Elame rolli sisse

Olen püüdnud ikka sõnapidaja olla. Kevadel, oma viimases Londoni blogiloos, lubasin sügisel kirjutada sellest, kuidas meie perel Eestisse sisse elamine on läinud. Paistab, et paras aeg ongi käes, sest sügis tundub nüüd juba üsnagi kohal olevat. Ilmad läksid järsku ikka väga külmaks, nii et arutlesime isekeskis, et see on juba nagu Londoni talv. Aga ma ei kurda! Suvi oli lausa võrratu! Võiks isegi öelda, et suvi kestis kuni viimase hingetõmbeni – veel 21.septembril oli imeilus ja suviselt soe ilm, mis otsekui noaga lõigates 22.septembril otsa sai. Tundub, et inglaste kombest – alustuseks ikka ilmast rääkida – ei olegi ma lahti saanud ;)

Meie kojusõit Londonist kujunes äärmiselt mõnusaks. Me ei tulnud koju mitte otse vaid ringiga. Sõitsime autoga läbi Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Saksamaa, Taani ja Rootsi. Aega võttis see reis peaaegu nädala. Mõnus oli! Ma lausa soovitaks tagasi kodumaale kolimist niimoodi korraldada, et ei lenda kohe punktist A punkti B vaid kulged rahulikult. Teed ekskursiooni. Naudid protsessi. Siis on lõpuks koju jõudes tunne, et oledki kodus, sest eelmine kodu on juba kaugete mälestuste taga ja kõik teel kogetu on selle varjutanud. Meie vähemalt tundsime küll niimoodi.  

Agnes jõudis Eestisse saabudes veel paar nädalat kooliski käia. See oli jälle üks õnnestunud projekt, sest liitis Agnese jälle oma vanade klassikaaslastega (Axi õnn oli see, et ta sai jätkata oma vanas klassis) ja tuletas meelde, kuidas Eesti koolis elu-olu käib. Ax tegi isegi eesti keeles üleminekueksami ja sai selle kolme! Olime selle üle hiiglama rõõmsad. Robi nautis aga täiel rinnal äkitselt sülle sadanud vabadust ja hiiglama pikka koolivaheaega. Ax tegi oma Inglismaa sõpru kadedaks teatades juuni alguses, et tal algas nüüd suvevaheaeg. See on ikka Eesti kooli juures suur pluss, et pikk suvi on vaba. Ax veetis koolivaheaja hoolsalt vene keelt tudeerides, sest see on nende koolis kohustuslik, aga Axil polnud sellest seni veel eriti suuremat aimu. Tundub, et suvine õppimine kandis vilja, sest nüüd on Axil vene keeles vaid neljad ja viied. Eks ta pingutab ka palju ja õpib hoolega, aga ikkagi tore, et suvine õppimise aeg raisatud ei olnud. Matemaatikaga oleks aga pidanud suvel veidi rohkem tööd tegema. Nüüdseks on Ax juba järje peale saanud, aga alguses ehmatas matemaatika tohutu maht ja kiirus, millega edasi minnakse, Agnest küll ära. Inglismaal on idee pigem selles, et matemaatikas õpitakse ülesandeid lahendama ja matemaatikat praktiliselt kasutama ja asju võetakse üldiselt lihtsamalt. Siin rõhutakse teooriale, tehakse keerukamaid ülesandeid ja tugev tamp on peal. See praktikas kasutamise asi on üks, mis Axi siinse kooli juures veidi häirib. Agnes tahaks õppides teada, miks see asi, mida parajasti õpitakse, talle kasulik, kus seda teadmist praktikas kasutada ja miks seda üldse elus vaja on. Tundub, et siin ei vaevuta alati lastele asja tuuma seletama ja see ajab Axi närvi. Ta ei taha lihtsalt midagi pähe tuupida sellepärast, et õpetaja nii ütles.  Üks asi, mis Agnest veel kooli juures häirib on võrdõiguslikkuse puudumine. Axi pähe ei mahu, miks poisid ei kokka ja miks tüdrukud ei või puutööd teha. See on tema meelest nii vanamoodne ja tobe, et ta kirjutas sellest lausa enda blogisse loo.  



Agnes saatis Roberti 1.septembril kooli aulasse

Tegelikult leiavad nii Ax, kui ka Robi, et Eesti kool on tore ja plusse võrreldes Inglismaa kooliga on palju. Eriti meeldib Agnesele, kui palju vabadust siin koolis lastele antakse. Hetkel korraldavad nad õpetajatepäeva üritust ja panevad programmi kokku. Kõik on õpilaste mõelda ja teha ja kuigi õpetajad annavad küll nõu, siis otsuseid langetavad siiski õpilased. Õpetajatepäev, kus Agnes Roberti klassis õpetajaks hakkab, on muidugi veel eriti elevust tekitav. Robert võrdleb Eesti kooli Inglismaa kooliga päris tihti. Üldiselt meeldib Robile Eesti kool palju rohkem. Talle meeldib, et siin tehakse lõbusaid asju (nagu ta ise ütleb). Näiteks toimub neil aeg-ajalt koolis, tundide ajal, mõni kontsert või minnakse õue loodusõpetuse tundi. Ujumistunnid, mis kord nädalas kooli ujulas toimuvad, on lahedad ja klassijuhataja väga armas. Tegelikult ongi ainult üks asi, mis Robertile Eesti kooli juures ei meeldi. See on see, et vahetunni ajal ei lubata õue minna. See oli paaril esimesel nädalal Robi jaoks ikka väga harjumatu. Samas, kui koolipäev kestab vaid 8.15-12.00, siis ei ole kooli siseruumides olek nii suur piin.  

Õppimine ei valmista Robile erilist raskust. Mul on hea meel, et nende kool on võtnud täies mahus üle uue õppekava. Selle järgi õppides ei veeta enam vihikusse kriipsukesi vaid alustatakse õppimisega päris hoogsalt. Korraga õpitakse kirjutama nii trüki-kui ka kirjatähti. Aabitsa lood on üsna pikad ja lugemine ei alga veerides AO AO AO, EI EI EI nagu alles hiljuti oli. Eile (vaid kuu aega peale kooli algust) jõuti juba kirjatähtede lugemiseni. Robert on oma aabitsast nii suures vaimustuses, et me sirvime seda Robi eestvõtmiselt vahel niisama, ajaviiteks. See on tõesti lõbus, ilusate piltide ja toredate lugudega raamat. Ma olen väga rahul! Ma ei kahetse, et me Roberti 1.klassi otsustasime panna. Paljud tuttavad avaldasid arvamust, et miks panna laps 1.klassi, kui ta on juba kolm aastat koolis käinud. Me leidsime, et kohe 2.klassi panemine pole mõttekas. Esiteks on teises klassis koduseid töid juba palju rohkem ja see võib noorele koolijütsile raske ja väsitav olla. Teiseks ei ole Robi veel eesti keele lugemises nii sorav, kui temast aasta vanemad ja kolmandaks, kuigi Robi on pikka kasvu, siis jääks ta ilmselt ikkagi 8-9 aastastele poistele füüsiliselt (ja ka sotsiaalselt) alla. Nii, et meie oleme oma otsusega igati rahul. Robi läheb kooli rõõmsana ja tuleb sealt rõõmsana ja päevik on kiitusi täis.  

Minu sisseelamine läks samuti väga sujuvalt. Ju oli asi selles, et sain vaid napilt kolm nädalat niisama logeleda, kui läksin juba tööle. Kuigi ma pean tunnistama, et olin veidi pettunud, et tööle minek nii ruttu tuli, siis tegelikult oli see väga hea. Niimoodi sain ma viis päeva nädalas, 9-17 tööl käimist nö harjutada enne, kui noored kooli läksid. Ma ei kujuta ette seda segadust ja pinget, mis oleks kodus olnud, kui me kõik oleks septembrist „tööl“ käimisega alustanud. Ma olin ikka esimese töönädala lõpus väga väsinud. Pole ju enam harjunud nii pikalt kontoris istuma. Kõige naljakam oli see, et just istumine, kui selline, valmistas mulle suurt raskust. Ma kõndisin Londonis elades nii palju, et polnud lihtsalt enam harjunud ühe koha peal istuma. See polnud sugugi kerge. Jalutasin vahel lihtsalt jalutamise pärast maja teise otsa wc-sse, et lihtsalt kõndida saaks.

Londonis kõndisime tõesti palju ja ei kasutanud autot peaaegu üldse. Enamus ajast, mis me seal elasime, ei olnudki meil üldse autot. Polnud lihtsalt vaja, sest ühistransport oli nii hästi korraldatud ja nii mugav kasutamiseks. Eestisse tagasi tulles avastasime ehmatusega, et ilma autota ei pääse me kuhugi. Me elame keskusest veidi eemal. Küll mitte väga kaugel ja ilusa ilmaga saab läbi metsatuka 30 minutiga keskusesse kõndida, aga siiski piisavalt kaugel, et mugavam (ja ajakulu arvestades ka mõistlikum) on autoga liigelda. Pealegi ei ole Eestis ilm ju alati ilus (võiks isegi öelda, et tihti on ilm suisa kole) ja raske koolikotiga oleks lastel ikka väga tüütu ca 4km pikkust ringi teha (ring tuleb teha, kui porise ilmaga ei taha lompidesse metsatuka sees uppuda). Sõpradele õhtul külla minnes tuleb arvestada sellega, et pead pimedas pika maa koju vantsima või siis peaks lapsevanem sulle järele tulema. Aga kui lapsevanem on õhtul veini joonud, siis ei tule ta kuhugi…. Suvel pidin mitu korda ennast hulluks muretsema, kui Agnes rattaga öises vihmas kodu poole veeres. Muudkui sülitasin üle õla ptuiptuiptui ja lootsin parimat, aga ega see ju väga kindel meetod õnnetuse ära hoidmiseks pole. Õnneks läks kõik hästi… Koolibuss käib, nii et selles mõttes ei ole hullu ja lapsed saavad ise kooli ja koju, aga kui tahad mõnes trennis käia (ja trenne on meie koolis meeletult palju – üks ägedam, kui teine), siis jääd bussist maha ja siis on kaks varianti, kas tuled kand ja varvas 3-4km raske kott koormaks seljas või ootad, kuni lapsevanemad su peale rabavad. Enne Londonit see autoga pidev tiirutamine ei seganud. See oli tavaline, see oli pigem norm. Peale selle töötasin ma koolile suhteliselt lähedal ja sain vahel Axi koju visata või sai ta oma koolikoti minu tööjuurde tuua. Nüüd töötan ma kaugel (ja Kalle ka) ja ongi jama majas. Kogu see situatsioon hakkas meid ikka sedavõrd häirima, et otsustasime kolida. Ostsime korteri otse kooli kõrvale ja kolime oktoobri lõpus sinna. Eks see üldtuntud standardite mõttes natuke tagasiminek on, et kolime ridaelamust korterisse, aga mul ei ole kahju. Korter on suur ja avar, seal on mitu rõdu, kus lilli kasvatada ja mis põhiline – kooli minek võtab 2 minutit! Rongi või bussi peale jõuame 10 minutiga. Mu hing hõiskab rõõmust, kui mõtlen, millise vabaduse see annab. Nii, et London muutis meie suhtumist. Ma ei tea, mida teha selleks, et eestlaste autolembust vähendada ja panna neid ühistransporti kasutama? Ei ole ju võimalik kõiki eestlasi neljaks aastaks Londonisse komandeerida, et nad oma mõtlemist muudaks? Eestisse saabunud uued elektrirongid on selles mõttes hea algus. Mugavad, kiired ja ilusad. Seal sõites tunned ennast inimesena. Hetkel sõidan ma autoga hommikul rongijaama, jätan auto parklasse ja sõidan rongiga tööle. Rõõmuga vaatan, et niimoodi teevad veel päris mitmed teisedki. Ehk polegi olukord nii lootusetu?

Kalle saabus Eestisse alles juuli lõpus ja sai siin kuni oktoobri alguseni puhata. Või mis ta nüüd nii väga puhkas, pigem oli ta Roberti meelelahutajaks ja hiljem isiklikuks autojuhiks marsruudil kodu-kool-trenn. Nii, et kui tööle minek terendama hakkas, siis oli ta kohe päris õnnelik ;)

 

Kõike eelnevat kokku võttes võib öelda, et oleme Eesti elusse väga sujuvalt ja isegi ootamatult lihtsalt sisse elanud. Mingit kultuurišokki pole me saanud, tohutut ängi pole tundnud ja ausalt öeldes polegi Inglismaad eriti igatseda jõudnud. Sügisesed külmad ilmad tulid muidugi ootamatult, aga ega sellega polegi midagi muud teha, kui paksemad vatid selga ajada ja ongi korras. Hommikud on pimedad, aga eks need on pimedad ka Londonis. Õhk on siin puhas ja loodus ilus, inimesed sõbralikud ja (üldiselt) lahked. Lastel on vabadus ise oma asju ajada ja nad õpivad iseseisvad olema. Meil on siin head sõbrad ja sugulased, keda me muidugi jätkuvalt nii tihti ei kohta, kui tahaks, aga vähemalt on meil teadmine, et nad on siin samas lähedal.

On ainult üks asi, mida ma siin harjutama pean ja millega ma veel väga hästi toime ei tule. Harjutan endiselt ennast väikese palgaga hakkama saama. Ma ei ole viimase nelja aasta jooksul mitte kunagi nii palju raha peale mõelnud, kui siin. Mõtted on stiilis – kas jagub. Kogu aeg tuleb arvestada ja kalkuleerida ja mõelda, kas üks või teine ost on ikka mõistlik. Ma ei räägi siin järjekordse paari kingade või kaelakee või kosmeetika ostust. Ma räägin toidust. Kilohinna uurimine on mul juba väga hästi selgeks saanud. Allahindluse silti ei tasu usaldada. Jälgida tuleb kilo või liitri hinda, sest vahel on allahindlused petlikud. Selles mõttes on Eestis ikka väga raske. Meil on veel hea, sest meil mõlemal Kallega on töö ja mis seal salata, ka varud Inglismaal elamise ajast. Püüan siiski palgaga hakkama saada, aga see on kurjavaimu raske.

 

Tahes või tahtmata tuleb meelde Andrus Kivirähki kirjutatud kolumn pealkirjaga: „Kulukas roll – eestlane“, kus ta arutleb selle üle, et Eestis elamine ja eestlaseks jäämine on puhtpragmaatiliselt võttes ikka olnud pigem aateline kui praktiline otsus. Kivirähk leiab, et eestlane ollakse paljuski missioonist, see olla omamoodi roll. Eks see vist nii kipub olema jah. Oleme uhked, et oleme eestlased. Mujal oleks majanduslikus ja kindlasti ka kilmaatilises mõttes parem, aga ikkagi oleme siin. Käime ära, aga tuleme ikkagi tagasi. Sest siin on kodu.

Mulle meeldib mu eestlase roll ja mulle meeldib, et meil on oma väike Eesti, kus on maailma puhtaim õhk, kus on palju ruumi, kus pole looduskatastroofe ega mürgimadusid ja kus ma saan oma lapsi kasvatada rahuliku südamega. Mulle meeldib, et ma saan eesti keeles rääkida ja et mu lapsed õpivad eesti keeles. Mulle meeldib, et asju saab ajada interneti teel ja et asjaajamine võtab vähe aega. On veel hiiglama palju asju, mis mulle Eesti juures meeldivad ja mul on jätkuvalt hea meel, et me siin elame.  London ja Inglismaa olid toredaks vahelduseks ja jäävad alati meie südamesse erilise paigana, aga päris kodu on ikkagi siin.

 

Teid hästi kõvasti kallistades!

 

Londoni loo lõpp

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen mõttes seda lugu alustanud või kui mitu korda viimase aasta jooksul sellele jutule pealkirja mõeldud. Ja nüüd on see päev käes ja ma olen täiesti segaduses. Eks segadus valitseb ka meie elamises, sest eile asusime kõike eriti suure hooga pakkima, aga asi pole selles. Ma olen segaduses oma tunnete pärast. Ma arvasin, et mind valdab sel päeval ainult puhas rõõm, elevus ja pääsemise tunne, aga see pole nii. Mingil salajasel viisil on London ja siinne elu mulle nii kavalalt hinge pugenud, et härdus tuleb lausa peale. Ma olen tabanud ennast mööda tuttavaid tänavaid kõndides silmadega „filmi“ tegemas, et kõik ikka eriti hästi meelde jääks ja et ma kõike jälle märkaks nii nagu siis, kui me siia kolisime ja kui ma seda kõike esimest korda nägin. Tegin pilte Richmondi peatänavast, mida ma pole vist iialgi pildistanud, sest see on nii tavaline. Pildistasin meie sama tavalist ja isegi igavat kodutänavat ja viimasel päeval Robile kooli vastu minnes puistasin mõttes nagu Hans ja Greteke herneid maha, et oskaks tagasi tulla. Kuidas see siis juhtus, et mõte ära kolimisest polegi ainult puhas rõõm? Isegi pisar tükib silma. Ma ei saa aru...Eile, kui me kodunt ära olime, oli kinnisvarafirma meie aia külge löönud sildi kirjaga „välja rentida“. No ei olnud meeldiv seda silti vaadata. Kriipis hinge. Eks pea nelja aastaga saab iga koht armsaks ja koduseks ja kuna meie lahkumine on jäädav, siis ongi hinges kurbus. Tuleme kindlasti Londonit külastama. Planeerime reisi juba selle aasta oktoobriks, aga see pole ikkagi enam see. See pole siis enam kodu. Eestist siia kolides olime suures ja rõõmsas elevuses, sest kõik jäi ju alles ja ootele. Meil oli see õnn, et saime isegi oma enda kodus Eestis olles elada ja tulla koju justkui mõnelt reisilt. Eks ma võtsingi seda Londoni-elu tükk aega nagu pikka reisi. Tegelikult ma arvasin, et ma võtsin seda niimoodi kuni siiani, aga näed siis.  Puges hinge, kurinahk või kurivant nagu meie keeleuuendajast Robi hiljaaegu ütles.

Terve eelmise nädala käisid meil vahelduva eduga head-aega ütlemiste üritused. Finaali neile pidudele pani Agnes reedel. Kõigepealt mindi suurema kambaga välja sööma ja siis tuldi väiksema seltskonnaga meile ööbima. Terve õhtu käis üks suur möll ja tants. Meil on selline lahe telekamäng, kus muusika  mängib ja ekraanil tehakse tantsuliigutusi ette. Sinu ülesanne on siis võimalikult hästi ja sarnaselt ekraani-tantsijaga kaasa vehkida. Lõpuks antakse sulle soorituse eest punkte. On tantse, mida tantsitakse üksi ja ka neid, kus lausa neli sõpra saab koos kaasa tantsida. Meie elutuba pole just hiiglaslik, nii et mööbel lükati nurka ja pidu käis täie hooga. Ma kartsin küll, et naabrid tulevad koputama, aga kuna me tavaliselt sellist möllu ei korralda, siis tundus, et nad elasid selle ühe korra üle. Mul oli hea meel, et Ax ja ta sõbrad Robi ka kampa võtsid. Robi oli täiesti sillas ja kui kell oli 00.30 tuli minu käest küsima, et kuule emme, mis kell on. Ma siis ütlesin ja Robi küsis, et oot, kas sa mõtled öösel? Et kas hommik hakkab varsti tulema? Kui ma kinnitsin, et nii kipub olema küll, siis ta arvas, et no siis ta peab küll vist magama minema. Ja läkski! Robi on meil uskumatu magama jääja. Ta lihtsalt otsutab, et nüüd peaks magama minema ja siis läheb ja jääbki. Mõnus! Axi kamp sai aga magama alles varavalges. Hea, et pidu reedel oli, siis jõuavad kõik ennast esmaspäevaks välja magada.

Tegelikult tuleks mul vist selle looga mingi kokkuvõte teha? Kinnitada või ümber lükata esimeses loos öeldud väide? Millest ma seal üldse kirjutasin? Vaatasin järele – kirjutasin sellest, et me leidsime kodu. Ja selles samas kodus me elasimegi kõik need aastad. Ma ei saa öelda, et ma seda maja alati armastanud oleks. Selles mõttes oleks talvel lahkuda olnud lihtsam, et talvel ma lausa vihkasin seda maja. Selle tuult läbi laskvaid seinu, selle rõskust ja seda, et pidevalt luuras kuskil mingi hallitus, millega tuli võidelda. Praegu on suvine ja tuba on päikest täis. Aed hakkab just oma parimasse vormi tõusma ja kõik halb on ununenud. Kirjutasin ka Agnese koolist. Sellest sai alguses ikka õige palju kirjutatud, sest kooli saamisega oli meil siin igavene jama. Nüüd tuli aga välja, et Agnes sattus täiesti suurepärasesse kooli. Sel ajal, kui Ax sinna läks, ei olnud see veel nii heas kirjas, aga just kuu aega tagasi tehtud inspektsiooni tulemusena leiti, et Agnese kool on saavutanud võimalikest kõige kõrgema hinnangu, mis koolidele üldse antakse – Outstanding, mis eesti keeles tähendab silmapaistev. Nende direktor on väga kõva mutt ja ma üldse ei imesta, et ta kooli nii heale tasemele on viinud. Roberti kool oli juba algusest saadik silmapaistev ja hetkel tundub küll, et nii see ka jääb. Robi kool oli tõesti tore. Roberti õpetajad ja lapsed olid teinud talle hiiglama armsa kaardi lahkumise puhul. Selle peal on klassipilt, mis on tehtud ühel päeval, kui nad kõik võisid koolivormivabalt koolis olla ja kanda riideid, mis neile meeldivad. Kaardi sisse olid kõik lapsed midagi kirjutanud. Nüüd on kindel, et vähemalt 30 väikest inimest teavad, et on olemas selline riik nagu Eesti, sest kõik olid kirjutanud mingi väikse pühenduse Robile ja soovisid talle õnne tema uues koolis Eestis. Hiiglama armas mälestus. Robert oli nii liigutatud ja ei suutnud ära arvata, kuidas nad said seda niimoodi salaja teha, sest ta oli ju kogu aeg koolis. Sellest, et aeg lendab, ei saagi muud moodi aru, kui lapsi vaadates. Õnneks kortsud enda näkku sellise hooga ei tule, et enda pealt ajalendu nii täpselt näeks. Tegime nii Axist kui ka Robist nende esimesel koolipäeval pilti ja nüüd, kui oli viimane koolipäev, siis tegime samas positsioonis uue võtte. Muutus on märgatav ;) 

Agnes esimesel koolipäeval, okt 2009 ja viimasel, mai 2013

Robi esimesel koolipäeval, sept 2010 ja viimasel, mai 2013

Ma arvan, et London muutis meid kõiki ja seda mitte ainult välimiselt. Ma usun, et me oleme nüüd palju tolerantsemad, palju avatumad, palju viisakamad ja palju varmamad kiitust jagama. Ma loodan, et see ei muutu. Me oleme kohtunud nii paljude toredate inimestega ja leidnud sõpru, keda me muidu poleks ilmaski kohanud. Võrratu on omada sellist hulka mõnusaid inimesi oma sõprade pagasis.

Tagasi mõeldes on need aastad olnud väga head. Muidugi oli vahel raskem ja vahel ajas hulluks. Kalle räägib siiani, milline hull eit ma olin jaanuaris 2010 ;) See oli neli kuud peale siia kolimist. Kõigil oli oma koht, omad tegemised, ainult minul polnud midagi peale kodu ja ühel hetkel sellest enam ei piisanud. Ma vajasin suhtlemist ja mingit oma asja. Lihtsalt uskumatult võrratu, et on olemas selline organisatsioon nagu FOCUS, milles ma leidsin oma seltskonna, tegevuse ja lõpuks ka töö. Ilma nendeta oleks mu siinne elu olnud ikka palju vaesem. Kui palju toredaid üritusi ja kui palju huvitavaid seminare ma tänu neile olen saanud kogeda ja kui mõnus seltskond seal oli. Tööle minna oli lausa lust! Käisin just neljapäeval neil veel korra korra külas. Täiesti selline tunne oli nagu läheks koju. Nii mõnus!

London on mõnus, aga tegelikult ma ei tahaks siin tervet elu elada. Ma igatsen Eesti õhku ja avarust ja seda, et ma ei pea kogu aeg trügima. Kui ma kevadel olin nädal aega Eestis olnud ja siis kohe Šotimaale läinud ja siis peale sellist kahenädalast puhkust inimhordidest jälle tagasi Londonis olin, siis ma olin šokeeritud, kui palju inimesi siin oli. Ma ei saanud korralikult kõndida, keegi oli kogu aeg ees, nad nühkisid mu vastu ja mul oli tunne, et ma lämbun. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub? Et mingi pidu või? Miks siin nii palju inimesi on, kuigi on ju tööpäev? Ja siis ma sain aru, et olin jõudnud juba selle kahe nädalaga unustada KUI palju siin rahvast on. Naer tuli peale, kui ma selle avastuse tegin.

Mul on hea meel, et ma seda blogi pidasin, kuigi see polnud alati kerge. Ma ikka pole hingelt blogija. Kirjutasin pigem kohustusest kui tungist. Kuigi, kui otsa lahti sain, siis ei saanud pidama ;) No nagu nüüdki. Ma vist võikski heietama jääda. Eks see on natuke nagu asendustegevus ka praegu, sest ma peaksin hakkama jälle asju pakkima. Päeval läheb Robert veel ühele sünnipäevale, nii et pidu jätkub. Ja õhtuks panime kinni koha meie lemmik tai restoranis, et seal oma lahkumist ja ka emadepäeva tähistada.

Homme hommikul on start. Me lähme Eestisse autoga ja ei sõida sinna otse vaid võtame asja mõnuga ja teeme veel enne tiiru läbi Euroopa. Ma arvan, et selline puhver aeg „võõrastes vetes“ enne koju jõudmist on hea. Päris võõrad need veed muidugi pole, sest me ööbime nii mõneski kohas oma sõprade juures. Küll on ikka tore, kui sõpru jagub üle terve maailma. Aga eriti tore on see, et Eestis ootab meid ees eriliselt suur hulk häid ja armsaid sõpru, kellega kohtumist ei jõua ära oodata. Tegelikult ju ongi nii, et veel rohkem kui Eesti õhku ja avarust ja valgeid suveöid, igatsed ikkagi kalleid inimesi. Sellele mõeldes tuli mul nüüd mineku elevus sisse. Küll on ikka lahe, et me koju tuleme! Hurraaa! Süda hakkas lausa kiiresti lööma ja põsed hakkasid õnnest õhetama!

Eesti – siit me tulemeeeeee!!!!!!!!!!

Kallistan teid kõiki! Te olete imearmsad, et kõik need aastad meiega siin vastu pidasite ja meie toimetustele kaasa elasite! Soovin teile kõike kõige paremat! Olgu õnn teiega!

Õlleprillid ja kingasilmad

Istun aias.  Päike paistab ja linnud laulavad nii kõrvulukustavalt, et summutavad vaat, et lennukite müra. Tegelikult lennukid mind ei häiri. Olen nende müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. See on Richmondis elamise miinus, et Heathrow lennujaam on üsna lähedal ja olenevalt tuule suunast lendavad lennukid kas otse üle pea või siis veidi eemal, aga päris müratu pole siin ükski päev. Õnneks öösiti lennukid ei lenda ja õnneks on nad maandumas, mitte õhku tõusmas. Käisime kunagi ühes loomaaias, mis asus samuti Heathrow lähedal, aga erinevalt Richmondist, asus see paik kohas, kust lennukid õhku tõusid. See müra, mida seal kuulsime, oli ikkagi nii kõrvulukustav, et ma ei kujuta ette, kuidas seal kandis üldse elada saab. Ilmselt muidugi harjutakse ka sellega ära. Nüüd arutataksegi, kas teha Heathrowle veel kolmaski stardirada. Kohalik elanikkond pole sellest eriti suures vaimustuses. Lennujaama seisukohalt ja reisijate heaolu arvestades oleks kolmas rada muidugi hädavajalik, sest praegu toimetatakse võimete piiril. Lugesin ühel õhtul huvi pärast lennukite saabumise ajal sekundeid ja tulemus oli, et lennuk tuli iga 30 sekundi tagant.

Meie eelmine nädal oli nagu vaikus enne tormi. Kuigi päris vaikne see nädal polnud, siis

Meie rikkalikud kingitused

kuskil kaugel ekskurseerimas me ei käinud ja toimetasime rohkem kodu kandis. Noored käisid võidu sünnipäevadel ja muidu pidustustel. Ja täiesti ootamatult sattusin minagi ühele peole. Meil toimub ikka aeg-ajalt Robi klassi emadega kokkusaamisi, kus süüakse kooki ja juuakse kohvi ja aetakse niisama juttu. Reedel oli kavas järjekordne kokkusaamine ja ma arvasin, et see saab olema midagi sarnast eelpool kirjeldatule. Ma ei suutnud ära imestada, kui tuli välja, et tegemist oli uhke pidusööminguga. Lisaks söömingule ja väiksele napsule, kingiti mulle/meile veel terve hulk kingitusi, mis kõik olid Londoni ja Inglismaaga seotud. Ma olin tõesti väga liigutatud, sest see oli nii ootamatu ja hiiglama armas. Saime mitu Londoni kruusi ja inglise teed ja isegi kahekordse bussi mudeli, mida meil muide polnudki, siis veel Londoni temaatilisi poekotte jpm. Rivistasin meie kingitused lausa üles ja tegin neist pildi, mida siin teiegagi rõõmsalt jagan.

Eile, kui meil oli siin vaba päev ja ilm oli aasta kõige ilusam ja soojem, tulid meile külla sõbrad Alice & CO. Tutvusime nendega tänu blogimisele ja käisime ise neil veebruaris külas. Küll leidub ikka ilmas toredaid inimesi! Grillisime ja nautisime ilma ja olemine oli äärmiselt mõnus. Nii tore, et veel enne meie ärasõitu leidsime aega, et kokku saada. See pole sugugi lihtne, kui mõlemad seltskonnad nii suured reisihullud on ;)

Agnes käis reedel veel viimast korda oma siinse nahaarsti juures. Ma pean kolm korda üle õla sülitades ütlema, et Agnese nahk on endiselt ilus! Tuleb välja, et range rutiini ja tohutu kreemitamisega ongi võimalik oma nahka kaunina hoida. Isegi siis, kui diagnoosiks on atoopiline dermatiit ehk ekseem. Tuleb ainult iga päev vannis käia (vannivette tuleb panna spets ainet, mis vee pehmeks teeks) ja kaks korda päevas korralikult kreemitada (ainult ülevalt alla liigutustega) ja ongi korras! Uskumatu! Hormoonkreemi kasutab Ax nüüd ainult üliharva, sest seda pole lihtsalt vaja. Seda on vaja läinud ainult juhul, kui Ax on veidi laisem olnud ja pole oma rutiinist kinni pidanud. Kreemi kulub tal muidugi tohutult ja ma peangi nüüd uurima, kas Eestis üldse selliseid niisutavaid kreeme müüakse või tuleb meil seda siit koormaga kaasa osta. Ainuke mure, mis Axi veel vahel kimbutab, on tema aeg-ajalt punetav peanahk. Olen ostnud orgaanilisi ja väga looduslikke šampoone, mis aga erilist efekti pole andnud. Ax uuris oma arsti käest, et mida võiks selleks teha, et peanahk kaunis püsiks. Arst oli kohe uurinud, et mis šampooni Ax kasutab ja Ax siis ütles, et ikka looduslikke ja häsi orgaanilisi. Sellepeale teatas arst, et seda ei tasuks küll teha, et kuna Agnesele kemikaalide osas allergiat poole ja allergia on pigem taimset sorti, siis tasuks kõik need looduslikud/orgaanilised šampoonid ära unustada ja hakata katsetama nende kõige tavalisemate, poes müüdavate, odavate šampoonidega. Need pidid olema kõige lollikindlam valik sellisel puhul. Ma poleks ise sellepeale iialgi tulnud. Nii, et elagu Loreal, Garnier ja muud tavalised tooted. Minu rahakott rõõmustab ja loodetavasti Agnese peanahk ka.

Kirjutasin kunagi, et hakkasin umbes paar aastat tagasi huvitavaid inglise keelseid väljendeid üles kirjutama. Olen neid kirja pannud siis, kui olen neid kuskil kuulnud või lugenud. Ma ei ole neid googeldanud või raamatutest spetsiaalselt otsinud. Need on mulle lihtsalt silma ja kõrva jäänud. Jagan nüüd oma „avastusi“ ka teiega. Lisan ka tõlke, sest vahel on see väga naljakas. Nimekiri sai selline:

• ·         not my cup of tea – otsetõlge: pole minu tassike teed – tähendus: pole minu maitse

• ·         his bark was worse than his bite – otsetõlge: tema haugatus oli hullem, kui tema hammustus – tähendus: ta paistis hirmsam, kui tegelikult oli

• ·         they get along like house on fire – otsetõlge: nad said läbi nagu põlev maja – tähendus/eesti keelne vaste: nad said läbi nagu sukk ja saabas

• ·         clothes horse – otsetõlge: riiete hobune – tähendus: pesukuivatusrest

• ·         brain wave – otsetõlge: ajulaine – tähendus: öeldakse, kui järsku tuleb mingi eriti hea idee pähe

• ·         see-saw of the mind – otsetõlge: mõtte-kiik – tähendus: kahevahel olema

• ·         dead simple – otsetõlge: lihtne nagu surm – tähendus: imelihtne

• ·         clear as a mud – otsetõlge: selge nagu  muda – tähendus/eesti keelne vaste: selge nagu seebivesi

• ·         her legs turned to a water – otsetõlge: tema jalad muutusid veeks - tähendus/eesti keelne vaste : tal läksid jalad nõrgaks

• ·         we wet the baby’s head – otsetõlge: tegime beebi pea märjaks - tähendus/eesti keelne vaste:  kastsime lapse varbaid (sünni tähistamine)

• ·         pig-headed – otsetõlge: seapealine – tähendus: põikpäine

• ·         dog-eared card – otsetõlge: koerakõvaline kaart – tähendus: paberi ääred on nö närtsinud või päevi näinud

• ·         no skin off her nose – otsetõlge: ei võta nahka tema ninalt - tähendus/eesti keelne vaste: ei võta temal tükki küljest

• ·         butt cheeks – otsetõlge: pepu põsed – tähendus: kannikad

• ·         I’ll cross that bridge when I get to it – otsetõlge: ületan selle silla siis, kui ma selleni jõuan – tähendus: pole mõtet ette muretseda või tegelen selle asjaga siis, kui on õige aeg

• ·         my heart was in my mouth – otsetõlge: mu süda oli minu suus – tähendus: mul oli klomp kurgus.

• ·         I’ll scratch your back if you’ll scratch mine – otsetõlge: ma sügan sinu selga, kui sina sügad minu oma - tähendus/eesti keelne vaste: käsi peseb kätt

• ·         I toyed with the idea – tähendus: ma mängisin selle mõttega

• ·         a bookworm – otsetõlge: raamatu-uss - tähendus/eesti keelne vaste: raamatukoi

• ·         the apple never falls far from a tree – otsetõlge: õun ei kuku kunagi puust kaugele – tähendus/eesti keelne vaste: käbi ei kuku kännust kaugele

• ·         I’m in a jam – otsetõlge: ma olen moosi sees - tähendus/eesti keelne vaste: olen omadega supi sees

• ·         see the world through rosy spectacles – tähendus: vaata maailma läbi roosade prillide

• ·         where you born in a tent? – otsetõlge: oled sea telgis sündinud? - tähendus/eesti keelne vaste: oled sa trammis sündinud? (küsitkse siis, kui keegi jätab alalõpmanta uksi enda järel lahti)

• ·         piece of cake – otsetõlge: tükk kooki - tähendus/eesti keelne vaste: käkitegu

• ·         let your hair down – otsetõlge: lase oma juuksed alla – tähendus: lase ennast lõdvaks/pidutse

• ·         I smell the rat – otsetõlge: ma tunnen roti lõhna - tähendus/eesti keelne vaste: midagi on mäda

• ·         to turn a blind eye – otsetõlge: pimedat silma ette pöörma - tähendus/eesti keelne vaste: silma kinni pigistama (millegi suhtes)

• ·         keep your hair on – otsetõlge: hoia oma juuksed peas – tähendus: ära mine närvi

• ·         you got too big for your boots – otsetõlge: sa muutusid oma saabaste jaoks liiga suureks – tähendus: sa läksid ennast täis

• ·         take the bull by his horns – tähendus: haara härjal sarvist

• ·         beer goggles – otsetõlge: õlleprillid – tähendus: öeldakse siis, kui keegi on kellegi nö ilusaks joonud

• ·         a heavy heart – otsetõlge: raske süda - tähendus/eesti keelne vaste: kivi on südamel

• ·         I survived only by the skin of my teeth – otsetõlge: pääsesin ainult naharibaga oma hammastelt - tähendus/eesti keelne vaste: mu elu rippus juuksekarva otsas

• ·         eyes of the shoe – otsetõlge: kingasilmad – tähendus: kingapaela augud

• ·         hairy situation – otsetõlge: karvane situatsioon – tähendus: ohtlik olukord

• ·         pulling my leg – otsetõlge: tõmbab mu jalga - tähendus/eesti keelne vaste: tõmbab mind haneks.

• ·         do you need a hand? – otsetõlge: kas sul oleks kätt vaja? – tähendus: on sul abi vaja?

• ·         fools gold – otsetõlge: rumala kuld - tähendus/eesti keelne vaste: kassikuld

• ·         save the money for rainy days – otsetõlge: hoia raha vihmasteks päevadeks - tähendus/eesti keelne vaste: hoia raha mustadeks päevadeks

• ·         sleuths on the doorstep rather suggest bombs in the attic – otsetõlge: salapolitseinikud uksel viitavad pommidele pööningul - tähendus/eesti keelne vaste: kus suitsu, seal tuld

Ja siia lõppu lisan ma ühe mõttetera, mis ei sobi küll minu loendisse, aga on minu meelest väga hästi öeldud. See kõlab nii: the happiest people do not have everything, they just make the best of everything. Tõlge oleks umbes nii:  õnnelikud pole mitte need, kellel on kõik olemas vaid need, kes sellest, mis neil on, võtavad parima!

Olge õnnelikud!