Tuesday 28 August 2012

Mõnus nädal

Hampton Court Palee ja aed ja ähvardav äike
Meie kodune elu hakkab jälle rütmi minema. Lapsed küll kooli veel minema ei pea (neil algab kool 4.septembril), aga et meie Kallega jälle tööpostil oleme, siis ei ole enam sellist teeme-mis-tahame tunnet. Tegelikult polegi see väga halb. Rutiin on vahel päris tore.

Rutiinist aga ei saanud rääkida eelmisel nädalal, kui me koos minu tädi Heljaga Londonist viimast võtsime. Hommikul olin tööl või tegin tööd kodunt, aga alates pealelõunatest avastasime Londonit iga kandi pealt. Käisime Harrodsi kaubamajas ja hiinalinnas ennast lõhki söömas (seal on sellised söögikohad, kus maksad 9 naela ja sööd palju tahad. Õnneks päris lõhki ikka ei läinud). Vaatasime Palee Teatris muusikali „Lauldes vihmas“ (Singin’ in the Rain), mis oli lõbus ja lihtne looke sellest, kuidas tummfilmi staarid peavad hakkama häälega filme tegema. Kõik näitlejad olid imeilusad ja tantsud võrratud ja lauluhäältel polnud ka viga. Ostsime kõige soodsamad piletid ja istusime päris viimasel rõdul. Esimesel hetkel hakkas sinna jõudes pea ringi käima, sest no olime tõesti peaaegu lae all ja pidime lava ülevalt alla vaatama. Huvitaval kombel see etenduse vaatamist ei seganud üldse ja mõned tantsunumbrid olid ülevalt vaadates isegi efektsemad. Minu meelest oli kõige ägedam see, et laval hakkas ühel hetkel tõesti vihma sadama, nii et peaosaline lauliski vihmas ja kuna lava oli veega täiesti kaetud, siis pritsis tantsides ka esimestes ridades istujaid. See tekitas muidugi suurt elevust ja kilkeid saalis. Viimases loos tulid kõik näitlejad vihmavarjudega lavale ja vihma hakkas jälle sadama. Uskumatu, et sellist asja saab teatris korraldada. Pärast jalutasime öises linnas ja nautisime öise linna tulesid.
Käisime ka Olümpiastaadionit piilumas. Seda sai endiselt kõige paremini teha kaubanduskeskuse olümpiapoest. Ja kuna me juba kaubanduskeskuses olime, siis pidime ju natuke ikka shoppama ka. Londonis käies on shoppamine vist sama kohustuslik element, kui mõne siin asuva muuseumi või palee külastus. Seni, kuni mina tööl olin, sai Helja kaifi Victoria & Alberti muuseumist ja Loodusmuuseumist. Loomulikult ei jõudnud ta neid päris põhjalikult läbi uurida. Kes jõuaks? Ma arvan, et selleks kuluks päevi. Briti muuseumis käisime koos, aga see oli tõesti ainult korraks, sest muuseumi hakati juba sulgema. Imeilusat fujeed saime aga küll imetleda ja isegi ühte väikest näitust pärismaalaste kunstist näha.
Päris põhjalikult uurisime laupäeval aga Hampton Court Paleed. Agnes ja Robert olid selleks ajaks juba koju jõudnud, nii et läksime sinna kõik koos. Kalle meiega ei liitunud, sest ta on seal juba mitu korda käinud. Meie lastega olime seal korra varem käinud, aga et siis oli kas varakevad või hilissügis (enam ei mäleta kumb neist), siis ei olnud lilleaiad oma täies hiilguses ja üldse oli väljas nii külm, et meil jäi käimata isegi kuulsas labürindis. Nüüd oli aga soe ja suvine, nii et just mõnus aias ringi jalutada ja kogu seda ilu nautida. Ja ilu on seal kohe küllaga! Alates imeilusast roosiaiast ja lõpetades peene prantsuse stiilis iluaiaga. Labürint, millest on juttu isegi Jerome K. Jerome kirjutatud raamatus „Kolm meest paadis koerast rääkimata“, oli tõesti lahe. Roberti juhtimisel jõudsime sealt kenasti ka välja ja läksime valesti vaid korra. Selleks, et asja põnevamaks teha, oli heki sisse sätitud valjuhääldid, millest kostus erinevaid hääli – vahel muusikat, vahel narupahvakuid või linnulaulu. Päris põnev kohe. Loss ise on ka tore. Mitte küll nii uhkeldav, kui Windsor või Buckinghami Palee, aga aimu kuninglikust toredusest saab sealgi. Kõige ägedam oli köögikompleks, kus kokad tõepoolest vanade keskaegsete retseptide järgi süüa valmistasid. Üks mees grillis isegi suures kaminas varda otsas lihakamakaid. Olime lossis isegi veidi kauem, kui oleks ehk esialgu planeerinud, sest äkitselt hakkas tohutult sadama ja algas meeletu äike. Kahe vihmahoo vahel saime siiski tulema.
Lisaks kõigile neile ekskurseerimistele, veetsime Heljaga niisama ka mõnusalt aega. Käisime pubis, sõitsime kahekordse bussi esiistmel, istusime aias ja jõime ohjeldamatult kohvi, lobisedes maast ja ilmast või siis ei lobisenud üldse ja lugesime kumbki hoopis oma raamatuid. Niitsime muru ja korrastasime muul moel aeda, sest see oli kuu ajaga, mis me ära olime olnud, päris võssa kasvanud. Käisime lillepoes, et osta uusi taimi nende asemele, mis soojade ilmade tõttu otsad olid andnud ja vaatasime õhtuti häid filme ja limpsisime sinna kõrvale veini. Meil oli tõesti mõnus nädal!


Palju päikselisi tervitusi!

Tuesday 21 August 2012

Meie Eesti

                                                                             
Minu jaoks on selle aasta Eesti suvi läbi saanud. Lapsed ja Kalle saavad veel meie ilusat kodumaad nautida kuni reedeni ja siis oleme kõik siin jälle tagasi. Ma pole harjunud üksi olema ja et see nädal lõbusam oleks, siis kutsusin oma armsa tädi Helja endale seltsiks kaasa. Elame siin nüüd mõnusat elu. Mina teen hommikupoole tööd ja alates pealelõunast naudime Londoni võlusid. Eile tegime pika jalutuskäigu Richmondis. Mul on nii kahju, et paljud meile külla tulnud sõbrad Richmondisse ei jõua. Asi on lihtsalt selles, et see on liiga lähedal. Sellepärast me otsustasimegi kohe esimesel päeval selle kauni paiga üle vaadata. Jalutasime ikka mehe moodi. Kõigepealt linnakeskuses, siis jõe ääres ja siis läbi pargi koju tagasi. Hirvi kahjuks ei õnnestunud pargis näha. Ei tea, kus nad kolasid. Tavaliselt tolknevad nad igal pool jalus. Oravaid ja papagoisid oli selle eest aga virnade viisi.

Sanssouci palee Potsdamis
Meie suvi möödus väga mõnusalt. Seekord läksime Kallega Eestisse hoopis autoga. Läbi Prantsusmaa, Luksemburgi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti. Prantsusmaale sõitsime rongiga, mere alt. Me polnud varem sellist atraktsiooni kogenud. Sõitsime autoga justkui loomavagunisse, mis siis vähem kui poole tunniga meid Prantsusmaa pinnale viis. Tohutu mõnus ja kiire viis kohale jõudmiseks. Prantsusmaal veetsime ühe päeva Champagne piirkonnas veinikeldreid uudistades ja šampust maitstes. Tohutu põnev oli ekskursioon Moët & Chandon’i veinikeldrisse. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti seal ära käia. Veinikeldreid asub selle tehase all 28 kilomeetrit. Minu meelest on see lausa uskumatu number! Õnneks me kõiki neid läbima ei pidanud. Ekskursioon kestis tund aega, nii et saime nuusutada kõigest väikest osa neist keldritest. Maru põnev oli! Nüüd ma saan aru küll, miks šampus nii kallis on. Selle tegemiseks kulub ikka meeletu aeg ja palju vaeva. Kõige huvitavam teadmine, mille ma sealt aga sain, on see, et erinevalt veinist, ei lähe šampus ajaga paremaks. Kui see kuidagi üldse muutub, siis ainult halvemaks. Sel hetkel, kui punn pudelile ette lüüakse, on šampus oma parimas vormis, nii et kui teile pudel kingitakse ja kui päev ja tähistamise põhjus on õige, siis tuleb punn pealt lüüa. Milleks head kraami hoida ja riskida sellega, et see halvaks läheb. Edasi sõitsime Luksemburgi, et peatuda minu kalli õekese juures ja mekkida tema võrratuid roogasid ja pärast linna peal kohvikus veel aega veeta. Hommikul võtsime suuna Potsdamile. See on väga armas linn, mis asub 25km kaugusel Berliinist. Nii sooja vastuvõttu, nagu sealses hotellis, kohtab harva. Üldse jättis meile Saksamaa imehea mulje. Inimesed olid sõbralikud ja rõõmsameelsed ja erinevalt prantslastest, rääkisid väga head inglise keelt. Ärkasime hommikul enne kukke ja koitu ja panime Leedu poole ajama. Sõit läbi Poola kestis terve igaviku. Esimene pool Poolast oli väga üllatav, sest tänu jalgpalli EM’le oli sinna ehitatud suur hulk kiirteid, mida mööda oli lausa lust sõita. Peale Varssavit aga olukord muutus ja saime tunda koledaid, kitsaid ja jubeda liiklusega Poola teid. Mis mind kõige rohkem hämmastas, olid metsa servas kundesid ootavad hoorade hordid. Ma olen loomult sinisilm ja usun kõigist head, nii et ma ei osanud alguses neid metsa servas seisvaid tütarlapsi kuidagi litsideks pidada. Mõtlesin, et tüdrukud ootavad lihtsalt metsapeatust tegema läinud sõpra. Kalle valgustas mind siis tegelikust olukorrast ja eks see tüdrukute rivi oleks mulle ilmselt pikapeale endalegi imelikuna tunduma hakanud. Kahju oli neist. Nad nägid välja kenad ja noored. Kole kohe mõelda, mis tööd nad tegema peavad. Viimasel ööl enne Eestisse jõudmist, peatusime Kaunases. Ma ei olnudki seal enne käinud ja linn jättis väga hea mulje. Veidi räämas see ehk oli ja paljud majad oleksid hädasti renoveerimist vajanud, aga muidu oli seal mõnus. Ja siis Eestisse! Nii tore oli koju jõuda!

Meie selle aastase Eesti suve võiks kokku võtta sõnadega uued muuseumid ja restoranid. Uhke on lausa vaadata, kui palju ägedaid muuseume Eestisse tehtud on. Käisime ära Tartu lähedal asuvas Jääaja muuseumis (ülilahe!) ja samuti Tartu külje all olevas Lennundusmuuseumis, kus on lausa uskumatu hulk lennukeid vaatamiseks välja pandud. Mõnedesse saab isegi sisse minna. Põikasime sisse ka mänguasjamuuseumisse ja käisime renoveeritud Jaani kirikut kaemas. Mulle meeldib, et see näeb välja robustne ja lihtne. Torni andis alles ronida, aga vaated olid seda väärt. Külastasime ka palju kiidetud ja räägitud Lennusadamat Tallinnas. No oli ikka äge küll ja jälle nii kiftilt tehtud. Maailma tase, ma ütleks! Lennusadama juurest sõitsime veetaksoga Tallinna kesklinna. Veetakso kujutab endast kummipaati, kuhu peale mahub 10 inimest sõitma ja mis siis kihutab pööraseid kurve tehes mööda merd. Kiljusime hääled kähedaks ;) 

Põhjaka
Restoranide tuur oli meil aga vist veel vingem, kui muuseumide oma. Kõiki toidukohti, kus käidud sai, ei hakkagi üles lugema. Põnevaim oli Otepää kandis asuv Tammuri talurestoran. See on selline restoran, mida peab üks mees oma talus ja kuhu niisama minna ei saagi. Koht tuleb eelnevalt broneerida ja süüa saab seda, mida peremees ise selleks päevaks on suvatsenud valmistada. Menüüd pole, aga sellest pole midagi, sest kõik oli imemaitsev. Käisime ka palju räägitud/kiidetud Põhjakal lõunal. Põhjaka restoran asub Mäo kandis ja see on tõesti üks armas koht. Igast toidust paistab välja, et tööd tehakse rõõmu ja entusiasmiga. Siis veel restoranid Neikid ja Cru Tallinnas (soovitan soojalt mõlemat, kuigi viimane ehk õige pisut liiga ülehinnatud) ja kõige tipuks Vihula mõis, kus me Kallega kahekesi aega veetmas käisime. No see on ikka ülimalt äge koht. Hoole ja armastusega korda tehtud ja imeilus. Kirsiks koogil La Boheme restoran ja võrratu öko-spa, kus ma nautisin oma elu mõnusaimat massaaži. Oh elu! Eesti on nii mõnus! 

Kõikide nende muuseumide ja restoranide vahele mahtus  mõnus annus külaskäike sõprade juurde ja aja veetmist suguseltsi rüpes. Jõudsime isegi kaks korda Saaremaale telkima ja Kalle ja Robi käisid paadiga merel ja püüdsid sealt ühe täitsa piraka haugi, mille me lõkkel ära grillisime. 

Kas läheb sisse?
Robert avastas enda jaoks aga korvpalli. Niikui me Elvasse jõudsime haaras teda korvpallipalavik. Mu isa oli korvirõnga üles pannud ja Robertist sai andunud korvpallur. Korv on täiesti reeglitepärasel kõrgusel ja väike Robi põrutab palli sinna sisse nagu vana mees. Muidugi nö saianaise stiilis visates, aga no ikkagi vajab see tugevust ja head sihtimist. Ma olen ka korvis päris hea, aga sain Robilt päris ausas võitluses mitu korda viit miinust mängides pähe. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui Londoni koju ka korvirõngas ja pall tellida. Siin pole korvpall eriti populaarne ja ma ei ole mitte kuskil avalikul mänguväljakul korvirõngast näinud. Nii, et hüvasti minu muruplats :) Tegelikult ma ei kurda. Aed on ju ikkagi elamiseks, mitte vaatamiseks. 


Suured sõbrad vol 1

Suured sõbrad vol 2


Mehed lähevad merele

Saak kotis!





Linn nagu postkaart


Mina vanatädilt saadud Tartumaa rahvariietes


Vihula mõis



Rõõmsate tervitustega!