Suvi meie aias!

Ilmad on viimasel ajal olnud nii suvised ja mõnusad, et lausa lust!  Kuna Robert väänas neljapäeval lasteaias oma jala välja, siis olemegi põhiliselt oma aeda nautinud ja koduseid toimetusi teinud. Talvel pole aiast suurt tolku – vaatad lihtsalt aknast, et näe aed ja ongi kõik. Aga suvel on see ikka täielik kaif! Vedasime välja päevitustoolid ja Kalle leidis kuurist täiesti uue täispuhutava basseini. Kuna eile oli juba ikka väga soe ilm, siis puhusin basseini täis ja Robert mõnules seal pool päeva. Teise poole istus teki sees päevitusoolil ja soojenes. Asi selles, et kuna bassein on maru suur, siis ma ei jõudnud sinna piisavalt sooja vett tassida, nii et vee temperatuur jäi sinna kuhugi tavalise Eesti suvise merevee temperatuuri kanti, mis teadupärast just eriti soe ei ole. Nii pidigi Robi vahepeal natuke ennast soojendama, et siis jälle vette möllama minna. Mina istusin samal ajal teisel päevitustoolil, võtsin päikest ja lugesin Forsyte’ide saagat. See on juba vana sari, aga mina ei ole seda veel lugenud. Lahe on see, et tegevus toimub Londonis, kus enam-vähem kõik raamatus nimetatud paigad vähem või rohkem tuttavad on. See lisab asjale erilise võlu.

 

Eile saabus meile kaua oodatud kraam Eestist! Asjad said pakitud juba jõulude ajal ja nüüd siis jõudsid need ka kohale. Meie siia kolimise juures oli toredaks võimaluseks kaasa võtta terve merekonteineri täis asju. Ja seda meie jaoks täiesti tasuta! Oleksime võinud kaasa pakkida kogu oma mööbli, kodutehnika ja isegi vist vanni, kui oleksime tahtnud. Meil nii suuri soove polnud, nii et lasime järele tuua ainult hunniku raamatuid (sellest hunnikust pärineb ka raamat, millest ma enne rääkisin), tolmuimeja, muusikakeskuse, gloobuse, rulluisud ja jalgrattad. Oh, need rattad! Ma ei kujutanudki ette, kui palju ma rattasõitu igatsesin. Tegime eile õhtul kohe esimese tiiru ja tekkis lausa selline tunne, et nüüd ma olen kodus. Sõitsime mööda Thamesi äärt, linnukesed laulsid, jõe peal tegid sportlased sõudetrenni ja meie kimasime ratastel. Ainuke jama oli see, et putukad kippusid silma lendama, neid oli seal ikka parvedes. Järgmine kord tuleb prillid ette panna. Robert istus Kalle seljataga ja muudkui seletas ja kommenteeris ja kui koju jõudsime, siis teeskles, et ta magab, et me ei saaks teda ratta pealt maha tõsta ja peaksime edasi sõitma. Kuna Agnese vana ratas oli talle väikseks jäänud, siis tema oma me siia tuua ei lasknud. Nüüd peamegi lähipäevil talle ka uue sõiduriista ostma, siis saame kõik koos sõidus käia. Ax sai aga selle eest eile oma rulluiske nautida. Õnneks on meie kodu lähedal üks väike staadion, kus ta saab sõitmas käia. Siin on nimelt väga kehvas seisus kõnniteed ja seal ei saaks ta mingil juhul rullitamas käia. Kõnniteed on plaatidest, mis pole alati just ühel tasapinnal ja vahepeal on ribake asfaldit, siis jälle plaadid, nii kokku teeb see väga konarliku tee. Robi on päris mitu korda joostes kukkunud, sest mingi ootamatu serv on ta rajalt maha võtnud. Mina ise õnneks kukkunud pole, aga koperdanud olen küll korduvalt.

 

Pühapäeval, kui Roberti jalg juba veidi paremini tatsus, läksime väiksele lõbusõidule Thamesi peale. Meie kodukandis on jõe ääres laevade peatus. Laevaga saab siit sõita Westminsterisse, Richmondi ja Hampton Courti. Seekord otsustasime, et teema nö proovisõidu ja lähme Richmondisse. Sõit sinna kestis alla 30 minuti, samal ajal kui teistesse sihtkohtadesse sõidab laevuke 1,5 tundi. Laev oli täitsa vahva. Sees oli baar, kus müüdi isegi sooja sööki ja napsu (ja kõike muud, mis sinna kahe artikli vahele jäi) ja kus sai laua taga istudes mõnusalt aega veeta. Päris palju istekohti oli ka laevalael ja laeva ninas, nii et soojema ilmaga oleks seal päris mõnus tšillida. Pühapäeval väga soe ei olnud ja kuna laev sõitis üsna kiiresti, siis tegi tuul olemise veel jahedamaks, nii et käisime ikka vahepeal sees ennast soojendamas. Kapten tutvustas paiku, millest me mööda sõitsime, nii et ikka nagu päris ekskursioon. Huvitav on näiteks see, et viimastel aastatel on linnud tagasi Thamesi äärde elama tulnud ja seda sellepärast, et jõgi on viimasel ajal nii palju puhtamaks muutunud, et seal elavad jälle kalad. Vahepeal oli jõgi olnud nii reostatud, et ühtegi kala seal ei elanud. Mulle õudselt meeldib Richmondi jõeäärne melu. Seal on hästi palju restorane, pubisid ja baare, mõnus lai tee jalutamiseks ja palju huvitavat rahvast. Kui olime randunud, siis tuli päike ka välja, nii et istusime lihtsalt jõe ääres pingil, vaatasime inimesi ja sõime jäätist. Selline mõnus idüll!

 

Inglismaal suhtutakse lastesse ja nende käikudesse erilise ettevaatusega ja minu meelest lausa piiratakse nende iseseisvust. Kui Agnes käis oma klassiga ühes teises koolis teatrietendust vaatamas, siis helistas mulle peale etenduse lõppu õpetaja ja küsis, kas ma luban Agnesel otse sealt koolist koju tulla või ta peab ikka koos kogu klassiga oma kooli juurde minema, et sealt siis tuttavat rada pidi koju tulla. Loomulikult ma lubasin Agnesel otsemat teed tulla ja olin ausalt öeldes väga jahmunud, et selline küsimus üldse tekkis. Teine kummaline lugu juhtus aga siis, kui Agnes pidi ükskord peale kooli silmaarsti juurde minema. Panin Agnesele silmade kontrolliks aja kinni ja kuigi algselt oli plaan, et läheme sinna koos, siis juhtus just selline lugu, et Robertile tulid tuulerõuged ja ma pidin temaga koju jääma. Saatsin siis Axile tundide ajal sõnumi ja küsisin, et kas lükkame külastuse edasi või ta läheb üksi. Ax, kui asjalik neiu, saatis mulle sõnumi, et ta läheb üksi, et kus see silmaarst asub :) Seletasin, et kuhu ta minema peab ja asi oli minu meelest korras. Tegelikult ju minul Agnese silmade kontrolli juures mingit rolli pole. Tema ju vaatab ja tema ise ütleb, kui hästi ta midagi näeb. Suur oli mu üllatus, kui Ax helistas ja ütles, et teda keelduti teenindamast. Oli öeldud, et ilma lapsevanema juuresolekuta ei saa seda toimingut teha ja isegi uut aega ei lubatud Agnesel endal panna. Kas pole imelik? Kuna me siiani ei ole veel uuele silmade kontrollimise katsele jõudnud minna, siis ma ei teagi, mis tohutu vajadus minu juuresolekus peitub. Eks uurime selle lähemal ajal järele.

 

Eile kohtusin ma Miss Marple’ga. Tegelikult ma ei tea, mis selle armsa vanaproua nimi on, aga ta meenutas mulle hirmsasti seda Agatha Christie raamatute peategelast. Juba ükskord talvel tuli ta mind üle tänava tervitama ja tegi juttu sellest, kui imelik vihmane ja samas soe ilm sellel päeval on. Arutasime siis natuke ilma teemat ja läksime oma teed. Juba siis tundus mulle, et meie pere pakub talle hirmsasti huvi. Eile, kui ma just oma iganädalast toidukraamivoori ootasin, siis oli koputus uksel. Arvasin, et söögid jõudsid kohale, aga ukse taga oli hoopis Miss Marple. Ta tundis muret ühe kassi pärast, kes tema aias ja nüüd ka juba toas olevat hakanud käima. Ta kahtlustas, et ega see äkki meie kass pole. Meil kassi ei ole, aga üks kass käib meie aias istumas küll. See on üks väga naljakas kass. Selline tumehall ja hästi karvane. Ta lihtsalt istub meie aias puu all ja vaatab. Vahel istub kohe päris tükk aega ja uurib, mida me teeme ja nii iga päev. Imelik ja natuke isegi kõhe. Kui me õue lähme, siis jookseb ära. Ma ütlesin juba Kallele, et see kass on kellegi kunagi meie majas elanud inimese vaim, kes käib nüüd jälgimas, kas me maja hästi hoiame. Aga kui Miss Marple juurde tagasi tulla, siis tema mure oli päris suur, sellepärast et kass oli paar päeva tagasi kolm poega tema majas ilmale toonud ja tädike ei teadnud, mida nendega nüüd peale hakata. Olin kaastundlik, aga ei osanud kuidagi aidata ka, sest meie ei taha endale kassi. Sel ajal, kui tädi minuga rääkis, kiikas ta muudkui salaja üle mu õla, et uurida, kuidas me siin ikka elame. Nii naljakas ja nii armas! Just sellel hetkel jõudis ka toidukraam kohale, nii et Miss Marple sättis ennast koduteele. Ma mõtlen, et teinekord võiks ta täitsa teed jooma kutsuda. Ta tundub armas olevat ja kindlasti on tal palju huvitavaid lugusid selle kandi möödunud aegadest rääkida. Pealegi on hea, kui naabritega sõbralikud suhted on. 

 

Magusate tervitustega!

 

 

Tuhapilv ja Ämblikmehe sünnipäev

Eelmisel nädalal varjutas meid kõiki Islandi vulkaanipurske tagajärjel õhku kerkinud tuhapilv. Kuigi meie ise kuhugi lendamas ei olnud, siis mõjutas see pilv meidki. Asja kurvem pool oli see, et neljapäeval pidi Londonisse jõudma Agnese parim sõbranna Laura ja tema pere. Nad olid oma reisi planeerinud juba novembris, nii et te võite ette kujutada, kui kurvad olime nii meie, kui ka nemad, kui Laura ema meile Tallinna lennujaamast helistas, et lennuk ei stardi. Nemad olid kahjuks nende „õnnelike“ seas, kelle lend esimesena Tallinna poolt ära jäeti. Kohutavalt kurb! Aga mis kehvasti, see uuesti, nii et kui just uus vulkaan mingit jama ei korralda, siis tulevad nad nüüd meile Jaanipäeva pidama! Ongi võib olla vahvam! Tuhapilve rõõmsam pool oli aga ka täitsa olemas. Me elame Heathrow lennujaamale üsna lähedal, nii et hommikul alates kella 5st kuni öösel umbes kella 01ni vuravad meie peade kohal pidevalt lennukid. Oleme selle müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Sellepärast oligi päeval, mil lennuühendus katkestati, kuidagi veider õues käia. Miski tundus nagu imelik, aga kohe ei saanud aru ka, et mis see siis teisiti on. Siis mõistsime, et see on vaikus! Täielik vaikus! Ainuke heli, mida kuulda võis, oli linnulaul ja mesilaste sumin. Võrratu! Elame väiksel kõrvaltänaval, nii et autode müra on siin väga vähe. Selles mõttes nautisime tuhapilve küll täiel rinnal! Nagu vanarahvas juba targasti öelnud on: pole halba ilma heata! 

 

Peale tuhapilve oli eelmise nädala põhiline teema Roberti sünnipäev! Robert sai teisipäeval 4-aastaseks. Ta ootas oma sünnipäeva juba alates 09.jaanuarist ehk siis alates Agnese sünnipäevast. Tegime 20.aprilli kalendris lausa kollaseks ja siis vaatasime ikka iga nädal mitu korda, et kui kaugel see päev ikka veel on. Mida lähemale see päev jõudis, seda rohkem Robert ärevuses oli. Käisime ikka mänguasjapoodides vaatamas, mida sünnipäevaks võiks osta ja Robert oli lõpuks juba päris tüdinenud sellest jutust, et „ärme ikka praegu ostame, sul tuleb ju sünnipäev, siis saad kingituseks“. Kui me paar päeva enne seda tähtsat sündmust taaskord poes olime ja mina jälle mingi asja kohta, mida Robi ihaldas, jutuga „oota sünnipäevani“ lagedale tulin, siis ütles Robi väga ahastava häälega: “ Tead, ma EI TAHAGI seda sünnipäeva! Ma tahaks lihtsalt IGA päev ühe kingituse saada!“ :)

Robi sünnipäevapidustused said aga alguse juba laupäeval, kui me käisime Windsori lähedal asuvas Legolandis. Pilet sinna on üsna krõbe.  Meie perele läksid piletid maksma 118 naela, aga ma pean ütlema, et selle raha eest on seal ka väga palju teha. Rohkem ühegi atraktsiooni eest maksta ei tule, nii et selles mõttes on väga mugav. Legoland ongi nagu üks suur lõbustuspark, ainuke asi on see, et kõikvõimalikud kujud, ehitised jms on tehtud legodest või siis meenutavad legosid. Lõbu algab juba hetkest, kui sa lõbutsema alles suundud. Sissepääs Legolandi asub mäe otsas, aga kogu möll toimub tegelikult orus. Kuna treppidest käia on lastel igav ja tüütu, siis on seal see ebamugavus toredalt lahendatud. Kes soovib, see võib minna trepist, aga kes ei viitsi, see võib lihtsalt liuelda. Iga trepi kõrval on liutee, mida mööda on mõnus alla liutada. Väga nutikas, kas pole? Kuna ilm oli väga ilus ja tegemist oli laupäevaga, siis oli seal muidugi tohutult rahvast, nii et ägedamatele atraktsioonidele pääsemiseks tuli päris kaua oodata, mõnel pool isegi kuni 90 minutit. Meie nii kaua oodata ei viitsinud ja käisime neid lõbustusi pidi, kus olid väiksemad järjekorrad. Üks ägedamaid, kus käisime, oli dinosauruste safari. See nägi välja nii, et istusid väiksesse safariautosse, mis sõidutas sind mööda võpsikut, kuhu olid üles sätitud legodest tehtud erinevad dinosaurused. Sõit väga kaua ei kestnud, aga elamus oli lahe. Uskumatu, mida kõike nad legodest teevad! Eriti uskumatu oli aga minimaailm, kus olid kõik, alates inimestest ja lõpetades laevade ja rongidega (mis muide kõik ka liikusid), tehtud samuti legodest. Seal olid kõik suuremad Londoni ja Inglismaa vaatamisväärused nagu Buckinghami palee, Big Ben, St Pauli katedraal, Stonehenge jms. Väikeste jõgede peal sõitsid laevad ja ringi liikusid rongid. Lisaks Inglismaale olid seal veel Hollandi, Itaalia, Taani ja Prantsusmaa mini legoriigid. Tohutu nutikalt tehtud! Päris palju oli selliseid lõbustusi, kus võis või õigem oleks vist öelda, et saigi märjaks. Üks eriti hull oli selline, kus sõideti suurel kiirusel kihutaval karusellil vee kohal ja kus pealtvaatajad said soovi korral nupule vajutades vees mingi mehhanismi tööle panna, mis suure pauguga karusellitajad märjaks pritsis. Väljavaade, märjaks saada, meid väga ei erutanud, nii et selle lõbu jätsime vahele. Kõige viimasena läksime Roberti soovil draakonite lossi. See oli päris vahvalt tehtud ehitis, kus oli palju sopilisi käike, kus pesitsesid legodest tehtud lohed. Kõndisime seal ringi ja avastasime, et sealgi on atraktsioon – lohesõit! Istusime lohe-rongi ja hakkasime sõitma. Alguses kulges kõik üsna rahulikult. Meid sõidutati koopasse, kus oli palju hirmuäratavaid lohesid ja koledaid inimesi (kõik muidugi jälle legodest). Sõitsime seal mõnda aega ringi, kui sattusime äkitselt õue. Mõtlesime, et nüüd on ilmselt lõbu lõppenud, aga me eksisime, sest tõeliselt lõbus osa alles algas. Rong võttis äkitselt tohutud tuurid üles ja kihutas nagu mööda ameerika raudteed metsiku kiirusega küll mäest üles, küll jälle alla! Mul oli kohutavalt hea meel, et Robert Kalle kaisus, minu ja Axi ees, sõitis, sest ma panin küll ise silmad vahepeal kinni ja poleks Robit võib olla suutnud nii hästi turvata, kui Kalle seda tegi. Sõit oli ühesõnaga vägev ja Robert oli sillas! Ütles, et see oli kõigist atraktsioonidest kõige ägedam! On ikka vinge vend! Legoland avatakse kell 10.00 ja suletakse kell 18.00. Meie olime seal umbes 5 tundi ja jõudsime selle ajaga läbida 4 atraktsiooni, nii et mitte väga palju. Suur hulk aega kulus muidugi ka niisama uudistamisele ja jalutamisele, sest ala on suur ja vaatamist palju. Seal on väga palju söögikohti ja võimalust ise pikniku pidada, nii et taaskord üks väga kift koht, mida sõpradele soovitada. Kaval oleks selle külastus sättida muidugi nädala keskele ja siis alustada juba kell 10.00, et rohkem jõuaks läbida.

Pühapäeval jätkusid Roberti sünnipäevapidustused grillipeoga meie aias. Peost võtsid osa ka meie Londoni kõige paremad sõbrad Siim ja Riina, kes olid just üsna hiljuti Eestis käinud ja tõid sealt Robile kingituseks lausa kolm raamatut (millest üks on meil nüüd juba läbigi loetud). Ilm oli võrratult soe, nii et sai isegi juba päevitada. Küsisime Robi käest, et kas ta mõnda oma lasteaia sõpra ka tahaks sünnipäevale kutsuda, aga ta ei tahtnud. Me ei hakanud sundima ka. Omakasupüüdlikult mõeldes ongi ju nii lihtsam. Robi oli aga väga lahe sünnipäevalaps, muudkui tellis, et teeme ikka pilti ka ja alustas lauluga „Happy birthday to you!“ ja õhtul korraldas veel tantsupeo, kus me kõik tema lasteaia laulude saatel ja Roberti juhendamisel tantsu vihtusime. Igati lõbus pidu!

Esmaspäeva hommikul, kui Robi ärkas ja küsis, et kas HOMME ongi tema sünnipäev ja ma vastasin, et täpselt nii see ongi, siis tal tuli suurest õnnest lausa pisar silma. Kui me ta teisipäeva hommikul üles laulsime, siis oli ta esimesel hetkel suurest pingelangusest natuke isegi sassis ja ei tahtnud esimese hooga äragatagi. Peale hetkelist mõttepausi kihutas aga all korrusel asuvasse elutuppa kingitusi avama. Ma pean tunnistama, et kingitustega pingutasime veidi vist isegi üle, aga no tal oli ju nii palju soove ja ta oli seda päeva juba nii kaua oodanud ka. Dinosaurused on hetkel troonilt tõugatud Ämblikmehe ja multikategelase Ben10 poolt, nii et ühtegi dinosaurust Robi sel korral ei saanudki. Kõige rohkem meeldis talle Ämblikmehe kostüüm, mida ta oli endale juba väga kaua soovinud ja millega ta nüüd kodus pidevalt ringi kõnnib ja seda päevas vähemalt 30 korda ära võtab ja jälle tagasi paneb. Asi on nimelt selles, et see on natuke ebamugavast materjalist tehtud ja ajab olemise väga palavaks. Nii siis ongi Robert pool osa päevast alukate väel ja teise poole Ämblikmehe kostüümis. Lisaks sellele, et Robi on meil kehastunud Ämblikmeheks on ta muidu ka väga peen vend. Küsisime, et mida ta tahaks oma sünnipäeva puhul õhtusöögiks süüa ja Robi vastas pikemalt mõtlemata, et sushit. Robert on meil suur sushisõber ja kui Kalle ükskord tema lemmikuid tuunikalaga makirulle koju ei toonud, aga meie lemmikuid muid sushisid tõi, siis Robi lausa nuttis südantlõhestavalt, nii et meile oli selge, et sellist viga enam teha ei tohi. No ja muidugi pidi olema sünnipäevalaual Roberti teise lemmiku Ben10-ga tort, mida õnneks meie poes ka müüdi ja mis imelikul  kombel ei maitsenudki väga halvasti :)

Selgituseks neile, kel pole vähimatki aimu, mis tegelane see Ben10 on, siis lühidalt võiks öelda, et see on üks umbes 10 aastane poiss, kes suudab muutuda kümneks erinevaks koletiseks, et siis kurjade koletistega võideldes õiglus jalule seada! Ma ei saa aru, mis nendes õudsetes peletistes nii paeluvat on, aga ju siis ikka midagi on. Mulle nad isiklikult ei meeldi, aga maitse üle ju ei vaielda. Varsti hakkan veel dinosauruste ülemvõimu igatsemagi ;) 

 

Kuna Robert läheb lasteaeda alles neljapäeval, aga mul oli vaja FOCUSes mõned asjad ära teha, siis võtsin ta täna endaga sinna kaasa. Robi oli väga tubli ja pidas ennast ülihästi üleval, nii et kõik aina imestasid, kui tubli poiss ta on. Pärast läksime Kensingtoni parki. Seal pargis asub üks mänguväljak, kuhu me ükskord sügisel tahtsime minna, aga ei pääsenud, sest värava taga vonkles metsik järjekord ja me ei viitsinud oodata. Mõtlesime, et mis see mänguväljak ikka ära ei ole, et sinna minekuks niimoodi ootama peab. Täna saba ei olnud, nii et saime löögile. Piletit sinna ei ole, aga värav on kogu aeg kinni, et platsile liiga palju lapsi ei tuleks, nii et sisse pääsemiseks tuleb uksekella vajutada ja kui ruumi veel jagub, siis lastakse sisse. Minu meelest täitsa arukas mõte, sest väga suures rahvasummas poleks enam mõnus mängida. Te kindlasti mõtlete, et mis ühes mänguväljakus saab nii erilist olla, et sellest lausa kirjutada tasub, aga teate – tuleb välja, et saab. See mänguväljak on pühendatud Printsess Dianale ja võib olla see sellepärast ongi nii vägev. See asub päris suurel alal Kensingtoni pargi ühes nurgas. Erinevad teekesed, mida ääristavad puud, põõsad ja lilled, viivad sind erinevatesse mänguväljaku osadesse. Kõigepealt sattusime suurde valge pehme liivaga kaetud alale, mille keskel oli tohutu suur piraadilaev, kus sai isegi masti otsa ronida. Laeva kõrval oli palju väikseid paate, kuhu lapsed said sisse ronida ja seal mängida. Liivase ala kõrvale oli betoonist valatud mägi, kuhu sisse oli sätitud suuremaid ja väiksemaid kive, mille peal lapsed said ronida või nende vahel joosta. Edasi, mööda rada minnes, jõudsid suure turnimiseks mõeldud ehitiseni, kus oli hulgem liumägesid ja redeleid. Keskel oli jälle liiv ja liiva peal suurte vedrude peale tehtud puidust alused, millel sai hüpelda. Tegelikult olid üldse kõik atraktsioonid tehtud puidust, nii et väga loodussõbralik. Mänguväljaku tagumises nurgas oli aga nö muusikanurk. Seal olid pikad tühjad puust torud, mida lüües kostus erinevatel kõrgustel kumedaid helisid. Siis oli seal ksülofoni-laadne muusikariist, mida tuli ka taguda ja kust siis kostus ilusaid helisid. Kõige kiftim oli aga maa peale paigaldatud üheksast metall-plaadist koosnev asi, mille peal hüpeldes tegi iga plaat isemoodi häält. Kõik need asjad olid lageda taeva all! Vapustav! Muusikanurgast tagasi minnes sattusid rajale, mida ääristasid umbes 1m kõrgused puunotid, mille otsas olid väiksed päikesepatareid, mis panid tööle kõlari, millest kostus merekohinat. No kas saab veel midagi ägedamat välja mõelda? Muidugi ei puudunud mänguväljakult kiiged ja väiksed puidust majakesed, kus lapsed said sees mängida. Siis oli seal veel kolm indiaanlaste telki ja puunikerdustega kujud ja kindlasti veel midagi, mille ma ära unustasin või mida me täna ei märganudki. Mänguväljaku värava juures töötab ka kohvik, kus müüakse päris isuäratavaid sööke ja jooke ja muidugi saab seal ka ise pikniku pidada, mida paljud ka tegid. Nagu te vist juba aru saate, olen ma sellest kohast täielikus vaimustuses! Sinna ma viiksin kõik meie sõprade lapsed lõbutsema! Ja see on ju jälle tasuta! Kas pole super!?

 

Musid, kallid, pikad paid!

Lilleilu aiast, tänavalt ja pargist!

Jagatud rõõm on ikka suurem! Tänane postitus sõnu eriti ei vajagi - pildid räägivad enda eest :) Kahju ainult, et lõhnu veel blogi teel edasi anda ei saa, nii et need tuleb teil endil juurde mõelda :) 

Mõnusat kevade jätku!

Robert ja tohutu suur kastan! Vaadake, kui suured selle lehed juba on! Pilt on tehtud 16.aprillil ühes Londoni pargis. 

Meie aia magnoolia! Kasvab otse Robi akna all :)

See taim on mustsõstra sugulane. Mu kallis õde Juta uuris välja, et see kannab nime "Õitsev mustsõstar" (Flowering Currant). Õitel on hästi tugev mustsõstra lõhn.

Kahtlustan, et need meie aia ääres kasvavad lilled on hoopis umbrohi :) Ehk teab keegi, mis nende nimi võiks olla?

Paljulapseline nädal

Lõpetasin oma eelmise nädala blogiloo sellega, et meie juurde olid just äsja saabunud minu tädipoeg Roland koos oma kahe tütre, Carolini ja Katrinaga. Nagu lubatud sai, nii läksimegi teisipäeval Londoni kesklinna piirkonnas asuvaid tähtsamaid objekte vaatama ja nende taustal kohustuslikke pilte tegema (no, et oleks ikka tõestusmaterial, et Big Ben, Buckinghami palee ja muud olulised kohad on nähtud). Ilm oli väga ilus, nii et jalutasime kiirustamata ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde, vahepeal tegime jäätise ja kohvi peatusi ja nautisime elu. Lastele jättis vist kõige suurema mulje aga hoopis London Eye juures toimuv palagan, kus ennast kujudeks või mõneks tuntud multikategelaseks maskeerunud inimesed nalja tegid ja selle eest raha kasseerisid. Sellist asja vist Eestis veel ei näe. Huvitav, kas sellisel tegevusel turgu oleks? Tallinna viga pidigi muide olema see, et pole mingit märki, mille taustal pilti teha. No nüüd on see suur Vabaduse sammas, aga see on ju ka alalõpmata remondikuues. Võib olla oleks päris hea idee kellelgi ennast Vanaks Toomaseks maskeerida ja endaga pildistamise eest väike raha küsida. Ma muidugi ei tea, võib olla on sellised „vanad Toomased“ juba vanalinnas olemas, aga kui ei ole, siis oleks see ju täitsa hea mõte.

Kolmapäeval sõitis Roland Šotimaale, kus toimus konverents, millest ta osa võtma oligi tegelikult tulnud ja jättis tüdrukud meie juurde. Robert tahtis kangesti muidugi Loodusmuuseumi võlusid tutvustada ja nii läksimegi kolmapäeval esimese asjana dinosauruseid ja muid toredaid asju, mida seal näha saab, kaema. Kuna praegu on siin koolivaheaeg, siis oli seal muidugi metsikult rahvast, aga ellu me jäime ja kõik vägevamad eksponaadid said üle vaadatud.

Neljapäeval läksime aga Madame Tussauds vahakujude muuseumisse. Me ei olnud seal ise ka veel kunagi käinud, nii et olime suures põnevuses. Õnneks olin piletid juba ette ära ostnud (soovitan soojalt seda ka teistel teha, kes sinna kunagi minna kavatsevad), nii et vaatamata suurele rahvamassile uste taga, ei läinud meil sisse saamisega kauem, kui vaid 5 minutit. Muljed on igatahes vägevad! Tüdrukutel oli seal nii palju „tuttavaid“, et enamus aega kulus piltide tegemisele. Kõiki kujusid võis kallistada ja kasvõi musi anda ja need olid paigutatud mööda ruumi siia-sinna laiali, nii et esimesel pilgul ei pruukinud mõni kuulsus rahva seast väljagi paista. Need nägid ikka väga tõetruud välja küll, kõik oli nagu päris – alates ripsmetest ja lõpetades maksaplekkidega mõne vanema daami või härra nahal. Robertil seal peale Shreki ja Jurassic Parki filmist pärit dinosauruse käe ühtegi tuttavat polnud, nii et temal oli seal natuke isegi igavavõitu. Lõpuks leidis ta ühe kuldse maokuju, kellega ta tahtis pilti teha :) Tüdrukute jaoks oli aga kõige suuremaks elamuseks õuduste tuba, kuhu meie Robiga ei läinudki. Seda atraktsiooni alla 12 aastastele ei soovitatudki ja pärast plikad ütlesid, et Robi jaoks oleks seal ikka liiga õudne olnud ka. Seal olid olnud hirmuäratavad vahakujud ja igasugused jubedad stseenid ja lisaks kõigele veel mõned päris inimesed, kes siis rahvast ehmatasid. Mulle endale väga ehmatamine ei meeldi, nii et mul polnud kahju ka, et ma sinna minna ei saanud. Tüdrukud käisid aga kohe kaks korda seda „toredust“ vaatamas. Üsna varsti peale õuduste tuba oli aga atraktsioon, kus kuulsa Londoni musta taksoga veeti sind läbi Londoni ajaloo. Hästi vahvalt tehtud ja lõbus vaatemäng. Peale seda lõppes näitus ära ja kahjuks enam tagasiteed polnud – olid jäänud vaid nännipood ja väljapääs. Nii, et kes kunagi sinna muuseumisse läheb, siis on hea teada, et kui mõni saal veel kripeldama jäi, siis tasub enne taksosse istumist sinna veel tagasi minna, sest pärast enam tagasi ei saa. Kuna ilm oli superilus (sooja ligi 20 kraadi), siis jalutasime seal lähedal asuvasse Regent Parki. Park oli rahvast täis nagu ikka Londonis ilusa ilmaga. Istusime veidi kohvikus ja jalutasime siis Kuninganna Mary aedades. Seal oli väga ilus, aga ma usun, et suvel on veel ilusam. Osasid lilli alles istutati ja roosid polnud veel muidugi mõista õitsema hakanud. Sinna tuleb suvel kindlasti tagasi minna.

Kuna tüdrukud tahtsid hirmasti mõnda lossi näha, aga Buckinghami Palee on avatud vaid augusti algusest kuni septembri lõpuni, siis võtsime reedel suuna Windsorisse. Meie olime seal juba varem käinud. See oli sügisel, kui meil oli külas minu teine tädipoeg oma perega. Loss oli endiselt uhke ja tüdrukud jäid väga rahule. Seal sai natuke nalja ka. Plikadel oli suur soov minna vaaterattaga sõitma ja kuna me sügisel  Windsorit külastades ka vaaterattale sattusime, siis läksimegi seda otsima. Aga mida ei olnud, oli vaateratas. Meil Axiga hakkas juba isegi natuke kõhe. Hakkasime juba veidi oma mõistuses kahtlema ja kartma, et äkki see sügisene vaaterattasõit oli viirastus. Õnneks ei pidanud me aga kaua kimbatuses olema, sest uurides kohalikult elanikult vaateratta asukoha kohta selgus, et seda talvisel hooajal seal üldse polegi. See pidi sinna toodama alles juulis. Maru veider! See ei paistnud üldse sellise asja moodi, mida saaks kergelt ühest kohast teise viia. Aga no mis teha! Me ei lasknud sellest tujul langeda ja läksime hoopis väiksele laevareisile mööda Thames’i. Pärast söötsime luikesid ja jalutasime veel natuke Etonis. Kolledžisse me seekord jälle ei saanud (nagu ka sügisel), sest jäime veidi hiljaks ja väravad olid juba suletud. Imetlesime siis selle kuulsa maja katust ja ülemisi aknaid (need paistsid üle müüri).

Laupäeval me enam kuhugi väga kaugele ekskurseerima minna ei viitsinud ja kolasime niisama kodu ümbruses ringi ja niisamuti ka pühapäeval. Ilmad olid terve nädala lausa võrratud, nii et kui me just kuskil ringi ei käinud, siis mängisid lapsed aias või käisid meie kodule väga lähedal asuval mänguväljakul mängimas.

Me kõik leidsime, et see oli võrratu nädal! Kõige rohkem rõõmu oli ilmselt Robertil, sest Carolin on lausa sündinud lastesõber ja ta viitsis Robiga ohjeldamatult mängida, nii et kui Robi hommikul silmad lahti lõi, siis ei hüüdnud ta mitte tavapäraselt „emme“ vaid hoopis „Caroliiiiiiin“ ja juba läkski mäng lahti. Super! Pühapäeva õhtul jõudis Roland ka Šotimaa avarustest tagasi ja esmaspäeva õhtul jõudsid nad kõik kenasti juba Eestimaa pinnale.

 

Kui teha veel enne lõpetust lüüriline kõrvalpõige kevade edenemisesse, siis ma võin uhkusega öelda, et minu tulbid on õitsema hakanud ja et aias õitseb üldse juba igasuguseid tuntud (nurmenukk,kannike) ja tundmatuid (mingi roosade õitega mustsõstra lõhnaline põõsas ja mingi valgete õitega lill, mille osas on mul kahtlus, et see on umbrohi, sest seda on kuidagi kahtlaselt palju meie aias) lilli. Roosil on juba üsna suured õiepungad ja otse meie köögi akna taga õitseb suur tumeroosade õitega magnoolia. Meil on nüüd uus, väike ja usin fotokas, mida ma saan kerge vaevaga kaasas kanda, nii et olen juba teinud mõned lillepildid meie kandi tänavatel õitsevatest puudest, põõsastest ja lilledest ja kunagi lähemal ajal kavatsen need pildid siia blogisse üles ka panna. Aga sellega läheb veel natuke aega :)

 

Teid kõiki kallistades!

Inglismaad vallutamas

Eelmisel laupäeval käisime taaskord Inglismaad avastamas. Meiega liitus ka Kalle endine töökaaslane Katri, kes oli meile pühadeks külla tulnud, nii et reisiseltskond sai eriti vahva. Ilmateade lubas küll terveks päevaks tugevaid hoovihmasid, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Varustasime endid lihtsalt sobivate abivahenditega ja asusime teele. Otsustasime seekord külastada Ida-Sussexi kanti ja seda vaid ühe päeva vältel, s.t et õhtuks tulime koju tagasi.

Kõigepealt sõitsimegi linna nimega Hastings, mis asub otse mere ääres. Agnes oli just koolis teada saanud, et aastal 1066 toimus seal kandis suur ja verine võitlus trooni pärast, mida kutsutakse „Battle of Hastings“. Oli juhtunud nimelt selline kurb lugu, et kuningas Edwardil, kes ära suri, ei olnud järeltulijaid ja enne oma surma oli ta erinevatel lahkuse hetkedel  lubanud kahele mehele oma surma järel trooni, kes siis selle trooni pärast peale kuninga surma võitlusse asusid. Võitjana tuli sellest hirmsast lahingust välja prantslane nimega William, kellest saigi kuningas William ja alates sellest ajast peale ei ole Inglismaa kuningate ja kuningannade hulgas tegelikult enam ühtegi anglo-saksi soost isikut, kõik nad on tegelikult prantslaste järeltulijad.

Esimene tore üllatus, mis meile Hastingsis osaks sai oli imeilus ilm. Päike paistis ja vihmast polnud haisugi. Kõigepealt otsustasime sõita mägiraudteega. Raudtee avati aastal 1902 ja see näeb välja nii, et kaks vagunit sõidavad edasi-tagasi ja viivad siis kas inimesi mäe otsa või siis sealt ära. Enamasti minnakse sinna mäe otsa vaadet nautima, mis oli tõepoolest võrratu! Hastings oli nagu peo peal! Samas saab niimoodi jalavaeva vähendades Hastingsi kindlust külastada, aga selle atraktsiooni jätsime seekord vahele. Kui mägi oli vallutatud, siis käisime kohalikus pubis kala söömas. Hastings on kalameeste linn, nii et otse linna keskel on suur kalalaevade „pesa“ ja seal samas on ka mitu poodi, mis otse merelt tulnud kala ja muid mereande müüvad. Nii, et pubis söödud kala oli värske ja väga maitsev! Sama maitsevad olid õlu ja siider, mida me selle üllatuslikult kauni päeva tähistamiseks jõime. Kui keha oli kinnitatud, siis astusime läbi kohalikust Akvaariumist. Seal oli päris palju vahvaid kalu ja muid mereelukaid. Londoni Sealife’ga ei saanud muidugi võrrelda, aga tore oli ikka. Hastingsi rand on nagu  Brightoniski, kiviklibune. Kivid on sellised pruunikad ja pehmed ja neil on päris mõnus lesida. Pikutasime natuke rannal ja vaatasime kuidas kalamehed merelt oma laevadega saabuvad. Nägime, kuidas üks laev kihutas suure hooga otse randa ja siis hakati seda välja vinnama. Paistis, et igal laevaomanikul on oma kuuris mootor, mille küljes on tross, millega siis laev kaldale veetakse. Et laeva põhja mitte kahjustada, siis oli selle alla ja külgedele pandud relsid, mille peal laev liugleb. Me polnud enne midagi sellist näinud. Väga huvitav lahendus!

Jätsime Hastingsi seljataha ja sõitsime sealt mitte kaugel olevatele liivatüünidele, Cambre Sands. Tuul oli küll üsna suur ja jahe, aga leidsime endale mõnusa augu ja lesisime ja võtsime päikest. Rand oli seal lai ja liivane ja meenutas natuke Pärnu kandis olevaid randasid. Kaldad olid seal aga kõrgemad. Seni, kuni Ax ja Katri peesitasid, kolasime meie Robi ja Kallega mööda liivatüüne ringi. Jube lahe oli seal ronida. Jooksime vahepeal mäest alla või tegime liivahunnikusse hüppeid. Kohutavalt äge! Robi ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla ja me lubasime talle, et lähme teinekord kindlasti tagasi. Suvel võib seal kohe väga mõnus olla. Praegu oli ikka natuke jahe. Raputasime liiva kingadest välja ja siirdusime väikesse keskaegsesse linna nimega Rye, mis tõlkes tähendab rukist või siis rukkiviskit. See on pisike linnake, kus elanikke on ainult 4000 ringis ja mis asub jõe ääres. Selle linna kohta oli Inglismaa raamatus öeldud, et see linnake oleks justkui kogemata sahvri riiulile unustatud ja siis sealt sajandite pärast uuesti välja võetud ja kohale asetatud. Ja no tõesti oli selline tunne, kui seal tänavatel ringi käisid, et oleksid justkui ajas rännanud. Tänavad olid üsna kitsad ja majad armsad ja vanaaegsed. Igal pool olid väiksed kenad kohvikud või poekesed. Majadel oli nii palju väikseid nüansse, et neid olekski võinud pildistama jääda. Ühesõnaga, võrratu! Käisime ühes väikses kohvikus kohvi ja kooki söömas ja ülejäänud aja jalutasime niisama ringi. Selle linna võlu ongi linn ise. Kellaaeg oli juba üsna hiline, nii et enamus poode olid juba kinni ja ega me väga ei olekski tahtnud poodlema hakata. Vaateakendest piisas täiesti. 

Koduteel ootas meid veel üks vaatamisväärsus – Bodiam Castle. Jõudsime kohale napilt peale selle sulgemist, nii et nägime seda kindlust vaid väljastpoolt, aga kuna päev oli olnud juba üsna pikk, siis ei olnud meil kellelgi isegi väga kahju, et me sisse ei saanud. Kindlust ümbritseb vallikraav, mis on tõepoolest ääreni vett täis. Ma ei olnudki sellist asja veel kunagi näinud. Tavaliselt on ju vallikraavid rohtunud ja veest pole seal haisugi. Kaldal lebas päästenöör, millega uljaid kindlustekülastajaid välja võiks õngitseda. Väga usaldusväärne see nöörijupp igatahes ei paistnud. Õnneks seda vaja ka ei läinud. Jõudsime just kindlusele ringi peale teha, kui tuli muueumitöötaja ja palus meil lahkuda, sest väravaid hakati sulgema.

 

Koju jõudes hakkasime mune värvima, sest pühapäeval oli ju munadepüha. Siin ei ole kombeks mune värvida või ei värvita neid vähemalt meile tuttavate munavärvidega. Poest ma neid igatahes ei leidnud. Nii, et kasutasime Katriga fantaasiat ja mätsisime munad krepp-paberi sisse (sibulakoori ei olnud mul meeles koguda). Munad said päris vahvad ja värvilised. Aga siinsetest kommetest rääkides, siis oli poes tohutu tung šokolaadimunadele. Neid osteti ikka kuhjade viisi, nii et kui ma ükspäev tahtsin ka tagasihoidlikult mõned munad riiulilt rabada, siis uskuge või mitte – ma ei  pääsenud löögile. Rahvas tungles kommiriiulite ees ja oli terve vahekäigu sõna otseses mõttes ummistanud. Metsik! Jätsingi sel päeval munad ostmata ja läksin järgmisel päeval uuesti õnne katsuma. Seekord oli rohkem õnne ja ma sain oma šokolaadimunad ostetud. Meil pole olnud kombeks pühadejänkut „tülitada“ ja mune muru sisse peita, aga seekord tegime selle triki ära. Peitsin aeda erinevatesse kohtadesse hulgem šokolaadimune ja kujukesi ja Robi ja Ax läksid neid otsima. Agnes oli muidugi asjasse veidi pühendatud, aga Robi jaoks oli see ikka tõeliselt põnev. No kujutage ette, jänes on šokolaadimunad muru sisse ära peitnud! Vahva oli seda elevust vaadata. Järgmisel aastal teeme seda kindlasti jälle!

 

Pühapäeva päeval läks Katri koju. Robert oli nii kurb, sest tema oleks tahtnud, et Katri oleks kohe kauemaks jäänud (eks meie ikka ka). Õnneks ei pidanud Robi kaua kurvastama, sest juba esmaspäeval saabus minu tädipoeg Roland oma tütarde Carolini ja Katrinaga. Eile tutvusime Richmondiga (kuhu tavaliselt meie külalised ei jõua, sest see on lihtsalt liiga lähedal ;) ja täna lähme siis linna peale vaatamist väärivaid asju kaema. Päike paistab ja sooja tuleb 17 kraadi! Super!

 

Supersuurte kallistustega!

Tipp ja täpp

Eelmise nädala neljapäeval saabus meie õuele õnn  - Robert jäi tuulerõugetesse. Kõlab väga julmalt, aga tegelikult on hea, kui selle kaelast ära saab, sest ükskord tuleb see haigus niikuinii läbi põdeda ja mida varem, seda parem. Kalle on üks neist vähestest inimestest, kes seda haigust põdenud pole ja nii oligi, et kui mõni läheduses olev laps jälle tuulerõugetesse jäi, siis istus Kalle nagu püssirohutünni otsas, endal hirmuhigi laubal, et kas jääb ise ka haigeks või ei jää. Täiskasvanuna ei ole see üldse nii lihtne tõbi põdemiseks. Õnneks on tänapäeval olemas vaktsiinid, nii et kui kuu aega tagasi Robi parimal lasteaiasõbral tuulerõuged tulid, siis läks Kalle ja vaktsineeris ennast ära. Nii hea! Nüüd ei pea ta Robertit kartma :) Siin on aga tuulerõugete ravimiseks hoopis teised meetod, kui Eestis. Täppidele tuleb panna mingit guaššvärvilõhnalist valget möglat ja seda ei pea üldse ainult täpile panema vaid võid laia käega kasvõi terve keha kokku määrida. See jätab kehale sellise valge kihi peale. Kõige parem on aga see, et lisaks sellele valgele möksile, tuleb lapsele anda hoolega allergiarohtu, et ta ei sügeleks ja uskuge või mitte, Robi pole ennast kordagi kratsinud. Ta lihtsalt ei sügele! Kas pole võrratu! See sügelemine ongi ju selle haiguse juures kõige tüütum. Robertil pole õnneks palavikku ka olnud ja eile õhtuks hakkasid täpid juba vaikselt ära ka minema, nii et oleme vist üsna kergelt pääsenud (ptui,ptui,ptui üle vasaku õla muidugi).

Tänu Roberti haigusele oleme me üsna kodused olnud, nii et sellel nädalavahetusel me midagi eriti eriskummalist või põnevat ette ei võtnud. Ilm oli üsna ilus, nii et toimetasime kodu ümbruses. Kalle kraamis terassi ja õlitas aiamööblit (grillihooaeg võib varsti alata!) ja mina istutasin meie väiksele põllulapile, mille me eelmise nädala alguses Robiga kenasti üles kaevasime, neli tomatitaime (Robi erisoov) ja mõned pundid erinevaid maitsetaimi. Lahe, kui on ikka väike maalapike, kus midagi kasvatada. Imelik on see, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem sinna mulla poole kisub. See pole tegelikult minu avastus, selle sõnastas kunagi aastaid tagasi juba minu armas emme, aga siis ei osanud ma sellesse lausesse veel kuidagi suhtuda. Nüüd aga tundub see tõsi, mis tõsi! Tulbid, mis me sügisel Robertiga mulda pistsime, on kõik ilusti välja tulnud ja hakkavad kohe-kohe õitsema. Üks punt nartsisse on ka täiesti olemas, teine on kuhugi kadunud ;) Need lilled tunduvad kohe eriti armsad ja ilusad, sest me ise istutasime need! Laupäeval, kui ma läksin poodi tomati-ja maitsetaimi ostma, siis ma pidin ennast ikka kõvasti ohjeldama, et ma kogu poes müüdava kraamiga koju ei tuleks. Õnneks pidin arvestama sellega, et pean kokku ostetava kraami kondiaurul koju vedama. Lausa õnn, et meil autot ei ole :) Te ei kujuta ette, mida kõike seal poes müüdi! Tomatitaimed, maitsetaimed, maasikataimed, kõikvõimalikud lilled – see on arusaadav. Aga seal müüdi veel ka näiteks porganditaimi, mis olid umbes 15cm kõrgused ja siis veel ettekasvatatud hernetaimi. No mine hulluks! Herneid ja maasikaid oleksin tahtnud ka veel osta, aga kuna ma oman ainult kahte kätt, siis jäi see lõbu ära. Pealegi, nii tomatid kui ka maasikad tahavad päikselist kohta, aga seda jagub meil siin vaid ühele liigile ja kuna Robert tellis tomateid, siis jäid maasikad ära. Kas hernestele kõlbab ka varjulisem kasvukoht? Kui kõlbab, siis ma läheks küll ja tooks sealt poest mõned taimed ära. Natuke ruumi on veel alles. Elagu potipõllumajandus ja Tootsi peenar! 

Meil on siin tõeline kevad! Ma hõiskan seda siin blogis juba eitea mitmendat korda, aga no ma ei jõua ära rõõmustada. Mul on juba tükk aega plaan minna fotokaga mööda tänavaid luusima, et kõiki neid õisi pildistada, aga pole veel jõudnud seda ette võtta. Kord pole aega ja kord pole jälle ilusat ilma. Rododendronid on meie aias praegu täies õies, nii et rohelist ja roosat on põõsal vaat, et ühepalju. Meist mitte eriti kaugel on ühes aias ma arvan, et oma 4-5 meetri kõrgune tumepunaste õitega rododendron, mis näeb nii uhke välja, et kui ma seda esimest korda nägin, siis ma lausa tardusin, see oli lihtsalt midagi enneolematult kaunist! Ja siis on kirsiõied ja mandlipuu õied! No võrratu! Eile, kui ma trenni läksin, siis möödusin ühest aiast, kus oli mingi roosade õitega põõsas, mis lõhnas nii magusalt, et ma ei suutnud vastu panna, pistsin nina õite vahele ja lihtsalt seisin ja nuusutasin :) Naljakas, kui majaomanik oleks sellel hetkel koju tulnud :)

Ma olen nüüd jälile saanud, miks siin nii palju endale riideid ja muud pudi-padi ostetakse. Asi on selles, et vanad asjad viiakse lihtsalt regulaarselt minema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga kunagi sügisel ma kirjutasin, et olin just olnud hädas, et mida teha Robertile väikseks jäänud riietega, kui meie koju saabus kilekott palvega see ebavajalike riiete, jalanõude ja muude asjadega täita ja ukse taha jätta, kust see siis ära viiakse. Ja nii oligi! Kott oli läinud nagu niuhti ja mina õnnelik. Nüüd on aga lugu nii, et neid kilekotte saabub igal nädalal. Hea ajastus! Enamus inimesi tahab kevadel oma garderoobi muudatusi ja siis on ju nii hea, kui saad oma eelmisel hooajal moes olnud hilbud ära anda. Kapp kohe tühjem ja vajadus uusi osta jälle suurem ;) Need kokku kogutud riided ja muud asjad lähevad müüki ja saadud tulu läheb kas vähihaigete toetuseks või südamehaigete toetuseks või mõneks muuks sarnaseks õilsaks eesmärgiks. Siin on hästi palju neid poode, mis on meie mõistes kaltsukad, aga mis tegelikult ongi just sisse seatud mõne sellise organisatsiooni poolt, mis kogub eelpool nimetatute toetuseks raha. Minu meelest jälle hiilgav idee! Ma mõtlesin, et kas Eestis saaks ka midagi sellist korraldada. No et, kui paneks postkastidesse kilekotte ja paluks ebavajalikud riided ja asjad sinna sisse panna, aga ma kardan, et Eesti  ühiskond pole selleks veel valmis. Meil pole veel vist nii palju ostlemishulle ka ja kui endale enam miski ei meeldi, siis paremad asjad antakse ikka sõbrannadele, sõpradele ja sugulastele ja kehvad ja kulunud visatakse lihtsalt minema. Ma kardan, et sinna kilekottidesse koguneks paras rämps. Idee iseenesest on muidugi kaalumist väärt.

Laupäeval saabus meile kiri Richmondi Linnaosavalitsusest, kus teatati, et Robertile on eraldatud koht koolis, mis oli meie kooli-eelistsuse nimekirjas esimesel kohal (pingerida koosnes kolmest koolist)! Hurraaa! Tegime koolitaotluse juba oktoobri lõpus ja nüüd tuli vastus! Nii, et sügisest on Robert meil siis koolipoiss! Kõlab endiselt veidralt :)

Meil algab nüüd külaliste-maraton. Juba ülehomme saabub külla Kalle endine töökaaslane, kes tuleb siia munadepühi veetma. Peale teda saabub minu kallis tädipoeg oma kahe tütrega ja peale nende külastust on oodata veel Agnese parimat sõbrannat ja tema peret (nemad küll ööbima ei jää, tulevad lihtsalt õhtusöögile). Nii vahva! Igav meil siin juba ei hakka! Agnesel ja Robertil algab neljapäeval kevadvaheaeg, mis kestab kuni 20.aprillini (Robil lausa 22.aprillini). Aktuaalne teema tänases Eestis, kus õpilased nõuavad pikemad kevadvaheaega. Siin on see olemas! 

 

Magusate tervitustega!

Peaaegu nagu Elvas

Peale seda, kui ma oma eelmise nädala blogiloole punkti panin, läksime Robertiga tema lasteaeda arenguvestlusele.  Kasvatajaid on seal lasteaias meie mõistes tohutu palju. Kuna hommikuti (9.10-12.15) käib lapsi lasteaias palju, nii 40 ringis, siis on hommikuti ka kasvatajaid rohkem – umbes 10-12. Õhtupoole, kui lapsi vähem on, siis on ka kasvatajaid kohal vaid viis. Igale kasvatajale on määratud nö hoolealused, kelle arengut tal tuleb jälgida ja keda jõudumööda arendada. Roberti järele vaatab tädi Alena, nii et tema jutule me siis läksimegi. Alenal on Robi kohta koostatud mapp, kuhu ta paneb kirja Robi edusammud ja isegi mõned fotod. Alena kiitis, et Robi on väga osav klotsidega ehitaja ja selle kinnituseks näitas mitut fotot Roberti ehitatud kindlustest. Robi pidi üldse käeliselt väga osav olema. Eriti hästi pidi tal välja tulema kääridega lõikamine. Nägin fotot selle kohta, kuidas Robi oli väga osavasti lõikunud paberit, kuhu olid joonistatud kriipsud, mida pidi Robil tuli lõikuda, aga samas ta ei tohtinud paberit päris lõpuni lahti lõigata vaid ots pidi kinni jääma. Ma ise ei oska hinnaga, aga see pidi suur saavutus olema, et ta riba päris lõpuni ei lõika. Veel kiitis Alena, et Robert pidi olema nende lasteaia üks suuremaid laulumehi, nii et kui laulutund on, siis Robi pidi esirinnas olema ja väga hoolega kõiki liigutusi, mis laulu juurde tehakse, ka kaasa tegema. Roberti lasteaia juhataja on suur laulja ja ta on välja andnud lausa lastelaulude plaadi, mille järgi nad siis lasteaias laulavad. Ostsin selle plaadi koju ka, sest Robi muudkui laulis kodus mingeid laule, millest mina midagi ei teadnud ja ei osanud temaga kaasa laulda. Nüüd on meil siis plaat olemas, nii et saame siin kõik koos lõõritada. Ma olin päris imestunud, kui Alena näitas mulle Roberti kirjatehnika vihikut. See nägi välja täpselt selline nagu meil esimeses klassis. No et tõmbad kriipsukesi joonte vahele küll ühtepidi kaldu ja teistpidi kaldu ja peale selle oli Robi alustanud juba „t“ –tähe harjutamist. Ma pean ütlema, et vihik nägi väga kena välja. Alena kiitis ka, et Robi teeb väga ilusaid tähti. Natuke veider oli see, et see t-täht ei olnud mitte trükitäht „T“ vaid oligi selline kirjatäht, täpselt selline nagu see siin arvutski välja näeb. Roberti kõne kohta ütles Alena, et see muudkui areneb, aga et natuke on muidugi keeruline teda tänu keelebarjäärile õpetada. Nad pidid praegu tegelema sellega, et katsuvad aru saada, mis häälikuga sõna algab. No näiteks, et on pildid, kus on auto ja puu ja lill ja siis laps peab välja mõtlema, milline neist sõnadest algab näiteks L-tähega. Aga Robi kahjuks enamasti ei tea neid sõnu inglise keeles, nii et ta ei oska ka aimata, mis tähega mingi sõna võiks alata. Ma olen nüüd Robiga eesti keeles vahel seda mängu teinud ja ega tal see veel väga hästi välja ei tule, nii et peame harjutama. Teine asi, mida nad praegu õpivad, on arvutamine ja numbrid. Kirjutasingi Alenale numbrid eesti keeles üles, et ta saaks niimoodi aru, kas Robi ei tea seda või teist numbrit (s.t kirjapilti) üldse või siis ta ei tea seda lihtsalt inglise keeles.  Üldiselt pidi aga Robi olema lasteaias väga oodatud sõber ja pidi endale alati mängukaaslasi ja tegevust leidma, mida oli väga rõõmustav kuulda. Ma jäin selle arenguvestlusega väga rahule. Jäi mulje, et nad teevad oma tööd südamega.

Neljapäeval oli väga põnev päev. Läksin hommikul FOCUSesse, et seal kohtuda naistega, kellega me koos tööotsimise seminaril osalesime. Idee oli arutada, kuidas kellelgi on töö otsimine edenenud, aga kuna kellelgi, peale ühe tubli Saksamaalt pärit naise, pole selleks eriti aega olnud, siis lobisesime niisama maast ja ilmast, mis oligi palju lahedam. 

Nagu ma olen juba oma lugudes ka rääkinud, siis peaks kohe-kohe valmis saama FOCUSe uus veebileht. No tegelikult pidi see valmis saama juba veebruari alguses, aga nagu selliste asjadega ikka juhtub, siis on selle valmimine mitmel erineval põhjusel muudkui edasi nihkunud. Uus tähtaeg on aprilli lõpp. Sinna veebilehele taheti teha väiksed filmilõigud, kus FOCUSe liikmed räägivad oma Inglismaale kolimise kogemusest. Üheks esinejaks pidin olema ka mina ja filmimine pidi aset leidma alles esmaspäeval, s.t eile. Filmimehel tulid aga esmaspäevaks ootamatud taksitused ette ja kuna ta osade inimestega tegi nagunii neljapäeval intervjuusid, siis arvas FOCUSe pealik, et kuna ma nagunii seal juba olen, et ehk teen siis juba oma filmilõigu ka ära. Te võite arvata, et ma ei olnud sellest väga vaimustuses, sest esiteks polnud ma veel üldse mõelnud, mida ma seal räägin ja teiseks ei olnud ma ennast nii põhjalikult mukkinud ja sättinud nagu filmimise jaoks sobilik oleks olnud. Aga FOCUSe omad käisid muudkui peale, nii et ma lõpuks mõtlesin, et ah olgu, vahet pole, teeme ära. Filmimine toimus Kensingtoni pargis ja filmimeheks oli mees nimega Jon, kes oli töötanud 25 aastat BBC Lääne-Euroopa korrespondendina, aga siis sellest tüdinenud ja asutanud oma firma. Firma tegeleb sellega, et filmib üles suurlinnadesse elama asunud välismaalasi, kes siis oma uut kodukanti tutvustavad ja sellest ausalt räägivad. No, et mis seal on head ja mis seal on vead. Ajasime Joniga alguses niisama juttu ja siis ta ütles, et teeme alguses kaamerproovi ja siis hakkame päriselt filmima. Mul tuli jälle rääkida seda lugu, kuidas Axi sünnikuupäev sassi aeti ja kuidas sellepärast kooli leidmisega jama oli. Kuna ma olen seda lugu juba oma sada korda rääkinud, siis polnud see keeruline, nii et jutt tuli vist üsna voolav. Ma ei pabistanud ka, sest mõtlesin, et kui ma mingit väga suurt putru suust välja hakkan ajama, siis ta paneb kaamera kinni ja pealegi, see pidi ju proov olema. Edasi tuli mul rääkida (s.t kiita ;) FOCUSt, mis polnud ka raske, sest ma olen sellest organisatsioonist siiralt vaimustuses ja lõpuks pidin veel rääkima, kas üldiselt oli siia raske sisse elada või mitte. Jon esitas vahepeal küsimusi ja mina vastasin ja siis äkitselt ta ütles, et noh, ongi kõik. Valmis! Ta oli vaadanud, et mul tuli kõik nii hästi välja, et ta ei hakanudki mind katkestama ja lasi mul ühes jorus rääkida. Teksti lõigub ta kokku, nii et sellest tuleb nii 2-3 minutiline filmike, kuigi tegelikult rääkisin oma 10-15 minutit. Ma olin päris üllatunud, et see nii kähku ja kergelt käis ja lõppkokkuvõttes oli mul väga hea meel, et ma selle asja juba neljapäeval ära tegin. Muidu oleksin kindlasti pool esmaspäeva muretsenud, et kuidas kõik läheb. Filmid pannakse siis üles uuele FOCUSe kodulehele, kus neid hakatakse aeg-ajalt vahetama. Eks ma annan siis teada, kui te seda näha saate. Natuke hirmus on ikka ka, ma kardan, et äkki jäin väga tobe. Ennast on ju alati hirmus vaadata.

Reedel käisime Londoni ööeluga tutvumas. Meie siinsel sõbral Siimul oli märtsi alguses sünnipäev ja seda me reedel tähistama läksimegi. Lapsed jätsime koju, nii et võisime endid lõdvaks lasta! Siirdusime Sohosse, kus ma olin seni vaid päevasel ajal käinud. Kalle oli seal ennegi öisel ajal ringi kolanud, sest tal käivad siin aeg-ajalt külas sõbrad Eestist, kes tööasjus Londonisse sattunud ja kellele siis kohalikes pubides ekskursioon tuleb korraldada. Kõigepealt läksime Jaapani restorani sööma. See oli päris huvitav kogemus. Meil oli laud kinni pandud, aga oli hoiatatud, et kui 5minutit hiljaks jääme, siis on laud läinud. Õnneks jõudsime õigel ajal. Istumine oli korraldatud nii, et istusid nagu põrandal, padjakese peal, aga laud asus justkui augus, nii et tegelikult põrandal kügelema ei pidanud, istusid nagu ikka jalad laua all, ainult et tundus, justkui istuksid lihtsalt põrandal. Rahvast oli tohutult. Me ei olnud jõudnud menüüd veel õieti vaatama hakatagi, kui juba ilmus meie juurde teenindaja ja tahtis tellimusi võtta. Ta käis üsna peale ja aitas valikutega, nii et saime vist rekordkiirusel tellimuse esitatud (kui McDonaldsi tellimusi mitte arvestada). Söögid toodi lauda samuti kohutava kiirusega (jälle peaaegu sama tulemus, mis McDonaldsis) ja need olid lihtsalt võrratud (võrdlus McDondaldsiga siinkohal enam ei sobi). Täielik kulinaarne-kaif!  Trimpasime veini ja nautisime toitu, aga niikui taldrik tühjaks sai, siis see ka viuhti, minema viidi. Peale seda, kui viimane meist viimase ampsu oli lõpetanud, lendas lauda (ilma küsimata!) arve! Ja läinud me olimegi! Millegipärast ei jäänud aga üldse paha tunnet. Ei tekkinud tunnet, et meid sinna ei tahetud. Lihtsalt süsteem oli selline :) Magustoitu läksime sööma ühte seal samas kõrval asuvasse koogikohvikusse ja edasi juba kõrtse vallutama. Tänavad olid rahvast nii paksult täis nagu Tartus Hansapäevade ajal. Ja seal oli ikka igasugust rahvast, nii et juba see oli elamus. Kahjuks tibas vihma ja kuna tänu sellele väga mõnus jalutada polnud, siis veetsime oma aega kõrtsides. Jõudsime õhtu jooksul kahte baari ja ühte pubisse. Ma pole veel elu seeski nii häid Moijto kokteile saanud, kui sellel õhtul. Mõlemas baaris, kus ma neid jõin, tehti neid suurepäraselt (ja tänu sellele sai neid vist natuke liiga palju joodud ;)  Seda juba igal pool ei juhtu! Minul, kui suurel tantsulõvil, oli hirmus tahtmine jalga keerutada ja kuigi ühes baaris oli lausa DJ, kes plaate keerutas, siis mitte keegi ei tantsinud. Imelik! Me ei lasknud Riinaga ennast sellest aga häirida ja tantsisime ikkagi natuke ja mõned isegi järgisid meie eeskuju, aga üldiselt seisti niisama, õlle-või kokteiliklaas käes ja üritati üle muusika vestlust arendada. Veider oli see, et enamus  baare ja pubisid pandi juba kell 00.30 kinni ja kuna enamus meie seltskonnast ööklubisse minemise mõttest vaimustuses polnud, siis asutasime endid kella 01.00 ajal koduteele. Mis oli tegelikult päris hea mõte, sest meie Kallega (kui äärelinna-elanikud) jõudsime koju alles kell 02.30, mis on päris hilja, kui arvestada, et järgmisel päeval kell 9.30 pidime ühte maja vaatama minema.

Laupäeva hommikul kella 9.30-ks oli meil niisiis kokku lepitud ühe maja vaatamine. Me ei ole oma praeguse elamisega 100% rahul ja sellepärast teeme väikestviisi turu-uuringut ja hoiame silmad-kõrvad lahti juhuks, kui midagi sobivat peaks silmapiirile sattuma. Üks meie tänavas asuv maja oligi just üürile anda ja kirjade järgi tundus see üsna sobiv valik. Tegelikult ikka seda PÄRIS tunnet ei tekkinud, nii et hetkel me küll oma elamist vahetama ei hakka. Sealt tagasi jõudes tundus, et meie maja on ikka kohe väga mõnus J Tegelikult ma ei tahtnudki eriti üldse sellest majast, mida me nägime, rääkida vaid hoopis sellest naisest, kes seda meile näitas. Ta oli umbes 40 aastane, rõõmsameelne pruunisilmne naisterahvas. Kuulates, kuidas me omavahel räägime, küsis ta, kas me oleme soomlased. Meie ütlesime vastu, et no peaaegu täppi, et tegelikult eestlased, mille peale läksid tal silmad särama ja suu vajus veel suuremale naeratusele. Kujutate ette, tema vanaema ja vanaisa olid ka olnud eestlased, kes olid peale Esimest Maailmasõda Lõuna-Aafrikasse kolinud. Tema ise oli ka seal sündinud ja lapsena isegi eesti keelt vanaemaga rääkinud, aga nüüdseks on ta selle muidugi juba ammu unustanud. Ta ütles, et ta pole veel kunagi Eestis käinud, sest ta mees on itaallane ja tema ise Lõuna-Aafikast, nii et kui on puhkuste aeg, siis on alati kaks varianti, nad sõidavad kas Itaaliasse või Lõuna-Aafrikasse, aga et ta tahaks küll hirmsasti ükskord Eestis ära käia. Aga muidugi mitte talvel, nagu ta ütles, sest siis pidi seal ju isegi meri ära jäätuma! Jube! (tema sõnad) :) Lahkusime äärmiselt rõõmsas meeleolus ja kuigi maja ise midagi erilist polnud, siis tasus seal käimine ennast ikkagi kuhjaga ära. Tuju oli veel terve päeva hea!

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu! Päike paistis ja sooja oli ca 15 kraadi. Kalle avastas, et meil on veel käimata sellises põnevas muuseumis nagu seda on Horniman Museum, kus on vaatamiseks üles seatud näitus mütoloogilistest koletistest. Mõeldud, tehtud! Ma pean juba etteruttavalt ütlema, et see on esimene Londoni muuseum, mis on normaalse suurusega. Me jõudsime kogu väljapaneku üle vaadata ja midagi ei jäänud kripeldama. Kõigepealt läksimegi neid müütilisi monstereid vaatama. Need olid ikka väga lahedad. Kõigepealt oli ühe sarvega valge hobune (Unicorn), siis mingi elukas, kellel oli lõvi pea, selja peal oli kitse pea ja sabaks oli madu. Edasi tulid lohe, lumeinimene, tulnukas ja kõige hirmsam – kükloop. Kõik kujud olid justkui päris, nad isegi liigutasid ennast. Kõige jubedam oli kükloop-mees. See oli suur, ühe silmaga, metsiku välimusega ilmatu suur mees, kes järas mingit konti ja kelle suu ümbrus oli verine. Robile ta ei meeldinud, nii et lähmale, kui 5 meetrit, ta temast ei läinud. Me küll selgitasime, et see ei ole päris, aga Robi ikkagi ei hakanud seda igaks juhuks lähemalt uurima. Rohkem neid müütilisi olendeid ei olnudki, aga polnudki vaja, sest sellest piisas täiesti. Muuseumis oli veel teisigi näitusi. Näiteks üks suur ruum oli täis kõikvõimalikke muusika-instrumente, kus sai ise ka mõnda pilli katsetada. Siis oli seal päris uhke topiste kollektsioon ja muuseumi keldrikorrusel asus akvaarium, kus oli päris palju erinevaid akvaariume kõikvõimalike kaladega. Me oleme päris tihti erinevates kohtades kalu vaatamas käinud, aga seal nägime esimest korda sellist veidrat kala (või elukat), nimega Frogfish (ehk siis konnkala). See oli väga veider tegelane, nahk oli sellel nagu korall, suu nagu konnal ja saba ja uimed nagu kalal. Täielik müstika, milliseid elukaid olemas on. Muuseumi ümber oli väga ilus aed. Hetkel seal veel väga palju lilli ei õitsenud, kõigest krookused, natsissid ja lumeroosid, aga seal oli näha päris palju roose ja muid lilli, mis alles alustavad õitsemist, nii et suvel on seal kindlasti ekstra ilus. Kuna muuseum asub väga kõrgel kohal, siis avanes sealt ka võrratu vaade Londonile. Aias oli veel suur puur, kus elasid kanad ja kuked. Kuke kiremine meenutab mulle alati Elvat, kus asub minu vanemate suvekodu ja kus naabrimees Aresi kanu ja ühte kukke peab. Lesisime Kallega pargipingil, lapsed jooksid ja tegid lärmi ja veidi eemal kires kukk. Panin silmad kinni, päike soojendas mu nägu ja mul tekkis täpselt selline tunne nagu oleks suvi ja ma oleksin Elvas. Nii hea ja soe tunne! 

 

Õnnelike tervitustega!