Tuesday 26 June 2012

Paat

Ramsgate sadam
Loodetavasti möödus Jaanipäev kõigi jaoks rõõmsalt ja meeleolukalt. Meie sellel aastal Jaanipäeva ei tähistanudki. Ausalt öeldes ei tulnud mul pähegi, et peaks lõket tegema ja vorsti sussutama. Huvitav, kas hakkamegi välismaalasteks muutuma? Tegelikult pole muretsemiseks põhjust. Usun, et asi oli hoopis selles, et meie laupäev oli nii tegus ja toimekas, et no läks lihtsalt meelest ära see kohustuslik lõke ja vorstike. Suvist pööripäeva tähistasime aga päeval küll. Koos rootslastega ja koos vana hea heeringa ja pitsi kangemaga. Mitte küll valge viinaga vaid hoopis Hollandi köömnenapsuga, mis maitses muide väga hästi, nii et ei saanud arugi, et kangusekraade selle kraamil suisa 45. Tegelik põhjus, miks me rootslastega napsu võtsime oli aga see, et Kalle endine ülemus, kes nüüd juba aasta jagu pensionipõlve nautinud on, oli Inglismaal käimas ja kutsus meid lahkesti külla. Nagu ma juba kunagi maininud olen, siis on Kalle endine ülemus vana meremees ja kuidas veel üks vana meremees oma pensionit paremini veedaks kui mitte merel. Sven oli siia purjetanud oma uuel jahil, mida me kõigepealt vaatama läksimegi. No küll oli ikka ilus ja uhke paat. Agnes oli nii üllatunud, kui ta seda nägi, sest me rääkisime kogu aeg, et lähme Sveni paati vaatama. Ax kujutas ette mingit aerupaati, millel heal juhul mootor peal on ja oli omaette mõelnud, et no ei tea, mida sellest ikka nii väga vaadata on. Paat osutus aga vägevaks jahiks, kus kaks magamistuba, elutuba-köök ja isegi täitsa korralik kemps/dušširuum olemas on. Kuna oli tormihoiatus, siis me merele ei läinud vaid olime niisama paadis ja tegime seal väikese pikniku. Sven rääkis, et sadama kandis elavad väga nutikad hülged, kes lüüsi/paisu (inglise keeles „lock“) alla laskmist teadustava sireeni peale kohale ujuvad ja asuvad  paatide vahel kala püüdma. Kui lüüs jälle mõne aja pärast alla lastakse ja hüljestel kõht täis on söödud, siis lähevad nad tagasi avamerele. Meil õnnestus ka ühte sellist kavalpead näha. Oli tõesti nii, et niikui sireen oli kõlanud, ujus hüljes kohale. Lõbus vaatepilt!
Sveni "väike" paat
Edasi sõitsime sadamast umbes poole tunni tee kaugusel olevasse linnakesse nimega Whitstable. Seal asub Sveni ja tema abikaasa pensionikindlustus ehk väike armas suvekodu, mida nad sel ajal, kui nad ise seal ei viibi, välja üürivad. See oli tore, pisike ja valgusrikas majake, kus me keha kinnitasime ja väikest soolaleiva/pööripäevapidu pidasime. Whitstable asub mere ääres ja on kuulus austrite poolest, mida seal kandis on püütud juba Rooma aegadest peale. Meie sel korral austreid küll ei söönud, sest kõht oli head Rootsi heeringat juba täis. Linnana on Whitstable imearmas. Seal on kitsad tänavad,  mis ääristatud ilusate ja omanäoliste majadega. Mul jäid kripeldama mitmed pudi-padi poed, mida ma seal nägin ja restoranid, mis aina värskeid austreid reklaamisid. Rand on seal kiviklibune. Robert oli rõõmus, sest leidis sealt mitmeid krabisid. Küll surnuid, aga no ikkagi lahe. Ranna äärt pidi sai jalutada mööda laudteed. Lõbus oli vaadata, kuidas iga mereäärne majapidamine oli oma aianurka ehitanud kõrge terassi, et ikka saaks mere vaadet täiel rinnal nautida. Peale linnaekskursiooni lahkusime oma Rootsi sõpradest ja Whitstable’st ja läksime vaatama, mida kujutab endast kuulus linn nimega Canterbury. Seal asub maailmaakuulus 13.sajandil ehitatud katedraal. Kuna jõudsime linna nii hilja, siis katedraali sisse me ei pääsenud, aga väljast oli see uhke küll. Meenutas tegelikult väga Salisbury katedraali, nii kujult, kui välimuselt. Võib olla oli ehk natuke suurem, aga meie tahumatu silm väga suurt erinevust ei leidnud. Linn ise on vahva ja vanaaegne. Täis ägedaid maju, mõnusaid tänavaid ja toredaid parke. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti ära käia. Rohkem, kui Canterbury, jäi aga kripeldama Whitstable. Tuleb ükskord tagasi minna. 

Kaval hüljes


Robert leidis rannas krabi

Austri karpide kogumispunkt Whitstable rannas

Whitstable rand

Canterbury on vana linn. Pildil olev hotell aastast 1403

Canterburys on paadisõit popp tegevus

Canterbury katedraal oma hiilguses


Robertil on koolis igal esmaspäeval „uudiste ring“, mis siis tähendab seda, et iga laps räägib teistele, mida põnevat ta nädalavahetusel tegi. Robert otsustas pühapäeva õhtul oma nädalavahetuse sündmused lausa kirja panna. Minu meelest sai tema jutt nii andekas, et ma ei saa seda teiega jagamata jätta, nii et skännisin selle sisse ja jagan suurima rõõmuga „Roberti blogi“. Selguse mõttes tuleb öelda, et aitasin teda vaid mõne üksiku keerulisema sõna kirjutamisel. 
Roberti reisikiri


Mäletate ehk, et kevadel oli meil päevakorral Agnese põhikooli lõpueksamite valik. Agnes vuhkis nüüd viimased kaks nädalat eksameid teha. Neil on siin kombeks, et igal aastal toimuvad kevadeti eksamid igas aines. Paras tüütus, aga samas hea, sest harjutab lapsi eksamipingega toime tulema. Osadest, sellel aastal tehtud, eksamite tulemustest sõltus, kas Agnes saab üldse teha põhikooli lõpus just need eksamid, mille ta valis. Õnneks läksid Axi eksamid nii hästi, et ta saab teha täpselt need eksamid, mille ta valis. Lisaks kohustuslikele eksamitele teeb Ax siis veel eksamid hispaania keeles, geograafias, keskkonnateadustes ja kunstis. Tegelikult küll ei tee, sest me kolime järgmisel suvel tagasi Eestisse, aga neid nelja ainet hakkab ta siis kõige muu kohustusliku kõrval alates järgmisest kooliaastast eriti süvendatult õppima.


Palju päikselisi  tervitusi!

Wednesday 20 June 2012

La Dolce Vita

Mul on rõõm teatada, et vähemalt mõnel pool maailmas on soe. Saabusime eile õhtul Kallega suurest suvest ja tundub, et meil õnnestus sellest natuke isegi kaasa rabada, sest täna on Londonis üle hulga aja jälle suvekleidi-ilm. Alustan aga otsast ja sellest, et meil tekkis Kallega juba talvel plaan minna minu sünnipäeva paiku Itaaliasse, et minu vananemist ikka väärikalt tähistada. Lastega reisida on vahva, aga vahel on pagana lahe käia kuskil ka lihtsalt kaksi. Sellepärast küpseski meil teine plaan, lennutada minu kallid vanemad selleks ajaks siia, kuni meie Itaaliasse päikest otsima lähme. Mõeldud, tehtud! Ma pean siinkohal oma lahedaid vanemaid tänama, kes meie plaaniga kohe nõus olid ja ilma silmagi pilgutamata olid nõus pea nädalaks ajaks lastele seltsiks jääma. Ega neil lihtne polnud. Päevaplaanid olid tihedad, sest Robert tuleb ju igal hommikul kooli saata ja pärast talle täpsel kellaajal jälle järgi minna (Ax saab nende ülesannetega õnneks ise hakkama ;), vaadata, et kõik trenniasjad oleksid kotis, et raamatud loetud ja sõnad õpitud (jutt käib ikka Robertist, sest Ax on meil juba suhteliselt iseseisev inimene). Laupäeval oli kohustus minna ka Roberti koolis toimunud igaaastasele laadale. See on vägev üritus, kus toimub palju loteriisid, mänge, kontserte, saab põrkeautodega sõita ja head ja paremat süüa. Kogu tulu läheb koolile. Mul oli natuke piinlik, et ma sellest üritusest nüüd nö kõrvale hiilisin, sest seda laata aitavad läbi viia põhiliselt lapsevanemad, aga lohutasin ennast sellega, et olen olnud muul ajal aktiivne emme. Meie seltskond jäi laadaga väga rahule. Robert võitis loteriis hõbeauhinna, mis oli ainult veidi kehvem variant, kui peaauhind ehk kuldauhind. Kingituse valik oli olnud lai ja kuigi mängu korraldaja oli mu isale soovitanud, et ehk ta tahaks suurt pudelit Šoti viskit ja kuigi kiusatus sellist auhinda vastu võtta oli suur, siis leidis mu isa džentelmenina ikkagi, et kuna Robert õnneratast oli veeretanud ja kuna ta viskist veel väga ei hooli, siis las ta valib ikkagi midagi ise. Robert oli pika mõtlemise peale valinudki välja ilmatu suure paki jäätist. Auhinna oli välja pannud Richmondis tegutsev Itaalia jäätistega kauplev kohvik. Jäätisele tuli mõnel järgneval päeval järele minna. Valida sai suure hulga jäätiste hulgast lausa kolm sorti, mis kõik siis ühte suurde karpi pandi. Kõik olid Robi õnne üle väga õnnelikud. Pühapäeval käis nende rõõmus seltskond Kew Gardensi botaanikaaias. Neil vedas hullumoodi, sest just täpselt enne seda, kui nad hakkasid pileteid ostma, oli arvutisüsteem omadega sassi läinud ja nad said botaanikaaeda külastada puhta muidu. Võit rahas lausa 36 naela. Lilleilu nautlemine pole teps mitte odav lõbu.

Samal ajal nautisime meie Kallega Itaaliat. No küll oli mõnus! Ilm oli super. Viimasel päeval isegi liiga super, sest sooja oli lausa 39 kraadi. Pean tunnistama, et seda oli veidi liiga palju. Õnneks on Itaalias lisaks võrratutele veinidele ka hea õlu, mis läks kuuma ilmaga nagu soojale kerisele. Ma ei hakkagi siin pikalt kroonikat kirjutama, et kuidas kõik oli ja mis me kõik tegime. Ma arvan, et pildid räägivad enda eest. Seda pean küll aga ütlema, et itaallased on üks äraütlemata sõbralik ja tore rahvas. Mis siis, et nad inglise keelt ei räägi, käte ja žestide abil said kõik asjad aetud. Peale mõningast veini manustamist tundsin, et olen juba itaalia keele algkursuse läbinud, nii et rääkisin juba (enda meelest) üsna soravalt ;) Maandusime Milanos ja rentisime sealt auto. Sihtpunkt kõigi poolt armastatud Toskaana, kuhu me sõitsime Genova kaudu. Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et Milano kandis kasvatatakse palju riisi. Ma ei olnud Itaalia riisikasvatusest mitte midagi kuulnud, nii et neid suuri ja laiu riisipõlde näha oli väga üllatav. Teine suur avastus oli minu jaoks Liguria. See on piirkond, mis jääb Genova linna ümbrusse. See kant oli minu jaoks täiesti tundmatu. Suur oli minu üllatus, kui ma nägin, millised mõnusad liivarannad seal kandis asuvad, kusjuures piirkond on ise on kaljune. Mööda rannajoont sõites läbisime hulgaliselt imearmsaid linnakesi ja külakesi, mis olid pikitud piki rannajoont, sinisinine meri loksumas randa. Võrratu! Liguria rannad tegid Toskaana omadele 1:0 ära. Vähemalt minu meelest küll. Toskaana oli aga võrratu! Mulle nii meeldivad need mäetipul asuvad elamised, mida ümbritsevad viinamarjaistandused ja oliivisalud, tee ääri piiramas küpressid. Oleksime me paar nädalat hiljem läinud, siis oleks meil õnnestunud näha ka kuulsaid Toskaana õitemeres päevalillepõlde. Hetkel olid lilled alles nupus ja vaid siin-seal oli mõni eriti varajane lill oma õie lahti teinud. Ma tahtsin kindlasti ära käia ka väikeses linnas imega Certaldo. Käisin seal 17 aastat tagasi ja mälestused olid head, aga üsna hägusad. Tahtsin näha, kas mul tuleb see kant meelde, kui ma seda uuesti näen. Mitmel korral tekkiski mul deja vu tunne. Saabusime linna päevasel ajal (täpselt nagu ka 17-aastat tagasi). Linn oli justkui välja surnud, ainult vanamehed istusid puu all pargipingil ja parandasid maailma. Itaalia vanamehed on üldse nalajakad. Istuvad koos kobaras pingil ja üks on justkui eestkõneleja, kes teistele oma seisukohti mingi eriti olulise küsimuse osas selgitab. Teised kuulavad, vahepeal vahele segades ja vaieldes. Mulle tundub, et see on nende põhiline meelelahutus. Pühapäeva hommikul ühe väikse linna peaväljakul cappuccinot juues saime lausa elamuse neid mehi vaadates. Iga puu all istus oma „grupeering“, kes siis häälekalt maailma asju arutas. Väga lõbus. Certaldo linna juurde tagasi tulles, siis ma ei suutnud uskuda, kuidas ma sain olla ära unustanud, et selle linna kohal kõrguvate kindlusmüüride vahel paikneb nii lahe linnake. Ma mäletasin, et oli kindlus, aga pisiasjad olid kõik ära ununenud. Kui ma seda lahedat, keskaegset ja väga hästi sälinud majade ja tänavatega kindluslinna nägin, siis tuli muidugi kõik meelde. Linna peatänaval oli parajasti käimas pulmapeo ettevalmistus. Piki tänavat olid üles seatud kaks pikka lauda. Need lauad olid ca 200m pikad ja parajasti askeldati suure vaibarulli suuruse riiderulliga ja veeretati lina lauale. Sellest tuli kindlasti vägev pidu. Meid kahjuks peole kutsutud polnud ja kontvõõraks hakata me ka ei söendanud. Vaatasime pruudi üle (väga ilus!) ja lahkusime jäätist limpsides linnast. Jäätisega on Itaalias naljakas lugu. Terve maailm teab, et itaallased teevad parimat jäätist, aga mida ma ei teadnud on see, et nad ka armastavad hullupööra seda süüa. Mul jäi mulje, et itaallaste jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara või liiga hilja süüa üks mõnusalt suur ports jäätist. Öösel, kui me hotelli poole vantsisime ja pidasime plaani veel tee pealt ühe veini ühes võtta, sabatasid kohalikud hoopis jäätiseputka juures. Minu meelest nii tore ja armas komme. Sulandusime massidesse ja sõime kohe iga päev vähemalt ühe, vahel ka mitu, jäätist. Oli ikka hea küll. Lisaks jäätiselettidele ajasid suu vett jooksma ka lihtsad köögiviljaputkad. Ma ei imesta, et itaallased nii hästi süüa teevad, sest kui toorained, millest sa oma toidu valmistad, on juba nii isuäratavad, siis see ju lihtsalt kutsub kokkama. Kujutate pilti, et mul hakkas suu vett jooksma, kui ma nägin köögiviljaletil müügil olevaid punaseid sibulaid. Need olid lihtsalt nii võrratud, rohelised sabad küljes tilpnemas, et löö või kohe hambad sisse ;) Seal samas kõrval ilusti rivis suure mehe pöidla jämedused suvikõrvitsad, õienupp küljes. Ilmselt süüakse see õis ka ära. Kalad, kartulid ja isegi toores liha – kõik tekitas isu. Kokkama ma siiski ei hakanud vaid nautisin teiste tehtud toitu. No küll oli hea! Kahju oli, et magu ei ole kummist. Kaalule minek tundub hetkel väga jubeda ettevõtmisena. Õnneks mind keegi sinna peale astuma ei sunni ka ja vabatahtlikult ma sinna ei lähe. Tehke või tina! Itaaliasse tagasi läheks aga iga kell! 

Genova tänavad on üsna kitsad

Lillepood Genova linnas

Genova linna peaväljak

Pesu  kuivab kõrgustes hästi

Genova jahisadam

Rannamõnusid saab nautida otse linnas. Meie üks lemmik linn Lerici.

Liguria rannad on mõnusalt liivased ja vesi sinisinine
Lerici - meie vaieldamatu lemmik!

Selline vaade avanes meie hotellist Livornos.

Veneetsia kvartal Livorno linnas

Männilinn Castiglioncello

Mina meenutusterajal Certaldos

Certaldos toimub kibe pulmapeo ettevalmistus.

Sellisesse postkasti lendab kiri linnutiivul

Certaldo kindluselinna tänav

Certaldo all-linn

Magasime nagu kuningakassid. Meie hotell San Gimignanos.

Vaade meie San Gimignano hotelli aknast. Elasime keset melu :)

Parajasti olid käimas San Gimingnano pidustused. Linn oli selliseid tegelasi täis.



Veini ja toitu teevad itaallased võrratult! Menüü on muide käsitsi kirjutatud.

Sellised naljakad masinad kimasid tänavatel ja teedel ringi. Kalle mahuks vaevu kasti :)

Külamehed arutavad asja...

Toskaana päikese all

Colle Val d'Elsa - siin tehti juba vanal ajal kristalli.


Mõlgiparandus Itaalia moodi :)

Mina ja maailm :)

On see nüüd mõrv või armurõõm? Võta nüüd kinni...

Firenze peakatedraal. No ei mahu pildile...

...ja ikka ei mahu

Katedraal pungitab

Firenze kuulus poodlemise sild



Soojade soovide ja parimate tervitustega!

Tuesday 12 June 2012

Õnneks piisab vähesest


Mul on tore elu, sest minu kallid emme ja issi tulid meile reedel külla. Hea on vahel lapseks tagasi minna ja nautida seda, kui töölt koju tulles sind võileibade ja kohviga oodatakse :) Viimasel ajal ongi meil rohkem külalisi käima hakanud. Kolmapäevast reedeni oli meil külas Agnese sõbranna Laura. Kahjuks nad sel korral koos kooli minna ei saanud, sest lastel oli koolivaheaeg. Keelekümblus aga olemata ei jäänud. Seda aitasid korraldada Axi siinsed sõbrad. Laupäeval läks Agnes koos Lauraga lõbustusparki nimea Thorpe Park, kus on palju peadpööritavaid atraktsioone. Roberti jaoks on sealsed lõbustused veel liiga jubedad, sellepärast polnudki me veel sinna jõudnud. Hea, et Ax sai nüüd Lauraga selle paiga üle vaadata ja ära proovida.

Seni, kuni Agnes pea alastpidi maa ja taeva vahel kihutas, sõitsime meie ülejäänud kambaga Londoni lähedal asuvasse väiksesse linna nimega Farnham. See on armas vana linnake, kus on  mõnusad väiksed tänavad, kus jalutada, pargid, kus piknikku pidada, suur kirik ja kindlus. Kindlusesse sisse me kahjuks minna ei saanud, sest see on lahti ainult paar tundi igal kolmapäeval. Laupäeval toimusid seal pulmad. Ronisime kindluse kõige vanema osa (ehitatud 12 saj) tornidesse ja nautisime kaugeid vaateid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle ikka tohutult meeldivad vaated ja avarus. Pärast istusime ühe ilmatu vana pubi ees, jõime õlut ja võtsime päikest. Õnneks polegi palju vaja.

Pühapäeval olime väga kultuursed ja käisime Tate Britain’s Pablo Picasso näitusel. Me polnud varem Tate Britain’i kunstimuuseumisse sattunudki. Sealsed püsinäitused on tasuta ja ma pean ütlema, et võrreldes Tate Moderniga oli seal palju rohkem kunsti nö hingele. Kuna jõudsime kohale natuke liiga vara (piletid tuli osta kindlaks kellaajaks), siis jalutasime enne kunstisaalides ringi ja saime juba sellestki elamuse. Picasso näitus, mis kandis pealkirja Picasso ja Briti moodne kunst, oli aga ka muidugi väga põnev. Näitusel sai Picasso loomingu kõrval näha ka teiste Picasso kunstist mõjutatud kunstnike töid. Robert oli väga hoos ja uuris igat maali põhjalikult ja püüdis aru saada, mida seal küll kujutatud võiks olla. Ise kommenteeris, et ta arvab, et ta on päris hea mõistataja. Koju jõudes võttis Robi paberi ja tegi kohe mitu picassolikku pilti. Ma ei teadnudki, et enne, kui Picasso oma jaburat stiili viljelema hakkas, tegi ta isegi täitsa „inimlikke“ ja arusaadavaid maale. Kuigi mitte just väga silmapaistvalt andekalt. Tema jabur stiil sobis talle paremini. Omajagu õnne pidi tal aga ka olema, sest ma kujutan ette, et ilma õnneta poleks tema „teistmoodi“ kunst massidele kindlasti meeldima hakanud. Ju ta oli õigel ajal õiges kohas, tegemas just sel hetkel õiget ja poppi asja.

Oleme jalgpalli lainel ja hoiame pöialt ikka Inglismaale. Kuigi tuleb tunnistada, et siiani on parimat mängu näidanud Hispaania ja Itaalia mansad.


Eriti rõõmsate tervitustega!

Tuesday 5 June 2012

Juubelinädal

Hetk rohelises enne FOCUSe peole siirdumist
Eelmine nädal möödus pidustuste tähe all. Algus sai tehtud FOCUSE 30nda asutamisaasta üritusega ja nädala lõpetasid (nagu kogu maailmgi teab) Kuninganna Elizabeth’i 60. valitsemisajale pühendatud pidustused.

FOCUSe pidu ei jäänud kuninglikele üritustele küll kuidagi alla. Peopaik asus kuulsa Christie’s oksjonimaja saalis.  Sissepääsu juurest edasi minnes võis kõigpealt nautida 19.sajandist pärt maale. Väljapanek oli väga uhke ja õhkkond suursugune. Üllatus oli aga suur, kui edasi minnes ja päris õigesse peosaali astudes leidsid sa end tohutu suurest, kõrge laega heledast ruumist. Selline „leid“ oli väga ootamatu, sest peale esimestes saalides olnud suursugusust tundus see justkui teine planeet olevat.  Teine planeet küll, aga üldse mitte paha planeet, sest sealgi jagus suursugust väljapanekut kuhjaga. Ühes saali nurgas võis imetleda Pablo Picasso vormitud keraamilisi vaase (tõesti veidrad!) ja teises saali otsas oli uhke väljapanek Rock & Pop muusikute esemetest. Näiteks oli seal kuulus Jimmy Hendrix’i punane vest, The Beatles’te autogrammidega foto ja The Who trummari Keith Moon’i trummipulgad, millest üks suisa poolik. Oksjonimajas kunsti nautides on omaette lõbuks see, et iga eseme ja maali juures on ära märgitud ka eeldatav hind, mis selle eest oksjonil makstakse. The Beatles foto arvati minevat müüki näiteks 4000-5000 naelaga. Peole tuli täiesti rekordarv inimesi. Olime lootnud, et kohale tuleb ca 175 inimest. Suur oli meie üllatus, kui peokutsele vastas jaatavalt lausa 325 inimest. Pidude korraldamise juures pidi olema reegliks, et tavaliselt jätab 30-40% kutse vastu võtutest pidudele tulemata. Olime siiski veidi mures ja tõstsime toitlustajatega konsulteerides arvatava osalejate arvu 200-le ja leppisime omavahel kokku, et me ise midagi ei söö ;) Veini kogust kahekordistasime, et rahvas mitte „kuivale“ ei jääks. Kohale tuli aga lausa 260 inimest! Õnneks jagus nii süüa kui juua ja pidu kujunes väga edukaks. Meie tegevdirekor Alessandra pidas sütitava kõne, mida mul küll otse kuulata ei õnnestunud, sest ma pidin sel ajal uksel külalisi tervitama, aga õnneks sain seda hiljem IPadi vahedusel kuulata. Alessandra märkis muu hulgas oma kõnes, et aastal 1982, kui FOCUS asutati, kuulutati aasta tehnika saavutuseks arvuti (lõbus, kas pole?). Aasta kõige popim film oli ET, mille kohta Alessandra tabavalt märkis, et ilmselt samastasid paljud siia kolinud välismaalased end selle väikse tulnukaga, kes ei tahtnud muud, kui tagasi koju minna. Pidu kestis natuke vähem, kui kolm tundi. Jagasime omavahel uksel tervitamise ajad niimoodi ära, et kõik said ikkagi peost ise ka osa võtta. Mul oli väga hea meel, et Kalle sai ka meie peole tulla, sest nüüd nägi ta kõiki minu lahedaid töökaaslasi, kellest ma muudkui kodus räägin ja keda ta enne kohanud polnud. Natuke peale kella 21 lülitati suured tuled põlema nagu kooli diskol ja pidu oligi läbi. Christie’s oksjonimajas on range turvareegel, et kella 22 peab maja rahvast tühi olema, sest kogu maja läheb automaatselt valve alla. Oligi hea, sest nii ei olnud mingit jorutamist ja peo venimist. Järgmistel päevadel tööl olla oli aga lausa lust, sest mailbox oli lausa ummistunud tänukirjadest, headest soovidest ja õnnitlustest kordaläinud peo puhul. Küll mul on ikka tore töökoht! Hurraaa!

Neljapäeval toimus meil nö personali järelpidu FOCUSE asutanud Gingeri juures. Ta on äärmiselt meeldiva olemisega ca 70 aastane naine, kes on elanud igal pool maailmas. Viimased 30+ aastat Londonis. Pidu oli tore nagu kõik meie peod. Sõime, jõime ja lobisesime. Lõbus kogu selle asja juures oli aga seik, et sinna majja, kus Ginger elab, olen ma tahtnud juba kaks aastat minna. No mitte just päris täpselt sellesse majja, aga igatahes ühte majja sellel tänaval, kus Ginger elab. Jalutan seda tänavat mööda iga päev tööle ja mõtlen, et need majad on seal nii kiftid, et tahaks näha, kuidas need seest on. Suur oli mu üllatus, kui me just täpselt ühte nendest läksimegi. Oli ikka uhke küll. Kahjuks meile kogu majas ekskursiooni ei tehtud, aga see, mida ma nägin, vastas täiesti mu ootustele. Maja on ehitatud 1840ndatel aastatel. See on hästi valgusrikas, kõrgete lagedega ja laiade koridoridega. Maja taga on väike ja imeilusti hooldatud aed (see on muidugi Gingeri teene), kuhu saab läbi avara veranda. Võrratu! Seal majas tahaksin elada! Mul on majadega ennegi naljakaid lugusid olnud. Kunagi, kui me veel Eestis elasime, jäi minu kodutee peale üks väga laheda välimusega suur maja ja ma mõtlesin tihti, et küll oleks lahe näha, kuidas see seest välja näeb. Minu soovidele vastati, kui ma mõni aeg hiljem ühe sisustusajakirja lahti lõin ja üllatus, üllatus – seal sees selle maja pilte nägin. Uudisihimu oligi rahuldatud!

Roberti koolis võeti kuninganna pidustusi tõsiselt. Reedel oli kõigil lastel palutud kooli minna lipuvärvides riietes ehk siis puna-valge-sinises. Soovi korral võis minna muidugi ka lihtsalt koolivormis, aga keegi seda muidugi ei teinud. Robi pani selga lipu pildiga t-särgi, sinised püksid, punased sokid ja sinised Crocsid. Ta nägi väga rahvuslik välja. Selleks päevaks oli kooli söökla teinud spetsiaalse rahvusliku menüü, mida kõik lapsed õues piknikut pidades sõid. Mängiti mänge ja iga laps valmistas endale krooni. Kingituseks ja mälestuseks sellest uhkest päevast, sai iga laps kingituseks joonlaua, kuhu on märgitud kõigi Inglise kuningate ja kuningannade nimed. Päeva lõpuks kaunistasid lapsed ära väiksed koogikesed, mida siin kutsutakse cupcake ja mis on muffini sarnased, aga natuke õhulisemad ja väiksemad. Agnes, hea inimene, küpsetas selle tarbeks 24 koogikest, mille me hommikul Robiga kooli viisime, et lastel ikka oleks, mida kaunistada. Minu meelest nii tore pidu! Seda lipuvärvides riietumist võiks ju Eesti Vabariigi aastapäeval ka korraldada. Üldse mulle tundub, et Eesti võiks oma ilusaid lipuvärve rohkem pidulikel puhkudel kasutada. See on ju nii ilus kombinatsioon.

Lippe ja lipukesi näeb siin praegu küll igal sammul. Ära on kaunistatud nii majad, tänavad, kui vaateaknad. Meie kodu kubiseb Roberti joonistatud lippudest, mille me koos oleme ära värvinud. Pean tunnistama, et Suurbritannia lippu on päris keeruline paberile saada. Robi on aga juba väga vilunud. Kahjuks pööras ilm nädalavahetusel väga ära ja kuigi me olime alguses planeerinud minna pühapäeval toimunud uhket 1000 paadi ja laeva paraadi vaatama, siis kõigest 10 kraadi sooja ja vihmasadu ei kutsunud kohe kuidagi kodunt välja astuma. Nii vaatasimegi seda uhket Thamesil toimunud paraadi teleka vahendusel. Pean BBC professionaalsust kiitma. Uskumatu, kuidas nad suutsid terve päev kestnud ülekannet huvitavana hoida ka peale kolme tunnist vaatamist. Kahjuks külmetas Prints Philip ennast seal külmas seistes ära, nii et ta viidi esmaspäeval haiglasse. Ilmselt on tegu põiepõletikuga, aga et ta on vana mees, siis hoitakse teda paar päeva haiglas ja vaadatakse, kuidas tal läheb. Selle tõttu jäi tal eile osalemata ka suurejoonelisel Buckinghami Palee ees toimunud kontserdil. Imelik, aga mul ei tulnud isegi pähe minna seda kontserdit koha peale vaatama. Eile, tänaval möllavaid rahvamasse vaadates, oli isegi natuke kahju, et ma selle peale ei tulnud. Kontsert oli tõesti hea. Mingil hetkel lükkasime laua toa nurka ja hakkasime teleka ees tantsu lööma. Mulle meeldib inglaste huumor. Naersin vaat, et pisara silma, kui üks humorist kahe artisti esinemise vahepeal teatas, et inimesed, mõelge ikka oma pensioniplaani peale. Vaadake nüüd seda kuningannat. Ise on juba nii vana, aga ikka peab veel töötama ja nüüd oli ta sunnitud lausa lisaraha teenimiseks oma õueala peo jaoks välja rentima :) Nii lõbus! Prints Charles pidas ka nii armsa kõne. Ta on mulle üdlse väga meeldima hakanud. Reedel näidati meil siin ühte saadet, kus prints Charles vaatas vanu filme ja kommenteeris nii armsal ja inimlikul toonil seda, mida ta nägi. Tore oli näha, kuidas kuninglik pere mere ääres puhkust veetis, kaevates lapsed üle kere liiva sisse, nii et vaid pead paistsid või kuidas peale kuninganna kroonimist ja enne fotosessiooni väike prints Charles ennast lipu sisse ära peitis või kuninglikult rõdult alla vaatama kõõlus, kuigi hetk oli väga pidulk ja peen. Laenates kuulsate klassikute ütlust „Ikkagi inimesed!“
Meie tänaval jälle tänavapidu ei olnud, aga erinevalt eelmisel aastal toimunud pulmapeost, on sel aastal palju nö avalikke tänavapidusid, kuhu kõik võivad minna. Üks selline toimub täna meie lähedal Kingstonis. Kui ilma ilusa peab, siis ehk lähme isegi sinna rõõmustama.

Käisime hiljuti ühel sünnipäeval. Sünnipäeval oli üks Kaliforniast pärit mees nimega Andy, kes on siin juba kuus aastat elanud ja kes ütles, et ta ei näe mingit põhjust tagasi kolimiseks. Tema sõbrad päikselises Kalifornias, pidid temasse suhtuma nagu hullu, kes on põhjanabale kolinud, aga Andy ise seda nii ei näe. Ta ütles, et talle tohutult meeldib siinsete inimeste oskus hetke nautida ja tähistada lihtsalt seda, et täna on ilus ilm ja päike paistab. Kõik on kohe nõus külla tulema ja grillipeo püsti panema. Kalifornias aga öeldakse, ah, ei viitsi. Homme paistab ju ka päike. Ma pole selle peale kunagi mõelnud, aga see võib tõesti nii olla. Mulle tundub, et eestlased on selles mõttes üsna inglaste sarnased. Tähistame igat päikselist päeva!


Palju päikselisi tervitusi!