Elame kirega

Värvide möll Kew Gardensis

Päike paistab ja ilm on nii kevadiseks läinud, et paremat paika, kui pargid ja muud rohealad ei oskagi välja mõelda. Kuna Kew Gardens asub meil kohe käe-jala juures, siis käisime seal kevadet uudistamas. Kevad oli täitsa olemas! Lumikellukesed, krookused ja isegi mõned nartsissid olid juba õide puhkenud. Kirsiõied pungitasid pungi ja ma arvan, et kui selline soe ilm jätkub, siis nädala-paar pärast võime siin õitemerd näha. Tegelikult ei pannud mind Kew Gardensis ahhetama lumikellukesed ja krookused vaid hoopis orhideed, mis olid sinna igal aastal toimuvaks näituseks kohale toodud. Uskumatu, millised värvid ja millised uhked kompositsioonid! Seda lihtsalt peab nägema! Näitus on avatud kuni 3.märtsini, nii et kes siin kandis on, siis tasub kindlasti seal ära käia.

Kevad on mõnus! Selline uute alguste ja uute lootuste aeg. Minu meelest hoopis rohkem, kui seda on 1.jaanuar, mida tavapäraselt peetakse uue eluga pihta hakkamise verstapostiks. Pole ju tahtmist, kui väljas ulub külm tuul, on pime ja lisaks sellele tuleb pidevalt võidelda mingisuguste viirustega, mis kimbutama kipuvad. Pole ju energiat! Kevadel aga kohe tunned, kuidas soe päike sind naeratama paneb ja justkui iseenesest tahad olla tublim ja toimekam ja tunned, kuidas miski sinu sees muutub, kuidas miski sind justkui paremaks inimeseks teeb. Minul vähemalt on küll selline tunne.

Võib ka olla, et minu suure „uue alguse“ tunde põhjuseid on kaks. Ma usun, et lisaks päikesele andis tõuke selleks seminar, mille FOCUS korraldas ja millele ma natuke isegi enda sisesunniviisil läksin. Ma pean tunnistama, et ma ei ole suur enda sisse vaataja ja enda tunnetes sobraja. Lähtun sellest, et on nii nagu on ja mis seal ikka pikalt mõelda või arutada. Unetuid öid, mille ma endasse vaadates ja enda üle arutades veedaks, minul pole. Tegelikult aga võiks ju vahel aeg maha võtta ja mõtiskleda selle üle, kes ma olen ja mis on see, mis mind siin elus õnnelikuks teeb. Nii, et sellele seminarile minek oli minu jaoks veidi mugavustsoonist  välja astumine.

Seminari teema oli, kuidas leida oma kirg ja sellele järgneda. Seminari juhatas väga meeldiva olemisega, ca 60 aastane proua nimega Jessica McGregor Johnson. Ta on kirjutanud raamatu „The Right T-Shirt. Write Your Own Rules and Live the Life You Want“ (e.k „Õige T-särk. Tee omad reeglid ja ela sellist elu nagu sina tahad“). Kõlab ju maru hästi!? Kes ei tahaks siis elada elu, mida ta tahab? Samas, kas ma üldse tean, milline oleks see ideaalne elu, mida ma tahaksin elada? Ma olen oma praeguse eluga täitsa rahul ja kuna ma pole viriseja tüüp, siis ei oskagi ju tegelikult mõelda (s.t ei võta aega, et mõelda), et midagi võiks teisiti olla. Mis mulle Jessica juures väga meeldis oli see, et ta ei kihutanud meid kõiki sildu põletama ja ei röökinud särasilmselt meie ees, et midagi muud siin elus pole tähtsamat, kui teie kirg, soov ja unelm! Ei! Ta oli väga kahe jalaga maa peal ja selgitas, et olles oma kire leidnud, ei saa te loomulikult oma praegust elu (s.h oma peret) sinnapaika jätta ja öelda, et tsau-pakaa, ma nüüd lähen ja järgnen oma kirele, sest see on mulle kõige tähtsam siin elus ja ainult nii olen ma õnnelik! Oma kire järgi elamisega alustamisega kaasneb alati oma mugavustsoonist välja astumine. See samm ei tohiks olla suur, sest vastasel juhul sa satud paanikatsooni ja kogu sooritus lõppeb katastroofiga. Ütleme näiteks, et sa leiad, et sinu kirg on reisimine. Oleks hull hakata seda kirge endale teadvustades kohe ümbermaailma reisile minema. Piisab ka mõnest uuest paigast su oma riigis. Ka see on ju reisimine.

Kuidas aga seda kirge leida? No mina küll ei oska! On olemas õnnelikke inimesi, kes teavad juba maast ja madalast, mis on nende kirg. Nagu näiteks minu õde, kes on täielik toidufänn ja seda veidral  kombel juba lapsepõlest saadik. Ma mäletan, kuidas ta väiksena ajas, et temast saab kokk. Kokaks pole ta saanud, aga aastaid tagasi alustatud toidublogist ja kirest maailma maitsete järgi sai tema nüüdne hobi ja töö netipoe näol, mis erinevaid põnevaid maitseaineid ja muud Eestis suhteliselt haruldast toidukraami müüb.  Ja ta on õnnelik! Mina pole oma veel oma kirge leidnud (või seda osanud sõnastada), aga nüüd ma tean, kuidas seda teha ja õpetan teile ka.

Võtke paberileht ja pange sinna kirja 10 asja, mis on teile elus olulised, asjad, millega teile meeldib tegeleda või siis hoopis midagi, mis teie elus on viisil mis teile eriti ei meeldi ja te tahaks, et see oleks teisiti, kui see hetkel on. Sõnastage oma soovid oleviku vormis. No näiteks, kui teile on tähtis, et teie lapsed oleksid õnnelikud, siis te sõnastate selle soovi nii „Minu lapsed on õnnelikud“ või kui teile on oluline osata ilusaid fotosid teha, siis te sõnastate soovi „Ma teen ilusaid fotosid“ jne. Me tegime seda harjutust seminaril ja et meile anti ainult 5 minutit oma kirgede/soovide kirja panemiseks, siis ei saanud minu nimekiri kaugeltki täiuslik, sest mul oli tõesti väga raske kümmet kirge kirja panna (nagu  ma ütlesin, siis ma pole harjunud enda sisse „vaatama“). Sõna „kirg“ kõlab ju nii võimsalt ja uhkelt ja tekitab isegi veidi hirmu ja tundub, et iga kirja pandud rida peaks olema kulla kaaluga. Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Kirg ei pea olema midagi suurt ja võimsat. See võib olla midagi lihtsat ja isegi pealtnäha väikest, aga kui see sulle korda läheb ja sa tunned, et see sind õnnelikuks teeb, siis see ongi sinu kirg. Kodus kirgesid kirja pannes võtke endale rahulikult aega. Kiiret pole.

Kui te olete oma kired kirja pannud, siis algab keeruline osa. Te peate leidma nende kümne kirja pandud soovi seast viis kõige tähtsamat. Selleks, et seda teha, hakkate te neid võrdlema. Võtate kaks esimest ja võrdlete. Mõistus tuleb mängust täiesti välja jätta ja kuulata tuleb ainult oma südant. Hea, kui te saaks seda teha kellegagi koos, kes teile teie soovid ette loeks, sest see lisab asjale dramaatilisust. Tunnetada tuleb nii, et juhul, kui sa saad esimest, ei saa sa mitte, mitte kunagi teist. No näiteks võtame minu poolt näitena toodud kired – minu lapsed on õnnelikud ja ma teen ilusaid fotosid. Tuleb mõelda nii: minu lapsed on õnnelikud, aga ma ei tee mitte, mitte kunagi ilusaid fotosid. Või vastupidi: ma teen ilusaid fotosid, aga mu lapsed pole mitte kunagi õnnelikud. See valik on tegelikult lihtne, sest loomulikult ma valin laste õnnelik olemise. Asi oleks muidugi väga keeruline, kui ma töötaks fotograafina ja minu sissetulek (ja eneseteostus) sõltuks ilusatest fotodest. Siis oleks valik kohutavalt raske. Sellest paarist väljus niisiis minu jaoks võitjana laste õnnelik olemine. Edasi võrdlen ma oma selle paari võitjat järgmise soovi/kirega. Ütleme näiteks, et kolmas soov oli: ma reisin maailmas palju ringi. Niisiis võrdlen ma oma soove: mu lapsed on õnnelikud ja ma ei saa mitte iialgi reisida või siis vastupidi. Ma reisin palju, aga mu lapsed ei ole mitte kunagi õnnelikud. Asja võti ongi see, et sa võtad need kaks kirge/soovi ja paned ennast olukorda, kus sa mõtled, et kui sul on üks, siis sa ei saa mitte kunagi teist ja vastupidi. Vahel on otsus nii keeruline, et tuleb silmad sulgeda ja tunnetada seda tunnet, mis sind valdaks, kui su lapsed on õnnelikud või kui sa reisid. See, mis sinus parema tunde tekitab, ongi sinu suurem soov.

Niimoodi tuleb kogu nimekiri läbi töötada. Selle kire/soovi, mis nimekirja võitjaks tuleb, paned eraldi lehele kirja ja tõmbad oma esialgsest nimekirjast maha, sest seda sa enam uuesti ei võrdle. Siis hakkad otsast peale ja leiad järgmise kõige olulisema soovi. Niimoodi nimekirja uuesti ja uuesti läbi töötades leiadki enda viis kõige suuremat kirge.

Siis tuleb võtta need viis soovi ja hinnata skaalal 0-10, kui palju sa enda arvates selle asjaga hetkel tegeled või kui palju sinu soovist täidetud on. 0 tähendab, et sa ei tegele sellega üldse mitte ja 10 siis, kui sa arvad, et enam paremini selle teemaga tegeleda ei saa. Eriti suurt tähelepanu tuleks hakata pöörama väikese skoori saanud soovidele, sest on siililegi selge, et nendega tuleks midagi ette võtta. Põhiline ongi see, et ainult soovide kirja panemisest ei piisa. Tuleb asuda tegutsema, et oma soovid teoks teha. Ükskõik, kui väiksed need esimesed sammud ka olema saavad. Põhiline, et sa oma unistusele lähemale astuks!

Ma mõtlen, et selline soovide kirja panemine ja hilisem võrdlemine on tegelikult ju üsna unikaalne viis milleski selgusele saada. Kasvõi näiteks ülikoolide või ametikoolide valiku tegemisel? Kui saad ühte, siis ei saa kunagi teist! Süda ütleb, mis on õige!

Kirglike kallistustega!