Tuesday 27 November 2012

Vangis



Eilne uudis sellest, et Robbie Williams 20.augustil Tallinna Lauluväljakul esineb, tegi mind äärmiselt rõõmsaks! Robbie on minu suur lemmik juba ammu ja tema kontsert on olnud üks neist, kuhu ma olen kindlasti minna tahtnud. Ja nüüd tuleb ta Tallinnasse! Aga mina ei lähegi sinna kontserdile! Ja teate miks? Sest ma juba reedel käisin sellel kontserdil!!! Siin samas, Londonis, O2 Arenal! Kontsert oli lihtsalt võrratu! Oh, tahaks siia kõiki jeesid ja juhuusid nüüd ritta panna, aga katsun ennast veidi ohjeldada. No aga kontsert oli tõesti äge. Kalle tuli minuga kaasa ja isegi temal tuli tunnistada, et Williams on väga hea laulja (loomulikult mitte nii hea, kui Bono ;). Peale selle on ta veel osav meelelahutaja ja naljamees. Saal oli puupüsti rahvast täis ja kõik möirgasid laule kaasa laulda. Robbie laulis nii oma vanu hitte, kui ka lugusid oma uuelt plaadilt Take The Crown, mille esikaane fotoga ma ka tänast lugu kaunistan. Ostsin kontserdipileti koos plaadiga, mis mulle juba mõned päevad enne ametlikku müüki paiskamist koju toimetati. Tundsin ennast sellise erikohtlemise tõttu väga tähtsana ja olin meelitatud. Tema uus plaat on minu meelest väga hea. Kellel seda veel pole, siis tasuks äkki jõuluvanale kirjutada või kui tema peale lootma jääda ei taha, siis ise see osta. Siis oskate kontserdil ikka kaasa möirata ;) Aega sõnade õppimiseks ju veel on!
O2 Arena, kus kontsert toimus, on samuti väga lahe koht. Seal on meeletult palju restorane, suur kino ja ma ei tea, mis kõik veel. Sinna võiks täitsa ka niisama päeva veetma minna. Mõtlesime Kallega, et võtame enne kontserdi algust väikse eine. Sattusime täiesti puhtjuhuslikult Brasiilia restorani nimega Rodizio Rico ja kes Brasiilia köögist midagi teab, see võib arvata, et väikseks meie eine küll ei kujunenud. Maksime kumbki  23 naela ja võisime süüa nii palju, kui süda lustis. Ja oi, seda lusti ikka jagus! Rootsi laud oli rikkalik, aga see polnud üldse põhiline. Põhiline oli hoopis liha! Ettekandjad tulid aina uute särisevate lihavarrastega laua juurde ja uurisid, kas me sooviksime tükikest. No ja kuidas sa siis ei soovi!? Kõike tahaks ju maitsta! Ma ei ole elu seeski nii head veiseliha saanud kui seal. See oli suus sulav, sest veel roosa ja nii maitsev, et ma juba kahetsesin, et ma üldse rootsilauas olin midagi taldrikule pannud. Limpsisime juurde head Brassilia punast veini (polnud seda enne kunagi joonud) ja tundsime elust mõnu. Tundsime ka kurbust, kui pidime endale tunnistama, et tõesti enam mitte üks killukegi enam sisse ei mahu. Buliimikute mõttemaailm tundus sel hetkel kuidagi väga selge ja arusaadav ;) Tellisime seedimise kiirendamiseks kahekordsed espressod ja läksime kontserdile. Õnneks kargasin kontserdil vähemalt pooled kogutud kalorid maha ;) Sinna restorani aga tuleb kindlasti kogu  kambaga veel tagasi minna. Minu brasiilastest töökaaslased, kellele ma sellest restoranist rääkisin, kiitsid ka sealse toidu autentsust. See lisas asjale justkui kvaliteedipitseri!

Avastasin hämmastusega, et juba sellel pühapäeval on esimene advent. Kuhu küll aeg kaob? Tegelikult ei tohiks ma jõulude saabumise üle imestada, sest pühapäeval sai jõulupeomöllude avapauk juba tehtud. See oli küll kõige veidram jõulupidu, kus ma ealeski käinud olen, aga et iga kogemus elus on kulda väärt, siis olen siiski rõõmus, et ma sellest jandist osa võtsin. Kuigi, ma pean juba ette ütlema, et ma seda siiski 100% ei nautinud.
Meie armas ülemus oli kuulnud oma sõbrannalt, et aeg-ajalt korraldatakse Londonis sellist huvitavat üritust nagu seda on Sala Kino. See asi on väga sala ja ma ei tohiks sellest vist siin väga peensusteni kirjutada, sellepärast ma ei kasutagi inglise keelset väljendit. Sest ma lihtsalt pean seda kogemust jagama.
See Sala Kino on nii sala, et me ei teadnud õieti ise ka, millesse me ennast mässime. Me teadsime, et meil tuleb riietuda meesteks, meiki ei tohi kanda, riiete all peab olema kas pikk aluspesu või retuusid ja särk. Ära tuli õppida hümn nimega „Dear Lord and Father of Mankind“ . Meile kõigile oli antud valeidentiteet. Oli nimi, sünnikoht, tähtkuju, suhtestaatus ja amet. Teadsime ka seda, et meil tuli täpsel kellaajal ilmuda „kohtumajja“. Ja see oli kõik!
Meie veider „meeste“ kamp kohtus metroo perroonil, kust me kõik koos kohtusse marsissime. Metroopeatusest väljudes kohtusime ka paljude teiste „meestega“. Mõned olid ka päris mehed, aga kõik olid väga ontlikult ülikonnastatud ja kuidagi elevil. Kohtumajas, mis tegelikult oli raamatukogu, võttis meid vastu 1940ndate aastate stiili riietunud proua, kes uuriti meie „dokumente“ ja palus istet võtta. Kõik nägi välja nagu lõik mõnest filmist. Enamus rahvast olid meiesugused ullikesed, väiksem osa olid osasse väga sisse elanud näitlejad, kes seda janti juhtisid. Kui me olime veidi aega istunud, juhatati meid saali, kus üks väga ropu suuga kohtunik inimestele kohtuotsuseid ette luges. Võtsime ka järjekorda, et kuulda, milles meid süüdistatakse ja palju aastaid antakse. Tuli välja, et ma olen palju röövimisi korda saatnud ja mind saadeti 20 aastaks türmi! Kena lugu küll! Otsused näpus, jalutasime edasi. Meil paluti 20 naela eest osta endile raamatukogupilet, mis pidi olema kõige olulisem asi üldse vangla elu juures. Pärast tuli välja, et oli tõesti! Edasi kamandati meid õue seina äärde seisma ja üks väga kuri ja pidevalt röökiv vangivalvur käsutas meid haneritta. Kõndisime läbi pimeda Londoni õhtu vanaaegse bussi peale, mille aknad olid tumedate kiledega kaetud, et me ei näeks, kuhu meid viiakse. Sihtkoht oli muidugi vangla. Tegelikult mitte päris vangla vaid äsja tühjaks jäänud kool, mis oli aga muudetud täiesti vangla sarnaseks. Seda ma pean küll ütlema, et kogu asi nägi välja väga ehe ja korraldajad olid kõvati pingutanud ja peensusteni asjad läbi mõelnud. Oma osasid mängisid nad ka väga veenvalt. Mis oli vahepeal üsna ebameeldiv, kui aus olla ;) Vanglasse jõudes viidi meid spordisaali. Seal anti 10 sekundit, et oma riided kotti toppida ja vangla hõlstid (jälle täiesti ehedad filmides nähtud 40ndate stiilis hõlstid) ja oma kingad kätte võtta ja taaskord hanereas minna, kuhu kästud. Kõndisime paljajalu läbi õue. Vange oli vanglas palju. Enamus jälle muidugi meie moodi huvilised. Kokku võis seal olla oma 400 inimest. Õues õnneks väga kaua olla ei tulnud. Edasi viidi meid läbi dušširuumi, kus ühte täiesti alasti vangi „peksti“. No tegelikult ei pekstud vaid lihtsalt näideldi, aga seda oli siiski piisavalt vastik vaadata. Siis läksime kongi. Kongis oli umbes kuus nari, trellid kongi ukse ees. Seal saime lõpuks oma vanglakostüümid selga panna. Muidugi käis kõik ikka karjumise taktis, meie osaks oli karjuda iga asja peale „Yes, Sir!“ Siis kustutati tuled ja tuli välja, et meie kongis on üks lahe sell, kes on madratsi alla ohtralt napsu peitnud. Saime sellest osa! Siis tuli hommikusöök. Läksime sööklasse, kus kõigile anti metallist kandik, kuhu virutati mõned tomatikastmes hautatud oad. Istusime ja jõllitasime oma einet, kui äkitselt vangivalvur sööklast ära kutsuti. Niikui valvur oli läinud, saabusid sööklasse vangid (tegelikult näitlejad) hot dogide ja õllega. Siis saigi selgeks, miks seda raamatukogukaarti vaja oli. Tänu sellele said „osta“ õlut, hot dogi ja muud head ja paremat. Õlu näpus, tundus kogu jabur olukord kohe palju talutavam ;) Järgneva tunni jooksul tuiasime niisama ringi. Tegevusi oli seal igasuguseid, aga otseselt keegi meid kuhugi ei kamandanud. Ühel hetkel aeti kogu kamp õue, kus äkitselt läks „kakluseks“ ja üks üle käte läinud vang „lasti maha“. Kõigil tuli käed kuklal sisse minna ja meid aeti ühte koridori, kus kõik hakkasid äkitselt seda kohustuslikus korras õpitud hümni laulma. Ma olin üllatunud kui hästi see kõlas. Youtubest kuulates oli see lihtsalt piin, nii et õppisin sõnu nagu luuletust. Seal koridoris lauldes kõlas see aga ilusti. Peale seda käsutati meid ühte saali. Seal sai endale raamatukogukaardiga popcorni ja õlut osta ja siis hakkasime vaatama filmi nimega „The Shawshank Redemption“. See film on ühest mehest, kes mõistetakse oma naise ja tema armukese tapmise eest eluks ajak vangi, kuigi ta väidab, et ta pole seda kuritegu korda saatnud. Ma olin seda filmi näinud ja see on tõesti hästi tehtud. Filmi vaadates said paljud enne õhtu jooksul toimunud asjad selgemaks. Nad olid mõned stseenid sealt filmist vaat, et üks ühele etendanud. Peale filmi anti meile meie riided tagasi, löödi dokumendile pitser, et oleme vanglast vabastatud, pisteti väike napsupudel teemoonaks kaasa ja läinud me olimegi.
Korraldajate pühendumus ja asjade peensusteni lavastamise ees võtaksin küll mütsi maha. Idee on ju iseenesest maru äge! Minu viga, et see vangla teema mulle ei istu. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui minu peale karjutakse, alandatakse ja mõnitatakse. See on lihtsalt vastik! Vaatasin seda kampa, kes sellest möllus osales ja avastasin enda üllatuseks, et seal ei olnud peaaegu mitte ühtegi tumedanahalist. Silmasin vaid ühte! Ja rahvast oli seal ju palju! Huvitav, kas valgetele lihtsalt meeldib vangla teema rohkem või on nad lihtsalt selliseks eksperimendiks avatumad? Samas, ega seda, et tegemist on vanglasse minekuga, võis ju vaid aimata, sest eelinfost peale kohtusse pöördumise midagi välja lugeda ei saanud.
Õnneks ei korralda Sala Kino ainult vanglateemalisi etendusi. Nad vahetavad oma teemasid vist paar korda aastas ja alati väga edukalt. Kunagi olid nad teinud filmi Grease ainetel lugu. Usun, et ma oleksin seda palju rohkem nautinud.


Olge ontlikud! Päkapikud on juba liikvel!

Tuesday 20 November 2012

Keeruline keel



Täna on jälle selline teisipäev, kus ma sõidan tööle ja kirjutan oma lugu rongis. Täna kahjuks ühtegi põnevat seminari FOCUSes toimumas pole. Vahetasin oma tööpäevad ära hoopis sellepärast, et neljapäeva päeval toimub Axi koolis arenguvestlus, millest ma ei taha mingi hinna eest loobuda. Agnese õpetajaga kohtumised mõjuvad mulle alati väga tujutõstvalt :) Samuti nagu ka Roberti õpetajaga kohtumised. Küll ma olen ikka õnnelik, et mul sellised lahedad lapsed on! 

Robertile antakse viimasel ajal aina enam õppida. Tundub, et koolis lulli löömine hakkab üha enam õppimise vastu vahetatud saama. Igal nädalal peab Robi kodus lugema ära kaks raamatut. Raamatud on muidugi suurte piltidega ja teksti pole lehel väga palju, aga et kummaski raamatus on lehti üle 20, siis võtab nende läbi lugemine ikka parajalt aega. Robi loeb küll juba aina paremini. Kirjutamisega on aga nii, et kui ta hoogu satub, siis ei ole õigekirjast enam ei sooja ega külma, nii et aeg-ajalt on tema tekste lugeda umbes sama hea kui salakirja deshifreerida. Kui Robil aga aega on ja mõte parajasti liiga kiiresti ei torma, siis tulevad sõnad päris õigesti välja. Ma olen nüüd Robiga inglise keelt lugedes/õppides tähele hakanud panema, kui palju eri mooduseid tähtede hääldamisel on ja kui palju need lapses segadust võivad tekitada. Võtke või näiteks sõnad "like" (hääldus LAIK) ja "night" (hääldus NAIT). AI hääldub täpselt ühtemoodi, aga kirjapilt on täiesti erinev. Ma ei ole ausalt öeldes kunagi nii pingsalt inglise keele häälduse peale mõelnud. Mina lihtsalt õppisin koolis, et like kirjutatakse nii ja night kirjutatakse naa ja hääldus on selline ja oligi kogu lugu. Vaene Robi aga räägib ju iga päev seda keelt ja kui siis tuleb hakata seda kirja panema, siis tekkib suur segadus.  Selle nädala koduseks tööks oli Robil peale lugemise veel kahe A4 lehe jagu kellaaegade õige kirja panek (see oli lihtne) ja siis veel 28 sõna, mis tuli mineviku vormis kirja panna (mitte nii lihtne). Lugesin tööülesannet ja sain jälle targemaks! Võiks isegi öelda, et ma sain ühe reegli võrra targemaks. Tavaliselt kehtib ju reegel, et kui sõna on minevikus, siis liidad sellele lihtsalt tähed -ed (või -d). See on loogiline, arusaadav ja kõigile teada. Reegel, mis minule uudiseks oli, oli selline: kui eeviimane täht sõnas on täishäälik ja viimane kaashäälik, siis tuleb see viimane kaashäälik kirjutada mineviku vormis topelt, millele tuleb liita -ed.  Ma pole elu sees sellisest reeglist midagi kuulnud! Ma muidugi tean, et sõna "shop" on minevikuvormis "shopped" ja sõna "hop" on "hopped" jne, aga ma ei teadnud, et see mingisugune reegel on. See lihtsalt oli nii! Võib muidugi olla, et ma puudusin sel päeval koolist kui seda reeglit selgitati või ma lihtsalt ei mäleta, aga mulle tundub küll, et meile sellist reeglit ei õpetatud. Enamus sõnu, mida Robil minevikku panna tuli, olid reeglipärased, aga osad olid muidugi ka ebareeglipärased. Minu suureks rõõmuks teadis Robi õigeid vastuseid  neist  enamike puhul. Kirjapildi kallal tuli meil veidi küll pusida. 
Robile meeldib koolis eriti matemaatika. Eelmise nädala ülesandeks tuli tal kokku arvutada rahasummasid. Kaks A4 lehte oli täis erinvaid müntide ridu ja iga rea lõppu tuli summa kokku arvutada. Robi tundis sellisest asjast suurt mõnu. Raha lugeda on muidugi palju huvitavam ka, kui lihtsalt arve kokku liita. Lisaks sellele tegelevad nad praegu korrutustabeliga. Selgeks tuleb saada korrutised 2, 5 ja 10-ga. Neid me teeme ajaviiteks, kui hommikul kooli jalutame. Seda kõike tundub olevat väga palju ühe 6-aastase inimese jaoks. Õnneks käib kogu õpetamine aga kuidagi nii kavalalt, et mingit väga suurt pinget Robert küll ei tunne ja võtab kõike pigem põnevuse, kui tüütu kohustusena. Lisaks kõigele eelnevale õpivad nad praegu koolis, kuidas elekter toimib. Eile oligi Robi  koolist tulles suures elevuses, sest nad olid teinud koolis katseid ja Robil oli õnnestunud juhtmeid ühendades, lampe kohale kruttides ja nupule vajutades süsteem tööle panna. Oh seda õnne, kui koolis käimine nii põnev on!


Tuhat tervitust!

Tuesday 13 November 2012

Kuldne sügis ja halli varjundid



Loodan, et isadepäev möödus kõigile isadele ja lastele rõõmsalt. Meie peame siin isadepäeva mitu korda aastas. Üks kord juunis, kui siinse kombe kohaselt isasid meeles peetakse ja teine kord Eesti moodi novembris. Tegelikult võiks veel palju rohkem päevi aastas isale/mehele pühendada. Naised löövad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust ja võrdset kohtlemist, aga seda, et ise mehele vahel lilli tuua, seda ei ole. Ikka ootad, et mees kimbuga koju tuleks ja sind rõõmustaks. Samas ega mehed ilmselt lillede üle ei rõõmustaks ka. Nad on ju kole praktilise meelega.  Midagi kinkida? Minu meelest on mehele kingitust teha hirmus keeruline. Ma olen päris mitmel korral Kallele kingitust ostes puusse pannud. Seekord olin kavalam ja palusin Roberti appi isadepäevakingitust valima. Robil ideedest puudust polnud. Ta luges ette pika rivi asju, mis tema meelest issit võiks rõõmustada ja kuigi me päris kõiki nimekirjas olnud asju ära ei ostnud, siis sai kingikott ikkagi päris uhke - Top Gear’i ajakiri, duššigeel, Kalle lemmik kommid, tume šokolaad ja puldiga juhitav masin, mis sõidab nii kiiresti, et on võimeline isegi ämbri seina mööda sõites ringe tegema. Ma pean ütlema, et see on vist esimene kord, kus kingitused nii täppi on läinud. Rõõm oli suur ja lõbu oli laialt. Hakkan ka edaspidi Robertit kingikonsultandina kasutama ;) Kuigi meil oli plaan isadepäeva puhul minna vaatama uut Bondi filmi, siis seoses eriti ilusa ilmaga, jätsime me kinokülastuse ära. Kahju oli kaunist päeva pimedas saalis istumisega raisata. Poisid veetsid päeva jalkat mängides ja meie Axiga rabasime fotoka kaasa ja jalutasime mööda Richmondit ja pildistasime sügist. Küll oli ilus! Meie isadepäev tipnes Itaalia restoranis, kus me ikka vahel käime, sest seal on lihtsalt nii mõnus. Teenindus on esmaklassiline ja toidud viivad lausa keele alla.

Ma pean suure rõõmuga ja kolm korda ptui-ptui-ptui üle õla sülitades teatama, et Agnese nahk on nüüd nii ilus, et ma ei mäletagi enam, millal see viimati nii kaunis oli. Ta on lausa siidine! Sõbrannad olid Agnest koolis nähes lausa rabatud olnud ja öelnud, et pagan küll, Axi nahk on nüüd nende omast palju ilusam. Ma ei julgegi kõva häälega hõisata, aga vaikselt hõiskan küll! Hoian pöialt ja loen mõttes nagu mantrat „jäägu see nii!“

Täna on nii uimane ilm, et muud ei teekski, kui lösutaks diivanil, jooks teed ja loeks mõnda head raamatut. Õnneks on mul võimalus seda kõike teha ja ma arvan, et nii ma just teengi, kui ma sellele loole punkti panen. Ma loen praegu maailmas suuri laineid löönud inglannast kirjaniku E.L James’i raamatut „Fifty Shades of Grey“. Tegevus toimub USAs, Seattle’s. See on lugu ühest äsja ülikooli lõpetanud neiust, kes tutvub ühe noore ja päratu rikka ärimehega, kellega neil kohe suur säde tekkib. Mees on aga väga komplitseeritud iseloomuga ja tal on omad veidrused. Tegu on erootilise raamatuga ja ma pean ütlema, et minu meelest on see väga hästi kirja pandud (pean ka tunnistama, et ma pole varem erootilise sisuga raamatuid lugenud). Osad minu kolleegid väitsid, et see on grammatiliselt nii halvasti kirjutatud, et nemad ei suutvat seda lugeda, aga ma pean ütlema, et mulle küll suuri vigu silma pole jäänud (ju on viga minus) ja minu  meelest on see hästi kirjutatud. Tegemist pole muidugi mingi kirjandusliku suurteosega, aga film“ jookseb kogu aeg silmade ees ja lugu on huvitav lugeda. Erootilised kohad on kirjeldatud nii, et sul pole neid piinlik lugeda, kuigi aeg-ajalt tegelevad nad asjadega, mis mind ennast üles ei kütaks ;) Ma ei loe tavaliselt armastusest nõretavaid naistekaid ja seda raamatut päris sinna kategooriasse ei paigutaks ka.  „Fifty Shades of Grey“ peaks olema eesti keeles ka ilmunud, nii et kes tahab tavapärasest veidi erinevamat lugemiskogemust, siis ma küll soovitaks. Tõlke osas ma muidugi ei tea, vahel võib midagi tõlkes kaduma minna.


Olge terved!


Tuesday 6 November 2012

Esimene öökülm



Sügis läbi Agnese fotosilma
Meil oli täna esimene öökülm. Mitte küll väga külm, kõigest 1-2 kraadi ringis miinust, aga hall oli maas ja autode aknad olid kergelt jääs. Toas oli ärgates 14 kraadi sooja. Seda just ülearu palavaks pidada ei saa, nii et teki alt välja saamisega oli rohkem tegemist, kui tavaliselt. Õnneks läheb meie maja sama ruttu soojaks, kui ruttu see ka külmaks läheb. Unistan aina rohkem meie soojapidavast ja kuivast Eesti kodust. Kalle ostis meile masina, mis õhust niiskust kogub. Normaalne õhuniiskuse tase peaks toas olema 40% ringis. Meil on 75%!!! Pole siis ime, et seinad hallitama kipuvad. Ma nimetangi siinset talve hallitushooajaks. Vastik lausa! Masin on aga aus. Töötab nagu loom ja kogub niiskuse veena kanistrisse. Esimese kahe päevaga suutis masin kokku koguda 4 liitrit vett meie toa õhust! Kujutate pilti? Ma ei suutnud seda uskuda. Hallitus pole ainult meie maja probleem. Kõik, kellega ma olen sellest siin rääkinud, väidavad et neil on täpselt sama mure. Agnese nahaprobleemidele ei tee selline seis sugugi head. Tema toas asubki meil teine masin, mis õhus lendlavaid baktereid filtreerib ja puhta õhuna tuppa paiskab. 

Ma ei tea, kas aastaaja vahetusest, koolistressist, hormoonide möllust või millestki muust, aga Agnese nahk läks viimasel nädalal eriti hulluks. Kohe nii koledaks, et me läksime haigla esmaabisse, et abi saada. Kevadel kirjutatud uus kreem (Protopic), mis alguses suurepäraselt töötas, ei toiminud enam jupp aega ja me lõpetasime selle kasutamise ja läksime tagasi hormoonkreemi peale. Sellest polnud aga ka antud olukorras abi. Haiglas öeldi, et Agnesel on vedelikupuudus, sest punetavatest laikudest tema kehal eraldub organismist palju vedelikku ja kui ta ei joo piisavalt, siis jääbki keha vajaliku veeta. Lisaks oli tal nahal põletik sees. Mul oli Axist nii kahju. Ta nahk pole olnud ideaalne viimase aasta jooksul, aga tavaliselt pole ta näol või kaelal punetavaid laike. Nüüd nägi ta välja nagu päikesega liiale läinud päevitamishull. Õnneks saime haiglast abi. Kirjutati antibiootikumid, uued kreemid ja lisaks veel hormoontabletid. Arstid leidsid, et asi on nii hull, et lihtsalt kreemitamisest pole kasu. Tablette ei hakka Agnes võtma kogu aeg. Lihtsalt seni, kuni see olukord on kontrolli all. Umbes kuu aega tagasi tegi meie perearst Agnesele allergiatesti ja testi tulemused olid jahmatavad. Tuli välja, et Agnes on allergline peaegu kõigele heale – pähklid, muna, nisujahu, sojauba, piim. Jätsime kõik need tooted Axi menüüst välja ja lootsime tohutut arengut, aga asi võttis hoopis teise suuna. Väga alatu ja ajas väga närvi. Eile, kui me sellest nahaarstile rääkisime, siis ta ütles, et tegelikult ei pruugi Agnesel neid allergiaid ollagi, sest kui vereproov tehti sel ajal, kui ta nahk oli niigi ärritunud (mida see oli), siis võis test valetada. Otsustasime, et hakkame „keelatud“ ainetega katsetama siis, kui Agnese nahk korda saab ja vaatame, kas tuleb mingit reaktsiooni. Küll oleks tore, kui Agnes võiks jälle normaalselt toituda. Haiglas õpetati meid ka korralikult kreemitama. Ma ei tea, miks arstid arvavad, et kõik oskavad kreemitada ja ei vaevu selgitama, kuidas peaks ühe atoopilise dermatiidi all kannatajad õigesti kreemitama? No igal juhul nüüd me teame ja ma jagan teiega ka seda infot, sest võib olla on veel neid, kellel see mure on. Kreemi tuleb peale kanda nii paksult, et nahk oleks kreemist lausa valge (juhul, kui tegemist on valge, mitte läbipaistva kreemiga). Kreemi ei tohi peale kanda nahale hõõrudes  vaid see tuleb ülevalt alla liigutusega nahale kanda. Peale seda, kui sa oled kogu keha niimoodi ära kreemitanud, tuleb seista nagu post ja oodata kuni nahk kreemi sisse tõmbab. Ideaalis peaks nahk olema kogu aeg kreemist libe. Üks arsti õde ütles, et kreemitada tuleb kuus korda päevas. No seda ei suuda keegi, aga paar korda päevas, niimoodi paksu kreemikihi peale kandmine peaks olema kohustuslik.  Oleme nüüd kaks päeva Agnest niimoodi  kreemitanud ja see tõesti toimib. Loodetavasti saame nüüd asja joonde.

Vaatamata Agnese nahamuredele, oli meil tegelikult täitsa tore nädal. Oli ju ometigi koolivaheaeg ja kuigi ilm oli heitlik, siis ekskurseerisime peale Walesist tulekut parasjagu. Käisime Kew Gardensi botaanikaaias, kus Agnes tegi imeilusaid fotosid ja kus me taaskord uusi ja põnevaid nurgataguseid avastasime, mis seni olid kahe silma vahele jäänud. Jõudsime ka Madame Tussauds muuseumisse vahakujusid vaatama. Kui me seal esimest korda käisime, siis olid ainukesed tuttavad näod Robi jaoks Shrek ja kuninganna. Nüüd tundis ta juba palju rohkem kujusid ära ja seega oli käik tema jaoks hulga lõbusam. Laupäeval käisime Legolandis. Rahvast oli seal lausa murdu, nii et väga paljudele sõitudele me ei läinudki, aga õnneks on seal ka niisama huvitavaid asju, mida uudistada. Meil on Merlin Annual Pass, mis on aastapilet paljudele lõbustustele (s.h Legoand ja Madame Tussauds muuseum) ja tänu sellele polegi tunnet, et sa pead hambad ristis kõigest viimast võtma. Teinekord saab jälle ju minna!


Meil paistab päike! Saadan seda teilegi!