Tuesday 28 June 2011

Farmis ja pargis

Roberti klass käis eelmisel teisipäeval ekskursioonil Londoni lähedal asuvas farmis. Mina kahjuks kaasa minna ei saanud, sest käin teisipäeviti tööl, nii et saan reisist rääkida ainult Robi käest välja pinnitud info põhjal. Robi ei viitsi eriti koolis toimuvast rääkida, nii et temalt on muljeid raske kätte saada. Robi resümee reisi kohta oli lühike - ta oli bussis istunud oma sõbra Seth'i kõrval, oli farmis näinud suurt jänest, eeslit, madu ja lehma. Sõitnud traktoriga ja mänguväljakul mänginud. Lõunaks kaasa pandud söögi oli kõik ära söönud ja kogu see asi oli ta nii ära väsitanud, et ta oli tagasiteel bussis suisa maganud. Konkreetne mees. Teistelt emadelt, kes turvaisikutena kaasas olid käinud, sain teada, et see farm oli olnud suur ja vahva. Seal oli olnud isegi metsatukk, mis oli suur vaatamisväärsus ja imetluse objekt. Kas te kujutate ikka ette, et kohe päris mets oli, kus sai niisama kõndida?! Vägev värk! :) Ma ei saanud esimese hooga isegi aru, et mis seal nii erutuda, aga siis tuli mulle meelde, et siin ju pole sellist asja, nagu mets, niisama lihtne leida ja isegi, kui see juhtub kuskil olema, siis on see kindlasti kellegi eramaa ja sinna minna ei saa. Nii, et metsatukk farmis oli emade hinnangul suur atraktsioon. Peale selle oli seal olnud veel mitmeid lahedaid mänguväljakuid ja hüppamiseks mõeldud mägi, mis oli justkui batuut, aga künka kujuline. Loomi oli olnud märgatavalt rohkem, kui need, mida Robi üles loetles.Kõik emad leidsid, et see on lahe koht, kuhu tasub perega päeva veetma minna. Tuleb meelde jätta!

Jaanipäeva me sel aastal eriti ei tähistanudki. Kallel on tööl viimasel ajal maru palju tegemist ja kuna vaba päeva siin ka ju ei anta, siis tegimegi lihtsalt oma pere keskis väikse grilli ja kuna vihma hakkas sadama, siis kolisime tuppa ja vaatasime filmi "Mehed ei nuta". Tuli välja, et Agnes polnudki seda filmi enne näinud, Robist muidugi rääkimata. Kivi minu kapsaaeda, et lapsele selline klassika näitamata on jäänud. Saime kõvasti naerda ja meie Kallega nostalgitseda.

Laupäeva hommikul, kui Ax trennis oli, läksime meie Robi ja Kallega Battersea Pargi loomaaeda. Olime seal pargis Robi ja Axiga korra varem juba ka käinud, aga siis ei leidnud me loomaaeda üles ja tuiasime niisama pargis ja mänguväljakul ja sõitsime rongikesega. Seekord läks aga paremini, sest leidsime loomaaia isegi üles. Tegelikult polnudki see eriti keerulises kohas, nii et ma ei saagi täpselt aru, kuidas meil õnnestus sellest eelmine kord mööda kõndida. Loomaaed oli vahva. Loomadega sama palju (või vaat, et rohkemgi) oli seal mänguväljakuid ja muid laste lõbustusi. Näiteks suur köitest tehtud turnimiseks mõeldud asjandus (minu meelest on Tallinna loomaaias ka midagi samasugust), suur liivakast, kus oli igasuguseid veega mängimise atraktsioone, vana tuletõrjeauto, kus sees sai istuda, nuppe näppida ja rooli keerata, siis veel vana ja veidi roostes traktor, batuudid ja veel palju muud. Loomi oli seal muidugi ka, aga mulle tundus, et Robile meeldisid isegi need laste lõbustused rohkem, kui loomad. No eks arusaadav ju ka, ta ju alles käis klassiga farmis. Peale loomaaia külastust jalutasime mööda Thamesi äärt kodu poole. No muidugi mitte päris kogu tee koju, aga no suund oli lihtsalt õige. Ma ei teadnudki, et Thames ääres nii mõnus jalutusrada on. Kõige üllatavam oli aga see, et peale meie ei olnud seal peaaegu mitte ühtegi inimest. Inimtühi London laupäevasel päeval kõlab suisa uskumatuna. Kui me enam jalutada ei viitsinud, siis tegime väikse eine ühes liibanoni toidukohas ja sõitsime bussiga koju. Bussiga on maru vahva sõita, kui sul just kiire pole. Nii saad pildi paika, kus miski asub. Muidu kimad muudkui maa all ja ei saagi õieti aru, kuidas üks või teine koht üksteise suhtes paiknevad.

Pühapäeval läks ilm meil väga soojaks, nii et veetsime enamuse päevast lihtsalt aias mõnuledes. Eriti soe ilm oli aga eile, nii et mulle tundus, et isegi mu kandadel on kuum. See kuumus päädis täna suure äikesevihmaga. Praegugi veel rongi akna taga müristab. Kuigi mul oli vihmavari, siis ikkagi sain töölt metroojaama kõndides poolenisti läbimärjaks. Soe vihm on pärast sellist kuumust tegelikult väga tore.

Eile õhtul käisime aga Kalle ja tema töökaaslastega õhtusöögil, sest Kalle ülemus paneb ameti maha ja läheb pensionile. Ta on maru tore mees ja mul on tema pääsemise üle hea meel. Ta ei paistnud ise ka sugugi kurvastavat ja kibeles juba merele seilama. Ta on vana meremees ja oli endale just uue paadi ostnud ja kavatseb sellega nüüd sissejuhatuseks kohe üle kuu aja merel veeta. Niimoodi on ikka väga mõnus pensionile minna. Agnes oli lahkelt nõus lapsehoidja olema seni, kuni meie õhtusöögil oleme, aga juhtus nii, et tal oli eile taaskord üks tähtis võrkpalli võistlus, kus ta kindlasti osalema pidi. Niisiis läkski Robi võistlustele kaasa ja oli esinenud suurepäraselt. Istunud pingil ja muudkui kaasa elanud, vahepeal Axi pingilt, pöial püsti, ergutanud. Kuigi ta alguses väga vaimustuses polnud selle mõtte juures, et ta peab võistlustele kaasa minema, siis pärast oli ta väga rahul ja arvas, et võiks teinegi kord pealtvaatajaks minna. Tulemuse osas läks aga võistlus nii, et kolm mängu oli Axi võistkond võitnud ja ühe kaotanud. Sellel reedel sõidab Ax Birminghami, üleriigilistele võrkpallivõistlustele. See on mingi natuke erilisemate reeglitega võistlus, sest korraga on ühest võistkonnast platsil ainult neli mängijat. Ma pole varem sellisest koosseisust kuulnud. Ju see on mingi brittide värk. Võrkpall pole siin ju kuigi populaarne spordiala, nii et võib olla tehti reeglid ümber lihtsalt mängijate vähesuse tõttu. No on, kuidas on, aga pöial tuleb reedel kindlasti pihus hoida!


Päikest teile kõigile!

Tuesday 21 June 2011

Eestimaine London

Eesti lastel on juba mitu nädalat kestnud koolivaheaeg, mis Agneses muidugi suurt kadedust tekitab. Robi lihtsalt ei oska veel selle üle kade olla, muidu oleks ta kindlasti Axiga ühel nõul. Tore asi selle koolivaheaja juures oli Agnese jaoks aga see, et nüüd sai tema sõbranna Laura talle külla tulla ja koos Axiga paar päeva ka koos koolis käia. Laura isa käib töö asjus tihti Londonis, nii et Laura tuli temaga kaasa ja oli meie külaliseks seni, kuni ta isa siin tööasju ajas. Esimesel koolipäeval toimus Axi koolis spordipäev, mis oli pehmelt öeldes igav. Mul oli pärast isegi kahju, et ma Axil ei lubanud sel päeval poppi teha. Tüdrukud oleksid võinud staadionil igavlemise asemel hoopis lõbustuspargis aega veeta. Noh, eks järgmine kord olen targem. Ma tõesti arvasin, et spordipäev on tore kogemus. Tegelikult oli aga olnud nii, et alad, kus Agnes osales, toimusid ära juba hommikul esimese tunni aja jooksul ja ülejäänud aja nad lihtsalt passisid ja vaatasid, kuidas teised sportisid. Õpilasi on seal koolis ju nii tohutu palju, et see, et kõik lapsed kõiki alasid teeksid, oleks lihtsalt mõeldamatu. Järgmisel päeval läks neil aga hoopis paremini, sest siis toimusid tavalised tunnid ja Laura sai kõvasti inglise keelt harjutada ja ka kohalikele eesti keelt õpetada. Nad olid Axiga lasknud teistel öelda sõna "tedretäpid", mida keegi polnud suutnud kuidagi välja öelda. Nalja oli saanud kõvasti. Laura tegi muu hulgas kaasa ka Agnese Sience eksami (see aine on segu matemaatikast, füüsikast, keemiast ja bioloogiast) ja arvas, et sai isegi üsna paljudest asjadest aru. Ax muidugi oma eksami tulemust veel ei tea, aga ta arvas, et tal läks see hästi. Hinnet neile tegelikult ei pandagi selle eest vaid antakse teada, mis tasemel (levelil) eksam tehtud sai. Agnes ütles, et tal on eluliselt vajalik saada tulemuseks vähemalt kuues level, sest vastasel juhul sattub ta järgmisel aastal nii kehva gruppi, et kui neil lõpueksamid tulevad 11 klassi lõpus (Ax käib praegu 8 klassis), siis ei ole tal võimalik saada paremat hinnet, kui C. Kui ta nüüd aga jõuab vähemalt kuuendale tasemele, siis on veel võimalus pingutada ka A peale. Ikka väga varakult tuleb hakata juba lõpueksamite peale mõtlema. Agnes muidugi ilmselt siin koolis 11 klassi ei lähe, aga hea ikka, kui sa oma võimalusi tead, nendega arvestad ja nende nimel pingutad.

Teisipäeval, kui Laura meile saabus, siis oli ju minu sünnipäev. Sel aastal ma ei mõelnud seda suurelt tähistada, nii et käisime lihtsalt õhtul ühes meie lemmikus Jaapani restoranis söömas. See asub meie kodule väga lähedal. Restorani omanik on üks pikka kasvu ja väga meeldiva olemisega jaapanlane, kelle poeg käib juhtumisi Robi paralleel-klassis, nii et kohtume pea iga päev lapsi kooli viies. Toredaks teeb selle restorani peale toreda omaniku ja imeheade toitude veel see, et seal hellitatakse oma kliente. Iga kord, kui me seal söömas oleme käinud, tuuakse lauale midagi ekstra maja poolt, mis on minu meelest väga armas. Seekord pingutasid nad aga isegi liiga üle, sest üllatusena toodi meile nii eelroog, põhiroog, ekstra taldrik sushisid, kui kõige lõpuks veel vaagen jäätiste ja jaapanipärste pannkookidega, kõige keskel küünal ilutsemas. Oleks me seda teadnud, siis me oleks küll vähem süüa tellinud. Veeresime koju nagu viis pallikest. Robi on meil ka nii väikse lapse kohta ikka väga suur sushi sõber ja nüüd avastas ta enda jaoks ka miso supi. Tore, kui sul on selline maailma kööke armastav laps, siis saab ikka endale meelepärast restorani valida ja ei pea ainult friikartuleid ja vorstikesi pakkuvas toidukohas keha kinnitamas käima.

Pühapäeval peeti siin isadepäeva. Me oleme seni isadepäevi ja emadepäevi ikka Eesti kombe kohaselt novembris ja mais tähistanud, aga et Robil oli juba koolis issile kaart valmis meisterdatud ja et Kalle on nii äraültlemata hea isa, siis mõtlesime, et võime ju seda päeva ka mitu korda aastas pidada. Kalle muidugi meie plaanist midagi ei teadnud, nii et meie pühapäevahommikune lauluga pannkoogilõhnaline äratus tuli talle toreda üllatusena. Robert tahtis kindlasti kingituseks osta mõnda ägedat filmi, nii et me veetsime reedel päris tükk aega poes seda valides. Robi kippus ikka sinna õudukate leti äärde, sest ta on arvamusel, et mida õudsem ja mida rohkem koletisi, seda parem. Alla 15 aastastele keelatud filme ma siiski ei tahtnud osta. Mitte, et Kalle neid vaadata ei julgeks või pärast nende vaatamist magada ei saaks, aga ma teadsin juba ette, et Robi tahab ju ise ka nagunii Kallega koos filmielamust saada, nii et pidin teda ikka natuke suunama. Peale pikki kaalumisi ostsime filmi nimega "X-men", sest filmi tutvustavatel piltidel olid piisavalt jubedad tegelased. Robi oli valikuga rahul ja Kalle pisut üllatunud. Päeval otsustasime minna London Wetland Center'sse. See oli nüüd juba teine katse, sest eelmine kord, kui me juba peaaegu kohal olime, hakkas vihma nii hirmsasti sadama, et saime märjaks juba enne, kui "Märjamaa keskusesse" isegi jõudsime. Nüüd oli ilm lootustandvam ja kuigi paar tiba ikka tuli, siis see meie plaane ei rikkunud. Tegemist on looduspargiga, kus on palju tiigikesi, ojasid ja palju erinevaid linde, kes seal elavad. Enamasti paistsid nad olevat lähemas või kaugemas suguluses partidega. Me saime seal pargis ikka täieliku kaifi osaliseks. Asi oli nimelt selles, et see kõik nägi välja nagu Eesti. Kõik need veidi niisked, soojad ja suvised lõhnad, haavapuud oma värisevate lehtedega, kased, karikakrad, ristikhein ja pilliroog. No lihtsalt võrratu! Eriti lahe oli see, et kuigi kõik nägi välja nagu Eesti, siis sääski või muid tüütuid putukaid polnud üldse. Nüüd me siis teame, kuhu minna, kui kange Eesti igatsus peale tuleb, aga aega päris Eestisse minna ei ole.

Ilmad on siin viimasel ajal olnud üsna vihmased, tuulised ja mitte väga soojad. Päikest näeb küll pea iga päev, aga ilma vihmavarjuta kodunt välja minna siiski ei maksa. Loodan, et jaanipäev tuleb Eestis vaatamata ilmateate ebameeldivatele ennustustele siiski päikseline ja soe ja et te kõik leiate oma sõnajalaõie! Hea meelega pidutseks koos teiega. Järgmisel aastal veel ei jõua, aga ülejärgmise aasta jaaniõhtul oleme kindlasti platsis!


Jaaniussist säravamate tervitustega!

Monday 13 June 2011

Pidu Pariisis

Eelmine esmaspäev oli oluline päev rootslastele, kes tähistasid siis oma rahvuspäeva. Meid oli sel puhul kutsutud külla Kalle töökaaslase Ewa juurde, kus alguses toimus õhtusöök ja siis mindi Rootsi Kooli rahvuspäeva puhul korraldatud kontserdile, kus ka Ewa tütar pidi esinema. Õhtusöök oli väga mõnus ja väga eestimaine. Kohe näha, et ühe kandi rahvas. Pakuti imehead kartuli-kilu vormi, millel on lõbus nimi - Jonssoni kiusatus. Kiusatus seda liiga palju süüa oli tõesti suur, sest see oli väga maitsev. Peale selle kiusatuse oli laual veel kolme sorti heeringat, musta leiba, keedukartuleid, lõhet ja mereannipirukas. Peale selle viimase, ju väga meie menüü. Rootsi terviseks joodi sulaselget viina ja magustoidu kõrvale, mis oli täitsa kodune vahukoore-maasika tort, limpsiti calvadosi. Kui kõht oli täis ja meeleolu juba üsna pidulik, siis jalutasimegi Rootsi Kooli. See on Rootsi valitsuse poolt finantseeritav asutus, kus õpivad Londonis elavad rootslased. Õppuritel tuleb ka natuke kooli eest maksta, aga see ei pidavat olema eriti märkimisväärne summa. Kooli õuele saabudes anti meile kätte õhtu kava, kus lisaks kavale olid olemas ka koori esitatavate laude sõnad. Kooli õu oli rahvast täis, pakuti veini ja mahla ja hot dog'e. Siin-seal olid üles seatud rootsimaised letid, kus müüdi kodumaist kraami nagu heeringat, Löfbergs Lila kohvi, komme jms. Oma letiga oli esindatud ka SAS, kust jagati kotiga igasugust nänni (Robi oli muidugi rõõmus saagi üle). Kontserdi alustuseks võttis sõna Rootsi välisministeeriumi esindaja, kes on juhtumisi hoopis eestlanna. Kõnest me muidugi midagi aru ei saanud, aga vaadates rahva reaktsiooni, siis see tundus olevat sütitav. Edasi oli väike kõne Rootsi konsulilt, pühalik sõnavõtt Londonis tegutseva Rootsi kiriku preestrilt ja siis hakkas laulma koor. Kuna meil olid sõnad ju kava peal olemas, siis üürgasime Kallega kaasa laulda, mille peale välisministeeriumi esindaja tuli lausa meie juurde küsima, et kas me tõesti ka rootsi keelt oskame, et niimoodi kaasa laulame. Pidime oma pettuse üles tunnistama. Peale koori hakkas esinema Rootsi Kooli tütarlastekoor, kus ka Ewa tütar laulis. Päris toredad ja lõbusad laulukesed olid, nii et jala võttis täitsa tatsuma. Kõige lõpuks esines Ewa tütar aga soologa, mis tuli tal ülimalt hästi välja, nii et me olime kõik vaimustuses. Siis oligi kontsert läbi ja meie sättisime end kodu poole minema. Vahva, et meid sellele üritusele kutsuti. Rootsi Kool tundus olevat väga tore koht ja jäi mulje, et kõik tunnevad seal kõiki ja et seal käib suur kommuunielu.

Täna on minu sünnipäev! Perekond oli hommikul rivistunud voodi ette, et laulda mind üles meie traditsioonilselt veidra sünnipäevalauluga. Alla oli kaetud imeline sünnipäevalaud küünalde, lillede, tordi ja vahva kaardiga, millel oli kujutatud koletis-konn ja kingitus, millel ilutses ämblik (ei ole vist raske arvata, kes oli kaardi autor ;) Robert oli arvanud, et mul peaks olema hästi palju kingitusi ja seda ma ka sain. Tõesti, ma pole enam lapsepõlvest saadik nii palju kingitusi saanud. Ma sain igasugust naiselikku pudi-padi nagu näiteks Swarovski kristallidega kaunistatud küüneviil, kindad, mida tuleb öösel kanda, et kreem hästi imenduks, värvilised pintsetid, mitut sorti juuksekaunistusi, udupeen küünekreem jms. Küll on tore päev, see sünnipäev! Eile üllatasid mind töökaaslased tööl üllatus-sünnipäevaga. Öeldi, et tuleb minna koosolekule. Mina rabasin siis märkmiku ja pastaka ja kihutasin koosolekuruumi, aga seal oli hoopis tort küünaldega, toa täis rõõmsaid kolleege sünnipäevalaulu laulmas ja kingitus, milleks oli täiesti minulik käekott ja juukseklõpsud. No nii armas!

Minu sünnipäev algas sel aastal tegelikult juba õige varakult. Kolmapäeval jõudis kohale minu vanemate imearmas õnnitluskaart, reedel minu kalli õe pere kingitus ja peale kõige muu põrutasime reede õhtul Kallega kahekesi Pariisi minu sünnipäeva tähistama. Lapsed jätsime julgelt sõbra Poku hoolde ja läksime elu nautima. Ma ei olnudki varem Pariisis käinud, nii et olin suures elevuses. Tohutuid plaane me ei teinud ja otsustaime kohe ära, et ühtegi kohustuslikku asutusse me sisse ei astu ja piirdume ainult välise vaatlusega. Mõnus on rongiga Londonist Pariisi sõita. Paari tunniga oled kohal ja erinevalt lennukist, ei tule rongijaamas mitu tundi varem platsis olla. Piisab poolest tunnist. Rong sõidab nii metsiku kiirusega, et kiirteel sõitvad autod tunduvad liikuvat teosammul. Alguses läksid lausa kõrvad lukku, mida ju tavaliselt rongis ei juhtu. Pariisis asub rongijaam mõnusalt keset linna, nii et otsustasime linnatuuriga kohe algust teha, jätsime takso võtmata ja jalutasime oma hotelli. Ütlen kohe, et Pariis meeldis mulle väga. Ma olen kuulnud, et on olemas Londoni-inimesed ja Pariisi-inimesed, mis tähendab siis seda, et ühed eelistavad Londonit ja teised Pariisi. Ma ei oskagi niimoodi öelda, et kumb mulle rohkem meeldib. London on kindlasti palju puhtam. Prügihunnikud pole Pariisi tänaval üldse erandiks ja kui Londonis on pissi-haisused ainult kangialused, siis seal oli seda tunda ka täiesti tavalisel laial tänaval. Nägin oma silmaga, kuidas üks limusiin oli tänava äärde pargitud selleks, et selles sõitnud peoline saaks "metsa peatust" teha. Natuke veider, aga no mis sa hädaga ikka teed. Hotell oli meil väga armas ja asus täiesti kesklinnas, nii et igale poole sai jala minna. Asukoha miinus oli see, et isegi meile, Londoni hindadega harjunud inimestele, olid hotelli lähedal asuvate kohvikute hinnad üüratud, nii et saime üsna ruttu selgeks, et kohvikute nautimiseks tuleb veidi kaugemale jalutada. Esimesel õhtul või õigemini öösel, kui olime asjad hotellis maha pannud, läksime sööma ja pärast Champs Elyseele jalutama. Mulle õudselt meeldib öine linn ja melu. Kuna tegemist oli reede õhtuga, siis oli linn pidutsejaid täis ja neid oli väga lahe vaadata. Tüdrukud oli nii ilusad, sätitud ja lühikestes kleidikestes. Londonis käivad ka tüdrukud lühikeste kleidikestega pidutsemas, aga kahjuks pole enamus neist teab, kui ilusad. Seal lausa silm puhkas. Jalutasime Triumfi kaareni ja siis kõmpisime tagasi hotelli, sest kell oli juba päris palju. Laupäeval jõudsime palju teha. Nägime ära Louvre’i (mis oli minu jaoks üllatavalt suur), Notre Dame (kuhu ma tahtsin sisse minna, aga tänu metsikule järjekorrale jäi see ära), sõitsime laevaga Notre Dame juurest Eiffeli torni juurde (mis on ikka üks paganame suur raua-kolakas), sekka juhuslikke kohviku-peatusi. Õhtul sõitsime hotelli juurest laevaga uuesti Notre Dame juurde, et ladina kvartalis õhtustada ja ringi jalutada. Rahvast oli seal väga palju, nii et ma ei kujuta ette, mis päris kõrghooajal veel seal olla võib. Õhtusöök ise ei olnud suurem asi toiduelamus, aga vein oli hea ja ettekandjad lõbusad. Üks neist oli kruiisiga Tallinnas käinud ja oli siiamaani meie pealinnast suures vaimustuses. Eriti hella sõnaga meenutas ta aga meie Vana Tallinna napsu. Ööpimeduses jalutasime ka Moulin Rouge vaatama. No see kant oli jälle täiesti omamoodi elamus. Moulin Rouge ise oli üllatavalt väike. Ma kujutasin ikka midagi suurejoonelisemat ette. Võib olla see seest ongi suurejoonelisem, väljast oli lihtsalt väike värviline veski maja otsas. Seda ümbritsevad tänavad olid aga kõik pühendatud sekspoodidele või siis veidi kahtlaste pealkirjadega kohvikutele, kust paistis palju poolpaljaid tüdrukuid. Istusime kohvikus (mitte selles paljaste tüdrukutega – minu sünnipäev ju ikkagi ;), limpsisime calvadosi ja nautisime seda melu ja möllu, mis meie ümber käis. Lahe oli! Pühapäeva hommikul jõudsime veel kuulsas Montmartre surnuaias ära käia. Seda täiesti ettekavatsemata, aga kuna see jäi meile tee peale, siis põikasime läbi. See on kõige imelikum surnuaed, mida ma näinud olen. Veider, et sõidutee läheb otse üle surnuaia ja no siis need mauseleumid või hauaplatsid mis seal on - kõik nii kaootiline ja hirmuäratav. Ei tahaks sinna pimedas sattuda. Kui surnuaias juba küllalt jalutatud sai, siis ronisime Montmartre mäe otsa ja vot see koht oli see, mis mulle nüüd kripeldama jäi. Nii äge ja nii teist moodi ja nii vabameelne ja lõbus ja ma ei teagi, mis kõik veel. Mingi puhkpillibänd, koos trummariga, mängis puude all ja rahvas istus ja nautis, inimesed istusid lihtsalt siin-seal ja pidasid piknikku, seal oli tohutult kohvikuid, kus hinnad ei olnud röögatud ja no üldse, jube kift kant. Kahju, et me sinna alles pühapäeva päeval jõudsime, sest me ei saanud sellest kohast nii lühikese ajaga täit kaifi. Kihutasime lihtsalt sealt läbi ja jätsime meelde, et järgmine kord tuleb sinna kanti hotell võtta. Jällegi tuleb tunnistada, et kõigist neist tohutult kiidetud vaatamisväärsustest, oli ikkagi palju ägedam see melu, mis õhtuti tänavatel valitses, kohvikutes mõnulevad inimesed, kes hommikul kell 11 ei pidanud paljuks kange espresso kohvi kõrvale klaasi roosat veini limpsida, Montmartre ümbruses valisev boheemlaslik õhustik ja sealt avanevad hunnitud vaated. Kuigi mul on väga hea meel, et ma kõik need Pariisi tunnusmajad ära nägin ja mul oleks olnud koledal kombel kahju, kui ma oleks Pariisi ära käinud ilma neid silmamata, siis erutust hinge need ikkagi ei jäta.

Sel ajal, kui meie Kallega Pariisis mõnulesime, toimetasid Ax, Robi ja Poku omaette ja neid toimetusi oli kohe päris palju. Agnes ruttas laupäeva hommikul järjekordsetele võrkpallivõistlustele. Tegemist oli Premium League 4sport korraldatava üleriigilise võistluse Londoni eelvooruga ja uskuge või mitte – Agnese punt pani selle võistluse kinni! Hurraa! Kuldmedal ripub nüüd Agnesel seinal! Päris esimene kuld! Tänu sellele, et nad selle võistluse võitsid, sõidavad nad 01.juulil Bristolisse üleriigilistele võistlustele. Roberti koolis toimus aga laupäeval iga-aastane laat. Me käisime seal juba eelmisel aastal ka ja siis jättis kogu üritus ülimalt hea mulje, nii et soovitasin Pokul ja Robil kindlasti sinna minna. Ilm oli olnud võrratult kaunis ja nii nad lõbutsesidki seal kohe pool päeva. Käisid sõitmas põrkeautodega, osalesid erinevates õnneloosides ja mängudes, sõid ja jõid ja tundsid elust mõnu. Robi tuli tagasi suure hulga auhindadega (õnneks ta oma dinosauruseid kingiks siiski ei saanud, nii et mul vedas ;) ja oli väga rahul! Kahju, et kõike head korraga ei saa, sest ma oleks ka hea meelega sellest laadast osa võtta tahtnud. Samas, nädalavahetust Kallega Pariisis ei vahetaks ma millegi vastu :)


Palju õnne kõigile!!!

Monday 6 June 2011

Armas Eesti

Küll see Eesti on ikka ilus ja armas! Meie kiire kodumaa külastus oli lausa võrratu! Meie suureks rõõmuks läks ilm ka nii suviseks, et jõudsime isegi Elvas Arbi järves suplemas käia. Ujumiseks seda nimetada ei saa, sest vesi oli ikka metsikult külm, aga kuumarabandust kartes tuli see trikk ikka ära teha. Õhk on Eestis ikka hoopis midagi muud, kui siin – nii puhas ja värske ja rohi on rohelisem ja taevas on sinisem. Ma ei saa aru, kuidas see olla saab, aga see ON nii. No tõesti! Nagu filter oleks vahelt võetud. Võib olla on asi selles, et õhk on puhtam ja siis paistab ka rohi rohelisemana või on asi selles, et lehed on nii värsked ja sellepärast on kõik nii erksates värvides. Me ei jõudnud seda värvide erksust ära imestada, justkui oleks keegi kõiki toone veidi üle keeranud. Ooo, ja sooja männimetsa lõhn! Võrratu! Sellist lõhna juba siin ei tunne! Robert polnud ju alates eelmisest suvest saadik metsas käinud ja kui nad Agnese ja minu emaga enne sauna metsa kasevihta tegema läksid, oli Robi metsa äärde jõudes lausa tardunud ja imestunult hüüdnud „NIIII palju puid!“ :) Siin on ju ainult pargid mõnede vanade tammesaludega. Sellist puude möllu nagu Eesti metsas näha saab, ei ole siin lihtne leida. Kõige toredam selle Eesti külastuse juures oli aga muidugi see, et nägime ühe hulga aja jälle oma sõpru ja sugulasi. Agnes käis oma vanal klassil koolis külas ja osales spordipäeval ja reedel tunnistuste jagamisel. Ajas ikka kadedaks küll, et Eestis juba kool läbi sai. Meie lastel lõppeb kool ju alles 22.juulil. Enamuse ajast olime Elvas minu vanemate juures ja külastasime minu tädisid ja tädide lapsi ja vaatasime üle kõik majad, mis kellelgi kas valmis on saanud või valmimas on ja jõime ohjeldamatult kohvi ja lobisesime veel ohjeldamatult ja tundsime oma suurest itaaliapärasest suguvõsast suurt rõõmu.

Koju jõuda oli aga ka tore. Need mõned päevad, mis me ära olime, tundusid lausa mitme nädala pikkusena, nii et jõudsin juba Kallet igatsema hakata. Tegelikult on ju nii, et armsad inimesed on need, kes mõne paiga sinu jaoks eriliseks teevad. Roheline rohi ja sinine taevas on lihtsalt lisaboonuseks.

Laupäeva hommikul olime just ennast Richmondisse minema asutamas, kui mulle äkitselt meenus, et Robi on sel päeval järjekordsele sünnipäevale kutsutud. Hea, et see mul meelde tuli. Muutsime siis veidi oma plaane, ostsime kingituse ja mina läksin Robiga sünnipäevale. Seekord toimus see sünnipäevalapse kodus ja kutsutud oli ainult kuus parimat sõpra. Sünnipäevalapse isa on pärit Jamaikalt ja ema on inglanna. Isa näeb välja nagu üks tõeline jamaikalane, kui te juhtumisi mõnda sellist endale ette kujutaks. Pikemat kasvu, ütleb alatasa „jou meeen!“, tal on pikad rastapatsid, mis enamasti on säitud ilmatu suure mütsi või rätiku alla. Ta väidab, et on 50 aastane, aga välimuse ja käitumise järgi ma ei oskaks seda ilmaski arvata, sest ta on alati lastega mänguhoos ja mõtleb aina uusi naljasid välja. Hommikul enne koolipäeva algust käib kooli õuel alati mingi möll. Pidu toimus niisiis nende kodus. Maja oli üsna avar (siinses mõistes) ja aed väike. Aia tegi väikseks ka aiamaja, mis osa ruumi enda alla võttis. Ma arvasin, et see on tööriistakuur, aga tuli välja, et see on hoopis baar. Päris pesuehtne baar, baarileti, pika napsuriiuli ja paari perekonnasõbrast jamaikalasega, kes paistsid olevat selle baari püsikunded. Lapsi lõbustasid alguses sünnipäevalapse vanem õde koos oma sõbrannaga. Mängiti mitmeid mänge ja lastel oli lõbus. Siis võtsid juhtimise üle sünnipäevalapse isa koos oma sõbraga. Isa mängis kitarri ja sõber suupilli ja mängiti kivikujuks jäämise mängu. No, et kui muusika vaikib, siis ei tohi enam liigutada. Kui see mäng läbi sai, siis pandi küünlad tordile, lauldi sünnipäevalaulu ja söödi tort ära ka. Lastel paluti murule istuda ja järgmiseks etteasteks tuli otse baarist säravas kostüümis perekonnasõber suure trummiga ja hakkas lastele trummi saatel laulma, ise seltskonda kaasa laulma ärgitades, nii et meie teiste emadega saime ka oma lauluoskusi demonstreerida. Väga lahe kontsert oli! Jalg muudkui tatsus muusika rütmis. Kui kontsert läbi sai, siis võisid lapsed ise trummi mängida. See tekitas suurt elevust. Isa oli samal ajal valmis saanud pitsad, nii et siis hakati sööma. Emad olid väga üllatunud, et pitsa oli otsast lõpuni ise tehtud, ka tainas! Nad ei jõudnud ära imestada. Üldiselt pole see siin vist kombeks. Peale pitsa söömist jõudsid lapsed veel natuke niisama sünnipäevalapse mänguasju uurida ja siis oligi pidu läbi. Pererahvas oli justkui imestunud, et me juba ära lähme, sest neil oli veel plaanis hakata grillima. Ma ei saanud imestuse põhjusest tegelikult aru, sest kutsele oli ju märgitud, et sünnipäev lõppeb kell 17.00. Võib olla oli see soovituslik aeg? Me siiski grillile ei jäänud ja tulime koju. Lahe pidu oli! Hoopis teistmoodi, kui ükski seni kogetu.

Pühapäeval mõtlesime minna loodusparki nimega Wetland Centre. See asub meile päris lähedal, aga millegipärast pole see meid seni ahvatlenud. Seal peaks elama palju linde, on linnuvaatlustornid jms. Kahjuks pööras ilm äkitselt nii sajuseks, et vesine keskus meid enam eriti ei tõmmanud, sest vesi sadas juba niigi krae vahele. Läksime siis hoopis kohvikusse. Sadu on jätkunud vahetpidamata kuni tänaseni, mis on tegelikult tore, sest vihma pole siin viimase kahe kuu jooksul just eriti palju sadanud. Nüüd saavad minu lillekesed ikka korralikult kastetud :)


Rõõmsate tervitustega!