Päikseline Oxford

Eelmisel nädalal saabus ka meile tõeline suvi – sooja oli üle 25 kraadi, päike paistis ja koduaia rannahooaeg võis alata! Aprillis saime juba esimese basseinikatsetuse ära tehtud, aga siis läksid ilmad jahedamaks, nii et bassein jäi nukralt puu alla päikselisi päevi ootama. Robert ei viitsi enam aiast väljagi minna, toimetab basseinis või karjatab putukaid. Jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin meie kohalikult omavalitsuselt aiaprügi jaoks mõeldud 250liitrise konteineri. Selle aastane rent on 50 naela ja selle hinna sees on ka prügivedu. Aiaprügi veetakse ära iga kahe nädala tagant ja see on minu meelest täiesti piisav aeg. Kuna mul enne ei olnud mahakukkunud lehti, umbrohtu ja närtsinud lilli kuhugi panna, siis kuhjasin need lihtsalt aia äärde sireli taha ja no see polnud väga ilus. Nüüd on aga koht, kuhu rämps panna ja nii on palju mõnusam aeda kraamida. Lehtede alt tuleb aga välja igasuguseid putukaid, kes Robile väga meeldivad ja kellega ta mängib. Õnneks hellalt :) Ükspäev leidis ta tühja teokarbi ja sättis putukad sinna sisse elama. Ma ei tea, kui rõõmsad putukad selle üle olid, aga Robert oli küll äärmiselt õnnelik. Robi lemmikud on sellised hallid ja koledad, paljude jalgadega putukad, kes elavad kõdunevate lehtede all. Neid kutsutakse vist keldrikakandiks. Minu lemmikute hulka need just ei kuulu, aga meil polegi Robertiga loomade osas ühtset maitset, nii et pole midagi imestada. Aia edenemisest rääkides, siis üleeile läks tänu soojale ilmale esimene tomat õitsema, nii et ehk saame enne Eestisse tulekut isegi saagi koristatud ;) Roosil on tohutult õienuppe, aga ükski pole veel lahti läinud, nii et ootan kannatamatult. Tegin aia äärde natuke ruumi ja mõtlen, et äkki ostaks veel ühe roosi. Mulle roosid lihtsalt nii õudselt meeldivad. Siin pole nende kasvatamine keeruline ka, ei tule neid katta ega külma eest kaitsta, naudi lihtsalt õite ilu! Vast majaomanik ka ei pahanda, kui ma ta aeda natuke kaunimaks muudan.

Murphy seaduse vastaselt püsis ilus ilm ka nädalavahetusel ja nii võtsimegi ette reisi Oxfordi. See käik oli meil tegelikult plaanis juba mai alguses, aga kuna ilm oli tookord nii vilets, siis lükkasime plaani edasi. Ja hästi tegime, sest ilus ilm lisab igale paigale oma plussi. Oxfordi läksime koos Siimu ja Riinaga, mis oli eriti vahva, sest esiteks on nendega alati tore koos midagi ette võtta ja teiseks on Siim Oxfordis õppinud ja oskas meile selle linna parimaid palasid tutvustada. Kuna linna põhilised vaatamisväärsused asuvad üsna lähestikku, siis ei olnud sinna mõtet autoga minna, nii et kohale sõitsime bussiga. Sõit võttis aega natuke üle 1,5 tunni.

Kohale jõudes ja bussist maha astudes oli kohe selge, et Oxford on üks kift koht! Kogu kesklinn on täis liivakivi värvi maju, mis päikselise päevaga andis linnale eriliselt rõõmsa ilme. Kõigepealt kiikasime sisse kirikusse, mis siinse kombe kohaselt on pigem tagasihoidlik, kui priiskav. Uhkem siiski, kui Eesti Luteri kirkud. Naljakas oli see, et otse kiriku aias töötas restoran. Otse kiriku vastas oli vägev ringikujuline raamatukogu, kuhu sisse minna ei saanud, aga mis juba väljast vaadates oli väga uhke ja võimas. Tänavat pidi edasi jalutades jõudsime kolledžini, kus Siim õppis. Huvitav on see, et Oxfordi ülikoolil on palju erinevaid kolledžeid, kus praktiliselt ühes majas toimub nii õppimine, kui ka elamine. Ainult eksameid teevad kõik erinevates kolledžites õppivad noored ühes majas koos. Kolledžisse sisse minna ei saanud, nii et piilusime natuke ukse pealt. Vaade oli tõesti nagu kuskil vanas filmis – tänava poole oli maja nagu ikka, aga sees oli suur sisehoov, kus mõned tudengid murul pikutades õppisid või võib olla lugesid lihtsalt raamatut ega ma nii täpselt ju aru ei saanud. Maja seinu katsid mingid ronitaimed ja see kõik tundus kuidagi nii väärikas ja peen, et mul oli kohe uhke tunne, et meie sõber Siim ka seal õppinud on :) Peale seda tegime väikse pikniku otse kesklinnas olevas pargis. Oxfordis on mitu parki ja need on nii suured, et on tunne, et oled kuskil maal. Kui keha oli kinnitatud siis oli meil kohustuslik käik Oxfordi loodusmuuseumisse, sest olime Robertile lubanud, et Oxfordis näeb dinosauruseid. Ja nii oligi! Juba muuseumi ees murul olid tohutud dinosarusue jäljed ja jäi mulje, et dinosaurus on muuseumist jalga laskndu. Õnneks see nii ikka ei olnud ;) Muuseum oli väga lahe, lisaks dinosaurustele oli seal veel topiseid ja muid vaatamist väärivaid asju  nagu formaliini sees olevad ebardid, mineraalid, ehted, käsitöö, mõõgad jms. Kõigele me silma peale visata ei jõudnudki, aga see polnudki ju eesmärk. Muuseum oli jälle tasuta, nii et polnud kahju ka, et osa ekspositsiooni nägemata jäi.

Kuna kuuma ilmaga hakkab kurk koledasti kuivama, siis edasi võtsime suuna pubisse. Erinevalt Londonist võib sealsetesse pubidesse ka lastega minna ja lisaks õllele ja muule joodavale, müüakse seal ka söögipoolist. Õlu oli hea ja ootamatult odav. Klientuur määrab hinna ja kuna tudengid on teadupärast suure januga, siis on ilmselt kasulikum hoida pigem natuke odavamat hinda ja tänu sellele rohkem müüa, kui kõrget hinda küsida ja niimoodi kliente kaotada. Tänavanurgal laulsid kolm noormeest Beatles’te laule, mis kõlasid väga kiftilt, nii et võttis endalgi laulu lahti. Ju vajasid tudengid õhtuseks baarikülastuseks veidi „toetust“.

Peale kosutavat õlut siirdusime jõe äärde, et minna paadiga sõitma. Tee jõe äärde viis läbi Oxfordi uhkeima ülikooli Christ Church Oxord University aedade. Räägitakse, et just neist aedadest inspireerituna kirjutas Lewis Carroll raamatu „Alice Imedemaal“. Lewis Caroll, kelle päris nimi oli tegelikult Charles Dodgson, läks Christ Church’i matemaatikat õppima 1851 aastal ja jäi sinna pärast õppejõuna tööle. Caroll sai heaks sõbraks tolleaegse dekaaniga, kelle lastele ta tihti jõe peal tehtud paadisõitudel lugusid jutustas. Üks dekaani lastest kandis nime Alice, kes ilmselt oli raamatu-Alice prototüüp. Ka paljud teised raamatu tegelased pidid olema äratuntavalt sarnased isikutele, kes tookord koos Carolliga ülikoolis töötasid. Soovi korral korraldatakse seal ka Alice Imedemaal teemalisi tuure (meie seal ei käinud), nii et kes on suuremad selle raamatu fännid, neile võiks see päris huvitav olla. Mul tekkis endalgi mõte, et peaks nüüd seda raamatut uuesti lugema.

Aed või õigemini võiks öelda, et park, oli väga ilus. Otse pargis nautisid elu ja sõid isukalt rohtu mitmed lehmad. Ma ei saa mainimata jätta, et park asus keset linna! Vahva, kas pole! Lehmad elutoas! ;) Paadilaenutusse jõudsime napilt enne selle sulgemist ja mees, kes paate laenutas, ei olnud üldse koostööaldis. Paistis, et tal oli kuhugi väga kiire ja ta tegi kõik endast oleneva, et me ta rahule jätaks ja minema läheks. Ta väitis, et me kohe mitte kuidagi ei mahu kuuekesi paati ära (kuigi me just nägime, et üks seltskond, kus oli 6 täiskasvanut, oli just minema aerutanud) ja et puntimise paati (see on selline, kus tuleb tokiga jõe põhjast paati lükata) pole tal ka meile anda ja et oh häda ja viletsust, küll on ikka lugu, ta ei teagi mida teha, et nad hakkavad sulgema ka jne, jne. Kahe paadiga oleks olnud eriti tobe jõele minna ja nii me tegimegi mehe päeva ilusaks ja loobusime paadisõidust. Natuke kurb oli, aga kui sa ikka näed, et sa nii suureks tüliks oled, no mis sa siis punnid. Läksime hoopis puu varju murule lebama ja tegime ühed õlled. Siimul olid kaardid ka kaasas ja kuigi ma suur kaardimängu armastaja pole, siis seal murul pikutades oli päris mõnus mängida. Robert ja Riina veetsid seni aega Roberti uue ussiga (mille ta muuseumist endale sai) mängides, nii et kõigil oli lõbus. Siis käisime veel söömas ja sõitsimegi koju. Mõtlesin, et küll on ikka lahe - sõidad 1,5 tundi bussiga ja oled sellises kiftis ja ajaloolises paigas. On ikka vägev küll! Inglismaa hellitab meid veel niimoodi ära ;)

 

Kuna laupäeval jäi paadisõit tegemata ja et pühapäeval oli eriti palav ilm, siis otsustasime lastega, et lähme Thamesi peale laevaga sõitma. Kalle ütles, et tema lageda päikese käes istuda ei viitsi ja seekord kaasa ei tulnud. Me juba ükskord sõitsime laevaga Kew’st Richmondisse, aga see oli nii väike suts, et ei saanud õiget laevasõidu tunnetki kätte ja tookord oli ilm ka jaheda võitu. Seekord otsustasime minna Kew’st Westminsterisse. Laev oli puupüsti rahvast täis, aga meil õnnestus siiski kohad laevalaele saada. Mõnus oli seal sõita – tuuleõhk silitas juukseid ja päike paitas põski. Baaris müüdi karastusjooke ja külma õlut, nii et mis nii viga! Sõit kestis natuke üle tunni. Seda ma pean aga küll ütlema, et ega seal kaldal  midagi eriti vaadata polnud. Teekond Kew’st Richmondisse oli isegi vahvam, sest kaldapealsed olid ilusamad, jõe ääres olevad majad olid armsamad ja kogu kupatus jättis parema mulje. Linna poole sõites oli palju tööstushooneid ja muidu koledaid maju. Põhilised vaatamisväärsused olid sillad, mis iga natukese aja tagant üle jõe läksid. Mõned neist olid tõesti ilusad, nii et ma mõtlesin kohe oma sillasõbrast tädipoja peale ja sellele, et kui ta järgmine kord peaks meile külla tulema, siis tuleks see sõit küll ette võtta. Linnas olemiseks oli ilm aga lausa kohutav, kõik lausa õhkas kuumast, nii et ostsime ruttu ühed jäätised ja sõitsime tagasi koju. Seekord metrooga, sest kaks tundi jõe peal päikese käes oleks isegi meiesugustele päikesesõpradele liig, mis liig olnud.

Eelmisel nädalal toimus aga veel üks äramärkimist vääriv asi. Mäletate ehk seda lugu, et kui Ax kooli läks, siis määrati talle sõber ehk buddy, kes tema eest esimestel päevadel hoolitseks, talle näitaks, kus mis asub ja oleks sõbraks, sest nii paha on ju uude kooli minna, kui sa kedagi ei tunne ja ühtegi klassi üles ei leia. Eelmisel nädalal tuli Axi klassi uus tüdruk ja Agnes määrati tema buddy’ks! Kas pole uhke!? Tüdruk, nimega Marjan, on pärit Afganistaanist, aga ta on elanud juba mõnda aega Londonis, nii et keeleprobleeme ei ole. Agnes oli oma uuest ülesandest väga suures õhinas ja on oma tööga ka hästi hakkama saanud. Probleem on ainult see, et Marjan osutus üsna ülbeks kujuks. Agnes ütleb, et tal on päris piinlik teiste ees, aga no mis ta teha saab. Axiga ta õnneks ei ülbitse, nii et seegi hea. Marjani eelmine kool oli väga probleemne olnud ja sellepärast ta sealt ära tuligi või võib olla oli hoopis Marjan ise probleemne, ei või sedagi teada. Igatahes väga uhke, et Agnesele selline sõbraks olemise ülesanne usaldati.

 

Roosiliste tervitustega!

 

Kollane nagu sisalik

Kuna Kalle oli peaaegu terve eelmise nädala tööasjus Horvaatias, siis oli meie seltskond vähendatud koosseisus ja vähendatud koosseisus olla on kuidagi poolik tunne, nii et peale selle, et me Robertiga reedel troopiliste loomade loomaaeda külastasime, me rohkem midagi märkimisväärset korda ei saatnudki. 

Loomaaed oli aga väga vahva. See asub Syon’i pargi veerel ja Syon’i park on Kew Gardensist otse teisel pool jõge. Bussiga liigeldes nii otse muidugi ei saa, aga eriti üle poole tunni meie juurest sinna minek aega ei võta. Syon’i park on juba iseenesest väga märkimisväärne paik ja peale selle asub seal veel uhke palee koos talveaia ja ilusate aedadega, mis tasuvad ka kindlasti vaatamist http://www.syonpark.co.uk/ Seekord me ei hakanud paleed ja selle aedu aga külastama, sest pool kampa oli ju puudu ja keskendusime ainult loomadele.

Loomaaed pole väga suur, aga kõik olulisemad troopikast pärit loomad on seal täiesti olemas. Loomad, kes seal elavad, on kõik ühel või teisel viisil päästetud. Kas on nad illegaalselt riiki toodud või on keegi nad hooletusse jätnud või lihtsalt oma loomast ära tüdinenud ja siis neile andnud. Seal olid krokodillid, papagoid, tšintšiljad, ahvid, maod, mitut sorti sisalikke, tarantlid, kilpkonnad jm troopilises kliimas elavad loomad või putukad. Muidugi oli seal ka mänguasjapood, kust me Robiga kuidagi mööda minna ei saanud ja kust ta endale metsikult jubeda hiiglasliku kärbse ostis. See oli tõesti kõige koledam mänguasi selles poes, aga no mis teha. Maitse üle ei vaielda. Püüdsin küll Robit lepatriinude, mesilaste või isegi dinosaurustega ära meelitada, aga tema tahtis ikka seda jubedat kärbest :) Kärbes näpus jalutasime ringi ja uurisime loomi. Papagoid olid seal hästi kiftid, hästi suured (nagu filmides need, kes piraatide õlal istuvad) ja värvilised ja enamus lendas seal niisama ringi. Peale troopiliste loomade olid seal veel kanad, kes vabalt ringi tatsasid ja muudkui tuppa kippusid. Õues olid ka mõned puurid. Ühes elas öökull ja teises kalpsasid ringi jänesed. Nii, et ainult troopiliste loomadega seal tegemist ei olnud. 

Jalutasime just parajasti õues ja mõtlesime, et kas vaatame veelkord sisse või hakkame minema, kui üks töötaja meid loomi tutvustavale etteastele kutsus. Läksime vaatama, et mis seal siis toimub. Ühte ruumi olid toolid kenasti ritta sätitud ja üks üsna rokkari välimusega tätoveeritud neiu hakkas meile loomi tutvustama. Kõigepealt toodi vaatamiseks ja katsumiseks välja tšintšilja. Mul oli maru kahju, et Agnest kaasas ei olnud, sest temal on ju olnud kaks tšintšiljat. Viimase,valge tšintšilja Maša, olime Londonisse kolides sunnitud ära andma, sest me ei saanud teda siia kaasa võtta. Tšintšiljadel on väga tobe komme juhtmeid ja seinu närida ja üürimajas oleks selline tegevus meile väga kalliks maksma läinud. Õnneks leidsime talle suurepärase kodu, kus tal on nüüd suur, suur puur ja kaks tšintšiljat veel seltsiks ka. Nii, et Maša ilmselt ainult võitis sellest ümberkorraldusest. Agnes muidugi siiani õhkab vahel, et tahaks Mašat. Novot. Nii, et Ax oleks kindlasti eriti rõõmus olnud, kui ta oleks saanud seal seda tšintšiljat paitada, nii et peame sinna veel tagasi minema. Järgmisena esitleti meile kollast sisalikku. Mulle ei ole kunagi sisalikud eriti meeldinud, aga see tundus kohe kuidagi armas. Ka sisalikku võis paitada ja Robert oli minu suureks üllatuseks lausa nii julge, et tahtis selle endale sülle võtta. Õnneks oli mul fotokas kaasas, nii et nüüd saate teiegi Robi julgustükki näha. Ma ei tea, kas ma ise oleks tahtnud, et mulle selline elukas oleks sülle pandud. Robert oli aga väga rahul ja paitas muudkui sisalikku. Peale kollast, toodi meile näitamiseks roheline sisalik, kelle ka Robert enda sülle võttis. Edasi näidati meile kahte madu, kellest üks oli nii suur ja raske, et kui see kaela panna, siis võib laua kaela ära nihestada. Kõige lõpuks toodi meile vaatamiseks välja Elvise nimeline caiman, kes on nagu väiksemat sorti krokodill. Teda kellelegi sülle ei antud, aga pai sai ka temale teha. Robert oli lummatud! Siis oli etendus läbi. Kokku kestis see ligi tund aega, sest pai tegemine ja loomade süles hoidmine võttis omajagu aega. Publik koosnes enamasti lastest ja lapsevanematest, aga oli ka üks päris huvitav vanaprouade paar, kes olid vaat, et kõige agaramad loomahuvilised. Vaesed lapsed pidid nende järel muudkui ootama, sest tädidel oli vaja nii põhjalikult kõik loomad ära silitada ja küll sülle võtta või kaela riputada, nii et see võttis tohutu aja. Selle suure mao panid nad lausa kahepeale kaela ja siis istusid seal nagu hunnik õnnetust, sest see madu oli tõesti raske ja vanainimese kael ju pole ju enam terasest. Õnneks nad kaela siiski ei murdnud.

Robert kibeleb nüüd hirmsasti, et me Axi ja Kalle ka kaasa võtaks ja sinna tagasi läheks. Eks me lähme ka kindlasti ja seda juba lähemal ajal, sest oktoobris tuleb loomaaial sealt ära kolida. Põhjus on selles, et otse loomaaia kõrvale ehitatakse tohutut Hiltoni hotelli ja pisike loomaaed jääb suurele ja tähtsale ehitisele ette. Nüüd nad koguvadki raha, et kolimist kinni maksta, sest kolimine maksab väga palju ja raha sellistel asutustel eriti ju ei ole. Meiegi poetasime annetuste kasti mõned naelad, et üritust toetada. Kahju küll, kui selline vahva loomaaed peaks oma uksed sulgema. Loodetavasti leidub häid inimesi, kes neid aitavad.

 

Kõvasti kallistades!

 

Superstaariks saamas

Paar nädalat tagasi, kui me parajasti ühes kaubanduskeskuses ringi kolasime, tuli meie juurde üks noormees ja küsis, et kas Agnes oleks huvitatud esinemisproovile minemisest. Inglise keeles öeldakse selle kohta „audition“ ja seal käivad tavaliselt näitlejad või näitlejaks pürgijad, et mõnda filmi või etendusse rolli saada. Agnes läks kohe elevusse ja panime nime kirja. Eelmisel kolmapäeval helistatigi ja kutsuti laupäevaks kohale. Öeldi, et kohal on filmitegijad Londonist ja Los Angelesest ja et muu hulgas valib Londonis tegutsev „Talentide Koolitamise Akadeemia“ ka endale õpilasi. Kuna vajalik oli ka ühe lapsevanema kohalolek, siis läksimegi Axiga koos vaatama, mis pull seal toimub. Kalle ja Robert veetsid seni aega (üllatus, üllatus!) dinosauruste muuseumis ehk siis Roberti lemmik paigas nimega Loodusmuuseum. 

Kohale jõudes tuli Axil nimi kirja panna ja siis anti talle leht, kus oli mingite vitamiinide reklaamtekst, mis tal tuli hiljem kaamera ees ette kanda. Samuti tuli ära täita A4 lehe suurune ankeet kõigi Axi huvide kohta ja samuti kirjeldada tema välimust alates juuste ja silmade värvist, lõpetades jala numbriga. Näppu pisteti ka Akadeemiat tutvustav buklet, mida meil muidugi vaadata aega ei olnud. Kui oleks olnud, siis oleksime vast kohe aru saanud, et meid on kergelt haneks tõmmatud.

Rahvast oli üsna palju, ma arvan et lapsi ja noori (4-25 aastaseid) võis olla nii 40 ringis. Enamus olid pilukad või mustanahalised, nii et Ax nägi sellest kambast kõige inglasem välja. Kui kõik olid oma ankeedid ja reklaamtekstid kätte saanud, siis esines Talentide Akadeemia juht sütitava kõnega sellest, kui tore ja vaat, et ainuvõimalik koht tulevaste kuulsuste koolitamiseks nende akadeemia on, vürtsitades oma lugu edulugudega erinevatest näitlejatest, kes just tänu sellistele akadeemiatele on oma tähelendu alustanud. Lisaks rääkis ta ka natuke filmitegemisest ja kutsus ette kolm vabatahtlikku, kes pidid hoo pealt välja mõtlema mingi reklaami ja seda ette kandma. Rahvas aplodeeris maruliselt! Filmitegijaid ei paistnud kuskilt, aga proua akadeemiast selgitas, et nad jõuavad nädala pärast kohale ja vaatavad kõik videoklipid üle ja otsustavad, kas neil on kedagi mõnda oma filmi vaja. Oma kõne lõpetuseks lisas proua veel, et nende kooli on tohutu suur tung ja et seal on veel ainult mõni vaba koht ning et otsuse, kes neile sobib ja kes mitte teevad nad juba järgmise päeva hommikuks ning helistavad kohe väljavalitutele ning et siis tuleb kohe ka sinna tagasi minna, et kõik õppimisega seotud asjad läbi arutada. Kuna ma endiselt veel bukletile polnud pilku peale jõudnud visata, siis avaldas mulle selline töökiirus isegi muljet, sest rahvast oli ju tõesti palju (hommikupoole oli veel üks sarnane grupp prooviesinemisel käinud) ja tundus olevat päris raske sellest massist nii kiiresti paremik välja riisuda. Kui kõne lõppes, siis hakati kandidaate intervjueerima. Sellega tegeles kolm eri inimest, kolmes erinevas ruumi nurgas, nii et asi käis üsna kähku. Meid sattus küsitlema see sama proua, kes enne oli sütitavat kõnet Akadeemia teemadel pidanud. Ta oli Agnesest suures vaimustuses. Ütles, et Ax on väga ilus ja et oma välimusega saaks ta mängida nii inglast, ameeriklast kui ka šotlast, nii et väga lai ampluaa. Uuris, et kas Agnes soovib ikka tulihingeliselt näitlejaks saada ja Agnes muidugi kinnitas, et see on ta elu suurim soov (mis sellest, et ta alles hiljuti veel kooli Draama tunde ei sallinud). Lõpetuseks lisas proua veel, et Agnes on nii enesekindel, et see on lausa kadestamist väärt ja soovis meile edu. No mis sa hing veel oskad tahta peale sellist vestlust! Ax pidi suurest õnnest lendu minema! Siis tuli veel teha kaamera ees väike klipp ja ette kanda reklaam, mille tekst registreerumisel anti. Axil tuli see päris hästi välja ja siis oligi kogu lugu. Võis ära minna. Aega võttis kogu üritus natuke üle tunni aja. 

Siis oli mul aga aega visata pilk ka bukletile, mis meile nii lahkesti oli näppu ulatatud. Seda veidi lähemalt uurides sain ma „nägijaks“, kui nii võib öelda. Akadeemias on mitu erinevat kursust. Kõige magedam neist oli reklaamides osalemise koolitus ja kõige kiftim televisioonis ja filmis osalemise koolitus, mis mõlemad on kindlasti suurepärased ja kasulikud ettevõtmised, aga hind, mis selle eest küsiti, oli pehmelt öeldes röögatu! Kõige soodsam kursus, kestvusega 20 nädalat, oli 1200 naela ja kõige kallim „kõigest“ 3000 naela (kestvus samuti 20 nädalat). Agnes, olles veel intervjuul saadud kiituse mõju all, oli muidugi südamepõhjani nördinud, kui ma ütlesin talle, et see ei tule kõne allagi, et ta sinna akadeemiasse läheks, sest  see on lihtsalt nii jube kallis. Soovitasin, et kui talle ikka see näitlemine nüüd äkitselt nii meeldima on hakanud, et siis ta võiks ju minna kuhugi kodukandi näiteringi, mis ilmselt ei maksa 3000 naela vaid ehk 30 naela. Aga see talle muidugi ei sobinud! Olin kohe päris hädas, sest Ax oli nagu ära tehtud. Umbes nagu hüpnoosis või midagi sellist. On ikka kaval reklaamitrikk küll! Ma kahjuks ei usu, et mingisugused filmimehed üldse tulid või tulevad. See oli puhtalt reklaamiüritus sellistele „lollikestele“ nagu meie. Noh, eks elu õpetab! Huvitav ja kasulik kogemus igatahes.

Loomulikult helistati meile järgmise päeva hommikul ja sooviti õnne selle puhul, et Agnes on üks nende väheste väljavalitute seas, kes osutus Akadeemiasse valituks. Enne, kui ma jõudsin midagi öelda, kiideti veelkord Agnese kaunist välimust ja tema näitlemisoskust. No oli meeldiv kuulda küll, mis seal salata, aga pidin neid siiski kurvastama ja ütlema, et nende hinnad on ikka meile vastuvõetamatud. Siis enam pikka juttu ei tehtud ja sooviti kõike head. 

Mul tekkis praegu seda lugu kirjutades tunne, et see on nagu supertolmuimeja Kirby müümise trikk. Ma ei tea, kui paljudel teist on olnud au selle demonstratsiooni näha. Minul on ja ma võin kinnitada, et oleks mul sellel hetkel see raha olemas olnud, siis ma oleks selle kohe ära ostnud. Issand, milline võimas masin! Vaatad ja imestad ja tunned, et ainult see ongi sul veel täielikust õnnest puudu! Üks selle müüginippe on ju ka, et hinnapakkumine, mis sulle tehakse (no alati ikka väga palju soodsam, kui selle asja „tegelik“ hind, mis sellest, et ikkagi tuleks välja käia oma 40 tuhat krooni) kehtib ainult 1 ööpäev! Sama asi ju! Laps on selle intervjuul saadud emotsiooni mõju all ka umbes 24h ja käib oma vanematele pinda nagu udu ja nii minnaksegi õnge. Ma ei ütle, et Kirby või Talentide Akadeemia jamad on, kindlasti mitte, aga need on nii kallid, et kui inimesel lastaks natuke aega maha võtta ja asja üle järele mõelda, siis ta ei ostaks ei Kirbyt ega ei läheks akadeemiasse staariks saama. 

 

Kuigi siin peetakse emadepäeva märtsis, siis meie pidasime seda ikkagi eelmisel pühapäeval. Hommikul oli terve pere minu voodi ette üles rivistatud, lilled käes ja laulsid Roberti eestvõtmisel „Happy Birthday to you...“ Nii armas! Kingituseks sain toreda kaardi ja väga vahva kingituse – 15 minutit juuste susamist! Kohutavalt lahe kingitus! Mulle õudselt meeldib, kui mul juustes susatakse, aga keegi ei viitsi seda tavaliselt teha. Nüüd siis sain täieliku kaifi! Päeval käisime Itaalia restoranis söömas (superteenindus ja supersöök) ja õhtul läksime kõik koos ratastega sõitma. Mõtlesime alguses, et teeme väikse tiiru, aga siis avastasime nii ägedad rajad, et sõit kestis üle 1,5 tunni, nii et lõpuks olime päris läbi. Teadsime, et Richmondi park on meile lähedal, aga me polnud veel sinna ratastega sõitma jõudnud (nagu ma ka eelmise nädala loos tunnistasin). Nüüd aga leidsime oma suureks imestuseks, et alla 10 minuti liikluskeerises möllamist ja olemegi tohutu mõnusas pargis, mis on rohkem nagu mets ja kus on väga kiftid rattarajad. Elu läheb aina mõnusamaks! Peame nüüd veel endale mõne optimaalse raja leiutama, sest pühapäeval sõitsime üsna sihitult ringi ja nii kujuneski meie väike rattasõit pigem nagu rattaretkeks.

 

Kui ma olen siiani Eesti koolilapsi kadedaks ajanud kirjeldades, kui mõnusalt siin õppimisse suhtutakse ja kui vähe on vaja võrreldes Eesti kooliga siinses koolis asju pähe tuupida ja koduseid töid teha, siis nüüd on hetk, kus Eesti lapsed saavad rõõmustada ja Axile kaasa tunda. Agnesel on paari nädala pärast tulemas eksamid kõigis ainetes! Isegi kunstis ja muusikas! Muusikas nemad siin muide üldse ei laula vaid õpivad noote, muusikaajalugu ja klaveril lugusid mängima. Agnes isegi pabistab päris kõvasti selle muusika eksami pärast. Eile tegimegi suure tabeli, kuhu panime kirja, mis päeval Ax mis ainet kordab. Nii, et järgmised 2 nädalat tulevad täis tihedat õppimist! Päris huvitav, mida nad seal koolis siis juunis ja juulis ka teevad? Juuni alguses tuleb Agnesel veel nädal aega vaheaega, aga siis on kool jutti kuni 22.juulini (jälle põhjust Eesti lastel rõõmustada ja Axile kaasa tunda). Elame näeme!

 

Kõige paremate tervitustega! 

 

P.S tänase loo juures on illustreerivaks pildiks foto meie aias õitsevast roosast puust. Kui kellelgi on aimu, mis puu see võiks olla, siis andke teada! Infoks nii palju, et see ei lõhna!

Pikk nädalavahetus

Kas ei tundu, et sel ajal, kui tööinimesed tööd rügavad või kui koolilapsed koolitarkust taga nõuavad, paistab väljas päike ja ilm on suviselt soe. Piisab aga nädalavahetusel või veel parem, pikal nädalavahetusel saabuda, kui ilm keerab ära, vihma hakkab sadama ja soe päike asendub kontidest läbi murdva tuulega. No õnneks alati see nii ei ole, aga just täpselt niimoodi juhtus see sellel nädalavahetusel, kui ees ootas kolm vaba päeva. Kolm vaba päeva sellepärast, et siin on tore traditsioon, et mai esimene ja mai viimane esmaspäev on alati vabad päevad ning samuti on alati vaba päev augusti viimane esmaspäev. Mulle meeldib, kui reegliks on tehtud, et esmaspäev on vaba, mitte mingi kuupäev nagu näiteks 01.mai, mis sellel aastal Eestis küll kellelegi vist vaba päeva lisaks ei toonud.  

 

Meil oli juba ammu plaanis külastada Oxfordi, mis ei jää Londonist kuigi kaugele ja kus meie siinne sõber Siim kunagi õppis. Pidimegi sinna laupäeval kõik koos minema, aga tänu hirmuäratavale ilmateatele otsustasime reedel, et jätame seekord minemata ja lähme kunagi, kui päike paistab ja saab murul lesida. Laupäeval ärgates oli aga ilm veel üsnagi ilus, mis tekitas meis teatavat meelepaha kohalike „Kuuse-taatide“ aadressil, kes tavaliselt küll väga hästi ilma ennustada oskavad, aga seekord omadega pusse panid. No mis seal ikka! Kell oli selleks ajaks juba liiga palju, et uuesti Oxford kavasse võtta, nii et otsustasime külastada mõnda lähemal asuvat vaatamist väärivat paika ja läksime meist ca 30 minutilise rongisõidu kaugusel asuvasse kohta nimega Hampstead Heath. See on ilmatu suur park, mis kohati meenutab pigem metsa. Olime vaimustuses! Maastik oli seal väga vahelduv, kord oli mägi, siis jälle org. Palju oli erinevaid tiigikesi, kus Robert sai kive vette loopida. Vahepeal oli tunne, et oled paksus metsas – sajad linnud laulsid pea kohal, mets lõhnas kohati täpselt nagu Eestis, nii et tekkis väga soe ja kodune tunne. Mõned aeglasema ärkamisega suured, hirmuäratavad puud olid veel aga üsna raagus ja neid vaadates tekkis natuke isegi kõhe tunne. Oleksime sattunud nagu filmi „Midsomeri mõrvad“ ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma mõne sellise puu alt laiba leian. Õnneks seda siiski ei juhtunud :) Hästi palju oli pargis koertega jalutajaid. Ma võin öelda, et ma pole vist nii palju koeri kuskil mujal, kui koerte näitusel, koos näinudki. Siinsed koerad on muide eranditult tõukoerad ja paistavad olevat väga hästi kasvatatud. Nad jooksevad küll parkides niisama vabalt ringi, aga piisab peremehel või -naisel vaid korra hüüda,  kui juba ongi koer kõpsti tema kõrval. Kuna park asub kõrgel, siis on seal ka väga ilusad vaated ümbruskonnale, aga vaadetest enam nautisime meie lihtsalt kaunist loodust ja koduse metsa lõhna. Kahju, et see park meie juurest nii kaugele jääb, et rattaga sinna sõitma ei lähe. Oleks ikka superluks küll, kui kodukandis selline kiftide radadega park asuks. Tegelikult, mis ma ikka nukrutsen, meil on siin ju oma Richmondi park, mis on ka kift. No mitte nii mägine, aga ikkagi lahe ja me polegi veel jõudnud sinna rattaradasid avastama. Täitsa piinlik kohe!

Laupäeva päevaks lubatud vihm jõudis siia õhtupoolikul ja siis sadas ja sadas vahelduva eduga kuni esmaspäeva hommikuni, nii et pühapäeva me lihtsalt molutasime maha. See on ka vahelduseks päris mõnus tegevus, eriti kui sul on lugeda mõni mõnus raamat või vaadata ära mõni hea film. Meil olid mõlemad punktid täidetud, nii et elu oli vaatamata koledale ilmale ilus.

 

Kui vihm oli esmaspäeva lõunaks enam-vähem üle jäänud ja meil oli juba tubastest tegemistest tüdimus peal, siis otsutasime külastada Hounslow lähedal asuvat  miniloomaaeda.  Tuli välja, et see on väga tore koht. Põhiliselt olid vaatamiseks koduloomad. Sigu oli seal kohe väga mitut sorti, nii et osasid ei olnud me enne isegi näinud. Siis oli seal veel päris mitut sorti kitsi ja isegi kolm imearmsat kitsetalle. Olid ka lambad ja lambatalled. Sattusime just õigel ajal tallede juures olema, sest algas nende söötmise aeg ja lapsed said tallesid ise lutipudelist toita. Robert natuke pelgas seda söötmise värki, aga Agnesel tuli see hästi välja (nagu ka juuresolevalt pildilt näha võib). Lisaks suurematele loomadele oli seal hulgaliselt erinevaid jäneseid, merisigu, rotte ja muid väiksemaid närilisi. Ei puudnud ka lehmad ja ponid, nii et täisvärk. Mulle meeldisid kõige rohkem aga ühed laama sarnased loomad, kelle nime ma olen jõudnud juba ära unustada. Nad olid väga ilusat punakaspruuni värvi ja piilusid uudishimulikult oma suure tuka alt inimesi.  Enam-vähem kõiki loomi võis paitada ja iga natukese aja tagant oli üles sätitud kraanikauss või desinfitseerimisaparaat, et oma käed peale looma katsumist saaks puhtaks pesta. Muidugi ei puudunud sealt ka mänguväljak, kus olid vahvad traktori kujulised turnikad, kiiged ja muud lõbustused alustades täispuhutud hüppamismaja ja lõpetades väikse karuselliga. Samuti oli seal palju pikniku pidamiseks mõeldud laudu, aga kuna ilm oli tänu läbilõikavalt külmale tuulele mitte just lämmatavalt palav, siis me seekord pikniku pidama ei hakanud. Robert, kui suur loomasõber, oli nähtuga üsna rahul, aga mainis siiski, et talle oleks meeldinud seal ikka mõnda krokodilli ka näha.

 

Ja nagu korralikule Murhpy seadusele kohane, siis täna, kui Kalle siirdus tööle ja Ax kooli, särab teavas päike ja tuulgi on jäänud vaiksemaks. Meil Robertiga on täna vaba päev. Eks me siis vaatame, mis me teeme. Robert tahaks kindlasti muru niita või jalgpalli mängida. Ühe palli lennutas Kalle juba naabriaeda ja vastu meie lootusi, pole nad seda meile veel tagasi visanud. Õnneks on meil teine pall veel ;) Õhtul aga lähme ja ostame Axile ratta! Tõotab tulla tegus päev!

 

Soojade soovide ja pehmete kallistustega!

 

 

Suvi meie aias!

Ilmad on viimasel ajal olnud nii suvised ja mõnusad, et lausa lust!  Kuna Robert väänas neljapäeval lasteaias oma jala välja, siis olemegi põhiliselt oma aeda nautinud ja koduseid toimetusi teinud. Talvel pole aiast suurt tolku – vaatad lihtsalt aknast, et näe aed ja ongi kõik. Aga suvel on see ikka täielik kaif! Vedasime välja päevitustoolid ja Kalle leidis kuurist täiesti uue täispuhutava basseini. Kuna eile oli juba ikka väga soe ilm, siis puhusin basseini täis ja Robert mõnules seal pool päeva. Teise poole istus teki sees päevitusoolil ja soojenes. Asi selles, et kuna bassein on maru suur, siis ma ei jõudnud sinna piisavalt sooja vett tassida, nii et vee temperatuur jäi sinna kuhugi tavalise Eesti suvise merevee temperatuuri kanti, mis teadupärast just eriti soe ei ole. Nii pidigi Robi vahepeal natuke ennast soojendama, et siis jälle vette möllama minna. Mina istusin samal ajal teisel päevitustoolil, võtsin päikest ja lugesin Forsyte’ide saagat. See on juba vana sari, aga mina ei ole seda veel lugenud. Lahe on see, et tegevus toimub Londonis, kus enam-vähem kõik raamatus nimetatud paigad vähem või rohkem tuttavad on. See lisab asjale erilise võlu.

 

Eile saabus meile kaua oodatud kraam Eestist! Asjad said pakitud juba jõulude ajal ja nüüd siis jõudsid need ka kohale. Meie siia kolimise juures oli toredaks võimaluseks kaasa võtta terve merekonteineri täis asju. Ja seda meie jaoks täiesti tasuta! Oleksime võinud kaasa pakkida kogu oma mööbli, kodutehnika ja isegi vist vanni, kui oleksime tahtnud. Meil nii suuri soove polnud, nii et lasime järele tuua ainult hunniku raamatuid (sellest hunnikust pärineb ka raamat, millest ma enne rääkisin), tolmuimeja, muusikakeskuse, gloobuse, rulluisud ja jalgrattad. Oh, need rattad! Ma ei kujutanudki ette, kui palju ma rattasõitu igatsesin. Tegime eile õhtul kohe esimese tiiru ja tekkis lausa selline tunne, et nüüd ma olen kodus. Sõitsime mööda Thamesi äärt, linnukesed laulsid, jõe peal tegid sportlased sõudetrenni ja meie kimasime ratastel. Ainuke jama oli see, et putukad kippusid silma lendama, neid oli seal ikka parvedes. Järgmine kord tuleb prillid ette panna. Robert istus Kalle seljataga ja muudkui seletas ja kommenteeris ja kui koju jõudsime, siis teeskles, et ta magab, et me ei saaks teda ratta pealt maha tõsta ja peaksime edasi sõitma. Kuna Agnese vana ratas oli talle väikseks jäänud, siis tema oma me siia tuua ei lasknud. Nüüd peamegi lähipäevil talle ka uue sõiduriista ostma, siis saame kõik koos sõidus käia. Ax sai aga selle eest eile oma rulluiske nautida. Õnneks on meie kodu lähedal üks väike staadion, kus ta saab sõitmas käia. Siin on nimelt väga kehvas seisus kõnniteed ja seal ei saaks ta mingil juhul rullitamas käia. Kõnniteed on plaatidest, mis pole alati just ühel tasapinnal ja vahepeal on ribake asfaldit, siis jälle plaadid, nii kokku teeb see väga konarliku tee. Robi on päris mitu korda joostes kukkunud, sest mingi ootamatu serv on ta rajalt maha võtnud. Mina ise õnneks kukkunud pole, aga koperdanud olen küll korduvalt.

 

Pühapäeval, kui Roberti jalg juba veidi paremini tatsus, läksime väiksele lõbusõidule Thamesi peale. Meie kodukandis on jõe ääres laevade peatus. Laevaga saab siit sõita Westminsterisse, Richmondi ja Hampton Courti. Seekord otsustasime, et teema nö proovisõidu ja lähme Richmondisse. Sõit sinna kestis alla 30 minuti, samal ajal kui teistesse sihtkohtadesse sõidab laevuke 1,5 tundi. Laev oli täitsa vahva. Sees oli baar, kus müüdi isegi sooja sööki ja napsu (ja kõike muud, mis sinna kahe artikli vahele jäi) ja kus sai laua taga istudes mõnusalt aega veeta. Päris palju istekohti oli ka laevalael ja laeva ninas, nii et soojema ilmaga oleks seal päris mõnus tšillida. Pühapäeval väga soe ei olnud ja kuna laev sõitis üsna kiiresti, siis tegi tuul olemise veel jahedamaks, nii et käisime ikka vahepeal sees ennast soojendamas. Kapten tutvustas paiku, millest me mööda sõitsime, nii et ikka nagu päris ekskursioon. Huvitav on näiteks see, et viimastel aastatel on linnud tagasi Thamesi äärde elama tulnud ja seda sellepärast, et jõgi on viimasel ajal nii palju puhtamaks muutunud, et seal elavad jälle kalad. Vahepeal oli jõgi olnud nii reostatud, et ühtegi kala seal ei elanud. Mulle õudselt meeldib Richmondi jõeäärne melu. Seal on hästi palju restorane, pubisid ja baare, mõnus lai tee jalutamiseks ja palju huvitavat rahvast. Kui olime randunud, siis tuli päike ka välja, nii et istusime lihtsalt jõe ääres pingil, vaatasime inimesi ja sõime jäätist. Selline mõnus idüll!

 

Inglismaal suhtutakse lastesse ja nende käikudesse erilise ettevaatusega ja minu meelest lausa piiratakse nende iseseisvust. Kui Agnes käis oma klassiga ühes teises koolis teatrietendust vaatamas, siis helistas mulle peale etenduse lõppu õpetaja ja küsis, kas ma luban Agnesel otse sealt koolist koju tulla või ta peab ikka koos kogu klassiga oma kooli juurde minema, et sealt siis tuttavat rada pidi koju tulla. Loomulikult ma lubasin Agnesel otsemat teed tulla ja olin ausalt öeldes väga jahmunud, et selline küsimus üldse tekkis. Teine kummaline lugu juhtus aga siis, kui Agnes pidi ükskord peale kooli silmaarsti juurde minema. Panin Agnesele silmade kontrolliks aja kinni ja kuigi algselt oli plaan, et läheme sinna koos, siis juhtus just selline lugu, et Robertile tulid tuulerõuged ja ma pidin temaga koju jääma. Saatsin siis Axile tundide ajal sõnumi ja küsisin, et kas lükkame külastuse edasi või ta läheb üksi. Ax, kui asjalik neiu, saatis mulle sõnumi, et ta läheb üksi, et kus see silmaarst asub :) Seletasin, et kuhu ta minema peab ja asi oli minu meelest korras. Tegelikult ju minul Agnese silmade kontrolli juures mingit rolli pole. Tema ju vaatab ja tema ise ütleb, kui hästi ta midagi näeb. Suur oli mu üllatus, kui Ax helistas ja ütles, et teda keelduti teenindamast. Oli öeldud, et ilma lapsevanema juuresolekuta ei saa seda toimingut teha ja isegi uut aega ei lubatud Agnesel endal panna. Kas pole imelik? Kuna me siiani ei ole veel uuele silmade kontrollimise katsele jõudnud minna, siis ma ei teagi, mis tohutu vajadus minu juuresolekus peitub. Eks uurime selle lähemal ajal järele.

 

Eile kohtusin ma Miss Marple’ga. Tegelikult ma ei tea, mis selle armsa vanaproua nimi on, aga ta meenutas mulle hirmsasti seda Agatha Christie raamatute peategelast. Juba ükskord talvel tuli ta mind üle tänava tervitama ja tegi juttu sellest, kui imelik vihmane ja samas soe ilm sellel päeval on. Arutasime siis natuke ilma teemat ja läksime oma teed. Juba siis tundus mulle, et meie pere pakub talle hirmsasti huvi. Eile, kui ma just oma iganädalast toidukraamivoori ootasin, siis oli koputus uksel. Arvasin, et söögid jõudsid kohale, aga ukse taga oli hoopis Miss Marple. Ta tundis muret ühe kassi pärast, kes tema aias ja nüüd ka juba toas olevat hakanud käima. Ta kahtlustas, et ega see äkki meie kass pole. Meil kassi ei ole, aga üks kass käib meie aias istumas küll. See on üks väga naljakas kass. Selline tumehall ja hästi karvane. Ta lihtsalt istub meie aias puu all ja vaatab. Vahel istub kohe päris tükk aega ja uurib, mida me teeme ja nii iga päev. Imelik ja natuke isegi kõhe. Kui me õue lähme, siis jookseb ära. Ma ütlesin juba Kallele, et see kass on kellegi kunagi meie majas elanud inimese vaim, kes käib nüüd jälgimas, kas me maja hästi hoiame. Aga kui Miss Marple juurde tagasi tulla, siis tema mure oli päris suur, sellepärast et kass oli paar päeva tagasi kolm poega tema majas ilmale toonud ja tädike ei teadnud, mida nendega nüüd peale hakata. Olin kaastundlik, aga ei osanud kuidagi aidata ka, sest meie ei taha endale kassi. Sel ajal, kui tädi minuga rääkis, kiikas ta muudkui salaja üle mu õla, et uurida, kuidas me siin ikka elame. Nii naljakas ja nii armas! Just sellel hetkel jõudis ka toidukraam kohale, nii et Miss Marple sättis ennast koduteele. Ma mõtlen, et teinekord võiks ta täitsa teed jooma kutsuda. Ta tundub armas olevat ja kindlasti on tal palju huvitavaid lugusid selle kandi möödunud aegadest rääkida. Pealegi on hea, kui naabritega sõbralikud suhted on. 

 

Magusate tervitustega!

 

 

Tuhapilv ja Ämblikmehe sünnipäev

Eelmisel nädalal varjutas meid kõiki Islandi vulkaanipurske tagajärjel õhku kerkinud tuhapilv. Kuigi meie ise kuhugi lendamas ei olnud, siis mõjutas see pilv meidki. Asja kurvem pool oli see, et neljapäeval pidi Londonisse jõudma Agnese parim sõbranna Laura ja tema pere. Nad olid oma reisi planeerinud juba novembris, nii et te võite ette kujutada, kui kurvad olime nii meie, kui ka nemad, kui Laura ema meile Tallinna lennujaamast helistas, et lennuk ei stardi. Nemad olid kahjuks nende „õnnelike“ seas, kelle lend esimesena Tallinna poolt ära jäeti. Kohutavalt kurb! Aga mis kehvasti, see uuesti, nii et kui just uus vulkaan mingit jama ei korralda, siis tulevad nad nüüd meile Jaanipäeva pidama! Ongi võib olla vahvam! Tuhapilve rõõmsam pool oli aga ka täitsa olemas. Me elame Heathrow lennujaamale üsna lähedal, nii et hommikul alates kella 5st kuni öösel umbes kella 01ni vuravad meie peade kohal pidevalt lennukid. Oleme selle müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Sellepärast oligi päeval, mil lennuühendus katkestati, kuidagi veider õues käia. Miski tundus nagu imelik, aga kohe ei saanud aru ka, et mis see siis teisiti on. Siis mõistsime, et see on vaikus! Täielik vaikus! Ainuke heli, mida kuulda võis, oli linnulaul ja mesilaste sumin. Võrratu! Elame väiksel kõrvaltänaval, nii et autode müra on siin väga vähe. Selles mõttes nautisime tuhapilve küll täiel rinnal! Nagu vanarahvas juba targasti öelnud on: pole halba ilma heata! 

 

Peale tuhapilve oli eelmise nädala põhiline teema Roberti sünnipäev! Robert sai teisipäeval 4-aastaseks. Ta ootas oma sünnipäeva juba alates 09.jaanuarist ehk siis alates Agnese sünnipäevast. Tegime 20.aprilli kalendris lausa kollaseks ja siis vaatasime ikka iga nädal mitu korda, et kui kaugel see päev ikka veel on. Mida lähemale see päev jõudis, seda rohkem Robert ärevuses oli. Käisime ikka mänguasjapoodides vaatamas, mida sünnipäevaks võiks osta ja Robert oli lõpuks juba päris tüdinenud sellest jutust, et „ärme ikka praegu ostame, sul tuleb ju sünnipäev, siis saad kingituseks“. Kui me paar päeva enne seda tähtsat sündmust taaskord poes olime ja mina jälle mingi asja kohta, mida Robi ihaldas, jutuga „oota sünnipäevani“ lagedale tulin, siis ütles Robi väga ahastava häälega: “ Tead, ma EI TAHAGI seda sünnipäeva! Ma tahaks lihtsalt IGA päev ühe kingituse saada!“ :)

Robi sünnipäevapidustused said aga alguse juba laupäeval, kui me käisime Windsori lähedal asuvas Legolandis. Pilet sinna on üsna krõbe.  Meie perele läksid piletid maksma 118 naela, aga ma pean ütlema, et selle raha eest on seal ka väga palju teha. Rohkem ühegi atraktsiooni eest maksta ei tule, nii et selles mõttes on väga mugav. Legoland ongi nagu üks suur lõbustuspark, ainuke asi on see, et kõikvõimalikud kujud, ehitised jms on tehtud legodest või siis meenutavad legosid. Lõbu algab juba hetkest, kui sa lõbutsema alles suundud. Sissepääs Legolandi asub mäe otsas, aga kogu möll toimub tegelikult orus. Kuna treppidest käia on lastel igav ja tüütu, siis on seal see ebamugavus toredalt lahendatud. Kes soovib, see võib minna trepist, aga kes ei viitsi, see võib lihtsalt liuelda. Iga trepi kõrval on liutee, mida mööda on mõnus alla liutada. Väga nutikas, kas pole? Kuna ilm oli väga ilus ja tegemist oli laupäevaga, siis oli seal muidugi tohutult rahvast, nii et ägedamatele atraktsioonidele pääsemiseks tuli päris kaua oodata, mõnel pool isegi kuni 90 minutit. Meie nii kaua oodata ei viitsinud ja käisime neid lõbustusi pidi, kus olid väiksemad järjekorrad. Üks ägedamaid, kus käisime, oli dinosauruste safari. See nägi välja nii, et istusid väiksesse safariautosse, mis sõidutas sind mööda võpsikut, kuhu olid üles sätitud legodest tehtud erinevad dinosaurused. Sõit väga kaua ei kestnud, aga elamus oli lahe. Uskumatu, mida kõike nad legodest teevad! Eriti uskumatu oli aga minimaailm, kus olid kõik, alates inimestest ja lõpetades laevade ja rongidega (mis muide kõik ka liikusid), tehtud samuti legodest. Seal olid kõik suuremad Londoni ja Inglismaa vaatamisväärused nagu Buckinghami palee, Big Ben, St Pauli katedraal, Stonehenge jms. Väikeste jõgede peal sõitsid laevad ja ringi liikusid rongid. Lisaks Inglismaale olid seal veel Hollandi, Itaalia, Taani ja Prantsusmaa mini legoriigid. Tohutu nutikalt tehtud! Päris palju oli selliseid lõbustusi, kus võis või õigem oleks vist öelda, et saigi märjaks. Üks eriti hull oli selline, kus sõideti suurel kiirusel kihutaval karusellil vee kohal ja kus pealtvaatajad said soovi korral nupule vajutades vees mingi mehhanismi tööle panna, mis suure pauguga karusellitajad märjaks pritsis. Väljavaade, märjaks saada, meid väga ei erutanud, nii et selle lõbu jätsime vahele. Kõige viimasena läksime Roberti soovil draakonite lossi. See oli päris vahvalt tehtud ehitis, kus oli palju sopilisi käike, kus pesitsesid legodest tehtud lohed. Kõndisime seal ringi ja avastasime, et sealgi on atraktsioon – lohesõit! Istusime lohe-rongi ja hakkasime sõitma. Alguses kulges kõik üsna rahulikult. Meid sõidutati koopasse, kus oli palju hirmuäratavaid lohesid ja koledaid inimesi (kõik muidugi jälle legodest). Sõitsime seal mõnda aega ringi, kui sattusime äkitselt õue. Mõtlesime, et nüüd on ilmselt lõbu lõppenud, aga me eksisime, sest tõeliselt lõbus osa alles algas. Rong võttis äkitselt tohutud tuurid üles ja kihutas nagu mööda ameerika raudteed metsiku kiirusega küll mäest üles, küll jälle alla! Mul oli kohutavalt hea meel, et Robert Kalle kaisus, minu ja Axi ees, sõitis, sest ma panin küll ise silmad vahepeal kinni ja poleks Robit võib olla suutnud nii hästi turvata, kui Kalle seda tegi. Sõit oli ühesõnaga vägev ja Robert oli sillas! Ütles, et see oli kõigist atraktsioonidest kõige ägedam! On ikka vinge vend! Legoland avatakse kell 10.00 ja suletakse kell 18.00. Meie olime seal umbes 5 tundi ja jõudsime selle ajaga läbida 4 atraktsiooni, nii et mitte väga palju. Suur hulk aega kulus muidugi ka niisama uudistamisele ja jalutamisele, sest ala on suur ja vaatamist palju. Seal on väga palju söögikohti ja võimalust ise pikniku pidada, nii et taaskord üks väga kift koht, mida sõpradele soovitada. Kaval oleks selle külastus sättida muidugi nädala keskele ja siis alustada juba kell 10.00, et rohkem jõuaks läbida.

Pühapäeval jätkusid Roberti sünnipäevapidustused grillipeoga meie aias. Peost võtsid osa ka meie Londoni kõige paremad sõbrad Siim ja Riina, kes olid just üsna hiljuti Eestis käinud ja tõid sealt Robile kingituseks lausa kolm raamatut (millest üks on meil nüüd juba läbigi loetud). Ilm oli võrratult soe, nii et sai isegi juba päevitada. Küsisime Robi käest, et kas ta mõnda oma lasteaia sõpra ka tahaks sünnipäevale kutsuda, aga ta ei tahtnud. Me ei hakanud sundima ka. Omakasupüüdlikult mõeldes ongi ju nii lihtsam. Robi oli aga väga lahe sünnipäevalaps, muudkui tellis, et teeme ikka pilti ka ja alustas lauluga „Happy birthday to you!“ ja õhtul korraldas veel tantsupeo, kus me kõik tema lasteaia laulude saatel ja Roberti juhendamisel tantsu vihtusime. Igati lõbus pidu!

Esmaspäeva hommikul, kui Robi ärkas ja küsis, et kas HOMME ongi tema sünnipäev ja ma vastasin, et täpselt nii see ongi, siis tal tuli suurest õnnest lausa pisar silma. Kui me ta teisipäeva hommikul üles laulsime, siis oli ta esimesel hetkel suurest pingelangusest natuke isegi sassis ja ei tahtnud esimese hooga äragatagi. Peale hetkelist mõttepausi kihutas aga all korrusel asuvasse elutuppa kingitusi avama. Ma pean tunnistama, et kingitustega pingutasime veidi vist isegi üle, aga no tal oli ju nii palju soove ja ta oli seda päeva juba nii kaua oodanud ka. Dinosaurused on hetkel troonilt tõugatud Ämblikmehe ja multikategelase Ben10 poolt, nii et ühtegi dinosaurust Robi sel korral ei saanudki. Kõige rohkem meeldis talle Ämblikmehe kostüüm, mida ta oli endale juba väga kaua soovinud ja millega ta nüüd kodus pidevalt ringi kõnnib ja seda päevas vähemalt 30 korda ära võtab ja jälle tagasi paneb. Asi on nimelt selles, et see on natuke ebamugavast materjalist tehtud ja ajab olemise väga palavaks. Nii siis ongi Robert pool osa päevast alukate väel ja teise poole Ämblikmehe kostüümis. Lisaks sellele, et Robi on meil kehastunud Ämblikmeheks on ta muidu ka väga peen vend. Küsisime, et mida ta tahaks oma sünnipäeva puhul õhtusöögiks süüa ja Robi vastas pikemalt mõtlemata, et sushit. Robert on meil suur sushisõber ja kui Kalle ükskord tema lemmikuid tuunikalaga makirulle koju ei toonud, aga meie lemmikuid muid sushisid tõi, siis Robi lausa nuttis südantlõhestavalt, nii et meile oli selge, et sellist viga enam teha ei tohi. No ja muidugi pidi olema sünnipäevalaual Roberti teise lemmiku Ben10-ga tort, mida õnneks meie poes ka müüdi ja mis imelikul  kombel ei maitsenudki väga halvasti :)

Selgituseks neile, kel pole vähimatki aimu, mis tegelane see Ben10 on, siis lühidalt võiks öelda, et see on üks umbes 10 aastane poiss, kes suudab muutuda kümneks erinevaks koletiseks, et siis kurjade koletistega võideldes õiglus jalule seada! Ma ei saa aru, mis nendes õudsetes peletistes nii paeluvat on, aga ju siis ikka midagi on. Mulle nad isiklikult ei meeldi, aga maitse üle ju ei vaielda. Varsti hakkan veel dinosauruste ülemvõimu igatsemagi ;) 

 

Kuna Robert läheb lasteaeda alles neljapäeval, aga mul oli vaja FOCUSes mõned asjad ära teha, siis võtsin ta täna endaga sinna kaasa. Robi oli väga tubli ja pidas ennast ülihästi üleval, nii et kõik aina imestasid, kui tubli poiss ta on. Pärast läksime Kensingtoni parki. Seal pargis asub üks mänguväljak, kuhu me ükskord sügisel tahtsime minna, aga ei pääsenud, sest värava taga vonkles metsik järjekord ja me ei viitsinud oodata. Mõtlesime, et mis see mänguväljak ikka ära ei ole, et sinna minekuks niimoodi ootama peab. Täna saba ei olnud, nii et saime löögile. Piletit sinna ei ole, aga värav on kogu aeg kinni, et platsile liiga palju lapsi ei tuleks, nii et sisse pääsemiseks tuleb uksekella vajutada ja kui ruumi veel jagub, siis lastakse sisse. Minu meelest täitsa arukas mõte, sest väga suures rahvasummas poleks enam mõnus mängida. Te kindlasti mõtlete, et mis ühes mänguväljakus saab nii erilist olla, et sellest lausa kirjutada tasub, aga teate – tuleb välja, et saab. See mänguväljak on pühendatud Printsess Dianale ja võib olla see sellepärast ongi nii vägev. See asub päris suurel alal Kensingtoni pargi ühes nurgas. Erinevad teekesed, mida ääristavad puud, põõsad ja lilled, viivad sind erinevatesse mänguväljaku osadesse. Kõigepealt sattusime suurde valge pehme liivaga kaetud alale, mille keskel oli tohutu suur piraadilaev, kus sai isegi masti otsa ronida. Laeva kõrval oli palju väikseid paate, kuhu lapsed said sisse ronida ja seal mängida. Liivase ala kõrvale oli betoonist valatud mägi, kuhu sisse oli sätitud suuremaid ja väiksemaid kive, mille peal lapsed said ronida või nende vahel joosta. Edasi, mööda rada minnes, jõudsid suure turnimiseks mõeldud ehitiseni, kus oli hulgem liumägesid ja redeleid. Keskel oli jälle liiv ja liiva peal suurte vedrude peale tehtud puidust alused, millel sai hüpelda. Tegelikult olid üldse kõik atraktsioonid tehtud puidust, nii et väga loodussõbralik. Mänguväljaku tagumises nurgas oli aga nö muusikanurk. Seal olid pikad tühjad puust torud, mida lüües kostus erinevatel kõrgustel kumedaid helisid. Siis oli seal ksülofoni-laadne muusikariist, mida tuli ka taguda ja kust siis kostus ilusaid helisid. Kõige kiftim oli aga maa peale paigaldatud üheksast metall-plaadist koosnev asi, mille peal hüpeldes tegi iga plaat isemoodi häält. Kõik need asjad olid lageda taeva all! Vapustav! Muusikanurgast tagasi minnes sattusid rajale, mida ääristasid umbes 1m kõrgused puunotid, mille otsas olid väiksed päikesepatareid, mis panid tööle kõlari, millest kostus merekohinat. No kas saab veel midagi ägedamat välja mõelda? Muidugi ei puudunud mänguväljakult kiiged ja väiksed puidust majakesed, kus lapsed said sees mängida. Siis oli seal veel kolm indiaanlaste telki ja puunikerdustega kujud ja kindlasti veel midagi, mille ma ära unustasin või mida me täna ei märganudki. Mänguväljaku värava juures töötab ka kohvik, kus müüakse päris isuäratavaid sööke ja jooke ja muidugi saab seal ka ise pikniku pidada, mida paljud ka tegid. Nagu te vist juba aru saate, olen ma sellest kohast täielikus vaimustuses! Sinna ma viiksin kõik meie sõprade lapsed lõbutsema! Ja see on ju jälle tasuta! Kas pole super!?

 

Musid, kallid, pikad paid!

Lilleilu aiast, tänavalt ja pargist!

Jagatud rõõm on ikka suurem! Tänane postitus sõnu eriti ei vajagi - pildid räägivad enda eest :) Kahju ainult, et lõhnu veel blogi teel edasi anda ei saa, nii et need tuleb teil endil juurde mõelda :) 

Mõnusat kevade jätku!

Robert ja tohutu suur kastan! Vaadake, kui suured selle lehed juba on! Pilt on tehtud 16.aprillil ühes Londoni pargis. 

Meie aia magnoolia! Kasvab otse Robi akna all :)

See taim on mustsõstra sugulane. Mu kallis õde Juta uuris välja, et see kannab nime "Õitsev mustsõstar" (Flowering Currant). Õitel on hästi tugev mustsõstra lõhn.

Kahtlustan, et need meie aia ääres kasvavad lilled on hoopis umbrohi :) Ehk teab keegi, mis nende nimi võiks olla?