Tuesday 23 April 2013

Seitse

Päike paistab ja see teeb tuju heaks! Sellel aastal on kevad nii aegalse vinnaga, et selliseid ilusaid ja päikselisi ja sooje päevi võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Meie aias olev suur roosade õitega puu pole isegi veel õitsema hakanud. Selle järgi saan aru, et kevad on sellel aastal umbes kolm nädalat oma tavapärasest graafikust maas. Põhjus, miks ma selle roosa mandlipuu õitsemise aega nii täpselt tean on selles, et see puu on alati Robi sünnipäeva ajal õitsenud. Ühel aastal pudenesid sünnipäeval sellelt juba õied, nii et Kalle tegi laste rõõmuks puud raputades aias roosat õievihma.

Laupäeval, kui meie Robi 7 sai, ei olnud õievihmast juttugi, aga õnneks ei olnud juttu ka päris
vihmast, sest päike paistis ja kuigi varjus oli endiselt jahe, siis päikese käes tundus olemine juba õige suvine. Roberti sünnipäevaks olid meile külla sõitnud ka sõbrad Eestist, nii et hommikune laulukoor Robi voodi ees oli kohe eriliselt uhke. Nii vägevat üles laulmist pole meie majas veel enne toimunudki. Kuigi ma olin pannud kella enda meelest väga varajaseks tunniks helisema, siis kahjuks ärkas Robi ikkagi natuke enne mind üles ja ma pidin tal paluma magamist teeselda. Tore, et Robi hea näitleja on. Kui poleks teadnud, et ta tegelikult üleval on, siis oleks küll arvanud, et ta tõesti magab ;) Ma mäletan omast käest, kui raske oli sünnipäevahommikul voodis pikutada ja oodata, kuni perekond mind äratama tuleb. Kuulasin, kuidas emme köögis toimetas ja paberitega krõbistas ja vaiksel häälel teisi üles ajas. Tundus, et neil kulus vähemalt tund aega enne, kui nad mulle laulma tulid. Pissihäda tuli ka alati peale, aga no ei saanud ju teiste üllatust rikkuda ja voodist välja minna. Samas oli see ootus ju ikkagi tore, sest elevus ja rõõm oma sünnipäevast ja ees ootavatest kingitustest kasvas iga minutiga.
Roberti tore päev ei päädinud aga ainult hommikuga. Päeval pidasime pidu koos kogu tema klassiga, kelle me olime kutsunud taaskord kiriku kõrvalhoonesse pidutsema. Alguses jooksid lapsed niisama ringi ja sõid ja siis saabus meelelahutaja, kes neile igasuguseid keemiakatseid ja eksperimente tegi. See naine tundus alguses üsna karm tädi olevat. Kamandas lapsed istuma ja luges kõval häälel ette reeglid, mida nad ei tohi ja mida nad tohivad teha. Mind ennast selline karm kohtlemine veidi hirmutas, aga lapsi ei paistnud see eriti morjendavat. Igal juhul oli kogu programmi vältel kord majas ja sekeldusi ei tekkinud. Tegelikult ilmselt tulebki olla veidi karmim, kui tegemist on ohtlike ainetega. Õnneks proua karmus kadus, kui ta katsete tegemise juurde jõudis, nii et lisaks sellele, et katsed maru kiftilt välja kukkusid, viskas ta ka nalja ja lastel (ja ka vanematel) oli väga lõbus ja huvitav kogu seda asja jälgida.
Kõige ägedam oli see, kui ta purustas kuiva jääd (i.k dry ice) ja sellele keeva vett peale valas. Kuiv jää  ehk süsihappelumi on tahke süsinikdioksiid, mis muutub tahkest olekust otse auruks kui sellele keeva vett peale valada. Maru äge oli vaadata, kuidas suurest kausist justkui nõiakaev sai ja kuidas aur kogu põranda kattis.
Kui katsed läbi said, siis tõime laulu saatel saali tordi. Palusin oma Eestist tulnud sõpradel häid nelinurkseid küpsiseid tuua ja tegin ühe õige küpsisetordi. Siin minu meelest nii häid tordiküpsiseid saada ei ole. Paistis, et tort meeldis kõigile, sest alles jäi seda vaid mõni üksik tükk.
Õhtul tellisime koju sushit ja pidasime maha ühe mõnusa koduse peo, kus põhiatraktsiooniks kujunes õhupallidest heeliumi hingamine ja selle mõjul peenikeseks muutunud häälega rääkimine. Ma pole enam ammu nii palju naernud, kui sellel õhtul. Robi jäi oma sünnipäevaga igal juhul väga rahule ja see ongi ju põhiline.

Meie sõbrad lahkusid eile ja sellega sai ka punkt pandud meie siinsele koduse hotelli pidamisele. Suur rõõm oli kõiki sõpru, kes meile selle pea 4 aasta jooksul külla jõudsid, siin võõrustada ja kes ei jõudnud, no siis nüüd pole enam midagi teha. Rong on läinud ja pood on kinni ;) Ja mul pole sellest põrmugi kahju!!! Ees ootab veel kolm nädalat asjade sorteerimist ja kolimise planeerimist, aga see on ainult puhas rõõm. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks mu elevus läheb.


Kallistan teid kõiki!!!


Tuesday 16 April 2013

Kolm päikselist päeva



Ma imestan alati kui ergutavalt võib mõjuda üks pikk nädalavahetus. Tegelikult polegi ju vaja nädalate viisi reisida selleks, et ellu väikest vaheldust tuua. Mitte, et ma saaks vahelduse puudumise üle kurta, aga sellegipoolest mõjus meie kolm päeva kestnud reis Barcelonasse nagu kirss koogil. Seal oli lihtsalt nii mõnus! Eks oma osa mängis kindlasti ka imeilus ilm. Sooja oli just parajalt, veidi üle 20 kraadi, nii et ei olnud liiga kuum, et see ekskurseerimist segaks ja samas oli sooja ikkagi piisavalt selleks, et tuulevaikses kohas päikest võtta.

Barcelona on väga ilus linn. Seal on mõnusaid promenaade ja jalakäiatele mõeldud tänavaid või kui just terve tänav pole jalakäiatele eraldatud, siis on  kahe autosõidurea vahel suur ja lai palmidega ääristatud kõnnitee jalakäiatele. Minu meelest nii mõnus!
Veetsime terve laupäeva Barcelonat avastades. Agnes sai seal kokku vahetusõpilase Albaga, kes meil siin eelmisel kevadel külas käis ja kellel Agnes pärast omakorda ise Barcelonas külas oli. Nii tore, et noored endiselt suhtlevad. Minu meelest tuleb selliseid suhteid väga hoida. Axi hispaania keel on väga palju arenenud, nii et päris mitmel korral oli Agnes meile tõlgiks. Hispaanlased ei ole eriti osavad inglise keele valdajad (kuid kordades paremad, kui näiteks prantslased), nii et Axi keeleoskusest oli suur abi. 
Barcelona jahisadam
 
Barcelonas on mõnusad promenaadid
Kõige vägevama mulje jättis meile Barcelonas turg, kuhu me puhtjuhuslikult sattusime. Turg kandis nime Mercat de Sant Josep/ La Boqueria ja see asus otse jalakäiatele mõeldud La Rambla tänava kõrval. See on suur katusealuses asuv turg, mis lausa kihab melust. Turul müüdi värskeid puu-ja juurvilju, ohjeldamatult sinke, vorste ja muid lihatooteid, kala ja teisi mere-elukaid, saiu ja saiakesi, komme ja muid maiustusi ja kõike muud, mida saab suhu pista. Seal olid pikad letid värkselt kohapeal valmistatud toitudega, mis levitasid hurmavaid aroome, aga kuhu oli täiesti võimatu kohta saada, sest rahvas lausa tungles lettide ääres. Ostsime kaasa värskelt viilutatud sinke ja puuvilju ja jalutasime mere äärde piknikku pidama. Kevadisel ajal reisimise juures on see hea asi, et rahvast on igal pool hulga vähem, kui turismi tipphooajal. Ma kujutan ette, milline inimeste summ seal suvel ringi voorib. Eks rahvast oli nüüdki, aga see oli ikkagi veel üleelatav. 
Turg oli võrratult värvikirev
 
Mõnus melu tänavakohvikutes
Kui need lilled kõik ükskord õitsema hakkavad, siis pole maja enam nähagi
 
Pesu kuivab
Õhtu lõpetuseks läksime Park Güelli, mis on El Carmel’i mäel asuv park, mille projekteeris arhitekt Antonio Gaudi. Park ehitati aastatel 1900-1914 ja see kujutab endast aia-ja arhitektuurikompleksi, kus 17 hektaril asuvad kaunilt kujundatud lillepeenrad ja puudesalud, mille vahel on mosaiikidest kokku pandud kujud ja ehitised. See on midagi enneolematult erilist ja ägedat. Lisaks kõigele on pargist avanevad vaated lihtsalt võrratud. Kogu see park näeb välja nagu mingi muinasjutt. Kahjuks pole mul väga head fotot, et seda muinasjutulisust välja tuua, nii et peate ise kohale minema ja seda imet vaatama.
Park Güellist on ilusad vaated Barcelonale
 
Mosaiikidest kujud...
 
...ja kaunistused
Ma olen juba ennegi tähele pannud, et suurlinn on ikkagi suurlinn. Olgu ta siis kui äge tahes, sügava emotsiooni ja hea tunde hinge jätavad väiksemad paigad ja hoopis lihtsamad rõõmud, kui seda on suurlinna sagin ja hooned, mis panevad sind sipelgana tundma.
Sellepärast  oligi mul hiiglama hea meel, et meie hotell ei asunud mitte Barcelonas vaid Barcelonast 35km edelasse jäävas mereäärses linnas nimega Sitges. See on imearmas linn, kus on nii vanaaegseid kitsaid tänavaid ja lahedaid maju, mille rõdudel ja aknalaudadel lillesülemid ripuvad, kui ka moodsat arhitektuuri ja mugavaid hotelle. Seal on lugematu arv kohvikuid, baare ja restorane ja lausa 17 randa. Nii liivase põhjaga, kui ka kiviseid. Vali, millist tahad! Sitges’i kutsutakse mini-Ibizaks ja Hispaania Saint-Tropezi’ks. Linn pidi olema populaarne geide ja lesbide seas, kes pidid seal armastama puhkamas käia. Meie ei pannud nende eriliselt suurt konsentratsiooni seal aga küll tähele, aga võib olla on ka asi selles, et Londonist tulles ei panegi selliseid asju tähele. Siinne seltskond on ju erakordselt kirju. 
 
Sitges
Sitges'is on mõnusad tänavad


Igal juhul tundsime me endid Sitgesis tohutu hästi. Meie hotell asus otse mere ääres, nii et lainete loksumist oli kuulda ka hotellituppa. Jätsime isegi ööseks rõdu ukse lahti, et mere hääle uinutavat kõla kuulda. Hommikuks ostsime hotelli all asuvast poekesest sooje saiakesi, istusime oma rõdul, jõime kohvi ja sõime saiakesi ja nautisime elu.

Vaade meie rõdult

Pühapäevast saigi meil Sitges’i päev. Meie hotell asus pika rannapromenaadi lõpus. Hotellist sai tasuta rentida jalgrattad ja nendega linna keskusesse sõita. Meile ei pidanud sellist varianti kaks korda pakkuma. Küll oli mõnus mööda mereäärset laia promenaadi sõita! Päike paistis, tuuleõhk silitas juukseid ja naeratus näol oli nii suur, et lind oleks võinud vabalt suust sisse lennata.  
Kolm rõõmsat ratturit (neljas teeb pilti)
 
Sellist promenaadi pidi sõita on lausa lust
Linna jõudes võtsime kohvikus väiksed õlled ja  mõnulesime natuke aega rannas. Axi sõber Alba oli meile öelnud, et Sitges’is tasub kindlasti paellat süüa, sest nii head paellat naljalt kuskil mujal ei saa. Ja me ei pidanud pettuma! See viis tõesti keele alla! Robi paellat ei söönud. Robi sõi kogu reisi jooksul igal võimalusel rannakarpe. Ta on meil juba nii suureks rannakarbi eksperdiks saanud, et kui ühes teises linnas talle karbid toodi, siis Robi nuusutas neid, maitses ja ütles, et need on nii vastikud, et tema neid ei söö. Me maitsesime ka Kallega ja need olid tõesti halvaks läinud. Õnneks ei saanud me neist karpidest mingit kõhuhäda. Hea ikka, kui mees teab, mis mees teeb. Ma natuke kardan mereande (kuigi armastan neid süüa), sest kui need ikka halvaks on läinud, siis võib see väga kurvalt lõppeda. 
Robi oma lemmikutega

Peale kosutavat lõunat sõitsime tagasi hotelli, parkisime rattad ära ja läksime randa peesitama. Robert oli peaaegu kõik need kolm tundi, mis me rannas olime, vees. Ma ei saa öelda, et vesi soe oli. See oli minu meelest põrgulikult külm, nii et ma ei olnud nõus rohkem, kui ainult varbaid, märjaks tegema. Lastel minu meelest puudub külma tunnetus. Päike oli aga mõnus ja väikese jume saime kõik peale. 
Meie rand

Õhtul võtsime uuesti rattad ja sõitsime tagasi Sitges’isse, et kohalikega koos tapas-baaris ennast vaat, et oimetuks süüa. Seda baari märkasime juba päeval, aga siis ei pääsenud me löögile. Õhtul olime kavalad ja läksime kohale veidi enne, kui kohalik rahvas endid õhtusöögile asutab (mis juhtub kuskil 9 paiku). Baariletil oli lugematu arv erinevaid tapaseid – saiaviil all ja selle peal midagi head ja maitsvat. Süsteem käis nii, et igale külastajale anti taldrik ja ta võis ise leti pealt võtta, mida hing ihkas. Iga tapas oli saia külge kinnitatud puust orgiga. Arvet maksma minnes loeti orgid kokku ja selle järgi esitati ka arve. Aeg-ajalt toodi letti sooje suupisteid ja iga kord, kui midagi uut köögist kohale saabus, helistas baarman kella, et kohalolijatele teatada uue hõrgutise saabumisest. See oli tõeliselt mõnus viis õhtustada. Läksime muidugi natuke liiale nende maitsmistega ja kõht sai hirmus täis. Seda mõnusam oli pärast rattal tasakesi läbi tuledesäras linna hotelli veereda.

Esmaspäeval käisime matkamas. Sõitsime Garraf’i rahvusparki, et seal natuke seigelda ja ümbitsevaid vaateid nautida. Tee läks otse mäkke, nii et mul oli vahepeal selline tunne, et kohe kukub auto kummuli ja me lendame uperkuuti. Tänasin õnne, et mina ei pidanud roolis olema.
Jalutusradasid on Garraf’i rahvuspargis päris mitmeid. Me käisime seekord ühel sellisel, mis viis lähikonna kõige kõrgema tipu otsa. Teekond kulges enamasti mööda üsna mõnusat rada ja ei olnud eriti raske. Ainult kõige viimane lõpp nõudis natuke rohkem vaeva ja pisut ronimist, mis aga ennast kuhjaga ära tasus, sest vaated olid imeilusad! Näha olid kõik ümberkaudsed mäed ja ka meri! Me oleme ikka üks kamp vaadete fänne. Oleme neid nüüd viimasel ajal oma vaadete-kogusse kohe palju saanud. Üks ilusam, kui teine! Mäed olid Garrafi’s ilusad, aga ma pean tunnistama, et Šotimaa mäed meeldisid mulle ikkagi natuke rohkem. Hispaanias meeldis rohkem aga see, et ma sain neid vaateid nautida lühikestes pükstes ja särgis ja mitte müts peas ja kindad käes ;) 
Imelised vaated Garaffi rahvuspargis olevatele mägedele
 
Meie olime seal!
Peale matka käisime veel natuke rannas peesitamas ja söömas ja siis oligi aeg Hispaania päike kotti pista ja Inglismaale kaasa võtta. Robert oli lahkumise üle nii nukker, et keegi meist ei tohtinud kogu lennujaamas viibimise aja ega ka hiljem lennukis sõnu „Hispaania“ ja „Barcelona“ suhu võtta, sest Robil tikkus lihtsalt muidu kurbuse pisar silma. Õnneks pole Barcelona kaugel ja me saame sinna teine kord tagasi minna ja ma olen täiesti kindel, et seda me ka teeme.

Hetkel paistab küll, et meil õnnestus osa Hispaania päikesest endaga kaasa tuua. Jäägu see nii!

Palju päikselisi tervitusi teile kõigile!

Wednesday 10 April 2013

Chelsea, Chelsea!!!


Ootusärev Robi enne mängu algust

Robert ei jõudnud oma õnne ära uskuda, kui selgus, et ta saab minna vaatama oma lemmik jalkaklubi, Chelsea, mängu. Piletid ostis tegelikult Kalle sõber, kes aga selle tõttu, et mäng päeva võrra edasi lükati, ei saanud seda enam ise vaatama minna. Robi oli muidugi sellise ootamatu võimaluse üle hirmus õnnelik. Mäng toimus pühapäeval ja juba varajasest hommikutunnist saadik käis Robi kodus ringi, Chelsea jalkaklubi riietus seljas ja küsis iga kümne minuti tagant, et kas on aeg juba minema hakata. Mind kahjuks mängule kaasa ei võetud. Ma küll pakkusin Robile, et äkki ta tahab minuga seda vaatama minna, aga Robert leidis, et see oleks ikka väga mage ja et tema tahab ikka issiga minna. No ei ole meie peres seda võrdõiguslikkust. Mina kõlban jalkat mängima ainult hädapärast siis, kui Kallet kodus pole.
Mäng oli olnud vägev. Chelsea vastaseks Sunderland, kes esimesel poolajal värva lõi, nii et
Eriti õnnelik Chelsea-fänn
poolaeg lõppeski seisuga 0:1. Robi oli olnud terve vaheaja üsna nukker. Õnneks algas teine poolaeg palju paremini ja Chelsea lõi juba üsna alguses viigivärava, millele õige varsti järgnes ka teine värav. Neid mõlemaid õnnestus Robil ja Kallel väga hästi näha, sest nad istusid väravale väga lähedal. Terve staadion oli möiranud ja Chelseale kiidulaulu laulnud. Robi esitas pärast kodus meile kogu staadionil kuuldud repertuaari. Roberti suureks rõõmuks (ja kõigi teiste Chelsea fännide rõõmuks muidugi ka) lõppeski mäng seisuga 2:1 Chelsea kasuks. Oh seda õnne ja rõõmu! Ma isegi natuke kartsin, et kui Chelsea peaks kaotama, siis see oleks Robile suur löök. Hea, et seda ei juhtunud.

Värvilised rannamajakesed Bournemouthi rannas
Esmaspäeval sõitsime Axi ja Robiga Bournemouthi linna. Ilma erilise põhjuseta ja lihtsalt niisama. Ööbisime oma siinses lemmik hotelliketi hotellis Premier Inn. Asi polekski ehk mainimist väärt, kui hotell poleks osutunud selliseks vaatamisväärsuseks. Premier Inn’i hotellid on tavaliselt kõik ühesugused. Nii, et sa tead täpselt, mis sind tuppa astudes ees ootab. Olenevalt toa asetusest, asub vannituba ühel või teisel pool, aga muu kõik on alati täpselt ühesugune. Sellepärast oli meie üllatus suur, kui juba hotelli fuajee tundus väga suurejooneline ja uhke. Kahtlesime isegi, et kas me ikka õigesse kohta läksime. Tuli välja, et läksime küll. Tuppa jõudes ei uskunud me aga oma silmi. Tuba oli suur nagu sviit ja toast läks uks suurele rõdule, kust avanes vaade merele. Ma ei saa mainimata jätta, et meie toa hind oli 29 naela. Kogu sisustus oli väga stiilne. Uurisime hiljem administraatorilt, et kuidas see hotell nii äge ja üldse mitte premier-innlik välja näeb. Tuli välja, et see hotell oli ehitatud kunagi 1930ndatel ja see oli kunagi olnud Hiltoni Hotell. Kuna maja ise on väga stiilne, siis otsustati ka sisustus samas art deco stiilis kujundada ja loobuda tavapärasest lihtsast väljanägemisest. Hotelli all pidi asuma suur ööklubi ja spa, kus isegi The Beatles’i bändimehed olid kunagi lõbutsemas käinud. Kuna aga ööklubid ja spaad pole Premier Inn’i, kui odavhotelliketi, põhimõtetega kooskõlas, siis seisab hetkel kogu keldrikorrus lihtsalt kasutuna ootel. Sellest on muidugi kahju.
Bournemouth ise oli aga väga tore mereäärne linn, kus on suur ja lai liivarand, mõnusad
Bournemouthi rand
rannamajakesed ja armsad rannakohvikud. Ilm kahjuks rannas peesitamiseks sobiv polnud, aga tore oli seal jalutada sellegipoolest. Minu meelest on mere ääres alati mõnus olla, olenemata ilmast. Bournemouthis on palju ilusaid parke, kus kasvavad männid ja palmid ja on palju kiviktaimlaid. Kesklinnas on jalakäiatele eraldatud terve tänav, kus on mõnus shopata või kohvikutes istudes inimesi vaadata. Rannas asub ka Akvaarium (või kalamuuseum nagu Robi neid kutsub), kus me mõnusalt mere-elu uurides aega veetsime. Tegime ka väikse treti Bournemouthi külje all asuvasse linna nimega Highcliffe, kus pidi kuulu järgi olema võimalik leida fossiile. Oma kogemusest võin nüüd öelda, et kes fossiile leida tahab, sel tasuks ikka Lyme Regisesse minna (käisime seal veebruaris), sest vähemalt meil küll Highcliffe’s ühtegi fossiili leida ei õnnestunud. Ju oli asi ka selles, et me otsisime neid rannalt, kui tegelikult oleksime pidanud minema savisele pangale ranna kõrval, kust oleks olnud võimalik neid savis tuhnides leida. Meid see savimägi aga kuidagi ei kutsnud. Eriti, et iga natukese aja tagant nägime, kuidas savi sisse oli keegi oma kummiku või kinga jätnud. Kuna meil vahetusjalatseid kaasas ei olnud ja võimalus, et me oma ainumatest jalavarjudest ilma jääme, ei erutanud, siis jäidki fossiilid meist sinna, kus nad olid. Auguga kive leidus seal aga lademetes ja meie kogu sai mitme eksemplari võrra täiendust.

Reedel põrutame Barcelonasse. Elul on hoog sees! Lahe! Ilm on meil endiselt jahe ja vihmane. Loodan, et Barcelonas saame lõpuks ka suvist soojust tunda ja kui õnnestub, siis selle ka Inglismaale kaasa krabada (ja osa sellest ka Eesti poole teele panna).


Olge mõnusad!