Tuesday 29 May 2012

Miljonäri esimesed naelad

Robi oma esimest äri ajamas
Eelmisel nädalal toimunud Eurovisioonist ei saa üle ega ümber. Ma pean ausalt tunnistama, et Eesti lugu mulle enne eriti ei meeldinud. Tundus selline tüütu helehäälne hala. Suur ja meeldiv oli mu üllatus, kui Ott lavale astus ja laulma hakkas. Pidin oma sõnu sööma ja tunnistama, et lugu on tõesti hea. Ott laulis võimsalt ja ta hääl oli lausa mehelik (veel üks üllatus!). Inglise kommentaatorid märkisid, et Eesti lool võib isegi väga hästi minna ja arvaldasid arvamust, et tegemist võib olla võistluse musta hobusega. Ja nad ei eksinud! Natuke isegi uskumatu, et meil nii hästi läks. Ei olnud ju mingit showd, laul oli eesti keeles ja diskosaalide hitti sellest kindlasti ei saa (kui sellest just tantsulist versiooni ei tehta). Rootsi võidulugu oli meie lemmik ka ja Venemaa memmedele soovisime teist kohta, sest nad olid lihtsalt nii lahedalt lustakad. Inglismaa pärast oli veidi piinlik ja natuke hale ka. Kahju oli sellest vanast rokipeerust. Eks ta läks ju ka võitma, aga no polnud ju seda särtsu. Hea, et ta üldse lavale jõudis. Õnneks päris viimaseks ikka ei jäädud. Eesti andis Inglismaale lausa viis punkti, mille peale saadet kommenteerinud noormees lausa hõiskas ja arvas, et nüüd tuleb küll Eestisse puhkama sõita ja hüüdis, et ta lausa armastab eestlasi ;)

Samal ajal Eurovisiooni vaatamisega, sorteeris Robert oma mänguasju. Sorteerimisel oli väga oluline põhjus, sest pühapäeval oli meil kavas minna Agnese koolis korraldatud Car Boot Sale’le Roberti mitte nii ägedaid mänguasju müüma. Robertil on kohutavas koguses mänguasju ja kahjuks pole kedagi teist selles olukorras, peale meie endi, süüdistada ka. Meil oli juba ammu plaanis pagasniku müügile minna, aga seni polnud Robert nõus asju ära müüma, leides peale lähemat uurimist, et tal on neid kõiki ikka väga vaja. Nüüd aga toimus Robi mõtlemises murdepunkt ja ta leidis, et väike rahateenimise võimalus poleks üldse paha. Kuna meil autot ei ole, siis pakkisime mänguasjad suurde kohvrisse ja asusime hommikul teele. Usinamad müüjad olid kohal juba varavalges, nii et kui me kella 10.30 paiku kohale jõudsime, olid parimad müügiplatsid juba hõivatud. Selleks, et oma asju müüa, tuli maksta väike osalemise tasu, mis läks kooli heaks. Kohvriga kohale tulnud müügimehe käest küsiti 5 naela, väikse autoga tulnute käest 10 naela ja neil, kes lauas veoautoga kohale veerenud, tuli kukrut kergendada 20 naela võrra. Sättisime piknikuteki kohvri kõrvale ja Robert sättis parimad palad väljanäitusele. Kohvrisse jäi magedam kraam, iga asi 10 penni. Päev oli kuum ja esimese poole tunni jooksul ei toimunud mingit müügitegevust. Robert oli juba üsna nukker, aga siis saabus perekond nelja pojaga. Oi, nad olid rõõmsad. Robert oli lahe müügimees, seletades mõne mänguasja kohta, kuidas see töötab ja arutades meiega, mis millegi eest küsida. Poisid said hea saagi ja tulid peagi veel teiselegi ringile, sest Robi oli oma kohvriga vaat, et monopoolses seisus, kuna nii palju poiste mänguasju ühelgi teisel müüjal pakkuda polnud. Kus on, sinna tuleb juurde, nii et vahepeal oli meil päris tihedalt külastajaid. Peale paari tunnist müügitegevust pakkisime asjad kokku. Päike paistis lagipähe ja tundus, et kõiki asju nagunii maha müüa ei õnnestu. Järgmisel korral peaks ennast siiski varem kohale vedama, sest siis saaks koha kuhugi ettepoole. Meile jäi mulje, et paljud lapsed olid selleks ajaks, kui meie kohvrini jõudsid, juba oma raha jõudnud ära kulutada. Robert jäi aga üritusega väga rahule, teenides oma päris esimese palga, 8 naela 25 penni. Viie naelase müügitasu tegime talle välja, aga isegi kui oleksime selle maha arvestanud, oleks Robi ikkagi kasudega kaubelnud. Kui Robert kunagi miljonäriks saab, siis saab ta kindlalt öelda, et ta teenis oma esimesed naelad Car Boot Sale’l vanu mänguasju müües. Lahe!

Ma kujutan ette, et paljud lapsevanemad leiavad, et see, mida Agnese kooli keemia tunnis katsetati, pole üldsegi eakohane ega õige, aga minu meelest on tegemist igati ägeda ettevõtmisega. Uskuge või mitte, aga Axi klassile õpetati eelmisel nädalal koolis, kuidas teha siidrit. Lapsed jagati gruppidesse ja igale grupile anti pakk õunamahla ja veidi pärmi. Need segati kokku, pandi vatitups katseklaasile kaaneks ja jäeti see nädalaks settima. Uurisin, et kas nad siidrit maitsta ka saavad, aga Agnes arvas, et ilmselt mitte, et ilmselt saavad nad seda ainult nuusutada. Kodus ei keela aga keegi seda katset uuesti läbi viimast. Mul endalgi tekkis sportlik huvi seda proovida.

Mõne tunni pärast keeran endale rullid pähe, sest täna õhtul toimub FOCUSe 30.aastapäevale pühendatud pidulik üritus CHRISTIE’S oksjonimajas. Uskumatu, et selline organisatsioon nagu FOCUS on elus püsinud juba nii kaua aega, aga samas, ma ei imesta ka. FOCUS on tõesti justku päästerõngas uude riiki kolijale. Alles hiljuti pärjati meie FOCUS teist aastat järjest auhinnaga kategoorias “Excellence in Employee and Family Support” (e.k suurepärane töötajate ja perekonna toetuses). Lahe oli see, et me võistlesime selles kategoorias isegi paari suure pangaga. Uhke tunne, et meie väikest, kõigest 9-st töötajast koosnevat organisatsiooni, peeti juba teist aastat järjest sellise tunnustuse vääriliseks. Põhjust pidutsemiseks on kuhjaga!


Olge rõõmsad!

Tuesday 22 May 2012

Selgus majas

Lõpuks ometi on suvesoe ka siia jõudnud! Päike paistab ja sooja on varjus lausa 25 kraadi. Viimati saime sellist sooja tunda märtsi lõpus. Ma ei jõua ära rõõmustada, et täna kodus töötan. Kolisin oma “kontori” aeda, et ühendada meeldiv kasulikuga. Küll on mõnus niimoodi tööd teha!

Kõige suurem uudis eelmisest nädalast on see, et lõpuks ometi saime oma tuleviku osas selgust. Meie blogilugude sõbrad võivad rõõmustada, sest meie Londoni lood jätkuvad. Kalle lepingut ikkagi pikendati, nii et jääme vähemalt uue aastani veel siia. Tõenäoliselt kuni järgmise suveni. Ma olin seda uudist kuuldes peaaegu, et emotsioonitu. Ei olnud ei rõõmus ega ka kurb. Hea meel oli selle üle, et ma ei pea enam ebakindlas kõneviisis meie tulevikust rääkima ja et ma võin hakata edaspidiseid plaane tegema. Südames oleksin ma tahtnud sel suvel tagasi Eestisse kolida, aga kuna meid seal ükski töökoht ootamas pole ja siin pakuti lepingu pikendust, siis oleks olnud mõeldamatu seda pakkumist mitte vastu võtta. Plussiks on seegi, et me ei pea kolima, sest kolimises ei ole midagi meeldivat. Eriti, kui kolida tuleb ühest riigist teise. Tegelikult on vist nii, et kui eraldada mõistus tunnetest, siis on siia jäämise juures palju rohkem plusse, kui Eestisse kolimise juures, nii et käitusime mõistlikult ja otsustasime veel siia jääda. Selge on aga see, et kui  me oleksime teinud otsuse ikkagi sel aastal tagasi Eestisse kolida, siis oleks selles jutulõigus olnud kõvasti hüüumärke, naerunägusid ja hüüdlauseid. Pole midagi. Küll need hüüumärgid, naerunäod ja hüüdlaused ka ükskord tulevad. Lihtsalt väikese viivitusega :)

Reede oli meil hirmus torimiline ja toimekas. Peale seda, kui ma olin Robi kooli viinud, läksin ma oma töökaaslase sünnipäeva  väikese lõunaga tähistama. Väga väike see lõuna polnudki, sest ta oli kohale kutsunud oma 20 paremat sõbrannat. Oli see alles mokalaat! Väga lõbus! Kõigepealt sõime väikseid snäkke ja jõime veini tema kodus ja kui kõik külalised olid kohale jõudnud, siis siirdusime tänavanurgal asuvasse pubisse. See oli väga mõnus pubi, mis pidi kohalike seas äärmiselt populaarne olema. Pubi oli alles eelmisel aastal, peale mõnda aega kestnud renoveerimistööd, avatud ja avatud oli see suure peoga kogu tänava rahvale. Kas pole lahe? Pole ime, et seda pubi nii armastatakse. Söögid olid head ja pidu tõeliselt sünnipäevaline. Sealt peolt kiirustasin ma koju, et Robertiga minna tema sõbra sünnipäevale. Seal oli ka tore, aga väga kaua me peol olla ei saanud, sest reede õhtul oli meil veel kavas minna teatrisse. Vaatama Narnia lugude ainetel lavastatud etendust Lõvi, Nõid ja Riidekapp. Etendust mängitakse Kensingtoni Parki üles seatud suures telgis. See nägi välja nagu tsirkuse telk, ainult, et istmed ei olnud pikad puupingid vaid korralikud toolid. Lugu oli sellest, kuidas kolm last peitust mängides riidekappi ronivad ja läbi selle kapi Narnia nimelisse võluriiki satuvad. Riigi on enda käpa alla pannud kuri kuninganna, kes seal igavest talve peab ja muud moodi kohalikule elanikkonnale närvidele käib. See on muinasjutt, kus käib võitlus hea ja kurja vahel ja kus hea muidugi võidab. Sõnalist osa oli päris palju, nii et ma sain väga hästi aru, miks seda etendust alla 5-aastastele ei soovitata. Robertile ja ka Agnesele meeldis väga. Kostüümid olid kiftid, aeg-ajalt lendasid osatäitjad lae all, oli võitlust ja tulevärki ja vägev lõvi, tänu kellele õiglus lõpuks jalule seatud sai. Igati lahe etendus. Robert arvas järgmisel päeval, et ta tahaks seda kohe uuesti vaatama minna.

Laupäeval me muidugi uuesti etendusele ei läinud vaid elasime kaasa Londoni Chelsea jalgpallimeeskonnale, kes mängis UEFA Meistrite Liiga finaalmängus, vastaseks Müncheni Bayern. Oli see alles mäng! Olime juba peaaegu lootust kaotamas, sest sakslased olid 1:0 juhtimas, aga vahetult enne teise poolaja lõppu lõi Chelsea mees Drogba värava. Edasi tulid lisaaeg ja penaltid ja kuni viimase hetkeni ei olnud selge, kumb meeskond võidab. Oh seda rõõmu, kui Bayerni mees viimase penalti posti lõi ja kui Chelsea mees viimase löögi väravasse tegi. Karjusime rõõmust hääled kähedaks. Järgmisel päeval tahtis Robi kohe endale Chelsea jalkameeskonna särki ja kuna meil oli nagunii poodidesse asja, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Chelsea jalkameeskonna fännipood oli rahvast pungil täis (tavaliselt valitseb seal tühjus) ja kaup läks nagu soe sai. Kogu komplekti me Robile ei saanudki, aga Robi oli rõõmus ka kõigest särgi üle. Esmaspäeval jalka trenni minnes oli tal uhke kohe see pluus selga panna. Robi oli rahul. Sõbrad olid ostu igati heaks kiitnud.


Palju päikselisi tervitusi!

Tuesday 15 May 2012

Oma silm on...kuninganna

Tänase blogiloo viibimisel on väga uhke ja võib öelda isegi, et lausa kuninglik põhjus. Asi selles, et täna pealelõunal külastas peale 23 aastast pausi Kuninganna Elizabeth II Richmondit. Ma ei saanud ju võimalust kasutamata jätta ja läksin ka pidustustest osa saama. Roberti koolis oldi nii vastutulelikud, et sellise erilise sündmuse puhul lubati soovijatel oma lastele juba kell 12 järele minna, et ikka õigeks ajaks lipuga lehvitama jõuda. Robi oli hakkamas ja nii me siis koos Kuningannat ootama läksimegi. Üritus toimus Richmondi pargis. Üles oli sätitud suur hulk suuri telke, kus pakuti süüa ja juua, tehti kunsti, tutvustati Richmondis asuvaid muuseume ja muid asutusi ja kus erinevad heategevusorganisatsioonid oma tegevusest ülevaadet andsid. Olen juba ammu tähele pannud, et igal sellisel üritusel lausa peab olema karusell ja nii ka sel korral. Lisaks karusellile sai lõbutseda kas loteriid mängides, liugu lastes või jalgpalli või ragbit mängides. Melu oli mõnus. Kes on Midsomeri mõrvade filmi näinud, see võib endale ette kujutada, milline see peoplats seal välja nägi. Seal filmis on tihtipeale minu meelest käimas mõne küla pidu. Kahjuks oli kogu hommiku sadanud, nii et väljak oli väga mudane, aga see ei seganud elevust. Keset peoplatsi oli suur ala piiretega ära eraldatud. Sinna pidigi Kuninganna saabuma. Umbes pool tundi enne arvatavat saabumisaega sättisime me Robiga endid ootama. Aeg muudkui venis ja venis ja Robi oli juba üsna tüdinenud. Vahepeal hakkas jälle sadama. Ootasime veel ja siis lõpuks teatati, et Kuninganna on kohe kohal. Kõik rabasid lipukesed ja fotokad välja ja siis ta saabuski ja uskuge või mitte, auto jäi seisma otse meie ette. Kahjuks seisime meie sellel poolel, kust väljus Kuninganna abikaasa, prints Philip, nii et esialgu saime Kuningannat ennast näha ainult läbi auto akna, aga no eks printsi oli ka uhke vaadata. Siis astus Kuninganna auto tagant välja ja läks Richmondi linnapead ja teisi tähtsaid ja tuntud isikuid kätlema. Tundsin ära kuulsa loodusfilmimehe Sir David Attenborough’i. Teised olid mulle kahjuks tundmatud. Kuninganna nägi väga efektne välja oma heledas kostüümis. Ta on armas ja pisike ja oma vanuse kohta ikka uskumatult särava olemisega. Väärikalt astus ta edasi, tervitades rahvahulki ja asudes nautima laste esitatavat tantsu. Robil oli selleks ajaks juba sellest möllust isu täis saanud ja ta arvas, et aitab küll sellest Kuninganna vaatamisest ja tegi ettepaneku parem parki hirvi otsima minna. Seda me ka tegime ja leidsime hirved ka. Robi oli rahul ja mina olin ka. Kohe kuidagi hea ja uhke tunne on, et kuninglik paar on oma silmaga ära nähtud.

Ax sõpradega Hispaanias
Agnes jõudis roosa ja rõõmsana pühapäeva õhtul Barcelonast tagasi. Roosa oli ta tuju, mitte nahk, sest kuigi päike lõõmas kogu aja, nii et mõnel päeval oli sooja lausa 30 kraadi ringis, siis tänu päevituskreemidele säilitas Ax oma heleda jume. Võrreldes talvel toimunud Itaalia suusareisiga, anti noortele sel korral palju rohkem vabadust ise ringi kolada, nii et Ax sai oma sõbrannadega isegi Barcelonas shoppamas käia. Iga päev toimunud ekskursioonide käigus käisid nad Barcelonas, külastasid sealset Güelli parki ja tohutut katedraali, mida ehitatakse juba üle saja aasta (The Temple Expiatori de la Sagrada Familia). Nad jõudsid isegi mere äärde peesitama ja ujuma (hullud!). Ühel päeval käidi Barcelona lähedal asuvas Hispaania külas. See kujutab endast vabaõhumuuseumit, kuhu on loodud kõigi Hispaania eri piirkondade külade ilmed, nii et ühel hetkel võid jalutada Andaluusia tänavatel ja järgmisel hetkel astuda juba kohvikusse Kataloonias. Ax ütles, et see oli tõesti äge olnud. Kõige ägedam oli aga Axi jaoks laupäev, kui nad käisid tohutu ägedas lõbustuspargis, sõitmas hirmujudinaid tekitavatel ameerika mägedel ja muudel südant pööritavatel atraktsioonidel. Agnes näitas mulle Youtube’s ühte videot, mis ühel neist atraktsioonidel tehtud oli ja mul läks juba paljast vaatamisest süda pahaks :)

Robert oma uue rattaga
Pühapäeva päeval pidasime emadepäeva. Ma sain kingituseks imeilusa kollaste krüsanteemidega lillepoti ja Roberti joonistatud kaardi. Agnes tõi mulle Hispaaniast aga ühe tänavamuusiku plaadi imeilusate kitarril mängitud lugudega. Väga hispaanialik! Kõigepealt olime väga sportlikud ja käisime Richmondi pargis ratastega sõitmas. Ilm oli superilus ja Robil oli uus ratas (mis oli muidugi eriti tähtis). Robi on viimasel ajal nii palju kasvanud, et tema vana ratas, mille me talle kolm aastat tagasi ostsime, oli talle lootusetult väikseks jäänud. Nüüd ostsime talle suurte poiste ratta, millel on isegi kuus käiku ja millega Robi sõitu naudib. Mõnus, kui kiiresti saab ikka suurte ratastega sõita. Lahe, et me juba kogu perega koos ratastega sõitmas saame käia. Tänavatel sõites on mul muidugi kogu aeg suur hirm, sest aeg-ajalt tuleb ka Robil liiklusse söösta, aga ta on tubli (ppp üle vasaku õla) ja püsib usinalt Kalle kannul. Peale kosutavat rattasõitu Richmondi pargis läksime Tai restorani lõunasöögile. Jõudsime kohale 10 minutit enne köögi sulgemist, nii et valisin oma roa enam-vähem kinnisilmi. Õnneks on tegemist restoraniga, kus võidki toite kinnisilmi valida, sest need on lihtsalt nii maitsvad. Mul jäi ainult tähelepanuta, et tegemist on väga vürtsika roaga. Õnneks pole mul vürtsi vastu midagi. Kergelt lohe tunne oli ehk peale sööki, aga selle tulekahju kustutasime pärast mõnusat kohvi nautides lähedal asuvas kohvikus.


Kuninglike tervitustega!

Tuesday 8 May 2012

Pehme nagu beebi pepu

Robi ja sinisinine kalifornia sirel
Agnes lendas täna hommikul Barcelonasse. Muidugi mitte päris üksi vaid koos seltskonnaga oma koolist. Nüüd oli nende kord minna külla hispaanlastele, kes neil märtsis külas käisid. Agnes elab kuni pühapäevani Alba juures. Alba on tüdruk, kes märtsis meie juures külas käis, nii et juba „vana“ sõber. Alba ja tema sõbrad ei ela tegelikult Barcelonas vaid Barcelona külje all asuvas linnakeses nimega Sant Feliu de Llobregat, kus elanikke veidi üle 40 tuhande. Agnes jääb sinna kuni pühapäeva õhtuni ja programm tuleb päris tihe. Peale Barcelona käivad nad ringi ka lähedal asuvates linnakestes ja külastavad vabaõhumuuseumit ja peavad piknikku mere ääres ja veedavad muud moodi huvitavalt aega. Ilm peaks tulema võrratu – vähe vihma ja palju päikest ja sooja lausa 24 kraadi. Mõnus!

Agnes oli väiksena üsna allergiline mitmete toiduainete vastu, lisaks veel kodutolmu, koera-ja kassikarvade ja õietolmu allergia. Lisaks nohusele ninale ajasid need allergiad ta naha koledaks, see oli punaselaiguline ja kare. Õnneks kasvas Agnes toiduallergiatest välja ja ka nahk oli mitmeid aastaid täiesti ilus ja kena. Kodutolmu, koera-ja kassikarvade ja õietolmu allergia jäi, aga tänu allergiatablettidele oli elu täiesti ilus ja võiks isegi öelda, et allergiavaba. Alates eelmise aasta sügisest tuli aga nahahäda tagasi. Nahk läks mingil ajal sügisel päris hulluks, nii et läksime perearsti juurde. Perearst viskas pilgu peale, kirjutas hormoonsalvi ja ütles, et pole hullu. Hormoonsalv aitas natukeseks, aga niikui kasutamise ära jätsime, tulid laigud varsti tagasi. Siis avastasime, et Agnese toas on hallitus. Kõlab hirmuäratavalt, aga kahjuks pole see Inglise majade juures üldse ebatavaline. Majad on siin üsna kehvasti ehitatud ja soojustus pole just kiita. Minu viga oli see, et panin diivani välisseina vastu ja piisas kolmest nädalast ja diivani taga lausa kihas hallitusest. Veel praegugi sellele mõeldes hakkab sees kergelt keerama. Tegime Axi toas suurpuhastuse, viskasime diivani välja, remondimees värvis peale seina kuivamist seina uuesti üle ja lisaks sellele ostsime veel õhupuhastaja, mis peaks õhus hõljuvad tolmu-ja hallituseosakesed ära puhastama. Axi naha seisukord käis aga ikka üles-alla. Kord oli ilus, siis jälle nii hirmus, et läksime jälle perearsti juurde. Perearst laiutas jälle käsi, kirjutas uusi kreeme ja ütles, et pole midagi teha. Küsisin, et kas ta ehk suunaks meid nahaarsti juurde või teeks mingid testid, et millest selline asi võib olla, aga arst arvas, et Axi seisund pole üldse nii hull ja andis mõista, et kui just suremas pole, siis vereproovi küll ei tehta ja spetsialisti juurde ei saadeta. Mul oli Agnesest kohutavalt kahju. Käisime perearsti juures iga kuu ja mõni kord isegi mitu korda kuus. Kaheksandal korral perearsti külastades otsustati lõpuks, et vist tõesti peaks ikka spetsialisti poole pöörduma. Läks veel kuu aega enne, kui koju saabus kiri, milles seisis, et Agnes on nahaarstile edasi suunatud ja veel kolm nädalat enne, kuni me lõpuks spetsialisti jutule saime.  Arst oli umbes 45-aastane naine. Meid nähes oli ta alguses kuidagi väga tõre. Küsis minu käest, et kas mina olen ema, mille peale ma muidugi jaatavalt vastasin. Arst vaatas mind umbes sellise pilguga, et noojah, selge pilt, et lapsel nahk nässus on. Nagunii teete te kõike valesti. Tundsime ennast alguses päris halvasti.  Mida rohkem ta aga uuris, kuidas Agnes enda eest hoolitseb – ta peseb ennast kasutades spets vanniõlisid ja kreeme, ei pese pead samal ajal kehaga, et vältida šampooni kehale minemist, nägu peseb keedetud veega, kasutab tugevat päevituskreemi, et päikest vältida – hakkas arsti pahameel raugema ja ta leidis, et me teeme kõike õigesti. Peale seda, kui ta oli Agnese naha üle vaadanud leidis ta, et tal on tõesti Agnesest kahju, sest paistab, et hormoonkreemid tema puhul ei aita ja ütles, et see on väga hea, et me tema juurde lõpuks satusime. Arst kirjutas Agnesele mingit uut sorti kreemi, mis peaasjalikult koosneb parafinist ja ei sisalda üldse hormoone. Lisaks sellele veel uue niisutava kreemi, mida panna peale mitu korda päevas, et nahk oleks ühest küljest niisutatud ja teisest küljest ei laseks niiskusel välja minna. Agnese naha seisundit kutsutakse atoopiliseks dermatiidiks (i.k atopic eczema). Seda ravida ei saagi. Naha seisundit saab ainult kreemitamise ja õige hügieeniga leevendada. Sagedasem on see väikelastel, aga vahel tuleb see puberteedieas tagasi. Lootus on see, et 75% inimestest läheb see puberteedi möödudes ise üle. Loodame nüüd, et Agnes kuulub enamikku. See uus kreem tegi aga imet! Arst hoiatas, et esimestel kordadel, kui seda peale panna, hakkab nahk valutama. Esialgu ei juhtunud midagi, aga poole tunni möödudes ronis Ax mööda seinu üles, sest tal oli tunne, et ta nahk lausa põleb. See kestis ligi tund aega ja siis läks valu üle. Järgmisel päeval andsin Agnesele enne kreemitamist valuvaigistit ja siis tal enam valus polnud. Ülejärgmisel päeval unustasin tableti anda, aga nahk oli vist juba selle kreemiga ära harjunud, sest peale kerge sügelemise Ax muud ei kurtnud. Nüüd on aga nahk korras! Ilus ja pehme nagu beebi pepu! Agnes oli nii rõõmus, sest oleks olnud ju väga jama minna Barcelonasse, kui nahk on nässus. Kreemid võttis ta muidugi kaasa, sest profülaktika mõttes tuleb seda kreemi paar korda nädalas ikkagi peale määrida, aga tundub, tunneli otsas paistab valgus! Ehk olemegi lahenduseni/leevenduseni jõudnud!? Ma ise mõtlen, et ehk peaks Agnes proovima Role’t ehk individuaalse toitumise programmi. See käib nii, et tehakse vereproov ja siis selle järgi otsustatakse, milliseid sööke keha hästi talub ja mida üldse mitte. Küsisin nahaarstilt, et mis tema sellest programmist arvab, et kas oleks seda mõtet katsetada, mille peale arst täiesti närvi läks ja teatas, et tema ei tea sellest midagi, et see on mingi alternatiivmeditsiin ja tema sellist asja ei toeta ja et tema meelest pole sellel küll mingit mõtet. Olin siis madalam kui muru ja ütlesin, et no ma lihtsalt mõtlesin,et proovid ju kõike võimalikku, et olukorda parandada. Selle peale ütles arst, et ärgu me praegu küll proovigu, et muidu me ei tea, kumb asi toimis, kas see role või kreem. No ma ei kavatsenudki seda siin teha. Eestis on selleks väga head spetsialistid. Samas on veider, et ta nii kurjaks selle role peale läks, sest mõni hetk peale seda vihapurset teatas ta, et kui Agnes sööb midagi vürtsikat või näiteks apelsini, mis ta keha kuumendab, siis lähevad laigud ta kehal punasemaks, sest keha hakkab rohkem higistama. Minu meelest on selge seos söögiga ju olemas? Veider, kui asju vaadatakse vaid ühest vaatevinklist. Ma ei ole role ideed maha matnud.

Eelmisel neljapäeval valiti Londonile linnapead. Meil Kallega, kui Euroopa Liidu kodanikel, oli ka au sõna sekka öelda. Ma pean tunnistama, et ma ei viitsinud eriti valimisloosungitele tähelepanu pöörata ja võtsin bukleti kõigi kandidaatide lubadustega ette alles veidi enne valima minemist. Mulle jättis millegipärast väga hea mulje naisterahvas nimega Siobhan Benita, kes ei esindanud ühtegi parteid. Mulle meeldisid tema mõtted ja lubadused, nii et andsin oma hääle temale. Kirja tuli panna ka oma teine valik. Valisin Boris Johnsoni, meedia poolt blondiks pommiks nimetatud praeguse linnapea. Ta on tuntud oma avameelsete mõtteavalduste poolest, mis ei ole just alati poliitiliselt korrektsed. Eks sellest tema hüüdnimi tulebki. Enne valima minemist arutasime asjad veel kodupubis läbi. Samale mõttele oli tulnud palju rahvast, nii et istekohtigi oli raske saada. Valimisjaoskonnas tuli lausa sabas seista, et valima pääseda. Dokumenti keegi ei küsinud, piisas, kui oma aadressi teadsid (see muidugi eeldas, et sa polnud pubis enne liiga tõsiselt asju läbi arutanud). Valimiskabiinid olid minu jaoks harjumatult avalikud. Ei mingeid kardinaid ega tegelikult mitte isegi kabiine. Seisid lihtsalt lauakese taga (laual olid küll kaks seina ka), seljaga ülejäänud inimeste poole ja tegid oma ristikesed ära. Keda need sinu ristid ikka nii väga huvitavad, pole mõtet liigselt punnitada ja salatseda. Viisakad inimesed nagunii teistel üle õla ei piilu.Valimisvõidu sai Boris Johnson, kes asub nüüd teist ametiaega Londoni linnapeana teenima. Mul pole selle vastu midagi.

Meil on kastanid õie-küünaldes ja sinisinised kalifornia sirelid pakatavad õitest. Roberti kooliteele jääb üks selline ilmatu suur sinine puu. Sellest sai tänase loo illustratsioon.


Palju rõõmsaid tervitusi!

Tuesday 1 May 2012

Uus kuu

Ja ongi peaaegu suvi käes! Mai on esimene kuu nimetus aastas, milles puudub täht „R“, mis mingi vanarahvatarkuse järgi tähendab, et see on esimene kuu, kus võib maas istuda ilma, et peaks kartma, et radikuliit sind tabab. Nii, et nüüd võib südamerahuga murul pikutada! Teine vanarahvatarkus räägib, et enne, kui äikest pole olnud, ei tohi maas istuda. Meil on äikest olnud siin rohkem, kui küllalt. Mul on isegi tunne, et sõnasin oma üle-eelmise nädala loo pealkirjaga ilma ära, sest alates sellest päevast peale on siin vaat, et vahetpidamata sadanud. Lugesin just, et tegu oli üle 100 aasta kõige vihmasema aprilliga. Möödunud nädalavahetusel sadas hommikust õhtuni, nii et me ei läinud isegi majast välja (v.a paar kohvikus käiku ja üks toidupoe külastus), tellisime pitsat ja vaatasime filme. Robi leidis, et see on „the best day ever!!!“, sest ta ei pea mitte kuhugi minema. Vaene vennike. Oleme ta vist liiga ära väsitanud, et ta vihmasest ilmast nii suurt rõõmu tunneb. Eile oli aga päikseline päev, mis oli vahelduseks hiiglama tore. Niitsin kiiresti muru ära ja kohendasin aeda ja hea oli, et ma seda kiirendatud tempos tegin, sest õhtul hakkas - üllatus, üllatus - jälle vihma sadama. On ikka lugu!

Päris sündmustevaene aga eelmine nädal õnneks ikka ei olnud. Kõige suurem uudis on see, et Agnese kooli võrkpallivõistkond sai maakondlikel meistrivõistlustel teise koha. Agnes oli seal omamoodi staar olnud, sest erinevalt suuremast osast mängijatest oli tal ka aimu, mida võrkpall endast kujutab. Ta oli oma naiskonnale vaat, et treeneri eest olnud, neile servimist õpetanud ja muud moodi mängu korraldanud. Paistab, et võrkpall hakkab siin üha rohkem populaarsust koguma, sest Agnese trenn pidi kubisema uutest tulijatest. Tore, sest minu meelest on võrkpall väga hea mäng. See on vägivallatu ja meeskonnatööd õpetav mäng. Mul on hea meel, et Agnes selle ala endale valinud on.

Agnese valikud on üldse lahedad. Ta otsustas nüüd hakata oma koolis mentoriks noortele, kes sügisel kooli tulevad. See on nende koolis uus asi ja huvilisi oli olnud kohe päris palju. Idee on selles, et kui sügisel uued lapsed kooli 7. klassi (Eesti mõttes 5.kl) tulevad, oleks neil koolis nö tugiisiks, kelle poole mure tekkides pöörduda. See on nagu vanem sõber või abimees, kellelt nõu küsida enne kui õpetaja jutule minna. Mul tuli praegu pähe, et see on ju umbes sama nagu nõuka-aja pioneerijuhid. Ma mäletan, et meie klassi oktoobrilastel olid suured sõbrad pioneerid, kes meid vajadusel aitama pidid. Ma ei mäleta, et ma kellegi poole murega pöördunud oleks. Harjutasime rohkem vist rivis kõndimist ja vasak-vasak-üks-kaks-kolm marssimist, aga no ikkagi oli uhke, et koolipeal oli suuri lapsi, kellele said „tere“ öelda. Axi kooli tulevastele mentoritele korraldati eelmisel nädalal treening, kus neile õpetati kasulikke nippe oma uute hoolealustega suhtlemiseks. Näiteks õpetati neile, kuidas õieti küsimusi esitada, kui sa näed, et teisel on mure, aga et ta ei oska või ei julge sellest rääkida. Algas aga üritus hoopis vahva inim-bingoga. See oli käinud nii, et kõigile oli jagatud kätte lehed, kuhu olid kirjutatud küsimused, millele tuli võimalikult kiiresti vastused leida. Küsimused olid olnud umbes sellised, et „kellel on vend“, „kes mängib korvpalli?“, „kellel on sinised silmad?“ jne. Siis tuli seltskonnas ringi käia ja uurida, kellel on vend, kes mängib korvpalli, kellel on sinised silmad jne,  nimed kirja panna ja kes kõik lahtrid täidetud sai, see hüüdis BINGO! Nii tore tutvumismäng, mis sobib ükskõik millise uue seltskonna kokku sulatamiseks imehästi. Agnese kool on ju nii suur, et pole lihtsalt võimalik kõiki lapsi hästi tunda. Ainuüksi 9.klasside paralleele on kaheksa, igas klassis 25 last. Meeletu rahvamass, mis võib muidugi väiksest algkoolist tulnud lapsel silmad kirjuks ajada ja jalad nõrgaks võtta. Siis on nii hea, kui suur ja tark mentor on omast käest võtta.

Kui juba koolist juttu tuli, siis ma lausa pean hõiskama avastuse üle, mille ma eelmisel nädalal tegin. Tuleb välja, et Roberti kool on kogu Suurbritannia arvestuses 5% parimate algkoolide seas. Lausa uskumatu, kuidas Robi sinna kooli minna tahtis. Ta ju ajas nagu udu, et tema tahab kindlasti just sinna kooli minna, kuigi koolist ei olnud ta muud näinud, kui seda ümbritsevat müüri ja kodulehte. Isegi ühe teise kaalukausil olnud kooli väravas ilutsev suur mänguväljak ei pannud Robertit meelt muutma. Ju on lastel veel säilinud võime head aurat ära tunda, seda kasvõi läbi müüri :)


Mõnusat maid!