Lõvikuningas

Eelmist nädalat võiks lausa ajalooliseks nimetada, sest me jõudsime lõpuks vaatama muusikali, millest ma olen nii palju head kuulnud ja lugenud, aga mida me polnud veel vaatama jõudnud.  Jutt käib Lõvikuninga (i.k Lion King) etendusest. Põhjus, miks see meil siiani vaatamata oli, oli lihtsalt rahas. Piletite hinnad algavad tavaliselt 70 naelast, mida on ikka väga palju ja no kohe kuidagi ei ole raatsinud seda summat välja käia. Kuna tegemist on nii popi muusikaliga, siis on ka allahindlusi sellele haruharva. Nii ma siis ikka aeg-ajalt uurisin piletite hindu, aga et midagi isuäratavat pakkumisel polnud, siis olin Lõvikuninga juba vaat, et unustada jõudnud. Õnneks tuletas hea inimene Alice seda mulle meelde ja üllatuslikult olid saadaval ka soodsamad piletid, nii et mõeldud-tehtud.
Lõvikuninga etendusega on huvitav lugu. Peaaegu kõik siin elavad sõbrad ja tuttavad, kellega ma sellest olen rääkinud, on seda näinud. Ja kõigil on selle kohta hästi palju öelda. Mitte kedagi ei jäta see külmaks ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi midagi vähemat, kui ülivõrret, selle muusikali kohta kasutaks. Kõigil, kes etendust meenutasid, tuli mingi eriline sära silma ja hääl muutus suurest vaimustusest vaat, et kilkeks ja võidu üritati seletada, miks see ikka nii äge on. Meie ootused olid seega väga kõrged ja ma kartsin koledal kombel, et ma võin pettuda. Kuid seda ei juhtunud! Etendus oli tõesti võrratu!

Foto on laenatud internetiavarustest

Kes asjaga kursis pole, siis muusikal on tehtud samanimelise Disney multika järgi, mis valmis aastal 1994. Lugu räägib lõviperest, kus kasvamas väike lõvipoiss nimega Simba, kellest peab kunagi saama kuningas. Tema isal, heal ja õiglasel kuningal, on aga kole, hirmus ja paha vend, kes sõbrustab hüäänidega ja kes tahab ise kuningaks saada. Hirmus onu korraldab asjad nii, et kuningas hukkub ja väiksele Simbale jääb mulje, et tema on oma isa surmas süüdi, mille peale ta oma koleda onu õhutusel kodunt ära jookseb. Halvast onust saab uus kuningas ja kõik läheb allamäge. Aastate pärast tuleb aga Simba koju tagasi ja kõik on jälle hästi!
Asi, mis selle ettenduse nii vägevaks teeb, on kostüümid! Need on lihtsalt nii võrratud, et sa lihtsalt istud ja ahhetad ja ei suuda uskuda, et midagi nii ägedat on võimalik välja mõelda. Näiteks jalutavad laval täiselusuuruses kaelkirjakud. Nad astuvad nõtkelt mööda lava, justkui oleksid nad elus loomad. Tegelikult aga on näitlejal nii jalgade, kui ka käte küljes kompad, mille otsas ta laval ringi liigub. „Loomad“ liiguvad aeg-ajalt ka pingiridade vahel, mis tekitab veel erilist elevust. Ja siis muidugi muusika ja laulud ja tantsud... No pole lihtsalt sõnu! Mul tuli selline Aafrikasse minemise isu seda muusikali vaadates peale, et hakka või kohe kohvreid pakkima.  
Nagu vist aru saate, siis olen nüüd minagi lõvikuninga-nõidusesse nakatunud ja kui minult keegi peaks küsima, kas ma olen seda etendust näinud ja mis ma sellest arvan, siis asun ma silmade särades seletama seletamatut. Seda lihtsalt peab ise nägema selleks, et teada, millest nad ometi küll räägivad!

Ilm on meil siin meeletult kehvaks läinud. Ei mingit kevadet! On kole ja vihmane ja isegi lörtsi-sajune tuuline talv. Sooja on vaevu-vaevu üle nulli.

Robert ja Batmobile

Mr Bean'i kuulus auto

Pühapäeval toimusid Trafalgar Squaril Hiina uue aasta pidustused ja kuigi meil oli plaan neist pidustustes osa võtta, siis sai enesearmastus meist võitu ja me otsustasime aega veeta tubasemate tegevustega. Nagu tellitult sattus meile ette reklaam Londoni Mootorite Muuseumist , mis kõigele lisaks meile ka veel üsna lähedal asub. See muuseum on iga autohullu unistus! Üsna väiksel näitusealal võib näha ligi sadat erinevat sõiduvahendit. Põhiliselt on tegemist sõiduautodega, sekka ka mõni traktor või väiksem buss või veokas. Kõige rohkem elevust tekitas meis filmides osalenud autode väljapanek. Roberti lemmikud olid Batmobile ja Transformersite filmist pärit suur veoauto. Pilke püüdis ka rääkiv auto Kitt (maakeeli „must auto“) filmist „The Knight Rider“  ja muidugi Mr Bean’i kuulus kollakas-roheline Mini Cooper, millel isegi filmist nähtud tugitool katusele seotud oli ja Bean’i lemmik mõmmi peegli küljes rippus. Uskumatu oli väljapanek suurtest Ameerika autodest, mida oli nii- ja naapidi tuunitud. Tundub, et mis puutub autodesse, siis on inimeste fantaasia piiritu!

Saagu alanud Mao-aasta olema teie kõigi jaoks võrratult hea!