Monday 25 February 2013

Vaheaeg ja Eesti pidu

Axil ja Robil oli eelmisel nädalal vaheaeg. Minu meelest on see veebruarikuine nädalane koolipaus väga mõnus ja annab lastele kõvasti uut jõudu. Jaanuarist märtsini ühe jutiga koolis käia on ikka väga väsitav. Üldse on siin vaheajad kuidagi hästi aasta peale ära jaotatud. Suvevaheaeg võiks muidugi pikem olla, selles osas ma ei vaidle. Kui minu teha oleks, siis ma lülitaks veebruarikuise vaheaja ka Eesti kooliprogrammi ja pikendaks siis selle võrra veidi kooliaega suve alguses. Aga no see pole minu teha ja lapsed (ja ehk ka õpetajad) ei oleks kindlasti sellise suvevaheaja nihutamisega nagunii nõus. Rääkisin Robile ükspäev, et Eestis kestab suvevaheaeg lausa kolm kuud ja ta pidi seda kuuldes peaaegu pikali kukkuma ja ei jõudnud ära uskuda, et see võib tõsi olla.

Kuna me vaheajal kuhugi ära ei sõitnud, siis veetsime aega ekskurseerides Londonis.
Kõigepealt käisime Kensingtoni Palees, mis alles eelmisel suvel peale renoveerimistöid uuesti rahvale avati. Kensingtoni Palees on elanud palju kuninglikke päid. Üheks nendest oli   
Kensingtoni Palee
Kuningas George II (valitses aastatel 1727 – 1760), kes armastas niiväga oma naist, Kuninganna Carolinet, et kui naine 1737.a suri, lasi kuningas selle osa paleest, kus kuninganna oli elanud, sulgeda ja ei suutnud tema nime mainida ilma, et see oleks talle pisara silma toonud. Kuningas ise aga suri 1760 aastal üldse mitte kuninglikul kombel Kensingtoni Palee tualetis.
Kensingtoni Palees sündis 1819. aastal Kuninganna Victoria, kes sai kuningannaks juba 18.aastaselt. Hiljem elas palees ka Printsess Diana ja nüüd on see Kate ja William’i koduks. Meis tekitas suurt elevust ühel palees olnud uksel ilutsev silt: Royalty Only. Private.
Palee ühes osas on väljapanek Kuninganna Victoria elust ja tööst ja armastusest oma kalli abikaasa, Prints Alberti vastu. Meile meeldis, et tubadesse polnud püütud väga ajaloolist hõngu anda ja kogu see tiib oli renoveeritud üsna moodsalt. Samas oli seal vaatamiseks välja pandud väga palju Kuninganna Victoriale kuulunud esemeid (isegi tema pulmakleit ja mänguasjad). Eriti tore oli lugeda tema poolt öeldud lauseid ja mõtteavaldusi, mis olid justkui tema käega erinevatesse kohtadesse kirjutatud. Robert oli suures elevuses, sest temale anti voldik, kus olid mõned küsimused, millele ta pidi näituselt vastused leidma ja pildid esemetest, mida tal tuli märgata ja nende kohta märkmeid teha. Nii oli tal palju huvitavam seal ringi käia.
Teine tiib majast oli pühendatud Kuningas George II ja tema naisele, Kuninganna Carolinele. See osa paleest oli palju uhkeldavam ja andis aimu sellest, kui toretsevalt seal kunagi elati. Mulle meeldis eriti kuninga maaligalerii, kus sai akna peale seatud patjadel istuda ja aknast välja vaadata. Tore oli see, et kui sa padjale istusid, siis hakkas keegi sulle justkui kõrva lossis toimuvaid saladusi sosistama. Kogu ruumi täitsid sosistavad hääled. Ju see nii kunagi oligi, et maaligaleriis, kardina taga, oli koht, kus kuulujutte vahetada ja levitada.
Veetsime palees mõnusalt aega ja leidsime kõik, et see on üks väga lahe koht, kuhu soovitaks sõbralgi minna.

Valentino ja tema kleidid (foto internetist)
Kensingtoni Paleega meie uhked kogemused aga ei piirdunud. Kolmapäeval läksime vaatama maailmakuulsa disaineri Valentino kujundatud kleitide väljapanekut Somerset House’s. Robert ei olnud esialgu ideest eriti suures vaimustuses, aga kaasa tulemata ta ka ei tahtnud jätta. Õnneks on Robil tore omadus kõiges enda jaoks põnevat leida ja nii avastas ta näitusele jõudes kohe, et nii mõnegi kleidi peal ilutses mõni sisalik või madu ja ta asus kleite väga põhjalikult uurima, et sealt mõnda oma „sõpra“ leida. Meie Axiga aga aina ahhetasime! Väljapanek koosnes rohkem, kui 130 kleidist. Iga mannekeen-nuku käe küljes oli number, mille järgi saime meile antud voldikust järgi vaadata, mis aastal kleit on valminud, millist materjali on kasutatud ja vahel lugeda ka kuulsuse nime, kes seda kleiti kandnud on. Nägime seal näiteks Audey Hepburni, Jacqueline Kennedy ja Julia Robertsi poolt kantud kleite. No küll oli põnev! Tegime näitusesaalis lausa mitu tiiru, kommenteerisime ja arutlesime ja tegime märkmeid oma lemmikute kohta. Teises saalis sai vaadata videoklippe sellest, kuidas neid kleite õmmeldakse. Uskumatu, milline peen käsitöö see on! Pole ime, et need kleidid nii kallid on! Nüüd vaatan disainerite riideid ikka hoopis teise pilguga.

Tower Bridge
Meil oli tegelikult plaan käia ära ka London Toweris, mis on üks vähestest vaatamisväärsustest, mis meil Londonis endiselt nägemata on. Plaaniks see aga jäigi, sest aeg sai lihtsalt otsa. Käisime selle asemel hoopis Tower Bridge ekskursioonil. Tower Bridge on see suur sild, mis asub otse London Toweri juures ja on kuulus selle poolest, et selle sild tõstetakse üles, kui suuremad laevad selle vahelt läbi tahavad sõita. Tänapäeval tõstetakse silda üles kolmel korral päevas. Meil üles tõstetud silda küll näha ei õnnestunud, aga selle eest nägime paari õpetlikku filmikest, jalutasime 42m kõrgusel asuval jalutusrajal silla ülaosas, et nautida võrratuid vaateid Londonile ja käisime masinaruumis vaatamas kaadervärki, mis silda liigutab. Põnevust jagus kõigile!

Laupäeval läksime külla oma uuele sõbrale Alice’le ja tema perele. Alice kirjutas sellest külaskäigust ka oma blogis. Tutvusime tänu blogidele, mis on hiiglama tore lisaboonus blogi kirjutamisele, mille peale ma poleks blogi kirjutama asudes tulnudki. Natuke naljaga pooleks tähistasime külaskäiguga ka Eesti Vabariigi Aastapäeva laupäeva (no stiilis jaanilaupäev ja jõululaupäev) ja meil oli väga lõbus. Tänud veelkord Alice’le nii toreda peo korraldamise eest!

Pühapäeval toimunud Eesti sünnipäeva tähistasime kukkus meil sel aastal aga kohe eriti rahvuslikult välja. Kõik algas sellest, et mul oli jõuludest alles veel purk Salvesti praekapsaid. Sinna juurde tegin siis traditsioonilise sealiha ja kartulid ja kuigi sinep oli Inglise oma, mitte Eesti kange kraam, siis piisas ka sellest, et vürtsi anda. Valge viin sinna kõrvale ja pidu missugune. Kogu olemise tegi aga eriti toredaks see, et me saime tänu oma uuele ja internetiga ühenduvale telekale vaadata otseülekannet Eesti Vabariigi Aastapäeva tähistamisest Estonias. Nii kodune ja armas tunne tuli kohe peale. Justkui oleksimegi juba Eestis. Magustoiduks sõime ahjusooje kaerakäkke ja jõime pitsikese Vanakest. Mägisime sinna juurde Eesti Mälumängu, kus Robertil oli õigus kõigile Looduse küsimustele alati esimesena vastata (muud küsimused on tema jaoks veel liiga keerulised) ja vaatasime poole silmaga kätlemistseremooniat. Küll oli mõnus!


Kallid, musid, pikad paid!

Tuesday 19 February 2013

Elame kirega



Värvide möll Kew Gardensis
Päike paistab ja ilm on nii kevadiseks läinud, et paremat paika, kui pargid ja muud rohealad ei oskagi välja mõelda. Kuna Kew Gardens asub meil kohe käe-jala juures, siis käisime seal kevadet uudistamas. Kevad oli täitsa olemas! Lumikellukesed, krookused ja isegi mõned nartsissid olid juba õide puhkenud. Kirsiõied pungitasid pungi ja ma arvan, et kui selline soe ilm jätkub, siis nädala-paar pärast võime siin õitemerd näha. Tegelikult ei pannud mind Kew Gardensis ahhetama lumikellukesed ja krookused vaid hoopis orhideed, mis olid sinna igal aastal toimuvaks näituseks kohale toodud. Uskumatu, millised värvid ja millised uhked kompositsioonid! Seda lihtsalt peab nägema! Näitus on avatud kuni 3.märtsini, nii et kes siin kandis on, siis tasub kindlasti seal ära käia.

Kevad on mõnus! Selline uute alguste ja uute lootuste aeg. Minu meelest hoopis rohkem, kui seda on 1.jaanuar, mida tavapäraselt peetakse uue eluga pihta hakkamise verstapostiks. Pole ju tahtmist, kui väljas ulub külm tuul, on pime ja lisaks sellele tuleb pidevalt võidelda mingisuguste viirustega, mis kimbutama kipuvad. Pole ju energiat! Kevadel aga kohe tunned, kuidas soe päike sind naeratama paneb ja justkui iseenesest tahad olla tublim ja toimekam ja tunned, kuidas miski sinu sees muutub, kuidas miski sind justkui paremaks inimeseks teeb. Minul vähemalt on küll selline tunne.

Võib ka olla, et minu suure „uue alguse“ tunde põhjuseid on kaks. Ma usun, et lisaks päikesele andis tõuke selleks seminar, mille FOCUS korraldas ja millele ma natuke isegi enda sisesunniviisil läksin. Ma pean tunnistama, et ma ei ole suur enda sisse vaataja ja enda tunnetes sobraja. Lähtun sellest, et on nii nagu on ja mis seal ikka pikalt mõelda või arutada. Unetuid öid, mille ma endasse vaadates ja enda üle arutades veedaks, minul pole. Tegelikult aga võiks ju vahel aeg maha võtta ja mõtiskleda selle üle, kes ma olen ja mis on see, mis mind siin elus õnnelikuks teeb. Nii, et sellele seminarile minek oli minu jaoks veidi mugavustsoonist  välja astumine.
Seminari teema oli, kuidas leida oma kirg ja sellele järgneda. Seminari juhatas väga meeldiva olemisega, ca 60 aastane proua nimega Jessica McGregor Johnson. Ta on kirjutanud raamatu „The Right T-Shirt. Write Your Own Rules and Live the Life You Want“ (e.k „Õige T-särk. Tee omad reeglid ja ela sellist elu nagu sina tahad“). Kõlab ju maru hästi!? Kes ei tahaks siis elada elu, mida ta tahab? Samas, kas ma üldse tean, milline oleks see ideaalne elu, mida ma tahaksin elada? Ma olen oma praeguse eluga täitsa rahul ja kuna ma pole viriseja tüüp, siis ei oskagi ju tegelikult mõelda (s.t ei võta aega, et mõelda), et midagi võiks teisiti olla. Mis mulle Jessica juures väga meeldis oli see, et ta ei kihutanud meid kõiki sildu põletama ja ei röökinud särasilmselt meie ees, et midagi muud siin elus pole tähtsamat, kui teie kirg, soov ja unelm! Ei! Ta oli väga kahe jalaga maa peal ja selgitas, et olles oma kire leidnud, ei saa te loomulikult oma praegust elu (s.h oma peret) sinnapaika jätta ja öelda, et tsau-pakaa, ma nüüd lähen ja järgnen oma kirele, sest see on mulle kõige tähtsam siin elus ja ainult nii olen ma õnnelik! Oma kire järgi elamisega alustamisega kaasneb alati oma mugavustsoonist välja astumine. See samm ei tohiks olla suur, sest vastasel juhul sa satud paanikatsooni ja kogu sooritus lõppeb katastroofiga. Ütleme näiteks, et sa leiad, et sinu kirg on reisimine. Oleks hull hakata seda kirge endale teadvustades kohe ümbermaailma reisile minema. Piisab ka mõnest uuest paigast su oma riigis. Ka see on ju reisimine.
Kuidas aga seda kirge leida? No mina küll ei oska! On olemas õnnelikke inimesi, kes teavad juba maast ja madalast, mis on nende kirg. Nagu näiteks minu õde, kes on täielik toidufänn ja seda veidral  kombel juba lapsepõlest saadik. Ma mäletan, kuidas ta väiksena ajas, et temast saab kokk. Kokaks pole ta saanud, aga aastaid tagasi alustatud toidublogist ja kirest maailma maitsete järgi sai tema nüüdne hobi ja töö netipoe näol, mis erinevaid põnevaid maitseaineid ja muud Eestis suhteliselt haruldast toidukraami müüb.  Ja ta on õnnelik! Mina pole oma veel oma kirge leidnud (või seda osanud sõnastada), aga nüüd ma tean, kuidas seda teha ja õpetan teile ka.
Võtke paberileht ja pange sinna kirja 10 asja, mis on teile elus olulised, asjad, millega teile meeldib tegeleda või siis hoopis midagi, mis teie elus on viisil mis teile eriti ei meeldi ja te tahaks, et see oleks teisiti, kui see hetkel on. Sõnastage oma soovid oleviku vormis. No näiteks, kui teile on tähtis, et teie lapsed oleksid õnnelikud, siis te sõnastate selle soovi nii „Minu lapsed on õnnelikud“ või kui teile on oluline osata ilusaid fotosid teha, siis te sõnastate soovi „Ma teen ilusaid fotosid“ jne. Me tegime seda harjutust seminaril ja et meile anti ainult 5 minutit oma kirgede/soovide kirja panemiseks, siis ei saanud minu nimekiri kaugeltki täiuslik, sest mul oli tõesti väga raske kümmet kirge kirja panna (nagu  ma ütlesin, siis ma pole harjunud enda sisse „vaatama“). Sõna „kirg“ kõlab ju nii võimsalt ja uhkelt ja tekitab isegi veidi hirmu ja tundub, et iga kirja pandud rida peaks olema kulla kaaluga. Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Kirg ei pea olema midagi suurt ja võimsat. See võib olla midagi lihtsat ja isegi pealtnäha väikest, aga kui see sulle korda läheb ja sa tunned, et see sind õnnelikuks teeb, siis see ongi sinu kirg. Kodus kirgesid kirja pannes võtke endale rahulikult aega. Kiiret pole.
Kui te olete oma kired kirja pannud, siis algab keeruline osa. Te peate leidma nende kümne kirja pandud soovi seast viis kõige tähtsamat. Selleks, et seda teha, hakkate te neid võrdlema. Võtate kaks esimest ja võrdlete. Mõistus tuleb mängust täiesti välja jätta ja kuulata tuleb ainult oma südant. Hea, kui te saaks seda teha kellegagi koos, kes teile teie soovid ette loeks, sest see lisab asjale dramaatilisust. Tunnetada tuleb nii, et juhul, kui sa saad esimest, ei saa sa mitte, mitte kunagi teist. No näiteks võtame minu poolt näitena toodud kired – minu lapsed on õnnelikud ja ma teen ilusaid fotosid. Tuleb mõelda nii: minu lapsed on õnnelikud, aga ma ei tee mitte, mitte kunagi ilusaid fotosid. Või vastupidi: ma teen ilusaid fotosid, aga mu lapsed pole mitte kunagi õnnelikud. See valik on tegelikult lihtne, sest loomulikult ma valin laste õnnelik olemise. Asi oleks muidugi väga keeruline, kui ma töötaks fotograafina ja minu sissetulek (ja eneseteostus) sõltuks ilusatest fotodest. Siis oleks valik kohutavalt raske. Sellest paarist väljus niisiis minu jaoks võitjana laste õnnelik olemine. Edasi võrdlen ma oma selle paari võitjat järgmise soovi/kirega. Ütleme näiteks, et kolmas soov oli: ma reisin maailmas palju ringi. Niisiis võrdlen ma oma soove: mu lapsed on õnnelikud ja ma ei saa mitte iialgi reisida või siis vastupidi. Ma reisin palju, aga mu lapsed ei ole mitte kunagi õnnelikud. Asja võti ongi see, et sa võtad need kaks kirge/soovi ja paned ennast olukorda, kus sa mõtled, et kui sul on üks, siis sa ei saa mitte kunagi teist ja vastupidi. Vahel on otsus nii keeruline, et tuleb silmad sulgeda ja tunnetada seda tunnet, mis sind valdaks, kui su lapsed on õnnelikud või kui sa reisid. See, mis sinus parema tunde tekitab, ongi sinu suurem soov.
Niimoodi tuleb kogu nimekiri läbi töötada. Selle kire/soovi, mis nimekirja võitjaks tuleb, paned eraldi lehele kirja ja tõmbad oma esialgsest nimekirjast maha, sest seda sa enam uuesti ei võrdle. Siis hakkad otsast peale ja leiad järgmise kõige olulisema soovi. Niimoodi nimekirja uuesti ja uuesti läbi töötades leiadki enda viis kõige suuremat kirge.
Siis tuleb võtta need viis soovi ja hinnata skaalal 0-10, kui palju sa enda arvates selle asjaga hetkel tegeled või kui palju sinu soovist täidetud on. 0 tähendab, et sa ei tegele sellega üldse mitte ja 10 siis, kui sa arvad, et enam paremini selle teemaga tegeleda ei saa. Eriti suurt tähelepanu tuleks hakata pöörama väikese skoori saanud soovidele, sest on siililegi selge, et nendega tuleks midagi ette võtta. Põhiline ongi see, et ainult soovide kirja panemisest ei piisa. Tuleb asuda tegutsema, et oma soovid teoks teha. Ükskõik, kui väiksed need esimesed sammud ka olema saavad. Põhiline, et sa oma unistusele lähemale astuks!
Ma mõtlen, et selline soovide kirja panemine ja hilisem võrdlemine on tegelikult ju üsna unikaalne viis milleski selgusele saada. Kasvõi näiteks ülikoolide või ametikoolide valiku tegemisel? Kui saad ühte, siis ei saa kunagi teist! Süda ütleb, mis on õige!


Kirglike kallistustega!

Monday 11 February 2013

Lõvikuningas



Eelmist nädalat võiks lausa ajalooliseks nimetada, sest me jõudsime lõpuks vaatama muusikali, millest ma olen nii palju head kuulnud ja lugenud, aga mida me polnud veel vaatama jõudnud.  Jutt käib Lõvikuninga (i.k Lion King) etendusest. Põhjus, miks see meil siiani vaatamata oli, oli lihtsalt rahas. Piletite hinnad algavad tavaliselt 70 naelast, mida on ikka väga palju ja no kohe kuidagi ei ole raatsinud seda summat välja käia. Kuna tegemist on nii popi muusikaliga, siis on ka allahindlusi sellele haruharva. Nii ma siis ikka aeg-ajalt uurisin piletite hindu, aga et midagi isuäratavat pakkumisel polnud, siis olin Lõvikuninga juba vaat, et unustada jõudnud. Õnneks tuletas hea inimene Alice seda mulle meelde ja üllatuslikult olid saadaval ka soodsamad piletid, nii et mõeldud-tehtud.
Lõvikuninga etendusega on huvitav lugu. Peaaegu kõik siin elavad sõbrad ja tuttavad, kellega ma sellest olen rääkinud, on seda näinud. Ja kõigil on selle kohta hästi palju öelda. Mitte kedagi ei jäta see külmaks ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi midagi vähemat, kui ülivõrret, selle muusikali kohta kasutaks. Kõigil, kes etendust meenutasid, tuli mingi eriline sära silma ja hääl muutus suurest vaimustusest vaat, et kilkeks ja võidu üritati seletada, miks see ikka nii äge on. Meie ootused olid seega väga kõrged ja ma kartsin koledal kombel, et ma võin pettuda. Kuid seda ei juhtunud! Etendus oli tõesti võrratu!
Foto on laenatud internetiavarustest
Kes asjaga kursis pole, siis muusikal on tehtud samanimelise Disney multika järgi, mis valmis aastal 1994. Lugu räägib lõviperest, kus kasvamas väike lõvipoiss nimega Simba, kellest peab kunagi saama kuningas. Tema isal, heal ja õiglasel kuningal, on aga kole, hirmus ja paha vend, kes sõbrustab hüäänidega ja kes tahab ise kuningaks saada. Hirmus onu korraldab asjad nii, et kuningas hukkub ja väiksele Simbale jääb mulje, et tema on oma isa surmas süüdi, mille peale ta oma koleda onu õhutusel kodunt ära jookseb. Halvast onust saab uus kuningas ja kõik läheb allamäge. Aastate pärast tuleb aga Simba koju tagasi ja kõik on jälle hästi!
Asi, mis selle ettenduse nii vägevaks teeb, on kostüümid! Need on lihtsalt nii võrratud, et sa lihtsalt istud ja ahhetad ja ei suuda uskuda, et midagi nii ägedat on võimalik välja mõelda. Näiteks jalutavad laval täiselusuuruses kaelkirjakud. Nad astuvad nõtkelt mööda lava, justkui oleksid nad elus loomad. Tegelikult aga on näitlejal nii jalgade, kui ka käte küljes kompad, mille otsas ta laval ringi liigub. „Loomad“ liiguvad aeg-ajalt ka pingiridade vahel, mis tekitab veel erilist elevust. Ja siis muidugi muusika ja laulud ja tantsud... No pole lihtsalt sõnu! Mul tuli selline Aafrikasse minemise isu seda muusikali vaadates peale, et hakka või kohe kohvreid pakkima.
 
Nagu vist aru saate, siis olen nüüd minagi lõvikuninga-nõidusesse nakatunud ja kui minult keegi peaks küsima, kas ma olen seda etendust näinud ja mis ma sellest arvan, siis asun ma silmade särades seletama seletamatut. Seda lihtsalt peab ise nägema selleks, et teada, millest nad ometi küll räägivad!

Ilm on meil siin meeletult kehvaks läinud. Ei mingit kevadet! On kole ja vihmane ja isegi lörtsi-sajune tuuline talv. Sooja on vaevu-vaevu üle nulli.
Robert ja Batmobile
Mr Bean'i kuulus auto
Pühapäeval toimusid Trafalgar Squaril Hiina uue aasta pidustused ja kuigi meil oli plaan neist pidustustes osa võtta, siis sai enesearmastus meist võitu ja me otsustasime aega veeta tubasemate tegevustega. Nagu tellitult sattus meile ette reklaam Londoni Mootorite Muuseumist , mis kõigele lisaks meile ka veel üsna lähedal asub. See muuseum on iga autohullu unistus! Üsna väiksel näitusealal võib näha ligi sadat erinevat sõiduvahendit. Põhiliselt on tegemist sõiduautodega, sekka ka mõni traktor või väiksem buss või veokas. Kõige rohkem elevust tekitas meis filmides osalenud autode väljapanek. Roberti lemmikud olid Batmobile ja Transformersite filmist pärit suur veoauto. Pilke püüdis ka rääkiv auto Kitt (maakeeli „must auto“) filmist „The Knight Rider“  ja muidugi Mr Bean’i kuulus kollakas-roheline Mini Cooper, millel isegi filmist nähtud tugitool katusele seotud oli ja Bean’i lemmik mõmmi peegli küljes rippus. Uskumatu oli väljapanek suurtest Ameerika autodest, mida oli nii- ja naapidi tuunitud. Tundub, et mis puutub autodesse, siis on inimeste fantaasia piiritu!


Saagu alanud Mao-aasta olema teie kõigi jaoks võrratult hea!

Tuesday 5 February 2013

Korjame kive

Jurassic Coast
Meie üle-eelmisel nädalal alguse saanud kivide kogumine jätkus eelmisel nädalal eriti suurejooneliselt. Kivististe otsimise retkele minemise idee algatajaks oli Robert. Umbes pool aastat tagasi nägi ta ühes lastesaates lugu Inglismaal asuvast paigast, mida kutsutakse Jurassic Coast’ks ja kust võib leida palju põnevaid kivistisi. Robertile jäi asi hinge kripeldama ja nii ta hakkaski meile peale käima, et meie ka sinna läheks. Jurassic Coast asub Lõuna-Inglismaa rannikul, ulatudes Ida-Devonist kuni Ida-Dorsetini. Londonist saab sinna sõita umbes 3,5 tunniga, nii et üldse mitte kauge kant.
Me oleme siin avastanud ühe toreda hotelliketi nimega Premier Inn. Selle keti hotellid on hea hinnaga, lihtsad, aga samas väga korralikud ja viisakad ning neid asub üle riigi igal pool. Kui Kalle postkasti potsatas pakkumine, et saadaval on toad hinnaga kõigest 19 naela öö, siis ei olnudki meil enam pikemat mõtlemist ja reis Juura-Rannikule sai broneeritud. Toreda juhusena sattus Kalle õde Triinu ka meil just külas olema ja nii sõitsimegi reede õhtul peale kooli kogu kambaga Southamptonisse, mis oli meie vahepeatuseks enne sihtpunkti jõudmist. Southampton tundus olevat väga tore mereäärne vana linn, aga et me veetsime seal ainult õhtu ja öö, siis eriti pikalt sellest linnast kirjutada midagi pole.
Põhieesmärk oli meil jõuda linnakesse nimega Lyme Regis, kus me olime broneerinud kivististe leidmise ekskursiooni. Jõudsime linna umbes 1,5 tundi enne ekskursiooni algust, mis oli väga hea, sest siis oli meil aega natuke ka ringi jalutada. Sellest ajast jäi muidugi väheks. Hea meelega oleks selles imearmsas linnas veetnud lausa mitu päeva. Eks oma osa oli ka päikesel, mis peaaegu pilvitus taevas säras, aga linn oli tõesti tore. Inimesed istusid mere ääres kivisel rannal ja pidasid piknikku, jõid välikohvikutes õlut või jalutasid niisama ringi. Linn ise asub otse mere ääres, kõrgel kaldal, nii et tänavad kulgevad aeg-ajalt üsna püstloodis, aga see ongi lahe. Lyme Regis’t pidi hellitavalt kutsutama „Dorseti pärliks“ ja ma üldse ei imesta, miks sellele linnale selline nimi on antud. See oli tõeline pärl! 
Lyme Regis
Lyme Regis - suvine tunne keset talve!

Ekskursioon algas kohaliku muuseumi juurest, mis seda retke ka korraldas. Kokku oli huvilisi 20 ringis. Giide oli kaks. Kõigepealt selgitati meile, milliseid kivistisi meil on võimalik leida, millele tuleks tähelepanu pöörata ja mida üldse otsida. Ma pean ütlema, et mul oli hiiglama hea meel, et me otsustasime ekskursioonile minna, sest muidu oleks paljud asjad hiljem tähelepanuta jäänud. Rannal võivad kive otsimas käia kõik inimesed, aga ilma eelteadmisteta oleks saak palju väiksem olnud. Tuli välja, et talv ongi kõige parem aeg kivististe otsimiseks, sest tormid ja vihm uhuvad üha uusi põnevaid kivistisi rannal kõrguvate mägede seest välja. Meie rõõm päikselise päeva üle ei paistnud aga giide üldse rõõmustavat, sest nad ütlesid, et päike segab kivististe otsimst ja et vihmaga oleks tegelikult palju parem seda retke ette võtta. Isiklikust mugavusest lähtuvalt olin ma aga endiselt rõõmus, et päike säras. Tuulevaikses kohas oli lausa soe.
200 miljoni aasta vanune junn
Peale juhtnööride saamist asusimegi fossiile otsima. Jalutasime mööda randa aina edasi, nina maas. Minu imestusel polnud piire, kui õige pea hakkas kivistisi silma vaat, et igal sammul. Mul oli hea meel, et mul oli väike seljakott seljas, sest Robert saabus aina uute kividega, mis kõik minu kotti rändasid. Hiljem muutusime juba valivamaks ja kõiki kive enam üles ei korjanud. Ühel hetkel kutsus giid mind ja Robertit enda juurde ja ütles, et me tema jalge ees olevat maapinda uuriks, sest seal on midagi väga huvitavat. Ta tõmbas isegi ringi ümber ala, mida me peaksime vaatama. Oi, me mõistatasime, aga pihta ei saanud. Need tundusid olevat täiesti tavalised kivid. Lõpuks andis giid vihje, et me otsiks midagi pruuni. Sellepeale leidiski Robert meie kõige väärtuslikuma leiu sellel päeval – fossiiliks muutunud kakajunni :) Tõesõna! Tegemist on ca 200 miljonit aastat vana junniga. Kui seda hästi uurida, siis on seal sees näha isegi väikseid heina-või siis vetikatutte. Kahjuks pole teada, kes selle väärtusliku julga kunagi maha on poetanud. See nõuaks juba peenemat uurimist ja ega siis ka kindel olla ei saa. 

Mõned näited meie saagist
...ja veel veidi
Kõige lõpuks näitasid giidid meile, kuidas fossiilide otsijad kivide seest fossiile otsivad. Nad olid jalutuskäigu ajal mõned kivid, mis neile huvitavad tundusid, kaasa võtnud ja asusid siis meie silme all neid purustama. Tuleb välja, et sellise töö jaoks on vaja spetsiaalset haamrit, sest tavaline haamer on liiga jäik ja võib väärtusliku leiu lihtsalt puruks lüüa. Põnev oli vaadata, kuidas pealtnäha täiesti tavalise kivi seest koorus  välja midagi teosarnast. Huvitav on ka teada, et fossiilide ekspertidele ei paku loom ise üldse pinget. Neid huvitab ainult sisu, mis looma sisse on aegade jooksul läinud ja selle kivistiseks muutnud.
Meie retk lõppes veidi enne päikeseloojangut. Märkamatult olime jalutanud ligi kolm tundi. Olime väsinud, ent õnnelikud!


Rõõmsate tervitustega!