Sahistame lehtedes

Eelmisel reedel, hommikul kell 9.00, toimus Roberti klassi lapsevanemate kohvihommik ja uskuge või mitte, kohal oli ligi 20 ema. Ühtegi isa esindatud ei olnud, aga minu meelest oli ka see emade hulk uskumatult suur. Kas te kujutaks ette, et Eestis saaks sellisel kella-ajal mingisugust emade kogunemist korraldada? Ma kahtlustan, et mitte. Siin see asi aga toimib, sest paljud emad ei käi üldse tööl, töötavad osalise tööajaga või teevad tööd hoopis kodunt ja sellepärast sobib selline hommikune kohvitund peale laste kooli toomist väga hästi. Roberti koolis on selline reegel, et igal klassil peab olema kaks esindajat.  Neil on päris suur hulk tööd, sest koolis toimub alalõpmata mingi üritus ja on klassi esindajate kohustus ülejäänud seltskonnale infot edastada. Need kaks prouat, kes meil seda tööd teevad, tunduvad olevat väga asjalikud. Kohvihommiku mõte oligi selles, et kõik nende esindajatega tuttavaks saaksid ja omavahel ka rohkem tutvuksid, sest kui palju sa seal ukse taga lapsi oodates ikka teistega sõbruned. Ma usun, et see eesmärk sai täidetud ka. Järgmine lastevanemate kokkusaamine toimub detsembris ja ma usun, et siis on kohal ka palju isasid, sest üritus leiab aset õhtusel ajal pubis :) Minu  meelest väga lahe idee. Detsembris toimub ka ainult lastevanematele mõeldud ball, mille toimumiskohaks ei ole mitte kool vaid Pembroke lodge, mis on 18. saj lõpul ehitatud härrastemaja, mis asub Richmondi Pargis.  Kõlab väga huvitavalt. Peame veel Kallega arutama, kas minna. See pidi olema päris lõbus üritus. Kogu seda eelnevat juttu kokku võttes jääb mulje, et Robi koolis pannakse kõva rõhku sellele, et lapsevanemad üksteist hästi tunneksid ja tihedalt suhtleksid. Jälle üks hea ja minu jaoks uus idee! Agnese Eesti klass korraldas ja korraldab siiani päris palju üritusi, kust võtab osa terve pere. Käiakse näiteks kuskil soos matkamas või ükskord toimus Türisalu pangalt köiega laskumine või korraldatakse muid lõbusaid üritusi, aga seda pole küll olnud, et lapsevanemad ilma lasteta kuskil kokku saaksid ja näiteks pubisse läheksid. 

Pühapäeval võtsime ette järjekordse lastele mõeldud lõbustuse ja läksime lõbustusparki nimega Chessington World of Adventures www.chessington.com See park on jälle üks paljudest meie aastapileti lõbustustes, kus me võime nüüd kasvõi iga päev käia. Ma ei läinud sinna eriti suure vaimustusega, sest ma olen juba natuke nendest laste lõbustustest ära tüdinenud ja tahaks midagi hingele, aga kui ikka hinna sees on, siis tuleb ju ära käia. Pealegi on meie juurest sinna üsna mugav minna. Tegelikkuses osutus see park aga igavesti ägedaks kohaks. Lisaks kõikvõimalikele karusellidele ja muudele südant pahaks ajavatele atraktsioonidele, on seal ka Akvaarium ja loomaaed, kus võid näha pingviine, lõvisid, tiigreid, leopardi, sebrasid, madusid jms elukaid. Kõiki kohti me läbi käia ei jõudnudki, sest see park on lihtsalt nii suur. Rahvast oli üsna palju ja kiftimate atraktsioonide sabas tuli üsna kaua seista, aga ootamine oli seda väärt. Erinevalt Legolandist on seal ka Axi sugustel palju tegemist. Legolandis on rohkem lõbustusi väiksematele tegelastele, mida siin ka jagus, aga närvikõdi oli ka suurematele. Mina käisin Axiga sõitmas ühe atraktsiooni peal, kus istusid toolidel, mis kõlkusid relsi küljes ja kihutasid suure kiirusega mööda käänulist teed, nii et lendasid kord ühele, kord teisele küljele, siis jälle üles ja siis jälle alla. Minu meelest oli see juba piisavalt jube ja äge muidugi ka, aga Ax ütles, et see polnud midagi võrreldes sellega, kus nad Kallega käisid. See raputas ikka täiesti läbi – sõit käis kohutava kiirusega kord pea alaspidi, kord külg ees, kord selg ees, kord horisontaalis, kord vertikaalis, mööda raudteed. Ax peaagu, et kiljus vaimustusest, kui nad sealt maha astusid. Järgmisel nädalal, kui lastel on koolivaheaeg, lähme sinna tagasi, sest paljud asjad jäid veel kripeldama.

Meil hakkab ilm ka juba sügiseseks kiskuma. Puude lehed hakkavad tasapisi värviliseks muutuma ja puudelt alla pudenema ja ööd on juba üsna külmad. Mõned lilled on küll otsustanud juba teist korda sel aastal õitsema hakata, aga see vist pole mingi ime. Ju neil ongi see kombeks. Koos sügisese ilmaga on kohale jõudnud ka külmetusviirused. Robert jäi eelmisel nädalal üheks päevaks koju, sest tal nohu lihtsalt voolas ja ma mõtlesin, et on parem, kui ta selle ühe päeva kodus veedab ja täna on Axi kord ennast kodus ravida. Tüütu see talvine tatihooaeg! Päike vähemalt  paistab. Peaks muru niitma minema.

 

Teid kõiki kallistades! Minge sahistage sügisestes lehtedes! 

 

Teatris, koolis ja Maasikamäel

Paar nädalat tagasi potsatas minu e-postkasti pakkumine osta teisipäevastele muusikalidele poole hinnaga pileteid. Tavapäraselt on piletid üsna kallid, nii et haarasin rõõmuga võimalusest kinni. Kuna Kalle väga suur muusikalide fänn pole, siis jätsime poisid koju ja läksime Axiga kahekesi teatrisse. Teatrit leida polnud aga eriti kerge. Uurisin teekonna küll Google Mapist kenasti välja, aga läksime kuskilt natuke valesti ja tiirutasime kohe oma 20 minutit ringi ja ei leidnud õiget teatrit. Siin on ju  metsikult muusikaliteatreid ja naljakas on see, et enamik neist mängibki ainult ühte etendust.  Meie läksime vaatama muusikali nimega Chicago. Seda on Eestis ka etendatud, aga meil oli see nägemata. Õnneks jõudsime täpselt alguseks kohale, nii et lõpp hea kõik hea. Teater polnud väga suur ja publikut oli parasjagu. Seekord ma enam ei imestanud, et kohale oli tuldud teksades ja et etenduse ajal joodi plastmassist topsist õlut ja krõbistati midagi kõrvale süüa. Näitlejad olid väga ilusad (silmarõõmu oli nii meestele, kui naistele), laulsid hästi ja tantsisid veel paremini. Ikka uskumatu, kuidas nad suudavad samal ajal ringi karelda ja siis nii hästi laulda. Eriti äge oli dirigent, kes aeg-ajalt näitemängu sekkus ja vahepeal nalja tegi. Agnesele meeldis ka etendus väga, nii et jäime oma tüdrukute õhtuga äärmiselt rahule.

Neljapäeval toimus Roberti koolis õppekava tutvustav õhtu. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kuidas lapsi lugema õpetatakse. Eesti keeles on see ju lihtne. Õpid tähed ära, loed sõnad kokku ja ongi valmis. Inglise keeles see asi nii lihtne ei ole ja ma ei kujutanud ausalt öeldes eriti ette, mismoodi nad seda asja korraldavad. Tuleb valja, et süsteem on selline, et alguses õpetatakse neile tähti nii nagu eesti keeleski. Et A on [a] ja E on [e] ja P on [põh] jne. Õpetaja ütles, et nad on üsna hädas nende lastega, kes on tähestiku ära õppinud nii nagu kord ja kohus A, B, C, D ehk [ei, bi, si, di], sest neil on raske niimoodi lugema õppida. Näiteks, kui võtta sõna DOG, siis seda tuleks harjutada lugema [dõh, oo, gõh], aga häälikute nimedena tuleks see ju hoopis [di, õu, džii], mis ajab lapse segadusse. Nii, et mul on hea meel, et me ei ole Robile inglise keelset tähestiku õpetanud. Kui lapsed juba kõiki tähti kirjutada oskavad, siis lastakse neil kuulmise järgi sõnad kirja panna. Alguses ei tule sõnad kindlasti välja nii nagu need tegelikult kirjapildis olema peaksid, aga sellest ei pidavat midagi olema. Tasapisi hakatakse neile siis õigeid kirjapilte selgeks tegema. Peale selle on neil veel sõnasedelid. Selle aasta jooksul peaksid lapsed õppima lugema 42 võtmesõna. Tegelikult küll mitte lugema vaid peale vaadates aru saama, mis sõnaga tegu on. Need on sellised lihtsad sõnad nagu ema, isa, koer, kass jne. Pandi südamele, et lapsevanemad lastele palju raamatuid ette loeks ja laseks lastel mõistatada, mis loos edasi juhtub või lasta neil endil jutustada piltide järgi, mis ühes või teises loos toimub. Ma tundsin ennast hästi, sest meie loeme igal õhtul unejuttu ja enne seda uurime mõnda raamatut ja arutame, mis piltidel toimub. Kogemata läks jälle õigesti :) Lisaks sellele soovitati ka lastel lasta arvutiga mängida.  Muidugi mitte tundide viisi, aga et nad ennast arvuti taga kindlalt tunneks. Seda küll Robi eriti ei oska, sest ta pole arvuti vastu huvi tundnud ja me pole teda meelitanud ka. Nii, et selles osas tuleb veidi areneda. Järgmisel aastal pidi antama juba koduseid töid arvutis tegemiseks. Igal lapsel pidi olema kasutajanimi ja ligipääs kooli poolt ostetud programmidele. Ikka moodne maailm! Lõpetuseks paluti lapsevanematel, kes tahavad näiteks kooliekskursioonidele vabatahtliku saatjana kaasa minna, lahkesti täita ära mingi avaldus. Aga et olla ikkagi kindel, et tegemist pole mingi kriminaalse elemendiga, siis saadetakse need ankeedid taustauuringu teostamiseks politseile, mis pidi võtma oma 6-8 nädalat aega. Huvitav, kas nad minu puhul saadaksid  järelepärimise Eesti Politseile? Ma ei hakanud neid vaevama ja jätsin avalduse täitmata. Samas jälle hea ja turvaline teada, et ainult valitud isikud lapsi reisidel saadavad.

Nädalavahetusel oli meil väga ilus ja soe ilm. Laupäeval päikest küll näha ei olnud ja ilm oli üsna hall, aga selle eest ei sadanud ja oli soe. Otsustasime sõita ratastega Richmondi keskusest ca 3 miili kaugsel olevasse paika nimega Strawberry Hill. Saime peaaegu kogu tee sõita mööda jõe äärt, mis oli lihtsalt võrratu. Vesi on ikka nii ilus. Olgu see siis jõe, järve, mere või oja näol. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja siis sõitsime jälle edasi. Plaan oli minna vaatama Strawberry Hill House. Selle lasi 18. sajandil ehitada Horace Walpole, kes on kuulus selle poolest, et ta oli esimene, kes tuli sellepeale, et tuleks koguda ja süsteemselt kokku panna Inglise ajalugu maalide, kirjade jm visuaalselt nauditavate asjade näol. Eriti armastas ta väiksemõõtmelisi portreemaale. Maja on ehitatud Gooti stiilis  ja näeb väga uhke välja. Hetkel on seal käimas renoveerimistööd, mis pole veel päriselt lõppenud, nii et sisse me minema ei hakanud ja imetlesime maja väljast. Tegelikult maja paaris ruumis me ikkagi käisime, sest seal toimus laupäeval joonistamisepäev, et jäljendada Horace Walpole poolt kogutud pisikeste portreemaalide kollektsiooni. Oli meisterdanud hulgaliselt papist pildiraame, mis olid kuldseks värvitud ja mõned kuldsete makaronidega või väikeste pärlitega kaunistatud. See makaronide idee oli muide väga lahe. Need raamid nägid väga šefid välja. Iga soovija võis endale valida raami, kuhu sisse ta oma pildi tahtis joonistada. Meie tegime Robiga koostööd ja joonistasime roosa printsessi. Robi tegi pea ja mina ülejäänud keha. Robi lisas veel viimase lihvi päikese ja muru näol. Päris tore pilt sai. Sellest tehti värvikoopia, mis anti meile kaasa ja originaal pandi raami ja kinnitati seinale. Uhke värk! Pidasime seal samas pargis ka pikniku ja sõitsime mööda jõe äärt tagasi Richmondisse. Kokku võttis see kõik aega oma 4 tundi, nii et olime koju jõudes väsinud, ent õnnelikud.

Pühapäeval käis Robi jälle sünnipäeval. Pidu toimus jälle kirikus, aga seekord mitte samas hoones vaid kiriku õue peal asuvas väikses majas. Ilm oli lausa super, päike paistis ja sooja oli ligi 25 kraadi. Seekordsel peol olid meelelahutajad. Toy Story 3 filmist tuntud tegelased, kes lapsi kogu peo vältel lõbustasid. Robert alguses asjaga ei haakunud, aga mingil hetkel hakkas kogu see möll talle meeldima, nii et ta võttis peost, mis võtta andis. Söögipaus oli korraldatud väga nutikalt. Igale lapsele oli komplekteeritud kuldne toidukraamiga karbike. Laud nägi väga ilus välja, kui kõik need oma 30 säravat karpi seal reas seisid. Igaüks nosis oma karbist, mis talle meelepärane tundus ja pärast anti ülejääkidega karbid kaasa. Küünalde puhumise tseremoonia oli jälle samasugune nagu eelmiselgi nädalal, nii et tort viid peale küünalde kustumist ära. Tükk mingit teist kooki pandi äraminnes kaasa. Samuti oli jälle väike kingitus igale külalisele, nii et tundus, et oli selline traditsiooniline pidu. 

Eile oli ajalooline päev. Robert teatas eile õhtul, et tal on nüüd nii palju sõpru koolis, et talle meeldib seal nüüd väga ja et ta tahaks lausa iga päev koolis käia. Meil oli nii hea meel! Alates eelmise nädala kolmapäevast ei ole Robi enam hommikul nutnud ka, kui ma ta kooli jätan ja ära lähen. Siis toimus tal mingi pööre. Õpetaja ütles, et ta ei tundnud Robit äkitselt ära, sest kui muidu oli Robi rohkem omaette klassis toimetanud, siis äkitselt oli ta hakanud teistega kõva häälega lobisema, nalja viskama ja ennast silmnähtavalt hästi tundma. Tema sõnavara pidavat ka iga päevaga müstilise kiirusega arenema. Me ei jõua ära rõõmustada! Robertile meeldib millegipärast, kui ma igal hommikul õpetajale midagi tema poolt edasi ütlen. See oligi vist eelmisel kolmapäeval, kui ma pidin õpetajale ütlema, et Robil on koolis igav. Ma siis ütlesin ja õpetaja asus kohe Robiga mingi tegevuse kallale. Viimastel päevadel on Robert tahtnud, et ma ütleks õpetajale, et ta tahab temaga mängida. Olen siis öelnud ja õpetaja on lubanud, et nad mängivad. Robi on rahul ja rõõmus ja mina saan kerge südamega ära minna! Nii huvitav, et selline asi ta enesekindlamaks teeb. Ehk on tal hirm, et selle suure lastehulga seas jääb ta õpetajal muidu märkamata või äkki enne jäigi? Võib olla ei saanud ta enne piisavalt just selle õpetaja tähelepanu, aga nüüd, kui õpetaja on ikka lubanud, et ta temaga tegeleb, siis ta ikka tegeleb ka. Klassis on ju kolm õpetajat. Üks on see põhiõpetaja, kellele Robi palubki igal hommikul teateid edastada ja teised kaks on abiõpetajad. Enne tegelesid Robiga rohkem abiõpetajad, kui see nö päris õpetaja, mis ilmselt polnud nii uhke. No oli, kuidas oli, põhiline, et Robert nüüd rõõmus on! See on kõige tähtsam!

 

Õnnetunnet südamesse!

Sünnipäevalised

Agnese koolis korraldati eelmisel neljapäeval kõigi 8. klasside lapsevanematele koolikorda tutvustav üritus. Kui aus olla, siis ega ma sinna väga minna ei viitsinud. Läksin rohkem kohusetundest kui entusiasmist. Aga ma pean ütlema, et üllatusin meeldivalt. Ei olnudki igav või tüütu. Kõigepealt istuti suures saalis, kus direktor rääkis koolist üldisemalt, rõõmustades selle üle, et kool on viimastel aastatel kõvasti paremuse poole arenenud ja et nende eesmärk on jõuda Londoni viie kõige parema põhikooli hulka. Koole hindab eraldi komisjon, mis sel kevadel oli andnud koolile kõvasti parema hinnangu kui kolm aastat tagasi. Edasi oli sõna politseinikel, kes rääkisid natuke alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest. Axi koolis see probleemiks ei pidavat õnneks olema, aga parem siiski karta, kui kahetseda. Nalja sai ka. Politseinikel oli nimekiri ohumärkidest, mida oma lapse juures tähele panna ja millest võib järeldada, et laps tarvitab narkootikume. No, et laps on kõikuvate tujudega, sõbrad on vahetunud, raha kaob kodust, eriti miski enam ei huvita jne. Nimekirja lõppu lisasid nad, et kõik nimekirjas nimetatud punktid võivad muidugi olla ka lihtsalt puberteedi ilmingud ja polegi tegu narkomaaniaga. Karm värk, see puberteet, kui see sarnaneb narkomaaniaga. Ootan hirmuga ;) Kui politseinikud oma kõne lõpetasid, siis jagati saalis olevad inimesed viide gruppi ja kõik suunati erinevatesse klassidesse. Igas klassis rääkisid Eesti kooli mõistes siis erinevate alade õppealajuhatajad oma teemasse puudutavatest asjadest. Tutvustati, milliseid võimalusi pakub kool neile, kes on omadega hätta sattunud. Koolis tegutseb psühholoog, perenõustaja ja aidatakse järele õppimises. Räägiti, et lastel pole enamikes ainetes õpikuid, sest need on lihtsalt nii kallid ja aina enam kolitakse oma õppematerjalidega internetti. Näiteks Agnesel on sel aastal kodus õpik ainult matemaatikas. Eks õpetajatel ikka on õpikud ja aeg-ajalt teevad nad mõnest lehest koopiad ja annavad need lastele, aga sellist õpikute hunnikut nagu Eestis, siin jah ei ole. Mis õpetamise meetoditesse puutub, siis katsutakse asju selgitada iga võimaliku kandi pealt, sest ühel on nägemismälu, teisel on kuulmismälu ja kolmandal jääb asi hoopis kirjutades meelde. Kuna maailm areneb praegu nii kiiresti, siis on nende eesmärk valmistada praeguseid noori ette töötamiseks töökohtadel, millest meil hetkel veel aimugi ei ole. Selleks pannakse põhirõhk sellele, et lapsed oskaksid iseseisvalt mõelda ja infot leida, oskaksid oma tööd organiseerida, oleksid avatud mõtlemisega ja samas oskaksid töötada ka meeskonnas ja osaleda erinevates projektides erinevates rollides. Minu meelest täiesti vaimustav lähenemine! Sellel aastal on Agnesel tööõpetus jagatud viide erinevasse kategooriasse, millest kõige huvitavam on minu meelest matemaatikast, teadusest ja tehnoloogiast kokku pandud õppeaine, kus lapsed saavad reaalselt katsetada ja uurida matemaatikas, füüsikas/keemias/bioloogias ettetulevaid nähtusi. Praegu Ax seda ei õpi. Hetkel teevad nad tööõpetuse tunnis (mis siin kannab tegelikult nime Design and Technology) hoopis ehteid, mis ei tähenda seda, et nad midagi tikiks, kooks või heegeldaks vaid nad sulatavad hoopis metalli ja siis mässavad mingite masinatega. Ma tahaks ka sinna tundi minna :)

Laupäev oli meil sünnipäeva-päev. Meil endil kellelgi peres sünnipäeva ei olnud, aga nii Ax kui Robi käisid kumbki oma sõbra sünnipäeval. Agnese pidu oli üsna omapärane. Kohal oli viis tüdrukut. Kõigepealt mindi bowlingut mängima, siis McDonaldsisse sööma ja pärast shoppama :) Sünnipäevalaps tegi välja ainult bowlingu. Päris mugav viis pidu pidada. Mulle see mõte meeldis.

Roberti pidu oli aga veel eriti huvitav. See toimus nimelt kirikus! Siin pidi olema üsna tavaline, et sünnipäevi peetakse kirikus. Kuidagi nii veider. Möll otse altari ees muidugi ei käinud vaid toimus ühes kõrvalruumis, aga no ikkagi minu meelest kummaline. Kui meie kohale jõudsime, siis trall juba käis. Esimeseks atraktsiooniks oli täis puhutud päris palju õhupalle, millega lapsed väga hoogsalt mängisid. Seda lõbu jagus täpselt nii kauaks, kuni viimane pall puruks läks. Siis pandi püsti hüppamiseks mõeldud täispuhutav batuudi-maja. See oli minu meelest päris hirmus lõbustus. Kuna ca 25 last kõik korraga seal hüppasid, siis kostus iga mõne minuti järel appikarjeid, sest keegi oli kellelegi otsa hüpanud või kellegi enda alla trampinud. Kui asi juba päris hirmsaid tuure hakkas võtma, siis korraldati mäng, kus kõik pidid tantsima seni, kuni muusika mängib ja siis, kui muusika seisma jääb, siis tarduma. See mäng oli päris lõbus, ainult et muusikamängijaga juhtus midagi ja see lõpetas töötamise, nii et lapsed siirdusid tagasi hüppama. Need, kes hüppamisest ei hoolinud võisid printsesside või dinosauruste pilte värvida või põrandale teki peale pandud dinosaurustega mängida. Lapsevanematele pakuti kohvi, veini ja õlut, millest viimast enamus ka eelistas. Kui pidu oli juba oma tund aega kestnud ja lapsed nägid välja nagu oleksid nad basseinist välja tõmmatud, siis kaeti laud ja pakuti lastele süüa. Söögiks olid võisaiad singiga, porgandid, viinamarjad ja viinerid. Peale seda kanti lauale väiksed koogikesed ja šokolaadipulgad. Siis toodi tort, mis nägi väga ilus välja, aga see oli nii väike, et ma mõtlesin, et sealt ei jagu ju küll kellelegi midagi. Aga tuli välja, et see polnudki oluline. Põhiline oli teha ära foto, kus sünnipäevalaps puhub ära viis küünalt ja siis viidi tort ära. Võib olla see polnudki päris tort, äkki oli rekvisiit :) Aga pilt sai jäädvustatud ja kõigil oli hea meel. Kuna sünnipäeva kestvuseks oli kutsel märgitud 1,5h, siis oligi aeg hakata lahkuma. Kingitusi muidugi ei avatud, aga see vist polegi siin kombeks. Ära minnes anti igale külalisele kaasa kingikott, kus olid sees kaks lehte dinosaurustega kleepekaid, üks dinosaurustega märkmik ja pliiats, kolm kommi, vahtplastist lendav dinosaurus, kaks väiksemat sorti dinosaurust ja koogitükk – ühesõnaga meeletult palju asju. Robi ol väga rõõmus, et kingituse sai. See, et külalistele kingitused antakse, pidigi olema siin kirjutama reegel. Nii huvitav, kuidas kombed on nii erinevad. Sellel nädalal läheb Robi jälle sünnipäevale ja pidu toimub jälle kirikus. Seekord ühes teises kirikus. Eks näis, kuidas see pidu kulgeb. 

 

Pühapäeva hommikul läksime turule. Siin meile üsna lähedal Chiswickis toimub igal pühapäeval farmerite turg. Läksimegi vaatama, mida seal pakutakse. Turg ei olnud kuigi suur, aga kõik vajalik paistis olemas olevat. Oli värsket kala, liha, juustu, puu-ja juurvilju, kõikvõimalikes marinaadides oliive jms. Päris mõnus valik. Seekord me midagi ei ostnud vaid vaatasime niisama. Teel turule märkasime aga ühe kooli spordiväljakul suurt sagimist ja läksime uurima, mis seal toimub. Käimas oli üritus nimega Car Boot Sale, mis tähendab seda, et inimesed on tulnud igasugust endale ebavajalikku kraami müüma ja enamasti tehakse seda autode pagasnikust. Selliseid üritusi korraldavad siin põhiliselt koolid ja seda üsna tihti, aga me ei olnud veel kunagi ühelegi pagasniku-müügile jõudnud. Nüüd siis käisime ära. Päris huvitav oli. Kahjuks vihma hakkas sadama ja sellepärast ei olnud väga mõnus kaupa katsuda. Aga seal müüdi kõike! Mänguasju, nõusid, plaate, ehteid, mööblit, vaipu, jalanõusid, hiple jne, jne. Robert ostis endale sealt 1 naela eest robot-supermehe ja sai kauba peale veel ühe sarnase peletise. Ise oli ta väga rahul. Me leidsime, et see on väga kift ettevõtmine. Teinekord peaks äkki isegi osalema. Robertil on nii palju  mänguasju, aga tema tahaks muidugi aina uusi ja uusi asju. Leppisime Robiga kokku, et järgmine kord lähme sinna üritusele ja ta võib mõned mitte nii lemmikud mänguasjad maha müüa ja saadud raha eest uued osta. Talle see mõte meeldis. Iseasi muidugi, kas ta raatsib oma asjadest loobuda, kui asi päriselt müügiks läheb.

 

Eile toimus meil järjekordne metrootöötajate streik. See oli nüüd teine kord, kui nad streikisid. Üks kord peaks veel tulema. Kuna mina käin esmaspäeviti tööl, siis oli mul jama majas. Kuidas minna? Bussidega saaks, aga need on nii täis ja ummikud on metsikud, nii et oleksin istunud pool päeva kas bussi oodates või siis ummikus passides. Otsustasin rattaga minna. Tööle on kodunt 10km, nii et mitte väga pikk tee. Trenni mõttes ka hea – 20km rattaga sõidetud nagu niuhti! Aga...kuskil metsas sõites ei oleks 20km rattal läbida tõesti mingi eriti hirmus teekond, aga siin võttis see ikka päris läbi. Ma olin nii väsinud, kui koju jõudsin, et muutusin kohe diivanikaunistuseks ja perekond pidi lausa paluma, et ma õhtusööki teeksin. Kalle, hea inimene, hüppas kokkamisel appi, nii et saime ühiste jõududega söögi tehtud. Asi polegi ju sõitmises vaid selles, et siin puuduvad peaaegu täielikult jalgrattateed. Mõnes üksikus kohas on väike ribake sõidutee kõrval jalgratturitele eraldatud, aga enamasti on see ka autode poolt täis pargitud. Liiklus on metsik, nii et pidevalt vaata, et mõni kahekordne buss sind alla ei ajaks või et ise kellelegi ette ei sõidaks.  Ma usun, et see väsitaski kõige rohkem. Kui ma tööle jõudes olin veel täis energiat ja mõtlesin, et peakski hakkama rattaga tööl käima – oleks trenni eest ja hoiaks transpordi pealt raha kokku, siis õhtul koju jõudes ma selles enam nii kindel ei olnud. Tundub ikka liiga eluohtlik.

 

Musid-kallid-pikad paid! 

Kisub sügiseks

Tundub, et sellel aastal tuleb sügis varem, kui eelmisel aastal. Märkasin just, et meie tänava suurel kasel hakkavad lehed kollaseks minema. Täna on ilm ka sügiseselt sombune, kuigi sooja on õues nii 20 kraadi ringis, mida on ju täitsa palju. Selline sügis on mõnus. 

Robil läheb nüüd koolis järjest paremini. Hakkasin mõtlema, et miks ometi ta sinna hommikul eriti jääda ei taha, sest valikuid, mida teha, on seal ju nii palju, et ei saa ju ometi olla, et tal on igav. Siis aga turgatas mulle, et võib olla selles ongi asi. Kooli saabumine näeb välja nii, et kell 8.55 helistatakse kooli õuel suurt kellukest, klasside uksed tehakse lahti ja lapsed trügivad sisse. Klassiruum on täis erinevaid tegevusi, mille vahel valida. On nukumaja, piraadilaev, on neli arvutit, kus sa võid mängida, on klotsihunnik, meisterdamislaud, kus saad kas maalida või mõnda muud käelist tegevust proovida. Siis on veel pusled ja raamatulugemise nurgake, tähtede ja numbrite harjutamise mängud, suur jalgadel seisev kauss veega, kus sees on igal hommikul erinevad mänguasjad. Täna hommikul olid näiteks haid. Siis on seal veel üks laud, kuhu peale on igal hommikul sätitud mingi mäng – dinosaurustemaa või autodemäng või traktorid ja taluloomad vms. Minu meelest absoluutne laste unistuste maa, aga ilmselt on seda kõike liiga palju. Kohutavalt raske on ju otsustada, millega sa kõige rohkem tegeleda tahaks ja siis käidki ühe laua juurest teise juurde ja ei teegi midagi. Mul tekkib alati selline nõutuse tunne, kui ma sattun kuhugi poodi, kus on liiga suur valik. No ei oska otsustada! Kallel on lausa minu ühe näoilme kohta väljend „juustuleti-nägu“ :) No aga nii ongi, et kui sul on ikka tohutult suur valik erinevaid juustusid riiulitel, no millist siis valida? Võtab nõutuks! Mõtlesimegi siis Robiga välja sellise nipi, et igal hommikul, kui kooli sõidame, siis mõtleme välja, millega Robert kõige enne tegelema hakkab. Tore on arutada, mis vahvad asjad neil seal koolis on ja mõistatada, milline mäng täna selle ühe laua peale sätitud on. Vaatan ainult, et ma ei tohi sinna kooli liiga kauaks jorutama jääda, sest muidu läheb ikkagi Robil meel nukraks. Kui ma ruttu „tsau“ ütlen ja varvast viskan, siis on Robil tuju palju parem. 

Oleme juba ammu tahtnud minna vaatama värvilisi purskkaeve Somerset’i Maja juures, mis asub Londoni keskklinnas, üsna London Eye lähedal. Pole aga siiani juhust olnud. Eelmisel kolmapäval, kui meil oli eriti ilus ja soe päev (sooja 25 kraadi), siis otsustasimegi Robi ja Axiga, et käime seal ära. Ootasime, kuni pimedamaks läheb ja sõitsime kohale. Purskkaevusid meil aga näha ei õnnestunudki, sest seal toimus parajasti Londoni Moenädala lõpuüritus ja kogu majaesine oli dekoratsioonidega kaetud. Moenädala lõpuüritusest me ka osa võtma ei hakanud, sest Robert oli ilmselgelt liiga noor selle ürituse jaoks ja ma ei tea, kas sinna üldse ilma kutseteta oleks sisse saanud. Me ei hakanud proovima. Jalutasime niisama mööda öist linna ja nautisime vaateid. Polegi eriti pimedas Londoni kesklinna kolama sattunud. Mõned üksikud korrad ainult. Natuke isegi piinlik. Peaks rohkem kohaliku ööeluga tutvuma. Meie käime selle asemel aina muuseumites ja lõbustusparkides ;) 

Muuseumidest rääkides, siis laupäeval käisime Madame Tussauds muuseumis. Hea on seal käia, kui sul on aastapilet ja ei pea põdema, kui väljapaneku üsna kiire tempoga läbid. Ma pean ütlema, et Robertil on seal ikka üsna igav. Ta ei tunne neist kujudest ju peaegu kedagi. Seal on nüüd küll 4D film superkangelastest, kuhu Robi aga keeldus minemast. Ma ei tea, kas Robil on eriti hea kuulmine või on tal lihtsalt nii hea muusikaline kuulmine, aga ta keeldub kinno minemast. Ütleb, et talle ei meeldi see kisa, mis seal on. Agnes ei viitsinud ka üksi kinno minema hakata, nii et see jäi mõneks teiseks korraks. Pärast käisime kõik koos (Kalle meiega muuseumisse ei tulnud) sushit söömas ühes pisikeses Jaapani restoranis. Agnes ehmatas alguses ära, sest see koht polnud just eriti hubane ja kena. Jaapani toidukohad on seda minu meelest üldse harva. Aga söök oli seal super, nii et Ax lubas, et ta teinekord enam restorani üle välimuse järgi ei otsusta. Peale seda otsustasime natuke lõbutseda ja sõitsime bussiga koju. Kui aega on, siis on bussiga väga lahe sõita. Eriti, kui saad istuda teisel korrusel kõige esimesel pingil nagu meie seda tegime. Nii huvitav on sõita vahelduseks maa peal ja vaadata, mis ümberringi toimub. Kahekordse bussi aknast avaneb ju ülihea vaade. Kõik on nagu peopesa peal!

Agnes õpib praegu inglise keele tunnis väga huvitavat asja. Nad õpivad, kuidas ennast eriti veenvalt teistele selgeks teha. Milliseid sõnu ja millise rõhuga tuleks kasutada, kuidas kirjutada eriti mõjuvaid kirju jms. Eilseks kodutööks oli Agnesel vaja leida mõni artikkel, mille kohta tal oleks oma arvamus, mida saaks vaidluse alla seada. Ta pidi tekstist välja otsima sõnu ja lauseid, mis on eriti mõjuvad ja kirjeldama, mis emotsioone need lugejas tekitavad. Minu meelest jälle väga eluks vajalik kogemus.  Alates sellest aastast on Axil selline aine nagu psühholoogia, kus nad praegu tegelevad positiivse mõtlemise õppimisega. Ühes tunnis pidid nad kirja panema kõik asjad, mis neile endi juures meeldivad. Üks tüdruk ei olnud mitte ühtegi asja välja osanud mõelda! Kujutate ette, kui kurb! Ma ei tea, kas Eestis ka selline õppeaine on programmis, aga minu meelest on see väga vajalik. Eriti sellistel 12-13 aastastel, kes just puberteedi-ikka hakkavad jõudma ja kes aeg-ajalt maailmaga pahuksis on.

Ax käisi eile võrkpallitrennis ja talle väga meeldis. Trenn toimub küll kahjuks ainult kord nädalas, aga parem ikka, kui mitte midagi. Tüdrukud pidid olema kõik umbes Axi vanused ja mängima umbes samal tasemel nagu Ax, nii et super!  Treener on see sama, kes eelmisel kevadel Axile koolis trenni andis. Ta on venelanna ja Agnes oli väga uhkelt talle eile esimese asjana öelnud „здравствуйте”. Polüglott ;)

 

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teile!

Argipäeva askeldused

Täna hommikul ei tahtnud Robi kuidagi kooli minna. Ta leidis, et palju lahedam oleks minuga koju jääda ja autodega mängida. Ma ajan Roberti igal hommikul natuke varem üles, et me jõuaks enne kooli minekut midagi mängida. Kuna ta toas on nüüd uus autoteedega vaip, siis viimasel ajal on dinosauruse-mängud asendunud automängudega. Mulle meeldib see palju rohkem, nii et olen rõõmus. Aga ega see koolis käimine lihtne ei ole. Robert on õhtuks ikka päris väsinud ja läheb täiesti vabatahtlikult juba kell 21 magama, mis on meie pere kohta ikka väga vara. Eelmisel nädalal oli Robi väga nördinud, kui ta sai aru, et ta peab iga päev koolis käima. Õnneks ainult paaril päeval nädalas on tal pikad päevad. Mõtlesime enda meelest välja väga kavala plaani, kuidas Robert ei peaks neil kahel päeval liiga kauaks peale kooli lasteaeda jääma. Agnesel lõppeb kool varem, kui minu tööpäev ja ta jõuaks Robile 1,5 tundi varem järele, kui mina. Plaan oli hea, aga kukkus läbi, sest tuli välja, et siin ei või alla 16-aastased lapsed oma õdedel-vendadel lasteaias järel käia. Minu meelest täiesti jabur! Aga no mis teha. Reegel on reegel. Üldse on siin lasteaias igavesti palju reegleid. Pidin ära täitma paksu paki pabereid. Pidin andma loa või siis kirjalikult keelduma, et Robertit võib lasteaias pildistada. Siis pidin andma loa (või jälle keelduma), et nad võivad minna parki jalutama. Lasteaeda tuli osta päevituskreem, sest lapsi kreemitatakse õues oleku ajal, et nad ära ei põleks. Tuli täita vorm, kuhu pidi kirja panema nende isikute nimed, kes võivad lapsel lasteaias järel käia. Aga ainult nimedest üksi ei piisa. Nime kõrvale tuli kleepida ka fotod, pluss veel allkirjad. Ja kõige tipuks tuli välja mõelda parool. Ma ei tea, mis selle parooliga peala hakatakse, aga no meil on see nüüd olemas. Loomulikult oli ka hulk vorme pühendatud allergiatele, mis õnneks meie peret väga ei puuduta. On lausa hirmus, kui palju allergilisi inimesi siin on. Kalle oli lugenud kuskilt ajalehest, et keegi tütarlaps oli sattunud raskes seisus haiglasse kuna oli suudelnud noormeest, kes oli enne söönud pähklitega šokolaadi ja pähkitükike oli tal vist veel kuskil suus, igatahes viis see tütarlapse surma äärele. Või siis hirmus lugu Agnese koolist, kus vahetult enne suvevaheaega suri üks poiss ära, kuna ta oli joonud energiajooki, milles oli kübeke pähklit olnud. Jube! Tundub, et pähkliallergia ongi siinsete allergikute kõige suurem probleem. Agnesel oli ka Eestis elades metsapähklite allergia, aga siia kolides on see nagu käega pühitud (ptuiptuiptui üle vasaku õla muidugi). Keskkonnavahetus mõjus hästi.

Olen Roberti koolis juba päris mitme lapsevanemaga ka tutvunud ja minu meelest organiseerib üks ema reedeks „mängupäeva“. Ma ei tea, mis see endast võiks kujutada, aga ma arvan, et see tähendab, et mingi punt lapsi läheb koos ema või isaga peale kooli kellegi juurde mängima. Robert sai ka juba esimese sünnipäevakutse. Mul oli nii hea meel. See ju tähendab, et ta on popp poiss! Pidu toimub alles 10.oktoobril, aga juba jagati kutseid. Peab selle meelde jätma, et kutsed tuleb varakult üle anda.

Räägin muudkui Robi koolist nagu Ax ei käikski enam koolis. Tegelikult muidugi käib, aga no see pole enam nii uus teema, sellepärast pole ma ka sellest juttu teinud. Tundub, et Axist saab polüglot, sest ta hakkas peale prantsuse keele, sel aastal veel ka hispaania keelt õppima. Ja Eesti programmi järgi õpime kodus nüüd vene keelt, nii et varsti on Agnesel 5 keelt suus J Õnneks on Axil keelte peale annet, nii et isegi vene keel tuleb tal hästi välja. Kuigi lugeda on seda raske, sest tähed on ju teistsugused. Prantsuse keeles jäin ma Axist õppimises maha, aga hispaania keeles tahan küll ree peal püsida. Nii siis ongi, et hispaania keeles on Ax minu õpetaja ja vene keeles mina tema õpetaja. Päris hea on endalgi vene keelt meelde tuletada ja Agnes kiidab, et hispaania keel tuleb mul päris hästi välja ;) Ax on oma klassis kõige osavam hispaania keele rääkija, sest erinevalt teistest, oskab Agnes põrisevat R-i.

Kalle sõitis pühapäeva varahommikul tööasjus nädalaks Ukrainasse. Programm on seal jälle ääretult tihe, nii et ega me väga suhelda polegi saanud. Eile Kalle helistas ja ütles, et ta oleks nagu ajarännu läbi teinud. Tänavapilt pidi olema nagu Eestis aastal 1990. Päris huvitav! Nad ei peatu ainult Odessas vaid vuravad mööda riiki ringi. Bussisõit on küll tüütu, aga samas näeb jälle palju rohkem. Internetiga on seal lood kehvad, nii mul tulebki kannatada seni, kuni ta tagasi jõuab, et kõigest lähemalt kuulda.

Eelmisel nädalal ei külastanud me meie jaoks mitte ühtegi uut paika. Kaks korda jõudsime Roberti lemmikusse Kalamuuseumisse (Sealife) ja peaaegu oleks jõudnud Madame Tussauds muusemisse, kus me ka tegelikult juba käinud oleme, aga ei viitsinud minna. Pühapäeval tundus kõigile millegipärast nii tüütu kolme metrooga sinna sõita, et jätsime selle käigu ära. Peale selle ei tundnud ma ennast eriti hästi, sest mul oli vist esimest korda elus alatemperatuur. Jube nõme olukord, kui su kehatemperatuur on 35,5. Pea valutab, kohutavalt külm on olla, aga midagi teha ka pole. Kui on kõrge palavik, siis saad ju võtta palavikku alandavaid rohte, aga alatemperatuuriga pole muud, kui larbi sooja teed. Mul valutas juba laupäeval pea kohutavalt ja oli hirmus külm, aga kuna meil käisid reedel Siim ja Riina külas, siis ma panin oma peavalu joodud veini arvele. Aga võta näpust!

Eile, kui ma tööle läksin, siis ma nägin kahte huvitavat asja. Esiteks ronisid mingid inimesed järjekindlalt mööda ühte majaseina nööripidi alla. Maja oli ikka päris kõrge, umbes nii 6-7 korruseline. Nad ronisid siis, kui ma tööle läksin ja ronisid ka siis, kui ma töölt tulin. Ei teagi, mis üritus see selline oli. Võib olla oleksin saanud isegi kampa lüüa, kui oleks tahtmist olnud, aga mul ei olnud. Mulle selline maa ja taeva vahel nööri otsas kõlkumine ei meeldi. Tundub liiga ebaturvaline. Teine huvitav asi, mis ma nägin, oli matuserong. Kurb sündmus, aga võõral maal huvitav. Ma polnud enne seda siin juhtunud nägema. Autode kolonn polnud eiriti pikk. Nii viis-kuus autot ehk. Kõik olid musta värvi. Kõige esimene oli muidugi matuseauto, kust paistis kirst, mille ümber ja peal oli tohutult lilli. Matuseautole järgnevad autod olid aga ka kõik kaunistatud. Iga auto katusel olid tohutud lillevanikud, nii et kogu auto katus oli nendega kaetud. Väga huvitav minu meelest. Hoopis teistmoodi, kui meil.

Ilmad on meil sel nädalal lausa võrratud. Eelmise nädala lõpus oli tunne, et kohe-kohe tuleb talv, aga õnneks pööras ilm hoopis paremuse poole. Väljas on nii soe, et käime lühikeste varrukatega pluusi väel. Ostsin just Robi koolist tulles tee peale jäävast aiapoest mõned alpikannid. Istutame need pärast Robertiga aeda. Need püsivad siin õues kuni kevadeni ilusad. Robert on suur aiatöömees ja ütleb vahel mulle lausa ise, et lähme nüüd aeda tööle. Ja ma pean ütlema, et temast on isegi täitsa suur abi. Siin on nii tore, et poes müüakse lastele mõeldud aiatöökindaid. Nii tore leiutis!

Mul oli juba tükk aega tahtmine katsetada maalimist. Mu ema on kunstnik ja kuigi ma ise pole kunsti kuigi süvendatult kunagi õppinud, siis kõrvalt olen ma seda palju näinud ja tean, kuidas asjad peaksid käima. Nii, et minus kripeldas kange tahtmine proovida. Kord ei olnud aga aega ja kord ei olnud vahendeid ja nii see mõte mul teostamata jäänud oligi. Eelmisel nädala, kui Robert koolis oli, otsustasin ma oma idee teoks teha. Ostsin karbi õlivärve ja kõik muu vajaliku ja asusin maalima. Tahtsin teha lillemaali. Otsisin netist fotosid ja leidsingi ühe imeilusa pildi, kus valgel taustal olid fuksiaroosad gerberad. Mõeldud tehtud! Kuna ma aga päris kindel polnud, kas ma oskan üldse maalida, siis ei olnud minu ostetud õlivärvikarp kuigi suur ja värvituubid üsna väiksed. Valget tausta ma niisiis teha ei saanud. Noh, mis siis! Tegin siis rohelise, sest seda oli karbis mitu tuubi. Roosat ka ei olnud ja kuna valget kulus niigi siia-sinna, siis ei saanud ma ka punasest ja valgest roosat kokku segada ja tuli teha hoopis punased gerberad. Tulemus polnud päris see, mis ma oma vaimusilmas ette kujutasin, aga väga hull ka ei saanud, nii et ma arvan, et ma jätkan katsetamist. Järgmine kord tuleb lihtsalt osta suur pott valget õlivärvi. Minu surematu kunstiteos on ka tänase loo illustratsiooniks.

Päikseliste tervitustega!

Uued algused

Robertist sai eelmisel neljapäeval koolipoiss. Siin sellist pidulikku kooli alguse tähistamist, nagu Eestis, ei ole. Mul on sellest isegi natuke kahju, sest minu meelest on 1.september 1.klassi minejatele suur pidupäev ja kogu üritus väga ilus. Samas on Eesti lapsed palju vanemad, kui kooli lähevad. Siinsed 4-aastased junsud ehmataksid võib olla sellisel suurejoonelisel aktusel väga ära. Ühesõnaga, aktust ega mingit muud pidulikku avapauku ei olnud, tuli lihtsalt kooli minna. Veel eelmisel päeval oli Robi kooli minekust suures vaimustuses, aga järgmisel hommikul oli julgus kuhugi kadunud ja Robi arvas, et ta ikka ei taha kooli minna. Poetas isegi väikse pisara. Ütlesin, et kahjuks pole midagi teha, et tuleb minna. Koolivorm seljas, tõstsin Robi ratta peale ja sõitsime kooli juurde. Ma viin Robertit nimelt rattaga kooli. Nii on palju mugavam ja kiirem, sest Robi koolitee on üsna üksluine. Muudkui otse, otse, otse ja veel natuke ülesmäge ka kogu aeg. Mida lähemale me koolile jõudsime, seda rohkem Robi elevusse läks, sest kooli poole liikus suur hulk samasuguses vormis olevaid lapsi. Kooli õuele jõudes ütles Robi, et tal tuli selline mõte, et teeme nii, et lähme kooli, siis tema ütleb mulle „tsau“ ja siis ma lähen ära ja pärast tulen järgi. Ma arvasin, et see on väga hea mõte ja nii me tegimegi. Roberti klassi käib 30 last. Neil on kaks klassiruumi, millest ühes nad mängivad ja see näeb üldse välja rohkem nagu lasteaiaruum kõigi nende mänguasjade, nukumajade jms ja teises kirjutavad nad tähti, meisterdavad ja teevad muud käelist tegevust. Kuni jaanuarini kestab kool ainult kella 9-12. Selle aja sees pakutakse lastele ka puuvilju ja köögivilju ja igal lapsel on oma joogipudel, kust nad võivad soovi korral vett juua. Minu meelest väga tore korraldus. Vahepeal käivad nad õues mängimas ka. Reedel olid nad õues karated teinud, mis Robile väga meeldis. Üldse on Robi kooliga väga rahul ja läheb sinna hea meelega. Eriti meeldib talle, kui me pärast kooli poest läbi käime, sest siis ju kõik näevad, et ta tuleb koolist, mitte lasteaiast, sest tal on koolivorm seljas :) Küll see koolivorm on üks tore asi!  

Eile oli minul ka uus algus. Minust sai ametlikult tööinimene! Hurraa! Kuna ma olen oma töökohas juba alates jaanuarist vabatahtlikuna tööl käinud, siis midagi väga uut ei olnud. Välja arvatud see, et kui ma muidu olin seal 4 tundi, siis eile olin 6, et ikka oma 12h nädalas ära teha. Eile hommikul toimus seal meie organisatsiooni uutele liikmetele selline üritus nagu „Kohvihommik!“. See on hästi tore ettevõtmine, kus tullakse lihtsalt paariks tunniks kokku, juuakse kohvi või teed, süüakse suupisteid ja lihtsalt lobisetakse. See loob sellise mõnusa ja koduse tunde ja uutel liikmetel on teinekord hea tagasi tulla, sest nad juba tunnevad teisi liikmeid ja seltskonda, kes seal tegutseb. Tutvusin seal päris mitme toreda naisega. Seal eriti mehi ei käi, sest tihti on lugu nii, et Londonisse kolitakse sellepärast, et mees tuleb siia tööle ja pere tuleb kaasa. Ja siis naised otsivadki endale tegevust või abi, et siin oma karjääri alustada. Enamus seminare, mis Focus pakub, ongi just karjääriga seotud. Sain seal ühe prantslannaga vesteldes ühe väga huvitava asja teada. Ma olen alati arvanud, et prantslased on väga julged ja et neid ei huvita, mida keegi neist arvab. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii. Meil tuli juttu siinsest koolisüsteemist, millest me mõlemad oleme vaimustatud. Prantsuse süsteem pidi olema Eesti omale üsna sarnane. Ikka, et igaüks enda eest, tuubitakse definitsioone, antakse kirjalikke vastuseid, ei mingit meeskonnatööd. Siin on ju aga nii, et igal võimalusel lastakse lapsel oma arvamust avaldada, luuakse erinevaid meeskondi, et mingit olukorda läbi mängida. See õpetab lapsele eneseväljenduse julgust ja seda on ju elus väga vaja. Prantslanna, kellega ma vestlesin, ütles, et ta oli tööasjus enne tihti Londonis koosolekutel käinud ja et ta alati imestas, kui vabalt kõik oma arvamusi avaldasid. Et Prantsusmaal ei pidavat sa iialgi midagi sellist nägema. Prantslased pidid olema hirmus mures sellepärast, et mis küll teised neist mõtlevad ja ei julge sellepärast suud lahti teha ja kui on näiteks koosolek, siis vabatahtlikult ei avalda keegi oma arvamust, alati tuleb otse kellegi poole pöörduda ja küsida, et „mida sina asjast arvad?“. Nii huvitav, kas pole? See on ju täpselt nagu eestlased! Poleks arvanudki, et prantslased  nii meie moodi on.

Ostsime endile eelmisel nädalal aastapiletid Londoni kõige ägedamatele atraktsioonidele. Robert tahaks kasvõi iga päev  käia Sealife’s kalasid vaatamas, aga et see on maru kallis, siis me seal eriti tihti ei ole käinud. Nüüd ostsimegi piletid, millega saame käia aasta otsa, kasvõi iga päev, Sealife’s, London Eye’l, Madame Tussauds muuseumis, hirmu ja õuduste muuseumides (ma ei mäleta praegu, mis nende nimed olid) ja Legolandis. Tahtsimegi juba reedel, kui me piletid kätte saime, kohe Sealife minna, aga see oli juba kinni, kui me kohale jõudsime. Tegime siis lohutuseks tiiru London Eyel. Ega me muidu poleks viitsinud sinna minna, aga seal ei olnud üldse järjekorda, mis on väga erakordne. Maru ilusad vaated on sealt ikka küll. Pühapäeval käisime aga Legolandis. Robi ärkas suurest elevusest juba kell 8 hommikul, nii et startisime üsna vara. Seal oli kohutavalt palju inimesi! Lihtsalt jube! Mõtlesime, et me vist muud ei saagi teha, kui ainult sabades seista ja eks me alguses seisimegi, aga kuskil kella 2 paiku hakkasid järjekorrad atraktsioonide juures peaaegu olematuks muutuma ja me saime ikka kõvasti lõbutseda. Teinekord tasubki vist oma minekut sättida pühapäeva pärastlõunale. Siin on ju kombeks, et lapsed lähevad õhtul kell 7 või 7.30 juba magama ja ilmselt hakkavad siis kaugemalt tulijad kella kolme paiku juba koju sättima. Jäime kõik oma Legolandi-päevaga väga rahule! Täna, peale Roberti kooli, on meil kavas Sealife’s ära käia. Tuleb ikka täie raha eest lõbutseda!

Ja loo lõppu üks Roberti elutarkus. Hakkasime Legolandi sättima ja Robi pidi riided ära vahetama. Robi seisi kapi ees, valis endale pluusi ja ütles:  „Minul ei lähe riiete vahetamisega palju aega. Tüdrukutel läheb palju aega!“  Ise nii väike, aga elu põhitõed juba selged! :)

 

Ikka tervitades!

Head uut (kooli)aastat!

Täna algas meie peres kooliaasta! Ax läks hommikul kooli ja seda lausa hea meelega, mis on eriti tore. Kooli saamisega oli tal ainult väike probleem, sest meil on siin täna metrootöötajate streik, mistõttu enamus metrooliine on suletud ja need, mis käigus on, on nii ülerahvastatud, et peale nagunii ei saa. Kujutate ette, milline kaos? Kalle sõitis rongiga Waterloo jaama ja pärast teeb kosutava jalutuskäigu mööda Thamesi kallast, sest busside peale pole mõtet trügida, sest sinna lihtsalt ei mahu. Õnneks on ilm ilus, nii et jalutada on isegi päris hea. Agnes jäigi lausa kahest bussist maha, sest bussid on nii täis, et need lihtsalt ei peatu. Nuta või naera, aga mis sa teed. Õnneks kolmandas bussis leidus veel mõni vaba seisukoht. Segadus missugune! Metrootöötajad streigivad sellepärast, et osad perroonidel töötavad inimesed taheti lahti lasta, mis teeks metroos liiklemise metrooinimeste sõnul ebaturvaliseks. Streik kestab 24h, nii et täna õhtul kell viis peaks see läbi saama. Hea on streikida, kui töötad nii olulisel alal. Selline asi juba märkamata ei jää. Ma mõtlen igal teisipäeval tänulikkusega prügivedajatele, et nad olemas on ja et nad oma tööd teevad. Jube, kui nemad streikima hakkaksid. Eelmisel või üle-eelmisel aastal Itaalias, Napolis ju oli mitmeid nädalaid kestev prügivedajate streik ja no see oli ikka hirmus, mis seal toimus. Õnneks ma kohapeal seda segadust ei näinud, aga mulje saamiseks piisas ka telekast nähtust. See oli lihtsalt jube!

Robertil algas nö uus elu juba eelmisel nädalal, kui me käisime tema uut lasteaeda vaatamas. Robi hakkab seal kaks korda nädalas peale kooli mängimas käima, et mina saaksin tööl käia. Lasteaed tundub olevat väga tore. Mulle meeldib eriti, et seal on üsna suur õueala, kus saab vabalt mängimas käia. Lasteaiatoast lähevad sinna suured uksed, mis on kogu aeg avatud, nii et lastel on vaba voli sisse ja välja käia, nii kuidas hing ihkab. Õues on suur liivakast, liumägi, mullakast, kus saab sonkida ja vihmausse otsida, kolm kolmerattalist jalgratast jms. Robert oli alguses veidi kohmetu, aga tänu sellele, et ta väga koledat dinosaurusehäält teha oskab, võeti ta kohe kampa ja mäng läks lahti. Lasteaias oli ka üks poiss Rocco, kes hakkab Robi klassis käima, nii et eriti vahva. Temaga mängiski Robi kõige rohkem. Kuna Robert mööda lasteaia õue ringi jooksis, siis mina istusin niisama ja vaatasin, mis toimub. Kasvatajad on seal ikka uskumatult rahulikud. Eks neid on palju ka. Umbes 15 lapse kohta oli 5 kasvatajat. Lastel lasti rahumeeli tegeleda sellega, millega nad tahtsid. Õues oli üks suur, jalgadel seisev veeanum, kus sees olid mängukalad. Osad lapsed mängisid seal vees. Teised lapsed tõid kuskil ämbrid, panid need vett täis ja asetasid jalgratta tagumisele istmele ja kärutasid vett mööda õue ja lõpuks viisid selle liivakasti, kus hakkasid sellega plötserdama. Muidugi said nad selle käigus veidi märjaks ja natuke mustaks, aga mis siis. Nii põnev tegevus ju! Siis küsiti, kas keegi tahaks kunsti teha? Mõned tahtsid. Nendega mindi siis tuppa õhupallile kliistriseid ajalehti kleepima. Aias on ka väike majake, kus saab rahulikult istuda ja näiteks raamatut vaadata, kui ei taha õuel joosta. Muidugi on toas ka tegevusi. Võid maalida, klotsidega ehitada, puslesid panna või nukunurgas mängida. Hommikupoole toimub mingi õppetegevus ka, aga selles Robi muidugi ei osale, sest ta käib ju koolis. Kella nelja paiku pakutakse lastele teed. Eile jäi Robert paariks tunniks üksi lasteaeda ja kui ma talle järgi läksin, siis ta oli nii mänguhoos, et ei tahtnud isegi ära tulla ja veel õhtul õhkas, et lasteaias oli ikka nii äge. 

Kuna Robertist saab peatselt koolipoiss, siis ostsime talle kirjutuslaua ja muidugi ka tooli ja siis veel autoteedega vaiba. Robi oli oma uuest toa sisustuses suures vaimustuses ja leidis, et tal on nüüd nii äge suure poisi tuba, et mänguasjad sinna enam ei sobigi ja viis oma mänguasjakastid meie magamistuppa ja ütles, et tegelikult ta ei tahagi enam mänguasjadega mängida, sest ta on nüüd juba nii suur poiss. Karm värk, kui  4 aastaselt mängimine enam ei sobi. Saladuskatte all võin muidugi öeda, et tegelikult ta ikka mängib, ainult et mänguasju peab ta nüüd meie toast toomas käima, sest mänguasjakast ei sobi ta tuppa endiselt :)

Kuna Buckinghami Palee on külastajatele avatud vaid paaril kuul aastas (s.o august ja september) ja me sinna veel jõudnud ei olnud, siis kasutasime Axi ja Robiga juhust ja läksime kolmapäeval vaatama, kuidas kuninganna ka elab. Robert tahtis alguses dressipükstega tulla, aga ma ütlesin, et kuninganna juurde ikka nii ei sobi minna, et pangu ikka mõned kenamad püksid jalga. Robi panigi. Tee peal ostsime jäätist ja Robi ajas natuke pükste peale ja oli kole mures, et mis nüüd kuninganna ütleb, kui ta plekke pükste peal näeb. Õnneks olid püksid üsna kirju mustriga, nii et me leidsime, et ta ehk ei märkagi :) Meie suureks imestuseks ei olnud palees üldse piletisaba ja üldse oli rahvast meeldivalt vähe. Loss jättis äärmiselt hea mulje. Kuigi väga suursugune, oli see kuidagi armas ja hubane. Meile meeldis Buckinghami palee igatahes rohkem, kui Windsor. Jäime väga rahule. Robert oli ainult natuke pettunud, et ta kuningannat ei näinud (kogu dressipükste vahetamise vaev  ja mure plekkide pärast oli ju asjata), aga selle eest oli seal mitu mõõka, paar lohekuju ja lugematul arvul lõvijalgadega mööblitükke. Hea seegi :)  

Laupäeval käisime Thamesi ääres jalutamas. Ilm oli väga ilus ja jalutada mõnus, nii et kõndisime London Eye juurest kuni Tower’i sillani. Jõe ääres tehti parajasti liivaskulptuure ja tundus, et teemaks olid mööblitükid. Üks diivan nägi küll nii ehtne välja, et mine või kohe sinna lösutama. Teises kohas tegeleti aga tiigri skeletile mingi valge mögla pealepanemisega, millest pidi lõpuks välja tulema valge tiigri kuju. Väga huvitav oli seda protsessi jälgida. Siis käisime kohvikus, imetlesime Toweri silda, mis on ikka tõesti võimas ehitis ja tulime laevaga tagasi London Eye juurde. Thamesil käib ikka meeletu laevaliiklus. Lahe! See laev, millega meie tulime, ongi liinilaev, mitte mingi kruiisikas ja see sõidab (vähemalt nädalavahetustel) iga 20 minuti tagant. Nii, et kes soovib, see võib bussi või metroo asemel hoopis laevaga tööl käia. Tänase metroostreigi tõttu lubatigi panna käima nii palju laevu, kui vähegi võimalik, et inimestel oleks alternatiivseid liiklemisvõimalusi. 

Oleme siin juba aasta aega elanud, aga ikkagi leiame veel kodukandist vaatamist väärivaid paiku, kuhu me veel jõudnud ei ole. Pühapäeval sõitsimegi ratastega kohe Richmondi kõrval asuvasse linnaossa nimega Chiswick, kus asub uhke park, mille keskel on väike loss. Park on üsna suur ja väga ilus ja sinna sissepääs on täiesti tasuta. Lossi või tegelikult oleks vist õigem öelda villa, lasi ehitada kolmas krahv Burlington ja see sai valmis aastal 1729. Krahv lasi villa ehitada, kuna tahtis seal esitleda oma maalikogu ja pidada seal suviseid pidusid. Käisime ka lossis sees. See on päris huvitava arhitektuuriga, armas väike loss. Seal on tohutu palju mitte eriti suuri tube, millest mõned on üsna uhked. Eriti vapustavad on seal laed. Kas keegi teab, miks vanasti uhkeid maju ehitades lagedele nii suurt rõhku pandi? Mul tekkis see küsimus just seal majas ringi käies. Kui palju me ikka lakke vaatame? Ma pean tunnistama, et ma ei vaata enamasti isegi lampe, mis laes on ja kui keegi küsiks, milline lamp on mõne mu sõbra kodus, siis ma ei oskaks sellele vastata. No muidugi, kui tegemist pole just millegi väga erakordsega, mõne suure lühtri vms, siis ma ei märka neid kunagi. Laed olid niisiis väga kaunid, aga eriti ilusad olid vaated akendest, kust paistis park. Park kujundati ühe Itaalia iluaeada kujutava maali järgi, millest saigi selle maali elav esitlus. Päris huvitav idee, kas pole? Seal on palju skulptuure, hekkidega ääristatud rajakesi, tiik ja ka talveaed, mida ümbritsevad roosipeenrad. Loomulikult ei puudu pargist ka mänguväljak, mis pole muidugi pärit krahv Burlingtoni aegadest, kuid on sellegipoolest tore ja samuti tegutseb seal kohvik. Nii, et jälle üks vahva koht meie Londoni lemmikpaikade nimekirjas juures! 

 

Matsuvate musidega!