Koolis, kontserdil ja peol

Eelmise nädala neljapäeva olin ma oodanud juba tükk aega, sest sellest tõotas tulla üks igati meeldiv päev. Esimene põhjus, miks neljapäeva oodata tasus oli Axi koolis toimunud järjekordne arenguvestlus. Küll on ikka tore, kui sul on nii tore ja tubli tütar, et arenguvestlusele minek tekitab meeldivat elevust ja ootusärevust, mitte hirmuhigi laubal. Agnes oli enne õpetajatega kokku leppinud, mis kell me nendega kohtume, nii et kõik käis täpse ajakava järgi. Nii nagu ma lootnud ja oodanud olingi, sain ma jälle korraliku kaifi osalieks. Agnese hinded on endiselt ühed, sekka paar kahte. Paljudes ainetes on ta juba praegu jõudnud tasemele, mis on tema eesmärgiks pandud järgmise aasta lõpuks. Õpetajad ei jõudnud ära kiita, kui hästi on Agnesel alati kõik kodused tööd tehtud, kui sõbralik on ta teiste õpilaste vastu, kui huvitav on tema mõttelend ja kui asjalikult vastab küsimustele, kui neid temalt küsida. Oli ainult üks asi, milles õpetajad soovitasid Axil end tagant utsitada. Nad leidsid, et Agnes võiks tunnis julgemalt oma arvamust avaldada ilma, et seda temalt küsitaks. Eesti mõistes tähendaks see siis justkui tunni segamist, siin aga leitakse, et kui lapsel on tunni teema osas mõtteid, siis tal tuleks neid mõtteid kogu klassi ees julgelt jagada, et siis kõik saaksid selle üle arutleda. Kas pole lahe? Ma kujutan ette, et õpetaja seisukohast on selliseid tunde palju keerulisem ohjeldada, aga teisest küljest on selline tund palju huvitavam nii õpilasele, kui ka õpetajale. Rääkimata sellest, et niimoodi õpivad lapsed tulevikuks väga vajalikku oskust - oma ideede ja mõtete julget avaldamist. Sellest tuli mul meelde ühe prantslanna jutt, kellega ma FOCUSes kohtusin, kes ütles, et prantslased ei avalda mitte iialgi oma arvamust, kui seda neilt ei küsita. Seda otse vastupidiselt inglastele, kellel on koosolekutel alati käsi püsti ja kes ei karda öelda, mis nad millesti arvavad. Nüüd ma näen, kust selline julgus tuleb.

Peale Axi koolis toimunud enesehinnagut tõstvat üritust, kiirustasime koju, sest meil Kallega oli sel õhtul kavas veel teinegi kaua oodatud üritus. Ühe minu lemmik laulja Katie Melua kontsert. Tegelikult pidi see kontsert toimuma juba eelmise aasta detsembris, aga millegipärast jäi see siis ära ja lükati edasi maisse. Nii, et oodatud sai seda ikka kohe päris pikalt. Kontsert toimus Hammersmithi Apollo kontserdimajas. Läksime kohale pool tundi peale uste avamist ja jõudsime täpselt soojendusbändi alguseks kohale. Soojendusbändiks oli Jonathan Jeremiah ja bänd koosnes kitarriga lauljast (kelle nimi ongi juhuslikult Jonathan Jeremiah ;), kontrabassimehest ja viiuldaja-neiust. Kitarri, kontrabassi ja viiuliga saab ikka väga lahedat musa teha. Paar nende lugu mulle isegi täitsa meeldisid. Kui soojendusbänd lõpetas, siis tekkis pooletunnine paus, mille jooksul külastajad end mitmetes baarides kosutada said. Baare oli seal tõesti palju, arvestades, et kontserdisaal ei olnud väga hiiglaslik. Ma arvan, et umbes 1,5 korda Tartu väike Vanemuine. Siis aga algas kontsert. Juba esimesest hetkest, kui Katie Melua lavale tuli ja laulma hakkas, olin ma üleni kananahaga kaetud. Mul tekkib eriti heade lugudega alati kananahk ihule. Päris imelik, sest tavaliselt seostatakse kananahka just ebameeldiva emotsiooniga. Mul on vastupidi, vähemalt muusika osas küll. Katie Melual on ikka meeletult võimas hääl ja väga ilusad laulud. Oma tuntumatele lugudele sekka esitas Melua vahepeal ka rockilikumaid lugusid, mis aga minu arust talle nii hästi ei sobi. Rocki jaoks on tal ehk liiga puhas ja võimas hääl. Kontsert kestis paar tundi. Rahva tungival soovil tehti lausa kolm lisalugu, millest üks, „Nine Million Bicycles“, on minu absoluutne lemmik! Võiks lausa öelda, et selle looga Katie Melua mu kunagi ära võluski. Nii, et jäime kontserdiga väga rahule. Mina ilmselt veidi rohkem, kui Kalle, sest mulle lihtsalt meeldib tema muusika rohkem, kui Kallele. Veidi ehk häiris suur saal ja intiimsemas õhkkonnas - võib olla kuskil restoranis või mõnes väiksemas saalis, kus istud laua taga, limpsid veini ja kuulad Katie Meluat laulmas - oleks kaif olnud veel suurem.

Reede oli täis tihedaid toimetusi, mis kulmineerusid pealelõunal kell 4 alanud Roberti suurejoonelise sünnipäevapeoga. Suurejooneline pole selle kohta üldse liiga palju öeldud, sest see pidu oli meil tõesti suurelt ette võetud. Kutsutud oli kogu klass ehk 30 last ja meie suureks üllatuseks tulid kõik, peale paari lapse, kohale ka. Lisaks veel mõned õed-vennad, nii et kokku võis seal olla ligi 35 ca 5 aastast last. Möll oli metsik! Sünnipäeva pidasime kohalike kommete kohaselt kiriku kõrval asuvas kirikule kuuluvas majas, mis ongi sinna ehitatud ürituste korraldamiseks. Maja on avar ja valgusrikas, seal on köök ja suur saal, mis mahutab 100 inimest. Koos kohale tulnud laste ja nende vanematega meil palju sajast puudu vist ei tulnudki. Kõige parem selle maja juures on aga see, et seal on suur muruplats, kus lapsed saavad ringi joosta ja palli mängida. Ilm oli lausa võrratu! Veel neljapäeval sadas vihma ja ma olin üsna murelik, aga reedel paistis lauspäike ja sooja oli 25 kraadi! Ideaalne! Kuna pidu algas kohe peale kooli (tunnid lõppevad neil kell 3.10), siis otsusasin reegleid rikkuda ja katsin kohe rootsilaua ja palusin kõigil kohale tulnud lastel (ja vanematel) ennast kostitada. See ebatavaline käitumine tekitas vanemates suurt poolehoidu ja veidi ka imestust, sest no nii pole ju kombeks. Siin on tavaliselt nii, et söömine on viimane asi, millega peol tegeletakse. Kõigepealt minnakse kohale, siis tuleb meelelahutaja lapsi lõbustama ja pool tundi enne peo lõppu kamandatakse kõik lauda ja antakse veidi süüa. Meil oli niisiis kõik peapeale keeratud, aga see paistis kõigile väga meeldivat. Saal oli meil kaunistatud õhupallidega, mis olid kuude viiest õhupallist koosnevasse punti seotud ja siia-sinna sätitud, et ruumile värvi anda. Peale selle maalisin ma ilmatu suure sildi "Happy Birthday Robbie", mille me riputasime õue, maja seinale ja Robi palvel ussi moodi suure number viie, mis kaunistas saali seina. Kõik see nägi väga vahva välja! Kalle puhus veel lisaks palju õhupalle täis ja lapsed lõbutsesidki esialgu õhupallidega mängides. Minu meelest pole paremat meelelahutust õhupallidest. Nalja kui palju ja pauku ka, kui mõni neist katki läheb ja seda ju ikka juhtub. Külalised aina saabusid ja Robert võttis neid vastu nagu peremees kunagi. Jooksis külalistele vastu, tänas kingituse eest ja palus edasi astuda. Emad olid sellisest käitumisest lausa lummatud ja ütlesid, et nad pole veel kunagi midagi sellist näinud. Nende lapsed ei lähe kunagi kellelegi vastu ja kingitused antakse tavaliselt vanemate kätte. Olin uhke! Kui möll oli juba üle igasuguse piiri minemas ja lapsed jooksid ringi nagu metslased, möirgasid ja rõõmustasid, siis jõudis kohale meie tellitud meelelahutaja - mees nimega Steve, päris elus sisalike, madude, ämblike ja konnadega. Lapsed said mõnigase raskusega murule istuma palutud ja siis algas show. See oli lihtsalt uskumatu, kes sellel mehel kõik kaasas olid. Esimeseks asjaks tõmbas ta oma spordikotist (sest just seal nad tal olid, kui ta kohale jõudis) välja pika kirju mao. Robert paluti assistendiks ja madu riputati talle kaela. Efekt oli vägev! Lastel ja lapsevanematel vajusid suud ammuli ja kõik jälgisid mängu vaimustunud pilgul. Kui Robi oli, madu kaelas, juba jupp aega ringi patseerinud, siis oli ka teistel soovijatel võimalus endale madu kaela riputada. Tahtjatest juba puudus polnud ja elevus aina kasvas. Mõned tüdrukud ja emad muidugi väga esiritta ei tunginud ja jälgisid mängu kaugemalt, aga poisid ja julgemad tüdrukud olid suures vaimustuses. Kui seda madu oli juba küllalt kaua uuritud, siis võeti välja teine, veel suurem ja veel ägedam - albiino madu. Ka see pandi kõigepealt Robile kaela ja seejärel kõigile teistele, kes ainult soovi avaldasid. Vahelduseks madudele toodi järgmisena välja sisalik. See sisalik pidi aga olema nii kiire vend, et ta oli jalutusrihma otsas justkui koer ja Robi, kui tähtis sünnipäevalaps, sai endale au selle "koeraga" mööda muruplatsi jalutada. Mul oli seda isegi veidi hirmus vaadata, sest kui Robi oleks rihmast lahti lasknud, siis oleks see sisalik ühe hooga kellegi aeda põrutanud. Õnneks seda ei juhtunud. Siis toodi lagedale järgemööda veel sisalikke, madusid, ämblikke ja väike imearmas konn. See oli nii armas, justkui mänguasi. Nii roheline justkui laste joonistus, väikeste oranzide laikudega siin-seal. Kõige vahvam selle konna juures oli see, et Steve palus lastel mingit unelaulu laulda. Lapsed siis ümisesid midagi üsna ebaselget, mille peale - uskuge või mitte - konn pani kõigepealt ühe silma kinni ja mõne aja pärast veel teisegi ja jäi magama. Pärast tuli teda lausa veidi raputada, et ta üles ärkaks. Maru äge! Ka konna lasti lastel käes hoida. Kõige viimaseks loomaks oli kameeleon. See meeldis juba ka enamusele tüdrukutest, kes ka teda kätte võtta tahtsid. Ma proovisin ka kameeleoni hoida ja ta võttis ikka päris kõvasti oma sõrmedega kinni. Pole ime, et ta puu otsas niimoodi püsib. Sellega oli show läbi. Kokku võttis kogu see loomade uurimine aega oma tund aega ja ega kauem polekski vaja olnud. Lapsevanemad ei jõudnud ära imestada, kust me küll sellise tegelase leidsime ja kuidas me selle peale üldse tulime. Pidin siis tunnistama oma riski, et ma leidsin ta guugeldades (olgu tänatud Google) ja olin tegelikult üsna murelik, sest mine sa tea. Võib olla ei tulegi kohale või võib olla on jama või äkki ei oska ta lastega suhelda, aga risk tasus ennast kuhjaga ära. Kõik, eesotsas Robiga, olid lihtsalt vaimustuses! Kui Steve oma hirmuäratava kotitäiega lahkus, siis palusime kõik lapsed majja, panime küünlad tordile ja laulsime Robile sünnipäevalaulu. Siis sõid kõik torti ja pidu saigi läbi. Iga külaline sai kaasa kingitkoti ja peale selle veel enda valikul ühe õhupalli saali kaunistanud õhupallipuntrast. Meie koristasime maja ära ja juba kell 7 olime kodus, kus lõbu jätkus, sest Robi hakkas oma ligi kolmekümmet kingitust avama. See võttis tal aega ligi tund aega ja mina panin muudkui kirja, kes mida oli kinkinud (sest kuidas ma muidu oleks osanud tänukirju kirjutada). Robi sai kingituseks väga lahedaid asju ja mitte ühtegi kinkekaarti. Mulle meeldib, kui kingitakse kingitusi, mitte kinkekaarte. Siis on tunne, et kingisaajale on mõeldud. Kõiki kingitusi ma ei hakka ette lugema, aga mõned siiski. Näiteks sai Robi kokku viis raamatut (kõik erinevad ja väga toredad), Ben10 Monopoly-mängu, ilmatu suure veepüssi, puldiga auto, lühikesed suvepüksid ja t-särgi, raketiheitja ja palju muud põnevat. Mõned asjad on meil veel siiani põhjalikult läbi uurimata. Pühapäeva õhtu veetsin ma tänukirju vorpides. Hea, et ma kingituste avamisel kõik kirja panin, muidu poleks küll suutnud kõiki kingitusi ja kinkijaid kokku viia. Lisasin iga lapse tänukirja juurde ka parima peol tehtud pildi temast (parimal juhul mõne sellise, kus lapsel on madu kaelas või sisalik käes) ja eile hommikul viisime need kooli. Kõik olid vaimustuses ja emad ütlesid, et lapsed olid terve nädalavahetuse ainult sellest peost rääkinud ja leidnud, et see oli kõigi aegade kõige ägedam sünnipäev! Oh, ma olen rõõmus! Rõõmus, et pidu nii tore sai ja rõõmus, et see läbi on. Hurraaa!

Pühapäev algas äärmiselt toredalt! Kalle oli Axile ja Robile emadepäeva hommiku korraldamisel abiks olnud ja katnud imeilusa laua. Mind lauldi üles ja paluti alla minna. Suures toas mängis Katie Melua plaat, laual oli maasikatort, kohvi, kaks kaarti ja lilled. Lilled oli Robi ise valinud ja nagu ta ise seletas, siis pidid need olema koletise-lilled. Ma ei teagi, mis lilledega tegu on. Need näevad natuke draakonivilja moodi välja küll, nii et koletiselill sobib neile nimeks hästi. Ax kinkis mulle minu lemmik kingituse - 15 minutit juuste susamist ja Robi oli joonistanud kaardi, kus meie temaga oleme südame sees ja alla on kirjutatud "Mulle meeldib emme" :) Nii armas! Lõunale läksime Tai restorani, mis on meie pere lemmik, nii et süüa ma ei pidanud sel päeval ka tegema. Küll mul on armas pere! Olen õnnelik!

Päikest teie päevadesse!

Tänavatäis pidu

Ma usun, et tänase blogiloo teema pole kellelegi uudiseks. Loomulikult ei saa ma üle ega ümber eelmisel reedel toimunud kuninglikest pulmadest ja ega ma ei tahagi sellest mööda minna, sest tegemist oli meeletult suurejoonelise üritusega. Juba alates esmaspäevast käisid linnas tihedad ettevalmistused ja telekast anti aina uusi reportaaže selle kohta, kus Kate’i või William’it nähtud oli, kui rasked on puud, mida Westminster Abbey’sse tassiti ja vangutati pead selle üle, et ilmajaam lubas reedeks hirmsaid vihmahoogusid. Kõik olid tohutus ärevuses. Roberti koolis korraldati neljapäeva päeval lastele kuninglik piknik, kuhu kõik pidid oma kaisuloomad kaasa võtma. Kaisuloomadele kirjutasid lapsed koolis lausa kutse, mida neil tuli siis kodus oma loomale näidata. Robert oli oma pehmele Ben10 tegelasele kirjutanud ilmselt kutse mingis salakeeles, sest meile jäi selle sisu arusaamatuks. Pikniku tarbeks olid kõik lapsed endale valmistanud võileiva, võtnud siis oma kaisukad kaenlasse ja läinud kooli õuele murule, kuhu olid laotatud tekid. Seal söödi siis oma võilevad ära, mängiti seltskondlikke mänge ja mindi siis tagasi klassi. Piknikul käimise tava harjutatakse siin lastesse küll juba maast ja madalast.

Reede hommikul asusime telekast tseremooniat vaatama. Otsustasime kohapeale mitte minna, sest muidu oleks kogu laulatuse ilu nägemata jäänud ja peale selle ei tundunud seal rahvasummas tunglemine ja tundide viisi ootamine kuigi ahvatleva väljavaatena. Ilm oli õnneks ootamatult ilus ja kuigi päike just ei säranud, siis vihma ka õnneks ei sadanud. Minu meelest oli juba külaliste saabumist väga põnev vaadata. Uskumatu, milliseid kübaraid seal leidus. No ja kui noored printsid juba saabusid, siis oli elevust majas rohkem, kui küllalt. Minu meelest andis prints Harry oma laheda olemisega kogu sellele asjale kuidagi kelmika ja lõbusa tooni. See, kuidas ta ei kannatanud oodata, kui Kate oma isaga altari ette kõndis ja piilus üle õla, et teda vaadata ja siis sosistas midagi Williami kõrva, see kõik oli kuidagi nii inimlik ja armas. Oh ja Kate’i ja tema kleiti tasus oodata! Ta nägi lihtsalt vapustavalt kaunis välja! Eks te olete isegi vast neid pilte näinud ja võib olla isegi tseremooniat jälginud, nii et ma rohkem sellel ei peatukski. Meie jäime igatahes väga rahule!

Peale teleülekande lõppu läksime Richmondi peale jalutama, et vaadata, kas kuskil ka mõni tänavapidu toimub, kust meiegi osa saaks võtta. Richmondi keskuses olevad tänavad olid lipukeste ja rahvusvärvides vanikutega kaetud, aga mingit erilist pidu seal ei toimunud. Pigem tavaline pühapäevane linnapilt. Rahvas oli võib olla mõnevõrra rõõmsamas meelolus ja siin-seal oli näha rahvusvärvidesse riietatud inimesi. Koju tulles avastasime aga, et otse meie kõrvaltänavas toimub suur pidu. Tänav oli autodele suletud, üle tänava jooksid lipukestega kaunistused ja keset tänavat oli üles seatud laud. Muusika mängis ja rahvas lõi klaase kokku. Läksin uurima, et kas meiegi võiks peost osa võtta. Öeldi, et see on tegelikult küll nende tänava rahvale mõeldud pidu, aga kuna me seal nii lähedal elame, et siis tulgu me muidugi kampa. Läksime siis kodust läbi, pakkisime kaasa pudeli Proseccot, pool arbuusi, viinamarjad, kartulikrõpsud, pudeli Sprite ja joogitopsid ja läksime peole. See pilt, mis seal avanes, oli ikka väga lõbus. Lauad olid kaetud rahvusvärvides paberlinikutega ja olid lookas koogikestest, küpsistest ja muust heast-paremast. Laudade ääres oli lugematu arv erinevat sorti toole, sest kõik inimesed olid peole tulnud oma toolidega. Muusika mängis ja lastele oli püsti pandud meisterdamisnurk joonistus-ja voolimistarvetega. Ühe lauakese peale oli üles sätitud suured plakatid piltidega 1977 aastal sellel samal tänaval toimunud Kuninganna valitsemisaja 25-aastapäeva puhul korraldatud tänavapeost. Pildid olid peaaegu äravahetamiseni sarnased reedese peoga. Teistel välja pandud plakatitel olid aga ära toodud planeeringud erinevatest aastatest, kust oli näha, mis ajal meie kandi tänavad on rajatud. Näiteks 1910 aastal ei olnud siin pool ühtegi tänavat, aga juba 1933 aastal olid kõik tänavad ja majad seal, kus nad nüüdki seisavad. See oli väga põnev uurimine. Siis oli seal veel fotodega kaunistatud üks aed. Fotodel oli kujutatud see sama tänav pildistatuna viimase aasta jooksul peaaegu, et iga päev. Päris huvitav idee, kuigi ega need pildid üksteisest eriti palju just ei erinenud. Autod piltidel ainult vaheldusid. Pidulisi lõbustas ka üks kohalik noormees, kes maalis kõigi soovijate näod kunstipäraseks. Robi kasutaski kohe võimalust ja lasi endast koletise teha. Mina piirdusin lipukesega põsel. Varsti peale meie saabumist asuti mängima toolimängu. See on see mäng, kus kõnnitakse ümber toolide ja alati on üks tool vähem, kui mängijaid ja kui muusika vait jääb, siis tuleb istuda vabale toolile. Kes toolist ilma, see läheb mängust välja. Kuna Robert oli just sel hetkel kunstniku käe all koletiseks muutumas, siis me sellest mängust osa ei võtnud. Järgmisena ette võetud mängust, kus muusika vaikides tuli jääda liikumatult seisma, võtsime aga kogu kambaga osa. Robi rokkis nii meeletult, et ei teinud väljagi, kui ta mängust välja langes ja möllas kuni mängu lõpuni ikkagi kaasa. Korraldatud oli ka Kate kihlasõrmuse asukoha määramise mäng. See käis nii, et kohale oli toodud suur plakat, kus Kate ja William seisavad ja mängijal tuli pimesi näidata ära asukoht, kus ta arvas sõrmuse olevat. Robi pani sellega täitsa metsa, Axil läks mõnevõrra paremini ja mina tabasin peaagu märki. Auhinda ma siiski ei saanud, sest keegi oli minust veel täpsem olnud. Kui pidu oli juba jupp aega tuuritanud, hakati grillima vorstikesi ja hakklihapihve (need on inglaste erilised lemmikud), mis pandi saia vahele. Juurde sai võtta ka salatit. Tegelikult tuli peol osalemiseks tasuda ka osavõtumaks, mille eest osteti siis sööki ja jooki (Pimm's) aga kui ma pakkusin peo peakorraldajale, et ma tahaksin talle ka osavõtumaksu maksta, siis ta arvas, et pole vaja, et süüa on niigi küllalt. Nii, et saime nö tasuta peo. Kokku olime peol ligi kolm tundi. Inimesed olid sõbralikud ja ajasid meiega hea meelega juttu, nii et tundsime ennast sellel peol hästi. Olime õnnelikud, et saime sel tähtsal päeval koos inglastega rõõmustada.

Hetkel on meil käsil aga järgmise peo korraldamine. Järgmisel reedel toimub nimelt Roberti sünnipäevapidu klassikaaslastele. Lükkasime selle peo edasi tänu munadepühadele ja kuninglikule pulmale. Robert on tegelikult päris rõõmus, et tal jälle sünnipäev tuleb. Ei pidanudki tervet aastat ootama :) Peopaigaks valisime ikka kohalike kommete järgi kiriku ja kutsutud on kogu klass. Loodetavasti oleme oma ülesannete kõrgusel ja sünnipäevapidu tuleb meeldejääv ja tore!

Mõnusat maid ja miljon päikselist tervitust!

Päikest täis nädal!

Kolmapäev algas meil suure elevuse ja lauluga, sest lõpuks ometi oli kätte jõudnud kaua oodatud päev - Roberti sünnipäev! Kingitused,kaktus, kommid ja küünlad ootasid laual, nii et kõik oli väga pidulik. Robi nautis hetke ja ei tormanudki kohe kingitusi avama vaid lihtsalt istus ja vaatas kogu seda ilu. Ta oli seda oodanud täpselt 99 päeva, sest just täpselt nii palju oli tema sünnipäevani aega jäänud, kui me päevi lugema hakkasime. Lõpuks sai uudishimu Robist ikkagi võitu ja kingid said tohutu kiirusega avatud. Nende lähemaks uurimiseks läks aga hoopis kauem aega ja minu kaasabi, nii et ehmatusega avastasin äkitselt, et kell on juba kaks päeval ja meie ikka veel mängime.

Kella viie paiku läks elu aga eriti lõbusaks, sest külla tulid Juta ja Mann. Kuna nende lend maandus City Airportis, mis asub väga mugavalt Kalle töökoha lähedal, siis läks Kalle neile lennujaama vastu. Tohutu tore oli Jutat ja Manni üle pika aja jälle näha. Kohtusime ju viimati jõulude ajal Eestis. Juta oli meie kodukandist suures vaimustuses ja leidis, et me elame ikka imeilusas kohas. Nii tore oli tema vaimustust näha ja kuulda, sest enda silm ju harjub nii ruttu ja kui siis keegi tuleb ja on nii siiralt vaimustatud, siis vaatad ise ka jälle enda ümber uue pilguga. Robi sünnipäeva puhul pidasime maha toreda grillipeo, sest ilm oli võrratu ja grillimine on Robi meelest üldse kõige ägedam viis süüa teha. Lapsed hullasid ja mängisid lõputult, nii et meil oli aega lobiseda. Selles osas on minu ja Jutaga raske, et kui me kokku saame, siis on meil nii palju asju, mida arutada ja millest rääkida, et ega keegi teine naljalt sõna vahele ei saa. Kui me sügisel Juta perel Luxemburgis külas käisime ja kolmanda päeva õhtul ikka veel vahetpidamata lobisesime, siis Agnes küsis lõpuks, et no millest ometi teil küll nii palju rääkida on? :) Hea, et Skype olemas on, muidu ma vist sureks, kui Jutaga nii tihti lobiseda ei saaks.

Neljapäeva hommikul, kui ilm oli jälle suviselt kaunis ja soe, seadsime sammud minu töökoha kanti Kensingtonis. Tee peal põikasime läbi õhupallipoest ja ostsime igale lapsele õhupallid, et oleks lõbusam matkata. Kuna Juta on suur toidufänn ja lisaks sellele peab ta veel Eesti paremate toidublogide hulka valitud blogi (leiate selle siit: www.jucjaco.blogspot.com ), siis tahtsin talle kindlasti näidata ka kohe minu töökoha läheduses asuvat orgaanilise toidu poodi Whole Foods, mis on minu meelest kõige ägedam toidupood üldse! Seal leidub nii põnevaid asju, et ma arvan, et seal võiks veeta lausa tunde riiulite vahel purke ja pudeleid uurides. Peale selle müüakse seal lõuna ajal veel suures koguses erinevat valmistoitu, pluss juuste, veine, puuvilju ja no üldse kõike, mida toidu nime all tuntakse. Käisime seal ringi nagu mõnes muuseumis. Sain kohe palju targemaks, sest Jutal on toiduvallas ikka tohutud teadmised. Kuna kõht läks sellest toidu vaatamisest päris tühjaks, siis ostsime mõned söögid ja joogid kaasa ja läksime Kensingtoni parki piknikule. Lapsed olid selleks ajaks oma õhupallidest juba väga ära tüdinenud, nii vaene Ax kõndis ringi nagu iseliikuv õhtpallimüügiputka. Et teda sellest vaevast säästa, otsustasime pallid tühjaks lasta ja kotti pista. Sellega sai tohutult nalja, sest nutikad, nagu me oleme, ei lasknud me heeliumil mitte niisama õhku haihtuda vaid võtsime sellest ikka viimast, hingates seda pallidest korda-mööda sisse ja hüüdes porgandi-häälega erinevaid hüüdlauseid. Ma pole enam ammu niimoodi naernud. See on ikka kohutavalt lõbus ajaviide. Kui heelium ja söögid otsa said, siis läksime Kensingtoni pargis asuvale mänguväljakule. Kirjutasin siin ka sellest mänguväljakust kunagi varem. See on pühendatud Printsess Dianale ja on üks ägedamaid mänguväljakuid, mida ma näinud olen või no vähemalt sama äge, kui Luxemburgi linnas asuv vee-atraktsioonidega mänguväljak. Lapsed lõbutsesid seal kohe mitu tundi ja meie saime taaskord segamatult lobiseda ja päikest nautida (täielik kaif).

Kuna reedel oli Kallel ka vaba päev, siis sõitsime kõik koos Londoni läheval asuvasse linnakesse nimega Guildford. See on väga vana Inglise linn, mis hakkas jõudsalt kasvama 978 aasta paiku, kui seal hakati münte vermima. Guildford jättis meile kohe väga hea mulje. Läbi linna voolab jõgi ja osa linna asub üsna kõrge koha peal. Keset linna on muidugi poodlemise tänav (nagu siin ikka kombeks) ehk high street, mis selle linnakese puhul vääris oma nime täielikult, sest see asuski justkui künkal, minnes ikka üles ja üles, otse mäkke. Mäe otsas oli ka vana kindlus (ehitatud 11.sajandi paiku), millest eriti palju enam alles polnud, aga torni sai ikka ronida ja ümbritsevaid vaateid nautida. Kindlus ise asus imeilusas pargis, kus õitses lugematu arv tulpe ja muid lilli ja oli palju vahvaid rajakesi. Peale väikest einet ühes välikohvikus läksime jõe äärde jalutama. Kuna ilm oli jälle võrratult kaunis, siis oli jõe ääres palju inimesi, kes piknikku pidasid või niisama lesisid. Jõgi oli täis paate ja laevu, mis vahetpidamata edasi-tagasi sõitsid. Kuna osa jõest on tammiga üles paisutatud, siis töötas jõel ka lüüs, millega laevu üles või alla lasti, et nad saaksid oma teekonda jätkata. Muru oli nii mõnus ja õhk nii suviselt soe, et lesisime natuke murul ja puhkasime jalga. Natuke oli isegi kahju, et me ei teadnud, et seal nii lahe jõeäärne roheala on, muidu oleks kindlasti isegi pikniku-kraami kaasa ostnud ja seda seal nautinud. Mõned hullud lapsed käisid isegi jões suplemas, aga ma olen alati olnud arvamusel, et lastel ja eriti Inglise lastel puudub külmatundmise geen. Mul oli neid igatahes jube vaadata. Guidford jättis meile kokkuvõttes ülihea mulje. See tundus sellise armsa linnana, kus võiks isegi elada. Midagi täiesti inglaslikku!

Laupäev oli väga raske ja väsitav, sest me käisime Jutaga shoppamas. Kalle oli nii armas, et jäi Robi ja Manniga koju, et meie Jutaga saaks poodidest ikka viimast võtta. Minu jõud rauges nelja tunniga, mille järel ma koju siirdusin. Juta möllas veel kuni peaaegu poodide sulgemiseni. Mõnus on ikka shopata, kui kauba eest hingehinda ei küsita. Täpselt sel ajal, kui Juta väsinuna kodu poole kõndis, hakkas sadama meeletut äikest! Päev oli olnud kohutavalt palav ja no siis pole ka ime, et äike paukuma hakkab. Vaene Juc oli koju jõudes nagu märg kass. Õnneks mitte üldse kurb. Soe vihm oli mõnusaks kosutuseks peale väsitavat „tööd“. Kalle oli lastega toredasti aega viitnud, käinud nendega mänguväljakul ja lasknud neil Robi sünnipäevaks saadud basseinis mõnuleda. Kui mina koju jõudsin, siis hakkasime lastega mune värvima. Lapsed väsisid värvimisest peale esimest muna ära, nii et lõpuks värvisin mina üksi (nagu ikka need asjad käivad. Minu meelest juhtub piparkooke tehes alati täpselt sama). Ma pean ütlema, et midagi pole teha, sibulakoortega tulevad munad ikka kõige ilusamad. Õhtul mängisime kõik koos lauamängu „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja nautisime niisama olemist.

Pühapäev algas muidugi munade koksimisega. Eelmisel aastal oli „jänes“ meie aeda ka šokolaadimune peitnud ja et nende otsimine osutus vahvaks ettevõtmiseks, siis tuli „jänes“ ka sel aastal mune aeda poetama. See on ikka üks väga lõbus ettevõtmine. Kes proovinud pole, sellel soovitan kindlasti katsetada. Lapsed ei jõua ära imestada, miks küll jänes munad niimoodi aeda peitnud on. No eks see imelik ole jah, kui mõtlema hakata. Kas keegi üldse teab, miks jänes mune toob? Loogiliselt võttes peaks see kana ju olema? Jänesest ja munast ma saan veel aru seoses lihavõtetega, et kui paast on möödas, siis on hea nende roogadega maiustada, aga miks jänes peaks mune aeda poetama, sellest ma küll aru ei saa. Lapsed ka ühtegi lahendust välja ei osanud pakkuda. Meie sellel aastal lihavõtete puhul jänest ei söönud, sest maitsesime hoopis peenemaid roogasid. Nagu ma juba enne mainisin, on Juta suur gurmaan ja pole paremat atraktsiooni gurmaanile kui Michelini tärni restorani külastus. Juta uuris välja, et meie kodukandis pidi neid olema suisa kolm. Valisime ühe neist välja ja panime laua juba aegsasti kinni. Kujutate pilti, et kuu aega varem lõunaks lauda broneerides pidin ma lõunasöögi ajas mööndusi tegema, sest kella kaheks lauda saada enam ei õnnestunud. Kõik kohad olid juba täis. Uskumatu! Jalutasime restorani läbi suviselt lõhnava ja sooja Richmondi, nii et Juta vaimustus meie kodukandist aina kasvas. Restoran Bingham, kus meie lõunasöök toimus, asub otse Thamesi ääres, nii et akendest avanevad ilusad vaated jõele. Kuna jõudsime kohale veidi liiga vara ja meie laud polnud veel valmis, siis paluti meil lahkesti baaris enne üks drink teha. Kuna ilm oli tõesti tohutu palav, siis tundus see pakkumine väga ahvatlev. Mõne aja pärast paluti meid lauda. Kõigile, ka lastele, asetati salvrätid sülle ja anti menüüd uurimiseks. Kuna tegemist oli lõunsöögiga, siis saime oma road valida fix-menüüst. Valida võis viie eelroa, kuue põhiroa ja viie magustoidu vahel. Kolmekäiguline lõuna, millele lisandus veel väike koka tervitusroog, maksis täiskasvanule 38 naela. Polegi väga hull, kui arvestada, et tegemist oli tärni-restoraniga. Lastele oli eraldi menüü ja nende kolm käiku maksid 20 naela. Nemad said valida kahe eelroa, kahe põhiroa ja kahe magustoidu vahel. Kuna mina ei oska toidust nii ilusti kirjutada, kui Juta ja ma olen üsna kindel, et ta oma blogis varsti sellest restoranikülastusest ka kirjutab, siis ma ei hakka siin toite väga täpselt kirjeldama. Kellele huvi pakub, siis piiluge Juci blogisse (aadressi panin juba eespool kirja). Ütlen lihtsalt, et kõik oli võrratu! Portsud polnud suured, aga need olid imekaunilt taldrikule sätitud ja kokku olid pandud väga erilised kombinatsioonid. Võtsime kõik erinevad road ja maitsesime siis korda-mööda üksteise valikuid. Mulle meeldis kõige rohkem Roberti eelroog, mis oli seene-risotto, Kalle põhiroog, mis oli imehõrk lõhe ja enda magustoit, mis oli juustukook sellerisorbetiga. Tegelikult olid kõik road väga maitsvad, aga no need eelpool nimetatud kolm jätsid mulle vist kõige kustumatuma mulje. Meie eine kestis ligi kaks tundi ja kõht sai väga täis. Teenindus oli väga meeldiv ja viisakas ja meid pani imestama, kui palju teenindajaid seal oli. Kogu aeg oldi väga tähelepanelikud ja abivalmid, samas mitte üldse pealetükkivad. Igal nädalal sellises kohas ilmselt ei einestaks, aga mõne pidulikuma sündmuse puhul tasub teinegi kordki mõnd Michelini tärni restorani külastada.

Eile lõuna ajal sõitsid Juta ja Mann koju. Vahva, et nad meil nii lähedal elavad. Nüüd on tee selge, nii et ehk tulevad teinegi kord. Meil oleks selle üle küll väga hea meel, sest need koos veedetud päevad olid lihtsalt võrratult toredad!

Kallistan, kallistan, kallistan!

P.S lugu illustreerival fotol seisavad Ax, Mann ja Robi mandlipuu õitesajus

Hola!

Meie lastel on kevadvaheaeg, mis kestab suisa kaks nädalat. Mina võtsin selle puhul puhkuse ja Kallel õnnestus ka üks nädal töölt vabaks saada, nii et kasutasime juhust ja käisime eelmisel nädalal väiksel Hispaania reisil. Sihtpunkt oli Costa del Sol. Eelmise aasta juunis käisime samuti Malaga kandis puhkamas, aga siis oli meie peatuspaik Malagast teisel pool. Nüüd rentisime korteri Malagast Gibraltari poole jääva Estepona külje all. Korter oli uhke ja ilus ja asus üsna suures kompleksis, kuhu kuulus mitmeid kortermaju, mida ümbritsesid ilusad teerajad, mille ääres kasvasid palmid, männid ja lugematu arv erinevaid põõsaid ja lilli. Siin-seal olid purskkaevud ja basseinid. Kuna meri on aprillis veel jahe, siis oli meil hea meel soojendusega basseini üle, mis meie korterist 1 minuti kaugusele jäi. Üldiselt võib aga öelda, et see osa Costa del Solist ei saanud meie lemmikuks. Vanu ja väärikaid valgete majade ja kitsaste tänavatega linnakesi/külasid seal peaaegu, et polnud. Kogu mere äär oli täis ehitatud erinevaid uusarendusi, hiigelsuurte kortermajade või villadega, mis ei jätnud kuigi head muljet. Väga hea mulje jäi meil aga linnast nimega Ronda, kuhu me kohe esmaspäeval sõitsime. Linn asub ca 100km kaugusel Malagast ja 750m kõrgusel merepinnast. Kuna see asub kõrgel mägedes, siis oli juba sinna sõit mõnus elamus. Vahepeal olime juba eriti kõrgel, kus oli tohutu udu ja sooja kõigest 15 kraadi. Rondasse jõudes, aga paistis päike ja sooja oli jälle 25 kraadi. Ronda on igavesti vana linn, nii et inimasustus on seal olnud vaat, et aegade algusest saadik. See linn oli suureks lemmikuks kirjanik Ernest Hemingway’le, kes veetis seal mitmeid suvesid ja kirjutas lugusid seal peetud härjavõitlustest. Härjavõitluse areen, mis on ehitatud aastal 1784 ja kus siiani peetakse iga aasta septembris härjavõitlusi, oli lahe vaatamisväärsus. Poleks uskunud, et see nii suur on. Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin kunagi ise härjavõitlust vaatama minna, aga ilma härgadeta meeldis mulle seal küll. Peale härjavõitluse areeni, on teiseks vaatamist väärivaks asjaks suur ja võimas sild, mis ühendab uut ja vana Rondat (kuigi mulle tundusid mõlemad pooled üsna vanad ;). Selle ehitamiseks kulus lausa 42 aastat ja see sai valmis 1793 aastal. Kõige lahedamad olid aga tegelikult vaated, mis avanesid linna servas jooksvalt müürilt – suured ja võimsad mäed ja sügavad orud, mägijõgi, mis kulges kaljude vahel. No lihtsalt võrratu! Robert leidis endale sealt uue armastuse – kaktused. Neid oli seal päris palju ja need olid ilmatu suured, nii et kus vähegi võimalik oli, seal palus Robi nendega pilti teha.

Teisipäeval läksime Selwo loomaaeda, mis asus meie pesitsuspaigale mugavalt lähedal. Ma pean ütlema, et ma pole veel elu seeski nii ägedas loomaais käinud. See andis silmad ette isegi Londoni omale! Tõesti! Esiteks asus see mõnusalt mägisel alal, mis andis kogu asjale väga ägeda ilme. Kõnniteede ääres kasvasid palmid ja muud troopilised taimed ja loomade puurid olid ehitatud kuidagi väga loomasõbralikult, nii et tundus, et neil oli seal väga hea olla. Loomi oli seal nii palju, et mul kuluks nende üles lugemiseks terve lehekülg. Kõik olulisemad tüübid alates krokodillist ja tiigrist ja lõpetades elevantide ja kaelkirjakutega olid esindatud. Mis oli aga meie jaoks kõige ägedam, oli see, et esimest korda elus nägime me loomaaias nahkhiiri. Olime vaimustuses! Nahkhiirtele oli ehitatud tehiskoobas, kus oli suhteliselt vähe valgust, aga siiski piisavalt, et külastajatel oleks neid hea kolme ilmatu suure akna tagant jälgida. Robi on üldiselt väga kiire näituste külastaja, aga seal koopas seisime vist küll oma pool tundi. Maru põnev oli neid nahkhiiri jälgida. Neid oli seal ikka sadu! Natuke oli see isegi võigas vaatepilt, kuidas nad seal ringi tiirutasid, hoobilt ennast lae külge kinnitasid ja siis jälle maa peale lendasid, et endale mõni porgand või puuvili küünte vahele haarata. Maa peal olid nad äärmiselt kohmakad. Samas puuris nahkhiirtega elasid ka okassead. Paistis, et nad ei sega teineteist. Teine lahe ja tavatu asi oli suur-suur linnupuur, mis nagu polnudki puur vaid hoopis võrguga kaetud suur ala. Linnud lendasid seal niisama ringi, aga et võrk oli pea kohal, siis ei saanud nad päriselt minema lennata. Inimesed jalutasid seal ringi ja said linde vaadata. Enne meid oli seal just üks pubekate kooliekskursioon ja nad olid ühe linnu millegiga närvi ajanud, nii et see ajas tiivad laiali ja kippus kallale. See oli jube. Muidu olid aga linnud rahulikud ja ajasid omi asju. Veetsime loomaaias ikka mitu tundi, sest vaadata oli nii palju ja jalutada nii mõnus. Eriti mõnus oli see, et tänu sellele, et õige suvitushooaeg pole veel alanud, oli loomaaias väga vähe külastajaid ja ühegi puuri ees ei tulnud tungelda. Õhtul läksime mere äärde piknikule. Rand on seal kandis suhteliselt kivine ja tumeda liivaga, nii et eriti kahju ei olnudki, et meri jahe oli ja et seal veel ujud ei saanud. Niisama rannas piknikku pidada ja merd vaadata ja selle kohinat kuulata oli aga väga mõnus. Robert rõõmustas selle üle, et sai kive vette loopida ja Agnes selle üle, et seal nii palju ilusaid merekarpe oli.

Kuna Gibraltar oli meile nii lähedal, siis läksime kolmapäeval vaatama, millega tegu on. Oleks me olnud veidi rohkem ettevalmistatud ja oleks me veidi rohkem viitsinud enne uurida, millega tegu on, siis meil poleks pruukinud seda retke ette võtta, sest ausalt öeldes ei olnud seal meie jaoks midagi vaadata. See on täpselt nagu Inglismaa! Täpselt samasugused tänavad, samasugused telefoniputkad, samasugustes vormides politseinikud ja sama palju inglasi. Vahe on selles, et need inglased on seal mitme promilli võrra rohkem purjus, kui kodumaal, sest naps on seal odav. Nii, et väike pettumus. Samas oli lõbusaid seiku ka. Näiteks kulgeb seal lennurada niimoodi, et kui lennuk maandub või õhku tõuseb, siis pannakse liiklus seisma, sest lennuki maandumisrada läheb risti üle autotee. Teine meie joaks lõbus avastus oli Liiwi napsupood, kus müüdigi peamiselt (või äkki suisa ainult) Eestist pärit napsu. Poodi juhatas silt, millel kirjas, et tegemist on taskukohaste hindadega napsupoega. Brittide promillidele põhjendus olemas J Robert on meil muu hulgas ka suur delfiinide fänn ja nii olingi ma väga rõõmus lugedes, et Gibraltaril korraldatakse Delfiini Safarit, mis tähendab siis laevaga merele sõitu ja seal delfiinide vaatlemist. Delfiine pidi seal olema lausa parvede kaupa. Kalle oli juba enne skeptiline nende delfiinide nägemise õnnestumises, aga optimist, nagu ma olen, uskusin ma seda, mida ma teenuse pakkuja kodulehelt lugesin. Reis pidi kestma 1-1,5 tundi, nii et mitte väga kaua. Ilm oli sel päeval aga üsna tuuline, nii et kui meie väike laevuke teele asus ja sadamast välja sõitis, siis tasus ennast kõvasti kinni hoida, sest laev kõikus päris kõvasti. Mida aeg edasi, seda suuremaks lained läksid, nii et vahepeal viskas vett lausa üle reelingu ja Agnes sai päris märjaks. Õnneks oli laevas kuivi jopesid, millest ühe Ax endale selga sai. Mida aeg edasi, seda hirmsam mul hakkas ja silme ees jooksid ajalehtedes nähtud pealkirjad „Turistide paat läks tormisel merel ümber, neli pääsenut!“ (ikkagi ju optimist ;) Kui meil juba tund aega niiviisi loksutud sai ja mitte ühtegi delfiini veel näha ei olnud õnnestunud, siis ma lõin juba käega, et tühja need delfiinid, keeraks nüüd õige tagasi. Kapten ei olnud aga papist poiss ja tahtis meile vist kangesti ikka delfiine näidata, sest me seilasime veel ühe ekstra tunni mööda tormist merd. No meremeeste jaoks see meri kindlasti nüüd nii tormine polnudki, aga laev kõikus ikka silmnähtavalt ja mina kiljusin aeg-ajalt suuremate lainete juures. Kogu seltskond oli peale paari tunnist loksumist juba üsna tülpinud nägudega. Tänasin õnne, kui laeva nina sadama suunas keerati. Lootsin kuni viimase hetkeni, et ehk me ikka näeme mõnda delfiini, aga ei näinudki ja Kalle sai öelda, et „ma ju ütlesin!“ Robi arvas, et ju olid delfiinid magama läinud. Laeva kapten ütles, et tal pole lihtsalt sõnu, et seda, et ühtegi delfiini näha pole, pidi äärmiselt harva ette tulema ja pakkus meile tasuta pileteid järgmisele sõidule. Tänasime viisakalt, aga loobusime sellest „ahvatlevast“ ettepanekust ja taarusime veidi ebakindlalt kaldale. Tegelikult on üks Gibraltari võlusid see, et mäe otsast peaks paistma Aafrika ja et seal elavad täiesti vabalt ringi hulkuvad ahvid, aga kuna mäe tipp oli paksu udu sees, siis me jätsime mäe otsa ronimata ja ahvid vaatamata. Üldiselt olime peale seda mereseiklust suhteliselt tülpinud ja väsinud ja otsustasime tagasi „koju“ minna. Kiirest põgenemisest aga ei saanud juttugi olla, sest autode rivi, mis Gibraltarilt Hispaania poole suundus, oli meeletu ja kogu rivi liikus teosammul. Ju oli jälle mõni lennuk vahepeal õhku tõusnud või maandunud ja sellega ummiku tekitanud. Kuna Gibraltar kuulub Suurbritanniale, siis oli kahe riigi vahel ka nö piirivalve punkt, kus minnes meie passidele pilk peale visati, aga tagasi tulles ei huvitanud me enam kedagi. Ma mõtlen, et kes pole Inglismaal käinud ja sattub Hispaanias olema Gibraltarile küllalt lähedal, siis tasub seal ära käia küll. Samas oleks kaval auto Hispaania poolele jätta ja jala üle piiri minna, sest nii hoiaks vähemalt tund aega kokku.

Ülejäänud aja me lihtsalt mõnulesime. Peesitasime basseini ääres, sõitsime väikesesse linna nimega Benahavis, mis oli armas, tõeliselt hispaanialik linnake, kus oli palju mõnusaid restorane, mis pakkusid väga maitsvaid sööke ja jooke. Põikasime läbi ka eestlaste seas kuulsast Marbellast, mis jättis mulle täitsa hea mulje oma pika rannapromenaadi, ilusa ranna ja paljude kohvikutega. Kõige suurema üllatuse kogu reisil valmistas meile aga Robert. Ta on äkitselt, justku üleöö, saanud suureks ja asjalikuks reisiselliks. Kui veel eelmise aasta juunis Hispaanias käies pidime teda korterist peaaegu, et väevõimuga välja tirima (sest tema tahtis ainult vannis mõnuleda) ja meelitama ja keelitama, et me kuhugi üldse minna saaks, siis nüüd oli ta hakkamas iga kell igale poole minema. Jõudsime kohale üsna hilja õhtul ja esimene asi, mis Robi hommikul ärgates ütles, oli, et lähme vaatame, mis maja ümber on. Ma pidin üllatusest pikali kukkuma! Küll on tore, kui lapsed suureks saavad!

Ja suureks saab Robert juba sellel kolmapäeval, sest tal on siis sünnipäev. Võiks lausa öelda, et esimene väike juubel, sest meie Robi saab juba viie aastaseks! Ja see pole mitte ainuke tähtis sündmus, mis kolmapäeval aset leiab! Kolmapäeva pärastlõunal tulevad meile otse Luxemburgist külla minu kallis õde Juta ja tema imearmas tütreke Eva Maria ehk lühidalt lihtsalt Mann, kes on Robi suurim sõber! Robi on juba täiesti segaduses, et kas ägedam on oodata sünnipäeva või Manni, sest mõlemad on nii head asjad, et raske on valida! Viimasel ajal tundub, et Manni ootab ta isegi rohkem :)

Rõõmsaid saabuvaid pühi teile kõigile!

* Sellised kenad rajad kulgesid meie korteri ümber
* Võrratud vaated Rondast
* Veel võrratuid vaateid Rondast
* Ronda
* 1793 aastal valminud sild, mis ühendab vana ja uue Ronda
* Härjavõitluse areen Rondas. See väike punane täpike seal kaugel-kaugel on Robi ja tema kõrval seisan mina koos Axiga
* Noh, kus see härg on? Oleme valmis võitlema!
* Robi ja tema uus armastus!
* Noored teel loomaaeda
* Ühed paljudest Robi lemmikutest
* Gibraltari sadam
* Gibraltar
* Meremehed
* Vaatamisväärsus Gibraltari tänaval
* Üks eriti hirmuäratav sõdalane Malaga kandist

Tervitused soojast ja päikselisest Hispaaniast! Kohtumiseni blogis nädala pärast!

Kallistame!!!

Väljasõit

* Tükike Portsmouthi ja merd * Spinnaker Tower * Portsmouth justkui peopeal

Alustan täna õnnesoovidega, sest täna on minu kalli äiapapa sünnipäev! Palju, palju õnne! See on välismaal elamise suur miinus, et sa ei saa kalleid inimesi nende sünnipäevadel või muudel tähtpäevadel isiklikult õnnitleda ja pead seda tegema interneti, telefoni või Skype vahendusel. No Skype on peaaegu juba nagu päris, aga ikkagi ei saa kallistada ega pai teha. Kui Eestisse tuleme, siis teeme kõik tasa :)

Laupäeval tegime väljasõidu mereäärsesse sadamalinna nimega Portsmouth. Oh, kus mulle meeldib see väljend „väljasõit“. See on kuidagi nii armas ja juba paljalt selle sõna ütlemisest tekkib naeratus näole. Kalle oli selles linnas kord varem käinud, aga seda ainult viivuks, sest tookord läks tal põhirõhk saarele Isle of Wight, kuhu Portsmouthist otseliin läheb. Nii, et linn oli tegelikult meie kõigi jaoks veel üsna avastamata. Autot me sinna sõiduks rentima ei hakanud, sest rongidega on sinna minna väga mugav. Aega võtab see ca 2,5 tundi. Mereäärsetes linnades kohe on midagi, mis mulle hirmsasti meeldib. Mereõhk ja avar vesi ja kui seal veel paadid ja jahid ka veel ringi seilavad, siis midagi paremat ei oska ma ette kujutadagi. Kõik see oli Portsmouthis olems. Rong viis meid otse sadamasse, nii et sattusime kohe mõnusa melu sisse. Sadama ümbrus on seal väga ilus. Kõnniteed on laiad, siin-seal kasvavad palmid, teede ääres asuvad restoranid ja kohvikud ja laste mänguväljakud. Meri loksub otse promenaadi külje all ja merel sõidavad suuremad ja väiksemad laevad, paadid ja jahid. Päike ka paistis,nii et mis sa hing veel oskad tahta. Otse mere ääres asub ka Suurbritannia kõige kõrgem vaatetorn, mida kutsutakse Spinnaker Tower. Tornil on kolm platvormi, kust imeilusaid vaateid nautida. Kõige madalam asub 100 meetri kõrgusel. Sinna viib lift (kuigi võiks jala ka minna, aga ma ei näinud, et keegi oleks seda teinud). Sealt avanev vaade merele ja linnale oli imeilus. Lahe asi oli keset põrandat asuv klaaspõhjaga jalutusrada. Minu meelest oli see veidi kõhe atraktsioon. Kuigi sa saad ju mõistusega aru, et see on tugev klaas ja täiesti turvaline, siis ikkagi oli natuke hirmus enda all 100 meetrit tühjust näha. Agnes seda ei peljanud ja proovis selle triki ära. Meie elasime Axile lihtsalt kaasa ja mina tegin pilti J Kui olime sellel platvormil juba piisavalt vaateid nautinud, siis läksime treppi mööda veel kõrgemale. Treppi pidi käies oli tunda, kuidas torn tuule käes kergelt kõikus. Hea, et meist keegi kõrgust ei karda. No mina tegelikult natuke kardan, aga seda ainult sellistes kohtades, kus pole piirdeid. Näiteks redeli neljandal pulgal võib mul juba päris hirmus hakata, samas, kui 100 meetri kõrgusel torni aknast välja vaadates ei karda ma raasugi. Teisel vaateplatvormil oli kohvik ja kolmandal, sellel kõige kõrgemal, oli katuse asemel võrk, nii et sa said tunda, kuidas tuul puhub. Väikese tasu eest sai seal ka pikksilmaga ümbrust uurida, millele taustaks kostus giidi jutt. Robile meeldis see meelelahutus. Otse sadama kandis asub ka suur outleti poodide keskus. Seal olid esindatud kõik poed, mida mina üldse tean ja kõigis neis olid hinnad oma 40% odavamad, kui nö päris poodides. Me ei saanud ometigi juhust kasutamata jätta ja lõbutsesime seal mõnda aega. Saak oli päris hea  Kahjuks ei olnud seal aga mitte ühtegi mänguasjadepoodi. Me olime lubanud Robile väljasõidul ka mingi väikse mänguasja osta ja nii tuligi meil suund võtta kesklinna, kus mänguasjapoed pidid asuma. Tee sinna viis läbi väikse pargi. Pargis oli palju lilli, mänguväljak ja mitu muruplatsi, kus inimesed piknikku pidasid. Eriliseks tegi selle aga eriti väike loomaaed, mis asetses ringikujulises majas keset parki. See oli ära jagatud sektsioonideks, nii et võre tagant võis uudistada merisigu, jäneseid, papagoisid ja paabulinde, iga liik omaette aedikus. Minu meelest väga vahva idee! Kesklinnas oli taaskord palju poode ja Robi õnneks leidus seal ka mänguasju. Seekord otsustas Robi aga mänguasja asemel hoopis raamatu kasuks. Raamatuks oli draakonite entsüklopeedia, millega kaasas oli ka 12 papist kokku pandavat draakonit. Kalle sai tagasiteel rongis neid papist lohesid kokku pannes tükk aega „lõbutseda“. Robi on viimasel ajal üldse suureks raamatuhuviliseks hakanud. Võib olla on asi selles, et nad käivad klassiga igal neljapäeval kooli raamatukogus ja võivad sealt endale koju ühe raamat laenutada. See jääb siis nädalaks lapse kätte ja järgmisel nädalal, kui jälle raamatukogu päev on, siis saab selle uue vastu välja vahetada. Robi huvitub praegu eelkõige putukatest (mida koledam, seda parem), draakonitest ja ka dinosaurustest. Vahepeal olid dinosaurused tal täiesti unarusse jäänud. Ma loen Robile ikka õhtuti unejuttu ja ühel õhtul, kui me jälle mingit Robi koolist laenutatud raamatut vaatasime, siis Robi ütles mulle, et miks me ainult pilte vaatame, et ta tahaks ikka juttu ka kuulda. Hakkasin siis talle juttu tõlkima, aga see oli päris keeruline, sest ma ei tea kõiki putukate kohta käivaid termineid (isegi eesti keeles ilmselt mitte). Äkitselt tuli mulle aga idee, et ma võin ju inglise keeles ka lugeda. Robi oli asjade käiguga väga rahul ja kuulas mõnuga oma unejutu lõpuni. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Sattusin kuidagi Portsmouthist hoopis unejuttu lugema. Kui nüüd meie väljasõidu juurde tagasi tulla, siis ega me seal rohkem midagi teha ei jõudnudki. Sadamas on tegelikult ka laevamuuseum, aga sinna me sel korral ei jõudnud, sest see pandi üsna vara kinni. Tornist nägin ka tänavaid, kus tahaksin teinekord jalutada, aga kuhu me sel korral ei jõudnud. Ongi hea, siis jääb järgmiseks korraks ka midagi. Ma usun, et suvel võib seal veel vahvam olla, sest praegu olid mõned lastele mõeldud lõbustused suletud. Kuigi, eks suvel on seal kordades rohkem rahvast ka.

Pühapäeval tähistati siin emadepäeva. Meil on kombeks seda tähistada ikka mais, aga Ax ja Robi olid nii armsad, et kinkisid mulle ikkagi kumbki kaardi. Agnese kaardiga tuli kaasa ka minu üks lemmik kingitus - 10 minutit juuste susamist :) Robi oli oma kaardi teinud koolis. Kaardi peale oli värvidega maalitud suur punane lill ja kaardi sisse oli Robi kirjutanud "I love you mummy" Nii armas! Mais emadepäeva tähistamise juures on veel üks hea asi. Restoranides pole tungi ja sa saad rahulikult oma einet nautida. Pühapäeval olid kõik kohad puupüsti täis, nii et isegi, kui me oleksime tahtnud kuhugi sööma minna, siis poleks see arvatavasti väga hästi õnnestunud. Meie aga ei tahtnudki seda teha vaid läksime hoopis Ealingu kandis olevasse miniloomaaeda. Kalle avastas selle koha ühel oma rattasõidul. Kalle on viimasel ajal hakanud ilmatu pikki jalgrattaretki tegema, sest ta avastas rajad kanalite ääres. Mul pole olnud veel au temaga kaasa minna. Häda on selles, et Robert ei mahu meil enam ratta lastetooli ja me peame mingi muu nipi välja mõtlema, kuidas teda endaga kaasa vedada. Kalle leidis, et on olemas selline raudtoru, mis kinnitatakse täiskasvanu ja lapse ratta vahele, nii et lapse jalgratta esimene ratas on õhus ja ainult tagumine ratas puudutab maad. Niimoodi saab laps vaevata pikki maid sõita ja samas, kui isu tuleb, siis ka ise kaasa vändata. Meil ongi plaan sellist süsteemi kasutama hakata, sest ühised rattaretked on ju nii toredad. Seekord me niisiis rattaga sinna parki ei läinud vaid sõitsime kohale bussiga. Pargi servas voolas jõgi ja selle kaldal oli jalutusrada. See meenutas mulle natuke Keila-Joad, mis on minu meelest üks väga armas paik ja see sarnasus lisas Ealingu pargile erilise võlu. Keset parki oligi loomaaed ja mis kõige üllatavam, see oli täiesti tasuta. Loomaaias võis näha suuri ja väikseid ahve, papagoisid, jäneseid ja mingisuguseid veidra välimusega kanu, paabulinde, kitsi ja isegi kängurusid. Loomaaia servas oli mänguväljak ja põõsastest moodustatud labürint. Väike kohvik ja jäätiseputka olid seal ka, nii et üks igavesti vahva koht. Jalutasime seal kohe tükk aega, limpsisime jäätist ja nautisime mõnusat pühapäeva.

Robert ostis endale reedel lille ja mitte mingi tavalise lille vaid putukasööja lille. Ta oli seda juba ammu endale tahtnud, nii et kui me koolist koju tulime, siis põikasime lillepoest läbi ja ostsime Robile uue sõbra. Sõber võib selle lille kohta täiesti vabalt öeldas, sest Robi hoiab ja hellitab seda nagu mõnda kodulooma. Koju jõudes kadus Robi koos lillega oma tuppa ja tuli sealt mõne aja pärast alla kööki ja ulatas mulle ajakirja ja palus mul seda lugeda. Ja mis ma näen – ajakirjas oli artikkel putukasööja lillede kohta. Robil oli see ajakiri juba ammusest ajast, aga tal oli see artikkel meeles ja nüüd, uhke lilleomanikuna, otsis ta selle jälle välja. Ma olin täitsa sõnatu! Hommikul, kui me asutasime Portsmouthi minema, siis hakkas Robi lausa nutma, kui kuulis, et ta ei saa oma lille reisile kaasa võtta. Robi nõustus lille koju jätma alles siis, kui ma ütlesin, et tooma lillele reisilt üllatuseks mõne surnud kärbse. See mõte talle meeldis. Kahjuks pole praegu veel kärbeste kõrghooaeg, nii et üllatus jäi lillele toomata. Õnneks oli üks suuremat sorti sääsk õhtul tuppa sattunud, nii et Robi lill sai oma magustoidu kätte. Päris huvitav on endalgi tegelikult vaadata, kuidas lill oma õie kokku surub, kui putukas sinna vahele panna. Robert on meil ikka suur loodusemees.

Kui juba loodusest juttu tuli, siis Agnese kooli saabusid nüüd lõpuks 40 õnnelikku kana. Mäletate vast ikka seda Axi kooli sügisest kanaprojekti. Seni ehitati kanadele kuute, mis pidid väga kenad välja nägema ja nüüd siis saabusid ka kanad. Kohalikus lehes olid lausa pildid rõõmsatest koolilastest ja veel rõõmsamatest kanadest. No neil saab küll mõnus elu olema – muudkui sibli mullas, mõnule süles ja lase ennast sügada. Väljendi „elu nagu hernes“ võib vist asendada lausega „elu nagu Grey Court’i kanal“ ;)

Agnese eksamite tulemused on nüüd kõik teada ja need kõik läksid tal suurepäraselt! Peaaegu kõigis ainetes sai ta maksimum tulemuse või siis selle lähedase tulemuse. Super! Oleme uhked!

Agnesele langes eelmise nädala lõpus osaks suur au. Ta valiti oma kooli ragbi-naiskonna liikmeks. Mitte, et ta seda oleks väga soovinud või et ta oleks seda ÜLDSE soovinud, aga Axi kehalise kasvatuse õpetaja arvas, et Ax oleks just õige inimene kooli sellel alal esindama. Ax on meelitatud, aga mitte väga õnnelik, sest talle ei meeldi see mäng, sest see on nii agressiivne ja julm. Õnneks kuuluvad varustuse hulka hambakaitsmed, nii et vähemalt hambad peaksid mängides suhu jääma. Homme päeval on võistlused. Hoidke siis pöialt!

Päikseliste tervitustega!