Korjame kive

Jurassic Coast

Meie üle-eelmisel nädalal alguse saanud kivide kogumine jätkus eelmisel nädalal eriti suurejooneliselt. Kivististe otsimise retkele minemise idee algatajaks oli Robert. Umbes pool aastat tagasi nägi ta ühes lastesaates lugu Inglismaal asuvast paigast, mida kutsutakse Jurassic Coast’ks ja kust võib leida palju põnevaid kivistisi. Robertile jäi asi hinge kripeldama ja nii ta hakkaski meile peale käima, et meie ka sinna läheks. Jurassic Coast asub Lõuna-Inglismaa rannikul, ulatudes Ida-Devonist kuni Ida-Dorsetini. Londonist saab sinna sõita umbes 3,5 tunniga, nii et üldse mitte kauge kant.

Me oleme siin avastanud ühe toreda hotelliketi nimega Premier Inn. Selle keti hotellid on hea hinnaga, lihtsad, aga samas väga korralikud ja viisakad ning neid asub üle riigi igal pool. Kui Kalle postkasti potsatas pakkumine, et saadaval on toad hinnaga kõigest 19 naela öö, siis ei olnudki meil enam pikemat mõtlemist ja reis Juura-Rannikule sai broneeritud. Toreda juhusena sattus Kalle õde Triinu ka meil just külas olema ja nii sõitsimegi reede õhtul peale kooli kogu kambaga Southamptonisse, mis oli meie vahepeatuseks enne sihtpunkti jõudmist. Southampton tundus olevat väga tore mereäärne vana linn, aga et me veetsime seal ainult õhtu ja öö, siis eriti pikalt sellest linnast kirjutada midagi pole.

Põhieesmärk oli meil jõuda linnakesse nimega Lyme Regis, kus me olime broneerinud kivististe leidmise ekskursiooni. Jõudsime linna umbes 1,5 tundi enne ekskursiooni algust, mis oli väga hea, sest siis oli meil aega natuke ka ringi jalutada. Sellest ajast jäi muidugi väheks. Hea meelega oleks selles imearmsas linnas veetnud lausa mitu päeva. Eks oma osa oli ka päikesel, mis peaaegu pilvitus taevas säras, aga linn oli tõesti tore. Inimesed istusid mere ääres kivisel rannal ja pidasid piknikku, jõid välikohvikutes õlut või jalutasid niisama ringi. Linn ise asub otse mere ääres, kõrgel kaldal, nii et tänavad kulgevad aeg-ajalt üsna püstloodis, aga see ongi lahe. Lyme Regis’t pidi hellitavalt kutsutama „Dorseti pärliks“ ja ma üldse ei imesta, miks sellele linnale selline nimi on antud. See oli tõeline pärl! 

Lyme Regis

Lyme Regis - suvine tunne keset talve!

Ekskursioon algas kohaliku muuseumi juurest, mis seda retke ka korraldas. Kokku oli huvilisi 20 ringis. Giide oli kaks. Kõigepealt selgitati meile, milliseid kivistisi meil on võimalik leida, millele tuleks tähelepanu pöörata ja mida üldse otsida. Ma pean ütlema, et mul oli hiiglama hea meel, et me otsustasime ekskursioonile minna, sest muidu oleks paljud asjad hiljem tähelepanuta jäänud. Rannal võivad kive otsimas käia kõik inimesed, aga ilma eelteadmisteta oleks saak palju väiksem olnud. Tuli välja, et talv ongi kõige parem aeg kivististe otsimiseks, sest tormid ja vihm uhuvad üha uusi põnevaid kivistisi rannal kõrguvate mägede seest välja. Meie rõõm päikselise päeva üle ei paistnud aga giide üldse rõõmustavat, sest nad ütlesid, et päike segab kivististe otsimst ja et vihmaga oleks tegelikult palju parem seda retke ette võtta. Isiklikust mugavusest lähtuvalt olin ma aga endiselt rõõmus, et päike säras. Tuulevaikses kohas oli lausa soe.

200 miljoni aasta vanune junn

Peale juhtnööride saamist asusimegi fossiile otsima. Jalutasime mööda randa aina edasi, nina maas. Minu imestusel polnud piire, kui õige pea hakkas kivistisi silma vaat, et igal sammul. Mul oli hea meel, et mul oli väike seljakott seljas, sest Robert saabus aina uute kividega, mis kõik minu kotti rändasid. Hiljem muutusime juba valivamaks ja kõiki kive enam üles ei korjanud. Ühel hetkel kutsus giid mind ja Robertit enda juurde ja ütles, et me tema jalge ees olevat maapinda uuriks, sest seal on midagi väga huvitavat. Ta tõmbas isegi ringi ümber ala, mida me peaksime vaatama. Oi, me mõistatasime, aga pihta ei saanud. Need tundusid olevat täiesti tavalised kivid. Lõpuks andis giid vihje, et me otsiks midagi pruuni. Sellepeale leidiski Robert meie kõige väärtuslikuma leiu sellel päeval – fossiiliks muutunud kakajunni :) Tõesõna! Tegemist on ca 200 miljonit aastat vana junniga. Kui seda hästi uurida, siis on seal sees näha isegi väikseid heina-või siis vetikatutte. Kahjuks pole teada, kes selle väärtusliku julga kunagi maha on poetanud. See nõuaks juba peenemat uurimist ja ega siis ka kindel olla ei saa. 

Mõned näited meie saagist

...ja veel veidi

Kõige lõpuks näitasid giidid meile, kuidas fossiilide otsijad kivide seest fossiile otsivad. Nad olid jalutuskäigu ajal mõned kivid, mis neile huvitavad tundusid, kaasa võtnud ja asusid siis meie silme all neid purustama. Tuleb välja, et sellise töö jaoks on vaja spetsiaalset haamrit, sest tavaline haamer on liiga jäik ja võib väärtusliku leiu lihtsalt puruks lüüa. Põnev oli vaadata, kuidas pealtnäha täiesti tavalise kivi seest koorus  välja midagi teosarnast. Huvitav on ka teada, et fossiilide ekspertidele ei paku loom ise üldse pinget. Neid huvitab ainult sisu, mis looma sisse on aegade jooksul läinud ja selle kivistiseks muutnud.

Meie retk lõppes veidi enne päikeseloojangut. Märkamatult olime jalutanud ligi kolm tundi. Olime väsinud, ent õnnelikud!

Rõõmsate tervitustega!