Avapauk

Pidude ja koosviibimiste hooaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Avapaugu andis eelmisel neljapäeval Focuse liikmetele korraldatud kunstigalerii külastus. Üritus toimus õhtusel ajal galeriis nimega Panter & Hall, mis asub üsna Green Parki läheduses vaiksel kõrvaltänaval. Galeriisse sai astuda otse tänavalt, mis oli minu meelest palju mõnusam, kui see, et sa pead kuhugi kõrgele liftiga sõitma. Eelmisel aastal toimus meil umbes samasugune üritus ühes teises galeriis, mis asus 6 või 7 korrusel, nii et sul jäi mulje, et sa ei lähe mitte galeriisse vaid hoopis kellegi koju. Kunstnik, kelle maale sel õhtul imetleda sai, kannab nime Jonathan Pike. Ma pean tunnistama, et polnud tema nimest varem midagi kuulnud ja kahtlustasin alguses, et ta peab kindlasti juba surnud olema. Tema maalid olid lihtsalt liiga võrratud (laenasin internetiavarustest ühe tema maalidest ka tänase loo illustratsiooniks). Tänapäeval on ju nii vähe kunstnikke, kes selliseid detailseid maale teevad. Kuraatorilt kuulsin, et Pike on tegelikult vägagi elus, vanust on tal natuke üle 60. Enamus maale, mis galeriis olid esitletud, kujutasid vaateid Veneetsiast või Savannast. Need kaks linna ongi Pike lemmikud. Lihtsalt uskumatu, kuidas ta oli maalinud pidevast vees seismisest vetikatest roheliseks muutunud majaseina või veidi lahti koorunud värvi maja fassaadil. Seisin 10cm kaugusel maalist ja ikka nägi kõik välja nagu päris. Tihti on ju nii, et sul tuleb maalist mitme meetri kaugusele minna, et sa üldse aru saaks, mida on tahetud kujutada. Maalid olid nii päikselised, et mulle tundus, et maalil kujutatud maja sein lausa õhkab sooja. Väga võimas ühesõnaga! Oleksin võinud mõne maali sealt kaasa ka osta, aga hind oli kahe nulli võrra liiga kopsakas, jäädes 3000-6000 naela vahele. Külalisi tuli meie kunsti-ja veiniõhtule päris palju, nii et galerii oli rahvast ja jutukõminat täis. Tundus, et kõik jäid üritusega väga rahule. Pidu lõppes siis, kui viimane veinitilk välja valatud sai. Vett ei tahtnud eriti keegi. Mulle ongi jäänud mulje, et pidu kestab seni kuni jagub veini. Ükskõik mis sa siis ka peo lõppemise kella-ajaks kutsele märkinud oled. 

Laupäeva hommikul suundusin taaskord fotograafia kursusele. Seekord oli see täiesti ettekavatsetud  ja planeeritud. Meil on siin üks netileht, mis töötab umbes samal põhimõttel nagu Eestis cherry.ee. Ostsingi mõned kuud tagasi sealt fotograafia kursuse kupongi. Muidu oleks tulnud selle eest tasuda 150 naela, aga nüüd sain selle kätte suisa 35 naelaga. Jätsin ülejäänud perekonna õndsat und magama ja läksin kohale. Seltskond koosnes 10 inimesest - kuuest mehest ja neljast naisest. Enamus olid tulnud kohale lihtsalt selleks, et oma fotokast midagi rohkemat, kui auto reziim seda võimaldab, osata välja võluda. Üks mees oli spordifotograaf ja temal oli eriti võimas aparaat. Spordifotograafia on hoopis isemoodi teema, sest seal pole vaadetega ju midagi tegemist. Kõik sõltub hetkest ja ajastusest. Üks neiu pani mind aga lausa jahmatama. Ta oli tulnud just kuu aega kestnud reisilt Lõuna-Ameerikasse. Ta oli oma reisist väga suures vaimustuses ja rääkis, et ta oli reisil olles mõistnud, et ta pole ikka veel valmis tööle minema. Ta oli just kevadel ülikooli lõpetanud ja tööle läinud, aga peale reisilt tulekut oli oma koha üles öelnud. Ise oli nii õnnelik oma otsuse üle, aga nentis, et noh, nüüd pole tal kahjuks raha reisile minna ja et ta et teagi, mis ta nüüd teeb. Vaatasin teda ja imestasin. Ma olen ka üsna muretu hing, aga tema muretus pani isegi mind imestama. Võrreldes eelmisel nädalal Focuses reisifotosid tutvustanud Chrisiga, ei olnud laupäevast kursust juhendanud Doug McKinley nii mõnusa jutu ja olemisega. Oli kuidagi väheke ülbevõitu, aga võib olla oli asi lihtsalt aktsendis. Ta oli kanadalane, kes siin elanud juba üle 15 aasta. Doug oli tegelenud aastaid sellega, et tegi fotosid kuriteopaikadest ja laipadest, aga sellest tööst oli tal lõpuks kõrini saanud. Nüüd pildistab ta põhiliselt ajakirjadele, ajalehtedele ja reklaamidele päevasündmusi kajastavaid lugusid, loodust ja inimesi ja on teinud isegi mõned Lonely Planeti raamatute fotod. Lisaks korraldab ta ka fotograafia kursusi (aga eks sellest saite vist juba isegi aru ;) Doug kurtis, et praegusel majanduslikult raskel ajal ei taheta enam fotode eest maksta ja kõik loodavad neid tasuta saada. Sellepärast ongi ta nüüd mõelnud, et peaks hakkama moefotograafiaga tegelema, mis aga tema sõnul pidi võrduma ametiredelil madalamale astmele astumisega. Doug märkis, et  ta poleks mõned aastad tagasi osanud uneski näha, et ta peab sellist võimalust kaaluma hakkama. No ma ei tea. Minu meelest on laipadest fotode tegemine ikka palju vähem uhke töö, kui kaunite modellide pildile sättimine. Kursus kestis 4 tundi ja läbi võeti umbes samad teemad, mis eelmisel nädalal toimunud kursuselgi, aga põhjalikumalt ja et mul oli sel korral kaasas ka fotokas, siis oli palju parem kõike katsetada ja uurida. Paari huvitavat kursusel kuuldud nüanssi tasub teiega ka jagada. Fotokad pidi olema sätitud niimoodi, et nad püüavad igal juhul kõike valget halliks keerata. Miks, seda ma ei saanud kahjuks teada, aga igal juhul tuleb selleks, et lumi fotol ikka valge jääks, fotokal heledust paari astme võrra peale keerata. Kui aga tahad näiteks pildistada mustanahalist meest valgel liival, siis tuleb valgust hoopis  paar astet maha keerata, sest muidu ei jää must mees hästi näha. Välgu kastutamise nippide juurde me küll ei jõudnud, aga Doug mainis, et tema kasutab välku üksnes väga päikselise päeva ajal pildistamiseks. Huvitav, kas pole? Peaks proovima. Ei kujuta ette, mis efekti see võiks anda. Peale kolme tundi fotokate näppimist, läksime kõik parki proovipilte tegema. Jätsin oma märkmed klassiruumi ja kirusin ennast, sest parki jõudes olin jõudnud juba kõik tarkused ära unustada. Õnneks sai Dougilt üle küsida ja eks see tegelikult üks katsetamise asi on ka. Koju tulles võtsin märkmed ja fotoka ja tegin Agnesest mitmeid proovipilte. Mõned said isegi päris head. 

Pühapäeval ehk isadepäeval, oli ilm nii ilus, et mõned inimesed käisid ringi lausa plätude ja lühikest pükstega. Robert jooksis ringi t-särgi väel ja keeldus kategooriliselt pusa selga panemast. Agnes märkis tabavalt, et inglased riietuvad vastavalt ilmale, mitte vastavalt aastaajale. Robert on meil selles osas küll täielikuks inglaseks hakanud. Eile lugesin lehest, et pühapäevane soe ilm oli kõigi aegade 13.novembri soojarekord. Kuskil mõõdeti isegi üle 18 kraadi sooja. Lahe! Isadepäeva tähistasime vaikselt. Kalle sai kingituse ja kaardi, kuhu Robi oli peale joonistanud luukere sarnase koletise ja sisse kirjutanud "Issi on nii hea!" (teksti mõtles Robi täitsa ise) Robi puhul on maru veider see, et kui ta kirjutab inglise keeles, siis ta kasutab kirjatähti, aga kui eesti keeles, siis trükitähti. Kõik kenasti ära jagatud :) Isadepäeva lõpetasime Kalle ettepanekul külastusega meie lemmik kohvikusse. Mõnus päev oli! 

Õnnelike tervitustega!

Silmailu

Mongoolia maastik

FOCUSes töötamise juures on see tore asi, et aeg-ajalt sattud seminaridele, millele justkui ei lootnudki tegelikult minna. Korraldame oma liikmetele iga kuu erinevaid seminare, mis enamasti on küll suuremal või vähemal määral karjääriga seotud, kuid et asi liiga üksluiseks ei läheks, siis toimuvad vahetevahel ka muid teemasid puudutavad seminarid. Eelmisel kolmapäeval oligi kavas fotograafia kursus. Tahtsin sellest osa võtta juba eelmisel aastal, aga et siis oli liikmete huvi nii tohutu suur, pidi kontorirahvas oma suu sellest puhtaks pühkima. Nii, et ega ma väga ei lootnud, et ma seal sel aastal osaleda saan. Unustasin õigupoolest üldse äragi, et see seminar kolmapäeval meie kontoris toimumas on. Juhtus aga nii, et paar liiget, kes oma nimed kirja olid pannud, ei saanud erinevate asjaolude tõttu kohale tulla ja mul avanes võimalus seminarist osa võtta. Minu kurvastuseks ei olnud mul kaasas fotokat, millest oli muidugi natuke kahju, aga huvitav oli sellegipoolest. Seminari pidas mees nimega Chris Caldicott, kes on omal alal küllaltki kuulus, olles Royal Geographical Society ametlik fotograaf. Peale selle kirjutab ta veel reisikirju ja peab koos oma naisega Londonis, Covent Gardenis asuvat restorani World Food Café. Nii, et igati värvikas kuju. Tal on väga põnev elu, sest ta rändab muudkui mööda maailma, pildistab kõike ilusat ja huvitavat, mida ta näeb ja müüb oma fotosid ajakirjadele, kirjastustele, reklaamibüroodele jm. Chris on umbes 50 aastane, pikka kasvu, kergelt hallinevate juustega, väga hea jutuga mees. Seminar seisneski selles, et ta rääkis, kuidas oleks kõige parem reisipilte teha, tuues näiteks kümneid enda tehtud fotosid, millest igaühe juurde oli tal lugu rääkida. Kõigepealt rääkis ta kompositsioonist ja ütles, et objekt, mida sa pildistad, jääb alati huvitavam, kui see ei asu fotol otse keskel. Parem, kui see jääks natuke küljele. Muidugi ei kehti see vaadete osas, sest siis sa ju just tahadki, et kõik pildile jääks. Ma olen alati arvanud, et proffifotograafid möllavad meeletult oma fotokatega ja ei kasuta Auto süsteemi üldse. Suur oli minu imestus, kui Chris teatas, et tema kasutab peaaegu kogu aeg just Auto süsteemi fotode tegemisel ja mängib ainult säriajaga, sättides seda siis vastavalt valgusele kas pikemaks või lühemaks. Huvitav, onju? Fotokate kohta ütles ta, et kõige paremad turul olevad fotokad on kas Canon'i või Nikon'i omad. Kord pidi olema parem üks ja siis teine. Kuigi tal on loomulikult olemas ka suur fotokas, siis ta ei jõudnud ära kiita oma väikest, aga väga tubli Canoni fotokat, mis pidi põhimõtteliselt saama hakkama kõigega, mida suuredki. Keda huvitab, siis Chrisi kiidetud fotokas kannab nime C11. Nüüd pidi olema väljas ka juba uus, C12, nii et eelmise mudeli hind on kindlasti soodsamaks läinud. Kui veel soovitustest rääkida, siis Chris soovitas kindlasti oma fotokale muretseda UV filtriga kaitse objektiivile, mis ei pidanud olema kuigi kallis, aga pidi lisaks sellele, et pilt jääb ilusam, kaitsma ka objektiivi kriimustuste eest. Seminaril osalejad tundsid pahameelt Inglismaa halli taeva üle ja kurtsid, et fotod ei tule üldse piisavalt erksad ja et kõik jääb hall. Chris soovitas selle probleemi lahendamiseks arvutis fotol lihtsalt kontraste peale keerata. Katsetasin kodus kohe mõne eriti halli fotoga ja tõesti, asi muutus kohe palju huvitavamaks. Inimesi soovitas ta pildistada kas varjus või üldse ruumis. Kõige hullem pidi olema inimesi pildistada siis, kui päike neile otse näkku paistab. Huvitav, mulle on just alati mulje jäänud, et nii just inimesi pildistama peabki. Veel üks huvitav tähelepanek oli see, et päise päeva ajal, kui päike lagipähe paistab, ei tule pildid pooltki nii huvitavad, kui siis, kui päike alles tõuseb või hakkab juba vaikselt loojuma. Kui järele mõleda, siis on see tõesti nii. Huvitavad nüansid, millele tavaliselt üldse ei mõtle. Chris leidis, et on täiesti normaalne, et pilte tuleb peale arvutisse laadimist natuke sättida. Ta soovitas selleks Apple programmi Aperture, mis pidi olema isegi parem, kui PhotoShop, aga kordades odavam. See muidugi eeldab ilmselt Apple arvuti olemasolu, mida mul kahjuks au omada pole, aga mind hakkas see programm igatahes koledal kombel huvitama. Chris ütles, et kui ta vahel mõnele mereäärsele hotellile reklaamfotosid teeb, siis palutakse tal fotod teha nii, et rannad paistaksid laiemad, kui need tegelikult on ja et ta paksud inimesed rannatoolidelt pärast arvutis ära kustutaks, sest see ei jätvat reklaamfotol kuigi head muljet :) Päris naljaks! Ja mina vaatan hotellide kodulehti ja löön käsi vaimustuses kokku - oh, milline rand, oh milline lai valge rannaliiv! Vaat, sulle pirukat!

Poe ette "pargitud" hobused

Kalle jõudis oma Mongoolia reisilt elu ja tervisega tagasi. Reis oli olnud väga töine ja peale ühe väikse treti steppi muud meelelahutust ei olnud. Mongoollased olid jätnud väga hea mulje, olles sõbralikud ja meeldivad suhtlejad. Rahvas on Mongoolias üsna vaene, nii et ca 50% elanikest elab endiselt jurtades ja paljud kasutavad liiklusvahendiks hobuseid. Eks nendega ole muidugi steppides ja mägedes lihtsam liigelda ka, kui autodega. Mulle meeldis Kalle tehtud foto, kus poe ette oli "pargitud" rida hobuseid. Lõbus! Justkui stseen mõnest Mark Soosaare filmist :) 

Umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et ma ei näe enam nii hästi, kui varem ja otsustasin minna oma silmi kontrollima. Arst kontrollis silmad ära ja leidiski, et tõesti, tõesti, on vaja uusi prille. Miinust 1,25. Tellisingi siis uued ja ilusad prillid. Kui ma need ette panin, hakkas pea kergelt ringi käima, aga arst ütles, et see peabki nii olema, et silmad pole alguses lihtsalt harjunud uue ja selge nägemisega. Olgu pealegi. Proovisin, harjutasin, ei midagi. Ikka käis pea ringi ja süda läks ka pahaks. Loobusin siis üldse prillide kandmisest ja panin need ette ainult eriti suures hädas, näiteks siis, kui õhtul pimedas autot juhtisin. Olukord tundus jabur ja mul oli kogu aeg plaanis tagasi prillipoodi minna, aga midagi tuli kogu aeg ette, nii et see minek lükkus kogu aeg edasi. Lõpuks, paar nädalat tagasi, leidsin ma aja ja läksin asja uurima. Kartsin, et äkki on prillid liiga kanged tehtud, aga kontroll selgitas, et kõik on õige ja prillidel miinust täpselt 1,25. Kuna arstil oli just vaba hetk, siis arvati, et äkki peaks uue silmakontrolli tegema, sest selle ajaga võib nägemine muutuda. Tehtigi uus kontroll ja tulemuseks saadi -0,75! Uskumatu, milline imetabane paranemine! Olin rõõmus, aga selge oli ka see, et vajan muidugi uusi prille. Prillipoes töötav proua oli äärmiselt armas ja ütles, et uued klaasid läheksid maksma 90 naela, aga ta kahtlustab, et ju oli eelmine silmakontroll kuidagi valesti tehtud ja pakkus mulle kompensatsiooniks, et mis ma arvan, kui ma maksaksin sellest summast poole ehk siis 45 naela. Mul on alati kõik emotsioonid näost näha, nii et ma ei ole eriti hea valetaja ja mõnel harval juhul on sellest isegi kasu. Summat kuuldes ütlesin, et nojah, olgu pealegi, aga mu nägu ütles selgelt, et mulle ei meeldi eriti see summa. Proua, nähes mu kimbatust, mõtles natuke ja ütles, et no olgu, et kui ta teeks nii, justkui oleks probleem ilmnendud garantii ajal, siis ma peaks maksma ainult 30 naela ja uuris, kas see summa tundub parem? Mulle muidugi tundus ja nii ma saingi oma uued klaasid kõigest 30 naelaga. Loo moraal on see, et tegelikult oleksin pidanud ikkagi kohe tagasi minema, siis oleks ehk täiesti tasuta uued klaasid saanud. 

Lõpetuseks jagan teiega oma uusimat inglise keele leidu. Selleks on minu meelest hiiglama lõbus väljend "eye-candy" (silma-komm), mis eesti keeli tähendab silmailu. Kas pole tore? 

Rõõmust rõkkavate tervitustega!

Maitsev Milano

Eile õhtul jõudsime tagasi oma väikselt Milano-reisilt. Naljakas, kuidas reisil olles tundub aeg liikuvat hoopis teises rütmis, kui tavalisel argipäeval. Eile koju jõudes tundus, et olime ära olnud vähemalt nädal aega, kuigi tegelikult kestis meie reis kõigest neli päeva. Ilmselt on asi selles, et need neli päeva olid lihtsalt võrratult sisustatud. Selle eest pean küll tänama meie kalleid võõrustajaid eesotsas Anu ja Lucaga, kes nii lahkesti meid oma tiiva alla võtsid, meile ekskursioone korraldasid ja meid hea ja paremaga kostitasid. Kõik oli lihtsalt super! Lisaks veel päikesepaisteline ilm, mis oli muidugi kirsiks koogil. 

Jõudsime kohale neljapäeva õhtupoolikul. Me polnud üksteist juba mitu aastat näinud, aga niikui me sisse astusime oli tunne, justkui oleksime alles eile kohtunud. Lihtsalt nii mõnus ja kodune tunne oli. Isegi Robi, kes vajab tavaliselt sisse elamiseks aega, tundis ennast kohe mõnusalt. Sõime, jõime häid veine ja magustoiduks maitsesime juuste. Minu suureks imestuseks toodi juustudega koos lauale ka moosid ja mesi. Ma ei olnud sellisest juustu söömise tavast midagi kuulnud ja tuligi välja, et nii pidid juuste sööma ainult hispaanlased ja itaallased. Maitsesin ja mulle meeldis kohe väga. Eriti head olid juustud vaarikamoosiga. Tunduski, et mida tugevama maitsega juust, seda tugevama maitsega moos sinna juurde sobib. Soovitan igal juhul katsetada. 

Ma olin varem korra Milanos käinud, aga et Agnes ja Robert olid seal esimest korda, siis võtsime reede hommikul suuna kesklinna, et ära vaadata Duomo ja muud olulised vaatamisväärsused. Alustasime oma ekskursiooni Milaano Kindlusest, kuhu aga sisse minna ei saanud, nii et piirdusime lihtsalt välise vaatlusega. Duomosse minnes meil vedas, sest seal harjutas orelimängija just eelseisvaks kontserdiks. See andis kogu katedraalile erilise hõngu. Robertile avaldasid seal kõige rohkem muljet endised preestrid, kes nüüdseks luukereks muutununa, oma vormirõivastuses lebades kõigile klaaskirstust vaatamiseks olid. Ronisime muidugi ka Duomo katusele. Selles mõttes on ikka hooaja väliselt reisimas käia väga mõnus, et pääsed järjekordadest. Vaate nimel on inimene vist küll kõigeks valmis. 250 astet ei tundunudki üldse hirmsana ja tasusid ära võrratute vaadetega. Hiljem käisime veel 4.sajandil ehitatud väikses kirikus ja kolasime niisama ringi. Käisime ka närvikõdi tekitaval disainerite tänaval, kus iga akna peal väljas ka hinnad ja iga ukse peal turvamees või kaks. Me ei söendanud sisse minna. Oleksime endid seal ilmselt väga halvasti tundnud. Kõigil tänavatel olid siin-seal elevantide kujud, igaüks isemoodi. Robile need hirmsasti meeldisid, nii et ta tegi neist igaühega ka pilti. Maitsesime ka muidugi jäätist, sest Itaaliast ei saa ju ometigi jäätist proovimata lahkuda. Oli väga hea, aga väga suur. Müüja ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et me ei taha rohkem, kui ühte palli  jäätist ja lõpuks andsime lihtsalt alla :) Õhtul saime aga järjekordse toiduelamuse.  Luca sättis keset lauda justkui grilli sarnane asjanduse, mida aga ei soojendanud mitte söed vaid elekter. Kõige ülemiseks kihiks oli paks ümmargune sile kivi, mille all olid justkui ahjus olevad grillitorud, mis kuumaks läksid ja mis omakorda kivi kuumaks ajasid. Selle all oli teine "korrus", kuhu sai sättida väiksed kolmnurksed pannid, mis samuti soojaks läksid. Lauale toodi vaagnad erinevate lihadega - kanafilee, sealihafilee, erinevad vorstikesed ja kotletid ja kõige tipuks veel õhukesed suus sulavad veiselihafileed, mis maitsesid ka täiesti ilma küpsetamata imehästi. Neid tuli lihtsalt sidrunimahla, soola ja pipraga veidi maitsestada. Igaüks pani lihad, mida ta parajasti süüa tahtis, kuumale kivile grillima. Alumistele pannikestele pandi juustu, mis aegamisi sulama hakkas ja mis siis pärast keedetud kartulitele valati. Juurde jõime muidugi jälle mõnusaid veine. See oli üks ülimalt vahva õhtusöök, kus toit valmistati tegelikult ju otse lauas. Meelelahutus missugune! Ma tahaks endale ka sellist asjandust. Pean uurima, kust seda osta saaks. 

Laupäeval läksime Como järve äärde. Ilm oli ilus ja vaated hingematvad. Järve ümbritsesid kõrged mäed, mille jalamil oli armas linn. Jalutasime natuke järve ääres ja sõitsime siis vaguni taolise masinaga otse mäkke. Mäel oli tore nimi - Kulm. Ma ei osanud oodatagi, et üleval ootab meid üsna suur küla, kus väikseid tänavaid ääristavad suuremad ja väiksemad majad. Como ääres on juba ammustest aegadest alates elanud rikkam rahvas, mida oli ka näha sinna püstitatud üsna uhkest kirikust. Praegugi omavad paljud kuulsused seal kandis villasid. Ma ei imesta, sest koht on tõesti kaunis. Jalutasime aina kõrgemale ja kõrgemale, sihtpunktiks majakas, mis mäetipus asetseb. Vahepeal tegime peatuse armsas kohvikus, et veidi puhata ja ennast kohviga turgutada. Kohviga sai natuke nalja ka. Agnesele meeldib Latte, mis meie mõistes on kuum piim natukese kohviga. Agnes siis telliski ettekandjalt Lattet ja oli üsna imestunud, kui talle toodi tassitäis kuuma piima. Me ei tulnud selle pealegi, et me peame küsima kohvi-lattet, sest "latte" tähendab itaalia keeles piim. Lõbus! Axi palve peale valati pärast ikka kohv ka sinna sisse. Majaka juurde jõudes oli ilm aga päris uduseks läinud, nii et tegime suuri jõupingutusi, et all olevat järve ja vastaskaldal olevaid mägesid näha. Aga me ei kurvastanud, sest ka uduga oli seal väga ilus. Tagasi alla jõudes oli juba pimedaks läinud, mis oligi tegelikult tore, sest pimedas jättis Como linnake eriti armsa ja isegi salapärase mulje. Iga nurga peal oli õdusaid ja lausa kutsuvaid restorane, baare ja kohvikuid, aga et meie seltskonna nooremad liikmed olid pikast päevast juba üsna läbi, siis me ei hakanud kuhugi sisse astuma. Tegelikult olekski seal vist mõnusam oma kallimaga aega veeta ja romantikat teha. 

Pühapäeval meie kulinaarsed naudinguid aina jätkusid, sest meid oli palutud ehedale itaaliapärasele lõunasöögile Luca ema juurde. Kuigi ta ei oska sõnagi inglise keelt (eesti keelest rääkimata), siis ei olnud sõnu vajagi selleks, et mõista, kui tore ja armas inimene ta on. Lõunasöök algas värskete köögiviljadega, mis tuli kasta sooja dipikastme sisse.Dipikaste koosnes oliiviõlist, küüslaugust ja soolatud anzoovistest, mis kõik olid saumikseriga püreeks tehtud. See maitses üliväga hästi nagu tegelikult kõik, mis meile pakuti. Järgmiseks käiguks oli eriline pastaroog, mida tehakse tavaliselt mägedes hoopis mitte tavapärase koostisega pastast, mis näeb välja hall ja sisaldab täistera. Pasta oli ilma lihata, lisandiks kapsas, neli sorti juustu ja kindlasti midagi veel, mille olen unustanud. Sain täieliku kaifi ja oleksin seda ilmselt mitu taldrikutäit söönud, aga jätsin selle targu tegemata, sest ees ootasid veel täidetud paprikad/kapsad/tomatid, praetud sealiha oliiviõlis ja veinis küpsetatud sibulatega, kartulisalat ja veiseliha ise tehtud majoneesi ja tuunikala kastmega. Kõige lõpuks veel puuviljad ja suur valik erinevaid koogikesi, millest Robert vist küll enamuse nahka pani. Lastele oli veel tehtud eraldi pasta bolognese kastmega ja praetud kanafilee. Lihsalt võrratu! Veeresime koju, kõhud mõnus nurru löömas. Sellega aga meie pühapäev veel ei lõppenud, sest õhtul oli meil kavas väike Halloweeni pidu. Enne pidu küpsetas Luca aga kaminas kastaneid. Kastanikoortele tehti enne küpsetamist sisselõiked, et neid oleks hiljem kergem koorida. Kastanid pandi silindrikujulisse augulisse anumasse, mille ühes otsas oli vänt. Silinder pandi pooleldi tulle ja siis keerutati seda ikka ringi ja ringi, et kastanid seal sees veereksid, küpseksid ja et nende koor veidi lahti tuleks. Küpsemiseks kulus oma pool tundi ja siis olid need valmis. Uskumatu, kui hästi need maitsesid! Need olid mahlakad, natuke magusad ja veidi suitsused. Suu hakkab vett jooksma, kui sellele mõtlen. Siis hakkasime kostüüme valima. Tuli välja, et Anul oli tohutu kostüümivaru, nii et leidsime kõik endile midagi selga. Robil oli kaasas oma isiklik vampiirikostüüm, kuigi ta oleks saanud sealt ka vabalt endale sobiva riietuse leida. Lõbu oli laialt, tuba oli hilpe täis ja nalja sai palju. Näod maaliti ära, kõrvitsale lõigati nägu pähe ja terve suur hulk oranze õhupalle puhuti täis ja riputati lampide külge. Panime palju küünlaid lauale ja riiulitele, kõrvits kogu ome toreduses keset lauda, nii et kõik nägi välja ülimalt halloweenlik. Õhtu tipphetk saabus taaskord söögi näol, kui Anu kandis lauale tõelise kollisöögi - süsimustad spagetid kirsstomatitega. Roberti vaimustusel polnud piire! Ta pole vist kunagi nii palju spagette söönud. Ise muudkui arutas, et kas need on nüüd ussid või hoops veresooned. Mõnel nõrganärvilisemal inimesel oleks selline vestlus kindlasti söögiisu ära ajanud. Õnneks meil selliseid seltskonnas polnud. 

Robil vedas hullupööra, sest talle kingiti päris pesuehtne kitarr. Anu ja Luca olid selle kunagi ammu oma vanemale tütrele ostnud, kes seda aga ei kasutanud ja kuna Robi on meil selline rockimees, siis nad leidsid, et ta võiks selle endale saada. Oh seda õnne ja rõõmu! Robi mängib seda suisa andunult, lauldes juurde omaloomingulisi laule ja õhtul magama minnes paneb kitarrile tekigi peale :) 

Meil oli tõesti tore reis. Koju jõuda oli ka tore, kahju oli ainult, et Kallet polnud meid ootamas, sest tema läks laupäeval tööasjus Mongooliasse. Seal pidi olema praegu lausa 7 kraadi külma, nii et ma ei kadesta. Meil paistab endiselt päike ja on novembri alguse kohta ikka päris soe.

Tuhat tulist tervitust!

Õpime lugema

Eelmisel neljapäeval oli meid Kallega palutud Roberti kooli õpetajaga kohtuma. Tegemist oli igal sügisel toimuva arenguvestlusega. Ootasime seda kohtumist suure huviga. Kuigi Robi räägib sel aastal koolis toimuvast tunduvalt rohkem, kui eelmisel aastal, siis oleme sellegi poolest koolis toimuva osas suhteliselt pimedusega löödud. Õpetaja oli Robiga väga rahul. Kiitis, et Robi on tunnis aktiivne, töötab suure innuga ja et tema käekiri ja üldse kõik tööd,mis ta teeb, on väga ilusad. Need pidid olema juba lausa justkui Roberti kaubamärk, et pole vaja töö pealt nime lugedagi, kohe on näha, et Robi tehtud. Kahjuks meil endil ei õnnestunud Roberti vihikuid näha. Sellest oli natuke kahju, sest me oleksime hea meelega neid kõrgekvaliteedilisi üllitisi vaadanud. Lugemine pidi Robil ka juba õpetaja sõnul päris hästi välja tulema. Ainuke mure pidigi veel olema kirjutamine, sest Robi ei saa päris hästi veel kõigi tähtede kõlast aru. Eriti pidid raskusi valmistama D ja T, B ja P ja C,K ja G. No C ja K ongi minu meelest harjutamise küsimus, sest need kõlavad ju täpselt ühtemoodi. Pehmete ja tugevate häälikute osas on aga minu meelest viga eesti keelses häälduses, kus me neil erilist vahet ju ei tee. Me ei häälda ju näiteks sõnu "buss" ja "diivan" eriliselt pehme algusega. Sama hästi võiks olla puss ja tiivan. Siis oli muidugi veel see raskus, et ma ei osanud Robertit hästi õpetada ka. Palusingi õpetajalt selles osas abi, mida ta ka lahkelt jagas. Nemad õpivad siin ju lugema umbes nagu eesti keeles, häälides tähti umbes nii, et A on ä, E on e ja I on i. Tundub lihtne, aga tegelikult tekitas see minus suurt segadust. Oli päris keeruline Robit aidata, kui ta kirjutas midagi ja küsis äkki, et kuidas tuleb kirjutada täht UÄH? No mis täht see selline on? Tavaliselt küsisin siis Robi käest, et mis sõna ta tahab kirjutada ja siis oskasin öelda, aga ma ei tahtnud teda ka valesti õpetada ja tahtsin, et mina ja õpetaja ütleksime tähti ühtemoodi. Õpetajaga tähtede õppimisest oli mul suur kasu, sest ta näitas mulle nippi, mille peale ma ise ei tulnud. Tähe õige kõla saamiseks tuleb lihtsalt mõelda mingi sõna peale, millega see algab. Päris lihtne, aga ma ei tulnud selle peale. Näiteks Y hääldub nagu i (yellow) ja U hääldub nagu a (umbrella) jne. Nüüd on mul palju lihtsam Robile tähti selgitada. Selles mõttes on eesti keel ikka sada korda lihtsam. Loed tähed kokku ja ongi sõna :) Inglise keeles käib paras mõistatamine. Kui Robi tähtede kõlad selgeks saab, siis järgmiseks peab ta õppima ära tähekombinatsioonid, mis alati ühtemoodi kõlavad. No näiteks, et "ch" kõlab alati nagu "tš" või "ee" kõlab alati nagu "ii" või "ure" kõlab nagu "ö". Õpetaja soovitas Robertil iga päev natuke kodus kirjutada. Kasvõi ühe lause ja palus, et me Robertit kodus ka õpetas. Lihtsalt sellepärast, et kui neil järgmisel aastal suuremaks kirjutamiseks ja lugemiseks läheb, jõuaks Robi teistega sammu pidada ja ei tunneks ennast õnnetuna, sest koolis peab ikka rõõmuga käima :) Minu meelest nii armas selgitus ja õige ju ka! 

Laupäeva hommikul käisime muidugi jälle Robiga muusikatunnis. Neil on seal nüüd juba päris mitu laulu, mida nad laulavad ja igas tunnis on nad natuke mõnda intstrumenti ka proovida saanud. Robile meeldib seal jätkuvalt. Peale muusikatundi saime Kallega kohvikus kokku ja läksime põnevasse paika nimega Crystal Palace. Crystal Palace sai oma nime tänu ehitisele, mis 1851.aastal toimunud Suure Näituse tarbeks ehitati. Tegemist oli tohtu, 92 000 m2 klaashoonega, mis püstitati Hyde Parki. Hoones esitleti viimaseid Tööstusrevolutsiooni avastusi. Kui näitus läbi sai, siis viidi hoone Lõuna Londonis asuvasse kohta nimega Sydenham Hill, mis tänu kristallpaleele saigi hiljem ümber nimetatud Crystal Palace'ks ja mida tänapäeval selle nime all ka tuntakse. Kahjuks pole uhke hoone praegusel hetkel enam alles, sest see põles 1936 aastal maha. Põhjust sinna kanti minna oli aga kuhjaga. 19.sajandi lõpul hakati maailma eri paigus avastama dinosauruste jäänuseid ja teema oli põnev. Sellest ajendatuna rajati Crystal Palace aeda dinosaurustepark, mis on maailma vanim sellelaadne park. Rajatud 1854 aastal, on pargis esindatud tohutud dinosauruste ja muude eelajalooliste loomade kujud. Dinosaurused ei ole muidugi nii peenekoelised kui tänapäevased kujud ja enamik neist meenutas pigem mõnda imetajat, aga põnev oli sellegipoolest. Park oli kujundatud väikeste tiigikeste ümber, mille ääres looklesid mõnusad jalutusrajad. Pargis oli ka väike loomaaed, aga peale kahe suure sea meil muid elukaid näha ei õnnestunud, sest loomaaeda hakati just sulgema. Crystal Palace'sse sõitsime rongiga, aga tagasi koju otsustasime tulla bussiga. See oli väga hea mõte, sest muidu ei oleks me saanudki teada, et see on üks väga ilus kant, kust avanevad võrratud vaated ühelt poolt Londonile ja teiselt poolt metsatukkadele ja aasadele. Kuna loomaaed jäi nägemata, küla lähemalt uurimata ja Agnes ei saanud oma laupäevase trenni tõttu üldse kaasa tulla, siis tuleb sinna teinekord kindlasti tagasi minna. 

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu. Sooja oli 20 kraadi ringis, nii et Robi lippas ringi T-särgi väel. Mul oli küll kampsun seljas, aga kohati oli sellega isegi palav. Selleks, et ilusast ilmast viimast võtta, otsustasime minna vaatama Londoni lähedal asuvat paleed nimega Eltham Palace. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest tal oli vaja teha ettevalmistusi eelseisvaks tööreisiks Mongooliasse. Kagu-Londonis asuv Eltham Palace kingiti Kunigas Edward II 1305 aastal ja seda kasutatigi kuningliku residentsina kuni 16.sajandini. 1470 aastal lasi toonane kuningas Edwward IV ehitada sinna uhke suure saali, mis on tänase päevani säilinud. Seoses Greenwichi Palee ehitamisega hakati aga Elthami Paleed üha vähem külastama ja nii jäi see 17.sajandi lõpuks üsna rääma ja tänase päevani on sellest kunagisest hiilgavast hoonest säilinud ainult Suur Saal ja sild, mis läheb üle maja ümbritseva tiigi.  Praegune palee on ehitatud suures osas 1930ndatel. 1933 aastal kolis sinna elama Stephen Courtauld koos oma naise Virginiaga, kes lasid Suure Saali restaureerida ja ehitasid sinna kõrvale elumaja, mis oli sel ajal ülimalt moodne ja sisustatud Art Deco stiilis. 1940 aastal sai Suure Saali katus pommitamisel kõvasti kannatada ja 1944 aastal otsustasid Courtauldid sealt ära kolid, kinkides maja Kuningliku Armee Õppekeskusele, mis tegutses seal kuni 1992 aastani. Siis anti maja üle English Heritage nimelisele asutusele, kes hoolitseb maja eest tänaseni. Meile see maja meeldis. Kuigi oli kuidagi veider käia ringi nii moodsalt sisustatud lossis. Kõik oli tõesti väga 30ndad. Hoopis midagi muud, kui oleme harjunud siinsetes lossides nägema. Pole ime, et seal on tehtud mitmeid 30ndatest aastatest rääkivaid filme. Ma ei kujutaks paremat paika sellesse ajajärku jäävate filmide tegemiseks. Kuna praegu on Halloween'i aeg, siis said lapsed Suures Saalis endile ämblikke ja koletisi meisterdada ja lisaks sellele rääkis üks näitleja neile veel õudusjutte. Keset saali oli kirst, kus lebas luukere. Robi oli vaimustuses! Majast rohkem meeldis meile isegi selle ümber olev aed. See oli suur ja sopiline, siin-seal olid mõned lillepeenrad, aga enamasti olid seal lihtsalt erinevad puudesalud. Aiast avanesid võrratud vaated kaugustesse, nii et Robi binoklit kasutades nägime ära isegi Londoni City’s asuva Gherkin’i. Aias tegutses ka väike kohvik ja kohe aia kõrval oli hobuste koppel, kus ligi 10 hobust ringi jalutasid. Jalutasime mööda aeda kohe tükk aega. Päike oli mõnusalt soe ja eks see lisas kogu olemisele veel oma võlu. 

Lastel on praegu koolivaheaeg, mida nad naudivad suure rõõmuga, magades hommikul kella sajani, nii et kui mina kella 14 paiku töölt koju jõuan, on nemad vaevalt paar tundi üleval jõudnud olla :) Neljapäeval lendame Agnese ja Robertiga aga hoopis Milaanosse, külla meie sugulastele, kes seal elavad. Ootame seda reisi juba suure elevusega!  

Palju päikselisi tervitusi!

Sügisesem

Ilm on meil jahedamaks läinud ja mul on selle üle isegi hea meel, sest nüüd saan ma kanda oma imeilusat mantlit, mille ma kevadel ostsin, aga mida ma tänu soojade ilmade varajasele saabumisele vähe kanda olen saanud. Selle mantli kandmine on aga puhas rõõm, sest see näeb maru lahe välja, mida tõestab ka asjaolu, et ei möödu päevagi, mil keegi mulle selle kohta komplimenti ei teeks. Kõige naljakam lugu juhtus kevadel, kui üks noormees, kes töötab müüjana Richmondi rongijaama poes, minult veidi häbelikult küsis, et kust ma küll selle  imeilusa mantli ostsin, et ta pruudil tuleb sünnipäev ja ta tahaks seda talle kinkida. Jagasin siis lahkelt infot. No kas pole lõbus? Praegugi tuleb muie suule, kui sellele mõtlen. 

 

Reede õhtul tegime Kallega mõnusat äraolemist. Jätsime lapsed koju ja läksime alles hiljuti renoveerimise läbi teinud kalarestorani õhtustama. Juba esimene mulje oli väga hea, sest meid tervitas eriti rõõmsameelne ja samas asjalik ettekandjaneiu. Kuuldes meid omavahel rääkimas, uuris, et kust kandis me pärit oleme ja kuuldes, et Eestist lõi ta nägu särama. Tema ise oli pärit Leedust ja ta avaldas arvamust, et kõige toredamad inimesed on pärit just Balti riikidest. Me muidugi nõustusime selle väitega. Ma ei tea, kas just sellepärast või ongi seal restoranis nii kombeks, aga teenindati meid küll lausa võrratult. Ma ei olnud kunagi varem austreid proovinud ja et need seal menüüs nii kaunilt kirjas olid, siis otsustasin oma väikesest aukartusest nende vastu üle saada ja nad ära proovida. Varsti saabuski meie lauda kandik austritega. Neiu selgitas, et nad olid just äsja veel elus olnud ja et nüüd on alanud nende suremise protsess, aga et nad on veel üsna elus. Hmm, päris inimsööja tunne tekkis, kui aus olla. Mulle selgitati väga asjatundlikult, kuidas austrid tuleb kahvliga karbi küljest lahti urgitseda, mida neile peale niristada (sidrunit või tabasco kastet) ja kuidas siis see komplekt endale sisse luristada. Lõhn oli austritel päris mõnus ja meenutas merd. Olen filmides näinud, kuidas inimesed endale austrid sisse lõnksavad, aga mina seda ei suutnud. Suu täitus ebamäärase limase ollusega, mida ma ilma närimata küll alla neelata ei suutnud. Otse vastik ei olnud, aga ma ei kiljunud ka vaimustusest. Pigem olin uhke, et olin neid proovinud. Kuna austrite karbid olid väga ilusad, siis palusin, et need meile kaasa pakitaks. Seda ka tehti ja Robi oli pärast nende üle väga rõõmus. Sellest karpide kaasa pakkimisest tuli mul meelde, et viimasel ajal on hakatud siin propageerima restoranist toidu kaasa võtmist. Mõte on siis selles, et kui oma portsu restoranis ära süüa ei jaksa, siis võiks paluda toit ära pakkida, et sa saaksid selle koju kaasa võtta. Minu meelest on idee suurepärane. Ainuke eemaletõukav asi on väljend, mida siin kasutatakse paki kohta, kuhu toit pannakse. Seda kutsutakse siin millegipärast "doggy-bag" (eesti keeles umbes "kotike koerale"), mis tuleb ilmselt sellest, et tihti viiakse ülejäänud toit koju koerale. Ma muidugi ei tea, kas see nii on, aga ma usun küll, et sellest see nimi võib tulla. Samas kutsutakse niimoodi ka kotikesi, kuhu koera junnid pannakse, et need siis tsiviliseeritult (ideaalse variandi puhul) prügikasti torgata. Mulle tundub, et restoranid peaksid mingi muu väljendi välja mõtlema, et inimesi ärgitada toitu kaasa võtma.

Nädalavahetusel toimus kahe Robi sõbra sünnipäev. Ikka kirikus ja ikka suure kisa ja käraga, nii et ma pikalt neil pidudel ei peatukski. Üks huvitav mäng tasuks aga küll äramärkimist. Igale lapsele anti täispuhutud õhupall, mille laps oma jalge vahele pidi panema ja niimoodi ümber tooli hüppama. Tagasi oma kohale jõudes tuli pall katki istuda. Palli sees oli väike üllatus, mille laps endale sai. Jälle vahva idee, mida kõrva taha panna!

Agnes käis pühapäeval Kew Gardensis loodusest pilte tegemas. Alguses pidime meie ka kaasa minema, aga siis tuli plaanidesse muutus, nii et Ax läks üksi. Tegelikult oli tal selle üle isegi hea meel, sest siis ta sai rahulikult omas tempos ringi jalutada ja kasvõi sada pilti ühest väiksest lillest teha, ilma et keegi tüütaks ja õiendaks, et lähme juba edasi. Pildid said imeilusad ja ma olen isegi natuke heas mõttes kade. Ma olen alati veidi kade, kui keegi midagi ilusat pildile saab. Üks Axi tehtud paljudest fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks.

Meie Kalle ja Robiga läksime aga sel ajal, kui Agnes loodust imetles, Robertile uut kirjutuslauatooli ostma. Vanaga juhtus piinlik lugu. Istusime selle lihtsalt katki. Ma kahtlustan, et põhisüüdlane olen mina, sest istusin õhtuti selle, ilmselgelt lastele mõeldud, tooli peal ja lugesin Robile unejuttu. Ühel hetkel tool enam üheski muus asendis, kui ainult kõige madalamas, ei püsinud ja nii ei saanud Robi oma laua taga enam ei joonistada ega kirjutada. Tuli osta uus tool. Läksimegi pühapäeval seda ostma, aga et päev oleks veidi huvitavam, kui lihtsalt poeskäik, siis otsustasime enne poodi minekut põigata läbi Boston House nime kandvast majast. See asub Ealing Broadway lähistel. Kodulehe andmetel pidi saama maja ka seest uudistada, plussiks seda ümbritsev ilus park. Kodulehe andmed osutusid aga väga vananenuks, sest majja me sisse ei pääsenud. Piilusime aknast ja avaneva vaatepildi järgi otsustades polnud seal juba väga ammu keegi käinud. Kõik paistis vana, väsinud ja tolmune. Paras õudusfilmi võtteplatsiks. Väljast oli maja päris kena. Pargis kasvasid tohutu suured okaspuud, mille nime ma kahjuks ei tea. Võimsad olid need igatahes küll. Robile seal pargis millegipärast väga meeldis, nii et ta kihutas aina ringi ja küsis, et ega me ometi veel ära minema ei pea. Meil polnud kiiret. RIngi jalutades nägime silti, mis juhatas loodusrajale. Läksime uurima, kuhu see viib. Jalutasime läbi võsa, ühel pool kätt loksumas suhteliselt sogase vee ja kahtlase aroomiga oja. Kulus vaevu viis minutit ja äkitselt olime jõudnud tohutu suure silla alla, mida mööda vurasid neljas reas autod. Loodusrada oligi läbi saanud :) Peagi lahkusime ka pargist ja võtsime suuna tooli-poe poole. Otsustaime bussiga mitte minna, sest ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Avastasime enda jaoks sellel teel kaks uut parki, millest üks kandis toredat justkui eesti keelset nime "Lammas Park". Tooli saime ka ostetud. Võtsime kohe suurema ja uhkema, nii et kogu pere võib sellel (muidugi kordamööda) istuda. Robi on sellest nüüd nii suures vaimustuses, et teeb vabatahtlikult õhtuti koolitööd. Me ei ole teda tegelikult eriti sundinudki, aga vaatan, et vist ikka peab natuke ärgitama. Muidu on ju tal endal koolis paha tunne, kui ei oska nii hästi, kui teised. Eile oli tore juhus, kus Robi läks Agnese tuppa vaatama, et mis Agnes teeb. Robile meeldib väga Axi toas käia, sest ta ütleb, et Ax teeb kogu aeg põnevaid asju. Eile, kui Robi Agnese juurde läks, õppis Ax just parajasti prantsuse keelt ja nähes Robit ütles talle "Bonjour!", mille peale Robi ole kohe vastanud "Bonjour!". Ax oli küsinud: "Ça va?" (kuidas sul läheb?) ja Robi oli hoobilt vastanud "Ça va bien!" (mul läheb hästi!) Nii äge! Kui nii edasi läheb, siis on varsti Axil ja Robil oma salakeel. 

Lõpetuseks jagan teiega ühte nippi, mida Agnes kooli bioloogiatunnis õppis. Kui puuvili ei ole päris küps, siis tuleb see panna banaani ja õuna vahele seisma. Banaan ja õun pidid eritama mingit sellist ainet, mis paneb teised puuviljad küpsema. Tegin seda kuuldes kohe ka katse. Meil olid ostetud neli mangot, mis kõik olid üsna kõvad. Panin neist kaks koos banaani ja õunaga taldrikule seisma, kaks ülejäänut jätsin aga niisama seisma. Paari päeva pärast olid banaani ja õunaga koos olnud mangod suussulavalt küpseks saanud, samas kui teised kaks olid endiselt kõvad. Proovige järele!

Kallistan teid kõiki!