Iidsed kivid ja hambahaldjad

* Maailmakuulus Stonehenge
* Salisbury turuväljak (kus sel päeval oli turu asemel parkla)
* Salisbury katedraali valgus-show eemalt vaadates
* 2l pudelitest tehtud valgus-postamendid

Meil on nüüd maailmakuulus Stonehenge nähtud. Korraldasime Kalle eestvõtmisel reedel väikse väljasõidu ja külastasime linna nimega Salisbury. Kuna kuulus Stonehenge asub seal samas lähedal, siis otsustasime ka sellele imele silma peale visata. Otse rongijaamast läks sinna ekskursioonibuss, nii et väga mugav. Kui neljapäeval ehk siis meie kalli vabariigi aastapäeval, oli ilm lausa võrratu – päike säras ja sooja oli 14 kraadi varjus – siis reedel oli ilm üsna jahe ja pilvine ja vahepeal isegi tibutas vihma. Ma ei tea, kas mängis rolli ilm või ongi asi nii, aga Stonehenge ei jätnud meile mingit erilist muljet. No on küll äge vaadata, et suured ilmatu kaugelt kohale veetud kivimürakad niimoodi kellegi poolt eitea miks ritta on sätitud, aga ausalt öeldes on seda sama hea vaadata telekast või lihtsalt fotolt. Selleks ei pea kohale minema. Mingit erilist hingust või lisaväärtust nende kohapeal vaatamine ei anna. Vähemalt meile ei andnud. Rahvast oli seal nagu murdu ja ummikud sinna viivatel teedel justkui tipptunnil kesklinnas, nii et tänasime õnne, et olime otsustanud oma retke ette võtta ühistransporti kasutades. Vastupidiselt Stonehenge’le Salisbury meile pettumust ei valmistanud. Natuke oli isegi kahju, et me ei jõudnud seal piisavalt palju ekskurseerida ja olime liiga kaua kive vaadeldes aega kulutanud. Salisbury linn on asutatud 1220 aasta paiku, kui sinna hakati rajama ilmatu suurt katedraali. Asustatud punkt oli see tegelikult juba sadu aastaid varem, aga seoses katedraaliga hakkas linn jõudsalt kasvama. Linna keskel on turuväljak, kuid kuna reedeti seal turupäeva pole, siis oli see sel päeval kasutusel lihtsalt parklana. Turuväljakut ümbritsesid imeilusad majad, mis olid pärit justku mõnelt lasteraamatu illustratsioonilt või mänguasjamuuseumist. Üldse oli seal hästi palju lahedaid maju ja armsaid tänavaid. Linnas ristuvad viis jõge, nii et mõnel tänaval jalutades oli tunne nagu oleksime sattunud Veneetsiasse. Ühesõnaga väga kift linn! Oleks päike ka paistnud, siis oleks vist täitsa vaimustusse sattunud. Söömas käisime ühes Itaalia restoranis, mis asus (jälle!) väga lahedas majas ja lisaks sellele olid seal ka söögid imehead. Põhipõhjus, miks me aga Salisbury’sse üldse läksime oli sealses katedraalis viimaseid päevi toimuv valguse ja muusika installatsioon. Ootasime, kuni läks pimedaks ja läksime seda imet vaatama. Katedraal ise on tõesti võimas. Ilmatu suur ja uhke ehitis. Installatsioon oli üles sätitud katedraali kõrvalhoones olevasse vahekäiku. Ma ei oska kahjuks seletada täpselt, mis osa majast see oli. Kindlasti on sellel mingi erinimetus. See oli nagu vahekäik, mis ühest küljest avanes katedraali siseõuele. Juba kaugemalt paistsid tuled ja kostus muusika, mis oli selline natuke minu meelest kõhedust tekitav koorimuusika. No midagi Arvo Pärdi stiilis. See sobis sinna muidugi imehästi ja lõi väga laheda atmosfääri. Valgust andsid aga uskumatult lahedad taiesed. Ei oska neid muud moodi nimetada. Nende kohta lambid öelda pole justkui päris õige. Need olid silindrikujulised, umbes 180cm kõrgused, 2 liitristest valgetest plastpudelitest tehtud valgust andvad postamendid (no ma olen täna sõnadega kimpus). Pudelid olid sätitud üksteise kõrvale ritta. Ridu oli kokku kuus korrust. Iga pudeli sees oli vesi ja vee sees valgust andvad tamiilid. Valgus varieerus kogu aeg. Vahepeal oli see valge, siis roosa, punane, orannž, kollane, roheline, sinine ja lilla. Neid nö postamente oli seal ikka päris palju ja nende vahel sai jalutada. Efekt oli vägev – väljas oli juba pime, veidi kõhe muusika mängis ja valgus muudkui vaheldus. Tõesti lahe idee! Hakka või ise pudeleid koguma :) Peale seda vaimustavat vaatemängu jalutasime veel natuke linnas ja siis sõitsimegi koju.

Olen nüüd juba kolm korda jõudnud kepikõndi tegemas käia. Ma pean ütlema, et olen tänavatel paras vaatamisväärsus. Nii palju imestunud pilke endale langemas pole ma mitte kunagi enne näinud. Nalja saab ka. Ootasin oma esimesel kepikõnniretkel valgusfoori taga rohelise tule süttimist, kui minu juurde astus üks mees ja uuris, et mida ma nende keppidega küll teen. Ma siis seletasin, et need on umbes nagu suusakepid, aga mõeldud käimiseks, et see on hea trenn. Mees vaatas mind täiesti arusaamatu pilguga. Äkki lõi ta nägu särama ja ta hüüatas: “Aaaa, sa harjutad suusatamiseks!!?“ Roheline tuli süttis ja ma ei viitsinud enam pikemalt seletama hakata ja ütlesin, et jah, täpselt nii ongi. Mees oli õnnelik ja mind ajas naerma :)

Meil oli eile tähtis päev. Robertil tuli ära esimene piimahammas. Avastasime, et see logiseb alles laupäeval ja juba eile tuli ära. Robi oli alguses väga ehmunud, et tal hammas logiseb ja arvas, et see on midagi, mille üle peaks muretsema ja mis on piinlik. Meie siis seletasime, et see on just hoopis äge ja tähendab, et ta on suur poiss. Robi läks sellest väga elevusse ja tahtis kohe oma sõbrale Mannile (kes on minu kallis õetütar ja Robi suurim sõber) Skype’st helistada ja oma logisevat hammast näidata. Helistasimegi ja Mann oli ka kohe nii vaimustuses ja informeeris Robertit, et kui hammas ära tuleb, et siis tuleb see padja alla panna, et siis viib hambahaljdas selle ära ja toob kingituse asemele. Robertile see mõte hirmsasti meeldis ja ta kukkus kohe erilise hoolega oma hammast logistama. Ma lootsin ausalt öeldes, et saan sellest hambahaldja teemast kõrvale hiilida, aga no kus sa siis saad. Mann ja Robi olid nii elevuses. Eile hommikul siis oligi hammas padja kõrvale pudenenud. Oh õnne, et Robi seda kogemata alla ei olnud neelanud. Panime kohe hommikul hamba padja alla ja kui Robi koolist tuli, siis oligi hambahaldjas käinud, hamba ära viinud ja Robertile vaevatasuks kingituse jätnud. Robi oli väga õnnelik, aga hakkas arutama, et ei tea, miks küll hambahaldjas neid hambaid peaks tahtma. Mõtles natuke ja leidis siis, et ju tal endal pole hambaid ja ta paneb need hambad, mis ta lastelt kogub, endale suhu. Ma arvasin, et ju nii ongi :)

Toredat märtsi kõigile! Kevad pole enam kaugel!