Tuesday 28 February 2012

Läbi ja lõhki Eesti!

Eelmine nädal sai meil väga eestine (kardan, et olen keeleuuendaja ;) ja see oli väga tore, sest tegemist oli ju ometigi Eesti Vabariigi aastapäeva nädalaga. Kõik algas sellest, et minu ema saatis meile postiga mõned vajalikud asjad ja lisaks vajalikele, veel natuke meelelahutust Naistelehe näol. Loen siis mina Naistelehte ja seal artikkel, kus Mart Juur uhke papana kiidab oma tütrekest (esinejanimega Maria Minerva), kes on asunud maailma muusikalavasid vallutama. Mart rõõmustab artiklis selle üle, et veebruari lõpus on Marial tulemas kontsert Londonis, Royal Albert Hall’is. Mitte küll selles suures saalis vaid ühes väiksemas, aga no ikkagi uhke esinemispaik. Mul tekkis kohe suur huvi ja kihutasin Albert Halli kodulehele uurima, et kas oleme kontserdi juba maha maganud või jõuame veel vaatama. Õnn oli meie poolel ja kontsert veel toimumata. Kalle arvas ka, et Juure tütart tasuks kuulama minna küll, nii et mõeldud, tehtud ja piletid ostetud. Maria Minerva viljeleb indie muusikaks kutsutavat stiili ja et ma ei olnud päris kindel, mida sellisel kontserdil seljas kandma peab, siis tuli võtta appi sõber Google. Paistis, et pane selga, mida tahad. Teksad, pluusike ja sall ümber kaela, paistis olevat põhiline stiil. Mulle sobis. Kohtusime Kallega konterdipaigas, sest tal oli palju tööd ja ta tuli otse kontorist. Suur oli tema üllatus, kui ta ülejäänud seltskonda märkas. Kalle polnud viitsinud uurida, millega täpselt tegu on ja arvas millegipärast, et tegu on pigem süvamuusika valdkonda kuuluva kontserdiga, nii et esimesel hetkel valdas teda kerge hämmeldus. Õnneks on Kalle väga kiiresti kohanev, nii et lips lendas minu käekotti ja et saalinurgas oli ka väike baar, siis kostitasime endid kohe õlle ja kokteiliga, et peomelusse ikka õieti sisse elada. Kontserdi algus muidugi viibis, mis andis meil aega ülejäänud seltskonda takseerida. Päris põnev oli. Enamus rahvast rabas endale õlle ja võttis istet saali põrandal. Seljas kandsid nad tõesti ükskõik mida. Oli nii miniseelikus mukitud neiusid, kui ka karvamütsi ja talvejopega tüüpe. Kõik tundsid ennast vabalt ja nii ka meie. Muusika oli tegelikult päris lahe. Mulle meenusid kunagi 90ndate lõpus Von Krahlis peetud peod ja Tallinna keldrite tantsusaalid. Sattusin sellistele pidudele sel ajal päris tihti, aga fänni minust ei saanud. Ma tahtsin ennast peole minnes ikka üles lüüa ja nautida minule pööratud pilke, kui ma tantsupõrandal hoogsaid samme teen, aga indie muusika fännid ei hooli tantsust suurt eriti, tuiavad niisama keset saali, silmad kinni (mis tähendab ju seda, et keegi MIND ei märka). No aga põnev oli ikka. Kontserdil esinesid mitu lootustandvat muusikut ja kollektiivi. Kahjuks ei pööranud ma kavalehel ülejäänud seltskonnale suurt tähelepanu, nii ma ei oskagi öelda, keda me seal veel peale Maria Minerva kuulasime. Esimene ansambel koosnes kolmest kutist. Üks mängis bassi, üks laulis ja sehkendas arvuti ja süntekaga ja kolmas mängis elektroonilisi trumme. Mõni laul oli isegi täitsa lahe ja pani jala tatsuma. Teine seltskond oli eriti suur. Lavale tulid trummar, kaks meest kitarridega (bass ja soolo) ja kaks laulumeest, kes ka süntesaatorit mängisid. Nende lauludel olid isegi refräänid ja kohati võis isegi midagi kaasa ümiseda. Kolmandaks esinejaks oligi meie kaua oodatud Mariakene. Ta sättis lavale oma kraami stoilise rahuga. Temal kedagi toeks polnud, oli vaid süntesaatori sarnane masin ja arvuti. Ekraanile lasi ta videosid, mis olid kokku lõigutud teiste muusikute või lihtsalt Youtube staaride, videotest. Kohati oli päris andekas. Leidsime Kallega seaduspärasuse, et kui videosse ilmusid helendavad värvilised täpikesed, siis algas ilmselt uus lugu. Asi oli lihtsalt selles, et muud moodi ei olnud võimalik lauludel vahet teha. Hääl on Maria Minerval küll väga ilus, aga seda, millest ta laulab, aru ei saa. Ju pole see nii tähtis ka. Tema muusika on selline hõljuv ja kajav ja vibreeriv ja kohati uinutav. Sobiks ilmselt mingi moodsa lounge taustamuusikaks. Mulle jäi tema kontserdist umbes samasugune mulje nagu Tate Modernis moodsat kunsti vaatamas käies, et ilmselt on tegemisrõõm suurem, kui kuulamis/vaatamisrõõm. Maria ise tundus küll väga oma esinemist nautivat ja seda oli tore näha. Kahju, et me kontserdile läksime, meil kohe kindlasti ei olnud. Oli väga lõbus ja hoopis teistmoodi õhtu. 


Palju planeeritumalt läksime aga laupäeval Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdile Westminister Katedraali väikesesse saali. Ma pean häbiga tunnistama, et ei mina ega Robi polnud veel mitte ühelegi Londoni eestlaste üritusele jõudnud. Kuna see võib olla meie viimane aasta Londonis (selgust pole endiselt), siis ma mõtlesin, et peab ikka ära käima. Agnes läks üritusele nagunii, sest tema filmiklubi tegi seal oma esimest saadet, intervjueerides kohale tulnud Doris Karevat ja ETV tütarlastekoori juhatavat Aarne Saluveeri. Axi ülesandeks oli eelnevalt nii Pr Kareva, kui ka Hr Saluveeriga üksikasjades kokku leppida. Päris suur vastutus ühele 14-aastasele. Agnes sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja sai veel filmiklubi juhatajalt kõvasti kiita ka. Kuna Ax ennast kaamera ees kuigi hästi ei tunne, siis tema roll ongi olla taustajõuks, mis osutus Aarne Saluveeriga intervjuud tehes lausa hädavajalikuks. Asi oli selles, et Eesti lipp, mille taustal filmilõiku tehti, kippus Hr Saluveerile aina näkku lehvima. Agnes asus appi ja hoidis lippu ohjes. Mõtle, kui hea, et ta seda tegi. Muidu oleks sellest intervjuust saanud üks äraarvamise mäng, et kes küll räägib lipu taga? Või oleks võib olla arvatud, et intervjuu oligi tehtud lipuga? Rääkiv lipp! See oleks juba midagi uut :) Kõik sujus igatahes väga hästi ja kui ma saan teada, kus ja millal seda saadet näha saab, siis jagan teiega kindlasti infot. Kontsert ise oli armas. Tuli välja, et Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdite tava toodi tagasi ellu alles eelmisel aastal. Vahepeal oli olnud 40 aastane paus. Korraldajad olid eelmisel aastal püüdnud koostada kava võimalikult ligilähedaselt 40 aasta taguse kavaga, aga olid sattunud plindrisse, sest kui 40 aastat tagasi oli kontserdil esinenud rahvatantsutrupp, siis aasta tagasi ei olnud sellist rühma kuskilt võtta. Häda ajab härja kaevu, nii ei jäänudki muud üle, kui rahvatantsutrupp kokku panna. Eelmisel aastal nad aga veel aastapäeva ajaks piisavalt esinemisküpsed ei olnud, nii et sel aastal oli siis Londoni eestlaste rahvatantsurühma esietendus. Tantsiti kaks tantsu – Kalamees ja Kaera Jaan. Kaera Jaanile laulis taustaks Londonis tegutsev eestlate segakoor. Segakoor laulis veel niisama ka mõned laulud. Armas ja natuke naljakas oli, kui nende esimene lugu alguses veidi metsa läks. Istun ja kuulan, et no kuidagi ei kõla ja siis dirigent ütlebki, et oot, hakkame otsast peale :) Hääled anti uuesti kätte ja laul tuli väga ilusti välja. Minu meelest kuidagi nii armas ja kodune. Mis seal ikka, mis kehvasti, see uuesti! Viimast laulu „Põhjamaa“, laulis koos segakooriga ka ETV tütarlastekoor. Küll kõlas ilusti ja peaaegu pisara võttis silma. Robertile ka nii meeldis, et ta lausa filmis seda etteastet. Kontsert algas tegelikult muidugi hümniga, millele järgnesid sõnavõtud Eesti suursaadikult Londonis, Aino Lepik von Wirénilt ja luuletaja Doris Karevalt. Peale seda esines ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhtimisel. Küll nad laulavad ikka ilusti ja küll nad ise on ilusad. Lausa silm ja kõrv puhkasid. Esinesid veel neiu kontrabassil, saatmaks klaver ja väikesed laululapsed Londonis tegutsevast Eesti koolist. Peale kontserti pakuti musta leiba kiluga, kalja (Robert oli sillas!), šampust ja kringlit. Edasi mindi kellegi Reinu peetavasse pubisse, aga meie sinna ei hakanud minema. Jätame midagi järgmiseks korraks ka.



Lillelõhnaliste ja päikesest säravate tervitustega!

Tuesday 21 February 2012

Suusa(h)unt!

Agnes jõudis laupäeval oma suusareisilt õnnelikult tagasi. Kahjuks ei olnud tal endal mahti oma muljeid kirja panna, nii et peate leppima minu ümberjutustusega tema elamustest.
Sõit Itaaliasse võttis loodetust mitu tundi kauem aega, nii et kui optimistlik prognoos oli, et nad jõuavad kohale 16 tunniga, siis tegelikult võttis reis aega 22 tundi. Kohutavalt tüütu sõit, nii et kohale jõudes ei olnud Ax just kõige paremas tujus olnud ja oli ennast mõttes kirunud, et oli nüüd vaja üldse sinna reisile ronida. Reegel, et hommik on õhtust targem, kehtis õnneks ka seegi kord. Peale kosutavat und ja rikkalikku hommikusööki tundis Agnes ennast juba palju paremini ja kui siis veel kaunis päikesepaisteline ilm, sillerdav lumi ja võrratud mäed sinna juurde lisada, olid eelmise päeva muremõtted justkui käega pühitud. Ilm püsis ilus terve nädala. Päike paistis, külma oli 10 kraadi ringis ja tuult mitte eriti. Alles viimasel päeval oli ilm sulale läinud. Päevakava oli selline, et kell 8 hommikul oli hommikusöök, kell 9.30 saadi kätte suusad ja siis mindi kaheks tunniks mäele. Vahepeal oli paar tundi lõunapausi ja siis veel kaks tundi suusatamist. Ax oli korra varem küll Norras mäesuusatamist nuusutamas käinud, aga et tookord pusis ta rohkem omapäi, siis nüüd, iga päev instruktori abil suusaoskust lihvides, sai ta suusatamisest kohe tõelise kaifi kätte. Esimestel päevadel tuli kukkumisi ikka rohkem ette, aga viimasel päeval, kui nad viidi 2300m kõrguselt algavale rajale, kust ka Torino Olümpial suusahundid alla kihutasid, ei olnud Agnes üldse enam kukkunud ja oli laskumist täiel rinnal nautinud. Nii tore! Agnes on nüüd mäesuusatamisest suures vaimustuses ja ma täiesti jagan tema elevust. Mulle ka meeldib tohutult see tunne, kui kihutad mäest alla, tuul kõrvus vihisemas. Mõnus! Igal õhtul, peale õhtusööki, toimusid neil erinevad üritused. Paaril õhtul oli kavas karaoke, ühel õhtul etendati pantomiimi, toimus disko ja viimasel õhtul oli karneval, kus noored olid end riietanud kõikvõimalikesse kostüümidesse alates viinerist ja lõpetades Mr Beaniga. Agnes oli salapärane daam mustas, kandes silmi katvat, sulgedega kaunistatud maski ja väikest musta kleiti. Väga võluv! Kõigile jagati tunnistused, kuhu oli märgitud, mis tasemel suusaoskuse keegi nädala lõpuks omandanud oli. Agnes sai tasemeks 3, mis on kuldne keskmine. Päris algajate tasemeks on 1 ja parimatel tegijatel 5. Ax ütles, et enamus olidki saanud 3.taseme diplomid, mõni üksik ka 2. ja 4.  Tagasisõit õnneks nii kaua aega ei võtnud ja kuigi Ax oli kohale jõudes maru väsinud, nii et isegi mustad rõngad olid silmade ümber, siis ometi oli ta reisiga üliväga rahul. Kõige ägedam kogu selle asja juures on tegelikult see, et Agnesel on nüüd tänu sellele käigule terve posu uusi ja toredaid sõpru, kellega vabal ajal midagi toredat ette võtta. 


Meie Robiga veetsime mõnusa nädala logeledes. Magasime hommikul kaua ja võtsime iga päev midagi toredat ette. Teisipäeval käisime vaatamas Star Warsi 3D filmi. No oli äge küll! Fänniks ma just ei hakanud, aga und ka peale ei tulnud, nii et täitsa võib vaadata. Robi oli muidugi suures elevuses. Kolmapäeval käisime koos Robi sõbra Samiga üle hulga aja jälle Troopilises Loomaaias. Olen sellest loomaaiast varem ka kirjutanud. Kuna eelmine nädal oli viimane nädal, kus see loomaaed selles kohas asub, siis oli rahvast muidugi väga palju. Tänu suurele Hiltoni Hotellile, mis loomaaia õue peale ehitati, peab loomaaed mujale kolima. Kõlab 
igatahes väga alatult. Nüüd algaski suur kolimse protsess, nii et kuni mai lõpuni on loomaaed suletud ja siis avatakse see uues asukohas. Vaatasime ka seekord loomade esitlust ja saime oma käega sisalikke, madusid, kilpkonni, krokodilli ja muid elukaid katsuda. Minu meelest on sisalikud väga lahedad. Ma ei pidanud neist suurt midagi enne, kui esimest korda Robiga sinna loomaaeda sattusime. Seal nägin esimest korda neid nii lähedalt, nii et saime neid isegi süles hoida. Sellest ajast peale hakkasidki nad mulle meeldima. Robi nüüd loodab, et ehk ta saab kunagi endale sisaliku koduloomaks. Nii suur fänn ma muidugi veel pole, aga kes teab, kes teab. Võib olla kunagi tulevikus...Neljapäeval oli meil väga ilus ilm, sooja oli ligi 13 kraadi ja päike paistis, nii et läksime Robiga Kew Gardensi botaanikaaeda. Oh, kui ilus ja tore seal oli! Krookused on täies õies, nii et puude alused on neist lausa lillad, lumikellukesed valgete laikudena seal vahel valendamas. Jalutasime botaanikaaias lausa 3 tundi ringi. Vahepeal mängisime kulli, peitust ja etendasime stseene Star Warsi filmist. Robertil oli kaasas spetsiaalne Star Wars’i lightsaber (ei tea kahjuks selle eesti keelset nime, põhimõttelistelt on tegemist helendava pika pulgaga), aga mina pidin puuoksaga leppima ;) Nalja, kui palju! Praegu on Kew Gardensi klaasmajas troopiliste lillede näitus. Ma kujutasin ette, et seal on palju orhideesid ja võib olla mõni värviline lill veel, aga no seda, mida me seal nägime, ei kujutanud ma küll ette. See oli üks suur värvide möll! Lilled olid sätitud mitme meetri kõrgustesse seadetesse, orhideedest olid tehtud alleed (vt fotot), igal pool olid erinevad lilleseaded, mis koosnesid kõikvõimalikest erksavärvilistest elus lilledest. Ma sain ikka täieliku elamuse. Pärast istusime Robiga veel kohvikus ja Robi õhkas, et nii tore päev, ainult sina ja mina. Vahel on sellised kahekesi olemise päevad tõesti mõnusad. Reedel valmistusime Agnese tulekuks ja maalisime suuri plakateid ja pilte ja kaunistasime Axi toa nendega ära. Ax oli koju jõudes väga liigutatud. 




Täna on ju Vastlapäev! Tehke siis meie eest ka ikka mõned pikad liud! Meil lund ei ole ja liugu me ei lase, aga mõne kukli sööme vast ära küll. Siin peetakse seda päeva hoopis Pannkoogipäevana, nii et võib olla ühendan kaks traditsiooni ja sööme hoopis pannkooke moosi ja vahukoorega? Pole neid kunagi niimoodi proovinud. Usun, et kindlasti on hea.



Vahukoorest magusamate tervitustega!

Tuesday 14 February 2012

Sõbralikul sõbrapäeval

Brüsseli raekojaplats
Head sõbrapäeva, kallid sõbrad! Mulle meeldib Eesti komme seda päeva pidada sõbrapäevana, kus oma sõpru meeles peetakse ja neile head soovitakse. Siin on see päev rohkem armastajapaaride pidu, kus tehakse üksteisele üsna kalleid kingitusi, käiakse romantilistel õhtusöökidel või veedetakse see päev muul moel eriti roosamanna-romantiliselt. Tore, kui sul on see kallim, kellega seda päeva tähistada, aga üsna nukker, kui seda ühte ja erilist inimest sinu elus pole. Selles mõttes on Eesti komme ikka palju parem. Kui sa just väga ebameeldiv tüüp pole, siis mõni sõber sul ju ikka vast on, nii et vähemalt mõne hea sõbrapäeva soovi peaksid sel päeval ikka saama :)

Nagu ma juba eelmise nädala loo lõpus mainisin, siis käisime teisipäeva pealelõunal Kallega Roberti koolis õpetajaga kohtumas. Seekord õnnestus meil näha ka Robi vihikuid, mis meil ausalt öeldes suu ammuli võtsid. See on lihtsalt uskumatu, millega nad seal koolis tegelevad. Kirjanduse vihikusse oli Robi kirjutanud ümberjutustused klassis loetud raamatutest. Loomulikult polnud kõik sõnad õigesti kirjutatud, aga jutu sisust sai täiesti aru ja võrreldes lugudega, mis olid kirja pandud septembris, on viimase aja jutukesed hoopis pikemad, sisukamad ja ka ilusama käekirjaga. Progress oli märgatav! Pärast õpetajaga rääkides tuli välja, et igal lapsel pidi olema oma nö sõnapank. See on väike karbike, kus on erinevate sõnade sildid, nii et kui laps oma lugu kirjutades mõne sõna kirjapildiga jänni jääb, siis ta saab sealt sõnapangast vaadata, et kuidas seda sõna kirjutada. See muidugi eeldab seda, et laps juba enam-vähem teab, kuidas see sõna peaks välja nägema, sest muidu ei oleks ta ju võimeline seda oma pangast üles leidma. Mis meid aga eriti kulme kergitama pani oli Roberti matemaatika vihik. Lisaks tavapärasele 8-2 ja 1+4 olid seal tehted nagu 5 penni + 3 penni + 7 penni = või siis lihtsalt kolme tegurit sisaldavad arvutused. Viimasel ajal on aga Robi tegelenud koolis korrutamise ja jagamisega. Tehted pole muidugi midagi keerulist, aga no ikkagi! 5-aastased korrutavad ja jagavad! Üle mõistuse! Samas on viis, kuidas nad näiteks jagamist teevad, väga tore. Näiteks kui on tehe 6÷3, siis nad joonistavad sinna taha kolm mehikest ja hakkavad iga mehikese alla tegema täpikesi, kuni kuus täppi on ära jagatud. Siis vaatavad, mitu täppi ühele vennale sai ja kirjuavad vastuse. Lihtne ja loogiline ja selgitab lapsele asja olemust. Õpetaja ütles, et tegelikult kõik lapsed ikka veel ei korruta ja ei jaga, aga et kuna Robile mata nii meeldib, siis nad annavad talle lihtsalt rohkem teha, et tal igav poleks. Ma ei teadnudki, et Robi matas nii kibe käsi on. Me teeme küll vahel kooli minnes ajaviiteks arvutusi, aga kodus tegeleme pigem sõnade õppimise ja lugemisega. Matemaatika osas soovitas õpetaja hakata Robiga juba tekstülesandeid lahendama või õigupoolest nende üle arutama. Idee oleks selles, et Robi oskaks ise välja mõelda, milline tehe kirja tuleks panna. No, et kui ma ütlen, et korvis on kaheksa õuna ja neli last tahavad need õunad omavahel võrdselt ära jagada, et kuidas me teada saaks, kuidas neid jagada. Ja siis peaks Robi olema suuteline kirja panna 8÷4. Õpetaja kiitis, et Robi on väga usin õppija ja teeb oma tööd hingega. Kuna Robil lugemine veel väga hästi välja ei tule, siis on ta nüüd arvatud gruppi, kus temaga veel ekstra tegeletakse. Kui see kiri koju tuli, siis ma ütlesin Robile, et ta on nüüd ühes erilises seltskonnas, et kõik sinna üldse ei saagi ja et see on väga äge. Robi tundis ennast kohe kole tähtsana! Ütlesin õpetajale ka, mil moel ma seda järeleaitamise tundi Robile presenteerisin ja õpetaja arvas, et see on väga hea suhtumine. Mõned lapsevanemad pidid kahjuks sellist kirja nähes hakkama oma lapse kallal näägutama. Nii kurb. Minu meelest on see loogiline, et Robi veel nii hästi ei loe. Oleme nüüd kodus ka üsna usinalt sõnu õppinud. Neil on ju selline süsteem, et nad peavad teatud sõnade kirjapildid pähe tuupima, nii et kohe peale vaadates ütlevad, mis sõnaga tegu on. Sõnad on märgitud nö sõnaseinale, mis on üks A4 paber, kus kirjas 14 sõna. Robil on nüüd viie sellise sõnaseina sõnad juba selged. Kokku on neid aga 20, nii et pikk tee on veel minna. Suveks saab vast selgeks. Ikka väga lühikeseks jääb siinsete laste lapsepõlv. Me õpime Robiga kodus juba iga päev. Natuke kirjatehnikat, natuke sõnaseina sõnu ja natuke lugemist. Igal nädalal antakse koju kaks raamatut, mis tuleb läbi lugeda.  Lisaks matemaatikale ja inglise keelele on Robil koolis ka usundiõpetus. Seal vihikus olid erinevate usundite sümbolid ja natuke juttu. Ajaloos olid nad tegelenud vanaaegsete mänguasjade uurimisega. Geograafias olid nad joonistanud ja kirjeldanud oma kodu ja uurinud Londoni tähtsamaid vaatamisväärsusi. Robi oli netist pilte otsinud, need paberile kopeerinud ja siis välja printinud. Teaduse tunnis olid nad tegelenud kehaosadega. Üks pilt oli eriti äge. Robi oli oma käe joonistanud ja kuna tunni teema oli olnud vist kompimismeel, siis ta oli pidanud kirjutama asju, mida talle meeldib katsuda. Robert, loodusemees nagu ta meil on, oli kirja pannud, et talle meeldib katsuda limaseid usse ja karvaseid ämblikuid ;) Robi vihikud olid täis naljakaid pärle Roberti sulest, nii et mul on väga hea meel, et me need vihikud kooliaasta lõpus endale saame. Hea tulevikus vaadata! Lõpetuseks ütles õpetaja, et ta oli ükspäev draama tunnis saanud suure üllatuse osaliseks, kui Robert oli endale valinud vana kingsepa rolli ja seda nii elavalt ja osavalt etendanud, et terve klass oli naerust kõveras. Mul oli seda suur rõõm kuulda. Näitlemis-ja esinemisoskus kulub elus marjaks ära.  Lahkusime õpetajaga peetud vestluselt rind uhkusest kummis ;)

Tõestus, et laps ei pea tegelikult 5-aastaselt lugema õppima ja korrutama ja jagama ja et piisab, kui ta alustab kooliteed 7-aastaselt, saabus neljapäeval, kui ma läksin Agnese kooli arenguvestlusele. Axi tunnistus oli uhke nagu alati, nii et sain taaskord kaifi osaliseks. Axi õpetajad on temast suures vaimustuses ja mulle tundub, et kevadel läheb Agnese pärast lausa rebimiseks. Kevadel peab Ax ära otsustama, millistes ainetes ta oma lõpueksamid teeb ja kui uskuda õpetajaid, siis võib Agnes valida küll ükskõik, mis aine, sest kõik õpetajad kinnitasid nagu ühest suust, et Agnes saaks nende ainega suurepäraselt hakkama ja et tema õpetamine on lausa lust J Ax ise arvas, et ta valib hispaania keele, aga kuna prantsuse keel on sama oluline või Euroopas isegi olulisem, siis äkki ta valib lausa mõlemad. Natuke üle kuu aja on veel aega seda asja kaaluda.

Reede õhtul põrutas Ax Itaaliasse suusatama. Start oli kell 21 ja ideaalis oleksid nad pidanud kohal olema juba kell 15 järgmisel päeval. Kahjuks kõik nii libedalt ei läinud ja tollis peeti neid üle 2 tunni kinni, nii et kokku võttis kohale jõudmine aega 22 tundi. Kohutavalt tüütu ja väsitav. Õnneks oli Agnese sõbrannal kitarr kaasas, nii et see tegi sõidu vähemalt lõbusaks. Ax paistab olevat väga rõõmus. Esimese päeva õhtul ta küll mainis, et päris jube oli mäest alla tulla ja et kui kiirus suureks läks, pani ikka tagumiku maha, aga eile oli ta tundnud ennast juba palju kindlamini ja sõitu nautinud. Õhtuti toimuvad neil erinevad üritused ja peod. Lahe! Robert igatseb väga Axi ja loeb juba päevi, millal ta tagasi tuleb.

Olime juba paar aastat võtnud hoogu, et minna külla meie Brüsselis elavatele sõpradele. Mõeldud-(kaua)tehtud ja laupäeva hommikul istusimegi rongile. Ikka uskumatu, kui kiiresti kohale jõuab. 2 tundi 10 minutit ja oledki kohal. Mina olen Brüsselis varem paaril korral käinud ja Kalle seal suisa elanud, nii et tore oli nostalgitseda. Robi rõõmuks külastasime autode muuseumi (väga lahe!) ja dinosaurusemuuseumi (veel lahedam!) ja kolasime linnapeal, aga põhi rõhk läks muidugi sõprade külastamiseks. Meid võeti vastu lausa kuninglikult. Sõime parimas seltskonnas  parimaid roogasid ja maitsesime parimaid napse, nii et aeg lausa lendas. Robert satus suurde vaimustusse jõekarpidest, mida meile pühapäeva õhtul pakuti. Esiteks oli neid ju väga põnev nende karpidest välja õngitseda, aga need maitsesid ka ülihästi, nii et kui Robi esmaspäeva hommikul ärkas, siis ta lausa unistas neist karpidest ja palus, et ma neid kohe samal õhtul kodus teeksin. Retsept on mul olemas, nii et äkki tänase sõbrapäeva puhul lähevadki loosi? Kohtusime ka vahvate kaksikutest uuet ilmakodanikega, kes meie südamed kohe võitsid. Suured tänud veelkord meie võõrustajatele! Nautisime igat hetke  oma reisist!

Meil on Robiga puhkus, sest käimas on koolivaheaeg ja et Ax on reisil ja et ma Robit tööle kaasa võtta ei taha, siis võtsin puhkuse. Mõnus on hommikul magada. Mul oli Kallest päris kahju, et ta täna tööle minema pidi. Meil Robiga on plaanis minna kinno Star Wars 3D filmi vaatama. Ma ei saa just öelda, et ma suur fänn oleks, aga lapse rõõmuks võib ju vaadata ka. Pärast lähme ehk minu rõõmuks kohvikusse :)


Kallid, musid, pikad paid!


Tuesday 7 February 2012

Lumi tuli, lumi läks


Lumememmest pole enam suurt järel...
Viimasel ajal enam muust ei räägitagi kui külmast ilmast. Et isegi Kivirähk’i laupäevane Päevalehes ilmuv artikkel oli pühendatud külmataadile, siis ei saa ka mina kehvem olla ja alustan ka täna ilmajutuga. Eelmise nädala lõpus läks ka siin üsna külmaks, nii et laupäeva hommikul oli külma suisa 6 kraadi (mis muidugi võrreldes Eestis valitsenud -35 pole midagi). Lumi jõudis laste rõõmuks ja transpordi-inimeste meelehärmiks Londonisse laupäeva hilisõhtul. Läksime Agnese ja Robiga kohe õue lumesõda pidama. Ega seda lund nüüd väga palju just polnud, nii et vedasime esmalt jalaga kõnniteele sadanud lume hunnikusse, tegime sellest siis pallid ja loopisime üksteist. Öö jooksul oli lund nii palju juurde sadanud, et Ax ja Robi said isegi ühe miniatuurse lumememme valmis veeretada ja veel veidi lumesõda pidada. Lumememmest tänaseks enam suurt midagi järel pole (v.t pilti tänase loo juures), sest pühapäeval oli juba paar kraadi sooja, nii et kõikjal valitses suur lumelopp. Inimesed on aga naljakad. Kui on väljas 6 kraadi külma, siis nad kõnnivad ikka ringi jakihõlmad lahti ja põlvikud jalas ja kiruvad, et pagana külm on. Pühapäeval oli aga valdav enamus inimestest mässinud ennast ilmvõimatutesse kostüümidesse, mis koosnesid suurtest sallipusadest, suusapükstest, paksudest mütsidest ja ei tea kust välja võlutud tohututest saabastest. Asi oli ju selles, et lumi oli maas! Mis sellest, et sooja oli 2-3 kraadi, lumi oli ju ometigi silmaga näha ja see tähendab, et tuleb ennast sisse pakkida. Saime neid kaltsukubusid vaadates päris palju nalja. Loodetavasti ei teinud äkitselt saabunud külm puhkevatele pungadele suurt kahju. Meie aias murdus lume raskuse all ühel puul suur oks ära ja seni vapralt püsti püsinud suvelilled lasid pead norgu. Oksast on kahju, aga eks see, et need suvised lilled siiani veel kenad ja rohelised püsisid, oligi natuke imelik.

Eile algas BBC’s uus seriaal Kuninganna Elizabeth II elust (The Diamond Queen). See on pühendatud tema 60.aastasele valitsemisajale ja algas see seriaal just nimelt eile, sest just 6.veebruaril 1952.a suri Kuningas ja Elizabethist sai Kuninganna. Seriaali tehti 1,5 aasta jooksul, filmides igal nädalal Kuninganna tähtsamaid tegemisi. Uskumatu, millist pingelist elu ta elab. Kui mõelda, et ta on ju juba 85 aastane, aga käib ikka alati kontsakingadega, hoiab uhket rühti ja huvitub kõigest ja kõigist. Iga tema päev on planeeritud ja igal nädalal on tal kohtumine peaministriga, kus ta kuulab ära viimased uudised Parlamendis ja maailmas toimuvast. Esimene peaminister, kellega ta neid kohtumisi pidas, oli Winston Churchill. Mõelda, milline ajalugu! Seriaal ei puudutagi ainult tänapäeval toimuvat vaid see on pikitud lõikudega Kuninganna lapsepõlvest ja kuningliku pere ajaloost. Huvitav oli teada saada, et Kuninganna vanaisale, George V’le heideti ette seda,  et kuningliku pere ammustel esiisadel olid saksa juured. 1917.aastal muutis George V kõigi oma perekonna liikmete saksapäraselt kõlanud perekonnanimed inglisepäraseks, valides enda perekonnanimeks Windsor. Natuke isegi veider mõelda, et Kuningannal on perekonnanimi :) Ma loodan, et seda seriaali hakatakse näitama ka Eestis, sest see tasub tõesti vaatamist.

Robert on nüüd oma kirjatehnikaga nii kaugele jõudnud, et eelmisel nädalal võis ta hakata juba harjutama tähtede kokku kirjutamist. Oi, kuidas Robi selle üle rõõmustas. See au ei saanud ju osaks igaühele. Sõnade kokku kirjutamist võisid hakata proovima ainult need, kellel üksikud tähed eriti hästi välja tulid, nii et põhjust uhkust tunda on küll. Täna pärastlõunal läheme Kallega Roberti õpetajaga kohtuma. Tegemist on järjekordse arenguvestlusega. Ootan kohe suure huviga, et mida õpetaja räägib. Viimasel ajal on Robi hakanud kõvasti Google’st pilte otsima. Nad pidid seda koolis ka harjutama. Kirjutavad Google’sse midagi, mis neid huvitab või mis on tunnis arutatud teemaga seotud ja otsivad sealt pilte. Pildi, mis neile eriti muljet avaldab, kopeerivad ja kleebivad nad Word’i dokumenti. Päris kasulik oskus minu meelest. Robi on juba väga osav googeldaja, aga ma hoian ikka tema tegevusel silma peal, sest jumal teab, mille peale ta seal internetiavarustes satuda võib. Robi klassis käivad ühed kaksikud poiss ja tüdruk. Nende ema rääkis, et lapsed olid ükspäev koolist tulnud ja üks oli teisele öelnud, et googelda „naked“ (paljas). Teine asuski siis kohe googeldama, aga õnneks oli sõna valesti kirjutanud, nii et mingit tulemust see ei andnud. Tuleb vist arvutile piirangud peale sättida, et Robi kogemata millegi ebasobiva peale ei satuks. Kirjaoskus ju aina paraneb :)


Päikseliste tervitustega!