Päikselised päevad

Ilmaeluga peab kursis olema. Sellepärast otsustasime Kallega reede õhtul ära vaadata palju Oscareid saanud filmi „Piinakamber“ (inglise keeles „Hurt Locker“). Film räägib Iraagis rahu kaitsvate demineerijate elust. Mina isiklikult mingi sõjafilmide fänn pole. Tegelikult ei meeldi mulle üldse, kui filmides püssidega vehitakse, nii et suhtusin sellesse üsna suure eelarvamusega. Aga ma sain suure ja väga meeldiva üllatuse osaliseks, kui film osutus äärmiselt põnevaks. Teksti oli suhteliselt vähe, muusikat peaaegu, et üldse mitte, püsse ka eriti ei paugutatud (kuigi püssid olid osalistel vaat, et kogu aeg käes), aga pinge oli nii suur, et ma ei saanud vahepeal peaaegu, et hingata. Elamus oli võimas! Nii, et tundub, et seekord läksid Oscarid küll õigele filmile. Kellel see veel vaatmata on, siis soovitan soojalt. 

Laupäeval oli meil peaaegu, et kohustuslik käik Islingtonis toimunud Itaalia messile „La Dolce Vita“. Kohustuslik oli see sellepärast, et ma olin kutsed sinna saanud FOCUSest ja kuna proua, kellelt ma need kutsed sain, on itaallanna, siis tundus kuidagi sobimatu sinna minemata jätta. Noh, mess oli nagu mess ikka. Kallele meenus kohe Tallinna Näituste hall ja see, kuidas ta seal käis, sest tema isal oli oma firma boks seal üles seatud ja mulle meenus Tartu Näituste hall ja see, kuidas mina seal käisin, sest minu emal oli seal boks, kus ta oma kaupa pakkus. 

 Rahvast oli messil väga palju. Enamus publikust degusteeris veine, väiksem tunglemine oli kinnisvara ja reiside pakkujate bokside juures. Siis oli muidugi igasuguseid makaronide, oliiviõli ja saiakeste müüjaid. Eriti pikk saba vonkles aga pitsategijate juures. Veider, et kogu messil oli ainult üks koht, kus pitsat müüdi. Veel veidram oli aga see, et Ferrarit ei olnud. Ainult Fiat. Mage! Kuigi Fiat 500 on minu meelest väga armas auto, aga no ikkagi – Itaalia mess ja Ferrarit ei olegi.  

Väga kaua me seal messil ei viibinud, sest suur rahvamass käis närvidele. Kuna me enne Islingtonis käinud polnud, siis läksime hoopis seda kanti uurima. Tuli välja, et see on üks igavasti lahe koht. Sattusime kribu-krabu turule, kus müüdi peale hilpude, mänguasjade ja muu nodi ka näiteks värskeid mereande – erinevaid kalu, kaheksajalgu, hiidkrevette, jõekarpe jms. Suur isu oli neid delikatesse osta, aga kahjuks ei oska ma nendega midagi peale hakata. Peaks uurima, kuidas neid valmistada. Edasi jalutades jõudsime aga antiigiturule. Turg paiknes imearmsatel pisikestel, kitsastel tänavatel. Kaup, mida müüdi, meenutas Covent Gardeni turul nähtut – ikka vanad nõud, ehted, mündid ja nipsasjakesed. Tundub, et nende tagavarad on siin lõputud. Mulle õudselt meeldis see õhkkond, mis seal valitses. Need väiksed tänavad ja inimesed tunglemas erinevate lettide juures. Nagu ajaränne! Päike paistis ja ilm oli ilus, täiesti võrratu! Antiigiturult veidi edasi minnes jõudsime kanali äärde. Kanali serva oli pargitud palju erinevaid paate, millest mõnes paistsid inimesed lausa alaliselt elavat. Jalutasime veel veidi kanali ääres ja tulime siis koju. Vedas, et meil need messi kutsed olid, muidu poleks me kindlasti Islingtoni sattunud.

 

Pühapäeval peeti Inglismaal emadepäeva. Ax ja Robi kinkisid mulle väga armsa enda tehtud kaardi ja Axi enda tehtud klaasitükikesed, mille ta oli kooli keemia tunnis valmistanud. Üldiselt me leppisime aga kokku, et meie peame emadepäeva ikka mais, nii nagu Eestis ja muus maailmas kombeks on.

Ilm oli pühapäeval lausa suurepärane, nii et jalutasime kodukandis ringi ja käisime mänguväljakul. Pärast istusime ühe jõeäärse kohviku väliterassil, jõime kohvi ja sõime kooki. Päike paistis nii soojalt, et Kalle võttis lausa jope ära ja nautis olemist T-särgi väel! Super! Alates pühapäevast ongi ilmad aina soojemaks läinud. Täna on Londonis 14 kraadi sooja ja homseks lubatakse juba lausa 15 kraadi! Ma ei jõua ära rõõmustada!

 

Kui ma selle loo kirjutamise lõpetan, siis lähme Robiga tema lasteaeda arenguvestlusele. Päris huvitav, mida seal räägitakse. Eile, kui ma Robertile lasteaeda järele läksin, siis nad olid parajasti õues mängimas ja et Robil oli suur mänguhoog sees ja ta ei tahtnud veel koju minna, siis ma ajasin ajaviiteks kasvatajaga juttu. Kasvataja ütles, et Robi pidi olema nüüd palju enesekindlamaks muutunud, pidi rääkima juba päris palju inglise keeles ja aru pidi juba kõigest saama. Viimasel ajal mängib Robi kodus vahel omaette ja räägib inglise keeles ja küsib meie käest igasuguste sõnade kohta, et kuidas see inglise keeles on või siis ütleb mõne inglise keelse sõna ja uurib, et mida see eesti keeles tähendab. Nii huvitav on tema keele arengut jälgida.

Robiga sai eile hommikul nalja. Seni pole ta eriti endale riideid valinud ja on usaldanud minu maitset, aga eile hommikul oli tema riidesse saamisega lausa häda. Mitte midagi ei sobinud. Üks pluus oli kole ja teine oli ebamugav ja kolmas ei kõlvanud üldse kuhugi. Pükstega oli lugu veel hullem, nii et ma vaatasin, et me ei jõuagi lasteaeda, sest härral on nii palju nõudmisi. Lõpuks leppisime siis kokku, et lähme peale lasteaeda poodi ja Robi võib endale ise valida need riided, mis talle meeldivad. Robile see variant sobis ja ta oli nõus sellel tingimusel midagi oma kapist selga panema. Peale lasteaeda läksimegi poodi ja Robi valis väga asjalikult endale kaks T-särki ja kaks paari lühikesi pükse. Tundub, et tal on väga  hea maitse, sest minu meelest olid need kogu poes kõige ilusamad hilbud. Robi tahtis alguses veel ühtesid sõjaväe-mustriga pikki pükse ka osta, aga vaatas siis, et need on alt liiga laiad ja ütles, et talle sellised püksisääred ei meeldi ja et ta ikka ei taha neid pükse. Eriti peen vend! Agnesele ma juba ei julge enam üksi riideid osta, sest talle ei pruugi kõik minu arust ilusad asjad meeldida, aga nüüd on Robiga ka juba probleem. On ikka noored!

 

Päikesest soojemate tervitustega!

 

Tate Modern ja Püha Paul

Laupäeva õhtul saabus meile külla Kalle õde Triinu ja et kõik päevad ainult Oxford Street’i vaatamisväärsustega tutvudes ei mööduks, siis sai pühapäev veedetud väga kultuurselt. Esimene plaan oli külastada St Pauli katedraali, aga et seal toimuv orelikontsert, mida me kuulata kavatsesime, algas alles kell 16.45, siis seadsime esmalt sammud katedraalist kohe üle jõe asuvasse moodsa kunsti muuseumisse Tate Modern.
Tate Modern asub vanas elektrijaamas ja kollektsioonid on vaatamiseks välja pandud lausa 88 eri ruumi. Loomulikult me kõiki neid läbi ei jõudnud käia, seda oleks ühe pärastlõuna jaoks ikka liiga palju.
Ma ütleks, et näitus oli huvitav. Ma olen alati arvanud ja arvan ka edaspidi, et selleks, et kunstnikuna läbi lüüa tuleb kõigepealt teistele selgeks teha, et sa oled KUNSTNIK. Kui oled selle raske ülesandega hakkama saanud, siis võid teha ükskõik mida, kõik ahmivad õhku ja plaksutavad käsi. Mõned näited nähtud näituselt – seina ääres seisev pulk, mis on triibuliseks värvitud; hunnikusse lükatud porolooni-ribad; känd; hunnik kaltse jne. Et nähtust õiget kunstielamust saada, kulus meil Triinuga kummalgi pokaal punast veini ja siis hakkas juba looma ja me hakkasime juba aru saama, kui sügavmõtteline võib olla pulk, mis on toetatud seinale või kriips, mis on tõmmatud valgele paberile. Kogu näitus õnneks päris nii ekstreemne polnud, paar-kolm maali olid täitsa ilusad. Suur osa ühest korrusest oli pühendatud nõuka-aegsetele plakatitele, aga need meid eriti ei erutanud. Agnes sai ainult natuke haritumaks, sest nüüd ta teab, millised nägid välja Lenin ja Stalin. Pettunud me näituses väga ei olnudki, me aimasime, mis meid oodata võib, aga rohkem ma sinna küll enam ei viitsiks minna ja sõpradele soovitaks ka teinekord pigem Rahvusgaleriid. Seal on ikka midagi hingele ka.
Peale tohutut kunstielamust läksimegi St Pauli katedraali. Kalle ja Robert jätsid kunstisaali külastuse vahele ja liitusid meiega alles katedraalis. Pühale Paulile pühendatud kirik on sellel kohal olnud juba alates aastast 604, aga see on mitmel korral maha põlenud. Viimane versioon katedraalist valmis 1708 aastal ja see on tehtud Sir Christopher Wreni jooniste järgi. St Pauli katedraal on Inglismaa esimene protestantlikuks katedraaliks ehitatud kirik. Seal abiellusid 1982 aatal prints Charles ja Diana. Nii palju, siis ajaloost.
Hoone on võimas! Ma ei olnud nii uhkes katedraalis veel kunagi käinud. Selle kuppel on 111 m kõrge ja pidi kaaluma 65 tuhat tonni ja on seega üks suurimaid maailmas. Katedraal on juba väljast aukartustäratav, sees aga pole lihtsalt sõnu. Kõik särab ja sätendab ja muud sõna, kui võimas, ei oskagi selle kohta öelda. Kui me kohale jõudsime, siis oli kontsert just alanud, nii et kiirustasime kohtadele ja jäime nautlema. Isegi Robert kuulas suu ammuli. Millised helid seal kõlasid! Vahepeal tundus, et muusika tungis otse läbi su keha,siis jälle kostus kuskilt kaugelt ja siis tungis jälle võimsalt esile. Uskumatu, milliseid helisid saab oreliga luua ja uskumatu, et seda kõike suutis mängida ainult üks mees. Kontsert kestis umbes 20 minutit ja ega vist rohkem polekski vaja olnud. Elamus oli täiuslik! Kontserdid toimuvad seal igal pühapäeval ja on täiesti tasuta, nii et kellel siiapoole asja, siis mina soovitaksin kindlasti seal ära käia. See on võrratu!

Esmaspäeva hommikul, peale seda, kui olime Robi lasteaeda viinud, läksime Triinuga Covent Gardeni turule. Huvitav on teada, et seal asub Londoni esimene planeeritud väljak ja selle autor on Inigo Jones, kes sai sellega hakkama 17.sajandil. Covent Gardenis on asunud turg juba 300 aastat ja sellele paigale mõeldes on kirjutatud Lerneri ja Loewe’i muusikal „Minu veetlev leedi“.
Jõudsime turule juba enne kella 10 hommikul, aga juba siis oli seal sagimist palju. Enamasti müüdi igasugust träni – ehteid, vanu rahasid, nipsasjakesi ja nõusid. Müüd ka maale ja riideid. Nagu Triinu tabavalt ütles, siis on inglased vist juba aegade algusest suured ostuhullud olnud, kuidas muidu nii palju kõiksugust vanaaegset pudi-padi turule sattuda oleks saanud. Turul mängis ka väike viiuliorkester, viis viiuldajat ja üks kontrabassimängija. Nende muusika lõi paigale kuidagi eriti mõnusa atmosfääri, nii et kuigi ilm oli külm ja tuuline, siis oli hinges kuidagi soe tunne. Turult jalutasime mööda mõnusaid kõrvaltänavaid Sohosse ja sealt edasi poodlemistänavatele, et teha tutvust Londoni uusimate trendidega ja tungelda koos tuhandete inimestega poode pidi osteldes, andmaks oma panus, et ka 100 aasta pärast oleks põhjust pidada taolisi vanakraami turge nagu me Covent Gardenis hommikul nägime.

Rõõmsate tervitustega!

Verstapost

Kas pool aastat on palju või vähe? Oleneb ilmselt, mida sa poole aastaga mõõdad. Vastsündinu ja 6-kuuse beebi arengu vahe tundub kolossaalne, samas pool aastat maailma ajaloos on ainult hetk. Eile, kuus kuud tagasi, kolisime me Londonisse. Ma olen alati arvanud, et pool aastat on minimaalne aeg, et kuskil ennast päriselt hästi tunda. Kui vahetad töökohta, siis esimese kuu kobad justkui pimeduses, siis hakkad juba asjadest rohkem aimu saama ja tunned ennast kindlamalt. Poole aasta möödudes, oled aga juba nagu kala vees. Kolimisega on vist samamoodi.
Ma imestan, kui lõdvalt me oma suurt elumuutust võtsime. Ei olnud mingit paanikat. Kõik kuidagi sujus. Võib olla oli asi ka selles, et meil oli seda kolimise mõtet aega mitu kuud seedida ja see ei olnud nagu Eestist põgenemine, me teadsime ja teame siiani, et tuleme tagasi ja see elu siin on ainult ajutine.

Pean aga tunnistama, et ega see algus siin päris stressivaba ka polnud. Mul oli ikka päris mitu korda klomp kurgus, kui me paar esimest nädalat oma ajutises korteris elasime. Meie Eesti kodu on suur ja avar, aga ajutises elamises oli kitsas, asju polnud kuhugi panna ja köök oli väike ja umbne. Kõige hirmsam oli minu jaoks millegipärast see, et ma pidin käe otsas süüa koju tassima. Ma ei saagi aru, miks see mind nii häiris. Nutt tuli lausa peale, kui ma sõrmed kronksus toidukottidega koju jõudsin. Lõpuks ma keeldusin kodus süüa tegemast, nii et sõime kas väljas või kasutasime mikrolaineahju teenuseid.

Teine teema oli Axi kool või täpsemalt selle puudumine. Õnn oli, et me olime kaasa ostnud Eesti õpikud, nii saime omas tempos ikkagi õppida ja Agnes ei tundnud ennast päris halvasti. Aga no ikkagi, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ax alustas kooli kuu aega hiljem, kui teised ja ega see väga lihtne polnud. Inglise keelega väga suuri raskusi polnudki, palju suurem mure olid lapsed, kes Agnest pidevalt proovile panid ja üritasid talle kohta kätte näidata. Näiteks selline lugu, kus üks tüdruk arvas, et Agnese kõrvarõngad on liiga uhked koolis käimiseks ja käskis tal need ära võtta. Agnes pole õnneks papist poiss ja ta saatis selle tüdruku kuu peale ja ütles, et ta võtab need ära siis, kui KEEGI (ehk siis mõni õpetaja) tal seda teha käseb. Tüdruk oli sellepeale öelnud, et tema just käsebki, mille peale Ax teatas uuesti ja veel resoluutsemalt, et ta võtab kõrvarõngad ära siis, kui KEEGI tal seda teha palub. Sellega jäeti Ax rahule. Või teine kord, kui Ax ennast peale kekat pesi ja klassi ülbik õiendama hakkas, et mida Ax õige enda meelest teeb, et nende klassis ei pese ennast mitte keegi. Hea, et ma otsustasin, et ma ei hakka tööle mineku peale enne isegi mõtlema, kui elu-olu juba sujub. Me pidasime Agnesega alguses ikka väga tihti, väga pikki vestlusi ja arutasime, miks keegi koolis ühte või teistmoodi käitus ja kuidas ise peaks sellises olukorras käituma. Ma ei oleks kindlasti saanud nii palju ja põhjalikult nendele teemadele keskenduda, kui ma oleksin ise tööst väsinud olnud. Nii, et soovitus kõigile, kes kavatsevad kunagi lastega välismaale elama asuda, võtke nende jaoks aega. Neil ei ole kerge kogu selle uuega toime tulla, nii et kodune toetus on ekstra oluline. Väga hästi mõjus Axile, kui ma ütlesin talle, et praegune lahendus ei pea üldse olema ainuke. Ax oli vahel nii läbi pärast kooli, et ütles, et ta ei tahagi enam sinna üldse minna ja siis ma pakkusin talle välja, et kui talle ikka kohe üldse ei meeldi, siis ta võib ju tegelikult kolida seniks, kuni meie siin elame, tagasi Eestisse ja elada kas vanavanemate juures või Kalle õe juures, et see ei ole üldse nii, et nüüd on London ja muud valikut pole. Agnes muidugi ei tahtnud tegelikult Eestisse tagasi kolida, aga see teadmine, et ta võib seda teha, lasi ta justkui lõdvaks ja andis talle tuge. Praeguseks on Agnes juba koolieluga harjunud ja kuigi vahel tuleb ikkagi ette, et keegi käitub tobedalt, siis ei tundu see enam nii ülekohtune ja ei löö pinda jalge alt ära.
Kui aga siinsest koolist üldisemalt rääkida, siis on see võrreldes Eesti koolisüsteemiga hoopis midagi muud. Ma olen oma blogilugudes juba kirjutanud ka, et siin üritatakse elu eest lastes aine vastu huvi äratada. Põhiliselt on koduseks tööks internetist mingi tunnis arutatud teema kohta lisamaterjali otsimine ja siis selle kohta A4 lehe kujundamine. Matemaatikas tehakse muidugi kodus ka ülesandeid nagu Eestiski, aga kõik see katsutakse kuidagi sujuvalt ja ilma tuupimata selgeks teha. Kuna Ax õpib paralleelselt ja jõudu mööda ka Eesti programmi ja matas asjad üsnagi kattuvad, siis ma vaatan, et siinne süsteem toimib täitsa hästi. Hinnetega on siin aga naljakad lood. Need pole justkui eriti olulised, nii et kui Ax on mõne kontrolltöö ära teinud, siis ta vahel ei tea paar kuud, mis hinde ta selle eest sai. Tunnistusi, kui selliseid, ka ei ole. Hinnetest ja sellest, kui hästi või halvasti su lapsel läheb, saad aimu arenguvestlustel. Ma olen nüüd kahel arenguvestlusel käinud. Esimene toimus kunagi sügisel (ma kirjutasin ka sellest ühes loos) ja see oli selline tavaline vestlus, kus osalesid klassijuhataja, Ax ja mina. Eelmisel neljapäeval oli aga minu jaoks täiesti uus tase. Kõik aineõpetajad olid koolis ja kõigi õpetajatega võis käia vestlemas ja uurida, kuidas sinu lapsel just selles konkreetses aines läheb. Enne tuli õpetajatega ajad kooskõlastada ja siis muudkui käisid klassist klassi ja vestlesid. Päris huvitav! Tavaliselt ei tea ju kunagi, kes su lapse õpetajad on. Klassijuhatajat muidugi tead, aga see on ka enamasti kõik. Nüüd aga olid õpetajad võtnud aega, et vanematega vestelda. Minu meelest hiilgav idee! Agnes sai igal pool kõvasti kiita ja õpetajad ei jõudnud ära imestada, kui ilusad on Axi vihikud, kui hästi ta teeb koduseid töid ja kui hästi ta õpib. Lausa lust on sellist last omada :) Sain ka Axi hinnetelehe, kus ilutsesid ainult kahte sorti hindeid – 1 või 2! Supertubli!

Kui nüüd aga tagasi meenutustesse laskuda, siis ma ei unusta kunagi, kui kurb ma olin, kui pidin Robi esimest korda lasteaeda jätma. Asi oli ju selles, et tegelikult ei olnud tal mingit vajadust lasteaeda minna, sest mina olin ju kodus. Lasteaeda panime Robi puhtalt sellepärast, et ta õpiks inglise keelt. Siin on ju kord selline, et 4 aastased peavad kooli minema ja oleks väga soovitav, kui laps selleks ajaks ka inglise keelt räägiks. Oi, Robi oli niiiiiiiiiiiii kurb, kui ma ta esimesel päeval lasteaeda üksi jätsin. Ta ei saanud ju mitte midagi aru, mis temaga räägiti. Ja mina hoidsin terve kodutee nuttu tagasi, sest ma olin ka niiiiiiiiii kurb ja mul oli temast kohutavalt kahju. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin talle juba järele minna ja ta sülle rabada. Kui järele läksin, siis selgus, et Robi oli olnud täitsa vapper ja tegelikult ei nutnud rohkem, kui vaid 5 minutit. Järgmisel kahel korral poetas Robi ka pisara ja siis enam mitte. Nüüd ta isegi ootab vahel, et saaks lasteaeda minna. Tal on seal juba sõbrad tekkinud, kellega ta dinosauruseid või sõda mängib. Inglise keel hakkab ka vaikselt külge jääma. Viisakusavaldused nagu tere, head aega, aitäh, on juba ammu selged, nüüd on lisandunud veel sellised eluks vajalikud lausekesed nagu „what’s your name?“ , „stop and sit down“ jms.
Valisime Robile välja kolm kooli, kuhu kandideerimiseks detsembri alguseks avalduse pidime tegema. Märtsi lõpuks peaks selguma, millisesse neist koolidest Robi pääseb või kas üldse pääseb. Mingeid katseid siin ei olnud, tuli teha lihtsalt avaldus ja ootama jääda. Kuna Robil ei ole mingit tervislikku põhjust üheski neist koolides käimiseks ja tal ei ole ka õdesid või vendi, kes neis koolides juba käiks ning samuti ei ole ta kiriku liige (kaks neist koolidest on kirikukoolid), siis võib väga hästi juhtuda, et esimese hooga ta ei saagi kooli vaid jääb ootenimekirja ja kui siis koht peaks vabanema, siis saab löögile. Me võtame seda Roberti kooli asja lõdvalt, sest nagunii on see ajutine ja kui me ükskord Eestisse tagasi tuleme ja Robi 7 aastaseks saab, siis läheb ta uuesti kooli.

Kallel tööl suuri sisseelamise raskusi ei olnud või vähemalt ei kurtnud ta selle üle. Harjumatu oli see, et enamus kaastöötajatest on temast 25 - 30 aastat vanemad. Neid oli Kalle noorus väga imestama pannud, nii et Kalle ütles, et ta pole elu sees nii palju pidanud oma vanusest rääkima, kui viimase poole aasta jooksul ja et hea meelega oleks ta ennast kümme aastat vanemaks valetanud J Kalle ülemus on väga muhe mees ja neil tekkis omavahel kohe väga hea klapp. Vahelduseks on väga tore, kui sul on tore ülemus ;)

Mis minusse puutub, siis esialgu ma tegevusetuse üle just kurta ei saanud. Esialgu sisustasid minu aja kõikvõimalikud remondimehed, keda ma pidevalt ootasin ja kes aeg-ajalt suvatsesid lubatud ajal kohale ilmuda, aga aeg-ajalt ka mitte. Auku meie köögi laes mäletate? No see püsis seal ikka väga kaua ja see polnud kaugeltki ainuke teema, millega tegeleda tuli. Mulle tundubki, et esimese kuu võ nii olin ma pidevalt kellegi ootel, sest siin ei ole kombeks öelda kella-aega millal mingi kaup võiks kohale jõuda vaid siin öeldakse, et asi jõuab sellel ja sellel kuupäeval ajavahemikus 8.00-19.00. No ja siis sa istudki ja ootad ja ootad ja vahel juhtub, et nad ei jõua sellegipoolest lubatud päeval kohale ja siis sa helistad ja uurid ja siis vabandatakse ja öeldakse sulle mõni uus kuupäev, mille sa saad sisustada „oodates“.
Tore oli, et meie kolimist korraldav firma praktiliselt sundis meid asuma organisatsiooni FOCUS liikmeteks. Ma ise poleks sellepeale küll tulnud, et sellest võiks kasu olla. Nüüd olen ma osalenud juba mitmetel FOCUSe korraldatud semnaridel ja alates jaanuarist seal ka vabatahtlikuna toimetanud. Uus veebileht, millega tegelema mind alguses paluti, pole veel küll endiselt valmis saanud (mis on minu meelest IT-lahenduste puhul tavaline, need ei saa kunagi valmis siis, kui alguses arvati), nii et ma olen tegelenud seal muude teemadega. Kuid kuna seltskond on seal tore ja kuna minu jaoks ongi olulisem sellest, mida ma teen, seltskond, kellega koos ma seda teen, siis ma olen õnnelik.
Alates jaanuarist käin ma ka trennis, nii et päevad on kuidagi väga toimekaks muutunud. Alustasin ka tasapisi töö otsimist, aga ma pean tunnistama, et pole sellega veel eriti kaugele jõudnud. Kevad on kätte jõudnud ja meie külastuskalender leiab järjest rohkem täiendust, nii et peale FOCUSE vabatahtliku töö on mu teiseks hobiks harjutada B&B pidamist :)

Me ei kahetse, et me Londonisse kolisime ja meil on hea meel, et meil on 3 aastat aega, et seda linna ja seda riiki uurida. London on lahe! Siin on hunnikute viisi muuseume, mida külastada ja mis enamasti ei maksa mitte midagi, siin on suured pargid, vahvad paleed ja kirju seltskond. On veel palju asju, mida ma kindlasti tahaksin siin ette võtta: minna vaatama muusikali, käia kontserditel, minna Chelsea jalka klubi mängule ja huilata koos fännidega, sõita laevaga mööda Thems’i, möllata ööklubides, olla pealtvaatajaks Wimbledoni tenniseturniiril ja võtta osa vähemalt ühest 2012 aasta Londoni olümpia üritusest. No ja siis on veel vaja kindlasti minna Šotimaale ja Walesi ja Prantsusmaa on siin samas ja... Ma loodan, et me jõuame ikka kõik need unistused teoks teha. Kõigest 2,5 aastat ongu ju veel ainult jäänud!

Lillelõhnaliste ja linnulaululiste tervitustega kevadisest Londonist!

Päikesega Taist

Nagu ma lubasin, siis selle nädala lugu ei tule mitte Inglismaast vaid hoopis Taist, kus me Axi ja Robiga nädal aega veetsime. Nädalast jäi muidugi liiga väheseks, nii et saime seda võrratut, lahedat, teistmoodi riiki ainult nuusutada. Oleksime tahtnud minna kaheks nädalaks, aga Agnese kooli direktor ei andnud meile luba. Nii jäigi see reis lühemaks, kui oleksime soovinud, aga me ei kahetse. Meie õnn oli see, et meid ootas Tais minu kalli õe Juta pere, kes on Tais alates novembrist elanud ja kes tänu sellele kohalikke olusid juba üsna hästi tunnevad. Nii, et meil oli justkui kohaliku giidiga reis. Väga mõnus!
Lend Londonist Bangkoki kestis natuke üle 10 tunni, aga kuna start oli üsna hilja õhtul, siis magasime sellest enamuse maha, nii et tegelikult ei tundunudki sõit pikem, kui sõit Londonist Tallinnasse. Lend, piiriületus ja pagasi kätte saamine sujusid kõik laitmatult, kuid et kõik ikka liiga ladusalt ei laabuks, siis korraldas meie usin pank mulle väikese „üllatuse“. Ostsin lennujaamast sissejuhatuseks oma õemehele külakostiks liitri Bacardi rummi ja maksin selle eest kaardiga, sest tänu pangaautomaatide ajastule, ei hakanud ma Londonis raha vahetama ja kavatsesin selle Tais automaadist lihtsalt välja võtta. Rummi eest maksnud, siirdusime passikontrolli ja edasi pagasit kätte saama. Tee peale jäigi üks sularahaautomaat ja ma mõtlesin, et võtan ajaviiteks raha välja. Millegipärast ma seda aga teha ei saanud. Raha pidi arvel olema küllalt, aga automaat keeldus järjekindlalt mulle raha andmast ja palus oma pangaga ühendust võtta. Kui nii juhtus juba kolmes eri autoomaadis, siis ma helistasin Kallele, et ta asja uuriks. Kalle helistaski meie panka ja sai sealt väga üllatava vastuse. Panga-onud olid nimelt pannud tähele, et ma olin sooritanud väga ebatavalise ostu väga ebatavalises riigis ja hakkasid kartma, et keegi napsulembeline tailane on minu kaardi pihta pannud ja sellepärast panid minu kaardi igaks juhuks lihtsalt kinni. Kallel oli läinud ikka päris tükk aega enne, kui ta sai neile selgeks teha, et kaart ei ole varastatud ja et ma hea meelega kasutaks seda nüüd edasi. Vedas, et Kallel on suured läbirääkimiste oskused, kaart tehti lõpuks lahti ja mina sain oma sularaha kätte.
Kuna sihtpunkt ei olnud meil mitte Bangkok vaid HuaHin, mis asub Bangkoki lennujaamast ca 2,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis oli Juta organiseeritud taksojuht meil lennujaamas vastas. Ma olen tähele pannud, et kõik, kes Tais käivad, elavad või seal käimisest muljetavad, räägivad alati hindadest ja see on ka arusaadav, sest hinnad on seal lihtsalt üle mõistuse odavad. Kujutate pilti, et taksojuht, kes sõitis meile lennujaama vastu, ootas meid sildike näpus ja viis meid pärast 2,5 tunnise autosõidu kaugusele Hua Hini, tahtis selle eest tasuks 545 krooni! Võrdluseks võin öelda, et kui me Heathrow lennujaamast tagasi tulles koju sõitsime ja sõit ei kestnud mitte 2,5 tundi vaid 20 minutit, siis küsis taksojuht meilt 40 naela, mis on siis ca 720 krooni. Vahe on üsna märgatav!
Esimesed kolm ööd olime Juta juures. Juta, koos oma mehe Henri ja nende 4 aastase tütre Eva Maria ehk lihtsamalt Manniga, on olnud juba alates maist 2009 maailmareisil (maailmareisi blogi leiad siit: http://www.teeekond.blogspot.com/ ), nii et kui kohtumised Skypes välja arvata, siis me polnud üksteist juba väga ammu näinud ja rõõm oli muidugi kirjeldamatu. Jõudsime kohale õhtul kella 20 paiku ja kuigi algselt oli plaan minna ööturule, siis tegelikult oli niisamagi mõnus lobiseda ja me ei viitsinudki kuhugi minna. Juta oli varunud lauale parimad palad Tai köögist, pluss veel hunniku kõikvõimalikke puuvilju, milledest osade nime me isegi ei teadnud. Puuviljad olid võrratud! Ma pole elus ees nii magusaid mangosid ja ananasse maitsnud. Need võõrapärased puuviljad olid ka head, aga lemmikuid nendest ei kujunenud. Välja arvatud draakonivili, mis Robile väga maitses. Mulle mitte eriti, minu meelest oli see nagu veidi maitsetu kiivi. Juta ütleski, et millegipärast meeldib see vili just poistele ja meestele. Huvitav! Ju selles on midagi sellist, mis meestele hästi mõjub.
Ajavahe tekitas alguses aga veidi ebamugavust. Tai aeg on Inglismaa ajast 7 tundi ees, nii et ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui Robert ennast esimesel õhtul kell 00.00 magama sättis. Kuna meie Axiga lennukis nii palju ei maganud, kui Robi, siis meie olime selleks ajaks juba üsna unised. Aga minu õnn oli üürike, sest kell 01.30 ärkas Robi üles ja tahtis süüa ja siis tahtis mängida ja laulda ja multikat vaadata, nii et uuesti saime magama alles kell 06.00 hommikul (mis Londoni aja järgi oli ju kell 23 õhtul, nii et igati normaalne). Agnes, va unekott, õnneks sellest öisest trianglist välja ei teinud, nii et tema pani jutti 15 tundi und. Oleks võib olla kauemgi maganud, aga me ajasime ta lihtsalt üles. Novot. Kuna magama jäime nii vara (või hilja), siis ärkasime alles päeval ja jõudsime Hua Hini randa ka üsna hilja. Mis oligi võib olla hea, sest muidu oleksime sissejuhatuseks ehk väga ära põlenud.
Rand väga ülerahvastatud ei olnud ja enamasti paistis seal olevat kohalik rahvas. Hua Hin pidigi olema Bangkoki inimeste lemmik suvituspaik, nii et kuigi seal käib ka palju välismaalasi, siis suurema osa moodustavad ikkagi kohalikud. Vesi oli nii soe nagu vannis. Ma ei olegi vist nii soojas merevees enne ujunud. Lapsed sealt välja ei saanudki ja polnudki vaja, sest erinevalt Eestist, ei ole seal vaja karta, et laps tundide viisi meres ligunedes, ära võiks külmetada.
Peale randa siirdusime ööturule. Ööturg on nagu turg ikka, ainuke vahe on selles, et see toimub õhtul, mitte päeval ja seal müüakse nii hilpe, ehteid, mänguasju, kui ka toidupoolist. Söök on seal hiiglama odav ja hiiglama hea! Grillidel küpsetatakse kõikvõimalikke lihasid, mis on mõnusalt puust vardakese otsa aetud, nii et saad kohe näksima asuda, siis on veel muidugi hunnikutes mereande, magusamat kraami, puuvilju ja veel palju muud, nii et võtab silme ees kirjuks. Vedas, et meie „giidiks“ oli toidufännist Juta, kes oskas meile paremaid palasid soovitada. Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga (algamas oli Hiina uus aasta), siis oli Henri lemmik söögikoht selle puhul kinni, nii et einestasime ööturul olevas toidukohas. Minu meelest oli seal söök täitsa hea, aga Juta ja Henri arvasid, et päris nii see polnud.
Kuna tegemist oli vana-aasta õhtuga, siis toimus Hua Hini kaubanduskeskuse ees väike show, kus etendati draakoni tantsu. Muud uue aasta saabumise möllu linnas polnud. Peale draakoni tantsu vaatamist kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ja käisime toidupoes. Kuigi Hua Hin on päris suur linn (elanikke on seal ca 60 000), siis on kogu linnas meie mõistes ainult kaks normaalset toidupoodi. Enamus poekesi müüb küll piima, leiba, võid ja mune, aga kui sa tahaksid näiteks osta liha või puuvilju või muud kraami söögi tegemiseks, siis neid sa poest ei leia. Nende järele tuleb minna turule. Poodides ei ole ka poolfabrikaate, sest söögid tehakse kõik otsast-lõpuni ise. Samas, kui sa ise süüa teha ei viitsi, siis lähed ja ostad mõne nurga pealt valmis küpsetatud lihavarda või palud kohvikutädil endale supi kilekotti pakkida :) Mõnus! Juta ütles, et tema arvutuste kohaselt hinnavahe ise söögi tegemisel ja ostmisel on pea olematu, nii et milleks siis pingutada. Juta pere maja ette sõidab näiteks igal hommikul üks tore tädi mootorrattal, mille külge on sätitud grill ja kus ta kanafilee-vardaid küpsetab (kahe puupulga vahele on pandud kanafilee ja see ära grillitud) ja salatit valmistab. Jube mõnus! Need kanavardad olid meie laste lemmikud. Üks kanavarras maksis 3 krooni! Mis sa hing veel oskad tahta!
Pühapäeval peesitasime basseini ääres. Bassein asub Juta pere elamisest ca 200 meetri kaugusel, nii et see on üks nende lemmik paik, kui nad ei viitsi mere äärde sõita. Mereni on nende juurest umbes 10 minuti rollerisõidu tee, nii et ka mitte väga kaugel.
Õhtul käisime aga ühes vahvas söögikohas, mis paistis olevat kohalike lemmik paik. Einestamine maksab seal täiskasvanule 30 krooni ja lastele 20 krooni ja süüa võib nii palju, kui süda lustib. Tegemist on rootsi lauaga, kus sa saad oma eine ise valmis meisterdada. Iga laua peal on väike grill, mis näeb välja selline, et kõige all on söed, mis seda kütavad, selle peal on anum, kuhu käib vesi ja veeanuma keskel on ümmargune grilliosa, kus sa saad liha või kala grillida. Süsteem on siis selline, et võtad rootsilaualt endale meelepäraseid maitseaineid ja rohelist kraami ja paned vette keema. Grilli teed pekitükiga rasvaseks ja laod sinna tooreid liha või kalatükke. On olemas ka suur ühisgrill, millel saad grillida suuri krevette või tervet kala. Rootsilaual on ka juba valmis tehtud suppi ja magustoite ja muidugi ka hunnikutes puuvilju. Selles söögikohas oli ka mänguväljak, mis pidi olema Hua Hini ainuke. Väljanägemine polnud sellel just suurepärane, aga lastele meeldis see sellegipoolest.
Kõige ägedam kogu selle päeva juures oli Robi jaoks aga rolleriga sõit. Henri võitis sellega Roberti südame! Viis, kuidas sõit käis, oli veidi hirmuäratav – Robi istus kõige ees ja hoidis rolleri peeglitest kinni, tema taga istus Mann ja kõige taga Henri. Kiivrid olid kõigil peas, aga ikkagi oli natuke jube seda seltskonda minema sõites vaadata. Õnneks läks kõik hästi!
Esmaspäeval saime kätte oma rendiauto ja kolisime villasse. Villa rentisime sellepärast, et teisipäeval lisandusid meie seltskonnale veel viis Juta ja Henri Eesti sõpra. Villa oli superilus ja asus veidi Hua Hinist väljas.
Kui olime villas ennast sisse seadnud, siis sõitsime elevantide külla, et esimest korda elus elevandi seljas sõita. Ax ja Mann sõitsid ühe elevandi seljas ja mina Robiga teise seljas. Tool oli üllatavalt mugav, aga samas kõikus ikka vahepeal üsna palju, nii et me Axiga hoidsime väiksemaid selle igaks juhuks ikka kinni. Sõit kestis pool tundi ja oli minu meelest täitsa piisav, et tunne kätte saada ja et saaks öelda, et see trikk on nüüd tehtud. Pärast saime veel elevanti banaanidega kostitada ja vaadata, kuidas üks väike elevant trikke tegi. Ta oli päris osav. Kõigpealt puhus suupilli, ise sinna juurde tantsides, siis mängis ksülofoni, keerutas rõngast ja lõpuks istus maha, nii et Ax sai tema sülle istuma minna. Need elevandid, kes seal külas elavad, pidid olema munkade poolt päästetud ja mungad pidid nende eest ka hoolitsema. Tempel, kus mungad elavad, asus kohe elevandiküla kõrval. See oli päris võimas! Tohutult kulda ja karda ja kõiksugu ilmatu suuri loomade kujusid – leoparde, pantreid, madusid, tiigreid. Robi oli suures vaimustuses ja muudkui tellis, et tee siin minust pilti ja tee seal minust pilti. Ta ei suutnudki otsustada, kas talle meeldis rohkem elevandiga sõita või hoopis neid kujusid katsuda.
Teisipäeva päeval käisime rannas. Seekord käisime meie villa lähedal asuvas veel täiesti asustamata rannas. Paistis, et seda randa alles hakatakse turistide (või siis kohalike) jaoks korda sättima, sest korralikud asfaldteed olid sinna juba rajatud, aga ühtegi autot parklas polnud ja ühtegi inimest ka näha polnud. Rand oli täiesti meie päralt! Kui Hua Hini rannas oli meres ka natuke kive, siis selles rannas oli ainult ilus, hele liiv ja meri läks aeglaselt sügavaks, nii et ideaalne koht lastega peesitamiseks. Tuuleke puhus, päike paistis ja meri oli soe, nii et supermõnus. Olime seal vast oma 2,5 tundi ja kuigi päris kanged päevituskreemid olid peal, siis ikkagi suutsime kohati ära põleda.
Peale rannamõnusid läksin massaaži. Kuna ma arvestasin juba enne, et peale päevitamist võib nahk hell olla, siis ei võtnud ma mitte Tai vaid hoopis õlimassaaži. Oi, see oli mõnus! Massöör oli väga osav ja kõige mõnusam oli see, et ta ei kippunud lobisema. Minu meelest on väga tüütu olla massaažis, kui sinuga pidevalt lobisetakse. Jäin väga rahule! Agnes käis ka selle sama massööri juures neljapäeva hommikul massaažis (elus esimest korda) ja oli sillas.
Õhtul saabusid teised eestlased ja toimus kohtumispidu. Seltskond sobis omavahel väga hästi! Mann ja Robi rõõmustasid eriti Eestist saabunud 4-aastase Petra üle.
Kolmapäeval hommikul oli varajane äratus ja sõit viis mere äärde, kus meid ootas laevuke, et meid ahvide saarele ja kalastama viia. Sõitsime mööda imelistest rohelistest mägedest, meri oli ilus ja tuju hea. Ahvid olid saarekesel väga rahumeelsed. Enne meie laeva käis neid ühe teise laeva seltskond söötmas, nii et meie pakutud suvikõrvitsad enam nii popid ei tundnud. Ahvid võtsid need küll kenasti oma kätte, aga sõid vaid sisu ja viskasid koored minema. Ahvide juurest veidi eemal visati jälle ankur põhja ja mehed hakkasid kala püüdma. Henri oli nii armas ja lasi Robil ka õnge hoida, nii et mulle tundub, et Henri on nüüd Kalle järel Roberti teine lemmik mees. Eile ta joonistas lausa ühe pildi, millel lennuki, puu ja ussi kõrval seisab ka Henri. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Tagasi Tai juurde tulles, siis seni, kuni mehed kala püüdsid, oli võimalus ka snorgeldada, aga kuna seal ühtegi kala näha polnud, siis oli see üsna mõttetu tegevus. Lapsed lõbutsesid aga vees hullupööra, sest nii äge oli ju päästevest seljas vees hulpida. Laeval pakuti ka süüa, nii et igati mõnus päev. Mehed said ikka mõned kalad ka, aga kaasa me neid ei võtnud vaid jätsime kaptenile „jootrahaks“.
Õhtul käisime söömas ühes restoranis, kus oli elav muusika ja kus me olime sel hetkel ainukesed külastajad, nii et täielik privaat-kontsert. Söögid olid jälle superhead ja hinnad muidugi veel paremad ;) Tai söögid on teadupärast väga vürtsikad ja kuigi mul ei ole vürtsi vastu midagi, siis seal ületab see ikka igasugused piirid. Sööki tellides tuleb alati öelda, et see peab olema vähevürtsikas ja siis sa võid olla ka veel üsna kindel, et mingil hetkel tekkib tunne, et oled lohemadu ja sülgad tuld.
Neljapäeval võtsime ette tõsisema shoppamise. Käisime Hua Hinist ca 30 km Bangkoki poole asuvas outletis. Mina kujutasin ette, et see on üks suur pood, umbes nagu kaltsukas, kus tuleb sobrada. Aga ei – see on justkui terve kvartal, kõik firmariiete/jalanõude/muu pudi-padi poode täis. Seal on poode alates Espritist, lõpetades Nike ja Adidasega. Möllasime seal ikka omajagu, aga ma võin kindlalt väita, et võib olla kolmandiku kõigist poodidest jõudsime läbi võtta, siis sai aeg otsa. Pidime tagasi villasse jõudma, sest meil oli plaan veel õhtul peole minna ja selleks puhuks oli meil tellitud lapsehoidja, kes Robile, Mannile ja Petrale seltsiks jääks. Agnese lõime üles ja võtsime peole kaasa. Lapsehoidja oli Manni Tais asuva lasteaia kasvatajatädi Fon, armas pisike tai naine, kes ka inglise keelt räägib.
Siirdusime oma seltskonnaga HuaHini põhilisele öötänavale, kus on ridamisi baare ja kohvikuid ja kus jalutab ringi suurel hulgal mees-naisi. Omamoodi lõbusaks ajaviiteks kujunes arvamismäng, kes nendest kaunitest naistest on tegelikult mehed ja kes mitte. Nad on ikka väga kenad, need naise moodi mehed. Istusime baaris täitsa tänava ääres, nii et pidevalt vooris meist mööda kõiksugu kaupmehi, kes oma kaupa pakkusid. Kõige lahedam oli üks roose müüv 14 aastane tüdruk, kes käis ringi lauamänguga ja pakkus, et kui tema võidab, siis kaotaja peab temalt pundi roose ostma. Meie kamba mehed katsetasid paaril korral ja mõlemal korral tüdruk võitis, nii et saime 10 roosi võrra rikkamaks. Juta teadis rääkida, et see sama tüdruk mängib ka oivaliselt piljardit. Üks nende sõber oli terve sületäie roose temaga mängides pidanud ostma. Kui öö oli juba käes, siis läksime ööklubisse. Sinna jõudes olime meie ainukesed külastajad, aga kus on, sinna tuleb juurde, nii et varsti oli saal rahvast täis ja möll täies hoos. Kella 2 paiku läksime koju. Kõik lapsed magasid kenasti oma voodites, nii et lapsehoidja oli oma tööga hästi hakkama saanud. Hommikul Petra mainis, et kõigepealt oli Robi magama jäänud ja siis lapsehoidja ja siis nemad Manniga olid ka vaadanud, et mis seal ikka passida, et lähvad siis magama.
Reedel oligi meie viimane päev Tais. Õnneks läks lend täitsa öösel, nii et meil oli veel terve päev aega. Veetsime selle mere ääres. Seekord siis juba kolmandas rannas. See rand meeldis mulle vist kõige rohkem – rannas oli restoran, wc/dušš, natuke rahvast ja ilus liiv. Reedel olid natuke suuremad lained, nii et möllasime lainetes ja tundsime merest mõnu.
Õhtul tuli meiel takso jälle järele ja viis meid lennujaama. Kuidagi väga kurb oli lahkuda. Tai jäi kripeldama ja ma olen täiesti kindel, et lähme sinna veel kunagi tagasi, aga siis juba kauemaks, kui nädalaks ja kindlasti võtame Kalle ka kaasa! Ma usun, et talle seal meeldiks!

Suur-suur tänu Jutale ja Henrile selle vahva reisi korraldamise eest!

Kuhjaga tervitusi linnulaululisest ja krookuse-õielisest Londonist!

P.S reisupildid leiad, kui vaatad eelmist postitust nimega "Päikesega Taist (pildid)"

Päikesega Taist (pildid)

Rõõmsas elevuses

Jätkan sealt, kus eelmisel nädalal lõpetasin ehk siis veel üks väike hüpe oksjonimaailma. Maalidest, mida me seal nägime, kirjutades mainisin ka ühte Picasso maali nimega „Tete de femme“ (v.t loo juures olevat fotot. Pilt on võetud Postimehest). Picasso on sellel kujutanud oma teist naist ja maali eeldatavaks hinnaks oli Christie’s pakkunud 3 kuni 4 miljonit naela, kuid see müüdi ära hoopis rekordilise 8,1 miljoni naelaga! Uskumatu hind! Asi oli nimelt selles, et see maal oli 43 aastat avalikkuse eest peidus olnud ja seda oli hoitud kuskil erakogus. Maru uhke tunne, et meil õnnestus seda maali oma silmaga näha. Kes teab, kui kauaks see nüüd järgmisse erakogusse avalikkusele varjatult rippuma jääb. Võimas on ikka see kuulsate maalide maailm. Kui ma oma FOCUSe bossile kiitsin, kui väga see üritus meile meeldis, siis ta läks sellest kohe nii elevusse ja lubas, et kui ta järgmine kord kutsed saab, siis annab ühe jälle meile. Nii, et pean vist hakkama enda garderoobi soetama peeneid kostüüme, millega aeg-ajalt Christie’s kõrgseltskonnas maale vaatmas käia. Kallel oleks „lihtne“ seltskonda sulanduda – polegi vaja muud, kui osta üks nii 10 000 naelane ülikond, kikilips kaela siduda ja ongi korras. Eriti hea oleks, kui lips ja särk veel eriti hästi omavahel ei sobiks (see paistis seal vaatlusel mitmel korral silma). See oleks tase! :)

Eelmisel neljapäeval jätkus minu tööotsimise seminar. Sellel neljapäeval on viimane kord. Eelmisel nädalal lihvisime veel oma CVsid ja sellel nädalal hakkame keskenduma intervjuule. Meile anti terve A4 lehe täis küsimusi, mida meilt võidakse intervjuul küsida ja neljapäevaks peamegi veidi ettevalmistama ja siis hakkame harjutama.
Eile osalesin veel ühel FOCUSe korraldatud seminaril, kus õpetati kõnet pidama. Seminari viisid läbi kaks daami organisatsioonist SpeakersBank. Selle organisatsiooni loomisega on üks huvitav lugu. 1925 aastal sündis Ida-Londonis kodanik Jack Petcey. Ta ei sündinud just eriti jõukasse perekonda ja koolihariduse omandamine ei tundunud talle ka just eriti oluline, aga tal oli üks anne. Ta oli suurepärane suhtleja! 14 aastaselt lahkus ta koolist ja asus tööle, kuid peagi algas II Maailmasõda ja ta läks sõtta. Kui sõda läbi sai, siis töötas ta siin-seal müügimehena, aga talle tundus, et tema bossidest ei saa kunagi õigeid ärimehi. Peagi alustas ta oma äri, ostes 60 naela eest auto ja asutas nii oma esimese autorendifirma. Sealt edasi hakkas ta autode müügiga tegelema. 1969 aastal tuli tal idee avada Portugalis, Algarves puhkekompleks, mis töötab muide tänaseni. Siis hakkaski ta puhkekeskuste ja puhkuste müügiga tegelema ja temast on tänaseks saanud multimiljonär. Kuna Jack Petcey peab oma edu saladuseks just osavat suhtlemist ja kõnepidamist, siis asutas ta 1999 aastal fondi, mille eesmärk ongi õpetada inimesi hästi kõnesid pidama. Kõige toredam on aga see, et põhiline rõhk pannakse just koolilastele. Eesmärk on selline, et kõigis Londonis ja Essexis asuvates riigikoolides viiakse 14-15 aastastele noortele see kursus läbi ja läbiviijad on just selle organisatsiooni SpeakersBank esindajad, kes eilegi seda seminari korraldasid.
Kuna ma olen üsna mitmel suhtlemise ja kõne pidamise koolitusel käinud, siis midagi väga uut seal ei olnud, ikka see, et paista enesekindel, ära võta „kinniseid“ poose, vaata silma, räägi selgelt jne. Uus oli võib olla see, et soovitati kätega rääkida. Üks seminari läbiviijatest oli Austraaliast pärit daam ja tal oli terve rääkimise aja suu sõna otseses mõttes kõrvuni, silmad pärani ja ta vehkis meeletult kätega. Ma lausa tundsin, kuidas mul teda vaadates silmad punni lähevad :) Ütlesin talle selle kätega rääkimise kohta, et näiteks eestlased ei vehi rääkides üldse kätega ja et kui ma hakkaks kõnet pidades nende eest niimoodi vehkima, siis nad mõtleks, et ma olen hulluks läinud. Siis ta tunnistas, et muidugi tuleb oma publikut ikka tunda ja sellises olukorras tasuks kätega veidi tagasihoidlikum olla.

Laupäeval käisime 1852 aastal asutatud Victoria ja Alberti muuseumis, mis on maailma suurim dekoratiivse kunsti ja disaini muuseum ja kus pidi püsiekspositsioonis olema lausa 4,5 miljonit eset, pluss siis veel ajutised näitused. No see on ikka tõesti nii suur muuseum, et ma ei kujuta ette, mitu päeva selle läbimine aega võiks võtta. Meie suutsime läbida Euroopa renessansi ajastu kaunid kujud ja nikerdused, keskajast pärit võimsad ja veidi sünged väljapanekud ja siis veel väikse osa Jaapanist ja Hiinast ning kõige lõpuks saime veel ülevaate moeajaloost. Siis jõud rauges. Muuseumisse pääs on tasuta, välja arvatud erinäitused, nii et võime sinna teinekord veel tagasi minna. Kokkuvõttes võib öelda, et ikka uskumatu, milliseid uhkeid esemeid on inimesed kunagi teinud. Vaatad ja imestad ja ei jõua ära imestada.
Laupäeva pärastlõuna veetsime meie Axiga aga kinos. Käisime palju kiidetud ja mitmeid auhindu saanud Avatari vaatamas. Ma ajasin alguses Kallet Axiga kinno, sest nemad on rohkem sellised ulme-fännid, aga kuna Kalle väga minna ei tahtnud, siis läksin ise ja jäin rahule. See film ongi minu meelest rohkem nagu naistele. Sõdimist on seal muidugi ka, aga põhirõhk on ikka armastusel ja ilusatel piltidel kaunist loodusest. Meile Axiga film meeldis. Kui millegi üle nuriseda, siis võib olla oleks võinud natuke lühem olla. 3D prillid olid siin ka väga mugavad, täitsa nagu tavalised prillid, mitte sellised papist nagu ma Eesti kinos olen kohanud. Seekord kinos keegi ei röökinud, nii et ju tookord, kui me „Noorkuud“ vaatamas käisime, oli see kisa ja lärm ilmselt tingitud ikka publiku vanusest.

Ma olen nüüd suureks trenni-hundiks hakanud. Olen avastanud enda jaoks poksimise. Te ei kujuta ette, kui äge see on! Trenn on meeletult tempokas, nii et vahepeal pole aega isegi nina nuusata :) Kõigepealt joostakse, siis tuleb teatevõistlus, edasi kätekõverdused, kõhulihased, siis hakatakse poksima. Ollakse paarides ja kordamööda siis poksitakse. Ühel on kaitsmed, teine poksib. Siis tehakse kätelihastele harjutusi, siis jälle joostakse, siis poks, siis jalalihased, siis poks jne, jne. Ma pole elu sees nii ägedas trennis käinud! Eile proovisin spinningut (see trenn toimub jalgrattatrenažööridel). Ma ei osanud arvata, et see võib nii läbi võtta. Õnneks olin ma enne näinud, milliste nägudega inimesed sealt treeningsaalist välja tulevad, nii et oskasin ennast varustada veepudeli ja käterätiga. Need kulusid marjaks ära. Siis ma olen proovinud veel vesivõimlemist, aga see on kuidagi liiga mage ja lihtne. Bodypump on aga päris lahe. Ma natuke pelgasin seda trenni, sest seal on nii palju erinevaid kange ja hantleid ja muid abivahendeid, aga tegelikult on täitsa tore. Huvitav, et see sõltub ikka nii palju treenerist, kas trenn on tore või mitte. Üks ja sama trenn erineva treeneriga võib olla totaalselt erinev. Juba muusikamaitse ju loeb. Mul on natuke kahju, et tänu vabatahtliku tööle FOCUSes ja igasugustele seminaridele, kus ma osalen, ei ole mul enam aega päevasel ajal trennis käia. Õhtul on ennast palju raskem kodunt välja ajada, aga pärast on muidugi hea tunne, et sai käidud. Lihas kasvab ja pekk kahaneb! Hurraaa!

Tegelikult olen ma praegu kohutavalt elevuses. Juba ülehomme õhtul stardime Axi ja Robiga Taimaale, külla oma kallile õekesele Jutale, suurepärasele õemehele Henrile ja nende imearmsale tütrele Eva Mariale! Ma ei jõua ära oodata! Kahju ainult, et Kalle ei saa töö tõttu kaasa tulla. Imelik on ilma temata reisima minna. Ma pole harjunud, et ma ei saa temaga kõike toredat, mida kogen või näen, kohe jagada ja peale selle pole ma üksi koos laste ja ilma Kalleta kunagi reisinud ja see tekitab natuke kõhedust. Oh, aga ikkagi nii äge! Londonis on ilm praegu väga ebameeldiv, rõske ja külm. Heh, ilm sai vist aru, et ma temaga rahul pole, sest päike tuli just välja. No aga ikkagi, siin pole soe! Aga varsti lebame rannas, limpsime kokteili, maitseme suurepäraseid Tai roogasid ja naudime maailma parimat seltskonda! Juhuuu! Tänu reisile jääb ilmselt järgmisel nädalal blogilugu kirjutamata, aga selle eest ülejärgmisel nädalal saate vahelduseks Londoni elule lugeda midagi Taist.

Rõõmsate tervituste, soojade kallistuste ja matsuvate musidega!

P.S Palavad õnnesoovid kallile Markole, kellel on täna sünnipäev! Hurraaa, hurraaa, hoiliii-hoilaaaa!

Nii šikk ja peen!

Neljapäeval jätkus seminar, mille tulemusena ma peaksin endas selgusele jõudma, milline töö võiks mulle kõige paremini sobida. Navigeerimisega sain enam-vähem ühele poole, aga ma pean ütlema, et ega see mingi imesüsteem siiski pole. Ma kujutasin millegipärast ette, et see teeb minu sisestatud andmetele tuginedes mingid tohutu erilised järeldused, aga nii see muidugi pole. See on lihtsalt abiks sul endas selgusele jõuda või siis panna sind pingsalt sellistele teemadel mõtlema, mille üle sa tavaliselt ei juurdle. Kõige lõpuks tuleb endal välja mõelda veel 5 väga erinevat ametit, kus sa võiksid töötada ja siis hinnata 5 punkti skaalal, kuidas sinu poolt sisestatud oskused, väärtused ja huvid konkreetse ametiga sobiks. Nii, et ei mingit müstikat. Natuke nagu pettumus. Seminar ise aga on endiselt väga huvitav ja täitsa kasulik, nii et mul on väga hea meel, et ma sinna läksin. Eelmisel korral keskenduti CV-le ja seda puudutavatele „saladustele“. Ma pean ütlema, et ma ei ole kunagi CV kirjutamist mingi kunstina näinud. No mis seal siis on, paned kirja, kus sa oled töötanud, mida õppinud, millised on huvid ja ongi ju nagu kõik. Aga tuleb välja, et see pole üldse nii! CV kirjutamine on peen teadus. Sain selle kohta päris palju huvitavat teada ja jagan seda suure rõõmuga ka teiega, sest sellest võib kellelgi kasu olla. Esiteks tuli mulle suure üllatusena see, et personalitöötaja, kes asutusse saabunud CV-de hunnikut läbi tuhnib, keskendub sellele, keda välja jätta, mitte sellele, keda valida ja ta ei uuri ühte CV-d kauem, kui heal juhul 1 minut. Hirmutav, kas pole? Nii, et selleks, et sinu CV nö esimesest voorust ehk personalitöötaja käest, edasi pääseks, peab see olema niivõrd lööv ja niivõrd just selle ametiga, kuhu sa parajasti kandideerid, sobiv, et ta seda selle 60 sekundi jooksul, mis ta seda loeb, näeks. CV-s peab olema ainult see info, mis antud ametiga sobib. Ei ole vaja panna sinna kõiki töökogemusi ja tööülesandeid, kui need ei haaku antud ametiga. Nii, et ei mingit pikka loba, sest maksimaalselt võiks CV pikkus olla 2 lehekülge. Inglismaal on väga oluline ka tõestus. Näiteks, kui sa kirjutad, et üks sinu tööülesannetest oli mingi uue IT süsteemi juurutamine, siis sa pead ka kirjutama, mis selle tulemuseks oli või kui sa kirjutad, et oled hea organiseerimisvõimega, siis tuleb sul ka kirjutada, et mida sa siis nii hästi organiseerisid. CV-ga käib tavaliselt kaasas ka kaaskiri (inglise keeles „cover letter“). Osad personalitöötajad ei pidavat seda tegelikult üldse lugema, aga osad pidid jälle äärmise tõsidusega sellesse suhtuma, nii et igaks juhuks tuleks selle kirjutamisse tõsiselt võtta. Põhiline nipp pidi olema see, et enda kiitmisele tasub keskenduda üsna vähe, põhiline aeg tuleb kulutada sellele, et ülistada asutust, kuhu sa tööle tahad minna, tuua välja selle häid külgi ja näidata, kui palju sa juba sellest organisatsioonist tead. See eeldab kõva eeltööd, aga võib ennast kuhjaga ära tasuda. Omaette teema on aga online-CVd. Nende juures pidi olema kõige olulisem kasutada täpselt neid sõnu, mida on kasutatud töökuulutuses, sest personalitöötaja pidi otsima CVsid läbi töötades just SÕNU! Ta panebki otsingusse täpselt need väljendid, mida töökuulutust avaldades on kasutanud ja valikusse jäävad need CVd, kus need väljendid ka olemas on. Hea teada!

Eelmisel nädala lõpus saabus meie õuele (või no peaaegu meie õuele) õnn. Poodlemistänava ,Oxford Street’i, ühele veel asustamata krundile pandi püsti dinosauruste maa. Käisime seda kogu kambaga laupäeval uudistamas. Õnneks olime piletid juba ette ära ostnud, sest kohapeal oli piletisaba üsna pikk. Sisse pääsedes tundus justkui olekisme sattunud loomaaeda. Täiesti tõetruu välimusega umbes 25 elusuuruses dinosaurust olid sätitud seisma aedikutesse. Enamus väljapanekut asus õues, kus dinosaurustele oli nende aedikutes loodud „loomulik elukeskkond“ – mõni seisis murulapil, teine jälle kuskil poriojas jne. Isegi mõndade „ ära söödud“ dinosauruste kondid olid osadesse aedikutesse vedelema jäetud. No täpselt nagu loomaaed! Robi vaatas seda kõike suurte silmadega ja oli täiesti veendunud, et need ongi päris dinosaurused ja hoidus neist igaks juhuks aupaklikusse kaugusse. Arusaadav, sest need nägid tõesti elusad välja – liigutasid silmi, pead ja saba, mõni möirgas hirmsa häälega ja jubedamad isendid ajasid suud aeg-ajalt pärani justkui tahtes sind ampsata. Majas sees oli vähem dinosauruseid, aga seal sai jälle ise erinevate tegevustega kätt proovida. Kõige vahvam oli minu meelest üks suur liiva täis kast, kuhu aeg-ajalt mõned „dinosauruste luud“ ära peideti ja mida siis soovijad said pintslikestega liivas tuhnides otsida. Kogu lugu lõppes aga muidugi poega, kus kõikvõimalikku dinosaurustega seotud nänni müüdi ja tänu millele kaunistab nüüd meie kodu üks türoannosauruse skelet.

Eile käisime aga Kallega ülimalt peenel üritusel. Meid oli palutud osa võtma oksjoneid korraldava firma, nimega Christie’s, veebruaris müüki tulevate impressionosmi ja moodsa kunsti maalide esitlusest. Kutse saime tegelikult FOCUSest, kuhu Christie’s oli mõned kutsed saatnud ja millest üks mulle edasi anti. Nii, et juba väiksed kasud sees FOCUSEs töötamisest.
Koht oli väga peen. Uksel tervitasid meid livreedes portjeed ja palusid edasi astuda. Kui olime oma üleriided ära andnud ja enda sealoleku registreerinud, siis astusime trepist üles, kus meile pokaal ulatati. Valida võis šampuse, valge veini ja pooli vahel. Napsuklaas käes asusime kunsti imetlema. See oli nagu kõrgema klassi kunstinäitus, ainuke vahe oli selles, et maalide juures olid ka hinnad, mis meid ausalt öeldes pahviks lõid. Kõige esimesena jäi pilk peale Renoir maalile, millel oli kujutatud väike blond tütarlaps punase paelaga juustes („Madeimoselle Grimprel au ruban rouge“), mille hind jäi 1 800 000 – 2 500 000 naela vahele. Edasi läks asi veel põnevamaks. Näiteks Pablo Picasso maali nimega „Tête de femme (Jacqueline)“ hind jäi 3 milj – 4 milj naela vahele ning Kees van Dongen’i maali „La gitane“ eeldatav maksumus küündis suisa 7,5 miljoni naelani. Muidugi oleks saanud ka midagi natuke soodsamat. Mulle meeldis väga üks Eugené Boudin’i maal, millel oli kujutatud Veneetsia („Venise. Le môle à l'entrée du Grand Canal et la Salute le soir“). Selle maali hind jäi „kõigest“ 200 000 – 300 000 naela vahele. Ja näiteks Picasso autogrammi oleks saanud „ainult“ 6000 naelaga. Peale eelpool nimetatud kunsnike oli seal veel hulgaliselt teistegi tuntud ja meile natuke tundmatute (aga kunstimaalimas kindlasti väga nimekate) tegelaste maale, nii et võib öelda, et kogu oli aukartust äratav. Keda täpsemalt huvitab, mida me seal nägime, siis võib uurida Christie’s kodulehte http://www.christies.com/features/auctions/0110/impmod/?CID=544701007831

Saali nurgas mängis kvartett vaikset meeleolumuusikat ja ettekandjad jalutasid kandikutega ringi ning pakkusid suupisteid. Pakuti ka sooja toitu, mis kujutas endast riisi-kreveti risottot ja mis oli äärmiselt maitsev.
Maalidest ja nende hindadest veel põnevam oli aga seltskond, kes seal ringi liikus. Rahvast oli üsna palju ja enamus paistsid olevat asjatundjad. Palju oli vanemaid härrasid oma prouadega, kes olid peentes soengutes ning riietes ja kelle kõrvas rippusid nii rasked pärlid, et kõrvanibud kippusid vägisi välja venima. Kahju, et neil inimestel nimesilte rinnas ei olnud. Nüüd me ei teagi, milliste sööride ja muude tähtsate isikutega me ühel üritusel osalesime.
Koju minnes möödusime aga veel ühest aukartust äratavast kogust, mis Kallel põlved nõrgaks võttis – need olid masinad, mis olid oksjonihoone ette pargitud ja mille hind ei jäänud kunstisaalis nähtud maalidele ilmselt eriti alla. Vägev!

Päikseliste tervitustega!