Vastlapäev, pannkoogipäev, naistepäev!

Head vastlapäeva, pannkoogipäeva ja naistepäeva teile kõigile! Loodetavasti teete kõik täna pikad ja lõbusad liud! Meie siin vastlapäeva eriti ei tähista. Lumepuudusel väga pikka liugu teha ei saa, nii et piirdume mänguväljakul väikse sõiduga liumäel. Nii, et järgmisel aastal ei tasu meil küll pikkadest linadest unistada. Vahukoorekukleid peaksin ise tegema, kui tahaksime traditsioonidest kinni pidada. Aga vist ei pea. Võib olla teen hoopis pannkooke, sest siin tähistatakse vastlapäeva hoopis pannkookide söömisega ja sellepärast kutsutaksegi seda päeva siin ka Pannkoogipäevaks. Selle päeva tähistamiseks korraldatakse siin pannkoogi-jookse, mis kujutavad endast lõbusat jooksuvõistlust, kus põllesid kandvad inimesed, pannid käes, võidu jooksevad. Mul pole kahjuks veel olnud juhust sellisel üritusel osaleda, aga usun, et see on kindlasti väga lõbus. Peaks järgmisel aastal plaani võtma. Lisaks neile kahele päevale on ju täna ka veel naistepäev! Hurraa! Elagu naised! Kalle kinkis mulle kohe hommikul suure pundi imeilusaid erivärvilisi tulpe, nii et minu päev algas väga toredalt. Kas te teatsite, et Rahvusvahelist Naistepäeva tähistatakse sel aastal juba sajandat korda? Mina ei teadnud, aga nüüd tean, sest meie Focuse punt osales täna selle puhul Londonis aset leidnud suurejoonelisel naiste marsil. Selle ürituse korraldas naisteorganisatsioon nimega „Women for Women“, mis tegeleb vaesemates riikides naiste õiguste eest seismisega. Sarnane üritus pidi täna toimuma lausa 70 riigis. Kohtusime kell 10 Borough Marketi juures ja sealt hakkasime kell 11 jalutama mööda jõe äärt, Millenniumi silla ja Hungerfordi silla kaudu Royal Festival Hall’ni, mis asub üsna London Eye lähedal. Kõige eesostsas marssis laulja Annie Lennox, kes on suur feminist ja naiste õiguste eest võitleja. Rahvast oli tohutu palju. Enamus erinevate naisorganisatsioonide liikmed või sõbrad. Ma arvan, et meid oli kokku ikka ligi 1000 hinge. Päike paistis ja vahva oli jalutada. Vahepeal sattusime marssima ühtede mustanahaliste meeste seljataha, kes tegid erinevate trummidega väga lahedat muusikat, nii et oli tunne, et olime sattunud hoopis Rio karnevalile (mis ka muide täna toimub). Jalutuskäik võttis aega 1,5 tundi, nii et ikka päris kaua. Royal Festival Hall’i juures peeti sütitavaid kõnesid ja rahvas huilgas vaimustunult. Ma pean tunnistama, et ma päris lõpuni seal olla ei viitsinud. Kõned hakkasid juba vaikselt korduma ja no kaua sa ikka seal seisad, rusikat viibutad ja andunult karjud. Marssida oli vahva, aga ma arvan, et järgmisel aastal lähen pigem pannkoogijooksu vaatama :)

Mul on nüüd rõõm teatada, et mulle langes osaks õnn jätkata oma tööd Focuses. Alates aprillist hakkan ma lausa neljal päeval nädalas tööl käima, minu tööülesanded muutuvad vastutusrikkamaks ja minu ametinimetuseks saab Membership Manager. Nii, et justkui ametikõrgendus või nii. Mul on tegelikult hea meel, sest on hea, kui sul on mingi oma kamp, kuhu kuuluda. Ideaalis ma muidugi jätkaksin oma kolmepäevast töönädalat, aga see ei mängi välja, nii et mis seal ikka. Reeded on õnneks vabad, nii et asi seegi. Hakkan nüüd otseselt meie organisatsiooni liikmetega tegelema. Minu ülesandeks on hoolitseda selle eest, et kõik meie liikmed oleksid meie andmebaasi kantud, et neile oleks saadetud kõikvõimalik info, mis neile vajalik on ja kui neil on muresid, siis neid nende lahendamisel aidata. Ma usun, et ma saan nende ülesannetega väga hästi hakkama.

Agnesel oli laupäeval järjekordne võrkpallivõistlus. Seekord toimus võistlus Richmondis, nii et ma kasutasin kohe võimalust ja läksin mängu vaatama. Kuna Robi ei taha laupäeviti üldse kuhugi minna, sest ta on koolinädalast nii väsinud, et lebaks ainult diivanil ja vaataks multikaid või joonistaks, siis poisid kaasa ei tulnud. Esimest mängu ma ei näinud ja hea oligi, sest selle Axi punt kaotas pika puuga. Teise mängu nad aga võitsid ja seda õnnestus mul ka näha. Oh, ma olin nii elevuses ja nii hasardis, et oleksin vaat, et ise väljakule jooksnud. Ikka maru põnev! Agnes mängis väga hästi ja tõi mitu head punkti oma meeskonnale. Eks neil arenguruumi veel on mõnes kohas, aga selleks ju trennis käiaksegi, et aina paremaks saada. Ma olin igatahes ülimalt rahul, et vaatama läksin. Kohe lapsepõlv tuli meelde. Mõnus on see tossude kriuks võimla põrandal. Kui ma väike olin, siis käisin oma isaga vahel tema korvpallitrennis kaasas ja nüüd oli jälle sama tunne nagu siis. Nii lahe! Järgmine kord, kui Ax jälle Richmondis mängib, siis lähen ka kindlasti kaasa elama.

Meil on täna imeilus ilm. Hommik oli küll jahe, nii nulli lähedal, aga praegu on sooja juba 10 kraadi ja päike muudkui särab. Lumikellukesed ja krookused on juba ära õitsenud, nüüd on kord nartsisside ja võilillede käes. Tegingi ühest võilillest koju tulles pilti, et oma rõõmu teiega jagada. Minu meelest on võilill suve alguse kuulutaja! Kuigi suveni on veel aega maa ja ilm, siis unistada ju ikka võib!

Päikseliste tervitustega!