Robi oma esimest äri ajamas |
Eelmisel nädalal toimunud
Eurovisioonist ei saa üle ega ümber. Ma pean ausalt tunnistama, et Eesti lugu
mulle enne eriti ei meeldinud. Tundus selline tüütu helehäälne hala. Suur ja
meeldiv oli mu üllatus, kui Ott lavale astus ja laulma hakkas. Pidin oma sõnu
sööma ja tunnistama, et lugu on tõesti hea. Ott laulis võimsalt ja ta hääl oli
lausa mehelik (veel üks üllatus!). Inglise kommentaatorid märkisid, et Eesti
lool võib isegi väga hästi minna ja arvaldasid arvamust, et tegemist võib olla
võistluse musta hobusega. Ja nad ei eksinud! Natuke isegi uskumatu, et meil nii
hästi läks. Ei olnud ju mingit showd, laul oli eesti keeles ja diskosaalide
hitti sellest kindlasti ei saa (kui sellest just tantsulist versiooni ei
tehta). Rootsi võidulugu oli meie lemmik ka ja Venemaa memmedele soovisime
teist kohta, sest nad olid lihtsalt nii lahedalt lustakad. Inglismaa pärast oli
veidi piinlik ja natuke hale ka. Kahju oli sellest vanast rokipeerust. Eks ta
läks ju ka võitma, aga no polnud ju seda särtsu. Hea, et ta üldse lavale
jõudis. Õnneks päris viimaseks ikka ei jäädud. Eesti andis Inglismaale lausa
viis punkti, mille peale saadet kommenteerinud noormees lausa hõiskas ja arvas,
et nüüd tuleb küll Eestisse puhkama sõita ja hüüdis, et ta lausa armastab
eestlasi ;)
Samal ajal Eurovisiooni
vaatamisega, sorteeris Robert oma mänguasju. Sorteerimisel oli väga oluline
põhjus, sest pühapäeval oli meil kavas minna Agnese koolis korraldatud Car Boot
Sale’le Roberti mitte nii ägedaid mänguasju müüma. Robertil on kohutavas
koguses mänguasju ja kahjuks pole kedagi teist selles olukorras, peale meie
endi, süüdistada ka. Meil oli juba ammu plaanis pagasniku müügile minna, aga
seni polnud Robert nõus asju ära müüma, leides peale lähemat uurimist, et tal
on neid kõiki ikka väga vaja. Nüüd aga toimus Robi mõtlemises murdepunkt ja ta
leidis, et väike rahateenimise võimalus poleks üldse paha. Kuna meil autot ei
ole, siis pakkisime mänguasjad suurde kohvrisse ja asusime hommikul teele. Usinamad
müüjad olid kohal juba varavalges, nii et kui me kella 10.30 paiku kohale
jõudsime, olid parimad müügiplatsid juba hõivatud. Selleks, et oma asju müüa,
tuli maksta väike osalemise tasu, mis läks kooli heaks. Kohvriga kohale tulnud
müügimehe käest küsiti 5 naela, väikse autoga tulnute käest 10 naela ja neil,
kes lauas veoautoga kohale veerenud, tuli kukrut kergendada 20 naela võrra. Sättisime
piknikuteki kohvri kõrvale ja Robert sättis parimad palad väljanäitusele.
Kohvrisse jäi magedam kraam, iga asi 10 penni. Päev oli kuum ja esimese poole
tunni jooksul ei toimunud mingit müügitegevust. Robert oli juba üsna nukker,
aga siis saabus perekond nelja pojaga. Oi, nad olid rõõmsad. Robert oli lahe
müügimees, seletades mõne mänguasja kohta, kuidas see töötab ja arutades
meiega, mis millegi eest küsida. Poisid said hea saagi ja tulid peagi veel
teiselegi ringile, sest Robi oli oma kohvriga vaat, et monopoolses seisus, kuna
nii palju poiste mänguasju ühelgi teisel müüjal pakkuda polnud. Kus on, sinna
tuleb juurde, nii et vahepeal oli meil päris tihedalt külastajaid. Peale paari
tunnist müügitegevust pakkisime asjad kokku. Päike paistis lagipähe ja tundus,
et kõiki asju nagunii maha müüa ei õnnestu. Järgmisel korral peaks ennast
siiski varem kohale vedama, sest siis saaks koha kuhugi ettepoole. Meile jäi
mulje, et paljud lapsed olid selleks ajaks, kui meie kohvrini jõudsid, juba oma
raha jõudnud ära kulutada. Robert jäi aga üritusega väga rahule, teenides oma
päris esimese palga, 8 naela 25 penni. Viie naelase müügitasu tegime talle
välja, aga isegi kui oleksime selle maha arvestanud, oleks Robi ikkagi kasudega
kaubelnud. Kui Robert kunagi miljonäriks saab, siis saab ta kindlalt öelda, et
ta teenis oma esimesed naelad Car Boot Sale’l vanu mänguasju müües. Lahe!
Ma kujutan ette, et paljud
lapsevanemad leiavad, et see, mida Agnese kooli keemia tunnis katsetati, pole
üldsegi eakohane ega õige, aga minu meelest on tegemist igati ägeda
ettevõtmisega. Uskuge või mitte, aga Axi klassile õpetati eelmisel nädalal
koolis, kuidas teha siidrit. Lapsed jagati gruppidesse ja igale grupile anti
pakk õunamahla ja veidi pärmi. Need segati kokku, pandi vatitups katseklaasile
kaaneks ja jäeti see nädalaks settima. Uurisin, et kas nad siidrit maitsta ka
saavad, aga Agnes arvas, et ilmselt mitte, et ilmselt saavad nad seda ainult
nuusutada. Kodus ei keela aga keegi seda katset uuesti läbi viimast. Mul
endalgi tekkis sportlik huvi seda proovida.
Mõne tunni pärast keeran
endale rullid pähe, sest täna õhtul toimub FOCUSe 30.aastapäevale pühendatud
pidulik üritus CHRISTIE’S oksjonimajas. Uskumatu, et selline organisatsioon nagu FOCUS on
elus püsinud juba nii kaua aega, aga samas, ma ei imesta ka. FOCUS on tõesti
justku päästerõngas uude riiki kolijale. Alles hiljuti pärjati meie FOCUS teist
aastat järjest auhinnaga kategoorias “Excellence in Employee and Family
Support” (e.k suurepärane töötajate ja perekonna toetuses). Lahe oli see, et me
võistlesime selles kategoorias isegi paari suure pangaga. Uhke tunne, et meie
väikest, kõigest 9-st töötajast koosnevat organisatsiooni, peeti juba teist
aastat järjest sellise tunnustuse vääriliseks. Põhjust pidutsemiseks on kuhjaga!
Olge rõõmsad!