Imeline Šotimaa

Mul on tunne, et ma leidsin oma elu armastuse või no tegelikult oma teise elu armastuse, sest esimest kohta hoiab endiselt Kalle ;) Ärge nüüd arvake, et ma olen hakanud eriti vallatut elu elama ja monogaamiast loobunud. Asi on palju lihtsam! Ma armusin Šotimaasse! Enne meie reisi hirmutasid inimesed seal valitseva hirmsa ilma eest ja kuigi avaldati lootust, et ehk meil veab, siis enamus tundis meile siiski juba ette kaasa selle koleda, vihmase ja külma ilma tõttu, mis meile seal üsna kindlasti osaks peaks saama. Mina lugesin mõttes justkui mantrat, et oleks ilm meie reisi ajal kuiv ja päikseline. Tundus, et minu mantrast oli kasu, sest esimesed vihmapiisad langesid siis, kui me oma autonina kodu poole pöörasime. Kogu ülejäänud aja paistis päike! Uskumatu, aga tõsi! Paistis, et Šotimaa armastas meid sama palju nagu meie tedagi. 

Oma reisi alustasime aga hoopis Inglismaal asuvast Lake District’i rahvuspargist, kus me veetsime esimese öö. Ma olin kuulnud, et Lake District on väga ilus kant, aga ikkagi tuli selle ilu mulle üllatusena. Ma poleks osanud oodata nii uhkeid mägesid, armsaid järvi ja ilusaid linnakesi. Eriti äge linn oli Windermere, kust me küll ainult läbi sõitsime, aga mis oma lahedate kitsaste tänavate ja ilusate majadega hinge jäi. Öö veetsime Carlisle linnas, üsna Šotimaa piiri lähedal. 

Lake District 

Glenridding, Lake District'is

Hommikul sõitsime Edinburghi. Juba esimesest hetkest alates hakkas see linn meile meeldima. Inimesed olid rõõmsameelsed ja rääkisid naljakat inglise keelt, millest oli väga raske aru saada, aga seda lõbusam meil oli. Üritasime isekeskis šoti aktsenti järele teha, aga no ei õnnestunud. Isegi Ax, kes on meie pere aktsendimeister, jäi sellega jänni. Ekskurseerisime kindluses (väga äge!) ja kolasime linnapeal ja nautisime linnas valitsenud inimtühjust.

Edinburghi kindlus

Edinburghi kindluse seest vaates

Kohustuslik foto torupillimehest

 

Edinburgh

Peale Edinburghis veedetud ööd siirdusime vallutama Šotimaa kauneimaid paiku. Esimeseks sihtpunktiks Invernessi linn, mis on Highlandi pealinn. Tegelikult ei olnud linn ise niivõrd oluline kui see, mida teel sinna teha.

Kõigepealt käisime Glamis Castle’t vaatamas. See on uhke üle 600 aasta vanune loss, mis on juba alates 14.sajandist kuulunud perekonnale, mille üks võsusid oli praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Lossis sai ringi käia ainult giidi juhendamisel, aga see oligi tore, sest nii sai maja ajaloo ja selle elanike kohta palju rohkem teada. Hiljem panime tähele, et Glamis Castle on ka Šoti 10-naelase rahatähe peale joonistatud. Minu meelest on väga lahe, et Šotimaal on võrreldes Inglismaaga hoopis teistsugused naelad. Sularaha pole meis vist veel kunagi nii suurt elevust tekitanud. 

Glamis Castle ehedal kujul

 

Glamis Castle 10-naelasel rahatähel

Peale Glamis Castle külastust sõitsime mere äärde, Stonehaveni linna lähistel asuva Dunnotar Castle varemete juurde. See loss oli mõttes filmimeestel, kui nad alles hiljuti kinodes jooksnud multika Brave (e.k Vaprake) lõid. Varemed asuvad otse mere kohal kõrguval kaljul.  Lossi me minema ei hakanud vaid jalutasime seal niisama ringi ja nautisime hingematvalt ilusaid vaateid. Õhtuks jõudsimegi Invernessi. Linn on täitsa kena, aga ei midagi väga erilist. Tore on see, et läbi linna voolab jõgi, mis minu meelest alati linnadele oma erilise võlu annab. Poodlemise hulludele meeldiks seal linnas kindlasti väga, sest poodlemisetänavaid paistis seal olevat lausa hulgi. 

Dunnotar Castle

Siis algas aga meie reisi kõige ilusam osa! Kõigepealt läksime otsima Loch Nessi koletist. Selleks sõitsime Urquhart Castle varemete juurde, kus on ka külastuskeskus ja kust peaks olema koletist kõige parem vaadata/otsida. Robert oli enam-vähem kindel, et midagi koletise sarnast jäi talle silma küll. Mina kuulsat elukat ei näinud, aga mulle piisas ka vaadetest mägedele ja järvele, et kaif saada. Ma mõtlen, et maru lahe oleks kunagi Šotimaale jõekruiisile minna. Merel kruiisida pole üldse huvitav, sest kaldaid pole näha, aga seal mägedel vahel olevatel jõgedel kruiisitaks ma küll hea meelega. 

 

Urquhart Castle ja Loch Ness

Edasi sõitsime vaatama Suurbritannia kõige kõrgemat mäge nimega Ben Nevis (kõrgust 1344m). Kogu see ümbrus kubiseb võrratutest mägedes, mille tipud olid endiselt lumised ja mille jalamil sätendasid mägijärved. No kas saab olla veel midagi kaunimat? Sõitsime Nevis Range Gondola nime kandva gondliga mäkke. Mäel tegutses suusakeskus, aga seal sai ka lihtsalt niisama jalutada ja endasse ahmida täiesti uskumatult ilusaid vaateid. Päike säras ja kuigi mäel oli tuul külm, siis süda hüppas rõõmust ja õnnest. Ma olen ikka täielik vaadete fänn. 

 

Ees paistab Ben Nevis

Vaated Ben Nevise otsast

Robi ja Ax mäge vallutamas

Veel vaateid Ben Neviselt

Meie hotell asus külas nimega Ballachulish, mis asub Glencoe piirkonnas, mida loetakse Šotimaa üheks kõige kaunimaks paigaks. Ma ei ole vist kunagi nii ilusa asukohaga hotellis enne olnud. Maja asus otse järve ääres ja järve kohal kõrgusid uhked mäed. Panime oma asjad hotelli ja läksime hotellist ca 300m kaugusel olevale matkarajale seiklema. Tee viis üsna püstloodis mäkke ja sealt metsa. Küll oli ikka ilus! Hiljem käisime poest läbi ja tegime järve kaldal väikse pikniku. Päike loojus ja paadid sõitsid randa. Täiesti armumise tunne tuli peale! 

 

Seal all paistab Ballachulish'i küla

Kolm matkaselli (Robi ei tunne külma ;)

 

Fotograaf jäi pildile

Õhtul tulevad paadid koju

Hommikul tegime ümbruskonnas veel mõned matkad. Nautisime päikselist hommikut ja kevadist linnulaulu. Siis jätsime mägise Glencoe’ga hüvasti ja võtsime suuna Glasgow’le. Tee peal käisime külas nimega Luss, mida Šotimaad tutvustavas raamatus kirjeldatakse kui imeilusat külakest. No meie seda ilu ei näinud. Meie meelest oli tegemist suhteliselt mõttetu külaga. Mul jäi üldse silma, et Šotimaa külad ei ole eriti ilusad. Majad on igavad ja sellist mõnusat külailu nagu Inglismaal, seal ei ole. Nii, et kes tahab mõnusat külaidülli, siis tasub pigem Inglismaale tulla. Kes aga imeilusat loodust nautida tahab, sellel tuleks minna Šotimaale. 

 

Imeiline Glencoe

Šoti mägiveis

 

Head aega, Glencoe!

Enne veel, kui me Glasgow’sse jõudsime, põikasime sisse Dumbartoni kindlusesse. See on 5.sajandist pärit kindlus, mis asub kõrgel kaljul, mis kuulu järgi on tekkinud vulkaanipurskest. Dumbartonis saab kena trenni, kuna seal on meeletult palju treppe, mida mööda ronida vaateid nautima. Ausalt öeldes olime selleks hetkeks aga juba üsna väsinud ja kuigi vaated olid ilusad, siis tundsime, et piir tuleb ette. Glasgow jäigi meil uurimata, sest toss oli väljas. 

 

Vaade Dumbartoni kindlusest

Mul on hiiglama hea meel, et me Šotimaal ära käisime. See oli minu ammune unistus ja ma ei pidanud pettuma. Tore oleks kunagi suvisel ajal sinna minna ja vaadata, kuidas need pruunid mäed rohelistena paistavad. 

Kallid, musid, pikad paid!