Sünnipäevalised

Agnese koolis korraldati eelmisel neljapäeval kõigi 8. klasside lapsevanematele koolikorda tutvustav üritus. Kui aus olla, siis ega ma sinna väga minna ei viitsinud. Läksin rohkem kohusetundest kui entusiasmist. Aga ma pean ütlema, et üllatusin meeldivalt. Ei olnudki igav või tüütu. Kõigepealt istuti suures saalis, kus direktor rääkis koolist üldisemalt, rõõmustades selle üle, et kool on viimastel aastatel kõvasti paremuse poole arenenud ja et nende eesmärk on jõuda Londoni viie kõige parema põhikooli hulka. Koole hindab eraldi komisjon, mis sel kevadel oli andnud koolile kõvasti parema hinnangu kui kolm aastat tagasi. Edasi oli sõna politseinikel, kes rääkisid natuke alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest. Axi koolis see probleemiks ei pidavat õnneks olema, aga parem siiski karta, kui kahetseda. Nalja sai ka. Politseinikel oli nimekiri ohumärkidest, mida oma lapse juures tähele panna ja millest võib järeldada, et laps tarvitab narkootikume. No, et laps on kõikuvate tujudega, sõbrad on vahetunud, raha kaob kodust, eriti miski enam ei huvita jne. Nimekirja lõppu lisasid nad, et kõik nimekirjas nimetatud punktid võivad muidugi olla ka lihtsalt puberteedi ilmingud ja polegi tegu narkomaaniaga. Karm värk, see puberteet, kui see sarnaneb narkomaaniaga. Ootan hirmuga ;) Kui politseinikud oma kõne lõpetasid, siis jagati saalis olevad inimesed viide gruppi ja kõik suunati erinevatesse klassidesse. Igas klassis rääkisid Eesti kooli mõistes siis erinevate alade õppealajuhatajad oma teemasse puudutavatest asjadest. Tutvustati, milliseid võimalusi pakub kool neile, kes on omadega hätta sattunud. Koolis tegutseb psühholoog, perenõustaja ja aidatakse järele õppimises. Räägiti, et lastel pole enamikes ainetes õpikuid, sest need on lihtsalt nii kallid ja aina enam kolitakse oma õppematerjalidega internetti. Näiteks Agnesel on sel aastal kodus õpik ainult matemaatikas. Eks õpetajatel ikka on õpikud ja aeg-ajalt teevad nad mõnest lehest koopiad ja annavad need lastele, aga sellist õpikute hunnikut nagu Eestis, siin jah ei ole. Mis õpetamise meetoditesse puutub, siis katsutakse asju selgitada iga võimaliku kandi pealt, sest ühel on nägemismälu, teisel on kuulmismälu ja kolmandal jääb asi hoopis kirjutades meelde. Kuna maailm areneb praegu nii kiiresti, siis on nende eesmärk valmistada praeguseid noori ette töötamiseks töökohtadel, millest meil hetkel veel aimugi ei ole. Selleks pannakse põhirõhk sellele, et lapsed oskaksid iseseisvalt mõelda ja infot leida, oskaksid oma tööd organiseerida, oleksid avatud mõtlemisega ja samas oskaksid töötada ka meeskonnas ja osaleda erinevates projektides erinevates rollides. Minu meelest täiesti vaimustav lähenemine! Sellel aastal on Agnesel tööõpetus jagatud viide erinevasse kategooriasse, millest kõige huvitavam on minu meelest matemaatikast, teadusest ja tehnoloogiast kokku pandud õppeaine, kus lapsed saavad reaalselt katsetada ja uurida matemaatikas, füüsikas/keemias/bioloogias ettetulevaid nähtusi. Praegu Ax seda ei õpi. Hetkel teevad nad tööõpetuse tunnis (mis siin kannab tegelikult nime Design and Technology) hoopis ehteid, mis ei tähenda seda, et nad midagi tikiks, kooks või heegeldaks vaid nad sulatavad hoopis metalli ja siis mässavad mingite masinatega. Ma tahaks ka sinna tundi minna :)

Laupäev oli meil sünnipäeva-päev. Meil endil kellelgi peres sünnipäeva ei olnud, aga nii Ax kui Robi käisid kumbki oma sõbra sünnipäeval. Agnese pidu oli üsna omapärane. Kohal oli viis tüdrukut. Kõigepealt mindi bowlingut mängima, siis McDonaldsisse sööma ja pärast shoppama :) Sünnipäevalaps tegi välja ainult bowlingu. Päris mugav viis pidu pidada. Mulle see mõte meeldis.

Roberti pidu oli aga veel eriti huvitav. See toimus nimelt kirikus! Siin pidi olema üsna tavaline, et sünnipäevi peetakse kirikus. Kuidagi nii veider. Möll otse altari ees muidugi ei käinud vaid toimus ühes kõrvalruumis, aga no ikkagi minu meelest kummaline. Kui meie kohale jõudsime, siis trall juba käis. Esimeseks atraktsiooniks oli täis puhutud päris palju õhupalle, millega lapsed väga hoogsalt mängisid. Seda lõbu jagus täpselt nii kauaks, kuni viimane pall puruks läks. Siis pandi püsti hüppamiseks mõeldud täispuhutav batuudi-maja. See oli minu meelest päris hirmus lõbustus. Kuna ca 25 last kõik korraga seal hüppasid, siis kostus iga mõne minuti järel appikarjeid, sest keegi oli kellelegi otsa hüpanud või kellegi enda alla trampinud. Kui asi juba päris hirmsaid tuure hakkas võtma, siis korraldati mäng, kus kõik pidid tantsima seni, kuni muusika mängib ja siis, kui muusika seisma jääb, siis tarduma. See mäng oli päris lõbus, ainult et muusikamängijaga juhtus midagi ja see lõpetas töötamise, nii et lapsed siirdusid tagasi hüppama. Need, kes hüppamisest ei hoolinud võisid printsesside või dinosauruste pilte värvida või põrandale teki peale pandud dinosaurustega mängida. Lapsevanematele pakuti kohvi, veini ja õlut, millest viimast enamus ka eelistas. Kui pidu oli juba oma tund aega kestnud ja lapsed nägid välja nagu oleksid nad basseinist välja tõmmatud, siis kaeti laud ja pakuti lastele süüa. Söögiks olid võisaiad singiga, porgandid, viinamarjad ja viinerid. Peale seda kanti lauale väiksed koogikesed ja šokolaadipulgad. Siis toodi tort, mis nägi väga ilus välja, aga see oli nii väike, et ma mõtlesin, et sealt ei jagu ju küll kellelegi midagi. Aga tuli välja, et see polnudki oluline. Põhiline oli teha ära foto, kus sünnipäevalaps puhub ära viis küünalt ja siis viidi tort ära. Võib olla see polnudki päris tort, äkki oli rekvisiit :) Aga pilt sai jäädvustatud ja kõigil oli hea meel. Kuna sünnipäeva kestvuseks oli kutsel märgitud 1,5h, siis oligi aeg hakata lahkuma. Kingitusi muidugi ei avatud, aga see vist polegi siin kombeks. Ära minnes anti igale külalisele kaasa kingikott, kus olid sees kaks lehte dinosaurustega kleepekaid, üks dinosaurustega märkmik ja pliiats, kolm kommi, vahtplastist lendav dinosaurus, kaks väiksemat sorti dinosaurust ja koogitükk – ühesõnaga meeletult palju asju. Robi ol väga rõõmus, et kingituse sai. See, et külalistele kingitused antakse, pidigi olema siin kirjutama reegel. Nii huvitav, kuidas kombed on nii erinevad. Sellel nädalal läheb Robi jälle sünnipäevale ja pidu toimub jälle kirikus. Seekord ühes teises kirikus. Eks näis, kuidas see pidu kulgeb. 

 

Pühapäeva hommikul läksime turule. Siin meile üsna lähedal Chiswickis toimub igal pühapäeval farmerite turg. Läksimegi vaatama, mida seal pakutakse. Turg ei olnud kuigi suur, aga kõik vajalik paistis olemas olevat. Oli värsket kala, liha, juustu, puu-ja juurvilju, kõikvõimalikes marinaadides oliive jms. Päris mõnus valik. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Teel turule märkasime aga ühe kooli spordiväljakul suurt sagimist ja läksime uurima, mis seal toimub. Käimas oli üritus nimega Car Boot Sale, mis tähendab seda, et inimesed on tulnud igasugust endale ebavajalikku kraami müüma ja enamasti tehakse seda autode pagasnikust. Selliseid üritusi korraldavad siin põhiliselt koolid ja seda üsna tihti, aga me ei olnud veel kunagi ühelegi pagasniku-müügile jõudnud. Nüüd siis käisime ära. Päris huvitav oli. Kahjuks vihma hakkas sadama ja sellepärast ei olnud väga mõnus kaupa katsuda. Aga seal müüdi kõike! Mänguasju, nõusid, plaate, ehteid, mööblit, vaipu, jalanõusid, hiple jne, jne. Robert ostis endale sealt 1 naela eest robot-supermehe ja sai kauba peale veel ühe sarnase peletise. Ise oli ta väga rahul. Me leidsime, et see on väga kift ettevõtmine. Teinekord peaks äkki isegi osalema. Robertil on nii palju  mänguasju, aga tema tahaks muidugi aina uusi ja uusi asju. Leppisime Robiga kokku, et järgmine kord lähme sinna üritusele ja ta võib mõned mitte nii lemmikud mänguasjad maha müüa ja saadud raha eest uued osta. Talle see mõte meeldis. Iseasi muidugi, kas ta raatsib oma asjadest loobuda, kui asi päriselt müügiks läheb.

 

Eile toimus meil järjekordne metrootöötajate streik. See oli nüüd teine kord, kui nad streikisid. Üks kord peaks veel tulema. Kuna mina käin esmaspäeviti tööl, siis oli mul jama majas. Kuidas minna? Bussidega saaks, aga need on nii täis ja ummikud on metsikud, nii et oleksin istunud pool päeva kas bussi oodates või siis ummikus passides. Otsustasin rattaga minna. Tööle on kodunt 10km, nii et mitte väga pikk tee. Trenni mõttes ka hea – 20km rattaga sõidetud nagu niuhti! Aga...kuskil metsas sõites ei oleks 20km rattal läbida tõesti mingi eriti hirmus teekond, aga siin võttis see ikka päris läbi. Ma olin nii väsinud, kui koju jõudsin, et muutusin kohe diivanikaunistuseks ja perekond pidi lausa paluma, et ma õhtusööki teeksin. Kalle, hea inimene, hüppas kokkamisel appi, nii et saime ühiste jõududega söögi tehtud. Asi polegi ju sõitmises vaid selles, et siin puuduvad peaaegu täielikult jalgrattateed. Mõnes üksikus kohas on väike ribake sõidutee kõrval jalgratturitele eraldatud, aga enamasti on see ka autode poolt täis pargitud. Liiklus on metsik, nii et pidevalt vaata, et mõni kahekordne buss sind alla ei ajaks või et ise kellelegi ette ei sõidaks.  Ma usun, et see väsitaski kõige rohkem. Kui ma tööle jõudes olin veel täis energiat ja mõtlesin, et peakski hakkama rattaga tööl käima – oleks trenni eest ja hoiaks transpordi pealt raha kokku, siis õhtul koju jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud. Tundub ikka liiga eluohtlik.

 

Musid-kallid-pikad paid! 

Kisub sügiseks

Tundub, et sellel aastal tuleb sügis varem, kui eelmisel aastal. Märkasin just, et meie tänava suurel kasel hakkavad lehed kollaseks minema. Täna on ilm ka sügiseselt sombune, kuigi sooja on õues nii 20 kraadi ringis, mida on ju täitsa palju. Selline sügis on mõnus. 

Robil läheb nüüd koolis järjest paremini. Hakkasin mõtlema, et miks ometi ta sinna hommikul eriti jääda ei taha, sest valikuid, mida teha, on seal ju nii palju, et ei saa ju ometi olla, et tal on igav. Siis aga turgatas mulle, et võib olla selles ongi asi. Kooli saabumine näeb välja nii, et kell 8.55 helistatakse kooli õuel suurt kellukest, klasside uksed tehakse lahti ja lapsed trügivad sisse. Klassiruum on täis erinevaid tegevusi, mille vahel valida. On nukumaja, piraadilaev, on neli arvutit, kus sa võid mängida, on klotsihunnik, meisterdamislaud, kus saad kas maalida või mõnda muud käelist tegevust proovida. Siis on veel pusled ja raamatulugemise nurgake, tähtede ja numbrite harjutamise mängud, suur jalgadel seisev kauss veega, kus sees on igal hommikul erinevad mänguasjad. Täna hommikul olid näiteks haid. Siis on seal veel üks laud, kuhu peale on igal hommikul sätitud mingi mäng – dinosaurustemaa või autodemäng või traktorid ja taluloomad vms. Minu meelest absoluutne laste unistuste maa, aga ilmselt on seda kõike liiga palju. Kohutavalt raske on ju otsustada, millega sa kõige rohkem tegeleda tahaks ja siis käidki ühe laua juurest teise juurde ja ei teegi midagi. Mul tekkib alati selline nõutuse tunne, kui ma sattun kuhugi poodi, kus on liiga suur valik. No ei oska otsustada! Kallel on lausa minu ühe näoilme kohta väljend „juustuleti-nägu“ :) No aga nii ongi, et kui sul on ikka tohutult suur valik erinevaid juustusid riiulitel, no millist siis valida? Võtab nõutuks! Mõtlesimegi siis Robiga välja sellise nipi, et igal hommikul, kui kooli sõidame, siis mõtleme välja, millega Robert kõige enne tegelema hakkab. Tore on arutada, mis vahvad asjad neil seal koolis on ja mõistatada, milline mäng täna selle ühe laua peale sätitud on. Vaatan ainult, et ma ei tohi sinna kooli liiga kauaks jorutama jääda, sest muidu läheb ikkagi Robil meel nukraks. Kui ma ruttu „tsau“ ütlen ja varvast viskan, siis on Robil tuju palju parem. 

Oleme juba ammu tahtnud minna vaatama värvilisi purskkaeve Somerset’i Maja juures, mis asub Londoni keskklinnas, üsna London Eye lähedal. Pole aga siiani juhust olnud. Eelmisel kolmapäval, kui meil oli eriti ilus ja soe päev (sooja 25 kraadi), siis otsustasimegi Robi ja Axiga, et käime seal ära. Ootasime, kuni pimedamaks läheb ja sõitsime kohale. Purskkaevusid meil aga näha ei õnnestunudki, sest seal toimus parajasti Londoni Moenädala lõpuüritus ja kogu majaesine oli dekoratsioonidega kaetud. Moenädala lõpuüritusest me ka osa võtma ei hakanud, sest Robert oli ilmselgelt liiga noor selle ürituse jaoks ja ma ei tea, kas sinna üldse ilma kutseteta oleks sisse saanud. Me ei hakanud proovima. Jalutasime niisama mööda öist linna ja nautisime vaateid. Polegi eriti pimedas Londoni kesklinna kolama sattunud. Mõned üksikud korrad ainult. Natuke isegi piinlik. Peaks rohkem kohaliku ööeluga tutvuma. Meie käime selle asemel aina muuseumites ja lõbustusparkides ;) 

Muuseumidest rääkides, siis laupäeval käisime Madame Tussauds muuseumis. Hea on seal käia, kui sul on aastapilet ja ei pea põdema, kui väljapaneku üsna kiire tempoga läbid. Ma pean ütlema, et Robertil on seal ikka üsna igav. Ta ei tunne neist kujudest ju peaegu kedagi. Seal on nüüd küll 4D film superkangelastest, kuhu Robi aga keeldus minemast. Ma ei tea, kas Robil on eriti hea kuulmine või on tal lihtsalt nii hea muusikaline kuulmine, aga ta keeldub kinno minemast. Ütleb, et talle ei meeldi see kisa, mis seal on. Agnes ei viitsinud ka üksi kinno minema hakata, nii et see jäi mõneks teiseks korraks. Pärast käisime kõik koos (Kalle meiega muuseumisse ei tulnud) sushit söömas ühes pisikeses Jaapani restoranis. Agnes ehmatas alguses ära, sest see koht polnud just eriti hubane ja kena. Jaapani toidukohad on seda minu meelest üldse harva. Aga söök oli seal super, nii et Ax lubas, et ta teinekord enam restorani üle välimuse järgi ei otsusta. Peale seda otsustasime natuke lõbutseda ja sõitsime bussiga koju. Kui aega on, siis on bussiga väga lahe sõita. Eriti, kui saad istuda teisel korrusel kõige esimesel pingil nagu meie seda tegime. Nii huvitav on sõita vahelduseks maa peal ja vaadata, mis ümberringi toimub. Kahekordse bussi aknast avaneb ju ülihea vaade. Kõik on nagu peopesa peal!

Agnes õpib praegu inglise keele tunnis väga huvitavat asja. Nad õpivad, kuidas ennast eriti veenvalt teistele selgeks teha. Milliseid sõnu ja millise rõhuga tuleks kasutada, kuidas kirjutada eriti mõjuvaid kirju jms. Eilseks kodutööks oli Agnesel vaja leida mõni artikkel, mille kohta tal oleks oma arvamus, mida saaks vaidluse alla seada. Ta pidi tekstist välja otsima sõnu ja lauseid, mis on eriti mõjuvad ja kirjeldama, mis emotsioone need lugejas tekitavad. Minu meelest jälle väga eluks vajalik kogemus.  Alates sellest aastast on Axil selline aine nagu psühholoogia, kus nad praegu tegelevad positiivse mõtlemise õppimisega. Ühes tunnis pidid nad kirja panema kõik asjad, mis neile endi juures meeldivad. Üks tüdruk ei olnud mitte ühtegi asja välja osanud mõelda! Kujutate ette, kui kurb! Ma ei tea, kas Eestis ka selline õppeaine on programmis, aga minu meelest on see väga vajalik. Eriti sellistel 12-13 aastastel, kes just puberteedi-ikka hakkavad jõudma ja kes aeg-ajalt maailmaga pahuksis on.

Ax käisi eile võrkpallitrennis ja talle väga meeldis. Trenn toimub küll kahjuks ainult kord nädalas, aga parem ikka, kui mitte midagi. Tüdrukud pidid olema kõik umbes Axi vanused ja mängima umbes samal tasemel nagu Ax, nii et super!  Treener on see sama, kes eelmisel kevadel Axile koolis trenni andis. Ta on venelanna ja Agnes oli väga uhkelt talle eile esimese asjana öelnud „здравствуйте”. Polüglott ;)

 

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teile!

Argipäeva askeldused

Täna hommikul ei tahtnud Robi kuidagi kooli minna. Ta leidis, et palju lahedam oleks minuga koju jääda ja autodega mängida. Ma ajan Roberti igal hommikul natuke varem üles, et me jõuaks enne kooli minekut midagi mängida. Kuna ta toas on nüüd uus autoteedega vaip, siis viimasel ajal on dinosauruse-mängud asendunud automängudega. Mulle meeldib see palju rohkem, nii et olen rõõmus. Aga ega see koolis käimine lihtne ei ole. Robert on õhtuks ikka päris väsinud ja läheb täiesti vabatahtlikult juba kell 21 magama, mis on meie pere kohta ikka väga vara. Eelmisel nädalal oli Robi väga nördinud, kui ta sai aru, et ta peab iga päev koolis käima. Õnneks ainult paaril päeval nädalas on tal pikad päevad. Mõtlesime enda meelest välja väga kavala plaani, kuidas Robert ei peaks neil kahel päeval liiga kauaks peale kooli lasteaeda jääma. Agnesel lõppeb kool varem, kui minu tööpäev ja ta jõuaks Robile 1,5 tundi varem järele, kui mina. Plaan oli hea, aga kukkus läbi, sest tuli välja, et siin ei või alla 16-aastased lapsed oma õdedel-vendadel lasteaias järel käia. Minu meelest täiesti jabur! Aga no mis teha. Reegel on reegel. Üldse on siin lasteaias igavesti palju reegleid. Pidin ära täitma paksu paki pabereid. Pidin andma loa või siis kirjalikult keelduma, et Robertit võib lasteaias pildistada. Siis pidin andma loa (või jälle keelduma), et nad võivad minna parki jalutama. Lasteaeda tuli osta päevituskreem, sest lapsi kreemitatakse õues oleku ajal, et nad ära ei põleks. Tuli täita vorm, kuhu pidi kirja panema nende isikute nimed, kes võivad lapsel lasteaias järel käia. Aga ainult nimedest üksi ei piisa. Nime kõrvale tuli kleepida ka fotod, pluss veel allkirjad. Ja kõige tipuks tuli välja mõelda parool. Ma ei tea, mis selle parooliga peala hakatakse, aga no meil on see nüüd olemas. Loomulikult oli ka hulk vorme pühendatud allergiatele, mis õnneks meie peret väga ei puuduta. On lausa hirmus, kui palju allergilisi inimesi siin on. Kalle oli lugenud kuskilt ajalehest, et keegi tütarlaps oli sattunud raskes seisus haiglasse kuna oli suudelnud noormeest, kes oli enne söönud pähklitega šokolaadi ja pähkitükike oli tal vist veel kuskil suus, igatahes viis see tütarlapse surma äärele. Või siis hirmus lugu Agnese koolist, kus vahetult enne suvevaheaega suri üks poiss ära, kuna ta oli joonud energiajooki, milles oli kübeke pähklit olnud. Jube! Tundub, et pähkliallergia ongi siinsete allergikute kõige suurem probleem. Agnesel oli ka Eestis elades metsapähklite allergia, aga siia kolides on see nagu käega pühitud (ptuiptuiptui üle vasaku õla muidugi). Keskkonnavahetus mõjus hästi.

Olen Roberti koolis juba päris mitme lapsevanemaga ka tutvunud ja minu meelest organiseerib üks ema reedeks „mängupäeva“. Ma ei tea, mis see endast võiks kujutada, aga ma arvan, et see tähendab, et mingi punt lapsi läheb koos ema või isaga peale kooli kellegi juurde mängima. Robert sai ka juba esimese sünnipäevakutse. Mul oli nii hea meel. See ju tähendab, et ta on popp poiss! Pidu toimub alles 10.oktoobril, aga juba jagati kutseid. Peab selle meelde jätma, et kutsed tuleb varakult üle anda.

Räägin muudkui Robi koolist nagu Ax ei käikski enam koolis. Tegelikult muidugi käib, aga no see pole enam nii uus teema, sellepärast pole ma ka sellest juttu teinud. Tundub, et Axist saab polüglot, sest ta hakkas peale prantsuse keele, sel aastal veel ka hispaania keelt õppima. Ja Eesti programmi järgi õpime kodus nüüd vene keelt, nii et varsti on Agnesel 5 keelt suus J Õnneks on Axil keelte peale annet, nii et isegi vene keel tuleb tal hästi välja. Kuigi lugeda on seda raske, sest tähed on ju teistsugused. Prantsuse keeles jäin ma Axist õppimises maha, aga hispaania keeles tahan küll ree peal püsida. Nii siis ongi, et hispaania keeles on Ax minu õpetaja ja vene keeles mina tema õpetaja. Päris hea on endalgi vene keelt meelde tuletada ja Agnes kiidab, et hispaania keel tuleb mul päris hästi välja ;) Ax on oma klassis kõige osavam hispaania keele rääkija, sest erinevalt teistest, oskab Agnes põrisevat R-i.

Kalle sõitis pühapäeva varahommikul tööasjus nädalaks Ukrainasse. Programm on seal jälle ääretult tihe, nii et ega me väga suhelda polegi saanud. Eile Kalle helistas ja ütles, et ta oleks nagu ajarännu läbi teinud. Tänavapilt pidi olema nagu Eestis aastal 1990. Päris huvitav! Nad ei peatu ainult Odessas vaid vuravad mööda riiki ringi. Bussisõit on küll tüütu, aga samas näeb jälle palju rohkem. Internetiga on seal lood kehvad, nii mul tulebki kannatada seni, kuni ta tagasi jõuab, et kõigest lähemalt kuulda.

Eelmisel nädalal ei külastanud me meie jaoks mitte ühtegi uut paika. Kaks korda jõudsime Roberti lemmikusse Kalamuuseumisse (Sealife) ja peaaegu oleks jõudnud Madame Tussauds muusemisse, kus me ka tegelikult juba käinud oleme, aga ei viitsinud minna. Pühapäeval tundus kõigile millegipärast nii tüütu kolme metrooga sinna sõita, et jätsime selle käigu ära. Peale selle ei tundnud ma ennast eriti hästi, sest mul oli vist esimest korda elus alatemperatuur. Jube nõme olukord, kui su kehatemperatuur on 35,5. Pea valutab, kohutavalt külm on olla, aga midagi teha ka pole. Kui on kõrge palavik, siis saad ju võtta palavikku alandavaid rohte, aga alatemperatuuriga pole muud, kui larbi sooja teed. Mul valutas juba laupäeval pea kohutavalt ja oli hirmus külm, aga kuna meil käisid reedel Siim ja Riina külas, siis ma panin oma peavalu joodud veini arvele. Aga võta näpust!

Eile, kui ma tööle läksin, siis ma nägin kahte huvitavat asja. Esiteks ronisid mingid inimesed järjekindlalt mööda ühte majaseina nööripidi alla. Maja oli ikka päris kõrge, umbes nii 6-7 korruseline. Nad ronisid siis, kui ma tööle läksin ja ronisid ka siis, kui ma töölt tulin. Ei teagi, mis üritus see selline oli. Võib olla oleksin saanud isegi kampa lüüa, kui oleks tahtmist olnud, aga mul ei olnud. Mulle selline maa ja taeva vahel nööri otsas kõlkumine ei meeldi. Tundub liiga ebaturvaline. Teine huvitav asi, mis ma nägin, oli matuserong. Kurb sündmus, aga võõral maal huvitav. Ma polnud enne seda siin juhtunud nägema. Autode kolonn polnud eiriti pikk. Nii viis-kuus autot ehk. Kõik olid musta värvi. Kõige esimene oli muidugi matuseauto, kust paistis kirst, mille ümber ja peal oli tohutult lilli. Matuseautole järgnevad autod olid aga ka kõik kaunistatud. Iga auto katusel olid tohutud lillevanikud, nii et kogu auto katus oli nendega kaetud. Väga huvitav minu meelest. Hoopis teistmoodi, kui meil.

Ilmad on meil sel nädalal lausa võrratud. Eelmise nädala lõpus oli tunne, et kohe-kohe tuleb talv, aga õnneks pööras ilm hoopis paremuse poole. Väljas on nii soe, et käime lühikeste varrukatega pluusi väel. Ostsin just Robi koolist tulles tee peale jäävast aiapoest mõned alpikannid. Istutame need pärast Robertiga aeda. Need püsivad siin õues kuni kevadeni ilusad. Robert on suur aiatöömees ja ütleb vahel mulle lausa ise, et lähme nüüd aeda tööle. Ja ma pean ütlema, et temast on isegi täitsa suur abi. Siin on nii tore, et poes müüakse lastele mõeldud aiatöökindaid. Nii tore leiutis!

Mul oli juba tükk aega tahtmine katsetada maalimist. Mu ema on kunstnik ja kuigi ma ise pole kunsti kuigi süvendatult kunagi õppinud, siis kõrvalt olen ma seda palju näinud ja tean, kuidas asjad peaksid käima. Nii, et minus kripeldas kange tahtmine proovida. Kord ei olnud aga aega ja kord ei olnud vahendeid ja nii see mõte mul teostamata jäänud oligi. Eelmisel nädala, kui Robert koolis oli, otsustasin ma oma idee teoks teha. Ostsin karbi õlivärve ja kõik muu vajaliku ja asusin maalima. Tahtsin teha lillemaali. Otsisin netist fotosid ja leidsingi ühe imeilusa pildi, kus valgel taustal olid fuksiaroosad gerberad. Mõeldud tehtud! Kuna ma aga päris kindel polnud, kas ma oskan üldse maalida, siis ei olnud minu ostetud õlivärvikarp kuigi suur ja värvituubid üsna väiksed. Valget tausta ma niisiis teha ei saanud. Noh, mis siis! Tegin siis rohelise, sest seda oli karbis mitu tuubi. Roosat ka ei olnud ja kuna valget kulus niigi siia-sinna, siis ei saanud ma ka punasest ja valgest roosat kokku segada ja tuli teha hoopis punased gerberad. Tulemus polnud päris see, mis ma oma vaimusilmas ette kujutasin, aga väga hull ka ei saanud, nii et ma arvan, et ma jätkan katsetamist. Järgmine kord tuleb lihtsalt osta suur pott valget õlivärvi. Minu surematu kunstiteos on ka tänase loo illustratsiooniks.

Päikseliste tervitustega!

Uued algused

Robertist sai eelmisel neljapäeval koolipoiss. Siin sellist pidulikku kooli alguse tähistamist, nagu Eestis, ei ole. Mul on sellest isegi natuke kahju, sest minu meelest on 1.september 1.klassi minejatele suur pidupäev ja kogu üritus väga ilus. Samas on Eesti lapsed palju vanemad, kui kooli lähevad. Siinsed 4-aastased junsud ehmataksid võib olla sellisel suurejoonelisel aktusel väga ära. Ühesõnaga, aktust ega mingit muud pidulikku avapauku ei olnud, tuli lihtsalt kooli minna. Veel eelmisel päeval oli Robi kooli minekust suures vaimustuses, aga järgmisel hommikul oli julgus kuhugi kadunud ja Robi arvas, et ta ikka ei taha kooli minna. Poetas isegi väikse pisara. Ütlesin, et kahjuks pole midagi teha, et tuleb minna. Koolivorm seljas, tõstsin Robi ratta peale ja sõitsime kooli juurde. Ma viin Robertit nimelt rattaga kooli. Nii on palju mugavam ja kiirem, sest Robi koolitee on üsna üksluine. Muudkui otse, otse, otse ja veel natuke ülesmäge ka kogu aeg. Mida lähemale me koolile jõudsime, seda rohkem Robi elevusse läks, sest kooli poole liikus suur hulk samasuguses vormis olevaid lapsi. Kooli õuele jõudes ütles Robi, et tal tuli selline mõte, et teeme nii, et lähme kooli, siis tema ütleb mulle „tsau“ ja siis ma lähen ära ja pärast tulen järgi. Ma arvasin, et see on väga hea mõte ja nii me tegimegi. Roberti klassi käib 30 last. Neil on kaks klassiruumi, millest ühes nad mängivad ja see näeb üldse välja rohkem nagu lasteaiaruum kõigi nende mänguasjade, nukumajade jms ja teises kirjutavad nad tähti, meisterdavad ja teevad muud käelist tegevust. Kuni jaanuarini kestab kool ainult kella 9-12. Selle aja sees pakutakse lastele ka puuvilju ja köögivilju ja igal lapsel on oma joogipudel, kust nad võivad soovi korral vett juua. Minu meelest väga tore korraldus. Vahepeal käivad nad õues mängimas ka. Reedel olid nad õues karated teinud, mis Robile väga meeldis. Üldse on Robi kooliga väga rahul ja läheb sinna hea meelega. Eriti meeldib talle, kui me pärast kooli poest läbi käime, sest siis ju kõik näevad, et ta tuleb koolist, mitte lasteaiast, sest tal on koolivorm seljas :) Küll see koolivorm on üks tore asi!  

Eile oli minul ka uus algus. Minust sai ametlikult tööinimene! Hurraa! Kuna ma olen oma töökohas juba alates jaanuarist vabatahtlikuna tööl käinud, siis midagi väga uut ei olnud. Välja arvatud see, et kui ma muidu olin seal 4 tundi, siis eile olin 6, et ikka oma 12h nädalas ära teha. Eile hommikul toimus seal meie organisatsiooni uutele liikmetele selline üritus nagu „Kohvihommik!“. See on hästi tore ettevõtmine, kus tullakse lihtsalt paariks tunniks kokku, juuakse kohvi või teed, süüakse suupisteid ja lihtsalt lobisetakse. See loob sellise mõnusa ja koduse tunde ja uutel liikmetel on teinekord hea tagasi tulla, sest nad juba tunnevad teisi liikmeid ja seltskonda, kes seal tegutseb. Tutvusin seal päris mitme toreda naisega. Seal eriti mehi ei käi, sest tihti on lugu nii, et Londonisse kolitakse sellepärast, et mees tuleb siia tööle ja pere tuleb kaasa. Ja siis naised otsivadki endale tegevust või abi, et siin oma karjääri alustada. Enamus seminare, mis Focus pakub, ongi just karjääriga seotud. Sain seal ühe prantslannaga vesteldes ühe väga huvitava asja teada. Ma olen alati arvanud, et prantslased on väga julged ja et neid ei huvita, mida keegi neist arvab. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii. Meil tuli juttu siinsest koolisüsteemist, millest me mõlemad oleme vaimustatud. Prantsuse süsteem pidi olema Eesti omale üsna sarnane. Ikka, et igaüks enda eest, tuubitakse definitsioone, antakse kirjalikke vastuseid, ei mingit meeskonnatööd. Siin on ju aga nii, et igal võimalusel lastakse lapsel oma arvamust avaldada, luuakse erinevaid meeskondi, et mingit olukorda läbi mängida. See õpetab lapsele eneseväljenduse julgust ja seda on ju elus väga vaja. Prantslanna, kellega ma vestlesin, ütles, et ta oli tööasjus enne tihti Londonis koosolekutel käinud ja et ta alati imestas, kui vabalt kõik oma arvamusi avaldasid. Et Prantsusmaal ei pidavat sa iialgi midagi sellist nägema. Prantslased pidid olema hirmus mures sellepärast, et mis küll teised neist mõtlevad ja ei julge sellepärast suud lahti teha ja kui on näiteks koosolek, siis vabatahtlikult ei avalda keegi oma arvamust, alati tuleb otse kellegi poole pöörduda ja küsida, et „mida sina asjast arvad?“. Nii huvitav, kas pole? See on ju täpselt nagu eestlased! Poleks arvanudki, et prantslased  nii meie moodi on.

Ostsime endile eelmisel nädalal aastapiletid Londoni kõige ägedamatele atraktsioonidele. Robert tahaks kasvõi iga päev  käia Sealife’s kalasid vaatamas, aga et see on maru kallis, siis me seal eriti tihti ei ole käinud. Nüüd ostsimegi piletid, millega saame käia aasta otsa, kasvõi iga päev, Sealife’s, London Eye’l, Madame Tussauds muuseumis, hirmu ja õuduste muuseumides (ma ei mäleta praegu, mis nende nimed olid) ja Legolandis. Tahtsimegi juba reedel, kui me piletid kätte saime, kohe Sealife minna, aga see oli juba kinni, kui me kohale jõudsime. Tegime siis lohutuseks tiiru London Eyel. Ega me muidu poleks viitsinud sinna minna, aga seal ei olnud üldse järjekorda, mis on väga erakordne. Maru ilusad vaated on sealt ikka küll. Pühapäeval käisime aga Legolandis. Robi ärkas suurest elevusest juba kell 8 hommikul, nii et startisime üsna vara. Seal oli kohutavalt palju inimesi! Lihtsalt jube! Mõtlesime, et me vist muud ei saagi teha, kui ainult sabades seista ja eks me alguses seisimegi, aga kuskil kella 2 paiku hakkasid järjekorrad atraktsioonide juures peaaegu olematuks muutuma ja me saime ikka kõvasti lõbutseda. Teinekord tasubki vist oma minekut sättida pühapäeva pärastlõunale. Siin on ju kombeks, et lapsed lähevad õhtul kell 7 või 7.30 juba magama ja ilmselt hakkavad siis kaugemalt tulijad kella kolme paiku juba koju sättima. Jäime kõik oma Legolandi-päevaga väga rahule! Täna, peale Roberti kooli, on meil kavas Sealife’s ära käia. Tuleb ikka täie raha eest lõbutseda!

Ja loo lõppu üks Roberti elutarkus. Hakkasime Legolandi sättima ja Robi pidi riided ära vahetama. Robi seisi kapi ees, valis endale pluusi ja ütles:  „Minul ei lähe riiete vahetamisega palju aega. Tüdrukutel läheb palju aega!“  Ise nii väike, aga elu põhitõed juba selged! :)

 

Ikka tervitades!

Head uut (kooli)aastat!

Täna algas meie peres kooliaasta! Ax läks hommikul kooli ja seda lausa hea meelega, mis on eriti tore. Kooli saamisega oli tal ainult väike probleem, sest meil on siin täna metrootöötajate streik, mistõttu enamus metrooliine on suletud ja need, mis käigus on, on nii ülerahvastatud, et peale nagunii ei saa. Kujutate ette, milline kaos? Kalle sõitis rongiga Waterloo jaama ja pärast teeb kosutava jalutuskäigu mööda Thamesi kallast, sest busside peale pole mõtet trügida, sest sinna lihtsalt ei mahu. Õnneks on ilm ilus, nii et jalutada on isegi päris hea. Agnes jäigi lausa kahest bussist maha, sest bussid on nii täis, et need lihtsalt ei peatu. Nuta või naera, aga mis sa teed. Õnneks kolmandas bussis leidus veel mõni vaba seisukoht. Segadus missugune! Metrootöötajad streigivad sellepärast, et osad perroonidel töötavad inimesed taheti lahti lasta, mis teeks metroos liiklemise metrooinimeste sõnul ebaturvaliseks. Streik kestab 24h, nii et täna õhtul kell viis peaks see läbi saama. Hea on streikida, kui töötad nii olulisel alal. Selline asi juba märkamata ei jää. Ma mõtlen igal teisipäeval tänulikkusega prügivedajatele, et nad olemas on ja et nad oma tööd teevad. Jube, kui nemad streikima hakkaksid. Eelmisel või üle-eelmisel aastal Itaalias, Napolis ju oli mitmeid nädalaid kestev prügivedajate streik ja no see oli ikka hirmus, mis seal toimus. Õnneks ma kohapeal seda segadust ei näinud, aga mulje saamiseks piisas ka telekast nähtust. See oli lihtsalt jube!

Robertil algas nö uus elu juba eelmisel nädalal, kui me käisime tema uut lasteaeda vaatamas. Robi hakkab seal kaks korda nädalas peale kooli mängimas käima, et mina saaksin tööl käia. Lasteaed tundub olevat väga tore. Mulle meeldib eriti, et seal on üsna suur õueala, kus saab vabalt mängimas käia. Lasteaiatoast lähevad sinna suured uksed, mis on kogu aeg avatud, nii et lastel on vaba voli sisse ja välja käia, nii kuidas hing ihkab. Õues on suur liivakast, liumägi, mullakast, kus saab sonkida ja vihmausse otsida, kolm kolmerattalist jalgratast jms. Robert oli alguses veidi kohmetu, aga tänu sellele, et ta väga koledat dinosaurusehäält teha oskab, võeti ta kohe kampa ja mäng läks lahti. Lasteaias oli ka üks poiss Rocco, kes hakkab Robi klassis käima, nii et eriti vahva. Temaga mängiski Robi kõige rohkem. Kuna Robert mööda lasteaia õue ringi jooksis, siis mina istusin niisama ja vaatasin, mis toimub. Kasvatajad on seal ikka uskumatult rahulikud. Eks neid on palju ka. Umbes 15 lapse kohta oli 5 kasvatajat. Lastel lasti rahumeeli tegeleda sellega, millega nad tahtsid. Õues oli üks suur, jalgadel seisev veeanum, kus sees olid mängukalad. Osad lapsed mängisid seal vees. Teised lapsed tõid kuskil ämbrid, panid need vett täis ja asetasid jalgratta tagumisele istmele ja kärutasid vett mööda õue ja lõpuks viisid selle liivakasti, kus hakkasid sellega plötserdama. Muidugi said nad selle käigus veidi märjaks ja natuke mustaks, aga mis siis. Nii põnev tegevus ju! Siis küsiti, kas keegi tahaks kunsti teha? Mõned tahtsid. Nendega mindi siis tuppa õhupallile kliistriseid ajalehti kleepima. Aias on ka väike majake, kus saab rahulikult istuda ja näiteks raamatut vaadata, kui ei taha õuel joosta. Muidugi on toas ka tegevusi. Võid maalida, klotsidega ehitada, puslesid panna või nukunurgas mängida. Hommikupoole toimub mingi õppetegevus ka, aga selles Robi muidugi ei osale, sest ta käib ju koolis. Kella nelja paiku pakutakse lastele teed. Eile jäi Robert paariks tunniks üksi lasteaeda ja kui ma talle järgi läksin, siis ta oli nii mänguhoos, et ei tahtnud isegi ära tulla ja veel õhtul õhkas, et lasteaias oli ikka nii äge. 

Kuna Robertist saab peatselt koolipoiss, siis ostsime talle kirjutuslaua ja muidugi ka tooli ja siis veel autoteedega vaiba. Robi oli oma uuest toa sisustuses suures vaimustuses ja leidis, et tal on nüüd nii äge suure poisi tuba, et mänguasjad sinna enam ei sobigi ja viis oma mänguasjakastid meie magamistuppa ja ütles, et tegelikult ta ei tahagi enam mänguasjadega mängida, sest ta on nüüd juba nii suur poiss. Karm värk, kui  4 aastaselt mängimine enam ei sobi. Saladuskatte all võin muidugi öeda, et tegelikult ta ikka mängib, ainult et mänguasju peab ta nüüd meie toast toomas käima, sest mänguasjakast ei sobi ta tuppa endiselt :)

Kuna Buckinghami Palee on külastajatele avatud vaid paaril kuul aastas (s.o august ja september) ja me sinna veel jõudnud ei olnud, siis kasutasime Axi ja Robiga juhust ja läksime kolmapäeval vaatama, kuidas kuninganna ka elab. Robert tahtis alguses dressipükstega tulla, aga ma ütlesin, et kuninganna juurde ikka nii ei sobi minna, et pangu ikka mõned kenamad püksid jalga. Robi panigi. Tee peal ostsime jäätist ja Robi ajas natuke pükste peale ja oli kole mures, et mis nüüd kuninganna ütleb, kui ta plekke pükste peal näeb. Õnneks olid püksid üsna kirju mustriga, nii et me leidsime, et ta ehk ei märkagi :) Meie suureks imestuseks ei olnud palees üldse piletisaba ja üldse oli rahvast meeldivalt vähe. Loss jättis äärmiselt hea mulje. Kuigi väga suursugune, oli see kuidagi armas ja hubane. Meile meeldis Buckinghami palee igatahes rohkem, kui Windsor. Jäime väga rahule. Robert oli ainult natuke pettunud, et ta kuningannat ei näinud (kogu dressipükste vahetamise vaev  ja mure plekkide pärast oli ju asjata), aga selle eest oli seal mitu mõõka, paar lohekuju ja lugematul arvul lõvijalgadega mööblitükke. Hea seegi :)  

Laupäeval käisime Thamesi ääres jalutamas. Ilm oli väga ilus ja jalutada mõnus, nii et kõndisime London Eye juurest kuni Tower’i sillani. Jõe ääres tehti parajasti liivaskulptuure ja tundus, et teemaks olid mööblitükid. Üks diivan nägi küll nii ehtne välja, et mine või kohe sinna lösutama. Teises kohas tegeleti aga tiigri skeletile mingi valge mögla pealepanemisega, millest pidi lõpuks välja tulema valge tiigri kuju. Väga huvitav oli seda protsessi jälgida. Siis käisime kohvikus, imetlesime Toweri silda, mis on ikka tõesti võimas ehitis ja tulime laevaga tagasi London Eye juurde. Thamesil käib ikka meeletu laevaliiklus. Lahe! See laev, millega meie tulime, ongi liinilaev, mitte mingi kruiisikas ja see sõidab (vähemalt nädalavahetustel) iga 20 minuti tagant. Nii, et kes soovib, see võib bussi või metroo asemel hoopis laevaga tööl käia. Tänase metroostreigi tõttu lubatigi panna käima nii palju laevu, kui vähegi võimalik, et inimestel oleks alternatiivseid liiklemisvõimalusi. 

Oleme siin juba aasta aega elanud, aga ikkagi leiame veel kodukandist vaatamist väärivaid paiku, kuhu me veel jõudnud ei ole. Pühapäeval sõitsimegi ratastega kohe Richmondi kõrval asuvasse linnaossa nimega Chiswick, kus asub uhke park, mille keskel on väike loss. Park on üsna suur ja väga ilus ja sinna sissepääs on täiesti tasuta. Lossi või tegelikult oleks vist õigem öelda villa, lasi ehitada kolmas krahv Burlington ja see sai valmis aastal 1729. Krahv lasi villa ehitada, kuna tahtis seal esitleda oma maalikogu ja pidada seal suviseid pidusid. Käisime ka lossis sees. See on päris huvitava arhitektuuriga, armas väike loss. Seal on tohutu palju mitte eriti suuri tube, millest mõned on üsna uhked. Eriti vapustavad on seal laed. Kas keegi teab, miks vanasti uhkeid maju ehitades lagedele nii suurt rõhku pandi? Mul tekkis see küsimus just seal majas ringi käies. Kui palju me ikka lakke vaatame? Ma pean tunnistama, et ma ei vaata enamasti isegi lampe, mis laes on ja kui keegi küsiks, milline lamp on mõne mu sõbra kodus, siis ma ei oskaks sellele vastata. No muidugi, kui tegemist pole just millegi väga erakordsega, mõne suure lühtri vms, siis ma ei märka neid kunagi. Laed olid niisiis väga kaunid, aga eriti ilusad olid vaated akendest, kust paistis park. Park kujundati ühe Itaalia iluaeada kujutava maali järgi, millest saigi selle maali elav esitlus. Päris huvitav idee, kas pole? Seal on palju skulptuure, hekkidega ääristatud rajakesi, tiik ja ka talveaed, mida ümbritsevad roosipeenrad. Loomulikult ei puudu pargist ka mänguväljak, mis pole muidugi pärit krahv Burlingtoni aegadest, kuid on sellegipoolest tore ja samuti tegutseb seal kohvik. Nii, et jälle üks vahva koht meie Londoni lemmikpaikade nimekirjas juures! 

 

Matsuvate musidega!

 

 

 

 

Eesti trall ja kohalik karneval

Ja olemegi tagasi Londonis! Eile tähistasime meie esimest Londoni-aasta täitumist restorani külastusega ja pärast istusime Thamesi ääres, sõime jäätist ja vaatlesime inimesi. Mõnus oli! Üldse on kuidagi uskumatult tore tagasi olla. Mitte, et Eestis poleks tore olnud. Eesti oli lausa võrratu! Astusime lennujaamast välja, parklasse ja tundsime, kui palju ÕHKU oli! Ma ei kujutanud ette, et sellest vahest nii selgesti aru saab. Kuna kohe järgmisel päeval peale Tallinnasse saabumist oli meil kavas minna Elvasse, siis naersime, et seal mändide all hakkab vist osoonist pea täiesti ringi käima, et peame ilmselt natuke vahepeal auto sumbutaja juures hingamas käima, et ikka oma tavapärane heitgaasi doos kätte saada :) Tegelikult midagi sellist vaja teha ei olnud. Kui millestki pea üldse ringi käima hakkas, siis suurest rõõmust OMASID näha. Kõik oli ikka endine nagu poleks ära olnudki. Ilm oli ju ka võrratu! Roberti arust on üldse Elvas alati suvi, sest me käime seal ainult suviti (minu vanemetel on seal väike suvemaja). Järgmisel päeval pidas minu ema Elvas oma juubelit, mis oli eriti tore, sest siis saime ühe hoobiga kõiki lähemaid sugulasi ja sõpru (keda oli nii 60 ringis) näha. Pidu oli vägev, alates juba keskpäeval alanud rännakuga mööda Elva metsas olevat Väerada, sihtpunktiks Elva Laskespordikeskus, kus pidu toimus. Pidu ise oli väga lahe nagu alati, kui palju toredaid inimesi koos on.

Kui aga jutuga natuke tagasi minna, siis lennujaama tuli meile Kalle isa vastu ja viis meid meie oma koju. Meil on see õnn, et me ei ole oma Eesti kodu kellelegi võõrale välja üürinud. Seal elab meie äraolekul Kalle õde oma tütrega ja nii saame alati Eestis olles oma enda kodus ööbida. Rõõm oli sinna jõuda! Istusime terassil, ümberringi oli pime, rohutirtsud siristasid ja me ei raatsinud magama minna. Nii vaikne oli! Ükski lennuk ei lennanud, ükski auto ei sõitnud (meie kodu asub veidi linnast väljas). Istusime seal ja mõtlesime, kui tore, et see on meie kodu ja kui tore on meil sinna paari aasta pärast tagasi minna. Hea, kui sildu pole põletatud!

Jõudsime Eestis olles veel ühte pulma, mitmele sünnipäevale ja muule peole ja rändasime palju ringi. Käisime Pärnus ja Saaremaal, kus nägime oma suureks rõõmuks, et rannakarjamaadele on ilmunud veised ja lambad ja kus me saime vaat, et oma elu parima teeninduse osaliseks, kui ööbisime Pilguse Mõisas. See on tõesti koht, mida sooivitada. Mõisaproua isiklikult on seal suviti tööl ja meid võeti vastu nagu kalleid sugulasi, kes on pikalt reisilt koju tulnud. Lihtsalt võrratu! Läheme sinna kindlasti teinegi kord ja soovitame teistelgi Saaremaad külastades seal ööbida või kasvõi niisama teed jooma minna. See on tõesti armas koht. Siis jõudsime veel Elistvere loomaparki ja lapsed käisid koos minu õega Vudilas. Käisime veel Võsul ja Rakveres, sest sealne linnus on Roberti lemmik. Jõudsime ka Võrru, kus on valmis saanud hiiglama vahva rannapromenaad ja kus Ränduri Pubis pakutakse endiselt suurepärast lõhesuppi. Sõin seda kunagi aastaid tagasi ja tahtsin nüüd proovida, kas see maitseb veel sama hästi ja ma pean ütlema, et see on tõesti täpselt sama hea, kui tookord. Võrus elab ka meie armas sugulane Säde, kellele me ka külla jõudsime. Teel Võrru põikasime aga läbi Maanteemuuseumist. Kes seal veel käinud ei ole, siis see on küll koht, kuhu tasub minna. Seal oli ennegi põnev, aga nüüd on seal valmis saanud veel eriti kiftid asjad, millest üks on ajalooline tee, mis näeb välja nii, et kõnnid mööda teed ja teekate vaheldub vastavalt sellele, mis sajandil, milline teekate oli. Tee ise on veidi süvendatud, nii et teed ääristavad kõrgemad seinad, mis on kujundatud vastavalt sellele sajandile, kus sa parajasti astud. See kõik on lageda taeva alla ja väga lahe. Peale selle on seal veel vahva mänguväljak lastele ja eriti, eriti äge liikluslinnak, kus saad liigelda kas elektriautol, tõukerattal või väiksemad liiklejad väntadega autol. See on nagu päris linn, kus on majad, vaateaknad, poed, ülekäigurajad, ringristmik jne ainult, et miniatuurne. Lõbutsesime seal kohe tükk aega. Peale selle on Maanteemuuseumis muidugi veel suur angaar kõikvõimalike vähem ja rohkem vanaaegsete autodega, palju tee-ehitusmasinaid, teeajalugu tutvustav näitus ja palju muud. Seal on põnev ka tüdrukutel, nii et ei tasu arvata, et see ainult poiste pärusmaa on. Peale kõige muu viib sinna vana Võru maantee, mis on juba iseenesestki vaatamisväärsus oma tõusude, languste, käänakute ja võrratult kauni loodusega. Kui veel muuseumidest rääkida, siis Robi polnud veel kunagi käinud Tartu Mänguasjamuuseumis ja see viga sai ka nüüd parandatud. Robile meeldis seal hullupööra, nii et ilmselt me enam Tartut külastades sellest muuseumist mööda hiilida ei saa. Ja tore ongi!

Kalle oli väga kaval ja kutsus oma sõbrad ühel päeval kohvikusse kokku ja nägi kõik niimoodi korraga ära. Minu sõbrad on rohkem hajali ja nii mul kuluski palju aega, et kõigiga kokku saada ja ega kahjuks päris kõiki, keda oleks tahtnud, ei näinudki. Mida ma aga ei osanud loota, see oli suure hulga klassikaaslaste nägemine. See oli tohutu vahva üllatus! Meil sai kevadel 15 aastat keskkooli lõpust. Leppisin juba ammu klassiõe Margitiga kokku, et kui ma Tartusse tulen, et siis kindlasti kohtume. Suur organiseerija, nagu ta on, ütles Margit, et ta paneb igaks juhuks Facebooki ka üleskutse üles, et kui keegi klassikaaslastest sel ajal Tartus on, et siis võiks ju suurema kokkusaamise korraldada. Ikkagi ju 15 aastat keska lõpust. Ja kuigi etteteatamise aeg oli ca 5 päeva, tuli kohale lausa 17 inimest 33-st. Minu meelest super tulemus! Nii tore oli kõiki näha. Kõik on ikka samasugused nagu siis ja miski pole muutunud. Istusime ja ajasime juttu ja pärast läksime Püssirohukeldrisse tantsima, kus meie rõõmsaks üllatuseks oli retropidu ja mängiti just neid lugusid, mis olid kuumad siis, kui meie keskkoolis käisime. Möll missugune! Suur tänu veelkord, kallis Margit nii toreda õhtu eest!

Peale kauni Eesti ja kallite sõprade ja sugulaste, ootas meid sel suvel ees aga veel üks vägev ettevõtmine ja see oli U2 kontsert Helsingis. Robert jäi selleks ajaks Elvasse minu vanemate juurde ja Agnes läks oma sõbranna poole ööbima, sest sõbranna vanemad läksid ka kontserdile ja nii oli tüdrukutel lahedam ja natuke ka julgem, olla. Kontserdile sõitsime päris suure pundiga, sest Kalle sõbrad on ka suured U2 fännid ja nemad tegelikult olidki selle reisi põhikorraldajad. Tore, kui on selliseid sõpru! Teel Helsingisse kuulasime kordamööda U2 lugusid ja kirusime, et ei olnud taipu, et laulusõnu välja printida. Nii oleks ju hoopis parem kaasa laulda olnud. Vaevalt laevalt maha saanud, kõndisime hotelli poole, kui märkasime, et tänaval vedeleb pakk valgeid pabereid. Neiu meie seltskonnast hüüdis: „Laulusõnad!!!“, tõstis paberite paki maast üles ja kujutage ette need olidki U2 laulusõnad!!! Pööraselt naljakas lugu! Edasi läks päev sama lõbusalt. Nalja sai nii palju, et ma pole enam ammu selliseid kõhukrampe naerust saanud. Õhtul tundus, et terve Helsingi liigub ühes suunas, sest suured rahvamassid liikusid kontserdipaiga poole. Olime valmis pikaks järjekorras seisimiseks, aga ainuke saba, kus seista tuli, oli kempsujärjekord. Kõik sujus väga hästi ja peatselt olime lava ees. Alguses tundus, et rahvast polegi eriti palju, aga lõpuks sai kogu staadion inimesi täis. Soojendusbändi ajal hakkas vihma tibama ja tänu sellele läks U2 meeskonnal oma pillide sättimisega väga kaua aega, nii et tuju hakkas juba vaikselt ära minema, kogu eelsoojendus, mis enne sai sisse joodud, oli lahtunud, jalad kiskusid seismisest krampi ja selg väsis ära. Kohutavalt tüütu oli seista ja oodata. Aga siis nad tulid ja kogu väsimus oli kui käega pühitud! See oli lihtsalt võimas! Ei mingit erilist šõud, ei mingit kostüümide vahetust või tantsutüdrukuid! Mitte midagi polnud vaja, peale nende endi! Tundsin, kuidas ihukarvad püsti tõusid, kui muusika kehast läbi tungis ja Bono meie eest mööda jalutas. Rahvas oli hullumas! Vägev, vägev, vägev! Ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas! U2 on ikka võrratu! Vihma ka ei sadanud terve kontserdi aja, alles eelviimase loo ajal hakkas uuesti tibutama, nii et kõige viimaseks looks laulis Bono hoopis „Singing in the rain“ (ja mitte "Dancing in the rain", aitäh indrek 'ott' tähelepaneku eest :) ja seda ümisedes ja vihmast läbimärgadena me hotelli poole marssisimegi. Vihma sadas ikka nagu oavarrest, nii et lõpuks ei viitsinud ma enam poriloikudest mööda kõndida, sest vahet nagunii polnud. Nagunii olin läbimärg. Aga hing laulis ja meel oli rõõmus, sest elamus heast kontserdist oli vägev!

Eesti on ikka nii ilus! Veendusime selles veelkord! Kui mõnus oli väikses imepuhta veega metsajärves ujuda või näha õhtul nahkhiiri Elva mändide vahel lendamas, liikuda tänavatel ilma, et peaks kogu aeg trügima ja „sorry“ hüüdma. Tundsime, kui hea on Eesti õhk ja kui maitsev on vesi ja kui ilusad on päikeseloojangud ja kui toredad on inimesed, kes seal elavad. Mõtlesin Eestis olles kohe mitu korda, et küll on ikka tore, et meil selline kodumaa on. Nii armas, väike ja puhas!

Londonisse jõudes puhkasime kõigepealt paar päeva suurest Eesti-möllust ja tegime koduseid toimetusi. Kalle pidi küll juba reedel tööle minema, aga tundus, et tal väga selle vastu polnudki midagi. Oligi vast mõnus meie seltskonnast natuke puhata. Koju jõudes avastasime, et taimed on meie maja peaaegu, et vallutanud, nii et välisuksest oli pea võimatu sisse pääseda, sest ronitaim, mis meie maja seina pidi turnib, oli ennast ukse ette sättinud. Edasi läks ka raskelt, sest terve esik oli saabunud posti täis ja ust oli äärmiselt raske lahti lükata. Siin ei ole postkaste vaid on ukse sees ava, kust post sisse lükatakse. Hea süsteem, eriti, kui kauemaks ära lähed. Magamistoas oli järgmine üllatus, kui see sama ronitaim, mis meie ukseava oli vallutanud, oli kuidagi akna vahelt läbi tunginud ja poole toani kasvanud. Nalja, kui palju! Hommikul tegime esimese käigu oma „tomatipõllule“. Istutasime Roberti ja Agnesega kevadel neli kobartomatitaime oma aeda ja kahjuks ei õnnestunud meil enne Eestisse tulemist veel mitte ühtegi vilja noppida. Nüüd aga olid taimed tomatite all lausa lookas. Paljud olid juba maha pudenenud, aga ca 40 valmis tomatit õnnestus meil ikka saada. Oi, kui magusad need olid! Tulemas on veel kindlasti üle 100 tomati, nii et Robi teeb nüüd igal hommikul esimese käigu tomatipeenrasse, et sealt mõni äsja valmis saanud vili noppida ja põske pista. Lahe!

Pühapäevaks olime juba nii palju puhanud, et läksime Notting Hilli karnevalile. See karneval peaks olema Rio de Janero karnevali Londoni variant ja seda peetakse kahel päeval augusti lõpus juba 60ndatest alates. Korraldus oli päris vägev! Tänavad, karnevali toimumiskoha ümbruses, olid autodele suletud, kõikjal oli palju rahvast ja enamus neist tarbis täiesti rahumeeli alkoholi, kuigi kell oli 2 päeval. Tänavate äärde olid üles sätitud erinevad letid söökide ja jookidega. Peaegu kõigil olid kaelas viled, mida nad ka väga intensiivselt kasutasid ja kellel vile veel puudus, see võis selle otsekohe tänavalt endale soetada, sest vilemüüjaid oli karjakaupa. Samuti sai osta vuvuzela sarnaseid pasunaid, nii et te võite ette kujutada, mis hääled seal tänaval kostusid. See oli üks suur vile ja vuvuzela koor! Väga lõbus! Karneval ise nägi välja nii, et osad tänavad olid aiaga ära piiratud, ja aedu valvas hordide viisi politseinikke. Aeg-ajalt avati värav ja siis sai tänavat ületada. Aia äärde seisma ei tohtinud jääda, tuli olla pidevas liikumises. Meil vedas, sest täpselt siis, kui meie aia äärde jõudsime, tulidki karnevalilised oma uhkete kostüümidega, tantsides suurte autode taga, kust lasti muusikat. Põhimõtteliselt nägi see asi välja nagu tänavareiv, ainult selle vahega, et kui reivil saab igaüks auto järel tantsida, siis seal tantsisid vaid karnevalil osalejad ja pealtvaatajad pidid aia taga keksima. Vihma hakkas sadama ja väga kaua me seda möllu vaadata ei viitsinud. Tundus, et see karneval on tegelikult üsna teisejärguline kogu muu möllu mõistes. Põhiline on ikka see, et saaks kõvasti vilet puhuda, napsu võtta ja sõpradega tänavatel jõlkuda.

Robert on täna suures elevuses, sest täna peaks meile jõudma kiik, mille me talle lubasime osta, kui ta kiikumise ära õpib. Robi oli selline laiskvorst, et tahtis, et teda kiigutataks, aga ise ei viitsinud hoo tegemist ära õppia. See oli üsna tüütu ja nii me lubasimegi talle peibutuseks, et kui ta hoo tegemise ära õpib, siis ostame Londonis oma aeda kiige. See mõte pani Roberti tegutsema ja sel ajal, kui meie U2 kontserdit nautisime, õppis Robi Elvas minu isa juhendamisel kiikumise ära!

Homme algab ju Eestis kool! Rõõmsat kooliaastat kõigile koolijütsidele ja nende vanematele! Meie lastel algab kool veidi hiljem. Axil 7. ja Robil 9.septembril, aga juba sel neljapäeval lähme Robertiga tema uude lasteaeda mängima. Lasteaeda sellepärast, et paaril päeval nädalas peab ta peale kooli veel mõneks tunniks sinna mängima jääma, sest mul algab ju ka alates 13.septembrist tööinimese elu! Küll on põnev!

Päikesest pakatavate tervitustega!

Juba homme Eestisse!

Agnesel on homme selle aasta viimane koolipäev! Hurraaa!!! Lõpuks ometi! Ta on sellest koolis käimisest juba väga ära tüdinenud ja käib mulle igal õhtul peale, et äkki ta võiks järgmine päev kooli mitte minna. Ma pole lubanud, kuigi tohutut õppimist sealt enam ei toimu vaid tegeletakse hoopis erinevate lõbusamate tegevuste ja filmide vaatamisega. Tegelikult ju täitsa lahe, sest need on olnud sellised mõtlemapanevad ja silmaringi laiendavad filmid. Üks oli näiteks sellest, kuidas India on maailma kõige suurem prügi ümbertöötleja. See käib nii, et hulk rahvast töötab prügimäel, kus nad sõna otseses mõttes käsitsi kogu prügimäele saabunud sodi läbi käivad ja sealt kõik kilekotid, plastmassist pudelid, pakendid ja muu „väärtusliku“ välja korjavad. Siis viiakse kogu sorteeritud kraam kogumispunkti, kus need siis puhastatakse ja ümber töödeldakse. Agnes oli sellest filmist üsna šokeeritud. Ühest küljest sellepärast, et inimestel tuleb sellist tööd teha ja teisest küljest sellepärast, et kui vastikult palju prügi inimkond toodab. Inglismaa ei ole muide just eriti eesrindlik oma prügimajanduses ja alles hakkab harjuma prügi sorteerimisega. Kummaline on see, et siin kogutakse küll pudeleid, paberit ja toidujäätmeid, aga mitte pakendeid. Imelik, sest pakendeid on ju kõige rohkem. Suurte supermarketite juures on küll pakendiprügi konteinerid, aga et meil autot pole, siis ma pean häbiga tunnistama, et viskame need üldise prügi hulka. Kuigi, kuna me sorteerime ära nii toidujäätmed, paberi, kui ka pudelid, siis üldine prügi ongi põhimõtteliselt pakendid. Vaat, kui pikk arutelu ühe Agnese koolis nähtud filmi pärast :) Axi koolis on range kontroll koolis viibimise üle. Olen seda korduvalt juba rääkinud ka, aga nüüd aasta lõpus, said need lapsed, kelle koolis käimise % oli vähemalt 98%, auhinnaks filmipäeva, kus näidati lahedaid filme ja juurde pakuti veel snäkke, nii et mõnus auhind tublidele koolis käijatele. Jälle erinev Eesti süsteemist, kus premeeritakse heade hinnetega lapsi, mitte aga neid, kes kohal käivad. Mina katsusin ikka alati koolis kohal olla, sest nii jäi mingi tarkus ikka külge ja kodus oli lihtsam õppida. Agnes ütles, et tema katsub ka ikka järgmisel aastal võimalikult palju kohal käia, et siis auhinnaks filmipäevale saada. Sellel aastal jäi tema % vist kuhugi 93 kanti. Eks see aasta oli talle stressirohke ka ja nii tulid tõved kallale. Nüüd on tal juba oma kamp tekkinud, nii et iga päev koolist tulles on tal mõni nali rääkida, mis neil seal juhtus. Mul on selle üle väga hea meel!

Laupäeval käisime tutvumas allahindlustega ja ma pean ütlema, et võrreldes jaanuariga, kus ma allahindlustes lausa pettusin, on nüüd hinnad nii madalale lastud, et kui mul oleks rohkem aega ja viitsimist olnud, siis oleks võinud vist ennast pankrotti shopata. See on lihtsalt meeletu! Nii, et kallid poodlemishullud, soovitan teil järgmisel aastal oma Londoni reis sättida kuhugi juuli keskele. Suuremate numbrite kandjatel on muidugi rohkem valikut, mis on tore, sest selletõttu oli mul valik väiksem ja nii jäi rohkem raha alles. Kallel jälle veab, sest ta on nii pikk ja kuna siin väga palju pikki mehi ei ole, siis on temal alati allahindlustel lõbu laialt. Ma ikka vahel mõtlen, et ma peaks olema kas veel number väiksem või siis paar numbrit suurem, et valik oleks parem. Kalle eelistaks muidugi seda number väiksemat varianti (kui valima peaks), aga ma ei viitsi ja suurem olla ka nagu ei taha. Nii, et pean oma numbrivariandi juurde jääma. Mul käis just külas üks juuksur, kes on eestlane, aga elab siin ja teeb kodus ka juuksuritööd, mis on poole soodsam, kui salongis, nii et väga hea variant. Ta vaatas siin Facebookis ühe oma sõbranna pilte ja ütles, et ta olevat väga palju maha võtnud, et Eestis ju kõik dieeditavad, et ühiskond nõuab ja et muidu ei püsi konkurentsis. Karm värk! Ma hakkasin mõtlema, et ma eriti ei tea kedagi, kes niiväga dieeditaks. Ju see oleneb vist seltskonnast, kus sa liigud ja sellest, kas ja kellega ja mil viisil sa konkureerida tahad. 

Pühapäeval käisime oma sõprade Siimu ja Riinaga Regent Pargis piknikul ja niisama jalutamas. Kuigi me nüüd teame, kuidas PEAKS piknikul käima, siis me sellegipoolest ei hakanud klaasist pokaale ja metallist nugasid/kahvleid/lusikaid kaasa vedama ja piknikutasime ikka eestlaste kombel. Mõnus oli! Pärast ronisime Primrose mäele, kust on võrratu vaade linnale, nii et paistab nii City, kui ka London Eye ja püha Pauli Katedraal. Seal oleks lahe uut aastat vastu võtta, kogu linna ilutulestik justkui peopeal. Plaan oli minna veel roosiaedadesse ja  ka paadiga sõitma, aga tänu pühapäevasele päevale ja ilusale ilmale oli liiklus tiigil nagu kiirteel tipptunnil ja saba paadi laenutamiseks mitmesaja meetrine, nii et loobusime üritusest. Pargis mängis mingi jazz’i punt ja kuna Kalle ja lapsed ei viitsinud roose vaatama tulla, siis jätsime nad muusikat kuulama ja läksime Siimu ja Riinaga roosiaedadesse jalutama. Oh, millised lõhnad ja värvid! Mul oli natuke kahju, et ma eelmisel nädalal Sirtsu ja Tõnni sinna ei viinud, neile oleks seal kindlasti meeldinud. Eriti muidugi Sirtsule. Mulle ikka tohutult roosid meeldivad! Kui me Eestisse tagasi kolime, siis teen endale ka roosiaia. Peale rooside nägime me veel paari musta luike, kes olid nii ilusad oma mustade sulgeda ja erkpunase nokaga (lugu illustreeriva foto autor on Siim). Võrratu! Ma ei mäleta, et ma oleks enne musta luike näinud. Äärmiselt ilusad ja suursugused linnud. Nii, et jälle üks väga tore päev koos Siimu ja Riinaga. Kohutavalt kahju, et nende kool läbi saab ja nad sügisel ära kolivad. Ma olen juba ette kurb. 

Praegu olen ma aga tohutus elevuses, sest juba homme sõidame Eestisse! Me pole seal alates aastavahetusest käinud, nii et peaaegu 7 kuud! On väga armas, et olete meie tulekuks mere-ja järvevee soojaks kütnud! Suur tänu! Siin elamise juures ongi üks kehvemaid asju see, et ei saa sõita 15 minutiga mere äärde, et korra ujumas käia või seal niisama jalutada. Eestis elades tegime seda tihti, nii suvel, kui talvel (talvel me muidugi ujuma ei läinud). Ma kardan, et Eestis olles on mul nii palju tegemist, et blogi lugusid ma seal ei kirjuta ja pealegi, on see blogi ju ikkagi Londoni, mitte Eesti blogi :) Nii, et siin kohtume kunagi septembri alguses, siis kui me jälle tagasi tuleme ja siis, kui meil saab siin juba aasta elatud. Aeg lendab linnutiivul! Hakkan nüüd kohvreid pakkima! 

 

Ilusat, rõõmsat ja naudinguterohket suve teile kõigile!