Kevad ja külalised

Meil on täna tõeliselt soe ilm. Kui ilmateadet uskuda, siis on väljas lausa 17 kraadi sooja, nii et päikese käes peaks olema juba isegi üle 20 kraadi. Küll on mõnus! Selline ilm on eriti toredaks maiuspalaks minu armsale tädipojale Antsule ja tema perele, kes meile laupäeval külla saabusid. Eestis on ju preagu veel lumi maas ja üsna jahe, nii et siinne soe kevad on neile eriti toredaks üllatuseks. Meil on niisiis maja rahvast täis, mis on vahelduseks väga tore. Laupäeval, kui külalised saabusid, siis oli rõõm nii suur, et pidu läks kohe käima. Õhtul saabus meile ka meie hea sõber ja lapsehoidja Poku, kes lastele seltsi jäi, nii et meie saime neljakesi pubisse minna. Ei saa ju olla, et käid Inglismaal, aga pubisse ei jõua. See punkt sai esimeses järjekorras täidetud :)

Pühapäeval läksime kogu kambaga (kokku on meid suisa kümme) Hornimani muuseumisse. See on minu meelest Londoni kõige mõistlikuma suurusega muuseum, sest rahulikus tempos jõuad kogu väljapaneku üle vaadata ja peale selle asub see väga ilusas kohas, kust on imelised vaated Londonile. Kahjuks oli seal käimas just aia ümber-ehitus, mis natuke segas vaadete nautimist, aga tore oli ikka. Õunapuud ja kirsid õitsesid, päike paistis ja lapsed jooksid murul nagu kevadised vasikad. Seal samas on ka vahva mänguväljak, kus on ilmatu suur liivakast (mida siin just tihti ette ei tule) ja palju ronimisatraktsioone. Mõnus oli seal istuda - lapsed mängisid, meie võtsime päikest ja mõnulesime. Õhtul tuli meile külla veel Antsu naise sõbranna oma tütrega, kes mõlemad on väga toredad ja mul on hea meel, et me nüüd niimoodi tuttavaks saime. Nad ei pidanud meist isegi eriti kaugel elama, nii et jälle üks vahva uus tuttav Londonis olemas. Mulle meeldib, kui pikk laud on rõõmsat rahvast täis ja täpselt nii meie pühapäeva õhtusöök oli ka. Justnagu jõulud!

Esmaspäeval, kui meie pere tööle ja kooli kiirustas, siis läks Antsu pere Londoni vaatamisväärsustega tutvuma. Antsu pojal väiksel Antsul tuli aga hirmus köha kallale, lisaks veel väike palavik, nii et me arvasime, et oleks parem, kui arst ta ikkagi üle vaataks. Helistasin meie perearstile ja ta oli kohe nõus Antsukesega kohtuma. Mindigi siis arsti juurde. Arst kuulas ja arvas, et oleks parem, kui ikkagi röndgen tehtaks ja soovitas selleks haiglasse pöörduda. Mis seal ikka. Tellisime takso ja Antsuke sõitis koos emmega haiglasse. Taksojuht oli olnud väga vahva ja osavõtlik, sest ta oli just paar päeva enne seal haiglas oma umbes sama vana lapsega käinud ja oli jaganud lahkesti juhtnööre, kuhu tuleb pöörduda ja kuidas seal asjad käivad. Edasi oli ka kõik väga hästi läinud. Ootesaalis oli olnud üsna palju rahvast, aga kõik olid heas tujus ja jutukad ja uurinud, mis muret valmistab ja jaganud oma kogemusi. Arstid olid muudkui Antsukesega vestelnud ja kuigi ta ju inglise keelest aru ei saa, siis piisas lihtsalt lahkest hääletoonist, et teda rõõmsana hoida. Röndgen näitas, et õnneks kopsupõletikku ei ole (seda me natuke ise kartsime), aga et mingi väike põletik ikka justkui oleks, nii et nüüd tuleb Antsukesel antibiootikumi võtta. Rohi anti kaasa täiesti tasuta ja visiiditasu ega mingit muud tasu samuti ei küsitud. Öeldi, et esmaabi on tasuta. Kas pole vahva? Kuigi see oli üks ebamugav ja mitte plaanipärane seiklus, siis kogu asjast jäi väga hea mulje ja isegi meeldiv mälestus. Antsukesel olid silmad õhtul juba säramas ja nüüdki on ta imeheas tujus ja muudkui mängib. Kuna mul on täna vaba päev, siis olen vabatahtlik lapsehoidja, et teised saaksid oma viimasel Londoni-päeval ikka veel üht ja teist näha. Homme hommikul sõidavad nad juba tagasi Eestisse. Meile aga saabuvad juba paar tundi hiljem järgmised külalised. Meie kallid sõbrad Siim ja Riina, kes on olnud juba alates oktoobrist mööda maailma ringi seiklemas. Nüüd siis saabuvadki nad (peaaegu) kodumaale, et siin enne Eestisse naasmist nädalake oma Londoni sõpru külastada. Ja meie saame neile tänu Antsu pere toodud Vana-Tallinnale ja Kalevi kommidele Eesti veidi rutem lähemale tuua :)

Lillelõhnaliste tervitustega!