Noorkuu

Kalle õe Triinu ja tema tütre Emma-Liisi külaskäik läks väga hästi! Algus polnud just kõige lootustandvam, sest passikontrollis ei tahetud neid hästi üle piiri lasta. Põhjus selles, et Triinul ja Emmal on erinev perekonnanimi. Oli läinud ikka tükk aega seletamist ja selgitamist enne, kui nad riiki lubati (eks kardetakse ikka lapse röövimist). Tagasi minnes oli muide sama jama, nii et kui keegi kavatseb kunagi tulla Inglismaad külastama oma lapsega, kellega tal on erinev perekonnanimi, siis tasub sünnitunnistus kaasa võtta. See kogemus oli mullegi hea, sest mul on plaanis Axi ja Robiga veebruaris Taisse minna ja kuna minul ja Robil on erinev perekonnanimi, siis võtan nüüd kindlasti sünnitunnistuse kaasa. Enne poleks ma ausalt öeldes sellepeale tulnudki. Kui veel külaskäigust rääkida, siis Triinu nautis Londoni kaubandusvõlusid, samal ajal, kui Robert ja Emma ohjeldamatult mängisid. Põhiliselt muidugi dinosauruseid, aga et Emma on tüdruk ja tahab kodu mängida, siis korraldas ta asjad nii kavalalt, et nad mängisid dinosauruseid, aga samas ka kodu, kus Emma oli siis emadinosaurus ja Robi siis vahelduva eduga kas isadinosaurus või lapsdinosaurus. Robi oli asjade käiguga rahul, tema jaoks oli põhiline, et saaks hirmsa häälega möirates mööda maja ringi joosta. Käisime ka Londoni vaatamist väärivaid asju kaemas ja Triinu leidis, et London on nii kift koht, et tark oleks vist juba järgmine lennupilet ära broneerida :) Meie oleme kahe käega poolt!

Neljapäeva õhtul toimus FOCUSes üritus. Tegemist oli sissejuhatusega pidude hooajale, sest detsember on juba kohe käes. Rahvast oli palju ja muud seal ei tehtud, kui joodi Sangriat, söödi suupisteid ja aeti juttu. Mul on seal tekkinud juba päris mitu tuttavat. Üks hästi vahva neiu on Saksamaalt ja tema nimi on ka Eva ja ta on samuti blondide juuste ja suurte silmadega nagu mina, nii et tekitasime seal seltskonnas liikudes palju elevust. Nagu kaksikud! Otsustasimegi, et lähme mõnel päeval koos kohvitama. Nii vahva! Tema tuli siia ka koos oma elukaaslasega, kes samuti töötab pangas. Neil lapsi pole ja ta katsub tööd leida. Seni pole ta hunnikute viisi CV-de saatmisest kaugemale jõudnud. Tutvusin ka ühe teise Saksamaalt pärit naisega, kes töötab vabatahtlikuna. Töö mida ta teeb, on minu jaoks täiesti ennekuulmatu. Tema töö seisneb riiete disainimises ja õmblemises naistele, kellel pole endal küllalt raha, et osta tööintervjuule minemiseks sobilikke riideid. Nad riietatakse selle oranisatsiooni poolt pealaest jalatallani viisakatesse rõivastesse ja neile ostetakse isegi jalanõud. Igaüks selle programmiga muidugi liituda ei saa, selleks tuleb sul ikkagi tõestada, et sa tõepoolest ei ole võimeline ise endale neid riideid soetama. Täiesti huvitav, millega heaoluühiskonnas tegeletakse.
Vabatahtliku töö on siin kõrges hinnas, sest esiteks on siin teiste inimeste aitamine populaarne ja teiseks saad sa selle läbi endale Inglismaal töötamise kogemuse, mis on väga oluline komponent sinu CV-s, et siin tööd leida. Seda teades, uurisingi ma FOCUSe bosside käest, et ehk neil on vahel vaja abi mõne ürituse korraldamisel või mõnel muul moel. Robert hakkab alates jaanurist lasteaias käima hommiku poole ja saab sinna jääda terveks päevaks, nii et mul tekkib rohkem vaba aega, mida ma hea meelega millegi kasulikuga sisustaks. FOCUSe naised sattusid vaimustusse! Neil on just plaanis hakata oma kodulehte muutma ja neil on hädasti abikäsi vaja ja seda abi on vaja just alates jaanuarist. Nii, et sobib täpselt! Ma veel väga ei julge hõisata, et „juhuuu, mul on vabatahtliku töö!“, aga kuna nad olid minu ettepaneku üle siiralt rõõmsad, siis ma arvan, et veidi võin juba rõõmustada küll.

Reede oli Inglismaa teismeliste jaoks eriti oluline päev, sest ekraanidele paisati film nimega „Noorkuu“ (inglise keeles „New Moon“). See on noorte (eriti muidugi tüdrukute) jaoks vaat, et kultusraamatuks muutunud Videviku-sarja teise raamatu ekraniseering. Kes ei tea, siis tegevus toimub ühes USA väikelinnas. Peategelaseks on üks 17 aastane tütarlaps, kes kolib oma isa juurde elama ja läheb uude kooli. Seal tutvub ta ühe äärmiselt kena kutiga, kes osutub vampiiriks. Lugu keerlebki vampiirinduse, armastuse ja vihkamise vahel.
Kuna Agnes rääkis sellest filmist juba mitu kuud, siis läksimegi laupäeval kinno. Saime peaaegu viimased piletid, nii et olime üliõnnelikud. Kinno jõudes hakkasime otsima, et kus siis on see saal, kus filmi peaks näidatama. Tuli välja, et hoopis teises majas. Jooksime siis elu eest kohale, sest kell oli juba nii palju, et film pidi kohe-kohe algama. Hingeldades saali jõudes oli üllatus suur, sest see oli paaegu tühi. Imestasin, sest ma ju teadsin, et saal peab olema välja müüdud. Ootasime veidi ja ekraanil hakkasid jooksma reklaamid. Aeg muudkui läks ja hakkasid jooksma uute filmide treilerid. Rahvas vaikselt kogunes kohtadele ja „juba“ pool tundi peale välja kuulutatud algust, pandigi film käima. Väga kummaline! Teinekord siis teame, et kinno minekuga ei tasu kiirustada. Film oli päris hea, nii et minulgi oli põnev vaadata, kuid filmist veel põnevam oli publik. Publik koosnes enamasti valgetest teismelistest tüdrukutest, sekka ka mõned vanemad inimesed ja isegi mõned mehed. Me Agnesega pidime kreepsu saama, kui kogu saal hakkas äkitselt ühe eriti vaimustava koha peal suure häälega hõiskama ja aplodeerima. Teise koha peal, kus kõik ei läinud päris nii nagu oleks lootnud, karjus publik meeleheites „OH, NO!!!!“ Pööraselt naljakas! Nii jätkus terve film. Mulle meenus kohe oma ema räägitud lugu sellest, kuidas ta kunagi noorena käis Nõuni kinos (Nõuni on üks väike maakoht enne Otepääd) mingit filmi vaatamas ja tema taga istunud tütarlaps hüüdis ühe eriti pingelise hetke ajal: „Oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks, oleks, et ta jõuaks!!!“ :)

Agnes unustas eelmisel nädalal koju kiirustades oma jope kooli. Järgmisel hommikul oli ta seetõttu sunnitud kooli minema koolivormi väel, mis õnneks koosneb ka kampsunist ja pintsakust, nii et mitte väga hull. Sellegipoolest õnnestus tal ennast ikkagi ära külmetada, nii et täna ta kooli ei läinud. See on tegelikut teine kord tal siin elades tõbine olla. Ma ei olegi vist esimesest korrast siin blogis rääkinud. Põhjus, miks sellest üldse rääkida tasub, on kool. Siin võetakse kooli äärmiselt tõsiselt ja on väga oluline teada, kus laps viibib. Igal hommikul lähevad lapsed oma klassiruumi, kus nad üle loetakse ja nimed kirja pannakse. Õhtul, enne koju tulekut, on sama protseduur. Kõik ikka selleks, et oleks teada, kus laps viibib. Kui laps jääb haigeks, siis tuleb lapsevanemal igal hommikul enne kella üheksat kooli helistada ja teatada, et laps sellel päeval kooli ei ilmu ja öelda ka põhjus, miks ta seda ei tee. Juhul, kui lapsevanem unustab helistada, siis helistatakse talle otsekohe koolist, et teatada, et laps pole kooli ilmunud ja uurida, kas lapsevanem on sellest teadlik.
Eelmisel korral, kui Agnes haige oli, siis jäi ta haigeks tegelikult koolis. Tõele au andes, siis hommikul ta ennast päris hästi ei tundnud, aga kuna palavikku polnud ja nohu ka mitte, siis saatsin ta ikkagi kooli. Ma ei poolda iga väiksema häda korral koju jäämist. Koolis hakkas, aga Axil nina tilkuma ja tuli palavik, nii et ta otsustas, et tuleb koju. See, aga pole niisama lihtne. Kõigepealt pidi ta minema oma klassijuhataja juurde, kes fikseeris, et Ax on tõesti haigeks jäänud ja kirjutas selle kohta tõendi. Agnes läks, tõend näpus, kooli administraatori juurde, kes mulle helistas ja teatas, et Agnes on haige ja küsis, kas ma luban tal ise koju tulla või tahan talle järele minna. Kuna mul ju siin autot pole ja Ax just päris suremas polnud, siis arvasin, et las tuleb ise. Peale seda kirjutas administraator Agnese päevikusse kirja, milles teatas, et Agnes on kooli loal ja minu teadmisel koju lubatud, kuna ta jäi haigeks. Seda tõendit olevat vaja juhuks, kui politsei peaks Agnese tänaval kinni pidama ja uurima, miks ta tundide ajal linnas ringi hulgub. Vot, milline karm kord! Politseid Ax tookord ei kohanud, nii et selles mõttes läks see tõend „raisku“.
Seekord ma siis mõtlesingi, et las Ax jääb parem koju, kuna tal juba eile oli köha ja nina tilkus. Palavikku küll polnud, aga päev-paar kodus sellise külmetusega ajab vast asja ära. Tüütu oleks jälle seda pikka protseduuri koolis läbi teha.

Robi kasvab viimasel ajal metsiku kiirusega ja kuigi me alles kolisime siia, siis ikkagi on juba tekkinud riideid, mis on väikseks jäänud. Need on ilusad, aga mitte nii lahedad, et oleks mõtet neid Eestisse tassida ja sugulastele jagada (neile lähevad ikka ainult parimad palad ;) Murdsingi siis pead, et mida nendega ette võtta. Mu käsi ei tõuse korralikke riideid ära viskama. Mõtlen alati, et neist võiks ju veel kellelgi kasu olla ja nagu tellimise peale potsatas reedel meie postkasti kilekott, mille peal oli kiri, kus paluti kasutatud riided ja jalanõud, mida ise enam ei vaja, sinna kotti panna ja esmaspäeval värava taha tõsta, kust see siis kaasa viiakse ja vaesuses kannatavatele peredele jagatakse. Kas pole äge? Ma olin täiesti vaimustuses! Tore, kui Eestis ka midagi sellist tehtaks.

Soojade tervitustega!

Pakatame uhkusest

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest... Algus nagu Agu Sihvka lugudes, aga on ka põhjust, sest eile käisin ma Agnese koolis õpetajaga kohtumas. Õnneks polnud tegu agusihvkaliku pättuse klattimisega vaid täiesti plaanipärase arenguvestlusega. Arenguvestlused pidid selles koolis toimuma igal semestril, nii et siis kolm korda aastas. Olin täitsa põnevil. Kohtumine oli määratud kella kolmeks päeval, aga kohal tuli olla varem, et kätte saada Agnese kohta koostatud vaheraport tema edusammude kohta. Raport näeb välja nagu väike tunnistus, kuhu on märgitud kõik ained ja iga aine kohta kolm hinnet – esimeses lahtris on hinne (või siis hinnang) selle kohta, kui palju Agnes tunnis pingutab ja püüab. Teine lahter on selle kohta, kuidas on tehtud kodused tööd ja kolmas lahter näitab, kuidas neid koduseid töid on koolis esitletud. Esimesel hetkel Axi hinnetele pilku visates ma jahmusin, sest seal olid ainult ühed, mõned kahed ja paar kolme, aga siis tuli meelde, et siin on hinded ju vastupidi, nii et 1 on kõige parem ja 5 on kõige halvem. Nii, et super! Oi, ma olin ja olen uhke! Ax on nii tubli! Kolmed olid Axil ainult kunsti kodutöö ja kodutöö esitlemise eest, muudes ainetes olid enamasti ühed ja ka paar kahte.
Raport näpuvahel, läksime Agnese klassijuhatajaga kohtuma. Tegelikult on Agnesel lausa kaks klassijuhatajat või juhendajat (inglise keeles nimetatakse neid siin „tutor“), mõlemad meesterahvad, kellest üks, Mr Pillay, Axile väga meeldib, aga teda polnud just kahjuks kohal, nii et kohtusime Agnese teise klassijuhataja, Mr White’ga. Kohtumine oli äärmiselt meeldiv ja minu ego (ja Axi oma muidugi ka) sai kõvasti tõstetud. Klassijuhataja kiitis, et Agnes on uskumatult hästi kooli sisse elanud ja et Agnese inglise keel on lausa suurepärane ja et tal pole Axile mitte ühtegi etteheidet. Agnes ise kurtis, et tema sõnavara pole veel piisavalt laiahaardeline, aga õpetaja arvas, et eks see tuleb ajaga ja sellepärast pole vaja ülse muretseda. Ta pakkus Axile välja ka variandi, et kui Agnes tunneb, et tal on kontrolltööde ajal raskusi tööülesannete tekstidest aru saamises, siis andku kohe teada ja ta korraldab Agnesele nö ettelugeja, kes talle siis tööülesannet selgitaks. Päris vahva mõte! Kõige rohkem oleks seda võib olla matemaatika tekstülesannete juures vaja. Ma olen siin blogis ka kurtnud ja kurtsin ka eile arenguvestlusel, et matemaatikas ja prantsuse keeles on vahel keeruline ilma õpikuta hakkama saada. Soov pandi kirja ja lubati Axile need õpikud organiseerida, nii et jälle hea! Lahkusime koolist äärmiselt meeldivas ja kõrgendatud meelolus. Küll on ikka hea, kui sul on nii tubli tütar ja et ka poeg kiitmata ei jääks, siis kogu selle aja, mis meie Agnese ja Mr White’ga vestlesime, mängis Robi klassinurgas luukerega ja ei seganud meid põrmugi :)

Kalle käis eelmisel nädalal Türgis. Kahjuks sellest midagi siia blogisse sobivat kirjutada pole. Enamuse ajast viibis ta ühel või teisel koosolekul ja kohtumisel või õhtusöögil, nii et vedas, kui ta üldse nina õue pista sai. Õnneks kingiti talle paks raamat Türgi vaatamisväärsustest, nii et saime pärast kodus uurida, mida kõike seal näha võiks.

Lõpetuseks üks väike nali, mille korraldas meile Royal Mail. Saatsin oma isale isadepäevaks väikse paki, kus oli karp komme ja kaart. Kaardi esimeseks pooleks oli Londoni vaatega postkaart, mille taha ma kleepisin meie perepildi. Perepilt oli selline natuke totter – meie istumas ühes pitsabaaris, kõigil paberist kokamütsid peas. No selline naljapilt. Saatsin veel tähitud kirjana, et ikka kindlasti kohale jõuaks. Ja jõudiski! Ema helistas ja ütles, et isa oli kingituse kätte saanud ja tänas vahva autos kasutatava akulaadija eest. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja! Et mis akulaadija?! Korraks turgatas veel pähe, et huvitav, kas kommid olid akulaadija kujuga või misasja ta ajab (mõte käib ju kiiresti). Küsisin, et mis akulaadijast ta räägib, et kommid ja kaart pidid ju olema. Aga kujutage ette – ei olnud! Ümbrik oli lahti tehtud ja uuesti kinni kleebitud. Ümbrikul kõik minu käekirjaga kirjutatud aadress peal, aga sees ei olnud mitte minu saadetis vaid mingi akulaadija, kusjuures veel sellise otsaga, mis mu isa telefonile ei sobigi. Olin hetkeks täitsa vihane, aga siis hakkas naljakas. Esiteks, kujutage ette minu vanemate üllatust, kui nad leiavad ümbrikust mingi akulaadija, ei mingit kaarti ega õnnitlust, lihtsalt mingi laadija. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma tavaliselt selliseid ülipraktilisi asju ei kingi ja mitte ilmaski ei jäta ma lisamata kaarti või kirja stiilis „Hurrraaa, hurrrraaaa! Head isadepäeva, kallis issi!!!“ vms. Teiseks, nüüd ootas keegi akulaadijat ja sai selle asemel hoopis kommid ja mingi ülitotra perekonnapildi. Kohutavalt naljakas! Saatsin isale siis kohe meili ja õnnitlesin teda akulaadija saamise puhul, lisades, et mina seda küll ei saatnud, aga ehk kulub ikkagi marjaks ära. Isale tegi see ka hirmsasti nalja. Ta ainult imestas, et kuidas siis Royal Mail ei taibanud talle õige otsikuga laadijat saata ;) Järgmisel päeval, peale seda nalja, saabus meie postkasti reklaam Royal Maililt, milles sooviti häid saabuvaid jõule ja teatati, et nendega võime kindlad olla, et saadetis ka pärale jõuab. Ma vist rohkem siiski ei riski...

Täna tuleb meile külla Kalle õde Triinu koos oma tütre Emma-Liisiga. Nii vahva! Me juba nii ootame! Ilm pidi ka ilus tulema – homseks lubatakse lausa 16 kraadi sooja ja päikesepaistet! Praegugi paistab päike!

Roosade ja rõõmsate tervitustega!

Tulevärgist ja särgist-värgist :)

Hilinenud isadepäeva õnnesoovid kõigile isadele! Tänase loo illustratsiooniks on Roberti joonistatud isadepäeva kaart, millel on kujutatud tema nägemus Kallest :) Sarnasus on hämmastav, kas te ei leia?

Londonis isadepäeva ei tähistatud. Ilmselt toimub see siin mingil muul ajal. Siin korraldati hoopis suuremaid ja väiksemaid ilutulestiku-show’sid. Eellugu suurele paugutamisele on aga väga ammune: 1605 aastal oli 5 vandeseltslast otsustanud Westminsteri õhku lasta. Õnneks suudeti see ära hoida, kuid sellegipoolest lastakse alates sellest ajast igal aastal 05.novembril ja selle kuupäeva ümbruses ilutulestikku. Minu meelest nii tore traditsioon (ja ilutulestikumüüjate arvates ilmselt ka ;) Käisimegi Axi ja Robiga laupäeva õhtul jalutuskäigul, sest meil oli infot, et meie lähedal on laupäeva õhtul plaanis ilutulestiku-show. See info pärines meie sõbralt „õhupallipoe-tädilt“. Robi lasteaia teele jääb nimelt üks väike pood, kus müüakse kõikvõimalikku sünnipäevade ja muude pidustustega seotud kraami. Robi on selle poe ristinud Õhupallipoeks. Peale õhupallide ja muu peokraami müüakse seal ka väikseid vidinaid, mis on ilmselt mõeldud peol korraldatavate mängude auhindadeks. Robile need hirmsasti meeldivad ja alati, kui me lasteaeda läheme, siis jalutame sealt poest ka läbi. Õhupallipoes töötab üks hästi armas naisterahvas, ma arvan, et umbes 60 aastane. Ta ütleb, et oleme tema parimad kliendid. Koolivaheajal me sinna ei sattunud ja kui me siis jälle peale vaheaega lasteaeda minnes poodi sisse astusime, siis oli müüja nii rõõmus meid nähes ja uuris, et kuhu me küll kadusime vahepeal. Nii armas! Nii oligi, et kui me eelmisel neljapäeval jälle poes olime, siis soovitas õhupallipoe-tädi meil laupäeva õhtul tänavale minna, sest meie kandis oli keegi planeerinud oma aias suure tulevärgi korraldada. No ja see oli ikka võimas küll! Üks pauk ilusam, kui teine! Robi oli ka nii vaimustuses! Ta millegipärast ei suuda öelda ILUTULESTIK ja ütleb selle asemel ILETILUSTIK, mis on veel vahvam sõna! Minul tuleb alati ilutulestikku nähes tahtmine karjuda „Head uut aastat!“ ja nii me Axi ja Robiga ka kisasime, aga kuna keegi meist nagunii aru ei saanud, siis ei olnud see isegi mitte imelik :)

See nädal on aga alanud väga tegusalt.
Kalle lendas täna hommikul Türki koos suure seltskonnaga juhtkonnast. Kava on tihe – iga päev viiakse neid eri linnadesse, kus tutvustatakse tööalaselt huvipakkuvaid vaatamisväärsusi, nii et kuigi ilmateade lubas, et seal kandis on sooja lausa 27 kraadi, siis vaadates tema tihedat graafikut, ei jää ilmselt peesitamiseks üldse aega. Reis kestab kuni reedeni.
Mina aga osalesin täna FOCUSe korraldatud seminaril. Umbes kuu aega tagasi tegin ka blogis sellest seminarist juttu. Üritus oli korraldatud elukaaslastele, kes on koos oma mehe või naisega Suurbritanniasse tulnud, kuna kaaslane on siia tööle asunud. Minul paluti seal osaleda panelistina ehk siis jagada kohale saabunutega oma lugusid siia kolimisest ja sisse elamisest. Olin nõus, sest esiteks pole mul esinemine rahvahulkade ees kunagi probleemiks olnud ja teiseks tundus see olevat hea võimalus endale uusi tuttavaid leida ja huvitavalt aega veeta. Tänu Robi vastutulelikele kasvatajatele, sain ta täna viia lasteaeda hommikuks, mitte lõunaks, nagu tavaliselt, nii et sain vabalt üritusel osaleda.
Seminari toimumispaika kohale jõudes tabas mind aga üllatus – tegemist oli suure üritusega, võiks isegi öelda, et messiga. Suurde ruumi olid erinevad konsultatsioonifirmad, maaklerifirmad, erakoolid jm „elukaaslastele vajalike ametite esindajad“ enda boksid üles pannud, rahvas jalutas ringi, uuris erinevaid võimalusi ja pakkumisi. Saali, kus seminari osa pidi toimuma, oli kogunenud ligi 100 inimest. Ma ei osanud oodata, et üritus nii suurejooneline on. Arvasin, et tegemist on tavapärase FOCUSE korraldatud üritusega, kus osaleb maksimaalselt 25 inimest, aga ma ei lasknud ennast sellest heituda.
Peale minu oli paneliste veel 5 – kaks ameeriklannat, üks mehhiklanna, üks kreeklanna ja üks mees Hollandist. Vestlust juhtis üks ameeriklanna, kelle abikaasa on inglane ning kes seetõttu oli ka ise kunagi samas olukorras, kus meie praegu. Pean ütlema, et mina olin kõigist neist paneelis osalejatest kõige vähem aega Londonis elanud. Enamus olid siin olnud ikka vähemalt üle aasta. Meil paluti rääkida erinevatest raskustest, mis meid siia kolides tabasid. Et natuke nalja ka saaks, siis rääkisin muu hulgas ka meie duššiaparaadi-lugu, mille peale kogu saal naerust kõveras oli. Lahe! Peaksin vist koomiku ameti peale mõtlema ;) Peale selle kiitsin veel Eestit, kui E-riiki ja kurtsin siinse asjaajamise aegluse üle ja muidugi ei saanud ma ka mainimata jätta Agnese kooli-saagat. Kuna mina pole veel töö otsimisega algust teinud, siis ei osanud ma sel teemal sõna võtta, aga kuulates teiste lugusid, siis paistab, et lihtne ei saa see olema. Väga oluline on omada UK-s töötamise kogemust, kasvõi siis vabatahtliku tasemel, muidu pidi olema väga raske tööd leida. No eks näis! Vabatahtliku tööd ei tohiks eriti keeruline leida olla. Teine asi, mida teised osalejad palju rõhutasid, oli oma sõprade võrgustiku loomise olulisus ja keerulisus. Soovitati minna kursustele, trenni või taaskord, teha vabatahtlikuna kuskil tööd, et tutvuda inimestega ja nendega sõbraks saada. Kõige keerulisem pidigi olema just brittidega sõpruse loomine. Kurdeti, et nad on kinnised ja ei lase võõramaalasi endile lihtsalt ligi. Mul siiamaani olnud nii palju tegemist ja sebimist, et ma pole veel briti-sõprade puudumise üle muret tundma jõudnud hakata. See tunne tuleb ilmselt veidi hiljem, siis, kui kogu eluolu juba sujub ja hakkab tekkima rutiin. Kuid sõprade võrgustikust rääkides – siis juba täna õhtul saabus mulle meil sellelt samalt tänase ürituse korraldajalt, kes tänas osalemise eest ja pakkus välja, et me võiks sama kambaga neljapäeval lõunale minna. Vahva! Kuna Robert käib neljapäeviti lasteaias, siis mulle see isegi sobiks.

Ilm on meil külmaks läinud. Täna hommikul oli ainult 3 kraadi sooja, päeval on ikka nii 12-13 kraadi, aga tuul on selline külm ja läbilõikav. Pean endale vist ikka salli ostma.

Kuumade kallistuste ja matsuvate musidega!

Sahistame lehtedes

Tervitan teid minu elu seni ilusamaist sügisest! Hetkel on küll veidi sombune ja pilves, aga üldiselt on sügis olnud lausa võrratu. Viimastel nädalatel on lehed hakanud värviliseks minema ja puudelt maha langema. Ilm on olnud soe ja päikesepaisteline. Siin on vist mingit muud sorti vahtrad, kui Eestis, sest nende lehed on metsikult suured väga kollased. Mõned vahtrad on jälle väiksemate ja erksavärviliselt tumepunaste lehtedega. Nii mõnus on nendes sahistamas käia. Päike teeb kogu pildi nii kuldseks ja kui sooja on ikka ligi 20 kraadi, siis oled justkui värvilises suves. Nii ilus!

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg. Peale suurt ekskurseerimist eelmisel nädalavahetusel ja eelmise nädala alguses, olime teisipäeval ja kolmapäeval vahelduseks üsna kodused. Neljapäeval võtsime aga Axi ja Robiga (sest Kallel ju ei olnud koolivaheaega – alatu;) ette käigu Rahvusgaleriisse. See on ilmatu suur kunstimuuseum, kus võid kohata väga paljude tuntud ja ka tundmatute (minu jaoks) kunstnike maale. Galerii asub kuulsa Trafalgar Squer’i ääres. Me ei olnudki veel sellele väljakule sattunud ja pean tunnistama, et see oli juba paras vaatamisväärsus. Uhked lõvide kujud, purskkaevud, võimas monument Trafalgari lahingus elu kaotanud admiral Nelsoni kujuga. Selle väljaku kohta muu sõna vist ei sobigi, kui VÕIMAS. Rahvusgalerii on ilmatu suur ja ega me kõiki ruume läbi ei jõudnud käiagi. Sissepääs on muide tasuta! Robert ei saanud alguses aru, mis seal teha tuleb ja oli veidi kärsitu, kuid ühel hetkel köitis ta tähelepanu ilmatu suur maal, mis minu meelest polnud kuigi kena, sest sellel oli kujutatud mehed võitluses, kusjuures ühel tüübil oli kellegi keha küljest ära rebitud pea käe otsas tolknemas. Robertile aga tundus see maal hirmus põnev (mida muud öelda, kui et MEHED!). Ruumide keskele on seal paigutatud pingid või diivanid, et oleks hea mõnda maali rahulikult nautida. Istusime selle jubeda maali ees Robi nõudmisel päris mitmeid minuteid, enne kui saime edasi liikuda. Alates sellest hetkest, muutus Robert aga tõeliseks kunstinautlejaks. Ta jalutas mööda ruume ringi, tegi erinevate maalide kohta märkusi ja mõne ees tahtis istuda. Kõige rohkem meeldisid talle muidugi maalidel kujutatud loomad. Meie Agnesega olime selliste asjade kulgemisega väga rahul ja muudkui imestasime üha uute ja uute mälusopist tuttavate maalide elusuuruses nägemise üle. Peale kunstisaali külastust käisime veel kohvikus ja siis tulime koju. Leidsime, et Rahvusgalerii on järjekordne koht, kuhu tuleb tagasi minna, sest nii palju jäi veel vaatamata ja uurimata. Seal laenutatakse ka audiogiide, nii et galerii korralik läbimine võtaks kindlasti aega päevi, kui mitte nädalaid. Sirts, kui te meile Tõnniga külla tulete, siis see on kindlasti üks koht, mida me koos külastama lähme!

Reedel saabusid meile külalised - Kalle endine töökaaslane Kadri oma elukaaslase Janisega. Käisime koos nendega siin meie kodukandis asuvas Nepaali restoranis söömas. Söök oli täitsa hea, sarnanes India köögile. Ruumi oli ainult veidi vähevõitu, aga mulle tundub, et nii see väiksemates söögikohtades ongi, sest majad, kuhu restoranid tehtud on, on vanad ja kitsad ning et võimalikult palju rahvast ära mahutada, siis ongi lauad üsna üksteise otsa pandud. Robert tüdines lõpuks lauas istumisest ära ja lõbustas ennast laua alt läbi ronimisega. Mulle tuli kohe oma lapsepõlv meelde, kus vahel suurtel sünnipäevapidudel tuli laua tagant välja pääsemiseks laua alt läbi ronida. Nostalgia!
Laupäeval läksime kõik koos Camdeni turule. Oli see alles virr-varr! Sajad müügiletid, kus müüdi kõikvõimalikku pudi-padi alates märkidest ja nööpidest, lõpetades toiduainete ja mööbliga. Rahvast oli murdu! Robertil oli mõnus koht Kalle kukil, muidu oleks ta küll vist ära tallutud. Kraami oli seal nii palju, et me ei ostnud peale Axi päikeseprillide, mitte midagi. Lihtsalt ei suutnud valida ja ega ausalt öeldes midagi vaja ju ka polnud :) Meile meeldis kõige rohkem tänav, kus müüdi hiina sööki, mis oli väga maitsev ja soodsa hinnaga. Kuna tegemist oli Halloweeniga, siis liikus turul ringi palju kostümeeritud rahvast, kuigi kell oli alles üsna vähe ja õhtu polnud veel kaugeltki käes. Pikk järjekord oli kostüümilaenutuse ukse taga, nii et tundub, et kohaliku võtavad seda Halloweeni värki üsna tõsiselt. Meie sellest pühast midagi eriti ei pea ja kõrvitsat aknale ei pannud. Igaks juhuks varusin aga komme ja hea oli, et varusin. Ühel hetkel oligi uksel koputus ja ukse taga seisis väike tont – umbes 4-5 aastane, peas helendavad sarvekesed ja ise üleni mustas. Küsis argliku häälega „trik or treat“. Ma trikki igaks juhuks ei tahtnud saada (jumal teab, millega ta oleks hakkama saanud, olen filmides näinud, et need trikid on vahel päris pöörased), nii et eelistasin talle komme anda. Tondi emme ootas igaks juhuks väraval :)
Laupäeva õhtul korraldasime kodus õhtusöögi (suur tänu Jutale ja tema retseptidele!), kuhu kutsusime ka Siimu ja Riina, kes on samuti Kalle endised töökaaslased ja kes siin Londonis praegu õpivad. Nad on hästi toredad ja me oleme siin headeks sõpradeks saanud. Õhtu kujunes väga mõnusaks, aga see pole ka ju mingi ime, sest kui laua taga istub tore seltskond, siis ei saagi see ju teistmoodi olla.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt midagi me ette ei võtnud. Käisime vaid veidi shoppamas ja juba oligi Kadril ja Janisel aeg lahkuda. Nii tore, et nad võtsid vaevaks tulla! Londonisse kolimise suurepäraseks lisaväärtuseks on see, et külla tulevad inimesed, kes siis, kui me Eestis elaksime, poleks võib olla külla jõudnud. Kõlab naljakalt, aga nii see on.

Olen juba päris kaua tahtnud kirja panna mõningaid tähelepanekuid, aga ikka on juhtunud nii, et need pole kirja saanud. Parandan siinkohal selle vea.
Paksud inimesed. Olin kuulnud, et inglased on kole paksud, aga siin on tänavapilt täiesti normaalne. Inimesed on täiesti normaalses kaalus, võiks isegi öelda, et heas vormis. Poes müüakse küll koera toidupakkide suuruseid krõpsupakke, aga ma pole veel kordagi näinud, et keegi neid ka ostaks. Silma on hakanud hoopis see, et inimestel on ostukärudes rohkelt rohelist kraami ja lilli. Lilled on teine asi, millest ma olen tahtnud kirjutada. Siin müüakse igas toidupoes tohutult palju lilli – imeilusaid kimpe ja niisama lahtisi lõikelilli ja kui poes ringi vaadata, siis on enamusel mõni lillekimp kärus. Siin on ostukärudel lausa spets lillekimbu hoidmise seadeldised. Ma ei usu, et kõik need kimbud kellelegi sünnipäevaks kingitaks. Inimesed vist lihtsalt kaunistavad oma kodu lõikelilledega. Nii ilus! Ma ostsin ka kohe suure vaasi, kuhu ma nüüd imeilusaid lillekimpe ostan. Kimpudega on siin kaasas väike kotike mingi vedelikuga, mis tuleb lillevette panna, mis siis lilli kauem kaunina hoiavad. Tundub, et see töötab, sest kimbud peavad vastu vähemalt nädala, kui mitte kauem. Kui paksukeste juurde veel korraks tagasi tulla, siis võib olla on asi jälle Londonis ja selles, et siin elab vähe päris inglasi ja et maapiirkondades on asjalood teised.
Seni olen Agnese siinset kooli vaid kiitnud, aga nagu ikka, on ka siin mõned asjad, mis on Eesti koolis paremini korraldatud. Üks nendest asjadest on toolid. Kujutage ette, Agnese koolis olevatel toolidel ei ole seljatugesid. Nii on ju väga ebamugav istuda! Ma ei kujuta ette, milleks see hea peaks olema. Teine asi on garderoob. Siin sellist asja ei ole. On kapid (Axil olid Laagri Koolis ka tegelikult kapid) nagu olete vast filmidest näinud, aga kappe ei jagu mitte igaühele ja peale selle on kapid tasulised. 20 naela tuleb anda tagatiseks ja 15 naela maksab aastane kapirent. Kuude peale ära jagades pole see teab, mis suur summa, aga ikkagi veider. Rentisime Axile ka ikkagi kapi, sest kui hommikul on ainult 7 kraadi sooja, siis tuleb ju ikkagi jope selga panna ja kui sul pole koolis seda kuhugi jätta, siis on ikka väga ebamugav. Kolmas asi on õpikud, mida siin ei ole. Nemad nimetavad õpikuteks kaustikuid, kuhu lapsed ise tunnis märkmeid teevad. Ühest küljest on väga mugav – ei ole vaja raskeid õpikuid kooli tassida, aga teisest küljest on jälle keeruline, sest kui laps ei saa koolis kõigest aru, siis ei ole minul, kui lapsevanemal, millelegi toetuda, et talle selgitust jagada. Arusaadavalt on Agnesel koolis hetki, kui ta ühest või teisest tunnis räägitud asjast päris täpselt aru ei saa. Siis ongi ainuke võimalus õpetajalt selgitust küsida. Minu meelest oleks hea, kui mingid õpikud ikkagi olemas oleks. Olgu siis kasvõi ainult koduseks kasutamiseks.
Roberti tuleb järgmisel aastal kooli minna. Selleks, et kooli saada, tuleb juba 04.detsembriks kohalikule omavalitsusele esitada avaldus, kuhu tuleb märkida kolm eelistatud kooli. Märtsi lõpuks peaks selge olema, millisesse neist kolmest koolist laps saab. Tegelikult pole aga päris kindel, kas laps ÜLDSE ühtegi nendest koolidest pääseb. Valik langeb selliste kriteeriumite järgi: esimeses järjekorras võetakse kooli lapsed, kes on riiklikul ülalpidamisel. Teises järjekorras lapsed, kellel on meditsiinilised, sotsiaalsed, religioossed või filosoofilised vajadused just sellesse kooli saamiseks, kolmandas järjekorras on lapsed, kelle õed või vennad nimetatud koolis juba käivad. Viiendal kohal on elukoha lähedus. Robi kvalifitseerub ainult viimasele, ehk siis viiendale, positsioonile, nii et ma pole eriti kindel, millisesse ja kas üldse ühtegi, meie kolmest eelistatud koolist Robert pääseb. Juhul, kui kohti ei jagu, siis pannakse laps ootejärjekorda ja kui toimub mingi liikumine, siis saab laps kooli minna. Kohutavalt veider korraldus! Mingeid sisseastumiskatseid või muud tsirkust ei toimu. Tuleb lihtsalt olla kannatlik ja oodata.
Telekamaksust ma juba ühes eelnevatest lugudest rääkisin. See on 145 naela aastas teleka kohta. Kuna maksude maksmine pole just eriti meeldiv tegevus, siis lükkasime seda aina edasi, kuni ühel päeval saabus kiri, kus teleka litsentse välja andev asutus teatas, et neil on infot, et me oleme ostnud teleka, aga neil pole infot selle kohta, et me oleksime tasunud televiisorimaksu. Kirjas paluti seda viivitamatult teha. On ikka süsteem! Maksime ruttu siis maksu ära.

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teilegi!

Head vaheaega!

Hurraa! Lastel on vaheaeg! Kirjutasin nimelt „lastel“, sest siin on komme selline, et vaheaega peavad ka lastepäevahoiud, nii et Robertil on praegu tema elu esimene koolivaheaeg. Kui ma talle seda rõõmusõnumit eelmisel neljapäeval peale lasteaias käimist teatasin, siis hakkas ta vastupidiselt minu ootustele hoopis nutma ja ütles, et tema tahaks ikka lasteaias käia, mitte vaheajale jääda, nii et tundub, et talle on kohalik lasteaed kohe päris meeldima hakanud. Vaheaeg on tore, aga meie jaoks ikkagi veider, et lasteaiad vaheaega peavad. Mida peaks siis üks tööl käiv ema tegema? Varsti tuleb ju jõuluvaheaeg, mis kestab 2 nädalat, aprilli alguses on lausa 20-päevane vaheaeg. Ilmselt on arvestatud, et emad kas ei käi üldse tööl või siis on pere käsutuses pidevalt ka lapsehoidja, kes siis lastega vaheaega veedab. Ma pean taaskord ütlema, et mulle meeldib ikka meie lasteaedade süsteem rohkem.

Vaheaeg on praegu ka Eesti koolides. Sel puhul tulidki eelmisel reedel meile külla minu tädipoeg Raul oma perega, lihtsamalt öeldes Wipsid. Reede õhtul jätsime lapsed koju ja läksime pubisse. Mina ei olnudki veel siin oleku ajal pubisse jõudnud. Käisime ühes meile üsna lähedal asuvas ja eemalt vaadates väga popis pubis (seal on lihtsalt alati palju rahvast). Oli väga mõnus – rahvast parajalt palju, õlu hea ja koht õdus. Nii, et punkt on nüüd kirjas – pubis käidud :)
Laupäeva hommikul tutvusime kohaliku kaubandusega ja läksime seejärel Londoni Transpordimuuseumisse. Väljapanek algab aastaga 1800, kus on esitletud esimesed omnibussid jm selle aja ühissõidukid. Edasi tulevad esimesed trammid, metrood, bussid jne. Kõige lõpus on juba tänapäevased bussid. Põnev oli isegi tüdrukutel, nii et soovitan soojalt!
Pühapäeval võtsime suuna Windsorisse. Richmondist läheb sinna rong ja sõit kestab alla 40 minuti, nii et mõnusalt lähedal. Windsori loss on ikka väga võimas! Territoorium, millel loss asub, on tohutu suur ja kuna loss asub kõrgel mäe otsas, siis on vaated võrratud. Meeldiv üllatus oli see, et igale soovijale jagati tasuta audio-giide, mis nägid välja nagu telefonitorud ja kus said siis õige numbriga nupule vajutades kuulata mis ühes või teises lossi nurgas vaatamist väärib. Ekskurseerisime ka lossis sees, kus üks ruum oli uhkem, kui teine. Välja olid pandud relvad, imeilusad maalid kuninglikest perekonnaliikmetest, suured kogud nende imelistest nõudest jms. Lõpuks hakkas lausa pea ringi käima kogu sellest toredusest. Väga lahe oli ka kuninganna Mary nukumaja, mis oli kujundatud justkui miniatuurne loss – marmorist trepp viis ülemistele korrustele, kus olid peensusteni kujundatud magamistoad, söögitoad, raamatukogu jne. Kõik lühtrid, voodid, lauanõud (mis pidid olema tehtud hõbedast) ja muud asjad olid justkui päris, ainult et kordades väiksemad, kui päriselt. Selline nukumaja oleks iga tüdruku unistuseks. Windsor on aga ilma lossitagi tore ja armas koht. Seal on palju kohvikuid, poekesi ja armsaid väiksed tänavad. Jalutasime peale lossi külastust veidi ringi ja sõitsime vaaterattaga. Käisime ka Etonis, aga kuna selleks ajaks oli juba pime, siis erilist elamust me kuulsast kolledzist ei saanud. Aga no ära on see nüüd igatahes nähtud. Kokkuvõttes jäime oma päevaga väga rahule.
Esmaspäeval oli plaan minna Madam Tussaud muusemisse vahakujusid vaatama, aga tänu koolivaheajale oli see välja müüdud, nii et muutsime plaani ja läksime hoopis Teadusmuuseumisse. See on seitsmel korrusel asuv muuseum, mis on täis kõikvõimalikke väljapanekuid kõikvõimalikest teadust puudutavatest teemadest. Rahvast oli tohutu palju, nii et järjekord tundus meeletuna. Õnneks sisse saamine väga kaua aega ei võtnud. Piletit selles muuseumis pole, aga kui tahad seal mõnda ekstra asja vaadata või kogeda, siis tuleb selleks eraldi pilet osta. Meie läksime 3-D kinno dinosauruste teemalist filmi vaatama. Päris lahe film oli. Robert oleks võib olla veidi rohkem dinosauruseid oodanud. Selles filmis oli suur osa aega pühendatud dinosauruste luude otsijatele, keda töötamas näidati ja kes oma tööst rääkisid. Film kestis 40 minutit. Peale seda võtsime väikse eine (mis tänu suurele rahvamassile väga vähe aega ei võtnud) ja vaatasime veel muuseumis ringi. Robert oleks seal veel kaua aega tahtnud veeta, aga meil olid teised plaanid. Kuna Kalle oli eile tööl, siis tema ei saanud meie Teadusmuuseumi-ekskursiooniga liituda, aga ma arvan, et see on paras koht, kuhu Robi ja Kalle võiksid isa ja poja päeva veetma minna. See oli rohkem selline poiste muuseum. Kuna Marta (väike Wips) ei olnud veel BigBeni näinud, siis käisime veel seal ka ära, viskasime pilgu Thamesile ja Westminister Abbey’le ja mina tulin nooremate lastega koju, kuna nad olid juba otsi andmas suurest ringi jalutamisest. Vapramad meist, aga käisid veel shoppamas, nii et õhtuks olid kõik väsin’d ent õnnelikud.
Meie jäime igatahes Wipside külaskäiguga väga rahule, loodetavasti nemad ka :)

Täna oli nii ilus ilm, et nautisime Robiga oma aeda, riisusime lehti ja tegime muid sügistöid ja ei viitsinud kuhugi kodunt kaugemale minna. Mõnus!

Mõnusat olemist teilegi! Ikka päikseliselt tervitades!

Meie reisi pildid (tagurpidises järjekorras :)

Kõigile midagi!

Eelmisel nädalavahetusel sai teoks meie retk Inglismaa avarustesse. Algselt oli plaanis küll külastada ainult Somerseti piirkonda, aga see plaan muutus seoses meie hotelli asukohaga, nii et laupäeval käisime põhiliselt hoopis Gloucesterhire piirkonda avastamas. Kava oli tehtud meil nii, et oleks kõigile midagi!
Esimene elamus oli muidugi autosõit. Minul oli veider istuda „rooli“ ilma roolita ja Kallel oli „kõrvalistuaja“ pingil veel eriti imelik olla. Kui esimesed ringristmikud ilma viperusteta ületatud said, siis oli juba veidi kindlam tunne. Ostsime endile ka GPS-seadme, sest ilma selleta oleksime kindlasti Londonit ümbritsevas kiirteede rägastikus ära eksinud. Õnneks enamus teekonnast ei kulgenud mööda kiirteed, mille üle Kalle väga õnnelik polnud, vahepeal kulgesime ikka eriti kitsaid teid pidi ja harjumatut pidi liikluses ei ole see autojuhile just mee lakkumine. Meie Axi ja Robiga aga nautisime imelisi vaateid ja võrratuid külakesi ja linnakesi. Ilm oli ilus – päikesepaisteline, kuigi mitte väga soe.
Kõigepealt võtsime suuna Cheltenham’i poole, kus asub Gloucestershire Warwickshire Railway'le kuuluv Toddingtoni raudteejaam. Eriliseks teeb selle raudteejaama see, et sealt väljuvad vanaaegsed auruveduriga rongid. Raudtee on ehitatud aastatel 1900-1906 ja see kulges Birminghami ja Bristoli vahel. Liin suleti reisijatele 1960 aastal. Kuni 1976 aastani veeti seal veel kaupu, aga siis lõpetati ka see tegevus. 1981 aastal moodustasid vabatahtlikud ühenduse nimega „Warwickshire Steem Railway” ja selle ühenduse eesmärk oligi liin taas avada. 1984 aastaks oli suudetud raudteed niipalju taastada, et sai sõita juba ¼ miilisel lõigul. Tänaseks on taastamistööd jõudnud niikaugele, et rong sõidab 10 miili pikkusel teelõigul, alustades Toddingtonist ja lõpetades Cheltenhamis. Nii palju siis selle paiga ajaloost. Keda rohkem huvitab, siis infot leiab siit: http://www.gwsr.com/home.aspx
Jõudsime Toddingtoni jaama täpselt kümme minutit enne rongi väljumist. Jaam oli inimeste saginat täis, auruvedur tossutas ja rongisaatjad käisid tähtsate nägudega mööda perrooni ringi. Ostsime piletid ja läksime rongi. Piletiga, mis me ostsime, oleksime võinud terve päeva edasi-tagasi sõita (rong väljub igal täistunnil) ja paistis, et osad inimesed seda ka tegid. Nad olid ennast kupeedes mõnusalt sisse seadnud, söögi ja joogikraami kaasa võtnud ja nautisid sõitu. Vahva! Meie läksime alguses restoranvagunisse, ostsime teed ja kodus küpsetatud kooke ja sõit võis alata. Rong andis vilet ja asusimegi teele. Tundsin, et oleksin sattunud justkui mõnda Poirot’i filmi – veduri vilin ja popsutamine sõidu ajal olid täpselt nagu filmis, aknast mööduv vedurisuits ja ilus loodus lisasid veel oma osa. Robi oli alguses pettunud, sest ta lootis, et ta saab ise auruveduris sõita, aga pärast ta õnneks leebus. Sõit kestis 30 minutit. Rongisaatjad olid enamjaolt vanad inimesed, ikka nii 70 aastased. Nad nägid nii uhked oma vormiriietuses välja ja paistsid olevat väga õnnelikud – kohe näha, et omal vabal tahtel seda asja ajama tulnud. Tagasi sõitsime kupees, kus olid mugavad istmed ja lauakesed ja igati mõnus olemine. Vaated olid väga maalilised – lambad siin-seal põldudel, sügiseselt värviline loodus – super! Olime kõik vaimustuses!
Edasi läksime Sudeley lossi vaatama (Sudeley Castle). See asub Toddingtoni raudteejaamast 5 minuti autosõidu kaugusel. Loss on vana ja väärikas. Ajalugu ulatub tagasi aastasse 500. Viimased 150 aastat on loss olnud perekond Dent-Brocklehurst’ide käes ja nad elavad seal tänase päevani. Enamus lossist oligi külastajatele suletud, kuna pererahvas ei taha, et neid segatakse. Avatud oli väike kohvik ja lossis oli väljapanek Henry VIII’st ja tema arvukatest abikaasadest. Samuti oli palju ruumi pühendatud Emma Dent’ile, kes selles lossis palju aastaid perenaine oli. Lossi aed oli väga ilus ja hoolitsetud. Aias oli ka väike kirik – imeilus ja armas nii seest, kui väljast. Samuti oli seal „linnuaed“, ma ei leidnud hetkel paremat sõna kirjeldamaks suurtes puurides olevaid linde. No see oli justkui loomaaed, aga loomade asemel olid seal linnud ja neid oli ikka igasuguseid – pooltel ei teadnud me nimesidki. Väga uhked nägid välja. Paabulinnud ja mõned muud paabulinnu sarnased linnud jalutasid ka vabalt ringi.
Kui loss vaadatud, siis tundsime, et kõht on väga tühi ja otsustasime katsetada Inglismaa väikelinna kulinaaria võlusid. Me ei pidanud pettuma – ütlus, et Inglismaa toit ei kõlba kuhugi, peab täiesti paika. M.O.T.T :) Sõitsime väiksesse linna nimega Winchcombe. Linn oli armas, täpselt selline nagu minu ettekujutlustes üks väike Inglise linnake olema peab. Astusime sisse ühte pubi sarnasesse söögi-ja joogikohta. Kuna kellaaeg oli parasjagu selline, et lõunat enam ei pakutud ja õhtusööki veel ei pakutud, siis oli menüü üsna lühike. Robert võttis tavapärased friikad, Ax burgeri ja meie Kallega piirdusime õlle ja singi-juustu saiaga. Õlu oli küll hea, selle kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda, aga no need söögid – Robi friikartulid olid praetud mingis eriti veidra maitsega õlis (õnneks Robit see ei heidutanud), Agnese burgeri vahel olev kotlett oli ilmatu suur ja kohutavalt jubeda maitsega ja peale selle olid seal sees veel imelikud krõmpstükid. Agnes oli vapper ja sõi ikka 1/3 sellest asjast ära, sest mis sa näljaga ikka teed. Meie saia vahele oli pandud minu meelest küll säilimisaja ületanud sink, mille maitset aitas leevendada vaid ohtra õllega loputamine. Olime pehmelt öeldes oma toitudes pettunud, aga ei lasknud tujul langeda ja võtsime seda kui eksootikat.
Peale seda kulinaarset eksperimenti võtsime suuna oma hotelli poole. Hotell asus Bradford on Avoni nimelise linna ääres. See linn oli võrratu! Pange „Bradford on Avon“ Google’sse ja näete isegi, kui ilus see on. Hotell oli väga romantiline, pitsikesed siin ja satsikesed seal. Tuba oli suur ja ehitatud vanasse talli. Väga kaua aega me seal aga ei veetnud, sest meil oli veel üks punkt kavast täitmata – tahtsime külastada linna nimega Bath. Bathi läksime rongiga. Rongijaam asus meie hotellist ca 20 minuti kõndimistee kaugusel (mitte jalutuskäigu kaugusel) ja rongiga tuli sõita veel ca 15 minutit. Jõudsime Bathi pimedas. Nägime põhilised atraktsioonid nagu Bath Abbey ja Pulteney sild ära. Abbey oli ilus ja sild huvitav, aga linn ise ei midagi väga erilist. Meil on endil ju nii vägev Tallinna vanalinn ja sellega võrreldes ei olnud Bathis küll midagi erilist vaadata. Bathi linna teeb eriliseks tegelikult seal asuv Rooma Spa, mis on seal juba iidsetest aegadest saadik ja kus on väga tervendav ja mineraalide rikas vesi, aga kuna me spad ei külastanud, siis oli Bath kerge pettumus. Võib olla oli asi ka hilises kellaajas ja meie kerges väsimuses. Käisime söömas ja seal oli söök küll väga hea. Kes tahab Inglise kööki oma „tuntud headuses“ proovida, peabki ilmselt kuhugi väiksesse linnakesse või külakesse minema.
Pühapäeval läksime Somerseti. Plaan oli minna Wookey koobastesse, kus reklaami järgi pidid olema ka dinosaurused (ehk siis midagi meie suurele dinosaurusefännist Robile). Tee kulges taaskord mööda kitsaid ja käänulisi Inglismaa teid ja meie Agnesega olime jälle sillas! Kallel hakkas juba kergelt siiber saama ja ta unistas kiirteest.
Koobas oli äge! Sisse lasti vaid giidi juhtimisel, nii et pidime alguses veidi aega ootama, enne kui sisse saime. Giid oli kerges pohmellis (nii vähemalt tundus) noormees, kes rääkis väga vaimukalt koobaste ajaloost. Koopad on ca 1,5 miljonit aastat vanad ja inimene on nende läheduses elanud viimased 50 000 aastat. Koopaid on arheoloogid palju uurinud. 1912 aastal leidis arheoloog Herbert Balch koopast peaaegu täieliku vana naise skeleti, mida ümbritsesid mõned kitse skeletid, pistoda ja mõned kodumajapidamises vajalikud esemed ning ka poleeritud alabsteri-muna. Arheoloogide hinnangul on need asjad ja skeletid pärit raua-ajast. Koobastes voolab jõgi, mille nimi on Ax. Jõgi oli imeilusa helerohelise veega, mille temperatuur pidi olema kogu aeg 9 kraadi ja mis pidi tänu sellele talvel koopaid soojendama. Koopad on olnud kogu aeg erakätes ja nii ka nüüd. Praegune omanik omab ka juustutööstust ja nii on koopasse sisse seatud sinihallitusjuustu laagerdamise riiulid. Riiulitel on tohutu suured juustukerad, kaetud paksu hallitusega. Kerade küljes on sildid, mis näitavad, millal juustud sinna laagerdama pandud on. Nägime seal aasta taguseid kuupäevi, mõned võisid olla isegi veel varajasemad. Hais oli päris võimas! :)
Kui koopast välja saime siis nägimegi dinosauruseid – neid oli küll igasuguseid, kõik elusuuruses. Tehtud paistsid nad olevat plastmassist. Dinosauruseid oli paigutatud igasugustesse erinevatesse kohtadesse – küll metsaserva, küll tiiki, mõni vaatas kuskilt põõsa alt vastu. Avastamist oli kuhjaga. Robert oli vaimustuses!
Atraktsioone oli seal aga veelgi – vanasse veskisse oli sisse seatud tsirkuse teemaline näitus, kuhu oli välja pandud vanu tsirkusekaarikuid (väga kiftid ja nikerdatud) ja topiseid kunagi tsirkuses näidatud veidratest ebard-loomadest (nt kahe peaga kitsetall või viie jalaga lammas), teises majas õpetati tegema paberit. Ühes ruumis olid kõverpeeglid, mille ees me kõvasti naerda saime. Seal oli ka teater, kus sellel päeval tsirkus pidi toimuma, aga mida me vaatama ei jäänud. Söökla oli samuti avatud, nii et tahtmise korral võiks seal veeta tõesti terve päeva. Meie piirdusime paari tunniga.
Siis asusimegi koduteele. Kalle rõõmuks mööda kiirteed :) Väike nali oli veel vahetult enne koju jõudmist – olime juba meile tuttaval teel, kui meie TomTom’i hääl Anne meid kodu poole juhatama asus. Imestasime, et miks ta meid selles suunas juhatab, et enda aruga oleksime hoopis teist teed läinud, aga leidsime, et ju siis läheb sealt mõni otsetee. Olime päris imestunud, kui mingi täiesti suvalise maja eest teatas Anne meile, et oleme oma sihtkohta jõudnud. Tuli välja, et siin kandis on palju tänavaid nimega Gainsborough Road, nii et peame oma aadressi kuidagi paremini defineerima või lihtsalt mõne muu lähedal asuva aadressi oma „koduaadressiks“ panema, et teinekord mitte jälle mõne võõra ukse taha sattuda.
Jäime oma reisiga väga rahule! Inglismaa on ikka väga ilus – siin on ilus loodus oma mägede ja metsade ja aasadega, mis on lambaid, nagu täppe, täis. Siin on võrratud väiksed külad ja uhked lossid ja siin leiab vaatamist ja uurimist igale maitsele. Oma piknikukorv hea ja parema söögikraamiga võiks muidugi igaks juhuks kaasas olla ;)

Rõõmsate tervitustega!