Kodukontor

Pungad puhkevad

Korraldasin tööl asjad nii, et alates tänasest töötan teisipäeviti kodus. Elagu internet ja serverid, kuhu pääseb ligi kust iganes! Nüüd käin kontoris ainult kolmel päeval nädalas, mis on minu meelest ideaalne. Enamus minu töökaaslasi käibki kolm korda nädalas tööl, ainult mina ja tegevdirekor olimegi ainsad, kes igal tööpäeval kohal olid. Reedeti on meie kontor alati suletud, mis on muidugi eriti mõnus. Tööl olen ma muidugi ka täna, aga kuna kogu aeg midagi olulist teha pole, siis ma saan samal ajal näiteks pesu pesta, maja koristada, õues lehti kokku riisuda või näiteks seda blogilugu kirjutada. Mulle sobib hästi!

Reedel olime taas kultuursed ja käisime Roberti ja Agnesega vaatamas muusikali Võlur Oz. Lugu põhineb L.Frank Baumi romaanil ja muusikaliks on selle seadnud Andrew Lloyd Webber. Välja tuli see muusikal alles märtsis 2011, nii et tegemist on väga värske etendusega. Robi oli koolis seda etendust näinud ja kui me hakkasime otsima, et mida me vaatama võiks minna (parajasti oli käimas sooduspiletite kampaania), siis arvas Robi kohe, et tema tahaks minna kindlasti Võlur Ozi vaatama. Meil polnud Axiga selle vastu midagi, nii et mõeldud-tehtud. Lugu rääkis ühest tüdrukust, kes polnud oma koduse eluga rahul ja ihkas minna kuhugi kodunt kaugle, teisele poole vikerkaart. Ühel ööl, kui oli hirmus äike ja torm, lendaski ta võlumaale, kus tal tuli võita kuri nõid, et pääseda Oz’i linnas elava võluri juurde, kes ta tagasi koju lennutaks (sest kodunt kaugel olles tundis neiu äkitselt suurt koduigasust). Teekaaslaseks leidis ta endale hernehirmutise, kes ihkas aju, roboti, kes soovis südant ja lõvi, kes vajas võlurilt julgust. Kõige lahedam tegelane oli üks väike valge koer, kes tüdrukuga kogu etenduse vapralt kaasa tegi ja oma osa väga hästi mängis. Pärast tuli välja, et neid koeri oli tegelikult kaks, sest kui me teatrist välja tulime, siis nägime neid koeri kodu poole sibamas. Etendus oli väga kiftilt üles ehitatud. Lisaks headele lauludele, oli seal mürtsu ja tulevärki, nõiad ja tohutu suured nahkhiired lendasid pealtvaatajate peade kohal ja kõige lõpuks sulas kuri nõid meie silme all ära. Täielik silmapete, mis oli nii peenelt korraldatud, et no jäigi täpselt selline mulje, et nõid sulas otse lavale ära. Vahepeal lasti lava ette läbipaistev võrk, millele näidati projektoriga, kuidas äike möllas, majad lendasid jms. Tohutu efektne ja äge! Lõpp oli muidugi südantlõhestavalt kaunis ja ilus. Ma ei kanna tavaolukorras prille, aga teatris kasutan neid alati. Sellepärast olin ma enda peale kohutavalt pahane, kui avastasin, et olin prillid koju unustanud. Õnneks sai aga teatris endale 1 naela eest laenutada binokli, millega oli väga mõnus aeg-ajalt laval toimuvat vaadata või siis vaheajal inimesi piiluda ;) Etenduse lõppedes aplodeeriti maruliselt ja kutsuti hõigete saatel näitlejad veel mitu korda lavale tagasi. Eriti vahva oli aga see, et orkester ei lõpetanud mängimist ka siis, kui saal juba valgeks läks ja rahvas ära hakkas minema. Nemad mängisid aina edasi, nii et jäime veel natukeseks isegi seda kontserti kuulama. Mängiti väikseid jupikesi etenduses kõlanud lugudest, nii et koju minnes ümisesime kõik laulda. Jäime oma teatrikülastusega väga rahule ja soovitaks seda etendust kõigile, kellele muinasjutud, mürts ja möll meeldivad :)

Agnes käis pühapäeval taas oma filmindusklubis. Seekord vaatasid nad üle eelmisel korral tehtud intervjuude lõigud ja arutasid, kuidas neil oli läinud. Kes ei mäleta, siis eelmisel korral intervjueerisid nad Eesti jõululaadale tulnud tähtsamaid tegelasi ja Axile langes osaks õnn küsitleda ühte it-meest. Axi tehtud intervjuud vaadates olid asjatundjad öelnud, et it-mees oli Agnese jaoks paras pähkel. Teadupärast pole itimehed just suured jutumehed ja lisaks sellele oli Agnes veel tema küsitlemiseks liiga noor ja tagatipuks veel vastassoost ka, mis teeb sellise tegelase intervjueerimise eriti keeruliseks. Agnesel oli seda kommentaari kuuldes hea meel, sest pärast seda intervjuu tegemist tundis ta ennast ikka üsna kehvasti. Nüüd tuli aga välja, et asi polnudki ainult Axis ja et tegelikult oli ta väga tubli olnud.  Järgmine kord saavad nad kokku 25.veebruaril, kui toimub Eesti Vabariigi aastapäeva üritus. Agnesel on siis väga oluline roll hoida silm peal sellel, et kõik intervjuud saaksid toimuma õigel ajal, et kõik inimesed oleksid õigel ajal just täpselt seal, kus nad olema peavad ja vastutama üldse asjade igakülgse sujumise eest. Päris vastutusrikas ülesanne. Ax ootab juba põnevusega!

Lisaks Olümpiale, valmistub London veel teiseks suureks peoks, milleks on Kuninganna Elizabeth II valmitsemisaja 60.aastapäev. Suursündmus leiab aset 5.juunil ja selleks on rahvale antud suisa vaba päev. Ja et pidu veel eriti pikk saaks, siis on tavaliselt mai viimasel esmaspäeval olev püha tõstetud nädala võrra edasi, 4.juunile, mis teeb kokku neli vaba päeva! Oodata on jälle tänavapidusid, paraade ja muid toredaid ja lõbusaid üritusi. Osaleme kindlasti! Elagu Kuninganna!

Soojade soovide ja kuumade kallistustega!

Hambutu

Paar nädalat tagasi tormas kogu Robi klass tundide lõppedes klassist välja, kõigil näod suurest vaimustusest õhevil. Nad ei jõudnud ära rõõmustada uudise üle, mille nende õpetaja oli neile äsja öelnud - neile oli antud kodune töö! Milline vedamine!? Ma ei kujuta ette, mida õpetaja neile öelnud oli või kuidas ta nad nii elevusse ajas, aga igatahes oli seda kohutavalt armas ja samas ka naljakas vaadata. Agnes nägi suurt vaeva, et Roberti elevust nähes mitte naerma hakata. Ta ise millegipärast koduste tööde üle eriti just ei rõõmusta. Töö, mis Robi nii elevusse ajas, oli kirjatehnika. See on iseenesest päris huvitav, sest nad on juba tükk aega kirjutamisega tegelenud, aga alles nüüd võeti ette õpetada lastele, kuidas tähti tegelikult õigesti ja ilusti kirjutada tuleks. Kuigi töö tuli esitada alles reedeks (see anti teisipäeval), siis Robi ei kannatanud oodata ja maalis juba samal õhtul tähed valmis. Tulemus sai minu meelest väga ilus ja kui me töö tagasi saime, siis oli ka õpetaja tunnustava kommentaari vihikusse kirjutanud. 

Eelmisel neljapäeval toimus iga-aastane Focuse uue aasta pidu. See on juba traditsiooniks saanud üritus, kuhu tuleb alati palju rahvast - Focuse liikmed, nende sõbrad ja lisaks neile ka Focuse sponsorid ja muidu olulised tuttavad. Melu oli suur. Esimese tunni olin tervitaja rollis, võttes vastu kõiki saabuvaid külalisi ja juhatades neid edasi. Mulle meeldis see amet, sest nii sain näost-näkku tuttavaks paljude inimestega, kes seni vaid virtuaalses emaili-maailmas eksisteerisid. Hiljem vahetasime kolleegiga rollid ja nii sain ka mina peomelust osa. Juhtusin rääkima ühe naisega, kes alustuseks mainis, et ta on Ameerikast. Jutt läks edasi ja tuli välja, et ta oli alles üsna hiljuti kolinud Londonisse Pariisist, kus ta oli kolm viimast aastat elanud. Uurisin, et kumb linn talle rohkem meeldib ja ta leidis, et vist ikka London, aga kuna Pariisis saab ta  rääkida oma emakeeles, siis on see linn ikka justkui südame küljes kinni. Olin hetkeks kerges segaduses, sest pidasin teda ameeriklaseks (kuigi natuke veidra aktsendiga ameeriklaseks). Hetke mõtteid kogunud küsisin, et kas ta on siis pärit Kanadast? See küsimus tõi tema näole suure naeratuse. Ta pidi tõesti Kanadast pärit olema. Minu meelest üsna kummaline, et ta alguses ütles, et ta on Ameerikast. Võib olla ta arvas, et ma pole Kanadast kuulnud. Kui aus olla, siis ega ma enne sellest riigist väga palju ei teadnudki. No ma teadsin, kus see asub, et seal on üsna jahe, et seal elavad jääkarud, et Kanadas on palju vahtrapuid ja et seal toodetakse palju vahtrasiirupit. Nüüd aga tean sellest riigist palju rohkem, sest loen just parajasti Ene Timmuski kirjutatud raamatut Minu Kanada, kus lisaks eestlaste tegemistele Kanadas saab teada ka palju huvitavaid fakte ja lugeda toredaid lugusid Kanada riigi kohta. No ja kuna ma seda raamatut loen, siis oli mul kohe väga hea seda ka sellele prouale mainida. Oi, me saime kohe suurteks sõpradeks :) Ta rääkis mulle, et ta on pärit Quebecki linnast, kus on suur prantslate kogukond ja kus linn on justkui pooleks lõigatud. Jalutad ühel pool linna, oled justkui Prantsusmaal, jalutad teisel pool, oled justkui Inglismaal. Märkisin, et sain oma raamatust teada, et Kanadas ollakse väga tolerantsed ja erinevalt USA-st ei üritata kogu elanikkonda ühte patta panna ja kõigist ühesuguseid kodanikke vormida. Inimestel lastakse olla nii nagu neile meeldib ja hinnatakse eripära. Selle avalduse peale sattus minu uus kanadalannast sõbranna suurde hoogu ja ütles, et tõesti nii ongi! Ta rääkis, et nad olid perega kolinud Philadelphiasse ja lapsed läksid muidugi kohalikku kooli. Ta oli vahel lõunapauside ajal käinud kooli sööklas vabatahtlikuna abiks toitu jagamas ja kui ta oma lastega oli prantsuse keeles rääkinud, olid lapsed silmad maha löönud ja palunud emal inglise keeles rääkida, sest neil olevat häbi prantsuse keeles rääkida. Linda (nii oli kanadalanna nimi) ütles, et tal on hea meel, et nad USAsse väga kauaks ei jäänud, sest muidu oleks tema lastest kindlasti ameeriklased saanud. Iga hommik koolis oli alanud lipu heiskamise ja hümni üürgamisega ja igal sammul oli neile pähe raiutud, kui hea ja uhke on olla ameeriklane. Ma ei arva, et oma riigi üle ei tohiks või ei peaks uhkust tundma, aga selline propaganda ja rusikas püsti riigi ülistamine tundub mulle küll väga kummaline.

Focuse pidu kestis peaaegu ettenähtud ajani, sest leppisime juba enne omavahel kokku, et peale teatud kellaaega enam veini juurde ei vala ja uusi vestlusi ei alusta. Meie peod kipuvad alalõpmata liiga pikale veinma. Seekord saatsime viimase külalise teele ainult pool tundi peale välja kuulutatud ürituse lõppu, nii et päris  hästi. Robile mõeldes pakiti mulle kaasa suur hulk õhupalle, mis meie peosaali olid kaunistanud, nii et läksin koju nagu mõni lõbus õhupallikaupmees. Robert oli hommikul ärgates ja palle märgates väga õnnelik ja Agnes imes meie kõigi rõõmuks pallidest välja sinna alles jäänud heeliumi ja luges meile peenikese häälega raamatut ette. Lõbu oli laialt!

Reede õhtul tuli meile külla sõber Julia, koos oma tütre Lauraga. Tihti juhtub nii, et külla tulnud sõpradel jääb Richmond sootuks nägemata, millest on maru kahju, sest Richmond on minu meelest hiiglama armas koht. Selleks, et seekord nii ei juhtuks, võtsime pühapäeva päeval ette jalutuskäigu Richmondist Twickenhami, kuhu viib tore jõeäärne kõnnitee. Tuul oli küll suur, aga et päike paistis, siis oli väga mõnus jalutada. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja astusime läbi Orleans House nimelises majas olevast väiksest kunstigaleriist ja lõpetasime oma retke Twickenhamis asuvas pubis Fish & Chips'e süües. Õigupoolest sai kala ja kartulit süüa kõigest Laura, sest selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli see populaarne roog juba otsakorral, aga ega teisedki nälga ei jäänud. Pubis oli hulgaliselt mehi, kes mingit jalka matši vaatasid ja aeg-ajalt häälekalt oma lemmikutele poolehoidu üles näitasid, mis tekitas väga lahedat melu. Õhtul läksime aga Royal Albert Hall'i Cirque du Soleil'i etendusele. See etendus toimus mõni aeg tagasi ka Tallinnas, Saku Suurhallis, aga õnneks ei olnud Julial ja Laural tookord mahti seda vaatama minna, nii et nüüd saime kõik koos etendusele minna. Nagu nimestki aru võib saada, siis on tegemist tsirkusega. Vahe tavalise tsirkusega on see, et loomi etenduses ei ole ja nende asemel esinevad peadpööritavate trikkidega kõiksugu akrobaadid, rulluisutajad jms hulljulged inimesed. Klounid olid täitsa olemas, aga nad ei kandnud tavapärast punast nina ja tegid natuke peenemat huumorit kui lihtsalt jalaga tagumikku ja potiga pähe. Lõbus oli! Etendus algas tegelikult päris hirmuäratava vahejuhtumiga. Käimas oli päris esimene etteaste, kus suur hulk konnadeks ja sisalikeks riietunud inimesi batuudilt üles hüpates kaelamurdvaid akrobaatilisi numbreid tegid. Äkitselt kukkus aga üks "konn" nii õnnetult alla, et jäi poolenisti batuudi ja poolenisti põranda peale ja jäi sinna liikumatult lebama. Kohe jooksid sündmuskohale mitmed musta riietatud turvamehed, show peatati, tuled pandi põlema ja mõnigase sebimise peale viidi vaene "konn" lavalt ära. Paistis, et ta natuke ikka liigutas ennast, nii et vast ta jäi ikka ellu. Mõne ribi võis ta aga murda küll. Hirmus vahejuhtum, mis segas natuke ülejäänud etenduse nautimist, sest kogu aeg oli hirm nahas, et äkki keegi kukub veel alla. Õnneks ei kukkunud. Kogu show oli ülesehitatud tohutu andekalt, kostüümid olid võrratud, meeleolu loodi erineva muusikaga, vahepeal tehti nalja, siis olid jälle peadpööritavad trikid ja kõike seda täiendasid lavapõrandale projektoriga saadetavad erinevad looduspildid. Robile meeldis kõige rohkem osa, kus kaks klouni olid jäänud mootorpaadiga justkui merele lõksu ja kuidas siis tohutu suured haid nende paadi ümber ujusid. Haid polnud muidugi päris ja olid lavale näidatud kõigest projektoriga, aga need nägid tõesti väga ehedad välja. Royal Albert Hall oli juba iseenesest ka vaatamist väärt oma tohutu suure ringikujulise saali, mitmete restoranide ja baaride ja pikkade koridoridega. Kuna saal oli peaaegu välja müüdud, siis ma olin etenduse lõppedes valmis juba pikkadeks järjekordadeks väljapääsude juures, aga meie kõigi suureks rõõmuks järjekordi ei esinenudki. Royal Albert Hall'il on lihtsalt nii palju väljapääsusid, et mingeid ummikuid ei tekkinudki. Väga mõnus! Sinna võiks teinegi kord mõnda etendust või kontserti vaatama minna. 

Robi on meil nüüd hambutu. Eelmisel nädalal tuli tal eest juba teine hammas ära. Õnneks on tal all juba kaks uut hammast olemas, nii et sahtel päris tühi ikka pole. Minu meelest on sellised hambutud lapsed tohutu armsad. Palun vahel Robit, et ta naerataks ja rohkem polegi vaja, et endal ka tuju heaks läheks.

Rõõmsate tervitustega!

Kingamöll

Agnes kiirustas täna juba kella kaheksaks kooli. Tavaliselt algavad tal tunnid kell 8.25. Põhjus, miks ta nii vara kooli läks oli selles, et alates tänasest toimub iga teisipäeva hommikul koolis trenn nimega "Fit for ski" ehk eesti keeles "Suusasõiduks supervormi". Ax läheb veebruaris toimuval vaheajal kooliga nädalaks ajaks Itaaliasse Bardonecchia’sse suusatama ja sellepärast neid vormi aetaksegi. Eelmisel neljapäeval toimus koolis lapsevanematele suusareisi tutvustav koosolek. Kõik on ette-taha ära tehtud. Hind (mis on üsna kallis) sisaldab kõike alates sõidust, suusavarustusest ja söögist ja lõpetades elukindlustusega. Laiali on jagatud isegi nimekiri asjadest, mis kaasa tuleb võtta. Nimekirjast ei puudu suusariiete ja sokkide loetelu kõrvalt ka meeldetuletus võtta kaasa IPodid, IPadid ja muu meelelahutus pikaks bussisõiduks. Itaaliasse sõidavad nad bussiga, sest nii tuleb odavam ja nii ei ole ka võimalust, et keegi lennujaamas ära kaoks või pagasiga sekeldustesse satuks. Iga hommik algab rikkaliku hommikusöögiga, millele järgneb kaks tundi suusatamist. Seejärel lõunapaus ja õhtupoolikul veel kaks tundi mäel. Õhtud on sisustatud erinevate üritustega alates stiilipeost ja lõpetades kinoõhtuga. Ma ütlesin Axile, et see reis tundub tulevat nii äge, et ma tahaks hea meelega isegi sinna minna. Ehk on Agnes nii armas ja on nõus peale reisi külalisblogijana oma reisist loo kirjutama :)

Kalle kinkis mulle jõuludeks IPod Nano. See on selline imepisike muusika kuulamise vidin. Lisaks muusika kuulamisele on sellel vidinal ka funktsioon, millega sa saad vaadata, kui palju samme sa oled teinud, kui pikka maad kõndinud ja kui palju kaloreid kulutanud. Panin selle ühel hommikul kodunt välja minnes tööle ja ei uskunud oma silmi, kui ma koju jõudes avastasin, et olin märkamatult läbinud 9 km! Ma teadsin, et minu igapäevane marsruut kodu-kool-rongijaam-rongijaamast tööjuurde ja siis samamoodi kogu tee tagasi, on üsna pikk jalutuskäik, aga et lausa 9 kilomeetrit, see tuli ikka suure üllatusena. Lahe! Kaloreid kulus ka 350, nii et lõuna kohe tasa teenitud :) Kuna ma reedeti tööl ei käi, aga kõndimata ei tahtnud ka jätta, siis läksin kaltsukatuurile. Ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Eestis elades meeldis mulle kaltsukates käia. See on natuke nagu jahil käik, sest sa ei tea iialgi, mida eest võid leida ja oled maru õnnelik, kui odava hinnaga midagi omapärast ja ilusat leiad. Siin ma ei ole eriti kaltsukates käinud, olen neid ainult oma hilpudega varustanud. Enamus siinseid kasutatud asjade poode on mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, mis tähendab siis seda, et asjade müügist saadud tulu läheb mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Igal laupäeval, kui me Robiga tema laulutundi sõidame, vaatan ma bussiaknast põnevusega pikka rivi kaltsukaid, kuhu ma kunagi ei satu. Reedel võtsingi nõuks sinna jalutada. Neid oli seal lausa viis tükki reas. Igaüks isemoodi. Üks oli üsna kole ja haises nagu mõni Eesti keldrikaltsukas ja sinna ma ei tahtnud minna. Mulle meeldib, kui asjad on ilusti puudele riputatud ja vidinad kenasti riiulitel. Suurt saaki ma ei saanud, aga ega see polnudki eesmärk. Lahkusin 2 naelase orhideepoti ja sama kalli käsitöö kaelakeega ja läbitud kilomeetreid kogunes koju jõudes 10 :) 

Laupäeval oli meil imeilus ilm. Sooja oli paar kraadi ja päike paistis. Agnes veetis terve päeva võrkpallivõistlustel, kus neil eriti hästi ei läinud. Meie Robiga läksime hommikul muusikatundi ja pärast seda saime Kallega kohvikus kokku. See on meil muutunud juba traditsiooniks, et me alati peale muusikatundi kohvikus kohtume. Kuna ilm oli nii ilus, siis otsustasime minna jalutuskäigule Thamesi äärde. Sõitsime bussiga Hampton Court Palace juurde ja jalutasime sealt mööda jõe äärt Kingstonisse. Mõnus oli jalutada. Tuult ei olnud ja päike soojendas põski. Olen hakanud juba päikesekaitsega kreemi kasutama, sest ma ei taha, et nägu päikest saaks. Aastad tagasi Egiptuses käies läksin päikesega nii liiale, et sain endale suured tumedad pigmendilaigud silmade ja nina alla, nii et käisin ringi justkui pruunide vuntsidega. Hoidsin küll edaspidi pidevalt 50 faktoriga päikesekreemi käepärast, et vajadusel pigmendilaikudele panna, aga ikka olid nad olemas. Alles eelmisel aastal sain neist lahti ja seda tänu ühele spets kreemile, mis on mõeldud just tumedate pigmendilaikude ära hoidmiseks. Keda huvitab, siis võin kreemi täpse nimetuse ka üles otsida. Jõe äärt mööda jalutades jõudsime pargini ja otsustasime natuke lõigata ja läbi pargi minna. Tuli välja, et see polegi tegelikult päris park vaid hoopis golfiväljak, mis on avatud kõigile huvilistele. Ole ainult mees ja vea varustus kohale. Huvilisi oli väga palju, nii et jalutades tuli hoolega jälgida, et kiiresti tuhisevate golfipallidega pihta ei saaks. Peale golfimängijate kolas seal ringi ka palju hirvi. Tänu oma sügisesele intsidendile isahirvedega, ma neile enam väga lähedale ei kipu. Õnneks ei olnudki vaja neist ringiga mööda minna, sest Kalle tundus neile liiga vägeva vastasena ja nad jooksid meie lähenedes kabuhirmus eemale. Uhked on nad küll oma tohutu suurte sarvedega. Ei kujuta ette, kuidas nad neid üldse kanda jõuavad. Pargi servas oli väike tiigike, mille kaldal askeldas oma 15 vanameest. Eemalt ei saanud kohe arugi, et mida nad seal teevad. Veidi lähemale jõudes nägime, et neil oli käimas tihe puldiga juhitavate purjekate võistlus. Igal mehel olid käed peidetud spetsiaalsetesse pika varrega kinda taolistesse kätesoojendajatesse, et kätel külm ei hakkaks. Kõigil olid käes kaugjuhtimispuldid, mille abil nad purjekate tüüri ja purje liigutasid. Mootorit neil paatidel polnud. Finishijoonel pandi tulemused kirja. Paistis, et see oli päris tihe rebimine. Vaatasime veidi seda etendust pealt ja leidsime, et väga vahva ajaviide. Ära minnes kuulsime mehi arutavat, et teeks ühe võistluse veel ja läheks siis pubisse. Ei tea, kas õlled tegi välja kaotaja? Meie jalutasime aga edasi ja jõudsime peagi Kingstonisse. Peale rahulikku jalutuskäiku tundus sealne inim-möll lausa häiriv. Kuna Kingstonis asub suur kaubanduskeskus ja palju muidki poode ja et allahindlused on kohe-kohe lõppemas, siis oli laupäeval seal lausa meeletult palju rahvast. Suutsime enamikest poodidest külma kõhuga mööda minna, aga meie lemmik kingapoe Clarks'i aknal ilutsev silt, et allahindluse protsent on suisa 70, kõlas liiga kutsuvalt, et sellest mitte välja teha. Sellest sai alguse meie ajaloo suurim kingaostu nädalavahetus. Kui sa saad ikka täisnahast saapad 25 naelaga ja kingad veel kümme naela odavamalt, siis oleks ju patt need ostmata jätta. Kahjuks oli Agnes laupäeval võistlustel, nii et ta ei saanud meiega kingamöllus osaleda. Sellepärast pidimegi pühapäeval uuesti poodi minema. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et Agnes proovis kingi vist küll oma tund aega järjest. Poesell oli nii kena ja tõi muudkui naeratades uusi paare lagedale ja Agnes aina valis ja proovis ja otsustas. Clarks on umbes nagu Ecco. Nad teevad väga mugavaid ja jalasõbralikke jalanõusid ja justnagu Ecco'gi, olid veel paar aastat tagasi Clarksi kingad ääretult koledad. Viimase aasta jooksul on aga toimunud tohutu muutus nende valikus, sest lisaks mugavusele näevad need nüüd veel head välja ka. Uurisin ükskord poest, et mis ometi juhtunud on ja sain teada, et nad olid disaineri välja vahetanud. Vaat siis. Tuleb välja, et mugavaid kingad ei peagi alati imekoledad välja nägema. Meie pere sai nädalavahetusega igatahes 11 paari jalavarjude võrra rikkamaks :) Kingamöllust tuli võitjana välja Ax, nelja paariga, mina jäin teiseks kolmega ja poisid esinesid tagasihoidlikult - kumbki kahe paari uute jalatsitega. Oh elu elukest, kui tore see on, kui sul on palju uusi kingi :) 

Roberti saagist poole moodustasid uued punased tossud. Uusi tosse oli tal vaja eelkõige sellepärast, et eile oli Robil koolis esimene jalgpalli trenn. Robi on päris osav jalgpallur, aga enne pole ta trenni minna tahtnud. Kui detsembris koolist kiri tuli, et jaanuaris alustab jalka trenn, siis tundis Robi, et õige aeg on käes ja palus mul nimi kirja panna. Oh, ta oli elevuses! Ta pole vist kunagi nii rõõmsalt kooli läinud, kui eile. Minu jaoks on selle trenni korraldus väga mugav. Treener tuleb peale tundide lõppu lastele klassi järele ja viib nad kooli spordiväljakule, kus trenn toimub. Nii, et mul tekkis kohe ekstra tund vaba aega, sest tavapärase 3.20 asemel saan Robile järele minna alles 4.30. Läksin ikka natukene varem ja sain ka veidi näha, mis seal trennis tehakse. Kuigi trenn on mõeldud nii tüdrukutele, kui ka poistele, siis tüdrukuid oli ligi 40 lapsest ainult paar. Treenereid oli kaks. Üks oli keskmist kasvu, ca 35 aastane valgenahaline mees ja teine suur ja turske, kiilakas tumedanahaline meesterahvas. Vanuste ei oskagi öelda. Võis olla 30-45. Ta jättis kuidagi väga hea mulje. Sel ajal, kui mina seal olin, oli neil käimas teatevõistlus, kus kõik poisid korda-mööda üle väljaku triblasid. Kahjuks ei ole Robi koolil muruväljakut. On kõigest asfaltplats, mis on minu meelest üsna nukker, aga no mis sa teed. Kui Robi jalgpallist edaspidigi nii vaimustatud on nagu eile, siis võime ta ju panna mõnda natuke proffesionaalsemasse trenni. Hetkel olen ma selle trenniga igatahes küll väga rahul. Ja Robert ise ka :)

Kevadet südamesse!

Härra Kes

Head uut aastat! Ma pole veel päris kindel, kas see saab olema meie blogi viimane aasta või mitte. On väike võimalus, et jääme Londonisse veel üheks lisa-aastaks. See otsus peaks tulema lähiajal, nii et eks ma annan siis teada. Tuleb see otsus, siis milline tahes, küll ma selles juba häid külgi leian :) Mõnes mõttes oleks väga lihtne siia jääda, sest kõik toimib. Lapsed käivad koolis, meil Kallega on töö, mis meile meeldib ja et suurem osa Suurbritanniast on endiselt veel läbi käimata, jääks meil rohkem aega seda teha. Eestis on aga kodu ja armsad inimesed. Samas pole seal meid ootamas ükski töökoht. Lastel on küll kooli-ja lasteaiakoht olemas, aga eks see tagasi harjumine võtab ka aega. Eks igal asjal on omad head ja vead, nii et ei jäägi muud üle kui öelda "Elame, näeme!"

Meie jõulupuhkus Eestis oli väga tempokas ja tore. Kahju ainult, et lund nii vähe näha sai. Viimasel kahel aastal on ju Eestis olnud suisa lumeuputus, nii et olime juba jõudnud ära unustada, mida tähendab üks hall ja pime sügis. Kui me lennujaamast kodu poole sõitma hakkasime, siis Robi lausa küsis, et miks see Eesti küll nii kole on. Tagasi Londonisse jõudes tundus siin kõik kohe eriti roheline olevat. Eks see talv on siin ka eriliselt soe olnud. Sain päkapikkude käest jõuluks termomeetri. Siin pole seda muide üldse lihtne leida. Termomeetreid müüakse küll, aga nendega saad vaadata ainult sisetemperatuuri. Päris veider. Mind küll eriti ei huvita, kui palju mul toas sooja on. Tunnen seda nagunii omal nahal ja kui on külm, siis panen kütte sisse. Uus termomeeter näitab õnneks ka õuesooja/külma ja lisaks sellele saad veel vaadata, mis on olnud kõige soojem ja kõige külmem temperatuur. Uskuge või mitte, aga alates laupäevast, mil me oma termomeetri näidud ära nullisime, on kõige külmem temperatuur olnud +7 kraadi ja kõige soojem +13 kraadi. Ikka kohe päris kevad! Roosid ja krookused õitsevad, kuskil olla nähtud juba isegi nartsisse ja siin-seal on mandlipuud õites. Linnud laulavad hommikuti nii kõvasti, et varsti pole vist äratuskella vajagi. Küll mulle meeldib, kui kevad varakult tuleb. 

Laupäeval käisime Roberti soovil vaatamas näitust Dr Who Experience. Doctor Who (Härra Kes) on siin väga popp, aga et muu maailm ei tea temast suurt midagi, siis selgitan lähemalt, millega tegu on. Dr Who on tegelane BBC ulmelisest teleseriaalist, mis on olnud eetris juba alates 1963 aastast peale. Ta on mees, kes rändab ajas edasi ja tagasi oma masinaga, mida kutsutakse Tardis ja mis näeb väljast välja nagu 1963 aastal kasutusel olnud Londoni sinine politsei-putka. Putka on just 1963 aastal kasutusel olnud politsei-kioski välimusega, sest just sellel aastal tehti esimene seeria sellest seriaalist. Dr Who seikleb mööda universumit, kohtudes aeg-ajalt ajalooliste tegelastega, sattudes ajalooliste sündmuste keerisesse või tormab ta hoopis tulevikku, et seal mõni asi korda ajada. Igas osas tuleb Doctoril lahendada mõni keerukas, ootamatuid pöördeid võttev ülesanne, kus tuleb aidata hätta sattunud inimesi, päästa tsivilisatsioon ja võidelda kurjusega. Igas osas on kõvasti veidraid tegelasi ühelt või teiselt planeedilt, kellega Dr Who'l tuleb rinda pista. Tegemist on ühesõnaga ühe tõelise ulmekaga. See seriaal pidi olema lausa ära märgitud Guinessi Rekordite Raamatus, kui kõige pikemat aega jooksev ulme-seriaal. Kokku on Dr Who'd mänginud 11 erinevat näitlejat ja lood on ajaga muutunud, aga põhiteema on ikka sama. Kogu eelneva jutu põhjal pole vist raske arvata, miks see seriaal Robile nii väga meeldib. Sügisel, kui kõige uuemad osad eetris olid, oli igal laupäeva õhtul meie püha kohus istuda teleka ette, et vaadata järjekordset Doctor Who osa. Robi elaski peaaegu laupäevade nimel ja luges, mitu ööd veel magada tuleb enne, kui uut osa näha saab. Hetkel uusi osasid filmitud pole ja eetrisse ei ole neid oodata enne selle aasta sügist. Õnneks on olemas aga selline tore näitus nimega Dr Who Experience. Käisime seal Robiga kahekesi juba sügisel ja alates sellest käigust peale on Robi nagu udu peale käinud, et tema tahab ikka Axile ja issile ka näidata, kui äge koht see on. Laupäeval siis võtsimegi selle käigu ette. Kõik see on väga põnev. Enne näitusesaali minekut juhatatakse seltskond giidi saatel läbi seikluse. Algab kogu üritus lühikese filmi vaatamisega, mille järel tekkib äkitselt ekraanile pragu, sein avaneb ja seltskond juhatatakse ruumi, mis on täis igasugust vana kola. Rääkiv pea hakkab tutvustama erinevaid eksponaate, kui äkitselt tuleb eetrisse Dr Who ja teatab, et ta on kinni püütud ja palub kõigi kohalolijate abi enda päästmiseks. Äkitselt ilmub kardina tagant nähtavale kuulus politsei-putka. Selle uksed avanevad ja kõik astuvad Tardisesse. Jälle tuleb eetrisse Dr Who ja palub Tardise juhtpulti liigutades see minema juhtida. Nuppe on mitmeid, nii et neid jagub enamusele ekskurseerivatele lastele näppimiseks. Tardis hakkab kolisema, mürisema, tossu välja ajama ja põrand meie all liigub. Ekraanilt paistv Dr Who on kergelt paanikas, kuid palub kõigil rahulikuks jääda (mitte eriti veenvalt). Lõpuks jääb Tardis seisma. Avaneb uus uks ja meil palutakse seda kaudu edasi minna. Kõnnime justkui kosmoselaevas, siin-seal vilksamas tuttavad peletised seriaalist. Jõuame veidi avaramasse ruumi. Mõne hetke möödudes, asuvad meid ründama seriaalist tuntud Daleki nimelised robot-hävitajad. Järsku ilmuvad nähtavale suured ekraanid ja me tõepoolest oleks justkui kosmoses ja vaataks kosmoselaeva suurtest akendest välja. Meie "kosmoselaeva" hakkavad ründavama erinevad tulnukate laevad, aga me anname vastulöögi. Toimub tulistamine, tossu ja tuld lendab! Meid rünnanud tulnukate laevad lendavad õhku. Oleme päästetud! Ekraanile ilmunud Dr Who käsutab meid edasi astuma. Lähme ja jõuame väiksesse saali. Meile antakse 3D filmi vaatamise prillid ja viimane vaatus toimub ekraanil. Dr Who on päästetud! Meie oleme ta päästnud! Hurraa! :) Peale seda seiklust võime rahuliku südamega jalutada näitusesaalis, kuhu on üles seatud erinevaid kostüüme, suurel hulgal seriaalis nähtud koletiste kujusid jms. Päris põnev. Välja saab minna muidugi ainult läbi nännipoe, kus müüakse eranditult ainult Dr Who seriaaliga seotud asju. Pood on üsna suur ja valik uhke ja Robi lööb kogu oma taskuraha seal laiaks. Mul tilgub süda sellepärast veidi verd, aga pole mõtet vaielda. Mees teab, mis mees teeb. 

Eile oli Agnese sünnipäev. Uskumatu, et ta on juba 14 aastane! Aeg lendab ikka kohutava kiirusega. Eelmisel aastal, kui Ax 13 sai, korraldasime perekeskis ennustusvõistluse, et kui pikk, kui raske ja mis jalanumbriga Agnes aasta pärast on. Oleks Ax jõulude ajal veidi rohkem toiduga pingutanud, siis oleksin võitjaks tulnud mina või no ma oleks vähemalt Axiga viiki jäänud. Nüüd võitis ennustusvõistluse Ax ise, sest pani kolmest punktist kaks täppi (pikkuse ja jalanumbri). Eilsete mõõtmistulemuste tulemusena on Ax 168cm pikk, kaalub 54kg ja jalanumber on 39. Minu armas väike tütreke on minust juba 10cm pikem :)

Soovin teile kõigile eriti head 2012 aastat! Ärge seda maailmalõpujuttu nii väga tõsiselt võtke! Juhtusime eelmisel nädalal nägema saadet, kus üks mees käis maiade maal uurimas, kuidas selle maailma lõpuga ikka lood on. Sealsed inimesed polnud sellest suurt midagi kuulnud ja teadlased avaldasid arvamust, et asi on suureks puhutud ärimeeste ja -naiste poolt, kes sellest paanikast kasu lõikavad. Olge ikka rõõmsad edasi ja nautige elu!

Sõidame bussiga

Pildi autor on Robert

Üle väga pika aja kirjutan ma seda lugu kodus ja mitte metroos või kohvikus nagu mul viimasel ajal kombeks on olnud. Olen kodus, sest mul on puhkus! Ja seda juba neljapäevast alates. Küll on mõnus! Veelgi mõnusam oleks puhkuse algus olnud juhul, kui mind ja kogu ülejäänud perekonda poleks kimbutanud mingi tüütu nohu-kurguvalu-köha viirus, mis õnneks tänaseks hakkab juba üle minema. Tänu kehvale enesetundele jäi meil Kallega neljapäeval käimata Kalle töökoha korraldatatud iga-aastasel jõuluõhtusöögil. Mul väga kahju ei olnudki, sest eks see laias laastus oleks olnud samasugune üritus nagu kahel eelnevalgi aastal. Kahju oli vaid sellest, et ma ei saanud ennas sättida ja oma uut kleiti kanda,  aga no mis lõbu oleks olnud istuda lauas, nina tilkumas ja meik laiali, kuna silmad on köhimisest märjad. Nii, et jäi minemata. Ilus kleit leiab vast mõnel muul üritusel kasutust, nii et raisku see ei lähe :) 

Kuidagi veider on Kallega koos kodus olla, kui lapsed on koolis. Selline tunne on nagu teeks ise koolist poppi. Veider tunne, aga üldsegi mitte halb. Eile kasutasime oma vabadust sellega, et läksime bussiga sõitma. See on meie üks lemmik lõbustusi. Kindlat sihtkohta polnudki, valisime suuna üsna suvaliselt ja jõudsime omadega Harrodsi kaubamajja. Ma ei julgegi seda väga kõvasti siin hõigata, aga kujutage pilti, et me polnudki seal veel varem käinud. Isegi veidi piinlik, et selline tähtis koht Londonis veel nägemata oli. Sõitsime sinna bussiga nr 14, mis sõitis lausa uskumatult põnevat marsruuti pidi, nii et mõtlesime, et see oleks lahe ekskursioon mõnele külla tulnud sõbrale. Harrods oli paksult rahvast täis ja kui ma olin kuulnud, et see on nii peen kaubamaja, et sinna tuleb kohe spetsiaalselt paremad riided selga panna, sest muidu tunned ennast kehvasti, siis tegelikult ikka asi nii hull pole. Peen on see küll, aga teksade ja jopega keegi sind sealt välja ei aja ja kehvasti ennast ei tunne ka :) Hoone ise oli väga uhke ja seda nii seest kui väljast. Isegi liftid näevad seal uhked välja. Kolasime ikka omajagu ringi. Mõned hinnad võtavad hinge kinni, aga eks see ongi osa Harrodsi külastamise lõbust, et vaatad hinda ja minestad :) Leidsin ühe päris kena kaelakee, mis oleks hästi mu uue kleidiga (mida ma nüüd kanda pole saanud) sobinud. See maksis „kõigest“ 115 000 naela! Sinna juurde veel käekett ja sõrmus ja olekski kena 250 tuhande naelane komplekt koos. Ma ei tea, miks Kalle mind küll sealt leti eest nii kiiresti minema juhatas ;) Kui ma nüüd ilma naljata räägin, siis ikka tõesti absurdne hind. Märkasme, et „odavamate“ ehete juures hindu väljas polnud. Odavaks neid muidugi pidada ei saanud, sest piiludes võis märgata, et hinnad algasid ikka nii 100 naelast. Meie lemmik oli tegelikult Harrodsi toiduosakond. Oh, mida kõike seal müüdi! Ilmatu pikast juustu-ja vorstiletist alates ja sushi-ja kalaletiga lõpetades. Sinna vahele koogid, saiakesed, pastad ja ma ei tea, mis kõik veel. Väga rikkalik, uhke ja isuäratav. Kõige lõpuks lõbutsesime veidi ka veinikeldris, kus minu mõttes normaalse hinnaga veine ei müüdudki. Hinnad algasid 50 naelast ja lõppesid kosmoses või noh, mitte just päris kosmoses, kuigi 5000 naela 1986 aasta veini eest on ikka üsna kosmos küll. Ei kujuta ette, kes seda küll ostaks.

Agnes jõudis just koolist koju ja tunni aja pärast lõppeb koolipäev Robil ja siis võtamegi juba suuna Eesti poole! Hurraaa! Kohvrid on juba pakitud, lilled kastetud ja külmkapp tühjaks söödud :) Tegelikult me veel täna Eestisse ei jõua. Lend läheb meil hommikul väga vara, nii et lähme juba õhtul hotelli mõnulema, et hommikul saaks kauem magada ja ei peaks poole öö ajal kodunt lennujaama poole minema hakkama. Oh, ma olen elevuses! Programm Eestis tuleb tihe nagu alati, aga neile, keda meil isiklikult näha ei õnnestu, soovime eriti, eriti toredaid, rõõmsaid ja õnnelike jõulupühi ja hiiglama vahvat vana-aasta lõppu!

PIPARKOOGIST MAGUSAMATE TERVITUSTEGA!!!

Jõululine

Jõulutuled Oxford Street'il

Laupäev kujunes meil väga jõululiseks. Saatsime kõigepealt Agnese Eesti Gildi korraldatud jõululaadale, mis toimus St Paul'i katedraali lähistel ühe kiriku ruumides. Laadal oli esinenud eestlaste laulukoor, müüdud igasugust Eesti toidukraami ja muidu mõnusalt aega veedetud. Ax läks laadale tegelikult täiesti asja pärast. See oli nö esimene tuleproov "Londoni uudiste" tegemistes. Axile anti isegi kaelakaart, kus peal Agnese pilt, nimi ja suurelt sõna "Press". Udupeen! Iga uudistekütt sai endale ühe "ohvri", keda tal tuli intervjueerida. Agnes küsitles  Agor Eiskop’i, kes tegutseb IT alal, laulab kooris ja on Londonis elanud üle kahe aasta. Kõigepealt olid nad vestelnud eetriväliselt. Selle vestluse põhjal oli Agnes küsimused ette valmistanud, et need siis, kui filmimiseks läheb, esitada. Ax ütles, et kui enne jooksis neil jutt päris hästi, siis filmimise ajal olid nad mõlemad kuidagi krampi läinud, nii et Agnes ei olnud tulemusega väga rahul. Intervjuu kestis lausa 10 minutit, mis on ju ilmatu pikk aega ühe algaja küsitleja jaoks. Hea elukogemus. Agnes ütles, et ta on avastanud, et kasutab juba uudisteklubist saadud intervjueerimise nippe ka tavaelus vähe võõramate inimestega jutule saamiseks. Nii, et kasu uudisteklubis käimisest on juba täiesti olemas.

Meie Kalle ja  Robiga eestlaste laadale ei läinud, sest meil oli täpselt samal ajal vaja olla Kalle tööjuures korraldatud lastele mõeldud jõulupeol. Agnes on laste peolt kingituse saamiseks juba liiga vana ja korraldatud pidu nagunii tema jaoks liiga titekas, nii et ega ta polnudki kurb, et kaasa tulla ei saanud. Mulle meeldib nende Kalle töökoha lastejõulupidude juures see, et on täielik vabakava. Kutsele on märgitud ajavahemik, millal pidu toimub ja kõik saabuvadki nii nagu heaks arvavad. Seekordne pidu oli idamaade hõnguline. Ringi jalutasid korraldajad, kes olid maskeerunud printsessideks, Aladinideks, lendava vaibaga hõljuvateks vanameesteks, maotaltsutajateks jms. Lapsed said endale maalida loomade maske, kaunistada riidekotte, valada värvilisi liivasid väikestesse läbipaistvatesse plastmasskujudesse, lasta teha endale näomaalinguid, võistelda puldiautode sõidus jne. Laval esinesid lauljad, korraldati diskot ja kõhutantsukursusi. Tegevust jagus küll kõigile. Mulle meeldis, et toidulaud oli ka väga stiilne, sest peale tavaliste kana-naggitsate ja singisaiade oli seal palju idamaise maitsega näksimist. Robile meeldisid eriti toidulaual olnud suured aardekirstud, mis olid täis erinevaid kummikomme, kommikeesid ja shokolaadimedaleid. Need kirstud nägid tõesti väga ägedad välja ja lausa kutsusid sealt seest magusat aaret otsima. Muidugi oli peol ka jõuluvana, kes seekord küll kingitusi ei jaganud vaid istus niisama nurgas ja rääkis lastega juttu ja lasi endaga pilti teha. Kingitus anti kaasa uksel enne lahkumist. Kingiks oli raamatu tegemise komplekt, kus oli kaks valget nö raamatu toorikut ja kuhu sisse sai teha 3-D kujundeid, kleepida kleepse ja kirjutada ise lugu. Osad laused olid kleepsude näol juba olemas. Näiteks, et "Ükskord ennemuiste" või "Lõpp" või "Nad elasid õnnelikult kuni tänase päevani". Päris tore idee! Meisterdasime Robiga pool õhtut seda raamatut ja valmis pole see ikka veel, nii et tegevust jagub kohe kauemaks. Kui pidu läbi sai, siis läksime vaatama Oxford Streetil olevaid jõulutulesid. Mulle ei meeldi Oxford Streetil käia, sest seal on alati kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik poodidest sisse ja välja tunglevad, nii et kogu kõnnitee on rahvast otsast otsani täis. Väga ebameeldiv. Sellel nädalavahetusel oli Oxford Street autodele suletud, nii et idee kohaselt oleks seal pidanud jalutamiseks rohkem ruumi olema. "Oleks" on just õige sõna, sest tegelikult oli rahvast ikkagi nii palju, et ilma tunglemata seal kõndida võimalik ei olnud. Poodidesse me minna ei tahtnudki, jalutasime (või tähendab, trügisime) niisama ja vaatasime jõulukaunistusi. Ilusad olid need küll, seda ei saa salata. Selleks, et asi lõbusam oleks, oli autoteedele sätitud karusellid, loosirattad ja lavad, kus erinevad taidluskollektiivid oma etteasteid tegid. Jagati õhupalle, ostukotte ja muud nänni. Ikka täielik möll! Kuigi tulekesed olid ilusad, siis ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et Oxford Street on üks hirmus koht. Poed võivad seal ju toredad olla, aga see tunglemine ületab minu jaoks ikka igasuguse piiri. 

Meil on siin tuuline. Eelmisel nädalal puhus Šotimaal tuul lausa 220km/h. Õnneks midagi väga hullu see endaga kaasa ei toonud - elekter oli muidugi paljudes kohtades ära ja puud kukkusid, aga suuremaid katastroofe polnud. Ajalehes nägin pilti, kus üks tuulegeneraator oli suure tuule tõttu põlema läinud. Londonis asi nii hull pole olnud, aga ilmateade lubas, et varsti pidi ca 120km/h puhuv tuul ka siia kanti jõudma. Ei usu, et see väga mõnus oleks. Eks näis. Hetkel püsib veel müts peas :)

Õite magusate tervitustega!

Elevandid, siilid...

Täna hommik algas meil lauluga, sest täna on Kalle sünnipäev! Robert aitas mul hommikul lauda katta, sättides piparkoogitaignasse (mille minu emme meile Eestist saatis) küünlaid. Lugesite täiesti õigesti! Küünlad sättisime just nimelt taignasse, sest palju rohkem, kui piparkooke, armastab Kalle süüa just piparkoogitainast. Selle veidruse on temalt pärinud ka Robi, kes oleks vist üksi kogu taigna nahka pannud, kui ma poleks keelanud. Sünnipäevalaul, mida me laulame, on kohutavalt naljakas. See pärineb minu lapsepõlvest ja on olnud meie pere sünnipäevalaul juba üle 30 aasta.  Kui ma olin olnud kahe aastane, siis ainuke laul, mida ma teadsin, kõlas nii "Elevandid siilid, ahvid, krokodillid, kõik on koduloomad, palju kasu toovad". Mu emal oli sünnipäev ja kuna ma muid laule ei osanud, siis oli see ainuke, mida emale hommikul äratuseks laulda. Kui tuli isa sünnipäev, siis ma olin teadnud küll juba palju rohkem laule, aga olin arvanud, et peaks ikka "Elevandid, siilid" laulma. Ja nii nüüd ongi, et igal sünnipäevahommikul seisab sünnipäevalapse voodi ees laulukoor, esitades eriti sünnipäevaliku laulu "Elevandid siilid, ahvid krokodillid..." Huvitav, kas selliseid naljakaid sünnipäevalaule on mõnes peres veel? 

Eile õhtul toimus FOCUSe töötajate jõulupidu. Meie ülemus, Alessandra, kutsus meid selleks puhuks oma koju. Alessandra on itaallanna. Ta on kohutavalt armas, väga heasüdamlik, sõbralik, vastutulelik ja no igatepidi parim võimalik ülemus. Ütleme vahel naljatades, et ta on meie kõigi mamma :) Seekord keegi ise sööke kaasa võtma ei pidanud, kogu menüü valmistas Alessandra. Külaliste hooleks jäid napsud. Mul oli au tutvustada oma kolleegidele Vana-Tallinnat. Õnneks oli mul kapis koguni kaks pudelit, nii et ma raatsisin ühe kingituseks kaasa võtta (ühel õigel eestlasel peab ikka üks Vana-Tallinn ju alati kapis olema). Vanake tekitas peol suurt elevust ja enamus leidsid, et see on väga hea. Osad aga, nähes kui kange kraamiga tegu on, ei julgenud seda isegi mitte proovida. Minu meelest natuke naljakas, aga mis seal ikka. Alessandra kodu oli suur ja uhke. Tegemist oli küll korteriga, aga juba elutuba oli nii suur nagu vist meie kogu  maja kokku. Seintel rippus palju maale, igaüks ise ooperist, nurgas seisis üks umbes minu suurune pühamehe kuju, kõikjal oli palju vidinaid ja fotosid, kohvilaud oli kaetud paksude raamatutega erinevatest kunstnikest ja riikidest  ja ometi ei tekitanud see klaustrofoobilist tunnet. Kõik sobis kuidagi hästi ja oli just täpselt alessandralik. Loomulikult ei puudunud ka kuusk (täpsemini nulg), mille alla me kõik oma kingid panime. Igaüks oli saanud loosiga kellegi nime, kellele tal siis kingitus teha tuli. Alustuseks pakkus Alessandra meile parmesani-pastat ja baklazaanivormi ehk eesti keeli pommuvormi. Selle pommuvormi retsepti ma kavatsen Alessandralt veel välja pinnida, sest see oli lihtsalt kohutavalt hea! Peale seda söödi rohelist salatit ja juustusid. Siis korraldas Alessandra mängu, kus kõik küsimused käisid Itaalia kohta. Alessandra küsis kordamööda kõigi käest küsimusi ja kes valesti vastas, läks mängust välja.  Nalja sai selle mänguga  kõvasti. Võitjaks tuli meie ajakirja uus toimetaja Lisa, kes sai kingituseks punase sukapaela. Itaallastel pidi olema traditsioon, et igal uusaastaööl tuleb kanda midagi punast. See pidi head õnne tooma. Enamasti pididki nad kandma kas punast pesu või siis punast sukapaela või, et asi ikka päris kindel oleks, siis suisa mõlemaid. Ja uue aasta saabudes tuleb itaallaste arvates süüa läätsesid. Mida rohkem läätsesid sööd, seda rikkamaks sa järgmisel aastal saad. Minu meelest on sellised traditsioonid nii põnevad. Arvan, et panen sellel aastal uusaastaööl ka ikka igaks juhuks punased alukad jalga ja söön suure ampsu läätsesid. Õnn ja raha kuluvad ju alati marjaks ära! Peale Itaalia-mängu asusime kingitusi jagama. Nii nagu eelmiselgi aastal, tuli kinkijal kingituse saajat teistele kirjeldada ja teistel ära arvata, kellega tegu on. Minuga läks sel aastal eriti lihtsalt. Piisas vaid lausest "Ta on pärit riigist, kus on talvel hästi külm", kui kõik juba kisasid Eva, Eva! Nii oligi! Kingituseks sain kauni riidest tehtud prossi, mis sobib suurepäraselt minu talvemantli kraed kaunistama ja kingituse teinud töökaaslase Aileen'i enda kootud käesoojendajad. Need on nagu kindad, aga ilma sõrmede osata. Nii armas kingitus! Kui kõik kingid olid omaniku leidnud, siis toodi lauale koogid, kommid ja vanake ja siis hakkaski pidu läbi saama. Koju jõudsin veidi enne südaööd. 

Agnes käis pühapäeval järjekordsel Londoni uudiste üritusel. Sel korral oli kohale palutud keegi kohalik uudiseid tegev naisterahvas, kes neile oma tööst rääkis. Kahjuks oli ta oma jutuga nii hoogu läinud, et Agnes mõlgutas juba mõtteid üldse selles projektis osalemisest loobuda. Proua oli rääkinud üle kahe tunni, kusjuures saal, kus nad teda kuulasid, oli olnud kohutavalt külm, nii et Agnes oli külmast kange. Peale uudisteprouat võttis sõna veel teinegi naisterahvas, nii et lõpuks istusid nad seal ligi 4 tundi ja kuulasid loengut. Vaene Ax! Õnneks läks ürituse lõpp huvitavamaks, sest siis nad olid hakanud üksteist intervjueerima ja see oli Agnesele tohutult meeldinud. Nii, et ta ikka jätkab selles projektis osalemist. Koju jõudes oli Ax aga nii läbi külmunud, et ma pidin tema ülessoojendamiseks seadust rikkuma ja talle ühe hea punnsuutäie vanakest sisse jootma. Mõjus igatahes turgutavalt. 

Laupäeval oli ilm üsna sant, nii et just täpselt paras bussi ülemisel korrusel istuda ja ringi sõita. Otsustasime minna ja uurida, mida kujutab endast Brixton. Tuli välja, et see on üks päris lahe koht, kuigi elada ma seal küll ei tahaks. Kõige ägedam oli tänavaturg, mis oli nii suur, et me ei viitsinudki kõike läbi käia. Müüdi igasugust pudi-padi, aga palju oli ka lihalette, kus rippusid suured searümbad, kuked, pead küljes tolknemas ja muidugi ka kõiksugu muud lihkraami. Lisaks sellele oli seal palju kalapoode, kus müüdi nii palju mulle tundmatuid kalu, et mulle hakkas juba tunduma, et ma olen sattunud mingisse kalamuuseumisse. Ma olen ikka väga kalakauge. Peaks ennast selles osas rohkem harima. Kala maitseb mulle väga, aga enamasti piirdub see ainult lõhe või forelliga, heal juhul sekka mõni tuunikala, kammkarp või tursk. Siis oli seal palju puu-ja köögiviljalette. Hästi palju müüdi mingisuguseid meile täiesti tundmatuid juurikaid. Nime ma nende juures ei näinud, nii et ma ei teagi, mis asjaga tegu on. Need nägid välja nagu suured ja jämedad porgandi kujulised, aga kartuli värvi jurakad. Kõige muljetavaldavam oli aga nö ilusalongide tänav. Ilusalongid, kui neid niimoodi üldse nimetada saab, asusid üksteise kõrval reas ja kujutasid endast imepisikesi toakesi, kus siis erinevad meistrimehed oma teenuseid pakkusid. Need ruumid olid tõesti tohutu tillukesed, mitte enam kui 1,5m x 2,5m suurused uberikud. Kõige rohkem oli seal juuksuritöökodasid. Enamus paistsid olevat spetsialiseerunud patside punumisele, aga oli ka meestejuuksureid. Leidus ka maniküüri "salonge" ja massaazi pakkujaid. Peaaegu nagu spaa :) Paistis, et äri õitseb, sest kundesid jagus peaaegu iga meistri juurde. London on ikka põnev. Istud bussi, sõidad pool tundi ja oled äkitselt justkui täiesti teises maailmas. Mulle meeldib!

Rõõmsavärviliste tervitustega!