Nii lihtne see ongi

Täna pole tavaline teisipäev. Roberti jaoks on see päev eriline sellepärast, et tema sõitis täna hommikul klassiga Leeds'i Kindlusesse. Pakkusin ennast ka saatjaks, aga et minu isik on endiselt politsei poolt kontrollimata, siis minu teenuseid ei vajatud. Nähes neid jooksvaid ja kisavaid lapsi täna hommikul kooli õuel ringi jooksmas, siis mul tegelikult väga kahju ei olnudki. Loss on muidugi ülilahe (tippige Leeds Castle Googlesse ja näete isegi), aga eks me võime sinna ju teinekord niisama ka minna. Eriti, et meil on nüüd auto, millega siin ringi sõita. Kalle tõi meie auto Eestist ära, nii et oleme nüüd hobujõududega varustatud. Rool on autol muidugi valel pool, mis tekitab teatud olukordades ebamugavust (eelkõige siis, kui on vaja sõita tasulisse parklasse, sest no mitte kuidagi ei ulatu sa ükis autos olles piletit haarama või hiljem automaati suskama) ja ma arvan, et mina sellega siin sõita ei julgegi. Kalle õnneks julgeb. Mul veab, sest tegelikult ju ongi reisijana kõrvalistmel istuda mõnusam. Suurbritannia avastamine võtab nüüd eriti suure hoo sisse, selles olen ma kindel. Ja õige ka, sest vaid veidi üle poole aasta ongi meil veel jäänud siin maal elada. Kallel küll veidi kauem, aga meie lastega kavatseme Eestisse kolida juba mai teises pooles. Oh, ei jõua ära oodata! Sorteerin juba vaikselt asju :)

Selle kolimisega on kaudselt seotud ka tänane päev, mis on minu jaoks ka veidi ebatavaline. Ma nimelt sõidan praegu tööle ja kirjutan seda lugu üle pika aja hoopis rongis. Tööle lähen ma aga sellepärast, et meil toimub seal täna järjekordne põnev seminar. Teemaks, kuidas tööintervjuudel võimalikult hästi esineda. Kuna mind mitte ükski töökoht Eestis ootamas pole, siis tuleb mul õige varsti hakata usinalt oma CV-sid laiali saatma, mis loodetaasti päädib sellega, et mind ka mõnele tööintervjuule kutsutakse. Siis kuluvad teadmised sellest, kuidas seal endast parim anda, marjaks ära. Ärge muretsege, ma jagan oma uut tarkust lahkesti ka teiega. Varuge vaid veidi  kannatust, sest hetkel olen ma ikka veel alles teel tööle. Istun metroorongis ja vaatan inimesi. Ma tean, et tegelikult pole viisakas metroos teisi väga vaadata, aga ma ei saa sinna midagi parata, et see mulle huvi pakub. Enamus hommikustest reisijatest uurib oma telefoni. Mõned loevad lehti ja mõned mõnd raamatut oma Kindle'st. Vaid vähesed loevad päris raamatuid. Sellest on kahju, sest minu meelest on nii huvitav vaadata, milliseid raamatuid inimesed loevad.  Mul ei ole ühtegi instrumenti, millest elektroonilist raamatut lugeda, nii et ma olen endiselt vanamoodne ja loen paberilt. Mis on mõnus, aga paganama raske. Just füüsiliselt. Ma olen enda joaks avastanud siinsed kaltsukad, kus ka palju raamatuid müüakse. See on lahe, sest raamatud on seal odavad ja peale selle on see justkui jahilkäik. Ma "jahtisin" ühte konkreetset raamatut ligi pool aastat, kuni lõpuks selle ühest kaltsukast leidsin. Tavaliselt otsin sealt rongis lugemiseks kergema kaaluga (kilodes!) raamatuid, mida oleks  hea endaga kaasas tassida. Selles mõttes on siin hea, et enamus raamatuid on pehmete kaantega. Eestis olin kohe päris nõutu, kui raamatupoodi läksin, sest enamus raamatuid on kõvade kaantega, mis lisavad juba niigi paksule raamatule ju veelgi kaalu. Leidsin ahastusega, et vaat, et ainuke variant oli osta midagi Minu... sarjast. Mitte, et need kehvad raamatud oleks, aga no nadi, et nii väike valik on, kui sinu üheks kriteeriumiks on kaal. Jõuan kohe oma peatusesse. Jätan siinkohal oma loo pooleli ja jätkan juba seminari muljetega. Olen põnevil!

Olengi taas rongis ja valmis teiega seminaril kuuldut jagama. Sain kohe päris palju häid nippe! Seminari viis läbi suure investeerimispanga JP Morgan'i personaliosakonna juhataja härra Mark, kes jagas meiega nö siseinfot ja andis soovitusi, kuidas endast tööintervjuudel parim mulje jätta. Kõige alus on muidugi see, et sind üldse intervjuule kutsutaks. See on juba pool võitu. Kes vähegi tööle kandideerinud on, see teab, et kõige esimene komistuskivi on CV saatmise voorust edasi pääsemine. CVdel me tänasel seminaril pikalt ei peatunud, aga seda öeldi küll, et kui vähegi võimalik, kasutage tutvusi. Uurige, kas te selles firmas, kuhu te kandideerite, kedagi tunnete või ehk tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes seal töötab (Eestis polegi see vist nii raske) ja paluge sellel tuttaval oma CV personalitöötaja kätte sokutada. Selles pole midagi uut. Kõik teavad, et tutvused loevad, aga kui sulle juba personalitöötaja sellist asja ise soovitab, siis on ikka asjal justkui teine jume.

Edasi aga intervjuude juurde. Enamasti tehakse (ma ei tea, kas ka Eestis) esimene intervjuu hoopis telefoni teel. Uuritakse üldisemalt, mis on su endised töökogemused, kas sa võiksid sellele kandideeritud kohale sobida, mis on su palgasoov jne. Vahel võib aga juhtuda, et sa oled kandideerinud väga mitmesse firmasse korraga ja sul ei pruugi üldse meeldegi tulla esimese hooga, millisest neist paljudest sulle just parajasti helistatakse. Siis oleks soovitav väga viisakalt öelda, et sul on hetkel väga ebamugav rääkida ja paluda neil näiteks tunni aja pärast tagasi helistada või veel parem, küsida numbrit, kuhu sa võiksid ise tagasi helistada. See jätab sulle aega, et töökuulutus uuesti üle lugeda, firma kohta võimalikult palju teada saada ja enda vaim valmis panna. Kindlasti tuleb meeles pidada, et tuleb olla viisakas, selge häälega ja koostööaldis. Peale telefonivestlust kutsutakse sind (loodetavasti) päris intervjuule. Sellele peaks eelnema kõva eeltöö. See oligi võtmesõnaks sellel seminaril. Uurige firma kohta võimalikult palju, mõelge välja küsimused, mida te intervjuu ajal neilt küsite, sest intervjuu pole üksnes teie küsitlemine, see on vestlus, kus on väga oluline näha teie poolset suurt huvi selle töökoha osas.  Lugege väga hoolikalt töökuulutuse sisu ja mõelge, kuidas teie eelnevad kogemused sellega haakuvad. Mõelge välja oma nö liftikõne. Liftikõne on väljend, mida kasutatakse kirjeldamaks lühikest ja löövat nö enda reklaamimise kõnet, millega sa peaksid suutma huvi äratada kelleski, keda sa kohtad liftis sõites, arvestades, et sõit kestab kõigest paar minutit. Intervjuu "liftikõne" peaks olema siiski veidi pikem kui kõigest paar minutit, aga see peaks siiski olema küllalt lühike ja samas lööv, et endast huvituma panna.  Räägi lühidalt endast (isiklikke teemasid puudutamata) ja sellest, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud. Kõne peaks olema lihtne, konkreetne ja selge. Seda kõnet tuleb enne korduvalt harjutada, et see soravalt ja enesekindlalt esitada. Hirmus on mõelda, et sinu kohta tekkivast arvamusest moodustab lausa 55-75% sinu kehakeel, 20-30% hääletoon ja kõigest 5-15% see, mida sa ütled. Nii, et olla enesekindel (aga kindlasti mitte ülbe!) on väga tähtis. Vähem tähtis pole naeratus. Selle tõi hr Mark lausa eraldi välja. Ta ütles, et inimene, kes saabub intervjuule, nägu mossis ja ei kriipsugi naeratust, on juba ette läbi kukkunud. Ole naeratav, aval, motiveeritud, enesekindel ja firma iseloomust teadlik ja oled juba rohkem, kui poolel teel. Sinna lisaks veel meeldiv käepigistust, mis ei tohi olla ei liiga lõtv ega ka liiga tugev. Ka seda soovitati muide harjutada. Meeles tuleb pidada, et tööintervjuu algab sellest hetkest, mil sa ruumi sisened (vahel isegi sekretäri juurde saabumisest) ja lõpeb sinu lahkumisega.

Peaaegu alati esitatakse intervjuul küsimus, kus sul tuleb kirjeldada mingit situatsiooni, milles sa oled  keerulise olukorra osavalt lahendanud. Pea meeles tuua konkreetseid näiteid ja ära aja üldist loba. Sellise jutu kokku panemiseks on kasulik kasutada struktuuri, mida inglise keeles kutsutakse STAR (Situation/Task, Action, Restult). Ma mõtlesin sellele eesti keelse vastena välja väljendi SÜLT :) Situatsioon või Ülesanne - siin kirjeldad konkreetset juhtumit, mis on sinu eelnevas tööelus esinenud. Järgmiseks tuleb Lahendus, kus sa räägid, kuidas sa olukorra lahendasid ja kõige lõpuks Tulemus, kus sa räägid, mida head kogu sinu nii osav käitumine kaasa tõi. Ka need lood on sul võimalik enne intervjuule minemist välja mõelda/meenutada, sest enamasti haakuvad situatsiooniküsimused töökirjelduses toodud ülesannetega.

Minu meelest ülihea nipi andis Mark selleks puhuks, kui sinult küsitakse see tüütu küsimus (ja seda küsitakse alati!) – mis on sinu nõrgad küljed? No sa ei saa ju hakata rääkima, et vaadake, ma olen maru lohakas või et mul on raskusi kellaajast kinni pidamisega vms. Mark soovitas sel puhul läheneda asjale selliselt, et rääkida mõnest oma nõrgast küljest, mis sul varem oli, aga millega sa oled kõvasti tegelenud ja et kuna sa tead, et see on su nõrk külg, siis hoiad endal nö silma peal. Ta tõi näitena, et talle oli kunagi ette heidetud, et ta läheb tihti koosolekule ilma, et oleks selleks ette valmistunud. Ta tunnistas oma viga ja tegeles sellega ja võttis kohe ekstra aega, et kõik koosolekuga seotud materjalid läbi töötada ja pidas silmas, et sellist situatsiooni rohkem ei juhtuks. Lihtne ja loogiline, aga ma ise poleks selle peale küll tulnud, et oma nõrka külge niimoodi presenteerida. Seda, et sul polegi nõrki külgi, ei tasu ka kohe kindlasti öelda, sest see oleks ju puhas vale. Keegi meist pole täiuslik!

Kindlasti küsitakse ka, kus sa näed ennast olevat viie aasta pärast? Selles, et seda küsimust küsitakse, võite peaagu 100% kindlad olla, nii et tasub vastus välja mõelda. Selleks tasuks taaskord firma struktuuri uurida, kujutleda, kuhu sa oma karjääriredelil jõuda võiks või kui sa konkreetset kohta silmas ei pea, siis mõelda mõne tööalase oskuse peale,milles sa tahaksid näiteks parem ekspert olla. Ma pean tunnistama, et minu jaoks on see olnud äärmiselt keeruline küsimus intervjuudel käies, sest ma tõesti ei viitsi selle peale mõelda ja kuna ma pole ka eriline karjäärimutt, siis öelda, et tahan saada osakonnajuhatajaks oleks ju lihtsalt jabur. Pealegi vale! Sellepärast mulle väga meeldis see idee leida mingi peenem tööalane oskus, milles sa tahaksid viie aasta möödudes parem ekspert olla.

Kindlasti ei tasu intervjuu ajal unustada ennast lobisema ebaolulistest asjadest, minna enda kiitmisega liiga hoogu, rääkida halba oma endistest kolleegidest ja firmast, kus sa töötasid või süüdistada teisi oma ebaõnnestumistes.

Iga intervjuu lõpus on tööle kandideerijal võimalik ise küsimusi esitada. Hea oleks küsida firma töökultuuri kohta või paluda selgitada, milliseid tulemusi aasta jooksul sinult oodatakse, et sa võiksid öelda, et olid oma töös edukas ja kindlasti uurida ka palga ja lisatasude kohta.

Lühidalt kõike kokku võttes:

Tee kõvasti eeltööd, uurides firma tausta ja töökuulutuse sisu.

Mõtle välja oma vastused ja harjuta neid sõprade ees, et sa esitaksid neid intervjuul võimalikult loomulikult.

Ole rõõmsameelne, aus, avatud ja motiveeritud sellele töökohale asuma.

Riietu maitsekalt.

Hoia silmsidet ja kui intervjuu tegijaid on rohkem kui üks, siis lase pilgul korda-mööda nende nägudel peatuda.

Ära unusta, et intervjuu ei lõppe viimase küsimusega vaid alles siis, kui sa uksest välja astud. Nii lihtne see ongi!

Robert on nüüd ka juba lossist tagasi! Ta jäi reisiga väga rahule. Loss pidi olema väga vinge ja kõige ägedam oli olnud see, et nad olid seal etendust teinud, kus Robi oli oli mänginud Kogu Maailma Kuningat! Uhke värk!

Rõõmsate tervitustega!

Kaks keelt

Ma olen oma töökoha üle tõeliselt õnnelik. Lisaks sellele, et meil on seal tore seltskond, kellega koos töötada, toimub seal ka palju huvitavaid seminare, millest mul on vaba voli osa võtta. 

Eile toimuski väga huvitav seminar teemal, kuidas kasvatada kahte (või enamat) keelt rääkivat last. Teema oli üsna hiljuti päevakorral ka Eestis, kus paljud võtsid sõna teemal, kas on ikka õige last vene keelega lasteaeda panna. Ühed leidsid, et selline käitumine ei kõlba kuhugi ja teised, et see tuleb ainult kasuks. Väiksel lapsel on tegelikult üsna ükskõik, mis keeles ta uusi sõnu õpib, sest uusi sõnu saab ta iga päeva teada nagunii ka oma emakeeles. Selline lasteaias keele „õppimine“ ei olegi ju tegelikult õppimine vaid see jääb nö iseenesest külge. Tõsi on see, et kui lapsevanemad tahavad oma võsukest panna mõnda eliitkooli, siis ei tasu last kahe keelega segadusse ajada, sest juba ainuüksi etteütluse tegemisel jääb ta hätta. Räägime Robertiga ju kogu aeg eesti keeles, aga kui ma lasin tal ükskord poenimekirja koostada, siis sain täiesti šoki, sest kõik k-d olid c-d ja kõik a-d olid u-d. Siis hakkasimegi usinalt eesti keelseid raamatuid uurima, sest üks asi on keelt rääkida, aga hoopis teine asi on seda kirjutada ja pole paremat viisi sõnade kirjapildi õppimiseks, kui lugemine. Kui aga eilse seminari juurde tagasi tulla, siis seal jagati palju kasulikke näpunäiteid ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti kogemata paljusid asju õigesti teinud. Kõige tähtsam on see, et lapsevanem peab alati rääkima oma lapsega oma emakeeles (välja arvatud muidugi juhul, kui mõni sõber on külla tulnud, kes su emakeelest aru ei saa. Siis tuleb kasutada ikkagi sellist keelt, mida kõik mõistavad). Võib ju olla, et isa on näiteks prantslane ja ema hispaanlanna, aga pere elab hoopis Inglismaal. Siis olekski nii, et isa räägiks lapsega ainult prantsuse keeles, ema hispaania keeles ja kuna kogu ülejäänud ühiskond räägib inglise keeles, siis laps suhtleb väljaspool kodu inglise keeles. On loomulik, et mingil hetkel võtab inglise keel muud keeled üle, aga sellest ei tohi lasta ennast heituda. Isegi, kui laps vastab sinu küsimustele inglise keeles, tuleb sul ikkagi oma keele juurde jääda. Mitte mingil juhul ei tohiks teha seda, et sa nõuad lapselt, et ta sulle eesti keeles vastaks. Kuulad rahulikult tema inglise keelse vastuse ära ja vastad talle ikkagi eesti keeles. Kui laps sinult midagi inglise keeles küsib, siis tuleks see lause uuesti eesti keeles sõnastada ja siis vastata. No näiteks on täiesti tavaline, et Robi ütleb mulle:„Can I have a glass of milk, please?“ Mina peaksin siis ütlema: „Sa tahaksid klaasi piima? Ma kohe toon sulle“. Äärmiselt kasulik on lapsele emakeelsete raamatute ette lugemine, sest raamatute tekst on palju mahlakam ja rikkam, kui igapäevane kõne. Raamatute sisu, mida kooli jaoks lugeda tuleb, oleks kasulik emakeeles üle arutada. Paljud lapsed käivad nädalavahetustel veel eraldi koolis oma emakeelt õppimas. Selle kohta öeldi, et seda tasuks teha ainult seni, kuni laps sellest rõõmu tunneb. Juhul, kui see muutub lapse jaoks ebameeldivaks kohustuseks, tuleks eriprogramm lõpetada, sest vastasel juhul hakkab see keel lapse jaoks seostuma ainult negatiivsete emotsioonidega ja ta ei tahagi seda rääkida. Kõige hirmsam, mida mitut keelt kõneleva lapse vanem võiks teha oleks kasutada ühes lauses mitut keelt. See tekitab lapses suurt segadust ja peale selle näeb ta, et niimoodi rääkida on normaalne. Robert räägib meil alalõpmata nii, et pooled sõnad lauses on eesti keelsed ja pooled inglise keelsed või mis veel segasem, ta mõtleb välja uusi sõnu, mis algavad ühes keeles ja lõppevad teises keeles. Näiteks ütles ta hiljuti, et ta tahaks süüa „spuuniga“ – inglise keeles on „spoon“ lusikas, mida Robi käänas eesti keele reeglite kohaselt. Lapsega ei tohi pahandada, kui ta selliseid vigu teeb vaid lihtsalt rahulikult lause uuesti õigesti öelda. Hea soovitusena soovitati need naljakad sõnad üles kirjutada, sest need kipuvad ju meelest ära minema. Kunagi hiljem on neid väga lõbus lugeda. Toon näiteid muudkui Robi kohta ja mitte üks sõna Axist. Asi lihtsalt selles, et Agnesel ei ole eesti keele ja inglise keele sassi ajamisega probleeme. Ilmselt on põhjuseks see, et ta oli lihtsalt vanem, kui me siia kolisime ja ka selles et Ax on suur Eesti fänn ja lihtsalt ei lase inglise keelel võimust võtta. Kuigi ma pean ütlema, et tema inglise keel on lausa suurepärane ja kui ta räägib, siis ei arva keegi, et ta pole sündinud inglane. Lapsed on ikka maru lahedad, et niimoodi justkui õhust keele ära õpivad. Minu aktsent on ja jääb ja pinguta kuidas tahad, inglaseks ei pea mind keegi. Ega pole ju vaja ka :)
Kokkuvõte seminaril kuuldust aga oleks, et jääge alati enda keelele kindlaks, sest eriti elades teises keelekeskkonnas, kuuleb ja õpib laps nagunii selle teise keele selgeks ja pealegi ümbritsevad teda inimesed, kelle jaoks see teine keel on emakeel ja kes seda ideaalselt räägivad. Pole vaja hakata oma mitte nii perfektse (sinu jaoks) võõrkeelega lapsele segadust tekitama. 


Ax käis pühapäeval koos oma sõbrannadega ülilahedal üritusel. Tegemist oli kontserdiga, kus esinesid paljud teismeliste lemmikud, seal hulgas ka One Direction. Kuna mind seal kontserdil kohal polnud ja et Agnes ise kirjutas sellest elamusest oma blogis siis ma ei hakkagi siin asja ümber jutustama. Usun, et saate Axi blogi lugedes vahetuma elamuse :)

Meil on ilus sügis! Päike särab ja puud hakkavad värvi muutma! Nagu ma ikka sügiseti soovitan – minge sahistage lehtedes!

Kallistan teid kõiki!

Fluoriga või fluorita?

Tänast  lugu illustreeriva foto järgi võiks arvata, et jõulud on juba käes. Õnneks (või Roberti meelest kindlasti kahjuks) see nii siiski pole, kuigi poodidesse müügile ilmunud jõulukulinate, küünalde, kaartide ja kingipaberite järgi võiks arvata, et tegemist on juba detsembriga. Õnneks algas alles oktoober ja jõuluhulluseni on veel tükk maad aega. Pildil ilutsevad koogid valmistas aga Agnes hoopis Robi koolis toimunud koogimüügi tarbeks. Roberti koolis toimub paaegu igal kuul koogimüük, mille tulu läheb koolile. Lapsevanemad toovad enda (või siis mõne hea sõbra) küpsetatud või poest ostetud koogid ja muud magusad maiustused kooli, kus need peale tundide lõppu maha müüakse. Ühe koogi hind on 30 penni või 1 nael, kui ostad neli kooki korraga. Hind on ju küllaltki soodne ja valik mõnusalt kirju, nii et paljud lapsevanemad on ennast varustanud suurte karpidega ja ostavad kooke ikka kaheksa ja isegi kaheteistkümne kaupa. Kogu tegevus on sügavalt vabatahtlik. Keegi kooki küpsetama ei sunni ja muidugi ei sunni keegi neid ka ostma, aga melu on suur ja kaup kaob letilt nagu soe sai (või siis magus kook?). Sel korral osalesin ma sellel üritusel esimest korda ka müüja rollis. Mulle meeldis! Rõõmsaid lapsi peale koolipäeva kookidega kostitada oli puhas rõõm!

Mul juhtus selline tobe lugu, et mu hambast tuli suur plomm ära. Ma ei olegi siin veel kunagi hambaarsti juures käinud. Teeme alati Eestis olles hambaarsti ühiskülastusi, nii polegi siin põhjust olnud hambaarsti juurde minna. Nüüd aga oli kuri karjas. Hammas õnneks veel haiget ei tee, aga parem siiski karta kui kahetseda. Kuulasin tuttavatelt maad ja sain soovituse ühe hambaarsti juurde, kes pidi väga hea olema. Seda, kui hea ta on, ma veel kahjuks ei tea, sest esimesel kohtumisel ta augu parandamiseni ei jõudnudki. Tund aega kestnud kohtumisel uuris ta äärmise põhjalikkusega minu suu sisemust, tegi pilti ja pani kõik kirja. Ma oleks hea meelega selle hammaste pildistamise osa vahele jätnud, sest ausalt öeldes ei ole väga meeldiv oma plommita hammast arvuti ekraani suuruselt vaadata.  Kõike selgitati väga põhjalikult. Näidati ära, kust mida tuleb hakata parandama ja kuidas olukord kavatsetakse lahendada. Ma olen tegelikult vahel mõelnud, et huvitav, kas mõni hambaarst nii ei tee, et tegelikult polegi väga midagi vaja paranada, aga siis lihtsalt selleks, et arve esitada, vahetatakse näiteks mõni plomm lihtsalt naljaviluks ära. Sellepärast ilmselt see hammaste pildistamine välja mõeldud ongi, et siis on kohe puust ja punaselt selge, kus see auk on. No minu puhul on seda niisamagi näha, aga no ma mõtlen, et pilt on hea juhul, kui sa ei lähe hädaga vaid lähed lihtsalt niisama kontrolli ja arst avastab sul augu. No igal juhul on mul nüüd kõik hambad üle loetud ja kirja pandud ja osad veel portreepildid ka endast saanud. Eks siis näis, kui hea see hambaarst päris töös on. Hinna küsimises on ta päris osav. Suu vaatlus, mis sisaldas ka nelja röndgenit (fotod olid nö hinna sees) läks maksma 132 naela. Arst andis mulle ka suuhügieeni puudutava soovituse. Ta väitis, et kui oled hambad hambapastaga puhtaks pesnud, siis tuleb üleliigne hambapasta välja sülitada, aga loputada suud ei tohi, sest hammastele jäänud hambapasta kaitseb hambaid. Ta lisas, et kindlasti tuleb kasutada fluori sisaldavat hambapastat, sest see on hammastele parim! Päris huvitav idee, aga ma hakkasin selles kahtlema. Huvitaval kombel juhtusin paar päeva peale hambaarsti juures käiku lugema artiklit, kus arutletakse selle üle, kas fluor üldse on hammastele vajalik. Mingi uuringu tulemusena pidi hammastele fluorist kasu olema vaid ühel inimesel kuuest ja eriti hirmus on see, et see pidi organismile tegema pigem halba kui head. Väidetavalt on fluor närvimürgiks ja pärsib aju ja kilpnääret. Hambapastadesse lisatav naatriumfluoriid on ka rotimürgi osa (!) ja peale selle olevat see veel vähki tekitav kantserogeen ja luuhõrendaja. Need on muidugi äärmuslikud väited ja fluori mõjusid pole veel väga põhjalikult uuritud, aga igal juhul ei tasu fluori sisaldavat hambapastat süüa ja veel parem oleks, kui hambapasta üldse fluori ei sisaldaks.  Ma ei teagi nüüd, mida teha. See on kindel, et ma suud loputamata ei jäta, aga kas hakata ka hambapastat välja vahetama? Mulle nii meeldib, kui hambapasta vahutab ja suhu jääb hea ja värske maik. Huvitav, kas ilma fluorita hambapastaga selline efekt ka võimalik on?

Laupäeval olime taaskord kultuursed ja käisime Kalle ja külla tulnud sõber Siimuga teatris, vaatamas etendust pealkirjaga „Jah, härra Peaminister!“ Samanimeline seriaal jooksis kunagi ka ETV-s. Etendus oli suurepärane! Nalja sai palju ja pinge püsis kuni lõpuni. Näitlejad olid lihtsalt võrratud ja ma pean ütlema, et kui nad üldse seriaalile alla jäid, siis õige pisut. Ma ei hakka sisu siin ümber jutustama, sest võib olla tahab keegi teist seda vaatama minna. Seda pean aga küll ütlema, et killud olid väga päevakohased ja otse kümnesse. Ilmselt muudavad nad jooksvalt etenduse teksti, et asi ajakohane püsiks. Kes Londonisse satub ja head huumorit hindab, siis see etendus on igal juhul väärt vaatamist.

Olge terved!