Preili Päiksekiir

Jõudsime just oma nädalaselt Eesti reisilt tagasi! No küll seal oli ikka ilus! Lund oli rohkem, kui mõnel talvel, aga et päike paistis kogu nädala, siis sulas lumi iga päevaga lausa silmnähtavalt. Räästad tilkusid ja kõnniteedel olnud jää jäi iga päevaga üha väiksemaks. Imelik, et Eestis elades ei pane tähele, kui palju õhku seal on. Londoni saastunud õhust tulles aga lööb see värskus juba lennujaamas ninna. Ja see kevade lõhn! Seda ikka mujal maailmas ei ole. Tore oli seda kevade algust oma silmaga näha ja omal nahal tunda.

Roberti koolikatse läks väga hästi ja see mure on nüüd murtud. Robi on kooli nimekirjas ja selgus on majas. Suur tänu kõigile pöidlahoidjatele! Katse ise oli väga inimlik. Lapsed istusid viiekesi klassis ja õpetaja lihtsalt vestles nendega. Mängiti mängu, kus üks ütles sõna ja teine pidi siis selle tähega, millega sõna lõppes, järgmise sõna ütlema. Natuke loeti ja tehti tekstülesannet. Ühesõnaga, ei midagi kaelamurdvalt rasket.

Mul on aga ju täiesti rääkimata jäänud oma viimasest FOCUSes töötamise päevast, mis oli nii armas, et pisar tuli peaaegu silma (peaaegu sellepärast, et ma lihtsalt pole nutja tüüp, kui oleksin, siis oleks ikka lausa meeleliigutusest nutta lahistanud).

Minu FOCUSe punt: Ana-Beatriz, mina ja Valeria

Kunagi keskpäeval ütles minu ülemus, et nad tahaks minuga veel paari asja arutada enne kui ma ära lähen ja palus mul koosolekute ruumi minna. Rabasin oma märkmiku ja pastaka kaasa ja läksin. Tuppa astudes oli seal aga kaetud laud, lilled, kingitused ja suur kuhi sushisid (minu lemmikud!) Ei mingit koosolekut vaid hoopis pidulik lõunasöök! No nii vahva! Mind kutsuti FOCUSes ühe raamatu-ja multikategelase järgi Little Miss Sunshine (väike preili Päiksekiir), sest nad ütlesid, et iga kord, kui ma kontorisse astusin, siis oli mul hea tuju ja naeratus näol. Eks ma vist olen jah selline rõõmsameelsemat sorti tüüp. Mulle tegi mu hüüdnimi muidugi suurt rõõmu. Little Miss Sunshine on selline ümmargune kollane ja rõõmus tegelane ja kogu laud oli kaetud kollastes toonides. Kingituseks oli Little Miss Sunshine raamat ja sama sarja teise tegelase Miss Splendid (Preili Oivaline) raamat. Nali on selles, et sõna „splendid“ on minu lemmik inglise keelne sõna ja ma kasutan seda igal võimalusel. Nii, et sellest siis see kingitus. Mulle kingiti veel naljaga pooleks, aga samas tähenduslikke kingitusi, aga neil ma pikemalt ei peatugi. Põhiliseks kingiks oli käekett, mille küljes rippumas kulon kirjaga „FOCUS 2013“. No lihtsalt tohutu armas! Mulle nii meeldib siinne komme sünnipäevalast või siis muud tähtpäevalist üllatada. Eestis on ju kombeks, et sünnipäevalaps katab laua või töölt lahkuja kostitab neid, kes tööle edasi jäävad. Tegin siiski ka oma töökaaslastele väiksed kingitused. Meil oli tööl selline naljaga pooleks auhind, et kes millegi eriti heaga hakkama sai, sellele kingiti pulgakomm. Ostsin siis kõigile šokolaadi-pulgakommid ja kirjutasin iga kommi juurde väikse kaardi. Kaardile kirjutasin erinevaid ütlemisi, mida ma olen siin elamise ajal kogunud.

Little Miss Sunshine tort

Hakkasin huvitavaid väljendeid koguma umbes paar aastat tagasi. Mul on neid kogunenud juba üsna palju ja mõned neist on päris lõbusad. Näiteks „Do you need a hand?“ Otsetõlge oleks „Kas sa vajad kätt?“ , aga tegelikult tähendab see, et kas sul on abi vaja. Hetkel ma neil väljenditel rohkem ei peatugi. Panen need mõni teine kord siia kirja. Kaartidele, väljendi alla, kirjutasin oma isikliku meiliaadressi ja Eesti telefoninumbri, et töökaaslased minuga ikka ühendust saaksid võtta, kui nad Eestisse tulemas on. Kõigile meeldisid need väiksed kingitused väga ja mul oli selle üle muidugi lõpmata hea meel. Peo kulminatsioon saabus aga tordiga, mille minu töökaaslane Nancy oli ise valmistanud. Nancy on suur küpsetaja ja teeb maailma kõige ilusamaid ja ka tohutu maitsvaid torte ja kooke. No ja seekord oli ta ennast ikka igatepidi ületanud, sest tordil ilutses Little Miss Sunshine, mille Nancy oli sinna ise meisterdanud. Ma olen tõesti õnnelik, et ma FOCUSe kampa sattusin. Ma usun, et ilma nendega oleks minu Londoni elu ikka väga palju nukram olnud.

Rohkem ma hetkel enam ei pajatagi, sest lähen asju pakkima. Homme hommikul sõidame Šotimaad avastama. Loodetavasti on ilm kuiv ja päikseline!

Kallistades!

Nalja nabani

Juba üle kuu aja vallutasid poode punased klounininad ja klounininasid kandvate nägudega T-särgid. Inimesed ostsid ninasid ja särke ja tundsid ennast hästi. Mul võttis ikka aeg, et aru saada, mis asjaga tegemist on. Kui aus olla, siis ei ole klounininad just minu lemmik ehe näos ja need pluusid tundusid suisa tobedad ja ostma just ei kutsunud. Vaatasin neid asju ja aru ei saanud, mis jama see on? Nutikam lugeja arvab juba kindlasti ära, et tegemist oli järjekordse heategevusliku üritusega. Ettevõtmine kannab nime „Red Nose Day“ (e.k Punase Nina Päev), mida korraldab organisatsioon nimega Comic Relief ja seda juba 25 aastat. Idee on läbi nalja tegemise heategevuseks raha koguda. Raha kogutakse spetsiaalsete toodete müügist (ninad ja pluusid ja muu pudi-padi), £1 naelasest vabatahtlikust annetusest paljude poodide kassas enne summa maksmist, korjandustest, mis leiavad aset koolides ja töökohtadel ja telešõul, kuhu helistades saavad inimesed raha annetada.

Sellel aastal toimus Red Nose Day 15.märtsil ehk eelmisel reedel. Agnese ja Roberti koolid võtsid ka üritusest osa. Lapsed võisid kooli minna punased ninad peas ja koolivormi asemel võis kanda oma riideid. Soovitatavalt midagi punast. Mõlemas koolis toimusid koogimüügid, mille tulu läks Comic Relief’le ja muidugi tuli tasuda ka £1 või £2 selle eest, et sa koolivormita kooli läksid. See raha läks jälle heategevuseks. Agnese kool oli naljategemise veel eriti tõsiselt ette võtnud, sest lapsed võisid £1.50 tasu eest õpetajaid vahtu täis papptaldrikuga visata. Ax ütles, et kõik õpetajad sellest aktsioonist osa ei võtnud, aga uljaid õpetajaid leidus piisavalt, et kena summa kokku koguda. Ma ikka imestan brittide huumorimeele üle. Kas Eestis tuleks see üldse kõne allagi, et õpetajad laseks lastel ennast taldrikutäie vahuga loopida? Ax kedagi ei pildunud, sest need õpetajad, keda ta oleks hea meelega visanud, ei olnud sellest möllust osa võtnud.

Kogu ürituse kulminatsioon saabubki õhtuse BBC korraldatud telešõuga, kus kuulsused nalja viskavad, jaburdusi teevad ja muidugi innustavad inimesi võimalikult palju helistama, et raha koguda. Selle aasta saate kõige pöörasem nali oli see, et laulja Jessie J lõikas otse eetris oma pikad, tagumikuni ulatunud juuksed nulli. Mida kõike heategevuse nimel ei tehta?! Praeguseks hetkeks on kogutud juba uskumatu summa 75 107 850 naela!

Mõni aeg tagasi käisime Roberti koolis arenguvestlusel. Ma olen tahtnud sellest juba tükk aega kirjutada, aga kogu aeg on nii palju muid teemasid, nii et see on tahaplaanile jäänud. Mulle meeldib Robi arenguvestlustel käia, sest see on minu ainuke võimalus tema vihikuid näha. Talle antakse küll igal nädalal ka koduseid töid, aga see on ainult tilk meres võrreldes sellega, mis nad tegelikult seal koolis teevad. Matemaatika vihik pani mind taaskord silmi pööritama. Uskumatu, mida nad seal teevad? Näiteks sellised arvutused 78 + ? = 100 Ikka päris raske minu meelest 6-aastastele. Või siis kordinaat-teljestik, kus neil tuli leida punkt, siis juhendi järgi astuda paar ruutu põhja poole ja siis kolm sammu ida poole ja leida see punkt, kuhu ta siis niimoodi jõudis ja see kirja panna. Huvitav, et Robi pole kunagi kurtnud, et mata raske on või igav ja õpetaja kinnitas ka, et Robi asub alati suure elevusega asja kallale, ükskõik mis teema siis parajasti käsil ka poleks. Mulle tundubki, et nad õpetavad neid asju lastele kuidagi nii kergelt ja arusaadavalt, et see ei tekitagi lastes tõrget, et issakene, ma ei oska/ei saa/ei taha.

Inglise keeles kirjutavad nad praegu kirjandeid, üritades kasutada võimalikult palju huvitavaid sõnu ja erinevaid lause alguseid. Ükskord oligi Robil kodune töö, kus tal tuli kirjutada jutuke. Talle anti koolist pilt, kus peal oli džungel, palju loomi ja taimi ja ta pidi selle kohta jutu kirjutama. Õpetaja oli kirjutanud, et tuleb kasutada "powerful words" (e.k võimsad sõnad). Ma küsisin Robilt, et mis need powerful words siis on. Robi ütles, et ta toob mulle näite ja hakkas seletama: "No kui ma ütlen sulle, et "Seal seisis mees", siis on see ju kole igav ja ei ütle sulle mitte midagi. Aga kui ma  ütlen, et "Suure puu all seisis üks vaga paks mees, kellel olid hirmus suured vuntsid ja lontis püksid", siis on see ju palju huvitavam". Mulle tundub, et õpetaja seletab lastele asju tõesti hästi ja nii, et nad aru saavad.

Õpetaja kiitis Roberti õigekirja ja et vigu tuleb aina vähem ette. Eks seda seletab ka asjaolu, et Robi on viimasel ajal palju paremini lugema hakanud ja lausa naudib lugemist. Õpetaja pani aga südamele, et otsekõne märgid ei tule Robil veel alati päris õigesti välja (!), et neid tuleks harjutada. Loorberitele puhkama jäämisest pole juttugi! Oled küll tubli, aga alati saab olla natuke veel tublim ;) Tegelikult mulle see mõtteviis täitsa meeldib. Eriti, et see innustamine käib kuidagi rahulikult ja rõõmuga.

See on minu viimane töönädal FOCUSes. Imelik mõelda lausa. Olen kurb ja rõõmus korraga. Me kolime küll Eestisse alles kahe kuu pärast (või isegi natuke vähem kui 2 kuu pärast), aga et meil on enne nii palju plaane ja et asjad vajavad sorteerimist, siis ma otsustasin selle nädalaga oma siinsele tööle punkti panna. Kolm aastat lendas nagu linnutiivul!

Üldse hakkab meil nüüd olema palju „viimaseid“. Eile oli Roberti viimane jalkatrenn. Ma ei hakanud teda enam kevadiseks hooajaks kirja panema, sest ta saaks sellest kohal käia vaid paaril nädalal. Treener oli tal võimas, pikka kasvu, kiilaspäine mustanahaline mees. Selline tõeline jalgpallur. Uhke oli teda vaadata poistekarja juhendamas. Ta kiitis väga Robertit. Ütles, et Robi on väga andekas jalgpallur, kiire ja osav ja ülimalt sõnakuulelik ja et tema treener olla on lausa rõõm. Ta avaldas lootust, et ehk puhub Robi kunagi Eesti jalgpallile hinge sisse. Tore oleks!

Meie elu võtab nüüd meeletu hoo sisse, sest veel enne, kui me päriseks Eestisse tagasi kolime, ootab meid ees palju põnevat nii Eestis, Šotimaal, Inglismaal kui ka Hispaanias. Nii, et ma nüüd ei teagi, kuidas ja millal ma oma blogilugusid postitama hakkan. Ilmselt siis, kui aega on. Järgmine nädal jääb kindlasti vahele, sest siis oleme Eestis. Hoidke Robile kooliküpsuse testiks pöialt! Ma usun, et kõik läheb hästi, aga tagavara pöidlahoidjad kuluvad alati marjaks ära ;)

Olge rõõmsad!

Rõõm

Eile oli minu elu üks kõige õnnelikumaid päevi! Ma sain teistkordselt tädiks! Ma ei oskagi kohe seda rõõmu kirjeldada! See on umbes sama nagu oleks ise lapse saanud, ainult et rõõm on seda suurem, mida väiksem on minu vaev ja kohustus. See oli nüüd küll väga isekas avaldus, aga nii see on. Tädi olla on puhas rõõm ja ma olen tõesti üliväga õnnelik! Ainult sellest on kahju, et ma ei saa väikest ilmakodanikku veel oma silmaga näha. See on ikka suur miinus kallitest inimestest kaugel elamise juures, et selliste tähtsate sündmuste puhul ei ole võimalik kohe kohale tormata. Õnneks ei ole enam kaua aega jäänud oodata. Lähme Agnese ja Robertiga juba kümne päeva pärast korraks Eestisse, sest Robil tuleb seal oma kooliküpsust tõestada. Kõlab päris naljakalt, kui arvestada, et ta on juba kolm aastat siin koolis käinud, aga no pole midagi teha. Kord on selline. Samas võivad mõned eesti keelsed väljendid Robis kindlasti segadust tekitada. Meil on paar Eesti töövihikut kooli minejale ja kuigi enamus sealsetest ülesannetest on Robi jaoks käiktegu, siis pani teda kukalt kratsima töökäsk „leia hulk“. Asi iseenesest ju lihtne, aga seda sõna „hulk“ polnud ta ealeski kuulnud. Sellepärast ei hakanud me Robi puhul eliitkooli isegi mitte kaaluma ja kavatseme ta panna oma kodule kõige lähemal asuvasse kooli. Tõsi, tegemist on üsna hea kooliga ja tahtjaid on sinna rohkem, kui neid, kes koha saavad, aga sellegipoolest ei ole tegemist mingi Eesti mõistes super kooliga. Minu meelest on väga oluline, et lapse kool asuks kodule lähedal. Nii on mõnus peale tunde sõpradega koos mängida ja neid külla kutsuda ja peale selle ei tule lapsevanemal taksojuhti mängida.

Eelmisel reedel saime järjekordse elamuse võrra rikkamaks. Käisime Axi ja Robiga Justin Bieberi kontserdil. Tegelikult ei olnud meil alguses üldse plaanis Bieberi kontserdile minna. Jahtisime hoopis Beyonce pileteid, millest me aga ilma jäime. Olin küll varakult platsis, aga siiski mitte piisavalt vara, et piletid endale napsata. Need müüdi läbi lausa 12 minutiga.

Robert on meil aga tohutu Justin Bieberi fänn. Ta tellis tema viimase plaadi endale lausa jõulukingiks. Ma ei arvanud Justin Bieberist enne suurt midagi ja pidasin teda üheks üsna tüütuks titehäälseks laulupoisiks, aga see viimane plaat „Believe“ muutis minu arvamust. Tundub, et poisikesest hakkab saama mees. Niisiis juhtuski, et kui ma olin Beyonce piletitest suu puhtaks pühkinud, vaatasin veel veidi pileteid müünud firma kodulehel ringi ja märkasin, et mõned piletid Bieberi peatselt Londonisse saabuvale kontserdile on veel täitsa saadaval. Robi oli seda kuuldes muidugi meeletult rõõmus ja ka Ax arvas, et võiks ju täitsa minna teda kuulama ja vaatama. Kalle arvas jälle, et temal poleks meievaba reede õhtu vastu midagi ja keeldus kategooriliselt meiega kampa löömast. Mõeldud-tehtud ja piletid ostetud! Õnneks hoiatasid minu töökaaslased mind teismeliste fännitaride kisa eest ja soovitasid kõrvatropid kaasa võtta. Võtsin nende soovitust kuulda ja hea oli, et seda tegin, sest ilma kõrvatroppideta poleks ma vist muusikat õieti kuulnudki.

Jõudsime kontserdipaika üsna vara, nii et meil õnnestus näha ka kõiki kolme eelsoojendajat. Meile esinesid noor räppar Jaden Smith (näitleja ja laulja Will Smith’i poeg) ja ilus poiss Cody Simpson, kellest me midagi polnud enne kuulnud, aga kes laulis täitsa hästi ja keda oli ka ilma lauluta kena vaadata ;) Eriti meeldis meile aga viimane eelsoojendaja, Carly Rae Jepsen, kelle kaks lugu – Call Me Maybe ja Good Time – olid isegi mulle teada, nii et röökisime koos muu publikuga täiest kõrist kaasa. Robert oli suures elevuses ja ei jõundud Justin Bieberit ära oodata. See oli Robi jaoks üldse esimene kord nii suurel kontserdil käia. Elevus kasvas iga minutiga! Ma ei saa eriti aru, miks staarid nii kaua lavale tulekuga jorutavad. Eelsoojendajad on rahva üles kütnud ja nemad ei tule ega tule. Kui me Rihanna kontserdil käisime, siis ootasime teda ligi tund aega ja pidime juba igavusse peaaegu ära surema. Justin Bieber meid õnneks nii kaua oodata ei lasknud. Kümme minutit enne tema lavale astumist hakkas kell ekraanidel käima ja iga kord, kui minut täis sai, huilgas terve saalitäis rahvast täiest kõrist.

Ja siis ta tuli! Bieber lendas rauast tiibadel lavale ja saalis läks selliseks mölluks, millist ma polnud veel kunagi varem näinud ega kuulnud. Mõned neiud nutsid, teised olid peaaegu minestamise äärepeal, paljud vehkisid kaasa toodud plakatitega ja ülejäänud röökisid niisama. Meie taga istunud kolm tütarlast kisasid nii südantlõhestavalt ja nii meeletult, et ma kartsin, et nende häälepaelad võivad küll kohe puruneda. Kohutavalt naljakas oli seda hullust vaadata. Kuigi muusika oli kõva, siis polnud seda läbi üleüldise möllu ja kisa peaaegu, et kuuldagi. Huvitaval kombel aitasid kõrvatropid müra summutada samas kui  muusika tuli neist ilusti läbi.

Ma ei saa öelda, et Bieber just superhästi laulaks. Ta hääl oli kohati endiselt suhteliselt titekas ja vahepeal tekkis meil lausa kahtlus, et kas lugu mitte lindi pealt ei tule? Aga showd ta tegi ja tantsis hästi ja hullutas neiud peaaegu nutu äärele. Kuna meie teadsime ainult tema uue plaadi lugusid, siis ei osanud me vanade lugude peale hulluda ja Robil hakkas vahepeal isegi juba igav, sest tükk aega laulis Bieber ainult oma eelmisi hitte, mis meil just jalga tatsuma ei pannud. Lõpu poole tulid aga Believe-plaadi lood ja nende järgi rokkisime küll kogu hingest.

Kokkuvõttes jäime oma käiguga kõik väga rahule. Robert on endiselt suur Bieberi-ränn, Ax avastas ta enda jaoks (Axi muljeid saate lugeda siit ) ja mina - noh minule lihtsalt kohutavalt meeldib, kui ma midagi uut kogen ja näen ja see, mida ma seal kontserdil nägin ja kogesin oli midagi  enneolematut :)

Meil on külm (hommikul oli ainult 0 kraadi) ja kohutavalt tuuline! Eile (ja mõnes kohas ka täna) sadas isegi lund! Sel aastal tuleb kevad ikka väga vaevaliselt.

Kallistan teid kõiki!

Kevad käes!

Täna on selle kevade esimene tõeliselt soe päev. Päike särab sinisinises taevas ja sooja peaks tulema lausa 14 kraadi. No küll on mõnus! Tänasest päevast tuleb igat hetke nautida, sest ilmateate järgi tuleb ülejäänud nädal hall ja vihmane. Aga praegu see mind ei heiduta! Täna elan hetkes!

Reedel olime Kallega väga kultuursed ja käisme Royal Albert Hall’is vaatamas ooperit Carmen. Ma ei saa öelda, et me just eriti suured ooperi fännid oleks, aga et Carmen kubiseb ilusatest meloodiatest ja et Royal Albert Hall on ka ilma ooperita vägev vaatamisväärsus ja et mul seisis kapis juba 2011 aasta lõpus ostetud ja ikka veel täiesti kandmata kleit (sellega pidin ma minema Kalle töökoha jõulupeole, kuhu mul aga haiguse tõttu kahel aastal järjest minemata jäi), siis leidsime kõiki neid fakte kaaludes, et sinna ooperisse me minema peame. Pettuma me ei pidanud! Juba esimestest taktidest alates tuli mul vaimustusest kananahk ihule. Oleksid meie istekohad olnud üks rõdu allpool, siis oleks elamus kindlasti veel vägevam olnud, sest kolmanda rõdu esimesse ritta kõik lihtsalt piisavalt hästi ei kostnud. Teatripiletite ostmisega on minu meelest umbes nagu lennukipiletite soetamisega. Ostmise hetkel vaatad, et saaks ikka võimalikult hea hinnaga piletid kätte, aga kui pärast teatris oled, siis mõtled, et pagan küll, oleks võinud ikka natuke rohkem maksta, et etendust veidi paremalt kohalt vaadata või kirud ennast, kui enne kukke ja koitu läbi unise linna lennukile kiirustad, et kus su mõistus oli, kui sa hommikul kell 7 väljuvale lennule piletid võtsid :) Õnneks olid meie kohad vähemalt väga hea vaatega ja kogu vaatemängu, mis eriti teises vaatuses eriti uhkeks läks, oli väga hea nautida.

Agnesel oli eile eriline koolipäev, sest nad käisid oma keskkonnateadust õppiva grupiga safaril. Tuleb välja, et Inglismaal, Longleat’is asub loomapark (Longleat Safari Park), kus saad sõita autoga ringi justkui Aafrika safaril. Park avati 1966 aastal ja see oli maailma esimene safaripark väljaspool Aafrikat. See asub tohutul maa-alal, hõlmates enda alla lausa 36,42 km2  ja kus saab näha üle 500 looma. Nende hulgas lõvisid, tiigreid, gepardeid, kaelkirjakuid, ninasarvikuid ja muidugi ahve, kes Agnese sõnul väga ülbelt ringi traavisid, autode katustel lõbusõitu tegid ja akna peale koputades süüa nõudsid. Lisaks loomadele on seal ka lõbustuspark ja Longleat House, mis kujutab endast 1580 aastal valminud uhket lossi. Lossi aias asub jugapuu-hekkidest labürint, mis on nii suur, et selle rajad moodustavad rohkem kui 2,5km. Agnes ütles, et nad olid näinud ikka kurja vaeva, et sealt labürindist välja pääseda. Mul tuli kohe kange tahtmine endalgi sinna minna. Eks näis, kas see käik meie plaanidesse mahub.

Mul on üldse rääkimata jäänud, et Axile tehti juba veebruaris see suur allergiatest, millest ma juba sügisel juttu tegin. Teda testiti 43 erineva kemikaali osas, mida leidub pesuvahendites, kosmeetikas ja puhastusvahendites. Terve Agnese selg pandi tihedalt kleepse täis, iga kleepsu all oli väike testitäpike. Kleepsud pandi seljale reedel ja need pidid sinna jääma kuni pühapäevani. Siis tuli need ära võtta. Esmaspäeva hommikul läksime uuesti haiglasse, kus õde proovide tulemused üles märkis ja kolmapäeval oli arsti vastuvõtt, kus selgitati, mida tulemused näitasid. Nii, et igavesti pikk protsess. Tulemus oli, et Axil pole mitte ühegi testitud kemikaali suhtes allergiat. See tegi meile muidugi suurt rõõmu. Mis aga rõõmu ei teinud oli see, et Agnesele vereprooviga tehtud peamiste toiduainete ja kodutolmu, koera-ja kassikarvade testist tuli välja, et Ax on meeletult allergiline tolmulestale. Me teadsime seda tegelikult väliste vaatluste põhjal ise ka, aga et see allergia ikka nii suur on, see oli ikka jahmatus. Inimesel pole asjade vastu allergiat, kui testi tulemus jääb vahemikku 0 – 0.35. Sellest ülespoole jäävad tulemused näitavad, et aine vastu on allergia. Näiteks lehmapiima allergiatase on Axil 0.71 ja munavalge oma 4.05. Loomadega on Axil lood kehvemad, sest kassikarvade tase on 46.8 ja koerakarvade oma 41.3. Tolmulest andis aga tulemuseks lausa 100! Metsik! Põhimõtteliselt ei tohiks Axi toas olla mitte ühtegi vidinat, mitte ühtegi tekstiili, mitte ühtegi raamatut ega üldse mitte midagi üleliigset. Hea, kui ta võrkkiiges magaks, sest madratsi sees meeldib tolmulestale veel eriti pesitseda. Aga no see pole võimalik! Nii ei saa ju elada! Vahetan nüüd Axi voodipesu tihedamalt ja laseme käia masinal, mis õhu tema toas ära filtreerib ja puhastab ja peseme põrandaid ja Ax võtab jätkuvalt allergiarohtu iga päev, sest kui ta seda ei võta, siis ta hakkab kohe aevastama. No igavene jama ühesõnaga. Õnneks on vähemalt tänu pidevale rutiinsele vannis käimisele ja kreemitamisele Axi nahk ilus ja see on tema jaoks kõige olulisem. Saime teada ka kurjajuure, mis tema naha sügisel nii hullu seisu pani. See oli munavalge! Just toores munavalge on see, mis Agnesele üldse ei sobi ja tuleb välja, et seda leidub vaktsiinides. Meie seda ei teadnud ja keegi meile seda ei öelnud ka (ja isegi kui oleks öeldud, siis me poleks sellest osanud numbrit teha, sest varem pole see mingit reaktsiooni tekitanud) ja kogu see suur jama saigi alguse peale vaktsineerimist. Nüüd oleme targemad.

Päike kutsub! Lähen aeda toimetama ja saadan teile hästi palju sooje tervitusi!