad on kätte jõudnud ja meie külastuskalender leiab järjest rohkem täiendust, nii et peale FOCUSE vabatahtliku töö on mu teiseks hobiks harjutada B&B pidamist :)

Me ei kahetse, et me Londonisse kolisime ja meil on hea meel, et meil on 3 aastat aega, et seda linna ja seda riiki uurida. London on lahe! Siin on hunnikute viisi muuseume, mida külastada ja mis enamasti ei maksa mitte midagi, siin on suured pargid, vahvad paleed ja kirju seltskond. On veel palju asju, mida ma kindlasti tahaksin siin ette võtta: minna vaatama muusikali, käia kontserditel, minna Chelsea jalka klubi mängule ja huilata koos fännidega, sõita laevaga mööda Thems’i, möllata ööklubides, olla pealtvaatajaks Wimbledoni tenniseturniiril ja võtta osa vähemalt ühest 2012 aasta Londoni olümpia üritusest. No ja siis on veel vaja kindlasti minna Šotimaale ja Walesi ja Prantsusmaa on siin samas ja... Ma loodan, et me jõuame ikka kõik need unistused teoks teha. Kõigest 2,5 aastat ongu ju veel ainult jäänud!

Lillelõhnaliste ja linnulaululiste tervitustega kevadisest Londonist!