Õiemeri

Täna on mu viimane vaba teisipäev, sest alates järgmisest nädalast hakkan neljal päeval nädalas tööl käima. Kõlab isegi natuke nukralt, aga tegelikult ma ei ole kurb. Kui, siis ainult natukene ;) Minu uued tööülesanded meeldivad mulle, sest ma tunnen, et teen tööl iga päev midagi eriti tähtsat ja vajalikku. See on hea tunne. Nelja päevane töönädal on selles mõttes ka hea, et kui me natuke rohkem kui aasta pärast tagasi Eestisse tuleme, siis ei oleks uuesti esmaspäevast reedeni tööl käimisega harjumine liiga hirmus. Kuigi ega ma ei tea, mis tööd ma seal Eestis üldse tegema hakkan, aga midagi kindlasti. Teistmoodi pole lihtsalt kombeks ja tundes ennast, siis koduproua elu mulle ei istu ka. Kuna mul oli täna vaba hommik, siis läksin peale Roberti kooli saatmist Richmondi parki kepikõndi tegema. Robi kool asub kohe pargi läheduses, nii et sealt oli väga hea startida. Ilm just väga super ei ole, sest natuke tibutab, aga ikkagi oli mõnus kõndida. Mööda kõnniteid pole üldse nii hea kepikõndi teha, kui metsa all. Tänu tibutavale vihmale oli metsa all nii värske lõhn. Mõnus oli vaadata, kuidas mõni puu on juba õitemeres ja teisel alles lehed tärkavad. Kuulata, kuidas linnud laulavad ja siis niimoodi astudes omi mõtteid mõelda. Hirvi mul täna pargis näha ei õnnestunud, aga selle eest oli seal kümnete viisi koeri, kes oma hommikust jalutuskäiku tegid. Muidugi mitte üksi vaid ikka koos peremeeste või siis koerajalutajatega. Siin hoolitsetakse ju oma koerade eest justnagu laste eest. On olemas lausa koerte lasteaiad. No tegelikult neid nii ei nimetata, aga mõte on täpselt sama. Peremees viib oma koera hommikul „lasteaeda“ kohale ja ise tõttab tööle. „Lasteaias“ hoolitsetakse koerte eest, antakse neile süüa, mängitakse ja viiakse neid jalutama ja siis õhtul tuleb peremees jälle oma koerale järele. No onju nagu lasteaed? Teine variant on koertega jalutajad. See süsteem käib niimoodi, et koerajalutaja sõidab autoga oma klientide juurde, paneb koerad autosse ja sõidab siis kuhugi parki nendega jalutama. Ma olen näinud ikka päris suuri seltskondi niimoodi parki vallutamas. Mõnel on kaasas lausa 6-8 koera, kes siis kõik koos väga sõbralikult ringi jooksevad ja mängivad. Ma mõtlen, et selleks peavad ikka koerad väga hästi kasvatatud olema, et neid niimoodi koos saaks jalutama viia. Pargitiirult tagasi tulles hakkasingi nüüd seda lugu kirjutama. Kuna mul nüüd enam teisipäeva hommikuti aega pole, siis ma ei tea, kuidas mu lood ilmuma hakkavad. Esialgu katsun ikka teisipäevast kinni pidada, aga kui see keeruliseks läheb, siis hakkan blogi hommikuks reedeid kasutama, sest reeded on mul endiselt vabad. Eks ma annan teada, kui midagi peaks muutuma. Esialgu olgu ikka teisipäev blogipäev :)

Eelmisel kolmapäeval tulid meile külla maaimarändurid Siim ja Riina. Nagu ma ka juba eelmise nädala loos kirjutasin, siis olid nad juba alates oktoobrist mööda maailma ringi seiklemas. Tore oli näha nii rõõmsaid, puhanud ja päevitunud sõpru ja kuulata nende muljeid. Kuna reedel oli Siimul linnas tegemist ja ülejäänud seltskond oli ju koolis ja tööl, siis tegime meie Riinaga tõeliselt mõnusa tüdrukute päeva. Ilm oli lausa võrratu! Sooja oli üle 20 kraadi ja päike paistis, nii et just täpselt paras aega botaanikaaia külastuseks. Me elame ju täpselt kuningliku botaanikaaia Kew Gardens’i lähedal, nii et meil ei tulnud sinna jõudmiseks isegi aega kulutada. Saatsime kõigepealt Robi kooli, siis tegime väikse peatuse kohvikus ja siis läksimegi puid, põõsaid ja lilli imetlema. Nartsissid on hakanud juba natuke ära õitsema, aga sellegipoolest olid kõnniteede ääred suisa kollased. Lisaks sellele kasvas nartsisse suurte tuttidena igal pool, küll põõsaste all, küll puude vahel. Suured lahmakad olid tsilladest sinised ja kõikjal oli näha erinevates toonides roosade ja valgete õitega puid ja põõsaid. Meie lemmikud olid aga magnooliad. Ma ei teadnudki, et need nii tugevasti ja hästi lõhnavad. Nende lõhn oli väga eriline, meenutas mingit segu vaniljest, jasmiinist ja kullekupust. No lihtsalt võrratu! Meil on aias ka üks roosa magnoolia, aga kuna seda pole tema nooruses eriti pügatud, siis on see nii kõrgustesse tüüriv, et nuusutama ei ulata. Jalutasime botaanikaaia risti-põiki läbi, nii et lõpuks tuli kokku lausa 10 km pikkune jalutuskäik. Poleks uskunudki, kui Riina sammulugeja poleks seda meile näidanud. Päev läks aga veel mõnusamaks, sest kui me koju tulime, siis vedasime aeda lamamistoolid, valmistasime väikse proviandi ja mõnulesime päikese käes. Päris bikiinide väel küll päikest võtta ei saanud, aga T-särgi väel oli väga mõnus lesida. Õige natuke oli isegi ehk palav. Õhtul, kui teised koju jõudsid, siis avasime selle aasta esimese grilliga ka grillihooaja. Mis sa hing veel oskad ühest päevast tahta. Lihtsalt super!

Laupäeval läksime Wimbledoni. Meie ei olnud seal veel käinud ja mõtlesime minna vaatama, mis see koht endast kujutab. Täitsa tore oli. Wimbledoni keskuses on nagu siin ikka kombeks pikk ostlemise tänav ja palju saginat. Väike turg oli seal ka, kus müüdi maiustusi, vorsikesi ja juustu. Sattusin juustuleti ääres suurde vaimustusse, sest seal müüdi tuhatriibuga juustu (õige nimetusega Morbier), mida me Luksemburgis käies olime maitsnud ja mis mul siiani veidi „kummitas“. Ostsime seda kaasa, et õhtul kodus maiustada. Ühest teisest poest võtsime veel lisaks Riina lemmik juustu, mis on valge Wendslaydale juust jõhvikatega. See maitses ka imehästi ja oli justnagu magustoidu eest. Wimbledonist tulime tagasi bussiga, mis oli eriti vahva, sest siis nägime ära ka maailmakuulsa tenniseväljaku. See jääb Wimbledoni keskusest veidi eemale. Siim ja Riina käisid seal eelmisel aastal lausa Kaia Kanepi mängu vaatamas, aga meie ei olnud sinna kanti veel jõudnud. Uskumatu, millise lahmaka ala see väljak enda alla võtab. Tegelikult ei ole see mitte üks väljak vaid väga mitu erinevat väljakut, millest üks on siis see nö peaväljak. Kohe tenniseväljakute vastas oli suur park, kuhu me seekord ei läinud ja lihtsalt bussiga mööda sõitsime. Sinna tuleks teinekord minna, sest see paistis väga mõnus olevat. Huvitav, et Wimbledoni kant on üsna künklik. Mäed need just polnud, aga tänavad olid väga lahedalt üles-alla vonklevad. Mõned tänavad, millest mööda sõitsime, olid eriti armsad. Üks, mis mulle eriti meeldis, oli mäkke tõusev tänav, mida ääristasid heleroosad, helesinised, helekollased ja valged majad. See oli justnagu mõnest raamatust välja lõigatud pilt. Imeilus!

Agnes meiega kahjuks Wimbledoni kaasa tulla ei saanud, sest ta oli sel ajal võrkpalli trennis. Neil olid nüüd kahel laupäeval erandkorras ka trennid, sest eelmisel pühapäeval toimus tähtis võistlus, milleks oli vaja harjutada. Võistlus toimus üsna kaugel, nii et sinna sõiduks kulus 1,5 tundi. Ebamugav kogu asja juures oligi see, et Ax pidi juba hommikul kell 8.00 Kingstonis olema, et sealt koos siis startida. Meie juurest Kingstonisse sõidab buss ca 30 minutit, nii et pühapäeva kohta oli start ikka eriti varajane. Kõige tipuks mindi just pühapäeva öösel üle suveajale, mis võttis uneajast veel tunni maha. Üsna tüütu. Mul on uus telefon, mis on nii nutikas, et keerab ise oma kella-aja suveajale. Kuna see telefon on mul alles väga lühikest aega olnud, siis ma ei osanud seda usaldada ja keerasin enne magama minemist ise aja õigeks. Telefon oli aga öösel kella-aega sättinud, nii et ärkasin ikkagi tund aega varem. Õnneks olid osad kellad majas keeramata ja ma märkasin seda viga üsna varsti ja sain Axi tagasi magama kupatada. Ax viskus hoobilt tagasi voodisse ja magas juba enne, kui pea patja puutus :) Raske ikka, kui oled öökull, mitte lõoke. Võistlused läksid selles mõttes hästi, et Ax sai kõvasti kasulikke oskusi ja tundis, et ta arenes kõvasti. Võitmise osas nii hästi ei läinud, sest et nende naiskond võitis ainult ühe mängu neljast. Eks nad peaks rohkem trenni tegema, kui tahaks paremaks saada. Nädalas üks kord trenni pole just teab mis eriline koormus ja väga osavaks niimoodi ilmselt ei saa. Aga võib olla ei peagi väga osav olema? Lihtne rõõm mängust on ka ju tore!

Robil oli eile koolis koolivormivaba päev. See oli korraldatud Jaapani abistamiseks. Iga laps, kes kooli ilma koolivormita tuli, pidi annetama vähemalt 1 naela selleks eesmärgiks. Minu meelest väga tore ettevõtmine. Poleks osanud arvatagi, et koolivormist nii palju kasu võib olla. Nüüd tegid lapsed head ja said ise vastutasuks ka midagi toredat ehk siis oma lemmik riietega koolis olla. See on koolivormi kandvatele koolilaste parim preemia :)

Meil on siin hetkel käimas rahvaloendus. Igasse majja saadeti ümbrik, milles oli paks pakk vorme, mis tuli ära täita ja tagasi saata. Rahvaloendust on siin korraldatud juba 210 aastat, nii et väga pika ajalooga üritus. Vormide täitmine on kohustuslik ja kui 6.aprilliks pole täidetud ankeete tagasi saadetud, siis hakkavad uste taga käima inimesed, kes paluvad need ära täita. Kui ma ei eksi, siis on olemas isegi mingi trahv akneetide mitte täitmise eest, aga kui suur see on, seda ma ei tea. Küsimusi oli päris palju. Kõigepealt oli küsimus elanike kohta, kes majas elavad ja ka see, kuidas nad üksteisega seotud on. Siis oli palju küsimusi eluaseme kohta, mitu tuba seal on, millist küttesüsteemi kasutatakse jne. Kõige lõpuks olid küsimused iga majaelaniku kohta eraldi. Kirja tuli panna sünnikuupäev, rahvus, passi välja andnud riik, oma nahavärv, tervislik seisund, inglise keele oskuse tase, haridustase, töökoha nimi, aadress ja lühikirjeldus, millega see asutus tegeleb, amet ja veel palju muud. Üsna täpselt taheti kõike teade. Tegelikult sai vormi täita ka internetis, aga ma täitsin ikka vanal viisil paberil, sest millegipärast tundus netis täitmine veel eriti tüütu. Eile hommikul, kui tahtsin ümbrikut posti panna, siis see mul ei õnnestunud, sest postkast oli ääreni täis. Inimesed on ikka tublid ja kohusetundlikud. Õnneks jääb postkontor mulle tee peale, nii et viisin oma ümbriku sinna. Me oleme nüüd siis kirja pandud ja ära loetud.

Kallistan teid kõiki!

Kevad ja külalised

Meil on täna tõeliselt soe ilm. Kui ilmateadet uskuda, siis on väljas lausa 17 kraadi sooja, nii et päikese käes peaks olema juba isegi üle 20 kraadi. Küll on mõnus! Selline ilm on eriti toredaks maiuspalaks minu armsale tädipojale Antsule ja tema perele, kes meile laupäeval külla saabusid. Eestis on ju preagu veel lumi maas ja üsna jahe, nii et siinne soe kevad on neile eriti toredaks üllatuseks. Meil on niisiis maja rahvast täis, mis on vahelduseks väga tore. Laupäeval, kui külalised saabusid, siis oli rõõm nii suur, et pidu läks kohe käima. Õhtul saabus meile ka meie hea sõber ja lapsehoidja Poku, kes lastele seltsi jäi, nii et meie saime neljakesi pubisse minna. Ei saa ju olla, et käid Inglismaal, aga pubisse ei jõua. See punkt sai esimeses järjekorras täidetud :)

Pühapäeval läksime kogu kambaga (kokku on meid suisa kümme) Hornimani muuseumisse. See on minu meelest Londoni kõige mõistlikuma suurusega muuseum, sest rahulikus tempos jõuad kogu väljapaneku üle vaadata ja peale selle asub see väga ilusas kohas, kust on imelised vaated Londonile. Kahjuks oli seal käimas just aia ümber-ehitus, mis natuke segas vaadete nautimist, aga tore oli ikka. Õunapuud ja kirsid õitsesid, päike paistis ja lapsed jooksid murul nagu kevadised vasikad. Seal samas on ka vahva mänguväljak, kus on ilmatu suur liivakast (mida siin just tihti ette ei tule) ja palju ronimisatraktsioone. Mõnus oli seal istuda - lapsed mängisid, meie võtsime päikest ja mõnulesime. Õhtul tuli meile külla veel Antsu naise sõbranna oma tütrega, kes mõlemad on väga toredad ja mul on hea meel, et me nüüd niimoodi tuttavaks saime. Nad ei pidanud meist isegi eriti kaugel elama, nii et jälle üks vahva uus tuttav Londonis olemas. Mulle meeldib, kui pikk laud on rõõmsat rahvast täis ja täpselt nii meie pühapäeva õhtusöök oli ka. Justnagu jõulud!

Esmaspäeval, kui meie pere tööle ja kooli kiirustas, siis läks Antsu pere Londoni vaatamisväärsustega tutvuma. Antsu pojal väiksel Antsul tuli aga hirmus köha kallale, lisaks veel väike palavik, nii et me arvasime, et oleks parem, kui arst ta ikkagi üle vaataks. Helistasin meie perearstile ja ta oli kohe nõus Antsukesega kohtuma. Mindigi siis arsti juurde. Arst kuulas ja arvas, et oleks parem, kui ikkagi röndgen tehtaks ja soovitas selleks haiglasse pöörduda. Mis seal ikka. Tellisime takso ja Antsuke sõitis koos emmega haiglasse. Taksojuht oli olnud väga vahva ja osavõtlik, sest ta oli just paar päeva enne seal haiglas oma umbes sama vana lapsega käinud ja oli jaganud lahkesti juhtnööre, kuhu tuleb pöörduda ja kuidas seal asjad käivad. Edasi oli ka kõik väga hästi läinud. Ootesaalis oli olnud üsna palju rahvast, aga kõik olid heas tujus ja jutukad ja uurinud, mis muret valmistab ja jaganud oma kogemusi. Arstid olid muudkui Antsukesega vestelnud ja kuigi ta ju inglise keelest aru ei saa, siis piisas lihtsalt lahkest hääletoonist, et teda rõõmsana hoida. Röndgen näitas, et õnneks kopsupõletikku ei ole (seda me natuke ise kartsime), aga et mingi väike põletik ikka justkui oleks, nii et nüüd tuleb Antsukesel antibiootikumi võtta. Rohi anti kaasa täiesti tasuta ja visiiditasu ega mingit muud tasu samuti ei küsitud. Öeldi, et esmaabi on tasuta. Kas pole vahva? Kuigi see oli üks ebamugav ja mitte plaanipärane seiklus, siis kogu asjast jäi väga hea mulje ja isegi meeldiv mälestus. Antsukesel olid silmad õhtul juba säramas ja nüüdki on ta imeheas tujus ja muudkui mängib. Kuna mul on täna vaba päev, siis olen vabatahtlik lapsehoidja, et teised saaksid oma viimasel Londoni-päeval ikka veel üht ja teist näha. Homme hommikul sõidavad nad juba tagasi Eestisse. Meile aga saabuvad juba paar tundi hiljem järgmised külalised. Meie kallid sõbrad Siim ja Riina, kes on olnud juba alates oktoobrist mööda maailma ringi seiklemas. Nüüd siis saabuvadki nad (peaaegu) kodumaale, et siin enne Eestisse naasmist nädalake oma Londoni sõpru külastada. Ja meie saame neile tänu Antsu pere toodud Vana-Tallinnale ja Kalevi kommidele Eesti veidi rutem lähemale tuua :)

Lillelõhnaliste tervitustega!

Käime katuseid mööda

Agnes on meil nüüd ametlikult hispaania keele korüfee. Eelmisel neljapäeval toimus neil koolis majadevaheline hispaania keele võistlus. Kõik Axi kooli õpilased on ära jagatud nelja, piltlikult öeldes, maja vahel, mis siis omavahel võistlevad erinevatel aladel. Iga õpilane kogub aasta jooksul tublide tulemuste eest õppetöös majapunkte (inglise keeles house points), mis ühest küljest on õpilasele endale justkui auhinnaks tubli ja töökas olemise eest ja teisest küljest lähevad need punktid kõik ühte patta majade võistluses ja aasta lõpus selgub siis parim maja. Parim on muidugi see, kuhu on kogunenud kõige rohkem punkte. Majad koguvad punkte ka spordivõistlustel ja muudel üritustel nagu nüüd see hispaania keele võistluski. Nägi välja see niimoodi, et igast majast oli esindatud kaks õpilast. Paari nädala jooksul pidid nad ära õppima ette antud 50 sõna, mida neil kooliprogrammis ette nähtud polnud. Ära tuli õppida nii hääldus, kui ka kirjapilt. Eelmise neljapäeva hommikul kogunesidki kõik 8-klassid suurde saali ja 8 võistlejat (Ax nende hulgas) astusid saali ette võistlema. Võistlus nägi välja nii, et kõigi käest küsiti korda-mööda mingi sõna, mis tuli tõlkida ja siis ka tähthaaval ette lugeda. Kõigil oli nö kaks elu, mis tähendas seda, et ühe korra võisid sõnaga eksida, aga järgmisel korral läksid mängust välja. Lõpuks olid võistlustulle jäänud ainult Agnes ja veel üks teine tüdruk (ei saa ka märkimata jätta, et nemad ei eksinud kordagi). Kuna aeg hakkas otsa saama, siis oli tehtud kiire lõppmäng. Kummagi tüdruku käest küsiti sõna, mida nende 50 sõna seas, mida nad selleks võistluseks õppisid, ei olnud, aga mida nad oleksid pidanud siiski teadma. Inimesel peab ikka õnne ka olema. Axilt küsitud sõna oli „poolvend“. Agnes teab seda sõna unepealt, sest Robi ongi just juhustlikult tema poolvend ja kuna Ax on pidanud koolis mitu korda oma perekonnast rääkima, siis oli tal see sõna hästi teada. Teine tüdruk aga sõna „direktriss“ ei osanud tõlkida, nii et juhuuuuu, võit läks Axile! Auhinnaks oli 100 majapunkti, šokolaad ja 10 naela! Agnes rõõmustas, et see on tema elu esimene mõistusega teenitud raha :)

Kuna mu blogi on väikestviisi ka ilmavaatlus, siis ma ei saa märkimata jätta, et laupäeval, 12.märtsil, jõime hommikukohvi õues! Ilm oli lihtsalt nii soe ja mõnus, et ei raatsinud toas olla. Päris hommik see muidugi polnud ja virgemate arvates oli tegemist suisa lõunaga, aga no ikkagi lahe! Peale selle niitsin ma veel suurest õnnest laupäeval esimest korda muru ka ja istutasin mõned lilletaimed õue. Selles, kas nad ka elama jäävad, ma päris kindel pole, sest eile hommikul oli väike hall maas, nii et võib olla kiirustasin liialt. Algaja aednik nagu ma olen. Peale mõnusat kohvitamist terassil, läksime turule. Eelmisel nädalal, kui ma oma naistemarssi tegin, siis avastasin enda jaoks vahva koha nimega Borough Market. Sealt nimelt algas meie marss. Turg on avatud oma täies hiilguses ainult reedeti ja laupäeviti ja naised rääkisid, et see pidavat olema üks igati lahe koht. Otsustasimegi siis kohe asja uurima minna. Turg asub kohe London Bridge vahetus läheduses on seal olnud juba iidamast-aadamast peale. Räägitakse, et lausa Rooma ajast, kuigi täpsemad märked selle turu kohta on aastast 1276. Tegemist on Londoni ühe suurima toiduturuga ja no toitu oli seal küll igat masti. Alates ahvatlevatest juustulettidest, mis juba oma lõhnaga kohale meelitsid (või eemale peletasid nagu meie Robertiga juhtus), suured kalaletid, puuviljad, saiakesed, vorstikesed ja no üldse kõik söödav, mida välja suudad mõelda. Kõik oli väga kift, kui välja arvata see meeletu rahvahulk, mis seal ringi tungles. No tõesti metsik! Iga vähegi meeli köitvama leti ääres vonkles oma 30 inimesest koosnev saba ja selleks, et lettide vahel üldse liikuda saaks, tuli ennast hirmsast pressida. Oleksin hea meelega Robi asemel Kalle kukil sõitnud. Suur rahvamass rikkus natuke muljet, aga no tegelikult oli seda ju karta, et seal tunglemiseks läheb. Ilm oli võrratu ja kellaaeg turu kohta hiline, nii et mis seal ikka. Tänu sellele, et me sabatada ei viitsinud, siis jäi ka raha alles, nii et ostsime ainult kolm potikest oliive ja Robi pealekäimisel küpsiseid. Edasi jalutasime mööda Thamesi kallast, ostsime jäätist ja nautisime kevadet. Kallele meenus, et seal samas St Paulsi katedraali lähedal on üks uhiuus kaubanduskeskus, mille katusele saab liftiga sõita, et sealt siis kaunist vaadet nautida. Läksimegi sinna. Uskumatu, aga seal keskuses polnud peaegu ühtegi inimest. Ma arvan, et kolmapäeva hommikul Rocca al Mare keskuses on ka rohkem inimesi, kui seal. Tundub, et rahvas ei ole seda kohta veel avastanud. Meil vedas. Turul tunglemisest juba piisas ka. Sõitsime liftiga katusele, kust avanes tõesti ilus vaade. Suve poole avatakse sellel katuseterassil ka kaks restorani, nii et ma usun, et ju siis hakkab rahvas sinna ka voorima. Praegu oleksime võinud seal niisama pikniku korraldada, sest pingid olid seal täitsa olemas. Käisime ka mõnes poes, aga midagi ei ostnud ja sõitsime siis bussiga tagasi rongijaama. Meile meeldib bussiga sõita, kui just kiiret pole. Eriti kahekordse bussiga ja eriti esimesel istmel. Niimoodi on väga mõnus linnaga tutvust teha. Justkui ekskursioon. Metrooga sõites ei saa ju linnast tegelikult mingit aimu. On ainult mingi ebamäärane oletus, kus mingi punkt asub.

Agnesel algavad homme koolis nädal aega kestvad eksamid. Kõigis ainetes, nii nagu see oli ka eelmisel aastal. Hoidke siis talle pöialt!

Päikesest soojade kallistustega!

Vastlapäev, pannkoogipäev, naistepäev!

Head vastlapäeva, pannkoogipäeva ja naistepäeva teile kõigile! Loodetavasti teete kõik täna pikad ja lõbusad liud! Meie siin vastlapäeva eriti ei tähista. Lumepuudusel väga pikka liugu teha ei saa, nii et piirdume mänguväljakul väikse sõiduga liumäel. Nii, et järgmisel aastal ei tasu meil küll pikkadest linadest unistada. Vahukoorekukleid peaksin ise tegema, kui tahaksime traditsioonidest kinni pidada. Aga vist ei pea. Võib olla teen hoopis pannkooke, sest siin tähistatakse vastlapäeva hoopis pannkookide söömisega ja sellepärast kutsutaksegi seda päeva siin ka Pannkoogipäevaks. Selle päeva tähistamiseks korraldatakse siin pannkoogi-jookse, mis kujutavad endast lõbusat jooksuvõistlust, kus põllesid kandvad inimesed, pannid käes, võidu jooksevad. Mul pole kahjuks veel olnud juhust sellisel üritusel osaleda, aga usun, et see on kindlasti väga lõbus. Peaks järgmisel aastal plaani võtma. Lisaks neile kahele päevale on ju täna ka veel naistepäev! Hurraa! Elagu naised! Kalle kinkis mulle kohe hommikul suure pundi imeilusaid erivärvilisi tulpe, nii et minu päev algas väga toredalt. Kas te teatsite, et Rahvusvahelist Naistepäeva tähistatakse sel aastal juba sajandat korda? Mina ei teadnud, aga nüüd tean, sest meie Focuse punt osales täna selle puhul Londonis aset leidnud suurejoonelisel naiste marsil. Selle ürituse korraldas naisteorganisatsioon nimega „Women for Women“, mis tegeleb vaesemates riikides naiste õiguste eest seismisega. Sarnane üritus pidi täna toimuma lausa 70 riigis. Kohtusime kell 10 Borough Marketi juures ja sealt hakkasime kell 11 jalutama mööda jõe äärt, Millenniumi silla ja Hungerfordi silla kaudu Royal Festival Hall’ni, mis asub üsna London Eye lähedal. Kõige eesostsas marssis laulja Annie Lennox, kes on suur feminist ja naiste õiguste eest võitleja. Rahvast oli tohutu palju. Enamus erinevate naisorganisatsioonide liikmed või sõbrad. Ma arvan, et meid oli kokku ikka ligi 1000 hinge. Päike paistis ja vahva oli jalutada. Vahepeal sattusime marssima ühtede mustanahaliste meeste seljataha, kes tegid erinevate trummidega väga lahedat muusikat, nii et oli tunne, et olime sattunud hoopis Rio karnevalile (mis ka muide täna toimub). Jalutuskäik võttis aega 1,5 tundi, nii et ikka päris kaua. Royal Festival Hall’i juures peeti sütitavaid kõnesid ja rahvas huilgas vaimustunult. Ma pean tunnistama, et ma päris lõpuni seal olla ei viitsinud. Kõned hakkasid juba vaikselt korduma ja no kaua sa ikka seal seisad, rusikat viibutad ja andunult karjud. Marssida oli vahva, aga ma arvan, et järgmisel aastal lähen pigem pannkoogijooksu vaatama :)

Mul on nüüd rõõm teatada, et mulle langes osaks õnn jätkata oma tööd Focuses. Alates aprillist hakkan ma lausa neljal päeval nädalas tööl käima, minu tööülesanded muutuvad vastutusrikkamaks ja minu ametinimetuseks saab Membership Manager. Nii, et justkui ametikõrgendus või nii. Mul on tegelikult hea meel, sest on hea, kui sul on mingi oma kamp, kuhu kuuluda. Ideaalis ma muidugi jätkaksin oma kolmepäevast töönädalat, aga see ei mängi välja, nii et mis seal ikka. Reeded on õnneks vabad, nii et asi seegi. Hakkan nüüd otseselt meie organisatsiooni liikmetega tegelema. Minu ülesandeks on hoolitseda selle eest, et kõik meie liikmed oleksid meie andmebaasi kantud, et neile oleks saadetud kõikvõimalik info, mis neile vajalik on ja kui neil on muresid, siis neid nende lahendamisel aidata. Ma usun, et ma saan nende ülesannetega väga hästi hakkama.

Agnesel oli laupäeval järjekordne võrkpallivõistlus. Seekord toimus võistlus Richmondis, nii et ma kasutasin kohe võimalust ja läksin mängu vaatama. Kuna Robi ei taha laupäeviti üldse kuhugi minna, sest ta on koolinädalast nii väsinud, et lebaks ainult diivanil ja vaataks multikaid või joonistaks, siis poisid kaasa ei tulnud. Esimest mängu ma ei näinud ja hea oligi, sest selle Axi punt kaotas pika puuga. Teise mängu nad aga võitsid ja seda õnnestus mul ka näha. Oh, ma olin nii elevuses ja nii hasardis, et oleksin vaat, et ise väljakule jooksnud. Ikka maru põnev! Agnes mängis väga hästi ja tõi mitu head punkti oma meeskonnale. Eks neil arenguruumi veel on mõnes kohas, aga selleks ju trennis käiaksegi, et aina paremaks saada. Ma olin igatahes ülimalt rahul, et vaatama läksin. Kohe lapsepõlv tuli meelde. Mõnus on see tossude kriuks võimla põrandal. Kui ma väike olin, siis käisin oma isaga vahel tema korvpallitrennis kaasas ja nüüd oli jälle sama tunne nagu siis. Nii lahe! Järgmine kord, kui Ax jälle Richmondis mängib, siis lähen ka kindlasti kaasa elama.

Meil on täna imeilus ilm. Hommik oli küll jahe, nii nulli lähedal, aga praegu on sooja juba 10 kraadi ja päike muudkui särab. Lumikellukesed ja krookused on juba ära õitsenud, nüüd on kord nartsisside ja võilillede käes. Tegingi ühest võilillest koju tulles pilti, et oma rõõmu teiega jagada. Minu meelest on võilill suve alguse kuulutaja! Kuigi suveni on veel aega maa ja ilm, siis unistada ju ikka võib!

Päikseliste tervitustega!

Iidsed kivid ja hambahaldjad

* Maailmakuulus Stonehenge
* Salisbury turuväljak (kus sel päeval oli turu asemel parkla)
* Salisbury katedraali valgus-show eemalt vaadates
* 2l pudelitest tehtud valgus-postamendid

Meil on nüüd maailmakuulus Stonehenge nähtud. Korraldasime Kalle eestvõtmisel reedel väikse väljasõidu ja külastasime linna nimega Salisbury. Kuna kuulus Stonehenge asub seal samas lähedal, siis otsustasime ka sellele imele silma peale visata. Otse rongijaamast läks sinna ekskursioonibuss, nii et väga mugav. Kui neljapäeval ehk siis meie kalli vabariigi aastapäeval, oli ilm lausa võrratu – päike säras ja sooja oli 14 kraadi varjus – siis reedel oli ilm üsna jahe ja pilvine ja vahepeal isegi tibutas vihma. Ma ei tea, kas mängis rolli ilm või ongi asi nii, aga Stonehenge ei jätnud meile mingit erilist muljet. No on küll äge vaadata, et suured ilmatu kaugelt kohale veetud kivimürakad niimoodi kellegi poolt eitea miks ritta on sätitud, aga ausalt öeldes on seda sama hea vaadata telekast või lihtsalt fotolt. Selleks ei pea kohale minema. Mingit erilist hingust või lisaväärtust nende kohapeal vaatamine ei anna. Vähemalt meile ei andnud. Rahvast oli seal nagu murdu ja ummikud sinna viivatel teedel justkui tipptunnil kesklinnas, nii et tänasime õnne, et olime otsustanud oma retke ette võtta ühistransporti kasutades. Vastupidiselt Stonehenge’le Salisbury meile pettumust ei valmistanud. Natuke oli isegi kahju, et me ei jõudnud seal piisavalt palju ekskurseerida ja olime liiga kaua kive vaadeldes aega kulutanud. Salisbury linn on asutatud 1220 aasta paiku, kui sinna hakati rajama ilmatu suurt katedraali. Asustatud punkt oli see tegelikult juba sadu aastaid varem, aga seoses katedraaliga hakkas linn jõudsalt kasvama. Linna keskel on turuväljak, kuid kuna reedeti seal turupäeva pole, siis oli see sel päeval kasutusel lihtsalt parklana. Turuväljakut ümbritsesid imeilusad majad, mis olid pärit justku mõnelt lasteraamatu illustratsioonilt või mänguasjamuuseumist. Üldse oli seal hästi palju lahedaid maju ja armsaid tänavaid. Linnas ristuvad viis jõge, nii et mõnel tänaval jalutades oli tunne nagu oleksime sattunud Veneetsiasse. Ühesõnaga väga kift linn! Oleks päike ka paistnud, siis oleks vist täitsa vaimustusse sattunud. Söömas käisime ühes Itaalia restoranis, mis asus (jälle!) väga lahedas majas ja lisaks sellele olid seal ka söögid imehead. Põhipõhjus, miks me aga Salisbury’sse üldse läksime oli sealses katedraalis viimaseid päevi toimuv valguse ja muusika installatsioon. Ootasime, kuni läks pimedaks ja läksime seda imet vaatama. Katedraal ise on tõesti võimas. Ilmatu suur ja uhke ehitis. Installatsioon oli üles sätitud katedraali kõrvalhoones olevasse vahekäiku. Ma ei oska kahjuks seletada täpselt, mis osa majast see oli. Kindlasti on sellel mingi erinimetus. See oli nagu vahekäik, mis ühest küljest avanes katedraali siseõuele. Juba kaugemalt paistsid tuled ja kostus muusika, mis oli selline natuke minu meelest kõhedust tekitav koorimuusika. No midagi Arvo Pärdi stiilis. See sobis sinna muidugi imehästi ja lõi väga laheda atmosfääri. Valgust andsid aga uskumatult lahedad taiesed. Ei oska neid muud moodi nimetada. Nende kohta lambid öelda pole justkui päris õige. Need olid silindrikujulised, umbes 180cm kõrgused, 2 liitristest valgetest plastpudelitest tehtud valgust andvad postamendid (no ma olen täna sõnadega kimpus). Pudelid olid sätitud üksteise kõrvale ritta. Ridu oli kokku kuus korrust. Iga pudeli sees oli vesi ja vee sees valgust andvad tamiilid. Valgus varieerus kogu aeg. Vahepeal oli see valge, siis roosa, punane, orannž, kollane, roheline, sinine ja lilla. Neid nö postamente oli seal ikka päris palju ja nende vahel sai jalutada. Efekt oli vägev – väljas oli juba pime, veidi kõhe muusika mängis ja valgus muudkui vaheldus. Tõesti lahe idee! Hakka või ise pudeleid koguma :) Peale seda vaimustavat vaatemängu jalutasime veel natuke linnas ja siis sõitsimegi koju.

Olen nüüd juba kolm korda jõudnud kepikõndi tegemas käia. Ma pean ütlema, et olen tänavatel paras vaatamisväärsus. Nii palju imestunud pilke endale langemas pole ma mitte kunagi enne näinud. Nalja saab ka. Ootasin oma esimesel kepikõnniretkel valgusfoori taga rohelise tule süttimist, kui minu juurde astus üks mees ja uuris, et mida ma nende keppidega küll teen. Ma siis seletasin, et need on umbes nagu suusakepid, aga mõeldud käimiseks, et see on hea trenn. Mees vaatas mind täiesti arusaamatu pilguga. Äkki lõi ta nägu särama ja ta hüüatas: “Aaaa, sa harjutad suusatamiseks!!?“ Roheline tuli süttis ja ma ei viitsinud enam pikemalt seletama hakata ja ütlesin, et jah, täpselt nii ongi. Mees oli õnnelik ja mind ajas naerma :)

Meil oli eile tähtis päev. Robertil tuli ära esimene piimahammas. Avastasime, et see logiseb alles laupäeval ja juba eile tuli ära. Robi oli alguses väga ehmunud, et tal hammas logiseb ja arvas, et see on midagi, mille üle peaks muretsema ja mis on piinlik. Meie siis seletasime, et see on just hoopis äge ja tähendab, et ta on suur poiss. Robi läks sellest väga elevusse ja tahtis kohe oma sõbrale Mannile (kes on minu kallis õetütar ja Robi suurim sõber) Skype’st helistada ja oma logisevat hammast näidata. Helistasimegi ja Mann oli ka kohe nii vaimustuses ja informeeris Robertit, et kui hammas ära tuleb, et siis tuleb see padja alla panna, et siis viib hambahaljdas selle ära ja toob kingituse asemele. Robertile see mõte hirmsasti meeldis ja ta kukkus kohe erilise hoolega oma hammast logistama. Ma lootsin ausalt öeldes, et saan sellest hambahaldja teemast kõrvale hiilida, aga no kus sa siis saad. Mann ja Robi olid nii elevuses. Eile hommikul siis oligi hammas padja kõrvale pudenenud. Oh õnne, et Robi seda kogemata alla ei olnud neelanud. Panime kohe hommikul hamba padja alla ja kui Robi koolist tuli, siis oligi hambahaldjas käinud, hamba ära viinud ja Robertile vaevatasuks kingituse jätnud. Robi oli väga õnnelik, aga hakkas arutama, et ei tea, miks küll hambahaldjas neid hambaid peaks tahtma. Mõtles natuke ja leidis siis, et ju tal endal pole hambaid ja ta paneb need hambad, mis ta lastelt kogub, endale suhu. Ma arvasin, et ju nii ongi :)

Toredat märtsi kõigile! Kevad pole enam kaugel!