Vahetusnädal

Robert, Agnes ja Alba

Viis päeva koos Hispaania vahetusõpilase Albaga möödusid kui linnutiivul. Meil vedas, sest Alba oli tõesti tore ja hetkeksi ei tekkinud tunnet, et ta segab või on kuidagi jalus. Ainuke asi, mis minus kerget ebalust tekitas oli see, et ma ei teadnud täpselt, mida talle süüa võiks pakkuda. Asi on nimelt selles, et Albal on gluteenitalumatus, mis tähendab siis seda, et ta ei saa süüa jahutooteid (nisu, rukis, oder, raskemal juhul ka kaer ja hirss). Õnneks avastasin, et meie poodides müüakse hulgaliset gluteenivabasid tooteid, nii et läksin päris hoogu ja ostsin kodu igasuguseid snäkke täis. Alba oli väga liigutatud ja tänas, aga ega talle nendest snäkkidest eriti midagi väga ei maitsenud. Tema siin viibimise kolmandal päeval sain teada, et ta armastab üle kõige liha. Mul oli nii hea meel seda kuuldes, sest pole ju midagi lihtsamat, kui valmistada liha ja osta kokku sinke. Kahju, et ta kohe seda ei öelnud. Oleksin ennast ja teda paljust vaevast säästnud. Ax tunnistas pühapäeval, peale Alba lahkumist, et ta on väsinud ja sulgus oma tuppa, et seal vahelduseks üksindust nautida. Eks see on arusaadav ka, sest Ax sai ju kõige kõvema vati, olles Albaga pea vahetpidamata ninapidi koos. Päeval, kui Agnes koolis oli, kolasid hispaanlased mööda Londoni vaatamiväärsusi ringi ja tulid selleks ajaks, kui võõrustajatel tunnid läbi said, tagasi kooli juurde, kust nad siis koos koju tulid. Õhtud olid Ax ja ta sõbrad külalistele enamasti ära sisustanud. Ühel õhtul käisid nad suure kambaga restoranis, siis kolati kohvikutes ja pargis ja käidi muidugi shoppamas. Minu sisustada jäi neljapäeva õhtu ja et London on tuntud oma muusikalide poolest, siis otsustasingi, et me võiks minna mõnda muusikali vaatama. Kuna Kallel oli just eelmisel nädalal tööl väga kiire ja palju tegemist, siis pidime Roberti kaasa võtma. Selletõttu pidi muusikal olema midagi sellist, mis ka teda paeluks. Otsustasime minna vaatama Thrillerit, mis on pühendatud varalahkunud Michael Jacksonile. Robi polnud tema loominguga väga kursis, nii et tegin talle enne minekut väikse ülevaate M.Jacksoni hittidest. Robi proovis samme järele teha ja oli juba ette elevuses. Teater, kus seda mängiti, asub Picadilly Circuse lähedal. Sinna saabudes oli väljas juba pime, nii et tulede möll ja sähvivad suured reklaamid majadel panid Alba vaimustusest ahhetama. On üks asi näha seda kõike päevavalguses, aga hoopis teine, kui väljas on pime. See loob kohe hoopis teise meeleolu. Erinevalt kinoseanssidest, kuhu võid vabalt pool tundi peale välja kuulutatud algust kohale minna ja jõuad ka siis veel enne filmi igavusest peaaegu maha surra, algavad muusikalid siin väga täpselt. Jõudsime kohale kõigest paar minutit enne show algust. Seinale näidati natuke Jacksoni pilte, kõlas vaikne muusika ja üks mees rääkis lühidalt, milline vägev mees Michael Jackson oli olnud. Siis läks saal pimedaks ja kui see hetke pärast uuesti valgeks läks, seisis laval pesuehtne ansambel Jackson 5. Solistiks tohutu suure soenguga väike poiss. No täpselt nagu päris! Rahvas kiljus vaimustusest, sest nad olid tõesti lahedad. Edasi võetigi läbi kogu Jacksoni karjääri parimad palad. Lauljaid, kes lugusid esitasid, oli koos poisiga kokku viis. Mõnda lugu laulis isegi üks väga kaunis naine. Iga lugu saatis ülimalt andekas tantsutrupp ja showd tehti ikka omajagu. Mõne loo puhul etendati täpselt loo videot. Aeg-ajalt kamandati rahvas püsti tantsima, mida me ka suurima hea meelega tegime. Robi rokkis mis jaksas (ta oli ju samme enne harjutanud) ja Alba kisas vahetpidamata „Amazing, amazing!“ (e.k vapustav, vaimustav!) Oli ikka äge küll! Siis sai show läbi ja me olime natuke pettunud, sest lemmikuid Thriller ja Bad polnudki esitatud. See oli muidugi trikk, sest peale marulist aplausi ja vilekoori tulid lauljad ja tantsijad tagasi ja esitasid veel need lood, pluss veel teisigi hitte. Möllu ja showd oli seal küll ikka kogu raha eest, nii et jäime kõik oma käiguga väga rahule. Seda showd võiks küll iga Michael Jacksoni fänn vaatama minna. 

Reedel sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Roberti sõbra ema kutsus mind endaga trenni, mida kutsutakse siin Power Plates. Head tõlget eesti keelde ei tule mul praegu pähe. Otse võiks tõlkida neid kui Võimsaid Plaate. Asi tundus huvitav, nii et läksin proovima. Tegemist oli pool tundi kestva trenniga, kus tehti üsna tavalisi harjutusi igale lihasgrupile. Vahe oli aga selles, et kõiki neid harjutusi tehti olles ühel tugevalt vibreerival masinal. Iga harjutus kestis vaid ühe minuti, aga aeg-ajalt tundus, et see minut on liiga pikk :) Vibreerimine peaks andma eriti hea ja kiire tulemuse, nii et selle asemel, et tunde jõusaalis rühmata, peaks sellel võdiseval aparaadil tulemuse poole kiiremini kätte saama. Kohati oli see asi lausa absurdselt naljakas. Tahtsin ühe harjutuse ajal midagi öelda, aga mu tagumiku all toimuva suure vibratsiooni tõttu tuli mu hääl välja nagu mõnel robotil või Roberti lemmikseriaali tegelase Dr Who vaenlasel Dalekil (täpselt selline mu hääl oli: Dalek) Ühesõnaga kohutavalt naljakas. Tundub, et trenn oli väga tõhus, sest laupäeval olid mu lihased nii valusad, et mõtlesin, et ma ei saagi trepist alla. Ma ei kujutanud üldse ette, et mul NII palju lihaseid on ;) Õnneks sain ennast ikka kuidagi liikvele ja et ilusat ilma ära kasutada, siis läksime Kalle ja Robiga Hampstead Heathi parki puude otsa ronima (Alba ja Agnes võtsid sel ajal poodidest viimast). Mina ronida küll ei kavatsenud, keskendusin lihtsalt kõndimisele (mis oli niigi raskendatud arvestades mu valutavat keha), aga Robi ja Kalle ronisid mõnuga puude otsas. Ma nüüd enam ei mäletagi, kas ma olen sellest kirjutanud, aga Hampstead Heathi pargi kodulehel on lausa ära märgitud need maha kukkunud puud, mille otsas on eriti hea turnida. Minu meelest maru andekas! Rahvast oli pargis väga palju, aga enamus inimesi ei olnud auto parkla läheduses asuvast muruplatsist kaugemale jõudnud. Plats oli tihedalt täis piknikut pidavaid seltskondi. Ootamatult saabunud suviselt soojad ilmad teevad kõigil tuju heaks! Soojarekordeid lüüakse siin nüüd juba iga päev. Homseks lubatakse suisa 23 kraadi sooja. Agnesel on selle üle eriti hea meel, sest tal on homme koolist vaba päev. Õpetajad hakkavad homme jälle streikima, tehes seda seekord veidi väiksemas mahus, nii et Agnese koolis on suletud ainult 8.ja 9.klassid. Robi koolis on suletud ka kõigest neli klassi, mille hulgas Roberti klassi pole, nii et Robi marsib homme hommikul kooli nii nagu tavaliselt. 

Ootan juba kannatamatult tööpäeva lõppu, et ma saaksin minna õue lilli istutama. Astusin koolist koju tulles lillepoest läbi ja ostsin mõned taimed. Lubasin küll, et ma sel aastal eriti lilli aeda ei istuta, aga kuidagi nukker on vaadata tühja aeda ja kui hästi järele mõelda, siis ma lubasin, et ma ei istuta lilli juhul, kui me sel suvel tagasi Eestisse kolime, aga kuna seda otsust, kas me jääme või ei jää, pole ikka veel, siis ma mõtlesin, et teen väikestviisi Viplalat ja tinistan lilli istutades natuke  ;)

Kallistan teid kõiki!

Kevad käes!

Jälle üks ilus puu tänavalt! Ehk mõne magnoolia sugulane?

Head kevadet, kallid sõbrad! Loodan, et Eestis sulab lumi ruttu ära ja et saapad/kummikud saab varsti kingade vastu vahetada. Meie kevad on siin täies hoos. Pühapäeval avastasin, et meie aias on üks kollane tulp lahti läinud, nii et justkui kisuks juba suveks ;) Aga ei tasu ajas ette rutata, naudime parem hetke!

Pühapäeva hommikul algas minu jaoks väga toreda üllatusega. Agnes ja Robert seisid mu voodi ees ja laulsid „Twinkle, twinkle, little star!“ Pole vist kahtlust, et laulu valis Robi, aga põhjus, miks nad nii üksmeelselt mulle laulsid oli see, et pühapäeval tähistati siin emadepäeva. Ma ei osanud oodatagi, et mind sel päeval meeles peetakse, sest me tähistame selliseid pühasid tavaliselt ikka Eesti kombe kohaselt. Kingiks sain imeilusa potilille (roosa kalanhoe), lauvärvid ja Robi tehtud kaardi. Pärast küpsetas Ax koogikesi ja kuna ilm oli nii ilus ja soe, siis istusime terassil, jõime kohvi ja sõime koogikesi. Nii mõnus! Mai teisel pühapäeval, kui eestlased (ja enamus muud maailma) emadepäeva tähistab, on Ax hoopis Hispaanias kooliekskursioonil. Täna polegi mul tegelikult eriti aega siin pikalt lobiseda, sest ma peaksin tegelikult maja kraamima. Täna pealelõunal tuleb meile külla vahetusõpilane Hispaaniast, kellele Ax omakorda mais külla läheb. Hispaanlanna, kelle nimi on Alba, jääb siia kuni pühapäeva varahommikuni. Ax on tänu Facebookile temaga juba heaks sõbraks saanud ja tundub, et ühiseid teemasid, mida arutada, neil jagub. Robert ootab Albat ka juba väga, nii et maalis juba eile õhtul suure plakati kirjaga „Hola, Alba!“ :)

Laupäeva päeval, kui meid poistega enam kodus polnud ja Ax trenni minekut sättis, oli keegi tugevalt meie uksele koputanud. Ax läks vaatama, kes seal niimoodi prõmmib ja mida ta näeb – kolm politseinikut ukse taga, kes teatavad, et meie ületee naaber oli näinud, kuidas mingi mustanahaline mees meie alumise korruse aknast sisse ronis. Naaber oli seda nähes kohe politseisse helistanud.  Kuna Agnes oli olnud parajasti ülemisel korrusel, siis hakkas tal muidugi päris kõhe seda kuuldes. Politseinikud marssisid tuppa ja otsisid jälgi sissemurdmisest. Kaks meest käisid maja läbi ja üks läks aeda uurima. Õnneks keegi siiski majja sisse tulnud polnud ja üheskoos jõuti arusaamisele, et ju oli tegemist hoopis meie naabritega. Nad on meie tänava ainukesed mustanahalised ja ju ei lasknud naine meest koju ja vennike pidi akna kaudu sisenema. Kuulsin alles laupäeva hommikul seina taga tohutut möllu ja üksteise peale röökimist, mis pole kahjuks nende puhul ebatavaline. Armas on aga teada, et meie majal nii hoolsalt silma peal hoitakse ja iga väiksemagi kahtluse peale politseisse helistatakse. Tõeline Inglise külaelu ikkagi :)

Täna sai lühike lugu, aga ega polegi vaja arvutis kaua aega veeta, kui väljas möllab juba täitsa uus kevad!

Palju sooje tervitusi!

Valikute tegemise aeg

Lõpuks ongi kätte jõudnud see aeg, kui Agnes peab ära valima eksamid, mida ta kahe aasta pärast sooritama hakkab. Eksamid eksamiteks, aga põhiraskus selle asja juures seisneb selles, et neist eksamitest sõltub, mida sa tulevikus ülikoolis (kui sa sinna minna tahad) õppima lähed. Selleks, et valikuprotsessi lihtsamaks teha, toimus eelmisel neljapäeval Axi koolis üritus, kuhu olid kutsutud nii lapsevanemad, kui ka lapsed, et neile selgitada, kuidas protsess täpselt toimima hakkab. Iga õpilane sai endale brošüüri, mis on abiks valiku langetamisel. Brošüür on päris asjalikult kokku pandud. Seal on antud selgitusi, kuidas ainet valida, milliseid küsimusi endalt küsida ja millised vastused peaksid olema, et valik õige oleks. Näiteks, et valik on õige, kui laps valib aine sellepärast, et talle see meeldib (aga mitte sellepärast, et talle meeldib selle aine õpetaja, sest õpetaja võib vahetuda), et ta tunneb, et ta on selles aines tugev (aga mitte sellepärast, et ta sõbrad selle valisid) jne.  Päris kasulikud näpunäited. Siis soovitati, et kui oled kõik hoolega läbi mõelnud, pane oma valik kirja ja ära mõtle selle peale kohe paar päeva. Siis vaata oma valikud üle ja mõtle, kas need tunduvad veel endiselt asjalikud. Päris kõik ained vabavalik ei ole ka. Eksamid, mida kindlasti sooritada tuleb, on inglise keel ja kirjandus, matemaatika, science (keemia, füüsika, bioloogia), usundiõpetus ja IT. Valikud on ajalugu, geograafia, võõrkeel (prantsuse või hispaania), statistika, draama, kehaline kasvatus, meedia, muusika, kunst ja disain, ärijuhtimine, toote disain, graafiline disain, tekstiil, elektroonika, tervishoid ja sotsiaalhooldus, programmeerimine, showbisness (kõik, alates ürituse planeerimisest ja lõpetades esinemisega), keskkonnateadus ja mingi aine, mida kutsutakse „kriitiline mõtlemine“ ja mis peaks vist olema midagi väitlemise arendamise sarnast. Iga aine juures on kirjas, mis see endast kujutab, mida seal õpitakse, milliseid omadusi õpilane peaks omama, et selles aines hea olla, mida kujutab endast eksam, kuhu nende teadmistega edasi minna (s.t mida selle baasil saaks edasi õppida), tulevased karjäärivõimalused ja veebilehtede loetelu rohkema informatsiooni hankimiseks. Minu meelest ülimalt asjalik abimaterjal. Nüüd ole ainult mees ja pure ennast sealt läbi. Koosolekul rõhutati, et kõik ikka hoolega oma valikud teeksid ja vanematele pandi südamele, et ei tasu oma unistusi laste peal välja elada. Tuleb vaadata ikkagi asju nende silmade läbi, anda soovitusi ja asja arutada, aga mitte suruda peale oma tahtmist, nii raske, kui see ka pole. Laps peab tahtma neid aineid õppida, mida ta valib, sest muidu ta ei ole oma tulevases elus õnnelik ja seda ei taha ju keegi. Peale koosolekut toimus töö sektsioonides. Õpetajad andsid oma ainete kohta infot ja kõik huvilised olid teretulnud küsimusi esitama. Agnes veel täpselt oma valikuid ei tea. Kindlasti tahab ta teha eksami nii prantsuse keeles, kui ka hispaania keeles. Või no valida need eksamid, sest isegi kui me jääme siia veel üheks aastaks, siis eksamite ajaks oleme Inglismaa tolmu juba kindlasti jalge alt pühkinud. Süvendatult õppida saaks Agnes aga siis mõlemat keelt küll veel aasta jagu (juhul, kui me siia veel aastaks jääme – ära hakkab tüütama juba see ebakindel kõneviis). Axi õpetaja arvas, et Agnes saaks kindlasti kahe keele süvendatult õppimisega väga hästi hakkama. Eks me peame hakkama asju üksipulgi läbi vaatama ja mõtlema, et milline see kõige parem valik oleks. Valiku lihtsustamiseks toimus esmaspäeval Agnese koolis terve päev kestev üritus, mis peaks taaskord eksamivalikut teha aitama. Päev oli jagatud kolme ossa. Esimeses osas tutvustati noortele, mida kujutab endast showbisness (oli ka teisi valikuid, aga see tundus Axile kõige huvitavam). Selleks oli klass jagatud gruppideks ja igal grupil tuli planeerida Michael Jacksoni kontserti. Alates esinemiskoha valikust, raha leidmise võimalustest, piletite trükkimise ja lauluvalikuni välja. Agnes ütles, et selline planeerimine osutus üsna raskeks ülesandeks. Peale lõunapausi toimus teine osa päevast, kus noored said kohtuda erinevate ametite esindajatega. Lapsed käisid paarikaupa nendega rääkimas. Kuna iga ametivenna jaoks oli aega ainult 10 minutit, siis kõigiga Ax ja tema sõbranna rääkida ei jõudnud. Need, kellega neil kohtuda õnnestus, olid sõjaväelased, hotellipidaja, arst ja arsti õde ja insener. Agnesele avaldasid kõige suuremat muljet sõjaväelased just oma elukogemuse ja lugudega, mitte et ta tahaks ise armeesse astuda. Viimases päeva osas anti selgitusi, mis endast kujutab keskkonnateadus. Spetsialist rääkis neile korallidest ja peale seda tehti kooli õues eksperimente. Agnes ütles, et oli olnud päris põnev. Minu meelest on tohutu huvitav, kuidas kool püüab igakülgselt aidata noortel oma tulevaseks eluks õiget valikut teha. Ma pean tunnistama, et mul polnud küll 7.klassi lõpus veel õrna aimugi, mis ma oma eluga peale keskkooli  lõppu peale hakkan. Tõele au andes, ei ole seda selgust täpselt olemas praegu ka Agnesel, aga kui me oleme brošüüri hoolega läbi töötanud ja kui Ax on õpetajatega koolis seda asja veel arutanud (igale lapsele on määratud vestlused õpetajaga oma valikute teemal), siis ehk tõesti saab Agnes oma elusihi juba praegu paika panna. Oleks ikka äge küll!

Roberti klass esines reedel koolis etendususega. Näidend rääkis sellest, kuidas kaks last läksid kollase allveelaevaga sõitma ja mida nad siis oma reisi jooksul nägid. Iga laps oli kehastunud mõneks mereelukaks. Robil tuli täita tähtsat osa krabina. Robert on hea näitleja, kui publikuks ainult omad, suure rahva ees ütleb aga närv tihti üles. Õnneks suutis Robi seekord rahu säilitada ja esines väga ägedalt. Nagu ka kogu ülejäänud kamp. Uskumatu, millise töö õpetajad ära olid teinud. Lastel olid selged pikad ja keerulised laulud ja igaühel ka oma väiksed sõnalised osad peas. Näidend oli eelkulminatsiooniks sellel veerandil biloloogias läbitud mereteemale. Robert oli biloogia tundidest suures vaimustuses, mis pole ka ime, sest tunniteemadeks olid haid, elektriangerjad, krabid ja vaalad. Selleks, et lapsed saaksid aimu, kui suur vaal on, läksid nad kooli õue ja mõõtsid välja, kui suur üks vaal on ja joonistasid selle siis kooliväljakule. Roberti vaimustusel polnud piire! Tunnis õpitu tõeline kulminatsioon saabub aga homme, kui kogu Robi klass läheb Londoni Akvaariumisse mereeluga tutvuma ja peale seda veel London Eye’ga sõitma. Tõotab tulla äge päev!  

Uhke onu enda ehitatud rongi "seljas"

Laupäeval käisime Transpordimuuseumi erinäitusel. See näitus toimub ainult paaril korral aastas, kui oma uksed avab muuseumi eriosakond, kus on vaatamiseks välja pandud masinad, mis Covent Gardenis asuvasse põhimuuseumisse ära ei mahu. Näitus toimus tohutu suures angaaris ja seal sai näha vanu metroo-ronge, ilmatu kõrgeid vanaaegseid tramme, busse, hulgaliselt mootoreid, metrooliinide makette jms. Robile meeldisid kõige rohkem aga väiksed mudelrongid/trammid/trollid, mis asjaarmastajate poolt ehitatud makettidel ringi vurasid. Mulle meeldisid aga makettidest veel rohkem need asjaarmastajad ise, kes oma ronge/tramme/trolle juhtisid. Millised näoilmed täis uhkust, asjalikkust ja pühendumust! Kui hellalt nad oma masinaid kohtlesid, millise mõnuga nad neid rööbastele sättisid ja kui armastaval pilgul oma „hoolealuste“ sõitu jälgisid. See oli midagi sõnulseletamatut! Piinlik öelda, aga ajas lausa naerma :) Enamasti oli tegu vanemate meestega, sekka mõni poisike. Arutasime Kallega, et ju ei lubatud oma poega või tütart asja kallale või oli oma laps isa hobist nii tüdinenud, et ei tahtudki selles mängus kaasa lüüa, küll aga on see põnevaks ajaviiteks lapselapsele, kes nüüd loodetavasti vanaisa hobi edasi arendab. Peale kõige muu müüdi seal ka igasugust träna, alates fotodest (millel olid kujutatud muidugi rongid, trammid, bussid), arusaamatutest väikestest varuosadest ja lõpetades mudelrongide/trammide/busside ja DVD-dega, millel kujutatud loomulikult filmid sõitvatest auruveduritest ja muudest masinatest. Tunglemist oli palju. Enamuse publikust moodustasid erutusest vilavate silmadega vanemad mehed, kõigil käes kilekott, milles ilmselt äsja ostetud uus „varandus“. Tegime Robiga ka ühe sõidu auruveduril. Tegemist polnud muidugi päris auruveduriga vaid hoopis väikse koopiaga, mille katusel sai istuda, justkui pikal pingil. Vedur andis vilet, tossu tõusis ja lõbu oli laialt! Ma poleks ausalt öeldes arvanudki, et transpordile pühendatud näituselt võib nii palju häid emotsioone saada. Tuju oli veel terve päeva hea ja muie tuleb endiselt suule, kui ma neile näitusel nähtud vanameestele mõtlen.

Ma tean, et pole ilus täies õies kevadest hõisata, kui Eestis on alles lumi ja lörts, aga no kuidas ma siis saan mitte hõisata, kui väljas on sooja üle 15 kraadi ja päike lausa kutsub peesitama. Kasutasime ilusat ilma ära ja käisime pühapäeval Axi ja Robiga jälle Kew Gardensis jalutamas. Oleme seal nüüd juba mitmeid kordi käinud, aga ikka leiame veel uusi nurgataguseid ja uusi taimi ja puid, mida me enne märganud pole. Pühapäevaseks „leiuks“ oli puu, mida inglise keeles kutsutakse redwood. Eesti keeles kutsutakse seda puud sekvoiaks. Selle puu tüvi on täiesti punane ja usu või ära usu, aga pehme ja lausa karvane! Mulle meenutas see tüvi kõige rohkem väikse punase vasika nahka. Puud olid minu meelest tohutu suured, aga üks härra, keda me seal puude vahel kohtasime, ütles, et need on alles lapsukesed, et tegelikult kasvavad need metsikult suureks ja laiaks. Koju jõudes otsisin netist kohe infot ja leidsin, et need puud võivad kasvada 85m kõrguseks ja läbimõõt võib neil olla lausa 8 meetrit! Kõige suurem seni avastatud sekvoia on aga lausa 95m kõrge ja selle läbimõõt on 17 meetrit! Ma ei kujuta sellist puud ette! See on ju nagu maja! Tegelikult ongi mõni naljamees endale sekvoia sisse maja teinud ja mõnest puust läheb läbi autotee. Loodus on ikka imeline!  

Rõõmurohket päeva soovides!

Õige inglane

Ilus ja (minu jaoks) tundmatu kollaste õitega puu meie tänavas!

Me ei käi kuigi tihti kinos ja eelistame filme pigem kodus vaadata. See eeldab muidugi teatavat kannatlikust, sest enamasti tuleb filmide DVD-le jõudmiseks tükk aega oodata. Kinopileti hind on siin üsna krõbe, makstes täiskasvanule £10.50 ja lastele £7.50. Kui sinna juurde arvestada veel kohustuslik popcorn ja jook, siis tuleb kokku vägagi arvestatav summa. Selle raha eest saad kodus filmi nautida, sinna kõrvale veini juua, juustu juurde näksida ja ikkagi oled veel võrreldes kinos käiguga plussis. Mõnda filmi aga lausa peab minu arvates kinos vaatama ja just sellepärast me läksimegi Kallega laupäeval kinno, et vaadata ära paljude Oscaritega pärjatud film „The Artist“. Kõnekäänd, et iga uus on hästi unustatud vana, sobib seda filmi kirjeldama ülihästi. Tegemist on nimelt tummfilmiga. Ma ei ole elu seeski ühtegi tummfilmi kinos vaatamas käinud ja ma usun, et ega seda ole vist enamus praegu elus olevatest inimestest. Kogemus oli võrratu! Vahepeal oli saalis nii vaikne, et ma ei julgenud isegi jalga üle põlve tõsta kuna kartsin, et tekitan sellega liiga suurt lärmi :) Šokolaadipaberiga krõbistamine ei tulnud kõne allagi. Enamasti saatis filmi muidugi muusika, nii et kogu aeg hiirvaikselt istuda õnneks ikka ei tulnud. Lugu ise rääkis tummfilmi-staarist, kes heliga filmide saabudes ajaga kaasa ei läinud ja leidis ennast äkitselt karjääri allakäiguteed minemas. Näitlejad olid ilusad, filmist ei puudunud kena noorik, armastus ja õnnelik lõpp! Kõik oli täpselt nagu päris, justkui ajalend 90 aastat tagasi! Huvitav oli vaadata, kui palju rohkem peavad näitlejad tummfilmis vaeva nägema ja näitlema selleks, et emotsiooni edasi anda. Tänapäeval ju filmides väga enam näitlema ei peagi. 3D prillid on kõigil filmisõpradel peas, emotsioon lendab sulle iga natukese aja tagant näkku, ehmatades sind poolsurnuks ja heli on nii kõva, et tekst lausa röögitakse sulle kõrva. Ma muidugi ei usu, et filmikunst tagasi tummfilmi-maailma laskub, aga vahelduseks oli selline eriprojekt väga mõnus ja värskendav vaatamine. Kes seda filmi veel näinud ei ole, siis tasub kindlasti vaatama minna. Hea emotsioon on garanteeritud!

Pühapäeval sadas meil hommikust õhtuni vihma. Ma olin sellisest koledast ilmast lausa üllatunud. Kujutan ette, et just selline jube, hall ja vihmane ilm ongi tavaline ettekujutus Inglise ilmast. Tegelikult pole asi üldse nii hull nagu ma juba ka korduvalt olen öelnud. Tõsi on see, et viimase paari aasta jooksul on siin tavapärasest palju vähem sadanud, mis on kaasa toonud vee alanemise jõgedes, nii et räägitakse juba isegi põuast. Inimestel soovitatakse vee tarbimist vähendada. Üheks mooduseks on vanni asemel dušši all ennast pesta. Duššitamine pole aga inglastele meelepärane. Ostsin hiljuti ühe lõbusa raamatu inglaste kohta, kus läbi huumori tutvustatakse inglaste kombeid. Raamat kannab pealkirja „The How to be British collection“ ja kokku on selle pannud Martyn Ford ja Peter Legon. See on väga lõbus lugemine. Mitmed asjad tulid tuttavad ette nagu näiteks see, et inglased käivad olenemata ilmast ringi poolalasti (eriti, kui tegu on diskole minekuga) ja et nad kasutavad võhivõõra poole pöördumiseks väljendeid nagu „kullake“, „armas“, „südameke“, „ingel“ jne. Sellist asja oli alguses päris naljakas kuulata. Kujutage ette, et te olete suures supermarketis ja ostate süüa. Kassas olev meesterahvas ulatab teile tšeki ja ütleb: „Ilusat päeva, kallis“ ja seda nii siira naeratuse saatel, et sul ei tekki hetkeks ka mõtet, et tema sõnade taga võiks olla midagi rohkemat, kui lihtalt mõte sulle head päeva soovida. Lapsevanematel on komme oma lapsi hüüda hellitavalt jänkuks, ahviks või lambaks, mis eesti keeles ei kõla just väga hästi ;) Sellest, et keegi oma last kaisukaruks hüüab, saad veel kuidagi aru, aga kui nad oma lapsukesele armastust täis pilgul otsa vaatavad ja teda vorstikeseks kutsuvad, siis see ajab ikka naerma küll. Kui mõni laps teeb väikest koerust, siis hüütakse talle „Oh, you silly sausage!“, mis tõlkes tähendab „Oh, sa rumal vorstike!“  Olen tähele pannud, et lapsevanemad ei kutsu üldse oma lapsi nende nimedega vaid alati kas kallis, kullake, inglike, vorstike, ahvike vms. Raamatust sain teada, et inglaste jaoks on nende koduloomad (eelkõige siis koerad ja kassid) kohutavalt tähtsad ja vaat, et olulisemadki, kui lapsed. Lugesin sealt väikest naljalugu, kus üks naine räägib oma uuele tuttavale: “Nii me siis elame. Mina, minu abikaasa ja meie kaks kassi.“ Tuttav uurib, et kas lapsi ei olegi, mille peale naine vastab, et oh, meil olid küll lapsed, aga neil oli kassiallergia ja me pidime nad ära andma. :) Koerad on siin üldjuhul tõesti väga väärikad ja ilmselt istuvad pererahvaga õhtuti laua taga ja söövad noa ja kahvliga (või siis toidetakse neid noa ja kahvliga) otse taldrikult. Kahjuks ei saa seda öelda meie naabrite uue koera kohta, kes on nii kohutavalt tüütu ja vastik väike punn ja kes klähvib hommikust õhtuni, hüppab meie aeda, kraabib peenraid ja jätab sinna oma junne. Noh, aga samas pole meie naabrid inglased ka. Sellest on muidugi kahju, aga mis sa teed. Tänu sellele inglasi tutvustavale raamatule sain ma lõpuks teada, miks neil ikkagi kaks kraani on/oli. Asi oli selles, et ühest kraanist tuli puhas joogivesi ja teisest mitte nii puhas vesi, millega said nõusid ja iseennast pesta. Lihtne ja loogiline, kui mõtlema hakata. Mul on siiski hea meel, et meie majas on piirdutud ühe kraaniga kraanikausi kohta. Loomulikult sai raamatust teada palju muudki põnevat. Kõige tähtsam oli muidugi see, et inglased on tohutult viisakad, vabandades ette ja taha iga oma (või teie) valesti astutud sammu pärast, nad ei nurise avalikult mitte kunagi, mitte millegi üle (küll aga teevad seda tagaselja), nad ei saa elada ilma praekala ja friikartuliteta, millele tuleb ilmtingimata peale valada äädikat ja nad armastavad üle kõige seista järjekordades – ilma trügimata, rahulikult ja (avalikult) nurisemata.

Mõnusat märtsi!