Juba homme Eestisse!

Agnesel on homme selle aasta viimane koolipäev! Hurraaa!!! Lõpuks ometi! Ta on sellest koolis käimisest juba väga ära tüdinenud ja käib mulle igal õhtul peale, et äkki ta võiks järgmine päev kooli mitte minna. Ma pole lubanud, kuigi tohutut õppimist sealt enam ei toimu vaid tegeletakse hoopis erinevate lõbusamate tegevuste ja filmide vaatamisega. Tegelikult ju täitsa lahe, sest need on olnud sellised mõtlemapanevad ja silmaringi laiendavad filmid. Üks oli näiteks sellest, kuidas India on maailma kõige suurem prügi ümbertöötleja. See käib nii, et hulk rahvast töötab prügimäel, kus nad sõna otseses mõttes käsitsi kogu prügimäele saabunud sodi läbi käivad ja sealt kõik kilekotid, plastmassist pudelid, pakendid ja muu „väärtusliku“ välja korjavad. Siis viiakse kogu sorteeritud kraam kogumispunkti, kus need siis puhastatakse ja ümber töödeldakse. Agnes oli sellest filmist üsna šokeeritud. Ühest küljest sellepärast, et inimestel tuleb sellist tööd teha ja teisest küljest sellepärast, et kui vastikult palju prügi inimkond toodab. Inglismaa ei ole muide just eriti eesrindlik oma prügimajanduses ja alles hakkab harjuma prügi sorteerimisega. Kummaline on see, et siin kogutakse küll pudeleid, paberit ja toidujäätmeid, aga mitte pakendeid. Imelik, sest pakendeid on ju kõige rohkem. Suurte supermarketite juures on küll pakendiprügi konteinerid, aga et meil autot pole, siis ma pean häbiga tunnistama, et viskame need üldise prügi hulka. Kuigi, kuna me sorteerime ära nii toidujäätmed, paberi, kui ka pudelid, siis üldine prügi ongi põhimõtteliselt pakendid. Vaat, kui pikk arutelu ühe Agnese koolis nähtud filmi pärast :) Axi koolis on range kontroll koolis viibimise üle. Olen seda korduvalt juba rääkinud ka, aga nüüd aasta lõpus, said need lapsed, kelle koolis käimise % oli vähemalt 98%, auhinnaks filmipäeva, kus näidati lahedaid filme ja juurde pakuti veel snäkke, nii et mõnus auhind tublidele koolis käijatele. Jälle erinev Eesti süsteemist, kus premeeritakse heade hinnetega lapsi, mitte aga neid, kes kohal käivad. Mina katsusin ikka alati koolis kohal olla, sest nii jäi mingi tarkus ikka külge ja kodus oli lihtsam õppida. Agnes ütles, et tema katsub ka ikka järgmisel aastal võimalikult palju kohal käia, et siis auhinnaks filmipäevale saada. Sellel aastal jäi tema % vist kuhugi 93 kanti. Eks see aasta oli talle stressirohke ka ja nii tulid tõved kallale. Nüüd on tal juba oma kamp tekkinud, nii et iga päev koolist tulles on tal mõni nali rääkida, mis neil seal juhtus. Mul on selle üle väga hea meel!

Laupäeval käisime tutvumas allahindlustega ja ma pean ütlema, et võrreldes jaanuariga, kus ma allahindlustes lausa pettusin, on nüüd hinnad nii madalale lastud, et kui mul oleks rohkem aega ja viitsimist olnud, siis oleks võinud vist ennast pankrotti shopata. See on lihtsalt meeletu! Nii, et kallid poodlemishullud, soovitan teil järgmisel aastal oma Londoni reis sättida kuhugi juuli keskele. Suuremate numbrite kandjatel on muidugi rohkem valikut, mis on tore, sest selletõttu oli mul valik väiksem ja nii jäi rohkem raha alles. Kallel jälle veab, sest ta on nii pikk ja kuna siin väga palju pikki mehi ei ole, siis on temal alati allahindlustel lõbu laialt. Ma ikka vahel mõtlen, et ma peaks olema kas veel number väiksem või siis paar numbrit suurem, et valik oleks parem. Kalle eelistaks muidugi seda number väiksemat varianti (kui valima peaks), aga ma ei viitsi ja suurem olla ka nagu ei taha. Nii, et pean oma numbrivariandi juurde jääma. Mul käis just külas üks juuksur, kes on eestlane, aga elab siin ja teeb kodus ka juuksuritööd, mis on poole soodsam, kui salongis, nii et väga hea variant. Ta vaatas siin Facebookis ühe oma sõbranna pilte ja ütles, et ta olevat väga palju maha võtnud, et Eestis ju kõik dieeditavad, et ühiskond nõuab ja et muidu ei püsi konkurentsis. Karm värk! Ma hakkasin mõtlema, et ma eriti ei tea kedagi, kes niiväga dieeditaks. Ju see oleneb vist seltskonnast, kus sa liigud ja sellest, kas ja kellega ja mil viisil sa konkureerida tahad. 

Pühapäeval käisime oma sõprade Siimu ja Riinaga Regent Pargis piknikul ja niisama jalutamas. Kuigi me nüüd teame, kuidas PEAKS piknikul käima, siis me sellegipoolest ei hakanud klaasist pokaale ja metallist nugasid/kahvleid/lusikaid kaasa vedama ja piknikutasime ikka eestlaste kombel. Mõnus oli! Pärast ronisime Primrose mäele, kust on võrratu vaade linnale, nii et paistab nii City, kui ka London Eye ja püha Pauli Katedraal. Seal oleks lahe uut aastat vastu võtta, kogu linna ilutulestik justkui peopeal. Plaan oli minna veel roosiaedadesse ja  ka paadiga sõitma, aga tänu pühapäevasele päevale ja ilusale ilmale oli liiklus tiigil nagu kiirteel tipptunnil ja saba paadi laenutamiseks mitmesaja meetrine, nii et loobusime üritusest. Pargis mängis mingi jazz’i punt ja kuna Kalle ja lapsed ei viitsinud roose vaatama tulla, siis jätsime nad muusikat kuulama ja läksime Siimu ja Riinaga roosiaedadesse jalutama. Oh, millised lõhnad ja värvid! Mul oli natuke kahju, et ma eelmisel nädalal Sirtsu ja Tõnni sinna ei viinud, neile oleks seal kindlasti meeldinud. Eriti muidugi Sirtsule. Mulle ikka tohutult roosid meeldivad! Kui me Eestisse tagasi kolime, siis teen endale ka roosiaia. Peale rooside nägime me veel paari musta luike, kes olid nii ilusad oma mustade sulgeda ja erkpunase nokaga (lugu illustreeriva foto autor on Siim). Võrratu! Ma ei mäleta, et ma oleks enne musta luike näinud. Äärmiselt ilusad ja suursugused linnud. Nii, et jälle üks väga tore päev koos Siimu ja Riinaga. Kohutavalt kahju, et nende kool läbi saab ja nad sügisel ära kolivad. Ma olen juba ette kurb. 

Praegu olen ma aga tohutus elevuses, sest juba homme sõidame Eestisse! Me pole seal alates aastavahetusest käinud, nii et peaaegu 7 kuud! On väga armas, et olete meie tulekuks mere-ja järvevee soojaks kütnud! Suur tänu! Siin elamise juures ongi üks kehvemaid asju see, et ei saa sõita 15 minutiga mere äärde, et korra ujumas käia või seal niisama jalutada. Eestis elades tegime seda tihti, nii suvel, kui talvel (talvel me muidugi ujuma ei läinud). Ma kardan, et Eestis olles on mul nii palju tegemist, et blogi lugusid ma seal ei kirjuta ja pealegi, on see blogi ju ikkagi Londoni, mitte Eesti blogi :) Nii, et siin kohtume kunagi septembri alguses, siis kui me jälle tagasi tuleme ja siis, kui meil saab siin juba aasta elatud. Aeg lendab linnutiivul! Hakkan nüüd kohvreid pakkima! 

 

Ilusat, rõõmsat ja naudinguterohket suve teile kõigile! 

Nii inglaslik

Eelmise nädala neljapäeval saabusid meile külla minu vanemad.  Me polnud neid jõuludest saadik näinud, nii et võite arvata, et kohtumisrõõm oli väga suur. Kuna nad on juba varem Londonis käinud, siis võisime kohustusliku programmi vahele jätta ja keskendusime rohkem meie kodukandi vaatamisväärsustele, kui välja arvata laupäevane käik Brightonisse ja Roberti lemmik Loodusmuuseum ja Axi lemmik Rahvusgalerii, mida nad mõlemad kindlasti tahtsid Sirtsule ja Tõnnile näidata. Agnes ja Robert ei kutsu oma vanavanemaid vanaemaks ja vanaisaks vaid Sirtsuks ja Tõnniks. Tänapäeva vanavanemad ongi nii noored ja nooruslikud, et imelik oleks neid vanaemaks ja vanaisaks kutsuda.

Reede oli meil vist kõige tihedamalt sisustatud päev, sest programmis oli õige mitu plaani. Alustuseks jalutasime niisama meie küla tänavatel ja põikasime sisse Õhupallipoodi, sest õhupallipoetädi, kuuldes, et mulle vanemad külla tulevad, tahtis neid kindlasti näha ja nendega tuttavaks saada. Kohtumine tekitas parajat elevust ja Robertit kiideti, kui nende üht parimat klienti :) Käisime ka kohalikus raamatupoes, kus kohe kõige esimesel riiulil seisis Sofi Oksaneni teos nimega „Puhastus“, mis oli väga toredaks ja armsaks üllatuseks. Sirts ja Tõnn olid meie kodukandist suures vaimustuses ja ütlesid, et nad poleks uskunudki, et siin nii ilus ja armas on. Et ikka kohe päris Inglismaa väikelinn! 

Väga kaua me jalutada ei jõudnud, sest me pidime Roberti ja Kallega minema Robi uude kooli tutvustavale tunnile. See oli jälle üks väga tore üritus ja minu vaimustus sellest koolist aina kasvas. Kohale oli kutsutud umbes pool klassi lastest koos vanematega. Klassi uksel tervitas neid õpetaja, lapsele pandi nimesilt rinda ja rohkem organiseeritud tegevust ei toimunudki. Laps sai rahulikult oma klassis ringi jalutada, raamatuid vaadata, mänguasjadega mängida või kui soovis, siis laua taga maalida või arvutil mänge mängida. Ka kooliõues võis aega veeta. Seal oli suur liivakast, jalgrattad, ilmatu suured klotsid ja hunnik autosid. Huvitav oli vaadata, kuidas tüdrukud asusid kohe mingi tegevuse kallale. Kes hakkas kohe maalima, kes siirdus nukumajja ja kes hakkas raamatuid vaatama. Poisid rippusid oma vanemate käe küljes ja tundsid ennast üsna kohmetuna. Nii huvitav ikka, kuidas poisid ja tüdrukud nii erinevad on. Robert oli ka alguses väikses segaduses, aga umbes 10 minutiga sulas üles ja oli nii hoos kõigi nende asjadega mängimises, et ei tahtnud tunni möödudes sealt äragi tulla. Nüüd ootab ta kooli minemist veel eriti suure innuga. Nii tore! Klassiruum väga suur polnud, nii et ma ei kujuta hästi ette, kuidas 30 last sinna ära mahuvad. Õppimine hakkab ikka läbi mängu käima, seda oli klassi vaadates kohe näha. Kõik paistis pigem nagu lasteaed. Õpetajal on seltsiks ka üks abiõpetaja, nii et kahepeale peavad nad siis selle kolmekümnese kambaga hakkama saama. Õpetajad käisid vahepeal lastega jutustamas, istusid niisama ja uurisid, mis kellegi lemmik mäng on ja tegid muidu sõbralikku juttu. Ikka selleks, et laps ennast sügisel kooli tulles kindlamalt tunneks. Roberti klassi tulevad ka ühed kaksikud tüdrukud tema lasteaiast, nii et tuttavad on ees olemas. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Mulle küll juba väga meeldib!  

Reede õhtul läksime aga kontsedile. Elame kohe kuningliku botaanikaaia Kew Gardensi lähedal ja just eelmise nädala lõpus toimus seal kontserdisari Kew Swing. See kestis neli päeva ja igal õhtul oli kavas erinev esineja. Kuna reede õhtul jalkamatši ei olnud, siis oli just sobiv aeg selle kontserdi külastamiseks. Eriti sobiv oli aga see, et just reede õhtul esines seal ansambel nimega The Bootleg Beatles. See on bänd, mis mängib The Beatles’te muusikat ja on ka välimuselt väga sarnane kunagiste bändimeestega. Kuna minu vanemad olid omal ajal suured The Beatles’te fännid (kes poleks olnud), siis oli see kontsert nagu rusikas silma auku. Tegemist oli piknikukontserdiga, mis tähendas, et istekohti ei olnud ja kõigil pealtvaatajatel oli lahkesti palutud oma piknikutekid ja piknikukorvid kaasa võtta. Meie võtsime teki ja meestele mõned õlled, meile Sirtsuga pudeli veini ja lastele paki mahla. Siis veel mõned küpsised ja puuviljad ja arvasime, et on hästi küll. Kõht oli veel õhtusöögist täis ka, nii tundus, et ei hakka kraamiga üle pingutama. Aga te ei kujuta ette, mis pilt meile peoplatsilt avanes! See oli midagi enneolematut ja absoluutselt vaatamisväärset! Tekk teki kõrval olid suured seltskonnad ennast sisse seadnud. Mõni seltskond istus matkatoolidel ümber piknikuteki, mis oli otsast otsani sööke ja jooke täis. Kohale oli tuldud suurte külmakonteineritega, et joogid ikka jahedad püsiks (sooja oli tol õhtul 27kraadi), kastidest kraamiti välja üha uusi ja uusi sööke ja sellel pidusöömingul ei paistnud otsa tulevatki. Otse meie ees istus 5-6, umbes 50-60-aastsest naisest koosnev seltskond. Kuna nad olid meile kõige lähemal, siis oli neid hea jälgida. Neil olid kaasas klaasist pokaalid veini jaoks ja selleks, et pokaal ümber ei läheks, surusid nad maasse spetsiaalse pulga, mille otsa said nad oma klaasi kinnitada. Esialgu sõid nad erinevaid snäkke, mida oli juba kordades rohkem, kui meie olime endile kaasa võtnud. Meie imestusel ei olnud aga piire, kui õhtu edenedes võtsid nad oma kottidest välja ilmatu suured salatikausid, grillivaagnad ja uued snäkid. Kahvlid ja noad ei olnud mingid plastmassinärakad vaid korralikud metallist relvad. Ma ei imestaks, kui need oleks hõbedast olnud. Tõepoolest! Uskumatu ettevalmistus ja meeletu kogus süüa ja juua! Rahvas istus nii tihedasti koos oma tekkidel, et selleks, et piknikualalt välja saada, pidid suurt vaeva nägema ja kõvasti tekkide vahel tiirutama, aga keegi ei olnud kuri ja keegi ei räusanud. Kuigi alkoholi joodi ära arvestatav kogus, siis mitte keegi ei olnud silmnähtavalt purjus või ei kakerdanud kellegi „toidulauale“. Õhkkond oli äärmiselt meeldiv ja tore ja lõbus. Meile meenus üks osa Mr Bean’i filmidest, kus Mr Bean läks piknikule, kus tal oli kaasas kohver söökide ja toidunõude jaoks ja linik ja matkatool ja kuidas ta sättis kogu seda oma kraami suure hoole ja armastusega linale ja siis nii tähtsalt oma matkatoolil istus jne. Teate vast seda osa? No ja tuleb välja, et see polegi nali! Inglased käivadki niimoodi piknikul! Võrratu kogemus! Soojendusbändiks mängis Beach Boys. See oli ka kunagi 60ndatel üks menubänd. Rahvas eriti nende lugudega kaasa ei läinud, sest kõik olid ametis oma toidulauaga ja ega need Beach Boys’i lood ka teab, mis ägedad pole. Siis aga alustas mängu The Beatles. No ja usu või ära usu, see oli tõesti nagu originaal! Nad mängisid jube hästi ja nägid välja ka nagu päris! Läksime ka lava ette tantsima ja no seal toimus ikka tõeline möll! Rahvas huilgas laule kaasa ja üks ca 70 aastane tädi möllas niimoodi, et vaata ja imesta! Üldse oli rahvas ekstaasis ja me mõtlesime, et eks need tädid, kes seal näppu viskasid, olid kunagi päris Beatles’ite kontsedil ka lava ees röökimas ja nutmas ja et see kontsert tõi neile kõik mäestused silme ette. Meie ei ole nendel ammustel kontserditel käinud, aga möirgasime ka laule kaasa ja tantsisime ja olime suures vaimustuses! Tohutu äge! Õhtu lõpus toimus veel eriti uhke ja võimas ilutulestik ja siis mindigi koju. See oli vägev elamus! Nii kontsert ise, kui kogu see piknik ja rahvas ja melu. Tõeliselt inglaslik üritus!

Laupäeval käisime Brightonis. Seal oli ilm üllatavalt jahe, nii 20-22 kraadi ringis, nii et rannas me ei päevitanud vaid tegime seal väikse pikniku „fish and chips’i“ näol ja pärast kolasime linnas ringi. Seekord jõudsime ka Brightonis asuvasse paleesse, kuhu me oma sügisesel retkel ei jõudnud. Palee on väga lahe! See on nii teistsugune tavapärastest Inglise lossidest, et suu jääb ammuli. Väljast on palee kujundatud India stiilis, aga sees on palju hiinapärast. Robert oli suures vaimustuses kõigist neist lohedest ja madudest, keda ta seal kohtas ja ütles, et see on tema loss. Kõik oli väga, väga stiilselt kujundatud ja oli kohe aru saada, et see on ehitatud „naudingute paleeks“. Palee ehitatigi ju selleks, et seal oleks mõnus pidutseda. Nii, et ma soovitan küll, et kes kunagi Brightonisse sattub, siis selles palees tuleks kindlasti ära käia.

Ülejäänud päevadel käisime Richmondis ja Richmondi pargis, kus nägime kõiki vaatamisväärsusi alates hirvedes ja papagoidest ja lõpetades kaunite roosiaedadega. Roberti juhtimisel jõudsime ka Loodusmuuseumisse, Agnese juhtimisel Rahvusgaleriisse ja Kalle eestvõttel ka kohalikku pubisse. 

Mõnus, et Sirts ja Tõnn said siin olla terve nädala, sest siis sai kõike rahuliku tempoga võtta ja ei pidanud kramplikult kiirustama, et kõike näha. Ega kõike ei jõua ju nädalaga ka, aga see polnudki eesmärk. Aeg läks lennates nagu see ikka hea seltskonna puhul on. Lahkumine õnneks kurb ei olnud, sest juba vähem, kui nädala pärast lendame me ise Eestisse! Ei jõua enam ära oodata!

 

Agnesel kestab aga ju ikka veel kool. Õppetöö kõrvalt on nad nüüd viimasel nädalal ekskurseerinud. Teisipäeval käisid nad vaatamas Sussexis asuvat kaljut nimega Seven Sisters, mis on võimas valge kalju, mis asub otse mere ääres ja kust on võrratud vaated. Tahaks isegi sinna minna. Agnes ütles, et väga huvitav nende ekskursioon polnud, et nad olid lihtsalt mööda teerada kaljuni jalutanud, kaasa võetud toidukraami ära söönud ja tagasi tulnud. Eile käisid nad ühepäevasel ekskursioonil Prantsusmaal, St Omeris. See oli ka minu arust üsna kummaline reis. Ma lugesin, et St Omer on väga vana linn, kus on võimas katedraal ja uhke ajalugu. Oletasin, et seda katedraali nad vaatama lähevadki, aga ei midagi sellist. Asi nägi välja nii, et kell 5.45 pidi Ax kooli juures olema. Sealt sõitsid nad Eurotunneli kaudu Prantsusmaale ja  siis St Omeri. Igale lapsele oli antud töövihik, mille nad pidid ära täitma. Sinna tuli märkida kõiksugu asju alates teekonnast, kuidas nad sinna läksid, lõpetades sellega, et neil tuli St Omeri linnas üles leida postkontor ja kirja panna selle lahtioleku ajad. Reisi eesmärk oli  prantsuse keele praktiseerimine. Seda nad said harjutada küll, sest nagu Agnes ütles, siis enamuse ajast, mis nad St Omeris veetsid, võisid nad shopata. Katedraali nad ei näinud, aga selle eest sai Ax endale teksad :) Natuke veider sõita nii kaugele, et poodi minna. Aga noh, ju siis peeti poemüüjaga prantsuse keeles suhtlemist katedraalist olulisemaks. Agnes oli igatahes üsna rahul, et ta sai rääkimisega hakkama küll.  Tagasi jõudsid nad õhtul kella 8 paiku, nii et suts ja valmis ja Prantsusmaal käidud!

 

Tuuliste tervitustega! 

 

 

Lapsepõlv tuleb meelde

Ilus ilm teeb meele rõõmsaks ja seda rõõmu on siin jagunud nüüd juba ligi 3 nädalat! Muruplatsid on on ära kõrbenud ja kastmata lilled norgu vajunud, sest kogu selle aja jooksul pole vihma õieti sadanudki, aga kurvaks ei tee see kedagi. Ma just ükspäev mõtlesin, et misasja nad õiendavad selle Inglise ilma kallal. Sügis oli lausa võrratult kaunis ja soe ja nüüd selline ilus ja päikseline suvi! Aga tuleb välja, et see on erand, mitte reegel. Üks mu ameeriklasest sõbranna, kes on siin kolm aastat elanud, ütles, et ta pole veel sellist suve siin näinud ja ajalehtedes räägitakse, et sellist juunit-juulit pole viimase 30 aasta jooksul olnud. Inglastele vist meeldib see 30-aasta võrdlus. Talvel öeldi, et nii lumist talve pole viimase 30 aasta jooksul nähtud ja kui ma nüüd oma Forsyte’de saagat lugesin, siis seal arutati ka, et nii kaunist sügist nagu see 1924 aasta oma, pole viimase 30 aasta jooksul nähtud :)

Et ilusat ilma ära kasutada, siis käisime laupäeval koos Siimu ja Riinaga Richmondi pargis ratastega sõitmas ja piknikku pidamas. Nagu tihti meie sõpradega juhtub, siis polnud ka nemad veel Richmondisse jõudnud. Richmond on meile lihtsalt liiga lähedal, et seda vaatama minna. Tundub aga nii, et londonlaste jaoks on see üks päikselise nädalavahetuse olulisemaid paiku, sest igal nädalavahetusel tungleb Richmondi tänavatel ja jõe äärsel promenaadil tuhandeid inimesi. See on vist juba vanast ajast nii, sest kui nüüd jälle minu viimase aja lektüürile, Forsyte’de saagale, tugineda, siis oli juba tol ajal väga peen ilusa ilmaga Richmondisse jalutama sõita. Meie otsustasime jalutamise asemel ratastel veereda. Richmondi silla juures on tore rattalaenutus, kust me Siimule ja Riinale rattad laenutasime ja teele asusime, seljakotid head ja paremat kraami täis. Tohutu mõnus oli sõita! Päike kõrvetas ja heinamaad lõhnasid täpselt nagu Eestis, niimoodi sooja ja veidi kõrbenud heina järele. Lapsepõlv tuli lausa meelde! Kalle on Richmondi pargi risti ja põiki läbi sõitnud ja sellepärast oli ta meile heaks teejuhiks. Pikniku pidasime ühe järvekese ääres. Mõnus oli seal puu all istuda, keha kinnitada, juttu ajada ja järve peal olevaid parte ja eemal kablutavaid hirvi vaadata. Üks koer tegi šõud, kui ujus järvele parte taga ajama. Pardid muidugi lollitasid vaest looma ja ujusid rahulikult, kuni koer üsna nende lähedale jõudis ja tõusid siis lendu. Koer muudkui ujus ja haukus ja tema peremees kaldal aina hüüdis, et koer välja tuleks. Koer muidugi ei tulnud. Lõpuks ei jäänud peremehel muud üle, kui ise koerale järgi minna ja ta veest välja tuua. Meelelahutus missugune! Sellega seoses tuli mul meelde, et minu vanaemal oli ka kunagi üks koer nimega Jack, kes oli puhasverd krants. Tema soontes voolas aga terjeri verd, nii et ta oli väga linnumaias. Alalõpmata oli temaga häda, kui ta maal naabrite kanu pihta pani. Meil oli ka väike suvila Elva jõe ääres ja ükskord, kui Jack meil seal kaasas oli, siis ta hakkas samamoodi, nagu nüüd see koer seal Richmondi pargis, parte taga ajama. Ujus mööda jõge aina edasi ja pardid muudkui lollitasid teda. Ühel hetkel oli koer kadunud ja mina läksin koos oma tädipojaga koera päästma. Mina olin umbes 5 või 6 ja tädipoeg siis nii 9-10 aastane. Sõitsime paadiga mööda jõge ja nägimegi, et Jack redutab kaldal. Tädipoeg ajas paadi kaldasse ja mina hakkasin kaldale hüppama, aga paat libises tagasi ja ma kukkusin vette. Ma mäletan, kuidas ma vette vajusin ja oma juukseid vees hõljumas nägin. Ujuda ma õieti ei osanud, aga hirmu veel õnneks ei jõudnud tekkida, sest tädipoeg tõmbas mu veest välja. Saime Jacki ka kaldalt kätte ja läksime tagasi suvilasse. Tädipoeg oli kohutavalt vihane ja ütles, et ta enam mitte kunagi naistega paadiga sõitma ei lähe! Ma ei teagi, kas ta nüüd oma naisega on paadiga sõitmas käinud või tekitasin ma talle eluaegse trauma. Loodetavasti mitte! Mul on igatahes väga hea meel, et ta mu elu päästis! Suur tänu talle veelkord! Kui nüüd meenutusterajalt tagasi Richmondi parki tulla, siis peale pikniku pidamist sõitsime veel ringi, kihutasime mägedest alla ja rühkisime teistest jälle üles. Imetlesime kauneid vaateid ja hirvede karjasid. Huvitav on see, et hirved on kõik koos ainult innaajal. Praegu ei paista isaseid emased loomad eriti huvitavat ja nad hoiavad omaette. Emased on siis omaette pundis ja noored isased veelkord eraldi seltskonnana kuskil kolmandas kohas. Hea, et asjad inimestel teismoodi sätitud on. Oleks kole kurb oma meest ainult paar korda aastas näha (või ma ei tea, kui tihti neil hirvedel see tuhin peale tuleb ;) Kui olime sõitmisest ära väsinud, siis tulime meie poole, et ära vaadata kaks jalkamatši ja tasa teha kogu hommikul kaotatud kalorite hulk :) Oli väga, väga tore päev!

Ma olen unustanud rääkida ühest huvitavast asjast. Käisime mõned nädalad tagasi külas Kalle ülemusel. Kuna seltskonnas oli ka lapsi, siis lõbustas Kalle sekretär neid sellega, et tegi nööriga ühe triki. Trikk oli vahva, aga selle saladustesse meid ei pühendatud ja see polegi tegelikult hetkel oluline ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kas te mäletate seda lapsepõlves mängitud nöörimängu nimega Kassikangas? See oli nii, et võtsid nöörist tehtud ringi kahe käe sõrmede vahele ja siis pusisid seda nööri kuidagi ühe ja teise sõrme ümber ja siis teine võttis selle sinult enda kätte ja siis sina jälle tagasi enda kätte jne, jne. Kuna peale trikki jäi nöörirõngas lauale vedelema, siis hakkas rootslannast peoperenaine katsetama, et kuidas see Kassikangas käis ja tuleb välja, et seda mängu mängiti nii Inglismaal, Rootsis, kui ka Eestis! Kas pole huvitav!? Kellelgi päris õieti meeles polnud, kuidas see täpselt käis, aga kõik mäletasid, et nad seda mängisid. Pusisime päris kaua selle kallal ja lõpuks hakkas juba välja tulema. Mõtlesin, et peaks Agnesele ka õpetama, kuidas see käib. Ikkagi ju nii maailmakuulus mäng! Meie mängisime seda tihti ajaviiteks rongis, kui maale sõitsime.

Naljakas, et mul täna muudkui lapsepõlve mälestused esile tungivad. Koduigatsus on vist peal! Noh, kaua pole enam oodata ka, juba 22.juuli õhtul jõuame Eestisse ja juba ülehomme jõuavad meile külla minu vanemad! Nii tore, nii tore, nii tore!!!

Maasikast magusamate tervitustega!

Jaanipäevast jalkani

Kaugemalt tundub kodumaa ja selle traditsioonid eriti armsad. Justkui selle väite kinnituseks oli meie selle aastane jaanilaupäev eriti rahvuslik ja tore. Inglismaal mingit sellelaadset püha pole ja sellest tulenevalt ei ole siin ka selleks puhuks antud vaba päeva, mis on väga alatu, sest ega pidu ju pidamata ei jää ja nii on järgmisel päeval üsna raske tööle ja kooli minna. Aga vaprate päralt on maailm, nii et me ei nurisenud! Täpselt jaanipäeva ajaks jõudis meile külla Axi parima sõbranna Laura pere. Esialgne plaan meid külastada oli neil tegelikult hoopis aprillis, aga siis nullis selle idee ära Islandi vulkaani poolt teele saadetud tuhapilv, mis lennata ei lubanud.  Peale Laura pere olid külas veel meie siinsed head sõbrad Siim ja Riina ja kuna Siimu õde oma perega oli ka neid just külastamas, siis olid nemad ka otse loomulikult meie peole kutsutud. Peolaud oli (arvestades, et asume Londonist) lausa muljetavaldav. Laual olid must leib ja kilu, põdrasuitsuvorst , kartulisalat, Viru Valge, A’le Coq’i ja Saku õlu ja lapsed jõid ehtsat Eesti kalja. Õhtu lõpetuseks sõime veel Riina valmistatud kirjut koera (viis keele alla) ja limpsisime juurde Vana Tallinnat! Laual lehvis Eesti lipp ja plaadilt mängisid Eesti laulud, eesotsas Kukerpillide Jaanipäeva looga. Enam rahvuslikumaks vist minna ei saa! Grillilihal kahjuks Eestiga mingit pistmist polnud, sest Tallegg oma toodangut siia veel ei ekspordi, aga ega maitse vast eriti ei erinenudki. Kahju ainult, et siin väga suurt valikut grillilihasid müügil pole. Eestis on ju nii, et ei poeletid kubisevad erinevas marinaadis lihadest, aga siin midagi sellist pole. Enamasti grillitakse siin vist vorstikesi ja hakklihapihve, sest neid on poodides küll igas esendis, kujus ja tegumoes. Nii, et mul ei jäänudki muud üle, kui ise liha marineerida, mis publiku kinnitusel õnneks hästi välja kukkus. Kuna lapsi oli päris palju (kokku 6), siis korraldasin neile mõned mängud. Elevust olin päris palju! Õhtu edenedes võttis Robi peojuhu ameti enda peale ja pani peale oma lasteaia laulude plaadi ja kutsus kõiki tantsima, mida me ka tegime. Tuli välja, et „Twinkle, twinkle!“ on päris mõnus lugu, mille saatel oma partneri vastu liibuda :) Lõket teha siin muidugi ei tohi, aga õnneks on meil olemas välikamin, kuhu tuli tehtud sai. Kuigi seltskond, kes kokku siin sai, oli väga erinev ja ükteisele alguses enamasti võõras, siis selgus, et kõik sobivad omavahel väga hästi ja õhtu kujunes äärmiselt toredaks ja lõbusaks! Kahjuks sõidavad metrood ainult keskööni, nii et väga hiliste hommikutundideni pidu ei kestnud, mis aga oligi võib olla hea, kui arvestada tõsiasja, et Kallel tuli hommikul tööle ja Axil kooli minna. 

Axi kooli läksin neljapäeval ka mina. Küll mitte hommikul vaid õhtul, sest siis toimus järjekordne ja ühtlasi ka selle aasta viimane arenguvestlus. Kuna Robertit kellegi hoolde jätta ei olnud ja kuna Laura oli tulnud Axile külla, siis läksime seekord vestlusele eriti suure seltskonnaga. Kiirustasime kooli poole ja meie ees ruttasid kaks mustanahalist naist. Nende samm oli üsna kiire, nii et ma olin veendunud, et nad lähevad ka kooli. Robert oli veel natuke hädas, et nad tal jalus olid ja et ta nendest oma tõukekaga mööda ei saanud kimada. Kõndisime siis kooli poole ja ajasime omavahel juttu, kui äkki üks nendest mustanahalistest prouadest selja taha vaatas ja sulaselges eesti keeles ütles: „Tere, kuidas läheb?“ Olime täiesti jahmunud ja ütlesime, et aitäh küsimast, et täitsa hästi ja uurisime muidugi, et kuidas nad eesti keelt oskavad. Tuli välja, et üks nendest naisterahvastest on Axi klassivenna ema ja nad on paar aastat, seoses töölähetusega, Eestis elanud. Teine naine ütles aga, et tema elab juba 12 aastat Eestis, täpsemini Raplas ja tema oskas juba väga hästi eesti keelt. On ikka naljakas maailm küll! Imesid sünnib igal sammul! Prouad ise olid väga vaimustatud ja ütlesid, et nad kohe mõtlesid, et üllatavad meid, kui meid eesti keeles kõnetavad ja et meie näod olid olnud igatahes vaatamist väärt :)

Kooli jõudsime niisiis väga lõbusas tujus. Seekord olid vestlused sätitud kolme-nelja suurde ruumi, kus siis õpetajad väikeste lauakeste juures õpilasi ja nende  vanemaid vastu võtsid. Kella-ajad olid enne kokku lepitud, nii et väga suurt ootamist ei olnud. Näppu anti ka hinneteleht, mis siin asendabki tunnistust ja see oli seekord eriti huvitav, sest lisaks hinnetele oli lehel ka üks lahter kommentaari kohta, kus siis öeldi, kuidas laps tundides hakkama saab ja teine lahter, kus oli soovitused, mida paremini teha, et veel tublimaks saada. Ma ei hakka siin üksipulgi lahkama, mida õpetajad Axi kohta rääkisid, ütlen lihtsalt, et ta on ikka supersuper tubli ja iga ema unistuste laps! Ausalt! Ma olen ta üle hiiglama uhke! Peaaegu kõigiks hinneteks oli 1 ja vaid paar 2-te lipsas sisse. Oh, nii naljakalt kõlab! Nagu te vist aru saate, siis 1 on siin kõige parem hinne ja 5-t ei taha keegi saada ;) Õpetajad kiitsid Axi pühendumust ja seda, et tal on alati kodused tööd korralikult tehtud ja et ta töötab tunnis alati hoolsalt kaasa ja et ta saab teiste lastega hästi läbi ja oskab meeskonnas töötada nii liidri, kui liikmena ja et neil on lausa au olla tema õpetaja! No kas saab veel paremini öelda! Ma olen tõesti vaimustuses! No eks ma tean ise ka, et Ax tubli on, aga kui ikka õpetajad sulle silma sisse vaatavad ja seda kinnitavad, siis on ikka uhke tunne küll. 

Reedel võttis Agnes Laura kooli kaasa, nii et Laura sai osaleda kõigis Agnese tundides. Maru äge kogemus, sest siin käivad asjad ikka üsna palju teistmoodi, kui Eestis. Oligi ehk hea, et tuhapilv Laural aprillis siia ei lasknud tulla, sest sel ajal oli Axil koolivaheaeg ja kooli minemise lõbu oleks ära jäänud. Agnes pidi selleks, et Laura kooli saaks minna, päris kõvasti lobitööd tegema ja direktorilt nõusoleku saama, nii et Ax tegeles selle teemaga lausa kaks päeva. Laurale jäi koolist väga hea mulje. Ta ütles, et õpetajad on kuidagi palju lahedamad ja osavõtlikumad ja et lapsed olid ka toredad olnud. Kõik olid Laurast suures vaimustuses olnud ja imestanud selle üle, kuidas eesti keel kõlab. Nad polegi ju varem eesti keelt kuulnud, sest ega Agnes üksi ju eesti keeles ei räägi. Axil oli ka hea meel, et sai sõbrannale nii toreda päeva korraldada. 

Laupäeva hommikul käisime Robi uues koolis korraldatud laadal. See oli päris lõbus üritus ja ma arvan, et tasuks ka Eesti koolides tegemist. Ma tean, et Laagri koolis oli juba sellel aastal sarnane üritus olnud, mis on igati vahva! Sissepääs laadale maksis igale täiskasvanule 1 nael. Laadaplatsile (ehk siis kooli õue) jõudes hakkasid esimese asjana silma väiksed loomad, kes olid toodud lastele uudistamiseks. Esindatud olid väiksed kitsed, poni, jänesed ja pardipojad. Kes loomi lähemalt tahtis vaadata ja sööta, see pidi maksma 50penni. Sellisel üritusel on see hea külg, et üldse pole kahju raha kulutuada, sest kogu tulu läheb ju kooli heaks, nii et omamoodi tegeled ju annetamisega. Edasi oli väljakule sätitud jalgpallivärav, kust ei puudunud ka väravavaht. Jällegi väikse tasu eest, said soovijad proovida, kas saavad palli väravasse lüüa ja ilmselt järgnes heale sooritusele ka auhind. Meie ei näinud, et keegi oleks palli sisse saanud. Väravavaht oli päris osav. Kooli sisehoov aga lausa kihas tegevustest! Sinna olid välja pandud toidumüümise letid, joogiletid (müüdi ka õlut ja veini) ja seal korraldati ka hulgaliselt erinevaid mänge ja õnneloose. Üks õnneloos nägi välja selline, et maksnud 50 penni, said loa liivakastis kaevata. Robert kaevas kohe mõnuga ja leidis liiva sees suure pudelikorgi. Tuli välja, et see on üks peaauhindadest. Kork tuli anda korraldaja kätte ja siis sai endale auhinna valida. Robert valis lego! Nii nutikas mõte niimoodi õnneloosi korraldada! Teine lahe mäng oli selline, et välja oli pandud neli suurt fotot mingist jalgpalli situatsioonist, aga pall oli pildilt ära kustutatud. Jällegi 50 penni eest said krõpsuga jalgpalli asetada pildil sinna, kus sa arvasid, et pall võis olla. Õige vastuse korral oli võimalik võita palle või täispuhutavaid haamreid. Meie (või õigemini mina) õigesti ei arvanud, nii et pidime leppima lohutusauhinnaga, mis oli kas väike kommipakk või võtmehoidja. Jällegi nii vahva! Siis oli seal veel õnneratas, mida keerutades võis võita õige magusaid auhindu ja mingi paadi õngitsemise üritus, veel erinevaid sorti õnneloose jms. Siis müüdi seal veel valgeid pluuse, kuhu peale sa said ise midagi maalida, võisid lõbutseda rodeo härjal (mitte muidugi päris) ja neid tegevusi oli seal ikka veel ja veel. Kohal olid ka näomaalijad ja Robi lasigi endale näkku  maalida ägeda motiivi, kus otsa ees oli välgu sähvatus ja põskedel punased kujundid. See valik avaldas teistele poistele suurt muljet, nii et kõik järjekorras seisnud poisikesed tahtsid endale samasugust nägu saada. Robi on ikka trendilooja! Lõbutsesime laadal päris kõvasti ja jätsime koolile päris palju raha ja tundsime, et oleme hea asjaga hakkama saanud :)

Pühapäeval oli ilm nii palav (sooja oli üle 30 kraadi), et ega me midagi väga teha ei viitsinudki. Lesisime niisama aias ja tundsime elust mõnu. Päeval vaatasime muidugi õnnetut Inglismaa-Saksamaa jalgpalli kohtumist. Nii kahju oli! See värav, mida ei loetud, ajas ikka hullult närvi, aga no mis sa teed! Saksamaa oli ikka Inglismaast kõvasti parem, nuta või naera. Kui kuumus õhtul juba vaibuma hakkas, siis läksime ratastega sõitma ja no nii palju kurbe ja purjus nägusid, kui pühapäeva õhtul, pole ma veel mitte kunagi varem näinud. Uudistes näidati kuidas keegi oli oma Inglismaa lipule peale kritseldanud, et „Lipp müüa!“ ja kui me eile Robertiga lasteaiast tulles „Õhupallipoest“ läbi läksime, siis ütles meie sõber õhupallipoetädi ka, et ta kiskus kohe hommikul kõik lipud ja pallid ja muud jalgpalliga seonduvad meened kõik aknalt ära. Oh õnnetust küll! Täielik rahvuslik tragöödia! 

Meil tasub aga pöialt hoida, sest meie Kaia on Wimbledonis lausa ajalugu tegemas! Pöidlad pihku! 

 

Tohutute tervitustega!

 

Tagasi põnevas argipäevas

Peale Hispaanias käiku oli päris raske tavalisse elurütmi sisse elada. Üsna kummaline, kui mõelda, et olime ära ainult 5 päeva, aga ju siis olid need 5 päeva nii teismoodi ja rutiinist väljas, et lõi kohe harjumuspärase rütmi sassi. Agnes õnneks popitegemisega koolis vahele ei jäänud, aga omamoodi karistada saime me küll. Vanemate patud pidid ikka laste kaelas nuheldama ja nii vaevleski vaene Ax esmaspäeva õhtul kõhuvalus ja öösel lausa oksendas, nii et hommikune kooli minek oli kahtluse all. Päris jama lugu, kui arvestada, et ta niigi oli juba neli päeva „haige“ olnud. Ax, väike vapper hing, võttis ennast siiski kokku ja läks kooli, kust ta aga paari tunni pärast koju tagasi saadeti. No ei olnud veel terveks saanud. Kolmapäevaks oli haigus õnneks üle läinud. Ühest küljest väga jama, et Axile kõhuhäda kallale tuli, aga teisest küljest ei tekkinud koolil niimoodi kahtlustki, et Axi puudumine põhjendatud oli. Lubasime endile aga siiski, et rohkem sellist salaja koolist ära käimist ei korralda. Liiga palju pinget ja liiga palju vassimist. Aus olla on hea :)

Neljapäeva õhtul toimus Roberti uues koolis vanematele korraldatud kooli tutvustav üritus. Rahvast oli päris palju, mis pole ka ime, sest sügisest avatakse seal lausa kolm esimest klassi või nende mõistes ettevalmistusklassi ja igas klassis hakkab käima 30 last! Metsikult palju ikka! Klassi peale on kaks õpetajat, nii et ükski laps vast tähelepanuta ei jää. Robert hakkab käima Kiili klassis, mis inglise keeles kõlab eriti ahvatlevalt ja Robile sobivalt: Dragonfly. Ülejäänud kaks klassi kannavad nimesid Liblikas ja Päevakoer. Siin on üldse kombeks, et klassidel on nimed, mitte tähed. Agnes käib näiteks 7.Paju klassis (i.k Willow). Nii on palju lõbusam! Tutvustava õhtu alguses pakuti vanematele lahkesti kas veini, vett või mahla ja anti näppu ports pabereid, millest osad olid erinevad ankeedid, mis tuleb ära täita ja osad olid erinevad näpunäited lastele ja vanematele. Oli ka kahes eksemplaris vanne, kus olid kirjas kooli, lapsevanema ja õpilase kohustused ja millele tuli allkiri anda ja seejärel kooli jätta. Kui kõik olid endale istekohad leidnud, siis esineseid järgemööda erinevad asjapulgad ja rääkisid kooliga seonduvatest teemadest. Direktor rõhutas, kui oluline on esimesetes klassides lapses kooli vastu huvi tekitamine ja et see on üldse kõige alus ja palus lapsevanematel mitte paanikasse sattuda, kui laps koolist tulles teatab, et täna me ainult mängisime ja ei õppinud küll midagi. Kogu õppetöö pidi ikka läbi mängu käima ja põhiline on ikka see, et laps oleks koolis õnnelik! Siis olid veel mõned naljakad soovitused nagu näiteks, et õpetage oma lastele ikka, kuidas ise kempsus käia, kuidas käsi pesta, kuidas koorega õuna süüa, kuidas banaani koorida jne. Päris naljakas! Robert läheb kooli 9.septembril ja alguses pidid nad käima koolis ainult kümne kaupa, et lapsed suurest kambast kohe ära ei ehmuks. Terve sügisese semestri, mis kestab kuni jõuludeni, on Robil tunnid ainult kella 09.00st kuni 12.00ni ja alates jaanuarist siis juba kella 15.00ni. Öeldi, et esimestel nädalatel võivad vanemad lapsega kasvõi koos koolis olla, et laps harjuks ja kui lapsevanem tunneb, et nüüd on õige aeg, et siis juba jätab lapse üksi kooli. Minu meelest väga armas lähenemine. Kohe kooliga samal hoovil töötab ka lasteaed, nii et vanematel, kes tööl käivad, on võimalus oma laps peale kooli edasi lasteaeda jätta. Käisime ka juba seda varianti uurimas ja paaril päeval nädalas hakkab Robert seda võimalust kasutama. Lasteaed tundus täitsa tore, Robile hakkas seal juba nii mõnigi põnev mänguasjakastist paistev elukas silma ;) 9.juulil lähme uuesti Robi kooli, sest siis toimub tund aega kestev kooli ja klassiga tutvumine. Robi saab oma tulevases klassis ringi vaadata ja uurida, mida põnevat seal on ja samuti saab ta tuttavaks oma õpetajatega. Meie Kallega oleme ka kaasas, et Robil tekkiks mõnusam tunne. Meil õnnestus juba Roberti õpetajat näha ka. Tundus olevat päris meeldiva olemisega, vanuse poolest nii 30-40 vahel. Ma usun, et Robile hakkab seal koolis meeldima. Hetkel tundub küll, et kool teeb kõik endast oleneva, et lapsed end seal hästi tunneks.

Laupäeva lõunaks oli Robert kutsutud oma lasteaiasõbra Bernhardi sünnipäevale. Bernhard elab siin samas meie lähedal ja ta sai 4-aastaseks. Käisime reedel kingitust ostmas ja Robi valis kogemata nii toreda asja, et ei raatsinud seda kuidagi ära kinkida. Tegemist oli hõbedaselt särava, üsna suure ja kummise draakoniga. Täielik unelmate kingitus! Robi võttis draakoni ööseks lausa kaissu ja oli natuke kurb, et ma ei lubanud sellelt silte küljest ära lõigata. Pidu peeti Bernhardi kodus. Sünnipäevale oli saabunud kolm tüdrukut ja kolm poissi (koos sünnipäevalapsega) ja kõik nad olid Robi lasteaiast, mis oli väga tore, sest nii olid nad kõik omavahel tuttavad. Eriti tore oli aga see, et kohale oli kutsutud ka kaks kasvatajat Roberti lasteaiast, kelle ülesandeks oli siis lapsi lõbustada. Kõigepealt hakatigi laulude ja mängudega pihta ja kui esimene laul tuli veidi hädiselt ja kohmetult, siis juba teise laulu lõpuks olid lapsed hoos. Edasi läkski pidu päris suure tempoga, korraldati erinevaid mängusid, laule, tantse ja jutulugemisi. Samal ajal, kui lapsed lõbutsesid, jõid emad köögis kohvi ja ajasid juttu. Kui trall oli juba üle tunni aja kestnud, siis paluti lapsed lauda. Söögiks pakuti pitsat, arbuusi ja viinamarju. Siis söödi kooki ja siis võtsid kasvatajad lapsed jälle enda hoole alla, et neile järjekordseid mänge korraldada. Minu meelest oleks selle osa nüüd võinud ära jätta. Tegelikult oleksid lapsed tahtnud niisama Bernhardi asjadega mängida ja ootasid kannatamatult, millal kingitused avatakse, aga midagi sellist lastel teha ei lastud. Üks mäng ajas teist taga. Robil sai sellest lõpuks siiber ja ta ütles otsustavalt, et tema läheb igatahes Bernhardi mänguasjadega mängima. Kui peo algusest oli möödunud ca 2,5 tundi, hakati ära minema. Kingitusi polnud ikka veel avatud! Küsisin Robi käest, et kas meie ka äkki ära lähme, aga Robi arvas, et tema enne ei lähe, kui Bernhard on tema kingituse lahti teinud. Ütlesin siis B emale, et me ei saa enne ära minna, kui Robi on näinud, kuidas tema kingitus avatakse. Siis lõpuks toodi kingid lagedale, aga selleks ajaks oligi ainult Robi veel sünnipäevale jäänud. Kingituste avamine on ju nii lõbus tegevus ja ma ei saa aru, miks nii tihti seda ei tehta. See ei ole üldse esimene kord, kus lapse sünnipäeval kingitused avamata jäetakse. Veider! Kui Robi kingitus ka avatud sai ja Robi oli natuke aega saanud enda kingitud draakoniga mängida, siis tulime ka meie ära. Robi ütles, et pidu oli päris tore, ainult et mängida oleks rohkem tahtnud.

Ja nüüd tuleb eelmise nädala kõige, kõige ägedam lugu! Neljapäeval, kui ma jälle oma iganädalasel FOCUSE vabatahtlikutööl olin, siis kutsus tegevdirektor mind enda juurde ja uskuge või mitte – pakkus mulle tööd!!! Küsis, kas ma tahaksin alates septembrist nende juures ametlikult tööle hakata! Töö oleks umbes sama, mis ma praegu vabatahtlikunagi teen, aga siis makstaks mulle selle eest palka ka! Juhuuu! Nii ägeee! Eriti kift on see, et tööaeg on ainult 12h nädalas, mis on kas kaks kuuetunnist tööpäeva või kolm lühemat. Super! Jõulude ajal on kaks nädalat asutus kinni ja peale selle on veel 8 nädalat puhkust võimalik võtta! Täiesti unistuste amet minusugusele, kes tööd rohkem lõbu pärast tahab teha. Töötasu on muidugi minimaalne, nii et kui ma transpordikulu ja väikse lõuna sellest maha arvestan, siis väike tulu vast tuleb, aga mis siis! Ametinimetus on eriti peen – Research Manager, nii et see paneb mu CV tulevikus lausa särama! Olen üliõnnelik! Seltskond on seal ka superlahe, mis minu puhul ongi töö juures vaat, et kõige olulisem. Mul on tunne, et olen või sees!

Suhkrust magusamate tervitustega!

Hurmav Hispaania!

* Kalle ja Robert Nerjas* Vaade meie rõdult

* Üks Frigiliana peatänavatest* Meie taga paistab Frigiliana* Võrratu vaatega staadion Frigiliana südames

* Tükike Malaga KatedraalistVaade Benalmadena mäe otsast


* Alhambra Palee
*"Pitsid" Alhambra Palees
* Uhke ratsanik Friligiana pidustustelt


* Peomeeleolu

Suur tänu kõigile, kes mulle eilse sünnipäeva puhul õnne soovisid! Te tegite mu päeva tõeliseks pidupäevaks! Ma pole enam ammu nii palju, nii toredaid õnnesoove saanud! Suur, suur aitäh teile kõigile! 

Et aga kõigest järgemööda rääkida, siis jätan sünnipäeva hetkeks kõrvale ja siirdun hoopis Hispaaniasse, sest just sealt me eile hommikul saabusime. Tegime natuke pätti ja Axile mõned popipäevad (ärge kellelegi öelge) ja käisime lühikesel Hispaania-turneel. Kuna Kalle töö ja Axi kool pikka äraolekut ei võimaldanud, siis olime kohapeal vaid neli päeva, aga sellest piisas, et aru saada, et Hispaania on üks äraütlemata lahe paik ja et me tahame sinna kindlasti veel tagasi minna. 

Kalle oli Hispaanias juba ennegi mitu korda käinud ja see on üks tema lemmik maadest, nii et ma põlesin uudishimust, et mis seal siis ometi nii toredat olla võib.

Kohale jõudsime kolmapäeval üsna hilja ja esimeseks ehmatuseks (õnneks ka viimaseks) oli meid vastu võttev tohutu vihmasadu. Vihm oli küll soe, aga no ikkagi – vihm Hispaanias! Mitte just see, mida sa oleksid oodanud. Samas, öösel on ju päris mõnus magada, kui vihma ladistab ja õhk on vihmast värske, nii et me väga löödud ei olnudki ja otsustasime, et kui vaja, siis teeme oma plaane vastavalt ilmale ümber. Elamiseks olime üürinud korteri väikses linnakeses nimega Frigiliana, mis asub Malagast ca 45 minutilise autosõidu kaugusel. Linnake polnud päris mere ääres vaid veidi mägedes. Piltide ja kirjelduse järgi pidi tegemist olema armsa valgete majadega linnaga, aga ega me kohale jõudes sellest aru ei saanud. Vihma kallas, kui oavarrest, nii et vaatasime, et ruttu tuppa saime. Erinevalt tavalisest olukorrast, kus pildid on ilusamad, kui tegelikkus, oli seekord korter oluliselt ilusam ja hubasem, kui see piltidelt paistis, nii et olime väga õnnelikud. Eriti õnnelikud olime aga hommikul, kui meid tervitas päikesepaiste, sinine taevas ja meie rõdult paistvad mäed ning meri! Me olime paradiisis! Ajasime lapsed üles ja läksime linnaga tutvuma. See oli tõesti piltilus linnake! Valged majad, kitsad tänavad, kohvikud ja restoranid siin-seal, ümber linna kõrguvad mäed. Turiste väga palju polnud, aga praegu pole ju veel hooaeg ka. Meri on ju veel jahe. Keset linnaväljakut oli püsti pandud suur lõbustuspark ja hulgaliselt müügiputkasi, mis linnale küll välimuses midagi juurde ei andnud (pigem vastupidi), aga tõotas siiski lõbusaid õhtuid. Täpselt meie seal oleku ajal toimusid nimelt Frigilianas pidustused, mis olid pühendatud linna pühakule, nii et olime kogemata oma külaskäigu sättinud väga heale ajale. Kohvikus hommikusöök söödud, siirdusime ümbruskonnaga tutvuma. Esimeseks päevaks suuri plaane polnud, plaan oli minna randa. 5 minutit autosõitu ja olimegi kuurordlinnas nimega Nerja, kus asuvad rannad, suuremad hotellid, kohvikud, baarid ja restoranid ja kõik muu päikese-turistile vajalik. Päike küll paistis, aga tuul oli natuke jahe, nii et päevitamine nõudis teatavat vaprust. Robert igatahes särki seljast ei võtnud ja Agnes puges aeg-ajalt sooja saamiseks vannilina alla peitu. Muidu oli aga mõnus! Robi vette ei tükkinud (eriti mugav!) ja mängis lamamistoolide varjus liivaga, meie Axiga lugesime raamatuid ja Kalle, kes väga suur päevitamise fänn pole, käis ja tutvus Nerja linnaga. Täielik idüll!  Pärast promeneerisime mööda rannaäärt, imeltesime sinist merd ja kõrgeid palme, nautisime einet ja muidugi ka sangriat. Õhtu veetsime Frigilianas, kus toimus tõeline möll, nii et vaene Robert pidi aeg-ajalt kõrvu kinni hoidma lõbustuspargist tuleva kakofoonia tõttu. Paistis, et erinevate lõbustuspargi atraktsioonidel käis võistlus, kes kõige kõvemini oma muusikat suudab esitada ja see tekitas kokkuvõttes päris hirmsa heli. Robert on vist ikka väga musikaalne, igatahes keeldus ta lõbustuspargile lähemale, kui 100m, minemast. Aeg-ajalt kostsid tohutud kärgatused, mis tänu linna ümbritsevatele mägedele veel eriti suure kõmaka tegid. Ei saanudki aru, mis nende kärgatuste eesmärk oli või kes neid tegi. Võib olla anti niimoodi ümbruskonnale teada, et pidu on käimas. Kahjuks olid kõige lahedamad söögikohad linnakese kohal oma uksed pidustuste ajaks sulgenud. Ei teagi, kas põhjuseks oli see, et arvati, et rahvas ei viitsi treppidest nagunii nii kõrgele sööma ronida, kui all toimub selline möll või siis olid restoranide pidajad otsustanud ka ise pidustustest täiel rinnal osa võtta ja olid seetõttu oma uksed sulgenud. Kohalikku rahvast oli keskväljakul ringi liikumas igatahes tõesti palju.

Reede ja laupäev olid meil planeeritud suuremat sorti ekskurseerimiseks, et siis pühapäeval jälle asja rahulikumalt võtta ja muljeid seedida. Reedese päeva esimeseks sihtpunktiks olid Nerja koopad. Need avastati alles 1959 aastal või õigem oleks vist öelda, et taasavastati, sest neis koobastes on ammustel aegadel elanud mitmed ja mitmed sugupõlved inimesi. Arvatakse et nad elasid seal 25 000 – 4000 aastat tagasi. Koopad on tohutu suured, millest publikule on avatud vaid 1/3. Seal pidid olema isegi koopajooniseid, aga neid veel rahvale ei demonstreerita. Kokkuvõttes võiks öelda, et koopad olid väga vägevad, suured ja võimsad ja natuke ehk kommertslikud. Kõik oli väga mugavaks tehtud, trepid siin, teekesed seal, kõik oli kena ja korralik ja selles mõttes euro. Ei olnud vaja pabistada libastumise pärast või sellepärast, et keegi teelt eksib, sest see polnud lihtsalt võimalik – kõik oli nö puust ja punaseks tehtud. Mugav, kui seltskonnas on väikseid lapsi! Koobastes oli ka lava ja tribüün pealtvaatajatele, kus juulis ja augustis toimuvad kontserdid. Need võivad päris ägedad olla, koopa tohutut suurust arvestades peaks seal väga hea kõla olema. Järgmine sihtpunkt, mis meil plaanis oli, oli delfiinišõu Benalmadena loomaaias. Et see pidi algama alles kell 17 ja meil oli veel hulgaliselt aega, siis põikasime läbi ka Malagast, mis on selle kandi üks suuremaid ja tähtsamaid linnu. Peale selle, et Malagas on suured ostlemise tänavad, uhked rannad ja hotellid ja võimas katedraal, on seal veel ka kunsnik Pablo Picasso muuseum, kes oli selles linnas sündinud. Muuseumisse me muidugi ei jõudnud, sest selleks oli meil liiga vähe aega ja me leidsime, et selle asemel on palju mõnusam niisama tänavatel ringi hulkuda ja kohvikus istudes natuke keha kinnitada.  Tegime ka väikse tiiru katedraalis. See oli ikka väga võimas ja suursugune. Robile kirikud ja katedraalid millepärast väga meeldivad. Ma olen juba mitu korda tähele pannud, et alguses ta jalutab seal niisama ringi ja siis ütleb, et lähme istume nüüd sinna pingile ja siis me istumegi ja Robi istub väga vaikselt ja mõtlikult ja ei räägi eriti midagi ja kui, siis ainult sosistab. Ma olen vahel küsinud, et mida ta mõtleb, mille peale ta tavaliselt ohkab ja ütleb, et ta mõtleb, kuidas maja ehitada :)

Benalmadena loomaaeda jõudsime parajasti selliseks ajaks, et jõudsime lisaks delfiinišoule käia ära ka troopiliste lindude etendusel. See oli päris vahva šõu, kus enamasti papagoid tegid erinevaid trikke. On ikka andekad linnud küll! Kõige naljakam esineja oli aga üks üsna paks pruun kana, keda me küll troopiliseks linnuks ei oleks osanud pidada, kes aga oma etteastega – puud mööda üles siblimise ja katusel jooksmisega – hästi hakkama sai. Ühe etteaste tarbeks kutsuti isegi Ax lavale, kellel tuli käsi välja sirutades seista, et papagoi ta käele saaks maanduda. Delfiinide šõu oli tore nagu alati, sest delfiinid lihtsalt on nii armsad ja andekad loomad. Kift oli see, et basseini külg oli ka läbipaistvast materjalist tehtud, nii et pealtvaatajad ei näinud delfiine mitte ainult siis, kui nad pead veest välja pistsid vaid ka siis, kui nad vee all ujusid. Loomaaeda sõites märkasime, et üle linna sõidavad pisikesed tõstukid, mis viivad inimesi mäe otsa ja meil tekkis kohe tahtmine see lõbustus ära proovida. Mõeldud, tehtud! Tõusime tõstukiga 800m kõrgusele, kust avanes hingematvalt kaunis vaade. Jõudsime kohale täpselt selleks ajaks, kui algas kotkaste šõu. Kuna olime sellel päeval juba kahel loomade/lindude etendusel viibinud, siis tundsime, et see on juba natuke liig. Tore oli vaadata küll, kuidas suured kotkad õhust kanapoegi või muid lihakäntsakaid püüdsid, aga lõpuni me seda etendust vaadata ei viitsinud ja ronisime hoopis veel kõrgemale mäe otsa, kust oli VEEL parem vaade kaugemal asetsevatele mägedele, merele ja all laiuvale linnale. Lihtsalt võrratu! Emotsioonid väsitavad, nii et olime õhtuks omadega päris läbi. Otsustasime, et kesklinnas toimuvatele pidustustele me sellel õhtul ei lähe, käisime lihtsalt söömas ja ostsime korterisse kaasa pudeli veini, et seda juues oleks mõnusam päeva meenutada.

Kui juba kord Andaluusias oled, siis oleks patt mitte vaatama minna selle kandi kõige uhkemat ja võimsamat asja nimega Alhambra Palee. Ma ei hakka siin selle palee ajalugu ümber jutustama, ütlen vaid lühidalt, et see on ehitatud 14. sajandil Hispaaniat valitsenud islamiusulise Nasrid’i dünastia poolt. Seda hoonet peetakse kaheksandaks maailma imeks. Palee asub Granada linna kohal kõrguval mäel ja sõit sinna oli väga ilus. Ümberringi olid mäed, orgudes voolasid jõed, päike paistis, nii et kõik kokku oli imeilus. Kalle niipalju sõitu ei nautinud, sest tema pidi kahjuks roolis olema, aga meie lastega oli me küll vaimustuses. Palee juures oli päris palju turiste nagu ikka selliste maailmakuulsate vaatamisväärsuste juures tavaks on. Enamus turiste tundus aga siiski olevat kohalikud, s.t hispaanlased, kes ilmselt enne, kui muu maailm juulis ja augustis kohale sõidab, käivad aegsasti oma maa võimsamaid asju vaatamas. Ma ei tea, kas me oleme Inglismaa losside ja aedadega nii ära hellitatud või milles see asi oli, aga mingit väga suurt vaimustust palee meis ei tekitanud. Oli küll lahe, kuidas seinad, laed ja aknaluugid olid kõik pisikesi islami usule vastavaid nikerdusi täis tipitud, nii et jäi mulje nagu oleks tegemist pitsist seintega, aga kui me olime juba kaks sellist ruumi ära vaadanud ja neile järgnes veel mitu ja mitu üsna sarnast tuba, siis muutus see asi kuidagi üksluiseks. Ilusad vaated olid jälle palee kõrval asuvast kindlusest ja aiad, mis paleed ümbritsesid, olid ka kaunid, aga väga suurt vau-efekti ükski asi meis ei tekitanud. Lihtsalt oli ilus vaadata ja punkt kirjas, et „nähtud“.

Pühapäeva hommikul, kui me olime taas randa siirdumas, sõitis meie väravast mööda mitu hobust, millel ratsutasid kostümeeritud mehed, kelle taga istusid flamenco-riietes naised. Jätsime hetkeks rannaplaani sinnapaika ja läksime ka linnaväljakule vaatama, et mis toimub. Linna keskus kihas inimestest ja hobustest. Ma pole nii palju hobuseid ühes koos näinudki, kui võib olla mõni hobuste koppel välja arvata. Ratsanikud olid enamuses mehed, kes kandsid traditsioonilisi riideid ja uhketes kirevavärvilistes flamencokleitides naised. Tohutu ilus oli neid vaadata! Sättisime siis ka endid publiku hulka seisma ja ootasime, et mis edasi saab. Ratsanikke ja tütarlapsi kleitides tuli aina juurde, aga midagi muud nagu ei toimunudki. Kuulsime kohalikelt, et algama pidi paraad. Vihma hakkas tibutama ja meie seisime ja ootasime. Vihm jäi järgi ja meie ikka ootasime. Mitte midagi ei toimunud, peale selle, et ratasnikud aina uued õlled käsile võtsid ja omavahel ning flamenco-tüdrukutega lõbusalt vestlesid. Robil hakkas juba lõpuks hirmus igav, mis väljendus pidevas vingumises ja kui me olime juba tund aega lihtsalt jorutanud, siis loobusime ootamast ja läksime randa.  Päike oli paistma hakanud ja ilm oli nii soojaks läinud, et isegi vesi tundus natuke soojem olevat. Agnes käis isegi ujumas (täitsa hull!), meie Kalle ja Robertiga piirdusime ainult veepiiril jooksmise ja mängimisega. Täiuslik rannapäev puhkuse lõpuks! Kui me õhtul Frigilianasse tagasi jõudsime, siis kubises linn ikka veel ratsanikest ja flamenco-tüdrukutest. Ei teaga, kas nad paraadi üldse pidasid või unustasid nad selle suures jutu- ja peohoos ära. Kärgatused linnaväljakult kostsid igatahes veel hiliste õhtutundideni ja öösel, läbi une, oli kuulda hobuste kabjaplaginaid, kui nad oma väsinud peremehed koju viisid.

 

Esmaspäeva hommikul tuli meil väga vara startida, et mitte oma lennukist maha jääda, kuid vaatamata väga varajasele kellaajale korraldas Kalle mulle ikkagi sünnipäevahommiku – kohvi oli valmis, võileivad laual ja ei puudunud ka maailma parim kingitus - minu ühe lemmik laulja Katie Melua uus plaat ja nädalalõpp kahele suvises Pärnus! Mis sa hing veel oskad tahta! Mul on maailma parim mees!!!

Lennujaama sõites küsis Robi, et noh emme, mis sulle siis Hispaanias kõige rohkem meeldis? Jäin täitsa mõttesse, et mis see siis oli. Kõige rohkem ilmselt need võrratud mäed ja meri ja palmid ja valgete majade ja kitsaste tänavatega linnakesed. Lõbusad inimesed, head söögid/joogid ja tunne, et aega on maa ja ilm! Kõik vaatamisväärsused muidugi veel sinna otsa, aga kui seal poleks ka ühtegi loomaaeda, koobast või paleed, siis ikkagi oleks see üks võrratu paik, kus olla. Tükike südamest jäi sinna!

 

Kallid, musid, pikad paid!

Emotsioonidest tulvil

Neljapäeva hilisõhtul saabusid meile külla minu kolm sõbrannat. Olin neid juba ammu külla oodanud, nii et kohtumisrõõm oli väga suur! Kuna tagasilend oli planeeritud juba pühapäevaks ja et neist keegi enne Londonis käinud ei olnud, siis tuli programm läbida eriti intensiivselt ja seda me ka tegime.

Oleks ju suisa patt käia Londonis ja mitte siin šopata. Et seda pattu oma hingele mitte võtta, siis reedene päev kuluski põhiliselt poodides lõbutsemisele. Pärast külastasime kodukandi pubi ja nii see päev õhtusse veeres.

Laupäevast võtsime aga viimast! Hommikul startisime kesklinna, et näha ja pildistada kohustluslikke elemente nagu Buckinghami palee, Big Ben ja teha üks tiir London Eye’ga. Buckinghami palee juurde jõudes oli see politseinikest ümber piiratud, väljaku keskele sätiti poodiumi ja rahvas ootas kannatlikult, trotsides ohtu päikesepiste saada. Politseiniku käest kuulsime, et käimas on Kuninganna sünnipäeva pidustuste peaproov. Kuningannal on sünnipäev tegelikult 21.aprillil, aga seda tähistatakse hoopis juunis suure paraadiga. Sellel aastal toimub paraad 12.juunil. Seisime ka natuke aega rahvamassis ja vaatasime, kuidas poodiumilt hoolikalt tolmu pühitakse. Korraks marssisid üle väljaku auvahtkonna punaste kuubede ja musta karvamütsiga tegelased, aga muud märkimisväärset seal ei toimunud. Otsustasime edasi minna. Jalutasime puhkpilliorkestri saatel läbi pargi. Muusika tuli pargi servalt. Sinna jõudes avastasime, et päris õige peaproov toimub hoopis seal. Terve väljak oli täis karvamütsidega vennikesi (kellest meil oli hirmus kahju, sest päev oli kohutavalt palav), hobuste seljas istuvaid tegelasi ja muid asjamehi. Pealtvaatajaid oli metsikult. Tunglesime natuke rahvamassis ja vaatasime seda möllu. Päris kift vaatepilt, aga kuna massiüritused kuumal päeval pole just väga meeldivad, siis me eriti kaua seal ei viibinud ja läksime edasi, et teha pilte punaste telefoniputkade, taksode ja Big Beni taustal. London Eye’le saamiseks tuli ära sabatada mu elu pikim saba ja ma olin enda peale natuke isegi pahane, et ma sinna minna otsustasin, sest aega läks ikka meeletult ja kui alguses olime elevuses ja rõõmsas tujus, siis lõpuks hakkas selg valutama, päike paistis lagipähe ja jutt enam ei jooksnud. Ühesõnaga, kohutavalt tüütu! Kui me lõpuks sõitma hakkasime, siis tuli hea tuju tagasi, vaated olid endiselt ilusad ja lõppkokkuvõttes ei olnud asi sugugi nii hull. Tüdrukud jäid igatahes rahule ja see ongi ju põhiline.  Peale London Eye’d kiirustasin mina koju, sest meil oli plaanis käia ühte maja vaatamas. Me ikka vaatame veidi ringi, et ehk leiame endale veid parema maja, aga seni pole ükski veel meie praegust maja üle trumbanud. Siin on lihtsalt nii võrratu köök, suur aed ja armas elutuba. Kolm suurt puudust ongi – vaja oleks veel ühte wc-d, suuremat esikut (praegu meil põhimõtteliselt polegi esikut) ja kogu majja gaasikütet, sest selles majas on alumisel korrusel elektri põrandasoojendus, mis on väga, väga kallis lõbu. Maja, mida me vaatamas käisime, ei olnud taaskord suurem asi – kõiki põrandaid kattis hele vaipkate (jube!), köök oli väike ja pime, söögituba oli veel väiksem ja pimedam, majal oli kolm korrust (tüütu!), aed oli imetilluke, nii et me ei hakka kolima. Tegelikult ongi ju hea, sest kolimine on ju kohutavalt tüütu. Maju vaatamas käia on aga väga põnev, nii et see on meil varsti juba natuke nagu väike hobi. Ükspäev käisime vaatamas ühte väga kiftis kohas asuvat ilmatu suurt maja, mille üürihind oli meile täitsa vastuvõetav ja see tekitas juba enne väikseid kahtlusi. Fotode järgi tundus maja kena, aga no see, mida me nägime, oli midagi enneolematut! Seal ei olnud vist iialgi remonti tehtud või ühtegi mööblitükki välja vahetatud. Köögis olid seina sisse ehitatud metallustega seinakapid (umbes nagu seifid), magamistubades olid kraanikausid, kempsupott nägi välja nagu bidee, toad olid täis väga vana mööblit ja kogu see asi nägi välja nagu ajaränd. Ma usun, et aastal 1930 võis see kõik väga moekas olla. Kindlasti saaks sellest majast väga kift elamine, kui see korda teha ja kui me otsiksime maja, mida osta, mitte üürida, siis ma oleks selle kohe ära ostnud, aga no sellist koletist üürida – kindlasti mitte.

Kui nüüd laupäeva juurde tagasi tulla, siis kesklinna külastusega see päev ei piirdnud. Õhtul algas alles päeva lõbusam osa ja alustuseks läksime vaatama palju auhindu saanud muusikali Billy Elliot. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest ta arvas, et ei hakka tüdrukute õhtut segama. Muusikali etendati teatris nimega Victoria Palace Theatre. Ma ei olnudki veel siin muusikali vaatamas käinud, nii et kogemus oli mullegi väga põnev. Teater oli väga ilus, punastes ja kuldsetes toonides ja jättis suursuguse mulje. Kuna piletid olid üsna kallid, siis võtsime võimalikest variantidest odavaima ja istusime kolmandal rõdul. See oli päris huvitav kogemus, sest istmed läksid üles enam-vähem püstloodis, nii et minu ees olevas reas istuva inimese pea oli minu põlvede juures. Istusime nagu kanad õrrel ja leidsime, et kõrgust kartval inimesel tasuks ikka piletid kuhugi allpool asuvatesse ridadesse võtta. Tegelikult tasuks ilmselt kõigil piletid võimaluse korral alumistesse ridadesse võtta, sest veidi ebamugav oli sealt kõrgelt kogu seda mängu jälgida. Muusikal rääkis ühest kaevurikülas elavast poisist, kes tahab saada balletitantsijaks ja kuidas ta peab oma  isa, venna ja üldse kogu külarahva meelt muutma, sest mehised mehed ei taha muidugi tantsukoolist ega üldse balletist midagi kuulda. Muusika sellele tükile on kirjutanud Elton John ja muusika oli tõepoolest väga hea. Peaosas oli üks umbes 12 aastane poiss, kes oli nii andekas, et me ei uskunud oma silmi. Ta tantsis nii balletti, kui ka rocki, steppis ja laulis ja näitles ka ju veel! Uskumatu kuju! Saal oli peaaegu täiesti välja müüdud. Kõigest mõned vabad kohad paistsid siin-seal, nii et meil oli hea meel, et piletid varakult ära ostsime. Publik oli aga tulnud nagu kinno, mitte nagu teatrisse. Eks ma olin kuulnud ka, et siin käiakse muusikale vaatamas väga vabas rõivastuses, aga no ikkagi oli imelik vaadata. Mõni oli lausa rannaplätudega ja mõnel oli etenduse ajal õlletops käes. Imelik! Eriti imelik oli aga see, et publik tundus kuidagi väga labane. Kõige lõbusamad kohad olid nende meelest sellised, kus keegi kedagi persse saatis (vabandust väljenduse pärast) või siis keegi kellelegi keskmist sõrme näitas. Siis rahvas möirgas naerda nagu meeletu! Kuna näitlejad oma publikut ilmselt tunnevad, siis oli selliseid kohti etenduses päris palju, mis oli veidi häiriv. Üldse elati etendusele hirmsasti kaasa, nii et kui etenduses mingi asi väga halvasti oli, siis kostsid saalist kaastundlikud häälitsused ja kui jälle oli helge hetk, siis oli kuulda rõõmsaid hõikeid. Eriti naljakas oli see, et kui vaheaeg tuli, siis enamu inimesi siirdus baari, kus menüüs olid valdavalt alkohoolsed joogid. Osad inimesed aga koukisid oma kottidest välja isiklikud salatid ja saiakesed ja asusid sööma. Väga veider! Üldiselt jäime etendusega aga rahule, sest muusika oli tõesti hea, tantsud ilusad ja näitlejad tasemel.

Peale teatris saadud elamusi läksime edasi ööklubisse. Siin ei ole nii nagu Eestis, et lähed lihtsalt klubisse. Enamus ägedamaid klubisid on avatud ainult klubi liikmetele või saab sisse ainult juhul, kui oled külaliste nimekirjas. Meil oli õnneks eeltöö tehtud, nii et võisime julgel sammul klubi poole astuda, sest nimed olid kirja pandud. Kohale jõudes nägime, et ukse taga vonkleb pikk saba inimestest, kes kõik tahtsid klubisse sisse pääseda. Klubi ukse ees seisis mitu tähtsat tegelast, nimekirjad käes ja jälgisid hoolega, keda sisse lasta, keda mitte. Ega see, et sa nimekirjas oled, ei tähenda veel, et sa sisse saad. Nägude järgi käib valik ka. Ootasime siis ja vaatasime rahvast. Tundub, et ööklubi moe märksõnaks on „less is more“ ehk siis et mida vähem, seda parem. Peaaegu kõik neiud olid peole tulnud imetillukeste kleitide ja imekõrgete kontsadega. Et asi veelgi ahvatlevam oleks, siis olid osad kleidid varustatud veel hulgaliste aukudega, nii et ainult strateegilised piirkonnad olid kaetud.  Kui järg meieni jõudis, siis vaadati meid pealaest jalatallani üle ja küsiti, et kas meil kõigil on ikka kõrget kontsad? Noh, meist enamusel oli ja et keegi just plätudega polnud, siis peale mitte väga lühikest mõttepausi, lasti meid sisse. Olime rõõmsad, aga natuke vastik tunne oli ka. Oli tunne nagu oleksime läbinud lihaleti kvaliteedikontrolli.  Aga me ei lasknud tujul langeda, sest lõppude lõpuks tahtsime ju pidutseda ja tantsida ja no kui kord on selline, et uksel kontrollitakse „euronõuetele vastavust“, siis mis seal ikka. Klubi polnud väga suur, aga muusika oli väga hea ja ruumi tantsimiseks ikka jagus. Huvitav on see, et kui Eestis on „õigeks“ peole jõudmise ajaks kuskil kella 1 ajal öösel, siis seal käis möll juba kell 23.30! Rahvast oli palju, enamus tantsis ja möllas ja oli väga lõbusas tujus. Tantsisime täie raha eest ja aeg-ajalt liitusid meiega ka erinevad noomehed. Kuna ma ei ole enam ammu klubides käinud, siis ma ei oska Eestiga võrdlust tuua, aga minu jaoks oli jube veider see, et peaaegu kohe läks kuttidel väga ühemõtteliseks jutuks ja kui ma siis viisakalt ütlesin, et tänan ei, et mul on elukaaslane olemas ja me tulime siia lihtsalt tüdrukutega lõbutsema, siis lõppes ka tants ja noormees siirdus uutele jahimaadele. Mõni mees rabas lihtsalt tantsu ajal mu käe enda kätte ja vaatas, kas sõrmus on sõrmes. Niisama tantsima enam siis ei tuldagi või? Aga noh, kiire elu, aega pole raisata, kui lootust pärast kuhugi püherdama minna pole, siis milleks oma kallist aega tantsule raisata. Seltskond oli aga üldiselt väga lõbus ja sõbralik ja me tundsime endid seal väga hästi. Järjekordne uus kogemus tabas mind kempsus. Seal istus üks suur tädi, kes jagas soovijatele käte kuivatamiseks paberit ja kelle ees laual olid erinevad tooted – deodorandid, lõhnaõlid, pulgakommid jms ööklubis hädavajalikud asjad. Kes neid tahtis kasutada, see pidi tädile maksma ja siis võis endale sutsu lõhna peale lasta või pulgakommi põske pista. Kuna ööklubis oli üsna palav, siis kulus lõhn vist päris paljudele marjaks ära. Praegu tuli mul mõte, et ehk saaks seda ideed Eestis ka kuidagi rakendada. Äkki võiks bussi reisisaatjatele bussides väikse leti avada, saaks linnakassa täiendust ja bussis oleks ka meeldivam sõita, kui inimesed hästi lõhnaksid või selle asemel, et kurjad olla, hoopis rõõmsalt kommi lutsutaksid. Peaks linnapeale ettepaneku tegema ;) Meie nautisime aga pidu ka ilma pulgakommita ja kui kell juba 2 läbi oli ja meie kõrgetes kontsades jalad juba eriti valusaks olid tantsitud, siis hakkasime koju tulema. Õnneks käivad siin ööbussid, nii et taksole ei tulnud raha raisata. Bussis saime aga tunda kerget närvikõdi. Ühes peatuses tuli peale suur kamp purupurjus noormehi, vanuses vast nii 18-20. Istusime bussi teisel korrusel ja sinna tulid ka kutid. Istusid bussi tagumisse otsa maha ja hakkasid meid hõikuma. Ikka, et „hei beib, hei beib“ jne. Meie ei teinud välja. Siis nad hakkasid meid erinevates keeltes kõnetama, aga kuna me endiselt ei reageerinud, siis nad otsustasid, et me oleme venelased ja hakkasid meid kommenteerima. Jube ebamugav! Me olime juba täitsa mures, et mida me nendega peale hakkame, kui nad peaksid samas peatuses, kus meiegi, maha tulema. Vastikud on sellised purjus noored kuked. Kambavaim on ju tugev ka, pärast annavad veel peksa või vägistavad ära või no ma ei tea. Me olime küll neljakesi, aga neid oli ikkagi rohkem. Ühesõnaga jube, jube vastik! Meie peatus aina lähenes ja kutid maha ei läinud. Olime juba päris mures. Mingil hetkel tekkis neil millestki omavahel tüli ja nad hakkasid omavahel kaklema, nii et veri lausa lendas ja tänu sellele möllule olime meie neil muidugi meelest ära läinud. Uhh, vedas! Kohe saabus ka meie peatus, nii et saime rahulikult koju tulla.

"Lõpp hea, kõik hea" nagu ütleb vanarahvas ja õige ka! 

 

Teid kõiki kallistades!