Kuus!

Meie Robert on nüüd kuue aastane! Reede hommikul enne kooli oli meil mõnus sünnipäevahommik laulu, kingituste ja kaartidega ja peale kooli toimus pidu Robi sõpradele. Seekord kutsusime peole kõik klassi poisid. Tüdrukud jäid sel aastal mängust välja, sest Robi arvas, et mis neid ikka kutsuda. Nad ei ole eriti suured Star Wars’i fännid, aga just Star Wars’i pidu Robi tahtis. Londonis elamise juures on hea see, et võid välja mõelda vist küll ükskõik millise peoteema ja alati leidub meelelahutajaid, kes just sellist pidu  korraldavad. Meie Täesõjapidu oli igatepidi äge! Kuna poisid tulid otse koolist, siis rikkusime jälle kohalikku reeglit ja pakkusime neile kõigepealt süüa. Tellisime peo alguseks pitsad, mis täiesti uskumatul kombel ka absoluutselt minuti pealt kohale toodi. Osa poisse küsis, et kas pidu on juba läbi, et süüa saab. Tavaliselt pakutakse lastele sünnipäevadel süüa alles vahetult enne peo lõppu. Lapsevanemad küsisid enne pidu, et kas poisid võivad oma lightsaberid (helendavad mõõgataolised pulgad) kaasa võtta. Ma lubasin, sest mis Star Warsi pidu see ilma ligthsaberiteta oleks. Õnneks väga suuri õnnetusi ei juhtunud ja kõigil jäid silmad pähe. Vahepeal oli küll jube nende võitlust vaadata, nii et keerasin selja ja tegin üle vasaku õla ptui-ptui-ptui ;) Meelelahutaja Mark oli igati tasemel. Hea oli see, et ta valmistas poistele õhupallidest lightsaberid, nii et oht vigastatud saada vähenes kohe kõvasti. Uskumatu, kui osavalt ta poisid mängudesse kaasas, nii et peaaegu kõik poisid olid kogu aeg mängudes osalised. Ainult klassi kolm kraadet jooksid õues ja ronisid puu otsas ja ühel õnnestus ennast kuidagi nii „osavasti“ koera kakaga kokku mäkerdada, et mul läks tükk aega, et ta puhtaks kasida. Enamus vanemaid tõid lapsed lihtsalt kohale ja tulid neile peale pidu järgi. Õnneks hakkas mingil hetkel üsna kõvasti sadama, nii et kolm kraadet pidid ka tuppa naasma ja mängudest osa võtma. Neil ei olnudki tegelikult selle vastu midagi. Peale mängusid sõime torti, löödi veel natuke sõjatantsu ja pidu oligi läbi. Robi jäi oma peoga väga rahule. Koju jõudes läks tal veel tükk aega aega, et kõik kingitused lahti teha ja kogu nädalavahetus kulus nende lähemale uurimisele. 

 

Kogu meie eelmine nädal keerles ümber Roberti sünnipäeva, nii et peale selle polegi eriti midagi toimunud. Laupäeval käisime Kalle ja Robertiga suvisele Eestile mõeldes puugisüsti tegemas. Agnesel on see süst tehtud ja kaitse olemas, aga meil mitte. Meie arst oli väga armsa olemisega, ilmselt India päritolu, naisterahvas. Kuuldes, et me oleme Eestist, teatas ta kohe rõõmsalt, et ta elas kunagi Lätis. See ise oli juba päris üllatav uudis, aga minu kulmud tõusid ikka imestusest täiesti pealaele, kui ta ütles, et eesti ja läti keel on ikka väga erinevad ja uuris, et kas me soomlastest ja ungarlastest ka aru saame, et me ju nendega samas keelegrupis. Suu vajus imestusest ammuli!  Nii laia silmaringiga arstilt on lausa lust süsti saada! Robert polnud tegelikult vaktsineerima minemisest üldse vaimustatud, nii et sellele mõeldes kippus isegi pisar silma. Arutasime seda asja siis nii ja teistpidi ja lõpuks ma nö ostsin ta ära. Ütlesin, et kui süst on väga valus, siis ma maksan talle neli naela, kui on natuke valus, siis kaks ja kui ei ole üldse valus, siis ta ei saagi raha. Robile tundus see hea kokkuleppena. Peale süsti küsisin Roberti käest, et kas annan talle siis neli naela, mille peale Robi arvas, et pole vaja midagi anda, sest süst ei olnud üldse valus. Nii armas ja omakasupüüdmatu vastus.

Agnesel on koolis igal nädalal kokandustunnid. Sellel aastal pannakse rõhku tervislikule toitumisele. Ühes sellises tunnis tegid nad kooki. Klass jagati kaheks ja ühele grupile anti poes valmiskujul müügil olev koogipulber (sisaldades jumal teab mida), millele tuleb ainult vett lisada, et tainas teha ja see ahjus ära küpsetada. Teine seltskond tegi täpselt sama koogi, aga mitte poepulbrist vaid segas koostisained ise kokku. Pärast toimus degusteerimine, et otsustada, kumb kook paremini maitseb. Muidugi sai võidu see kook, mis oli ise kokku segatud. Minu meelest väga õpetlik lähenemine.

Sirelilõhnaliste tervitustega!

Põud

Robi ja Mika Häkkineni masin

Meil on täna lausa jube ilm! Tuul on nii metsik, et pane või kivid taskusse, sest muidu viib ära ja vihma kallab nagu oavarrest. See, et vihma sajab, on tegelikult hiiglama tore, sest meil on siin jätkuvalt põud. Asi on läinud juba nii hulluks, et majaomanikel on keelatud oma aeda voolikutega kasta. Kes seda keeldu eirab, seda võib oodata kuni 1000 naelane rahatrahv. Päris karm! Kastekannud on õnneks lubatud, nii et lillekesed kastmata ei jää. Tomatid aga jätsin sellel aastal istutamata, sest nende jaoks vett kastekannuga vedada ma küll ei jõua.

Vaheaeg sai läbi ja lapsed on tagasi koolis. Päris tore oli vahelduseks kaks nädalat logeleda. Eelmisel nädalal kasutasime usinalt oma lõbustusasutuste aastapileteid ja käisime Chessingtoni pargis (lõbustuspark, loomaaed ja akvaarium) ja Legolandis. Nagu karta oligi, oli vaheaja puhul Legoland rahvast puupüsti täis, nii et esialgu tuli meil atraktsioonidele pääsemiseks kõvasti sabatada. Tund enne pargi sulgemist hakkas aga rahvas kodu poole sättima, nii et saime oma lemmik lõbustustel lausa mitmeid kordi järjest käia. Mõnus! Sellel aastal on Legolandis uus põnev vaatamiväärsus – Star Wars’i „maailm“. Ma ei ole väga suur SW fänn, aga isegi minul oli põnev seal ringi jalutada ja imestada, mida kõike on võimalik Legodest teha. Alates sellest aastast on Legolandi väravas avatud ka täiesti uus hotell, nii et kõik suured ja väikesed Legode fännid saavad seal kohe mitu päeva muretult veeta.

Avastasime ka täiestu uue ja põneva meelelahutuse. Tegemist on Mercede-Benz Maailmaga. See asub Londonist veidi väljas ja kujutab endast suurt Mercedese autode müügikeskust, aga mitte ainult. Lisaks sellele, et seal uusi ja kasutatud autosid müüakse, on seal ka näitus, kus saad uudistada vanu autosid ja tutvuda Mercedese ajalooga. Vormeli fännid saavad teada, mis ühe vormeli sees on ja vaatamiseks on välja pandud ka päris pesuehtsad vormelid. Pani imestama, kui väiksed need masinad ikka on. Ma pole kindel, kas minagi sinna väga hästi ära mahuks. Kõigile kasutamiseks on mitmeid sõidusimulaatoreid, kus istudes tundsid ennast nagu päris autos. Tõsi, selle proovimiseks tuli küll veidi sabas seista. Keskuses on ka kino, kus mõnusalt tugitoolil lösutades saad „sõita“ läbi Mercedes-Benzi 125 aastase ajaloo. Väikestele autosõpradele mõeldes oli ühte ruumi ehitatud "tänav", kus sai pisikeste elektriautodega ringi sõita. Robert oli nende autode jaoks juba kahjuks liiga suur. Tema sobiks juba pigem vormeli rooli ;) Kõige lahedam on aga proovisõiduringrada, mis keskust ümbritseb. Seal saad teha proovisõitu nii ostetava autoga, kui ka lihtsalt mõneks ringiks endale auto rentida ja seal ringi kimada. Lahe selle raja juures on see,  et see pole lihtsalt igav ring vaid koosneb erinevatest osadest. Lisaks tavalisele sile-siledale rajale on seal olemas libedarada ja ka spetsiaalselt väga kehva seisuga teelõik, kus katsetada, kuidas auto käitub, kui sa satud, no ütleme, Tallinna tänavatele ;) Lapsed, kes üle 150cm pikad, saavad soovi korral seal kogenud sõiduõpetaja kõrval ka autoroolis käe valgeks teha. Kogu see lõbu (v.a sõidud) on tasuta. Keskusest ei puudu ka Mercedese nänni müüv pood ja kohvikud, kus ettekandjad eranditult ülikonnastatud, kostüümistatud härrad ja prouad. Väga peen õhkkond. Ikkagi ju Mercedes-Benz!

Tänane ilm on täiesti jabur. Kui ma selle loo kirjutamist alustasin, siis sadas metsikult vihma. Vahepeal jõudis päike välja tulla, siis sadas hullu moodi rahet ja nüüd paistab taaskord päike! Ja seda kõike vähem, kui tunni aja jooksul! Inglise vanasõna, mis ütleb, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota natuke ja see muutub, paistab tõesti paika pidavat.

Kallistan!

Kaunis Cornwall

Meie Cornwalli reis oli väga mõnus. Oleks päikest natuke rohkem olnud, siis oleks seda reisi lausa suurepäraseks võinud nimetada. Õnneks olime ilmateatega kursis, nii et õiged riided olid kaasas ja väike vihm ja tuul meid ei heidutanud. Võib lihtsalt juhtuda, et kui oled mõnest paigast palju unistanud, siis pettud kohale jõudes. Cornwallis seda ei juhtunud. Oli täpselt nii tore nagu ma lootsin

Miljonivaatega majad Newquays

Kes pole kursis, siis Cornwall on maakond, mis asub Edela Inglismaal. See on poolsaar, mida põhjast ja läänest ümbritseb Atlandi Ookean ja lõunast Inglise Kanal. Sõit Londonist võtab aega ligi 5 tundi (kui väike vahepeatus sisse arvata), nii et tegemist on ikka üsna kauge kandiga. Asusime teele üsna vara ja olime juba kella kaheks päeval kohal. Hotell asus meil strateegiliselt väga heas punktis, kust oli mugav igale poole startida. Kõige lähem linn, mida me ka kohe peale saabumist avastama läksime, kandis nime Newquay (hääldatakse seda millegipärast "njuuki"). 

Newquay

See on üsna väike linn ja seda peetakse surfarite keskuseks. Surfiga seotud poode ja surfiteemalisi kohvikuid paistis seal küll kõvasti olevat. Linn asub otse mere ääres ja sinna me oma sammud ka seadsime. Meie pilke püüdsid kohe kaks maja, mis on ehitatud kahe väikese kaljuse saare tippu, rannast ca 200 meetri kaugusele merre. Ma ei kujuta ette, kui keeruline võis olla neid maju ehitada. Kuidas sinna ehitusmaterjal üldse kohale veeti ja kuidas ehitati? Inimeste ihalusel hea vaatega maja omada, pole ikka piire. Päike parajasti paistis ja kuigi enamusel meie seltskonnast olid seljas talveriided, siis arvas Robi, et ta tahaks ikka jalgupidi vette minna. Me polnud ka kadedad ja lasime tal seda teha. Endal kippus küll lõug Robit vaadates külmast värisema, aga temal oli lõbus. Ta on meil üldse kuumavereline kuju ja ma olen juba õppinud temaga riietumise osas mitte vaidlema. Lained olid üsna suured, nii et Robi nägi palju vaeva, et mitte päris märjaks saada. Peale Roberti väikest suplust jalutasime veel veidi linnas ringi, kui äkitselt kogunesid suured pilved ja vihma hakkas sadama. Põgenesime autosse ja otsustasime sõita väiksesse mereandide poolest kuulsasse linna nimega Padstow. 

Õhtune Padstow sadam

Padstow tänavad on värvilised

Krabisõber Robi

Robert ajas juba reisi algusest peale nagu udu, et tema tahab selle reisi jooksul igatahes krabi proovida ja kui ikka ühel 5-aastsel kutil selline huvitav soov on, siis tuleb ju seda täita. Padstow osutus imearmsaks väikseks linnaks Kaameli nime kandva jõe kaldal. Linna keskel asub sadam, kust iga päev meremehed merele sõidavad ja õhtuti täislastis laevadega tagasi tulevad. Vihm hakkas õnneks järgi jääma, nii et saime linnas mõnusalt ringi jalutada ja sobivat krabi-restorani otsida. Otse sadama kõrvalt me sellise ka leidsime. Kuna kellaaeg oli veel üsna varajane, siis ei olnud külastajaid just palju, nii et saime vaat, et privaat-teeninduse osaliseks. Kahjuks menüüs tervet krabi polnud, aga Robi oli rõõmus ka lihtsalt sõrgade üle. Tegelikult polegi krabist peale sõrgade suurt midagi süüa. Maitses igatahes väga hästi ja oli värske ja mõnus. Ma pean üldse ütlema, et saime Cornwallis olles igal pool väga hästi süüa. Ainult ühel õhtul jäime kuidagi hiljapeale restorani otsimisega ja leidsime, et ainus võimalus on minna kas pubisse inglisepärast einet võtma või kanaburgereid jms pakkuvasse kiirtoidukohta KFC. Valisime viimase, sest me pole just suured pubitoidu austajad ja meile meenus reklaam rõõmsast perekonnast KFC kanaeinet nautimas. Oh, rõõmsaks saime meiegi! Nii lõbusat õhtusööki pole meil veel kunagi olnud. Tundsime endid nagu kari põrsaid ämbri ääres, sest just ämbrist neid kanatükke serveeriti. Maitseelamuseks seda just nimetada ei saa ja ma ei usu, et me teinekord sellist ämbrieinet endale telliks, aga kõhutäis nalja oli küll igat penni väärt. 

Järgmisel päeval võtsime sihiks kunstnike lemmik linna St Ives'i. Linna asub kõrgel kaljul, mida ümbritseb kolmest küljest ookean. Vaated on võimsad! Tänavad on armsad ja kitsad. Iga natukese aja tagant võid astuda mõnda galeriisse, et imetleda (ja osta) maale või muud kunsti. Linna keskel asub sadam, mis meie sinna jõudes oli veest täiesti tühi, sest parajasti oli suur mõõn. Ronisime kaljudel ja nautisime vaateid suuretele lainetele. Meil õnnestus näha isegi ühte suure hüljest või merilõvi lainetes möllamas. Kõrgel kaljul asus väike kirik, kuhu me küll sisse ei pääsenud, aga mille juurest avanes võrratu vaade kogu linnale. Ma ei imesta, et see linn kunstnike seas nii populaarne on. Paremat paika kunstiga tegelemiseks on raske ette kujutada. Loomulikult on see ideaalne koht ka surfaritele ja muidu suvitajatele, sest seal on mõnusad liivarannad ja uhkete lainetega ookean. Edasi siirdusime paika, mida kutsutakse Lands End ehk maa lõpp. Kohale jõudes oli ilm aga keeranud nii sajuseks, et otsustasime kohvikus teed juues oodata, et ehk ilm paraneb. Kahjuks ei paranenud, nii et peale mõningast ootamist, klõpsisime "maa lõpust" paar pilti ja jooksime autosse ja sõitsime tagasi hotelli. Päev oligi nagunii juba üsna õhtusse jõudmas. 

St Ives

St Ives'i rannad on mõnusalt laiad ja liivased ja ookean võimsate lainetega

Meie linna jõudmise hetkel oli St Ivesis mõõn ja laevad sadamas, justkui kalad kuival

Agnes St Ivesi kaljusel rannal

Kui nime uskuda, siis siin saabki maa otsa ehk Lands End

 

Palmisalu Trebah'i aias

Merilõvid

Neljapäeval võtsime suuna teisele poole Cornwalli poolsaart, et külastada kõigepealt hüljeste varjupaika.  Peale hüljeste elavad varjupaigas veel merilõvid, pingviinid, saarmad ja lisaks neile ka ponid ja kitsed. Kõige põnevamad olid merilõvid. Me ei olnudki varem selliseid suuri ja tõesti väga lõvi moodi merilõvisid näinud. Neil olid suured lakad, justkui lõvidel, ja nad kaklesid omavahel, aeg-ajalt möirates ja üksteist hammustades. See oli vägev vaatemäng. Edasi läks päev aga veel vägevamaks, sest läksime minu suurel soovil Cornwalli kuulsasse aeda nimega Trebah. Juba tee sinna oli lahe, kulgedes mööda pisikesi teid, mis olid ääristatud sammaldunud müüridega, mille taga kasvasid käändu kasvanud ja veidi isegi kõhedust tekitavad puud. Aeg-ajalt sõitsime läbi väikest imearmsate majadega külade. Kalle muidugi roolis olles meie vaimustus niivõrd ei jaganud, sest tal oli seal kitsastel teedel ikka omajagu tegemist. Eriti, kui keegi juhus vastu tulema. Ülejäänud seltskond aga tänas navigatsioonisüsteemi hea marsruudi valiku eest. Ma olin lugenud, et Trebahi aed on äärmiselt ilus ja troopiline, aga ma ei osanud ikkagi ette kujutada, et see võib nii võimas olla. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks ilmaski, et tegemist on Inglismaaga. Seal võis näha erinevat sorti palme, seal olid bambusesalud,  kus mõned bambused olid kohati nii jämedad, et minu sõrmed neist ümber võtma ei ulatunud. Rododendronid õitsesid igas värvitoonis ja lisaks neile oli seal veel lugematu hulk erinevaid troopilisi taimi. Kuna on kevad, siis polnud veel suureks jõudnud kasvada hiidrabarberid, mis olid küll juba praegu kaks korda suuremad, kui tavalised rabarberid, aga pidid tegelikult kasvama 5 m kõrgusteks ja lehe laiuseks pidi suvel saama 2,5m. Aed asus orus, mis viis mereni. Rannas oli väike kohvik, kust võis osta jäätist, kohvi ja teed. Täielikust õnnest oli puudu vaid päike, mis meid reisi vältel just väga tihti ei külastanud, aga mulje aiast oli tegelikult ilma päiksetagi võimas. Seal kandis on veel palju teisigi ilusaid aedu, mis kõik asuvad samamoodi merega piirnevates orgudes. Ju on see soodne keskkond troopiliste taimede kasvuks. 

Troopiline Trebah

Raske uskuda, et tegemist on Inglismaaga

Robert ja hiidrabarberid, mis suvel peaksid kasvama 5m kõrguseks ja lehe laiuseks peaks saama 2,5m

Rododendronite "meri"

 

Reede hommikul lahkusime Cornwallist ja sõitsime Devoni maakonna lõunarannikul asuvasse linna nimega Plymouth. Kõigepealt läksime Roberti rõõmuks loomaaeda, mis asus linnast veidi väljas. See oli armas ja üsna väike loomaaed ja meenutas meile Elistvere Loomaparki Tartu kandis. Loomad olid väga hästi toidetud ja nende elukeskkond tundus olevat neile väga sobiv. Karud olid mõnusalt paksud ja pontsakad, justkui kolme karu muinasjutust välja astunud. Tiigrid peesitasid päikesepaistel ja isalõvi näitas oma üleolekut möirates oma vastase peale hirmsal häälel. 

Hundid pikutasid puu all ja kuigi ma püüdsin  (enda meelest) väga hundilikult ulguda, ei teinud nad sellest välja. Gepard, keda Robi väga näha igatses, lesis justkui laip oma aias ja ei teinud muud midagi. Robi oli kergelt pettunud. Peale nende loomade oli seal veel igasuguseid tegelasi alates kapibaaradest ja lõpetades kotkastega. Esimest korda elus õnnestus meil näha, kuidas paabulinnuisand oma sabasuled laiali oli ajanud ja niimoodi emaste pilke püüdis. Oli ikka uhke küll! Kahjuks ei avaldanud see mingit muljet emalindudele, nii et vaene vend lasi varsti saba sorgu ja jalutas minema. Ei tea, kas oli asi päikeses või ongi Plymouth mõnus linn, aga see jättis meile väga hea mulje. Linn asub jõe kallastel ja linna keskel asub suur jahisadam. Sadama ümber on armsad tänavad ja jalutusrajad ja üldse on olemine kuidagi mõnus. Agnes ja Robert olid ekskurseerimisest õhtuks nii tüdinenud, et keeldusid meiega linnapeale tulemast ja eelistasid hotellis pehmete linade vahel telekat vaadata. Meil polnud selle vastu midagi, nii et käisime kahekesi õhtust linna uurimas ja restoranis õhtustamas. 

Plymouth'i jahisadam

Meie reisi lõppsihtpunkt enne Londonit oli Devoni linnake nimega Beer ehk eesti keeles Õlu. Selline nimi ju lausa kutsub külastama :) Peale nime on sellel linnal aga veel üks võlu ja need on suured valged kaljud või täpsemalt öeldes paljandid, mis randa ääristavad. Rand oli kaetud pehmeks uhutud kividega, millel oli mõnus astuda. Kes soovib auguga kivide äri ajama hakata, siis sealt saaks kõvasti kaupa. Auguga kive hakkas silma igal sammul. Põhipõhjus, miks see koht aga nii kuulus on, on see, et seal on ebatavaliselt suur konsentratsioon kivistisi sisaldavaid kive. Kalle õpetas meid, et selleks, et kivistisi leida, tuleb võtta üks suuremat sorti kivi (seal rannas ainult valge-mustakirju) ja virutada see vastu suurt kivi puruks ja vaadata, kas seal sees on mõni kivistunud putukas või midagi muud põnevat. Enamasti muidugi ei ole, aga mõni lahe kivistis õnnestus meil isegi leida. Kivistised leitud, läksime uurima kohalikke koopaid. Sinna sai sisse ainult giidiga ja oligi hea, sest tänu giidile saime teada palju huvitavat. Need koopad pole looduslikud vaid need on sinna kaevanud inimesed. Alguse tegid juba roomlased 47 aastal e.Kr ja kaevandamised kestsid kuni aastani 2003. Kivi, mida nad sealt kaevandasid, kutsutakse inglise keeles Chalk Limestone ja tõlkes peaks see olema kriit-paekivi või lihtsalt kriit. See on selle poolest huvitav, et hetkel, kui seda kaevatakse on see igatepidi voolitav ja isegi pehme. Õhu käes muutub see aga kõvaks kui kivi :) Sealt pärit kivist on ehitatud mitmed katedraalid, teiste hulgas ka St Pauls ja Westminister Abbie Londonis.  Koobastes talvituvad nahkhiired, keda meil ka näha õnnestus. Magasid rivis nagu nartsud pesunööril :) Veel enne äratulekut ostsime rannast kaasa kolm keedetud krabi, et need õhtul kodus nahka panna. Maitsesid imehästi!

Beer'i paljandid

Kaljude vahel oli palju  koopaid, kuhu oli lahe sisse piiluda

Robert kodus Õlle-linnast kaasa toodud krabiga. Kohe läheb söömiseks!

 

Mõnus on hooajaväliselt reisida. Rahvast on vähe, restoranidesse pääsed ilma lauda kinni panemata ja vaatamisväärsuste juures ei tule tungelda. Ilmaga võib muidugi vähe viltu vedada, aga ega see suvelgi kindel pole, et päike su reisi saadab. Ometi ei teeks paha Cornwall kunagi uuesti, päikselisema ilmaga, üle vaadata. Ja Devon vajab ka kindlasti lähemat uurimist! Teeme juba uusi plaane!

Päikseliste tervitustega!

Sassis päevad

Tuuletallaja ja tema ohver

Meie lastel on koolivaheaeg ja meil Kallega puhkus! Küll on mõnus. On kõigest esmaspäev, aga mul on juba päevad sassis, nii et olen ennast täna mitmel korral tabanud mõttelt, et tegemist on pühapäevaga. Samas, vahet ju pole ;) Tulime just Richmondi pargist jalutukäigult. Robert on meil suur parkide fänn ja iga kord kui temalt uurime, mis ta päeval teha tahaks, ütleb ta, et ta tahaks parki minna. Kuna tegemist on esmaspäevaga, siis oli park inimestest mõnusalt tühi, aga selle eest nägime hulgaliselt loomi. Põhiliselt jäneseid ja oravaid, aga tabasime nö teolt ka linnu, mis hilisema uurimistöö tulemusel osutus tuuletallajaks (i.k kestrel). Ta laulis väga veidra häälega ja kui ma teda fotokaga jahtisin, siis märkasin, et ta istus puu otsas, surnud hiir küüniste vahel (v.t fotot). Kahjuks ei saanud foto kuigi hea kvaliteediga, sest zoom oli üsna suur, nii et National Geographics’i auhindadele see ilmselt ei kandideeri, aga no lahe ikka. Pargist kodu poole jalutades punusin selle aasta esimese võilillepärja (Robi oli lahkelt nõus seda demonsteerima alumisel fotol). Kevad on mõnus! Lugesin lehest, et Eestis on maa jälle valge. No küll on tüütu! Loodan, et kevad sinna kiiremas korras jõuab. 

Robert käis terve eelmise veerandi igal neljapäeval oma klassijuhataja korraldatud muusikaringis. Robi klassijuhataja on lihtsalt maailma kõige rõõmsameelsem ja lahedam õpetaja, nii et tema tundides osalemine on puhas rõõm. Kuna ta tegeleb aktiivselt laulmisega, siis otsustaski ta hakata korra nädalas 1.klassi lastele ekstra lauluõpetust andma hakata. Kuna tung tema tundi oli nii suur, siis tuli tal luua lausa kaks gruppi, millest esimene õppis laule selle veerandi jooksul ja teine grupp hakkab siis õpingutega pihta järgmisel veerandil. Lapsed õppisid laule muusikalist Oliver ja eelmisel neljapäeval, kui muusikaringis oli viimane tund, olid lapsevanemad palutud vaatama, mida lapsed selgeks on õppinud. Mul oli ülihea meel, et Agnes sai ka seda väikest etendust vaatama tulla, sest see oli lihtsalt nii äge. Loomulikult ei etendanud nad tervet lugu vaid ainult üksikuid stseene, aga sellest piisas, et kohati vaimustusepisar silma tuua. Iga lugu saatsid väiksed tantsud või sobivad liigutused ja laste näod olid nii väljendusrikkad, et ei jäänud kahtlustki, et nad olid osasse täiesti sisse elanud. Juunis, kui koolis toimub suvelaat, siis etendavad kaks gruppi ehk koos selle loo suurele auditooriumile. 

Laupäeval käisime Kallega maru põnevas restoranis söömas. Restorani nimi on Inamo ja tegemist on (vist?) Londoni ainukese restoraniga, kus menüü on interaktiivne ja tellimusi saad esitada otse laualt. Asi nägi välja nii, et istusid lauas nagu laud ikka. Nii minu kui Kalle ees seisis tühi taldrik ja taldrikust veidi paremal väike ümmargune süvend, justkui koht klaasi jaoks. Tegelikult oli aga tegemist nähtamatu arvuti hiirega. Niikui sa käe sinna süvendisse panid, ilmusid lauale, sinu ette ikoonid, millel klõpsides avanesid alamenüüd. Kõigepealt valisime endile joogid. Sobiv jook leitud, klõps hiirel ja tellimus oligi esitatud. Möödus vaid hetk ja juba oligi ettekandja jookidega lauas. Edasi läks aga veel huvitavamaks, sest asusime sööke tellima. Iga kord, kui toidul peatuma jäid, ilmus selle pilt su tühjale taldrikule, nii et võisid saada aimu, milline see toit päriselt välja näeb. Tohutu lõbus! Kui söögid tellitud said, siis sai aega veeta näiteks piiludes, kuidas kokad köögis toimetavad. Selleks ei tulnud üldse mitte köögi uksele kõõluma minna vaid piisas hiireklõpsust, kui juba ilmuski lauale väike ekraan, kust said veebikaamera abiga kokkade toimetamisi jälgida. Juhuks, kui lauakaaslane väga igav on, oli võimalik mängida ka erinevaid mänge. Näiteks Solitairet. Lauda „kattis“ kujuteldav muster, mida oli võimalik samuti oma soovi järgi muuta. Võisid valida näiteks tulpide, merelainete, suvise heinamaa vms vahel. Oleneb sellest, mis tuju parajasti on, üks hiireklõps ja „laudlina“ on muudetud. Toidud olid seal maitsvad ja teenindus ülimalt kiire. Tüütu oli see, et muusika, mida seal taustaks (või õigupoolest mitte niiväga taustaks) mängiti, oli äärmiselt tempokas ja kohati tekkis mulje, et olen hoopis diskoteegis, mitte restoranis. Pidevalt oli mulje, et ma pean ruttu tegema, sest mul on kiire, kiire, kiire. Sellepärast me rohkem sinna restorani minna ei kavatse, aga kahju küll pole, et käisime. Kogemus oli igati põnev!

  

Pühapäeva pealelõunal toimus Richmondi teatris Teadusmuuseumi etendus, mida Robert ja Agnes kahekesi vaatama läksid. Richmondi teater on väga lahe koht, kus toimub palju külalisetendusi. Tavaliselt saab etendust vaadata ühe nädala jooksul, nii et valik on väga suur ja vaheldusrikas. Pean piinlikusega tunnistama, et pühapäevane Richmondi teatri külastus oli meie pere esimene kord ja no mina ja Kalle üle ukse kiikamisest kaugemale ei jõudnud. Häbi, häbi, püksis käbi ;) Teadusmuuseumi etendus oli aga olnud väga lahe. Paari tunni vältel tehti kõiksugu katseid, mis loomulikult käisid plahvatuste, tossu ja mürtsu saatel. Kuna Agnes on juba koolis keemiat ja füüsikat õppinud, siis oli temal veel eriti huvitav seda vaadata, sest peale selle, et katse iseenesest põnev oli, sai ta aru ka, miks ühe või teise asja kokku panemine saadud reaktsiooni esile kutsus. Kui mina koolis käisin, siis tehti keemia ja füüsika tunnis umbes üks katse aastas. Ma usun, et tänapäeval ei ole asi nii nukker, sest katsed just ongi ju need, mis keemia ja füüsika huvitavaks teevad. Õnneks teeb Agnes siinses koolis pea iga nädal mingeid katseid, nii et mõned etendusel nähtud asjad tulid talle lausa tuttavad ette. Robert oli aga etendusest sama suures vaimustuses, kui Agneski. Lahe ikka, et selliseid show’sid korraldatakse. 

 

Põhjus, miks ma tavapärase teisipäeva asemel oma lugu hoopis esmaspäeval kirjutan, ei ole mitte selles, et mul päevad seoses puhkusega sassis on vaid hoopis selles, et me põrutame juba homme hommikul kogu kambaga Cornwalli. Ootan seda reisi põnevusega, sest olen alates Inglismaale kolimisest alates tahtnud sinna minna. Mulle meeldib väga kirjanik Rosamunde Pilcher, kes kirjutab selliseid piiri peal naistekaid. Piiri peal selles mõttes, et need pole liiga läilad ja liiga armastusest nõretavad, kuigi ei saa salata, et armastusest on juttu tema lugudes alati. Ma tean, et tema raamatute järgi on tehtud ka hulgaliselt seriaale, mis aga  pidid olema väga läilad. Ma ise pole neist ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et need on kohe väga naistekad. Raamatud on tal aga mõnusad ja mis põhiline, tema raamatute tegevus toimub enamasti just Cornwallis. Nii, et ma võin öelda, et tunnen seda kanti juba üsna hästi ja seda ilma, et ma oleks sinna kunagi jalgagi tõstnud. Kui ma Google Map’i lahti lõin ja Cornwalli kaarti vaatasin, siis nägin seal nii palju tuttavaid kohanimesid, et võiksin vaat, et giidiks hakata. Ma loodan, et ma ei pea pettuma.

Panen nüüd loole punkti ja lähen pubisse, et kokku saada oma hea sõbra Katriniga, keda ma pole küll   kunagi näinud, aga kellega ma olen tänu sellele blogile palju suhelnud ja kelle osas ma tunnen, et tean teda hästi ja et meil on väga hea klapp. Täpselt sama lugu nagu Cornwalligagi ;) Nii, et mind ootavad ees põnevad kohtumised hästi tuntud tundmatutega. Elu on lahe!

Õnnelikku aprilli teile kõigile!