Sõbralikul sõbrapäeval

Brüsseli raekojaplats

Head sõbrapäeva, kallid sõbrad! Mulle meeldib Eesti komme seda päeva pidada sõbrapäevana, kus oma sõpru meeles peetakse ja neile head soovitakse. Siin on see päev rohkem armastajapaaride pidu, kus tehakse üksteisele üsna kalleid kingitusi, käiakse romantilistel õhtusöökidel või veedetakse see päev muul moel eriti roosamanna-romantiliselt. Tore, kui sul on see kallim, kellega seda päeva tähistada, aga üsna nukker, kui seda ühte ja erilist inimest sinu elus pole. Selles mõttes on Eesti komme ikka palju parem. Kui sa just väga ebameeldiv tüüp pole, siis mõni sõber sul ju ikka vast on, nii et vähemalt mõne hea sõbrapäeva soovi peaksid sel päeval ikka saama :)

Nagu ma juba eelmise nädala loo lõpus mainisin, siis käisime teisipäeva pealelõunal Kallega Roberti koolis õpetajaga kohtumas. Seekord õnnestus meil näha ka Robi vihikuid, mis meil ausalt öeldes suu ammuli võtsid. See on lihtsalt uskumatu, millega nad seal koolis tegelevad. Kirjanduse vihikusse oli Robi kirjutanud ümberjutustused klassis loetud raamatutest. Loomulikult polnud kõik sõnad õigesti kirjutatud, aga jutu sisust sai täiesti aru ja võrreldes lugudega, mis olid kirja pandud septembris, on viimase aja jutukesed hoopis pikemad, sisukamad ja ka ilusama käekirjaga. Progress oli märgatav! Pärast õpetajaga rääkides tuli välja, et igal lapsel pidi olema oma nö sõnapank. See on väike karbike, kus on erinevate sõnade sildid, nii et kui laps oma lugu kirjutades mõne sõna kirjapildiga jänni jääb, siis ta saab sealt sõnapangast vaadata, et kuidas seda sõna kirjutada. See muidugi eeldab seda, et laps juba enam-vähem teab, kuidas see sõna peaks välja nägema, sest muidu ei oleks ta ju võimeline seda oma pangast üles leidma. Mis meid aga eriti kulme kergitama pani oli Roberti matemaatika vihik. Lisaks tavapärasele 8-2 ja 1+4 olid seal tehted nagu 5 penni + 3 penni + 7 penni = või siis lihtsalt kolme tegurit sisaldavad arvutused. Viimasel ajal on aga Robi tegelenud koolis korrutamise ja jagamisega. Tehted pole muidugi midagi keerulist, aga no ikkagi! 5-aastased korrutavad ja jagavad! Üle mõistuse! Samas on viis, kuidas nad näiteks jagamist teevad, väga tore. Näiteks kui on tehe 6÷3, siis nad joonistavad sinna taha kolm mehikest ja hakkavad iga mehikese alla tegema täpikesi, kuni kuus täppi on ära jagatud. Siis vaatavad, mitu täppi ühele vennale sai ja kirjuavad vastuse. Lihtne ja loogiline ja selgitab lapsele asja olemust. Õpetaja ütles, et tegelikult kõik lapsed ikka veel ei korruta ja ei jaga, aga et kuna Robile mata nii meeldib, siis nad annavad talle lihtsalt rohkem teha, et tal igav poleks. Ma ei teadnudki, et Robi matas nii kibe käsi on. Me teeme küll vahel kooli minnes ajaviiteks arvutusi, aga kodus tegeleme pigem sõnade õppimise ja lugemisega. Matemaatika osas soovitas õpetaja hakata Robiga juba tekstülesandeid lahendama või õigupoolest nende üle arutama. Idee oleks selles, et Robi oskaks ise välja mõelda, milline tehe kirja tuleks panna. No, et kui ma ütlen, et korvis on kaheksa õuna ja neli last tahavad need õunad omavahel võrdselt ära jagada, et kuidas me teada saaks, kuidas neid jagada. Ja siis peaks Robi olema suuteline kirja panna 8÷4. Õpetaja kiitis, et Robi on väga usin õppija ja teeb oma tööd hingega. Kuna Robil lugemine veel väga hästi välja ei tule, siis on ta nüüd arvatud gruppi, kus temaga veel ekstra tegeletakse. Kui see kiri koju tuli, siis ma ütlesin Robile, et ta on nüüd ühes erilises seltskonnas, et kõik sinna üldse ei saagi ja et see on väga äge. Robi tundis ennast kohe kole tähtsana! Ütlesin õpetajale ka, mil moel ma seda järeleaitamise tundi Robile presenteerisin ja õpetaja arvas, et see on väga hea suhtumine. Mõned lapsevanemad pidid kahjuks sellist kirja nähes hakkama oma lapse kallal näägutama. Nii kurb. Minu meelest on see loogiline, et Robi veel nii hästi ei loe. Oleme nüüd kodus ka üsna usinalt sõnu õppinud. Neil on ju selline süsteem, et nad peavad teatud sõnade kirjapildid pähe tuupima, nii et kohe peale vaadates ütlevad, mis sõnaga tegu on. Sõnad on märgitud nö sõnaseinale, mis on üks A4 paber, kus kirjas 14 sõna. Robil on nüüd viie sellise sõnaseina sõnad juba selged. Kokku on neid aga 20, nii et pikk tee on veel minna. Suveks saab vast selgeks. Ikka väga lühikeseks jääb siinsete laste lapsepõlv. Me õpime Robiga kodus juba iga päev. Natuke kirjatehnikat, natuke sõnaseina sõnu ja natuke lugemist. Igal nädalal antakse koju kaks raamatut, mis tuleb läbi lugeda.  Lisaks matemaatikale ja inglise keelele on Robil koolis ka usundiõpetus. Seal vihikus olid erinevate usundite sümbolid ja natuke juttu. Ajaloos olid nad tegelenud vanaaegsete mänguasjade uurimisega. Geograafias olid nad joonistanud ja kirjeldanud oma kodu ja uurinud Londoni tähtsamaid vaatamisväärsusi. Robi oli netist pilte otsinud, need paberile kopeerinud ja siis välja printinud. Teaduse tunnis olid nad tegelenud kehaosadega. Üks pilt oli eriti äge. Robi oli oma käe joonistanud ja kuna tunni teema oli olnud vist kompimismeel, siis ta oli pidanud kirjutama asju, mida talle meeldib katsuda. Robert, loodusemees nagu ta meil on, oli kirja pannud, et talle meeldib katsuda limaseid usse ja karvaseid ämblikuid ;) Robi vihikud olid täis naljakaid pärle Roberti sulest, nii et mul on väga hea meel, et me need vihikud kooliaasta lõpus endale saame. Hea tulevikus vaadata! Lõpetuseks ütles õpetaja, et ta oli ükspäev draama tunnis saanud suure üllatuse osaliseks, kui Robert oli endale valinud vana kingsepa rolli ja seda nii elavalt ja osavalt etendanud, et terve klass oli naerust kõveras. Mul oli seda suur rõõm kuulda. Näitlemis-ja esinemisoskus kulub elus marjaks ära.  Lahkusime õpetajaga peetud vestluselt rind uhkusest kummis ;)

Tõestus, et laps ei pea tegelikult 5-aastaselt lugema õppima ja korrutama ja jagama ja et piisab, kui ta alustab kooliteed 7-aastaselt, saabus neljapäeval, kui ma läksin Agnese kooli arenguvestlusele. Axi tunnistus oli uhke nagu alati, nii et sain taaskord kaifi osaliseks. Axi õpetajad on temast suures vaimustuses ja mulle tundub, et kevadel läheb Agnese pärast lausa rebimiseks. Kevadel peab Ax ära otsustama, millistes ainetes ta oma lõpueksamid teeb ja kui uskuda õpetajaid, siis võib Agnes valida küll ükskõik, mis aine, sest kõik õpetajad kinnitasid nagu ühest suust, et Agnes saaks nende ainega suurepäraselt hakkama ja et tema õpetamine on lausa lust J Ax ise arvas, et ta valib hispaania keele, aga kuna prantsuse keel on sama oluline või Euroopas isegi olulisem, siis äkki ta valib lausa mõlemad. Natuke üle kuu aja on veel aega seda asja kaaluda.

Reede õhtul põrutas Ax Itaaliasse suusatama. Start oli kell 21 ja ideaalis oleksid nad pidanud kohal olema juba kell 15 järgmisel päeval. Kahjuks kõik nii libedalt ei läinud ja tollis peeti neid üle 2 tunni kinni, nii et kokku võttis kohale jõudmine aega 22 tundi. Kohutavalt tüütu ja väsitav. Õnneks oli Agnese sõbrannal kitarr kaasas, nii et see tegi sõidu vähemalt lõbusaks. Ax paistab olevat väga rõõmus. Esimese päeva õhtul ta küll mainis, et päris jube oli mäest alla tulla ja et kui kiirus suureks läks, pani ikka tagumiku maha, aga eile oli ta tundnud ennast juba palju kindlamini ja sõitu nautinud. Õhtuti toimuvad neil erinevad üritused ja peod. Lahe! Robert igatseb väga Axi ja loeb juba päevi, millal ta tagasi tuleb.

Olime juba paar aastat võtnud hoogu, et minna külla meie Brüsselis elavatele sõpradele. Mõeldud-(kaua)tehtud ja laupäeva hommikul istusimegi rongile. Ikka uskumatu, kui kiiresti kohale jõuab. 2 tundi 10 minutit ja oledki kohal. Mina olen Brüsselis varem paaril korral käinud ja Kalle seal suisa elanud, nii et tore oli nostalgitseda. Robi rõõmuks külastasime autode muuseumi (väga lahe!) ja dinosaurusemuuseumi (veel lahedam!) ja kolasime linnapeal, aga põhi rõhk läks muidugi sõprade külastamiseks. Meid võeti vastu lausa kuninglikult. Sõime parimas seltskonnas  parimaid roogasid ja maitsesime parimaid napse, nii et aeg lausa lendas. Robert satus suurde vaimustusse jõekarpidest, mida meile pühapäeva õhtul pakuti. Esiteks oli neid ju väga põnev nende karpidest välja õngitseda, aga need maitsesid ka ülihästi, nii et kui Robi esmaspäeva hommikul ärkas, siis ta lausa unistas neist karpidest ja palus, et ma neid kohe samal õhtul kodus teeksin. Retsept on mul olemas, nii et äkki tänase sõbrapäeva puhul lähevadki loosi? Kohtusime ka vahvate kaksikutest uuet ilmakodanikega, kes meie südamed kohe võitsid. Suured tänud veelkord meie võõrustajatele! Nautisime igat hetke  oma reisist!

Meil on Robiga puhkus, sest käimas on koolivaheaeg ja et Ax on reisil ja et ma Robit tööle kaasa võtta ei taha, siis võtsin puhkuse. Mõnus on hommikul magada. Mul oli Kallest päris kahju, et ta täna tööle minema pidi. Meil Robiga on plaanis minna kinno Star Wars 3D filmi vaatama. Ma ei saa just öelda, et ma suur fänn oleks, aga lapse rõõmuks võib ju vaadata ka. Pärast lähme ehk minu rõõmuks kohvikusse :)

Kallid, musid, pikad paid!

Lumi tuli, lumi läks

Lumememmest pole enam suurt järel...

Viimasel ajal enam muust ei räägitagi kui külmast ilmast. Et isegi Kivirähk’i laupäevane Päevalehes ilmuv artikkel oli pühendatud külmataadile, siis ei saa ka mina kehvem olla ja alustan ka täna ilmajutuga. Eelmise nädala lõpus läks ka siin üsna külmaks, nii et laupäeva hommikul oli külma suisa 6 kraadi (mis muidugi võrreldes Eestis valitsenud -35 pole midagi). Lumi jõudis laste rõõmuks ja transpordi-inimeste meelehärmiks Londonisse laupäeva hilisõhtul. Läksime Agnese ja Robiga kohe õue lumesõda pidama. Ega seda lund nüüd väga palju just polnud, nii et vedasime esmalt jalaga kõnniteele sadanud lume hunnikusse, tegime sellest siis pallid ja loopisime üksteist. Öö jooksul oli lund nii palju juurde sadanud, et Ax ja Robi said isegi ühe miniatuurse lumememme valmis veeretada ja veel veidi lumesõda pidada. Lumememmest tänaseks enam suurt midagi järel pole (v.t pilti tänase loo juures), sest pühapäeval oli juba paar kraadi sooja, nii et kõikjal valitses suur lumelopp. Inimesed on aga naljakad. Kui on väljas 6 kraadi külma, siis nad kõnnivad ikka ringi jakihõlmad lahti ja põlvikud jalas ja kiruvad, et pagana külm on. Pühapäeval oli aga valdav enamus inimestest mässinud ennast ilmvõimatutesse kostüümidesse, mis koosnesid suurtest sallipusadest, suusapükstest, paksudest mütsidest ja ei tea kust välja võlutud tohututest saabastest. Asi oli ju selles, et lumi oli maas! Mis sellest, et sooja oli 2-3 kraadi, lumi oli ju ometigi silmaga näha ja see tähendab, et tuleb ennast sisse pakkida. Saime neid kaltsukubusid vaadates päris palju nalja. Loodetavasti ei teinud äkitselt saabunud külm puhkevatele pungadele suurt kahju. Meie aias murdus lume raskuse all ühel puul suur oks ära ja seni vapralt püsti püsinud suvelilled lasid pead norgu. Oksast on kahju, aga eks see, et need suvised lilled siiani veel kenad ja rohelised püsisid, oligi natuke imelik.

Eile algas BBC’s uus seriaal Kuninganna Elizabeth II elust (The Diamond Queen). See on pühendatud tema 60.aastasele valitsemisajale ja algas see seriaal just nimelt eile, sest just 6.veebruaril 1952.a suri Kuningas ja Elizabethist sai Kuninganna. Seriaali tehti 1,5 aasta jooksul, filmides igal nädalal Kuninganna tähtsamaid tegemisi. Uskumatu, millist pingelist elu ta elab. Kui mõelda, et ta on ju juba 85 aastane, aga käib ikka alati kontsakingadega, hoiab uhket rühti ja huvitub kõigest ja kõigist. Iga tema päev on planeeritud ja igal nädalal on tal kohtumine peaministriga, kus ta kuulab ära viimased uudised Parlamendis ja maailmas toimuvast. Esimene peaminister, kellega ta neid kohtumisi pidas, oli Winston Churchill. Mõelda, milline ajalugu! Seriaal ei puudutagi ainult tänapäeval toimuvat vaid see on pikitud lõikudega Kuninganna lapsepõlvest ja kuningliku pere ajaloost. Huvitav oli teada saada, et Kuninganna vanaisale, George V’le heideti ette seda,  et kuningliku pere ammustel esiisadel olid saksa juured. 1917.aastal muutis George V kõigi oma perekonna liikmete saksapäraselt kõlanud perekonnanimed inglisepäraseks, valides enda perekonnanimeks Windsor. Natuke isegi veider mõelda, et Kuningannal on perekonnanimi :) Ma loodan, et seda seriaali hakatakse näitama ka Eestis, sest see tasub tõesti vaatamist.

Robert on nüüd oma kirjatehnikaga nii kaugele jõudnud, et eelmisel nädalal võis ta hakata juba harjutama tähtede kokku kirjutamist. Oi, kuidas Robi selle üle rõõmustas. See au ei saanud ju osaks igaühele. Sõnade kokku kirjutamist võisid hakata proovima ainult need, kellel üksikud tähed eriti hästi välja tulid, nii et põhjust uhkust tunda on küll. Täna pärastlõunal läheme Kallega Roberti õpetajaga kohtuma. Tegemist on järjekordse arenguvestlusega. Ootan kohe suure huviga, et mida õpetaja räägib. Viimasel ajal on Robi hakanud kõvasti Google’st pilte otsima. Nad pidid seda koolis ka harjutama. Kirjutavad Google’sse midagi, mis neid huvitab või mis on tunnis arutatud teemaga seotud ja otsivad sealt pilte. Pildi, mis neile eriti muljet avaldab, kopeerivad ja kleebivad nad Word’i dokumenti. Päris kasulik oskus minu meelest. Robi on juba väga osav googeldaja, aga ma hoian ikka tema tegevusel silma peal, sest jumal teab, mille peale ta seal internetiavarustes satuda võib. Robi klassis käivad ühed kaksikud poiss ja tüdruk. Nende ema rääkis, et lapsed olid ükspäev koolist tulnud ja üks oli teisele öelnud, et googelda „naked“ (paljas). Teine asuski siis kohe googeldama, aga õnneks oli sõna valesti kirjutanud, nii et mingit tulemust see ei andnud. Tuleb vist arvutile piirangud peale sättida, et Robi kogemata millegi ebasobiva peale ei satuks. Kirjaoskus ju aina paraneb :)

Päikseliste tervitustega!

Kodukontor

Pungad puhkevad

Korraldasin tööl asjad nii, et alates tänasest töötan teisipäeviti kodus. Elagu internet ja serverid, kuhu pääseb ligi kust iganes! Nüüd käin kontoris ainult kolmel päeval nädalas, mis on minu meelest ideaalne. Enamus minu töökaaslasi käibki kolm korda nädalas tööl, ainult mina ja tegevdirekor olimegi ainsad, kes igal tööpäeval kohal olid. Reedeti on meie kontor alati suletud, mis on muidugi eriti mõnus. Tööl olen ma muidugi ka täna, aga kuna kogu aeg midagi olulist teha pole, siis ma saan samal ajal näiteks pesu pesta, maja koristada, õues lehti kokku riisuda või näiteks seda blogilugu kirjutada. Mulle sobib hästi!

Reedel olime taas kultuursed ja käisime Roberti ja Agnesega vaatamas muusikali Võlur Oz. Lugu põhineb L.Frank Baumi romaanil ja muusikaliks on selle seadnud Andrew Lloyd Webber. Välja tuli see muusikal alles märtsis 2011, nii et tegemist on väga värske etendusega. Robi oli koolis seda etendust näinud ja kui me hakkasime otsima, et mida me vaatama võiks minna (parajasti oli käimas sooduspiletite kampaania), siis arvas Robi kohe, et tema tahaks minna kindlasti Võlur Ozi vaatama. Meil polnud Axiga selle vastu midagi, nii et mõeldud-tehtud. Lugu rääkis ühest tüdrukust, kes polnud oma koduse eluga rahul ja ihkas minna kuhugi kodunt kaugle, teisele poole vikerkaart. Ühel ööl, kui oli hirmus äike ja torm, lendaski ta võlumaale, kus tal tuli võita kuri nõid, et pääseda Oz’i linnas elava võluri juurde, kes ta tagasi koju lennutaks (sest kodunt kaugel olles tundis neiu äkitselt suurt koduigasust). Teekaaslaseks leidis ta endale hernehirmutise, kes ihkas aju, roboti, kes soovis südant ja lõvi, kes vajas võlurilt julgust. Kõige lahedam tegelane oli üks väike valge koer, kes tüdrukuga kogu etenduse vapralt kaasa tegi ja oma osa väga hästi mängis. Pärast tuli välja, et neid koeri oli tegelikult kaks, sest kui me teatrist välja tulime, siis nägime neid koeri kodu poole sibamas. Etendus oli väga kiftilt üles ehitatud. Lisaks headele lauludele, oli seal mürtsu ja tulevärki, nõiad ja tohutu suured nahkhiired lendasid pealtvaatajate peade kohal ja kõige lõpuks sulas kuri nõid meie silme all ära. Täielik silmapete, mis oli nii peenelt korraldatud, et no jäigi täpselt selline mulje, et nõid sulas otse lavale ära. Vahepeal lasti lava ette läbipaistev võrk, millele näidati projektoriga, kuidas äike möllas, majad lendasid jms. Tohutu efektne ja äge! Lõpp oli muidugi südantlõhestavalt kaunis ja ilus. Ma ei kanna tavaolukorras prille, aga teatris kasutan neid alati. Sellepärast olin ma enda peale kohutavalt pahane, kui avastasin, et olin prillid koju unustanud. Õnneks sai aga teatris endale 1 naela eest laenutada binokli, millega oli väga mõnus aeg-ajalt laval toimuvat vaadata või siis vaheajal inimesi piiluda ;) Etenduse lõppedes aplodeeriti maruliselt ja kutsuti hõigete saatel näitlejad veel mitu korda lavale tagasi. Eriti vahva oli aga see, et orkester ei lõpetanud mängimist ka siis, kui saal juba valgeks läks ja rahvas ära hakkas minema. Nemad mängisid aina edasi, nii et jäime veel natukeseks isegi seda kontserti kuulama. Mängiti väikseid jupikesi etenduses kõlanud lugudest, nii et koju minnes ümisesime kõik laulda. Jäime oma teatrikülastusega väga rahule ja soovitaks seda etendust kõigile, kellele muinasjutud, mürts ja möll meeldivad :)

Agnes käis pühapäeval taas oma filmindusklubis. Seekord vaatasid nad üle eelmisel korral tehtud intervjuude lõigud ja arutasid, kuidas neil oli läinud. Kes ei mäleta, siis eelmisel korral intervjueerisid nad Eesti jõululaadale tulnud tähtsamaid tegelasi ja Axile langes osaks õnn küsitleda ühte it-meest. Axi tehtud intervjuud vaadates olid asjatundjad öelnud, et it-mees oli Agnese jaoks paras pähkel. Teadupärast pole itimehed just suured jutumehed ja lisaks sellele oli Agnes veel tema küsitlemiseks liiga noor ja tagatipuks veel vastassoost ka, mis teeb sellise tegelase intervjueerimise eriti keeruliseks. Agnesel oli seda kommentaari kuuldes hea meel, sest pärast seda intervjuu tegemist tundis ta ennast ikka üsna kehvasti. Nüüd tuli aga välja, et asi polnudki ainult Axis ja et tegelikult oli ta väga tubli olnud.  Järgmine kord saavad nad kokku 25.veebruaril, kui toimub Eesti Vabariigi aastapäeva üritus. Agnesel on siis väga oluline roll hoida silm peal sellel, et kõik intervjuud saaksid toimuma õigel ajal, et kõik inimesed oleksid õigel ajal just täpselt seal, kus nad olema peavad ja vastutama üldse asjade igakülgse sujumise eest. Päris vastutusrikas ülesanne. Ax ootab juba põnevusega!

Lisaks Olümpiale, valmistub London veel teiseks suureks peoks, milleks on Kuninganna Elizabeth II valmitsemisaja 60.aastapäev. Suursündmus leiab aset 5.juunil ja selleks on rahvale antud suisa vaba päev. Ja et pidu veel eriti pikk saaks, siis on tavaliselt mai viimasel esmaspäeval olev püha tõstetud nädala võrra edasi, 4.juunile, mis teeb kokku neli vaba päeva! Oodata on jälle tänavapidusid, paraade ja muid toredaid ja lõbusaid üritusi. Osaleme kindlasti! Elagu Kuninganna!

Soojade soovide ja kuumade kallistustega!

Hambutu

Paar nädalat tagasi tormas kogu Robi klass tundide lõppedes klassist välja, kõigil näod suurest vaimustusest õhevil. Nad ei jõudnud ära rõõmustada uudise üle, mille nende õpetaja oli neile äsja öelnud - neile oli antud kodune töö! Milline vedamine!? Ma ei kujuta ette, mida õpetaja neile öelnud oli või kuidas ta nad nii elevusse ajas, aga igatahes oli seda kohutavalt armas ja samas ka naljakas vaadata. Agnes nägi suurt vaeva, et Roberti elevust nähes mitte naerma hakata. Ta ise millegipärast koduste tööde üle eriti just ei rõõmusta. Töö, mis Robi nii elevusse ajas, oli kirjatehnika. See on iseenesest päris huvitav, sest nad on juba tükk aega kirjutamisega tegelenud, aga alles nüüd võeti ette õpetada lastele, kuidas tähti tegelikult õigesti ja ilusti kirjutada tuleks. Kuigi töö tuli esitada alles reedeks (see anti teisipäeval), siis Robi ei kannatanud oodata ja maalis juba samal õhtul tähed valmis. Tulemus sai minu meelest väga ilus ja kui me töö tagasi saime, siis oli ka õpetaja tunnustava kommentaari vihikusse kirjutanud. 

Eelmisel neljapäeval toimus iga-aastane Focuse uue aasta pidu. See on juba traditsiooniks saanud üritus, kuhu tuleb alati palju rahvast - Focuse liikmed, nende sõbrad ja lisaks neile ka Focuse sponsorid ja muidu olulised tuttavad. Melu oli suur. Esimese tunni olin tervitaja rollis, võttes vastu kõiki saabuvaid külalisi ja juhatades neid edasi. Mulle meeldis see amet, sest nii sain näost-näkku tuttavaks paljude inimestega, kes seni vaid virtuaalses emaili-maailmas eksisteerisid. Hiljem vahetasime kolleegiga rollid ja nii sain ka mina peomelust osa. Juhtusin rääkima ühe naisega, kes alustuseks mainis, et ta on Ameerikast. Jutt läks edasi ja tuli välja, et ta oli alles üsna hiljuti kolinud Londonisse Pariisist, kus ta oli kolm viimast aastat elanud. Uurisin, et kumb linn talle rohkem meeldib ja ta leidis, et vist ikka London, aga kuna Pariisis saab ta  rääkida oma emakeeles, siis on see linn ikka justkui südame küljes kinni. Olin hetkeks kerges segaduses, sest pidasin teda ameeriklaseks (kuigi natuke veidra aktsendiga ameeriklaseks). Hetke mõtteid kogunud küsisin, et kas ta on siis pärit Kanadast? See küsimus tõi tema näole suure naeratuse. Ta pidi tõesti Kanadast pärit olema. Minu meelest üsna kummaline, et ta alguses ütles, et ta on Ameerikast. Võib olla ta arvas, et ma pole Kanadast kuulnud. Kui aus olla, siis ega ma enne sellest riigist väga palju ei teadnudki. No ma teadsin, kus see asub, et seal on üsna jahe, et seal elavad jääkarud, et Kanadas on palju vahtrapuid ja et seal toodetakse palju vahtrasiirupit. Nüüd aga tean sellest riigist palju rohkem, sest loen just parajasti Ene Timmuski kirjutatud raamatut Minu Kanada, kus lisaks eestlaste tegemistele Kanadas saab teada ka palju huvitavaid fakte ja lugeda toredaid lugusid Kanada riigi kohta. No ja kuna ma seda raamatut loen, siis oli mul kohe väga hea seda ka sellele prouale mainida. Oi, me saime kohe suurteks sõpradeks :) Ta rääkis mulle, et ta on pärit Quebecki linnast, kus on suur prantslate kogukond ja kus linn on justkui pooleks lõigatud. Jalutad ühel pool linna, oled justkui Prantsusmaal, jalutad teisel pool, oled justkui Inglismaal. Märkisin, et sain oma raamatust teada, et Kanadas ollakse väga tolerantsed ja erinevalt USA-st ei üritata kogu elanikkonda ühte patta panna ja kõigist ühesuguseid kodanikke vormida. Inimestel lastakse olla nii nagu neile meeldib ja hinnatakse eripära. Selle avalduse peale sattus minu uus kanadalannast sõbranna suurde hoogu ja ütles, et tõesti nii ongi! Ta rääkis, et nad olid perega kolinud Philadelphiasse ja lapsed läksid muidugi kohalikku kooli. Ta oli vahel lõunapauside ajal käinud kooli sööklas vabatahtlikuna abiks toitu jagamas ja kui ta oma lastega oli prantsuse keeles rääkinud, olid lapsed silmad maha löönud ja palunud emal inglise keeles rääkida, sest neil olevat häbi prantsuse keeles rääkida. Linda (nii oli kanadalanna nimi) ütles, et tal on hea meel, et nad USAsse väga kauaks ei jäänud, sest muidu oleks tema lastest kindlasti ameeriklased saanud. Iga hommik koolis oli alanud lipu heiskamise ja hümni üürgamisega ja igal sammul oli neile pähe raiutud, kui hea ja uhke on olla ameeriklane. Ma ei arva, et oma riigi üle ei tohiks või ei peaks uhkust tundma, aga selline propaganda ja rusikas püsti riigi ülistamine tundub mulle küll väga kummaline.

Focuse pidu kestis peaaegu ettenähtud ajani, sest leppisime juba enne omavahel kokku, et peale teatud kellaaega enam veini juurde ei vala ja uusi vestlusi ei alusta. Meie peod kipuvad alalõpmata liiga pikale veinma. Seekord saatsime viimase külalise teele ainult pool tundi peale välja kuulutatud ürituse lõppu, nii et päris  hästi. Robile mõeldes pakiti mulle kaasa suur hulk õhupalle, mis meie peosaali olid kaunistanud, nii et läksin koju nagu mõni lõbus õhupallikaupmees. Robert oli hommikul ärgates ja palle märgates väga õnnelik ja Agnes imes meie kõigi rõõmuks pallidest välja sinna alles jäänud heeliumi ja luges meile peenikese häälega raamatut ette. Lõbu oli laialt!

Reede õhtul tuli meile külla sõber Julia, koos oma tütre Lauraga. Tihti juhtub nii, et külla tulnud sõpradel jääb Richmond sootuks nägemata, millest on maru kahju, sest Richmond on minu meelest hiiglama armas koht. Selleks, et seekord nii ei juhtuks, võtsime pühapäeva päeval ette jalutuskäigu Richmondist Twickenhami, kuhu viib tore jõeäärne kõnnitee. Tuul oli küll suur, aga et päike paistis, siis oli väga mõnus jalutada. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja astusime läbi Orleans House nimelises majas olevast väiksest kunstigaleriist ja lõpetasime oma retke Twickenhamis asuvas pubis Fish & Chips'e süües. Õigupoolest sai kala ja kartulit süüa kõigest Laura, sest selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli see populaarne roog juba otsakorral, aga ega teisedki nälga ei jäänud. Pubis oli hulgaliselt mehi, kes mingit jalka matši vaatasid ja aeg-ajalt häälekalt oma lemmikutele poolehoidu üles näitasid, mis tekitas väga lahedat melu. Õhtul läksime aga Royal Albert Hall'i Cirque du Soleil'i etendusele. See etendus toimus mõni aeg tagasi ka Tallinnas, Saku Suurhallis, aga õnneks ei olnud Julial ja Laural tookord mahti seda vaatama minna, nii et nüüd saime kõik koos etendusele minna. Nagu nimestki aru võib saada, siis on tegemist tsirkusega. Vahe tavalise tsirkusega on see, et loomi etenduses ei ole ja nende asemel esinevad peadpööritavate trikkidega kõiksugu akrobaadid, rulluisutajad jms hulljulged inimesed. Klounid olid täitsa olemas, aga nad ei kandnud tavapärast punast nina ja tegid natuke peenemat huumorit kui lihtsalt jalaga tagumikku ja potiga pähe. Lõbus oli! Etendus algas tegelikult päris hirmuäratava vahejuhtumiga. Käimas oli päris esimene etteaste, kus suur hulk konnadeks ja sisalikeks riietunud inimesi batuudilt üles hüpates kaelamurdvaid akrobaatilisi numbreid tegid. Äkitselt kukkus aga üks "konn" nii õnnetult alla, et jäi poolenisti batuudi ja poolenisti põranda peale ja jäi sinna liikumatult lebama. Kohe jooksid sündmuskohale mitmed musta riietatud turvamehed, show peatati, tuled pandi põlema ja mõnigase sebimise peale viidi vaene "konn" lavalt ära. Paistis, et ta natuke ikka liigutas ennast, nii et vast ta jäi ikka ellu. Mõne ribi võis ta aga murda küll. Hirmus vahejuhtum, mis segas natuke ülejäänud etenduse nautimist, sest kogu aeg oli hirm nahas, et äkki keegi kukub veel alla. Õnneks ei kukkunud. Kogu show oli ülesehitatud tohutu andekalt, kostüümid olid võrratud, meeleolu loodi erineva muusikaga, vahepeal tehti nalja, siis olid jälle peadpööritavad trikid ja kõike seda täiendasid lavapõrandale projektoriga saadetavad erinevad looduspildid. Robile meeldis kõige rohkem osa, kus kaks klouni olid jäänud mootorpaadiga justkui merele lõksu ja kuidas siis tohutu suured haid nende paadi ümber ujusid. Haid polnud muidugi päris ja olid lavale näidatud kõigest projektoriga, aga need nägid tõesti väga ehedad välja. Royal Albert Hall oli juba iseenesest ka vaatamist väärt oma tohutu suure ringikujulise saali, mitmete restoranide ja baaride ja pikkade koridoridega. Kuna saal oli peaaegu välja müüdud, siis ma olin etenduse lõppedes valmis juba pikkadeks järjekordadeks väljapääsude juures, aga meie kõigi suureks rõõmuks järjekordi ei esinenudki. Royal Albert Hall'il on lihtsalt nii palju väljapääsusid, et mingeid ummikuid ei tekkinudki. Väga mõnus! Sinna võiks teinegi kord mõnda etendust või kontserti vaatama minna. 

Robi on meil nüüd hambutu. Eelmisel nädalal tuli tal eest juba teine hammas ära. Õnneks on tal all juba kaks uut hammast olemas, nii et sahtel päris tühi ikka pole. Minu meelest on sellised hambutud lapsed tohutu armsad. Palun vahel Robit, et ta naerataks ja rohkem polegi vaja, et endal ka tuju heaks läheks.

Rõõmsate tervitustega!

Kingamöll

Agnes kiirustas täna juba kella kaheksaks kooli. Tavaliselt algavad tal tunnid kell 8.25. Põhjus, miks ta nii vara kooli läks oli selles, et alates tänasest toimub iga teisipäeva hommikul koolis trenn nimega "Fit for ski" ehk eesti keeles "Suusasõiduks supervormi". Ax läheb veebruaris toimuval vaheajal kooliga nädalaks ajaks Itaaliasse Bardonecchia’sse suusatama ja sellepärast neid vormi aetaksegi. Eelmisel neljapäeval toimus koolis lapsevanematele suusareisi tutvustav koosolek. Kõik on ette-taha ära tehtud. Hind (mis on üsna kallis) sisaldab kõike alates sõidust, suusavarustusest ja söögist ja lõpetades elukindlustusega. Laiali on jagatud isegi nimekiri asjadest, mis kaasa tuleb võtta. Nimekirjast ei puudu suusariiete ja sokkide loetelu kõrvalt ka meeldetuletus võtta kaasa IPodid, IPadid ja muu meelelahutus pikaks bussisõiduks. Itaaliasse sõidavad nad bussiga, sest nii tuleb odavam ja nii ei ole ka võimalust, et keegi lennujaamas ära kaoks või pagasiga sekeldustesse satuks. Iga hommik algab rikkaliku hommikusöögiga, millele järgneb kaks tundi suusatamist. Seejärel lõunapaus ja õhtupoolikul veel kaks tundi mäel. Õhtud on sisustatud erinevate üritustega alates stiilipeost ja lõpetades kinoõhtuga. Ma ütlesin Axile, et see reis tundub tulevat nii äge, et ma tahaks hea meelega isegi sinna minna. Ehk on Agnes nii armas ja on nõus peale reisi külalisblogijana oma reisist loo kirjutama :)

Kalle kinkis mulle jõuludeks IPod Nano. See on selline imepisike muusika kuulamise vidin. Lisaks muusika kuulamisele on sellel vidinal ka funktsioon, millega sa saad vaadata, kui palju samme sa oled teinud, kui pikka maad kõndinud ja kui palju kaloreid kulutanud. Panin selle ühel hommikul kodunt välja minnes tööle ja ei uskunud oma silmi, kui ma koju jõudes avastasin, et olin märkamatult läbinud 9 km! Ma teadsin, et minu igapäevane marsruut kodu-kool-rongijaam-rongijaamast tööjuurde ja siis samamoodi kogu tee tagasi, on üsna pikk jalutuskäik, aga et lausa 9 kilomeetrit, see tuli ikka suure üllatusena. Lahe! Kaloreid kulus ka 350, nii et lõuna kohe tasa teenitud :) Kuna ma reedeti tööl ei käi, aga kõndimata ei tahtnud ka jätta, siis läksin kaltsukatuurile. Ilm oli ilus ja mõnus oli jalutada. Eestis elades meeldis mulle kaltsukates käia. See on natuke nagu jahil käik, sest sa ei tea iialgi, mida eest võid leida ja oled maru õnnelik, kui odava hinnaga midagi omapärast ja ilusat leiad. Siin ma ei ole eriti kaltsukates käinud, olen neid ainult oma hilpudega varustanud. Enamus siinseid kasutatud asjade poode on mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, mis tähendab siis seda, et asjade müügist saadud tulu läheb mingi õilsa eesmärgi täitmiseks. Igal laupäeval, kui me Robiga tema laulutundi sõidame, vaatan ma bussiaknast põnevusega pikka rivi kaltsukaid, kuhu ma kunagi ei satu. Reedel võtsingi nõuks sinna jalutada. Neid oli seal lausa viis tükki reas. Igaüks isemoodi. Üks oli üsna kole ja haises nagu mõni Eesti keldrikaltsukas ja sinna ma ei tahtnud minna. Mulle meeldib, kui asjad on ilusti puudele riputatud ja vidinad kenasti riiulitel. Suurt saaki ma ei saanud, aga ega see polnudki eesmärk. Lahkusin 2 naelase orhideepoti ja sama kalli käsitöö kaelakeega ja läbitud kilomeetreid kogunes koju jõudes 10 :) 

Laupäeval oli meil imeilus ilm. Sooja oli paar kraadi ja päike paistis. Agnes veetis terve päeva võrkpallivõistlustel, kus neil eriti hästi ei läinud. Meie Robiga läksime hommikul muusikatundi ja pärast seda saime Kallega kohvikus kokku. See on meil muutunud juba traditsiooniks, et me alati peale muusikatundi kohvikus kohtume. Kuna ilm oli nii ilus, siis otsustasime minna jalutuskäigule Thamesi äärde. Sõitsime bussiga Hampton Court Palace juurde ja jalutasime sealt mööda jõe äärt Kingstonisse. Mõnus oli jalutada. Tuult ei olnud ja päike soojendas põski. Olen hakanud juba päikesekaitsega kreemi kasutama, sest ma ei taha, et nägu päikest saaks. Aastad tagasi Egiptuses käies läksin päikesega nii liiale, et sain endale suured tumedad pigmendilaigud silmade ja nina alla, nii et käisin ringi justkui pruunide vuntsidega. Hoidsin küll edaspidi pidevalt 50 faktoriga päikesekreemi käepärast, et vajadusel pigmendilaikudele panna, aga ikka olid nad olemas. Alles eelmisel aastal sain neist lahti ja seda tänu ühele spets kreemile, mis on mõeldud just tumedate pigmendilaikude ära hoidmiseks. Keda huvitab, siis võin kreemi täpse nimetuse ka üles otsida. Jõe äärt mööda jalutades jõudsime pargini ja otsustasime natuke lõigata ja läbi pargi minna. Tuli välja, et see polegi tegelikult päris park vaid hoopis golfiväljak, mis on avatud kõigile huvilistele. Ole ainult mees ja vea varustus kohale. Huvilisi oli väga palju, nii et jalutades tuli hoolega jälgida, et kiiresti tuhisevate golfipallidega pihta ei saaks. Peale golfimängijate kolas seal ringi ka palju hirvi. Tänu oma sügisesele intsidendile isahirvedega, ma neile enam väga lähedale ei kipu. Õnneks ei olnudki vaja neist ringiga mööda minna, sest Kalle tundus neile liiga vägeva vastasena ja nad jooksid meie lähenedes kabuhirmus eemale. Uhked on nad küll oma tohutu suurte sarvedega. Ei kujuta ette, kuidas nad neid üldse kanda jõuavad. Pargi servas oli väike tiigike, mille kaldal askeldas oma 15 vanameest. Eemalt ei saanud kohe arugi, et mida nad seal teevad. Veidi lähemale jõudes nägime, et neil oli käimas tihe puldiga juhitavate purjekate võistlus. Igal mehel olid käed peidetud spetsiaalsetesse pika varrega kinda taolistesse kätesoojendajatesse, et kätel külm ei hakkaks. Kõigil olid käes kaugjuhtimispuldid, mille abil nad purjekate tüüri ja purje liigutasid. Mootorit neil paatidel polnud. Finishijoonel pandi tulemused kirja. Paistis, et see oli päris tihe rebimine. Vaatasime veidi seda etendust pealt ja leidsime, et väga vahva ajaviide. Ära minnes kuulsime mehi arutavat, et teeks ühe võistluse veel ja läheks siis pubisse. Ei tea, kas õlled tegi välja kaotaja? Meie jalutasime aga edasi ja jõudsime peagi Kingstonisse. Peale rahulikku jalutuskäiku tundus sealne inim-möll lausa häiriv. Kuna Kingstonis asub suur kaubanduskeskus ja palju muidki poode ja et allahindlused on kohe-kohe lõppemas, siis oli laupäeval seal lausa meeletult palju rahvast. Suutsime enamikest poodidest külma kõhuga mööda minna, aga meie lemmik kingapoe Clarks'i aknal ilutsev silt, et allahindluse protsent on suisa 70, kõlas liiga kutsuvalt, et sellest mitte välja teha. Sellest sai alguse meie ajaloo suurim kingaostu nädalavahetus. Kui sa saad ikka täisnahast saapad 25 naelaga ja kingad veel kümme naela odavamalt, siis oleks ju patt need ostmata jätta. Kahjuks oli Agnes laupäeval võistlustel, nii et ta ei saanud meiega kingamöllus osaleda. Sellepärast pidimegi pühapäeval uuesti poodi minema. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et Agnes proovis kingi vist küll oma tund aega järjest. Poesell oli nii kena ja tõi muudkui naeratades uusi paare lagedale ja Agnes aina valis ja proovis ja otsustas. Clarks on umbes nagu Ecco. Nad teevad väga mugavaid ja jalasõbralikke jalanõusid ja justnagu Ecco'gi, olid veel paar aastat tagasi Clarksi kingad ääretult koledad. Viimase aasta jooksul on aga toimunud tohutu muutus nende valikus, sest lisaks mugavusele näevad need nüüd veel head välja ka. Uurisin ükskord poest, et mis ometi juhtunud on ja sain teada, et nad olid disaineri välja vahetanud. Vaat siis. Tuleb välja, et mugavaid kingad ei peagi alati imekoledad välja nägema. Meie pere sai nädalavahetusega igatahes 11 paari jalavarjude võrra rikkamaks :) Kingamöllust tuli võitjana välja Ax, nelja paariga, mina jäin teiseks kolmega ja poisid esinesid tagasihoidlikult - kumbki kahe paari uute jalatsitega. Oh elu elukest, kui tore see on, kui sul on palju uusi kingi :) 

Roberti saagist poole moodustasid uued punased tossud. Uusi tosse oli tal vaja eelkõige sellepärast, et eile oli Robil koolis esimene jalgpalli trenn. Robi on päris osav jalgpallur, aga enne pole ta trenni minna tahtnud. Kui detsembris koolist kiri tuli, et jaanuaris alustab jalka trenn, siis tundis Robi, et õige aeg on käes ja palus mul nimi kirja panna. Oh, ta oli elevuses! Ta pole vist kunagi nii rõõmsalt kooli läinud, kui eile. Minu jaoks on selle trenni korraldus väga mugav. Treener tuleb peale tundide lõppu lastele klassi järele ja viib nad kooli spordiväljakule, kus trenn toimub. Nii, et mul tekkis kohe ekstra tund vaba aega, sest tavapärase 3.20 asemel saan Robile järele minna alles 4.30. Läksin ikka natukene varem ja sain ka veidi näha, mis seal trennis tehakse. Kuigi trenn on mõeldud nii tüdrukutele, kui ka poistele, siis tüdrukuid oli ligi 40 lapsest ainult paar. Treenereid oli kaks. Üks oli keskmist kasvu, ca 35 aastane valgenahaline mees ja teine suur ja turske, kiilakas tumedanahaline meesterahvas. Vanuste ei oskagi öelda. Võis olla 30-45. Ta jättis kuidagi väga hea mulje. Sel ajal, kui mina seal olin, oli neil käimas teatevõistlus, kus kõik poisid korda-mööda üle väljaku triblasid. Kahjuks ei ole Robi koolil muruväljakut. On kõigest asfaltplats, mis on minu meelest üsna nukker, aga no mis sa teed. Kui Robi jalgpallist edaspidigi nii vaimustatud on nagu eile, siis võime ta ju panna mõnda natuke proffesionaalsemasse trenni. Hetkel olen ma selle trenniga igatahes küll väga rahul. Ja Robert ise ka :)

Kevadet südamesse!

Härra Kes

Head uut aastat! Ma pole veel päris kindel, kas see saab olema meie blogi viimane aasta või mitte. On väike võimalus, et jääme Londonisse veel üheks lisa-aastaks. See otsus peaks tulema lähiajal, nii et eks ma annan siis teada. Tuleb see otsus, siis milline tahes, küll ma selles juba häid külgi leian :) Mõnes mõttes oleks väga lihtne siia jääda, sest kõik toimib. Lapsed käivad koolis, meil Kallega on töö, mis meile meeldib ja et suurem osa Suurbritanniast on endiselt veel läbi käimata, jääks meil rohkem aega seda teha. Eestis on aga kodu ja armsad inimesed. Samas pole seal meid ootamas ükski töökoht. Lastel on küll kooli-ja lasteaiakoht olemas, aga eks see tagasi harjumine võtab ka aega. Eks igal asjal on omad head ja vead, nii et ei jäägi muud üle kui öelda "Elame, näeme!"

Meie jõulupuhkus Eestis oli väga tempokas ja tore. Kahju ainult, et lund nii vähe näha sai. Viimasel kahel aastal on ju Eestis olnud suisa lumeuputus, nii et olime juba jõudnud ära unustada, mida tähendab üks hall ja pime sügis. Kui me lennujaamast kodu poole sõitma hakkasime, siis Robi lausa küsis, et miks see Eesti küll nii kole on. Tagasi Londonisse jõudes tundus siin kõik kohe eriti roheline olevat. Eks see talv on siin ka eriliselt soe olnud. Sain päkapikkude käest jõuluks termomeetri. Siin pole seda muide üldse lihtne leida. Termomeetreid müüakse küll, aga nendega saad vaadata ainult sisetemperatuuri. Päris veider. Mind küll eriti ei huvita, kui palju mul toas sooja on. Tunnen seda nagunii omal nahal ja kui on külm, siis panen kütte sisse. Uus termomeeter näitab õnneks ka õuesooja/külma ja lisaks sellele saad veel vaadata, mis on olnud kõige soojem ja kõige külmem temperatuur. Uskuge või mitte, aga alates laupäevast, mil me oma termomeetri näidud ära nullisime, on kõige külmem temperatuur olnud +7 kraadi ja kõige soojem +13 kraadi. Ikka kohe päris kevad! Roosid ja krookused õitsevad, kuskil olla nähtud juba isegi nartsisse ja siin-seal on mandlipuud õites. Linnud laulavad hommikuti nii kõvasti, et varsti pole vist äratuskella vajagi. Küll mulle meeldib, kui kevad varakult tuleb. 

Laupäeval käisime Roberti soovil vaatamas näitust Dr Who Experience. Doctor Who (Härra Kes) on siin väga popp, aga et muu maailm ei tea temast suurt midagi, siis selgitan lähemalt, millega tegu on. Dr Who on tegelane BBC ulmelisest teleseriaalist, mis on olnud eetris juba alates 1963 aastast peale. Ta on mees, kes rändab ajas edasi ja tagasi oma masinaga, mida kutsutakse Tardis ja mis näeb väljast välja nagu 1963 aastal kasutusel olnud Londoni sinine politsei-putka. Putka on just 1963 aastal kasutusel olnud politsei-kioski välimusega, sest just sellel aastal tehti esimene seeria sellest seriaalist. Dr Who seikleb mööda universumit, kohtudes aeg-ajalt ajalooliste tegelastega, sattudes ajalooliste sündmuste keerisesse või tormab ta hoopis tulevikku, et seal mõni asi korda ajada. Igas osas tuleb Doctoril lahendada mõni keerukas, ootamatuid pöördeid võttev ülesanne, kus tuleb aidata hätta sattunud inimesi, päästa tsivilisatsioon ja võidelda kurjusega. Igas osas on kõvasti veidraid tegelasi ühelt või teiselt planeedilt, kellega Dr Who'l tuleb rinda pista. Tegemist on ühesõnaga ühe tõelise ulmekaga. See seriaal pidi olema lausa ära märgitud Guinessi Rekordite Raamatus, kui kõige pikemat aega jooksev ulme-seriaal. Kokku on Dr Who'd mänginud 11 erinevat näitlejat ja lood on ajaga muutunud, aga põhiteema on ikka sama. Kogu eelneva jutu põhjal pole vist raske arvata, miks see seriaal Robile nii väga meeldib. Sügisel, kui kõige uuemad osad eetris olid, oli igal laupäeva õhtul meie püha kohus istuda teleka ette, et vaadata järjekordset Doctor Who osa. Robi elaski peaaegu laupäevade nimel ja luges, mitu ööd veel magada tuleb enne, kui uut osa näha saab. Hetkel uusi osasid filmitud pole ja eetrisse ei ole neid oodata enne selle aasta sügist. Õnneks on olemas aga selline tore näitus nimega Dr Who Experience. Käisime seal Robiga kahekesi juba sügisel ja alates sellest käigust peale on Robi nagu udu peale käinud, et tema tahab ikka Axile ja issile ka näidata, kui äge koht see on. Laupäeval siis võtsimegi selle käigu ette. Kõik see on väga põnev. Enne näitusesaali minekut juhatatakse seltskond giidi saatel läbi seikluse. Algab kogu üritus lühikese filmi vaatamisega, mille järel tekkib äkitselt ekraanile pragu, sein avaneb ja seltskond juhatatakse ruumi, mis on täis igasugust vana kola. Rääkiv pea hakkab tutvustama erinevaid eksponaate, kui äkitselt tuleb eetrisse Dr Who ja teatab, et ta on kinni püütud ja palub kõigi kohalolijate abi enda päästmiseks. Äkitselt ilmub kardina tagant nähtavale kuulus politsei-putka. Selle uksed avanevad ja kõik astuvad Tardisesse. Jälle tuleb eetrisse Dr Who ja palub Tardise juhtpulti liigutades see minema juhtida. Nuppe on mitmeid, nii et neid jagub enamusele ekskurseerivatele lastele näppimiseks. Tardis hakkab kolisema, mürisema, tossu välja ajama ja põrand meie all liigub. Ekraanilt paistv Dr Who on kergelt paanikas, kuid palub kõigil rahulikuks jääda (mitte eriti veenvalt). Lõpuks jääb Tardis seisma. Avaneb uus uks ja meil palutakse seda kaudu edasi minna. Kõnnime justkui kosmoselaevas, siin-seal vilksamas tuttavad peletised seriaalist. Jõuame veidi avaramasse ruumi. Mõne hetke möödudes, asuvad meid ründama seriaalist tuntud Daleki nimelised robot-hävitajad. Järsku ilmuvad nähtavale suured ekraanid ja me tõepoolest oleks justkui kosmoses ja vaataks kosmoselaeva suurtest akendest välja. Meie "kosmoselaeva" hakkavad ründavama erinevad tulnukate laevad, aga me anname vastulöögi. Toimub tulistamine, tossu ja tuld lendab! Meid rünnanud tulnukate laevad lendavad õhku. Oleme päästetud! Ekraanile ilmunud Dr Who käsutab meid edasi astuma. Lähme ja jõuame väiksesse saali. Meile antakse 3D filmi vaatamise prillid ja viimane vaatus toimub ekraanil. Dr Who on päästetud! Meie oleme ta päästnud! Hurraa! :) Peale seda seiklust võime rahuliku südamega jalutada näitusesaalis, kuhu on üles seatud erinevaid kostüüme, suurel hulgal seriaalis nähtud koletiste kujusid jms. Päris põnev. Välja saab minna muidugi ainult läbi nännipoe, kus müüakse eranditult ainult Dr Who seriaaliga seotud asju. Pood on üsna suur ja valik uhke ja Robi lööb kogu oma taskuraha seal laiaks. Mul tilgub süda sellepärast veidi verd, aga pole mõtet vaielda. Mees teab, mis mees teeb. 

Eile oli Agnese sünnipäev. Uskumatu, et ta on juba 14 aastane! Aeg lendab ikka kohutava kiirusega. Eelmisel aastal, kui Ax 13 sai, korraldasime perekeskis ennustusvõistluse, et kui pikk, kui raske ja mis jalanumbriga Agnes aasta pärast on. Oleks Ax jõulude ajal veidi rohkem toiduga pingutanud, siis oleksin võitjaks tulnud mina või no ma oleks vähemalt Axiga viiki jäänud. Nüüd võitis ennustusvõistluse Ax ise, sest pani kolmest punktist kaks täppi (pikkuse ja jalanumbri). Eilsete mõõtmistulemuste tulemusena on Ax 168cm pikk, kaalub 54kg ja jalanumber on 39. Minu armas väike tütreke on minust juba 10cm pikem :)

Soovin teile kõigile eriti head 2012 aastat! Ärge seda maailmalõpujuttu nii väga tõsiselt võtke! Juhtusime eelmisel nädalal nägema saadet, kus üks mees käis maiade maal uurimas, kuidas selle maailma lõpuga ikka lood on. Sealsed inimesed polnud sellest suurt midagi kuulnud ja teadlased avaldasid arvamust, et asi on suureks puhutud ärimeeste ja -naiste poolt, kes sellest paanikast kasu lõikavad. Olge ikka rõõmsad edasi ja nautige elu!