Tantsud kirikus

Head uut aastat! Eelmisel nädalal algas ju Hiina kalendri järgi valge jänese (või siis kassi) aasta. Londonis toimusid sel puhul ka pidustused, aga ma pean ausalt ütlema, et me ei viitsinud minna. No kohe kuidagi ei tõmmanud sinna rahvahulkadesse tunglema. Läksime selle asemel hoopis üle hulga aja Loodusmuuseumisse ehk Roberti kõnepruugis Dinosaurusemuuseumisse. Me polnud seal enam tükk aega käinud. Suvel vist käisime viimati. Ma tahtsin tegelikult sinna juba ammu minna, sest kuni märtsi keskpaigani on seal üleval National Geographic fotovõistluse parimad tööd. Roberti nõudmisel viskasime kõigepealt dinosaurustele silma peale ja siis läksimegi fotosid uudistama. Näitus oli täpelt nii lahe nagu ma olin lootnud. Seal oli ikka uskumatult kifte pilte. Iga foto all oli kirjas ka lugu, kuidas see pilt on õnnestunud tabada, nii et seal oleks võinud veeta tunde, kui oleks tahtnud kõik lood ka ära lugeda. Meil nii palju aega ei olnud, sest Robert oleks muidu igavusse ära surnud ja seda me ju ometigi ei tahtnud. Ma pean ütlema, et kuigi seal oli tohutult palju ägedaid pilte loomadest, siis minu lemmikud olid ikkagi sellised, kus peal ainult loodus. Uskumatu, milliseid imelisi paiku ja võrratuid värve on maailmas olemas. Minu lemmik oli üks foto, kus peal olid liivatüünid. Neile paistis peale loojuv päike, mis andis liivale erinevad lillad ja roosad toonid. No imeilus! Axile meeldis kõige rohkem virmaliste foto ja siis üks imeline, tumelilla maastik. Tegelikult olid kõik pildid ikka ägedad. Mõned olid kurvalt mõtlemapanevad ka. Näiteks üks kilpkonn, kes oli võrkudesse kinni jäänud ja vaatas sealt võrkude vahelt nii kurva näoga otsa, et pisar tuli silma. Kallele jättiski see foto kõige sügavama mulje. Robi leidis aga, et kõige kiftim oli foto sellest, kuidas üks krokodill mingit väikest looma sööb. Nii, et seal oli tõesti igale ühele midagi.

Agnes käis aga laupäeval oma sõbranna sünnipäeval. Seekord oli asi ikka eriti vägevalt ette võetud. Pidu toimus taaskord kirikus. Tegemist ei olnud aga enam tegutseva kirikuga vaid noortekeskuse ruumidega, mis on ehitatud endisesse kirikusse. Siin on üldse kombeks, et kirikutest, mida enam pühakojana ei kasutata, ehitatakse midagi muud. Näiteks siis juba mainitud noortekeskus või hoopis jagatakse kirik korteriteks. Meie jaoks ikka päris harjumatu. BBC-l on üks lahe saatesari Grand Designs, kus jälgitakse, kuidas mõned inimesed endale eriti erilised majad ehitavad. Eile just juhtusingi nägema, et mingi abielupaar oli endale ostnud kuskil maakohas kiriku ja teinud selle endale elumajaks. Terve kiriku! Tulemus oli päris äge, aga mina isiklikult ikka kirikus vist elada ei tahaks. Olgu see kui äge tahes. Kui aga Axi peo juurde tagasi tulla, siis kohale oli kutsutud üle 50 sõbra ja sõbranna. Tegemist oli stiilipeoga ja stiiliks gangsterid ja Molly’d ehk siis gangsterite pruudid. Ax nägi väga kift välja oma võrksukkades, mustas kleidis ja kaabus, varustatuna Robertilt laenatud revolvriga. Pidu iseenesest aga mingit pidi gängsteritega ei seostunud. Stiil oli vist lihtsalt mõeldud välja selleks, et rahvas ennast kohe vabamalt tunneks. Minu meelest on see stiilikate juures kõige lahedam, et inimesed on kohe kuidagi vabamad. Sünnipäevapidu oli tegelikult disko. Kohal oli DJ, kelle pult asus endise altari asemel ja rahvas möllas siis suures endises kiriku saalis. Ikka väga lõbus, ma leian! Ax ütles, et see oligi nagu päris disko. Värvimuusika, diskopallid ja muu juurde kuuluv. Minu meelest nii äge mõte! Koolipidusid siin eriti ei tehta, kuhugi ööklubisse nii noored minna ei või, aga tantsida ja ennast mukkida ja sättida ju ometigi tahaks. Nii tore, kui on, kus seda teha. Pidu algas kell 19.30 ja lõppes kell 22.00, nii et ikka üsna hilja. Mõned Axi sõbrannad ei saanudki sellepärast minna, et see kellaaeg oli nende vanemate meelest liiga hiline. Minu meelest alatu lapsele sellist lõbu keelata. Kõik vanemad läksid ju nagunii oma võsukestele peole vastu, nii et mis seal siis muretseda. Üks veidi veider asi oli selle peo juures, aga ka. Sünnipäevalapse poolt oli kõigile külalistele vesi ja cupcake (see on muffini moodi küpsetis, ainult et peal on kreem) ja see oli ka kõik. Kui soovisid krõpse, cocat või muid snäkke, siis tuli neid osta. Päris kummaline. Kutse peal seda kirjas ei olnud, nii ei osanud ma Axile eriti raha kaasa ka panna. Võib olla on see siin tavaline, et sünnipäeval tuleb söögid ise osta, ma ei tea. Teinekord panen igatahes Axile raha kaasa. Nüüd pidi siis Ax piirduma vee ja koogiga, aga kuna ta oli kogu aeg tantsu vihtunud, siis polnudki söögi puudumisest eriti lugu. Axi kommentaar oli, et hea, et vesi tasuta oli.

Eile toimus mess, millest ka Focus osa võttis. Tegemist oli igal aastal toimuva messiga, kus on kohal kõiksugu firmad ja muud asutused, kes ühel või teisel moel tegelevad sellega, et inimestel aidata Suurbritanniasse kolida. Ma ei pea silmas paadipõgenikke või muid illegaalseid immigrante vaid põhiliselt just töö tõttu pidevalt riigist riiki kolivaid inimesi. Mess toimus Hotell Russell’is, mis nägi igati peen välja. Iga tunni aja tagant toimusid erinevad seminarid, millest ühel ka meie seltskond esines, rääkides sellest, millised mured äsja Londonisse kolinud inimestel tavaliselt on ja kuidas neid muresid oleks kõige parem lahendada või veel parem, ennetada. Mina seekord lavale minema ei pidanud, millest mul eriti kahju just polnud. Sel ajal, kui meie neli direktorit kõnet pidasid, tutvustasin mina koos ühte teise Evaga, kes ka Focuses töötab, messikülastajatele meie organisatsiooni. Huvi oli üllatavalt suur. Ma ise sain mahti käia kuulamas seminari, mille teemaks oli kolimine koos lastega. Seminari juhatas Mary Langford’i nimeline daam, kellel on 30 aastane töökogemus rahvusvahelistes koolides õppivate lastega ja kes on peale selle veel Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste koolide asedirektor. Ta rääkis väga huvitavalt sellest, kuidas lapsed, kes oma vanemate töö tõttu pidevalt riigist riiki kolides, sellega toime tulevad. Neid lapsi nimetatakse „Third Culture Kids“, mis tähendab seda, et nende kultuuriline taust erineb oma vanemate omast, sest neil puudub justkui kodumaa. Kuna nad nii palju kolivad, siis võtavad nad igast uuest riigist, kus nad elavad, midagi nö kaasa ja sellest saabki nende kultuuriline taust. Need on lapsed, kes 18-aastaseks saanuna on elanud vähemalt 6-8 riigis. Neile pidi olema väga omane, et nad oskavad ruttu sõpru leida, on väga uudishimulikud, sest on harjunud uute oludega kohanema ja kiiresti ennast kõigega kurssi viima. Neile tundub maailm väike, sest nad on harjunud sellega, et elades näiteks Pariisis, pole mingi probleem sõita New York’i onu juubelile või Madriidi tädi pulma. Samas pidi olema neil raskusi pikema-ajaliste plaanide tegemisega, kuna nad ei tea, kus nad näiteks kolme aasta pärast elavad ja pole sellepärast harjunud pikalt oma elu planeerima. Nende laste jaoks pidi olema suur probleem, kui küsitakse, kust nad pärit on, sest nad ei oska sellele vastata. Nad on pärit igalt poolt ja samas mitte kuskilt. Eriti keeruline on asi veel siis, kui ka vanemad on pärit erinevatest riikidest. Kogu see teema oli minu meelest väga huvitav. Kahjuks kestis seminar ainult 40 minutit, nii et kõik teemad said lihtsalt ette vuristatud, sügavamalt millelgi ei peatutud. Meie lastel õnneks seda kodumaata olemise tunnet olema ei saa, kuigi selleks ajaks, kui me tagasi Eestisse kolime, on Robi poole oma elust Inglismaal elanud.

Eelmise nädala loo lõpetasin sellega, et lootsin, et kohe-kohe jõuab töömees meie dušši parandama. Noh, sellel päeval ta siiski ei jõunud. Tuli järgmisel päeval, aga selgus, et viga ei kuulu tema kompetentsi ja nii kutsuti järgmine töömees, ametilt elektrik. Elektrik tuligi ja avastas, et mingi väike julla on tõesti läbi läinud ja vajab vahetamist. Telliti uus jupp, mis juba eile kohale jõudis ja ka paika sätitud sai, nii et meie dušš töötab jälle nagu muiste! Hurraa! Tänu elektriku käigule sain aga teada ühe huvitava asja. Meil pole veel ette tulnud juhust, kus oleks vaja kogu majas vesi välja keerata. Elektrik aga soovis seda teha. Me ei leidnud kraani, kust vesi kinni käiks, mitte ühestki loogilisest paigast kogu majas. Elektrik oli aga kohalike oludega kursis ja siirdus lõpuks tänavale, kust ta ka selle kraani leidis. See asub nimelt meie maja ees oleva kõnnitee sees! Kujutate pilti! Ja seda kraani kinni keerates selgus ka huvitav tõsiasi, et seal asub ka meie maja veemõõdik! Augus keset kõnniteed! Tänu vihmastele ilmadele oli see auk kuni küünarnukini vee all, aga natuke lödistamist kannukesega ja saakski juba veemõõtjat lugeda! Meil polnud halli aimu ka, et meie majal veemõõdik on. Praegu maksame vee eest mingi kohaliku tariifi järgi. Meil tuli just eelmisel nädalal Focuses veemõõdik jutuks ja tuleb välja, et ega ei tasu neid näitusid esitama hakata. Veearve pidi sellest ainult suurenema. Nii, et las see mõõdik jääb sinna auku rahulikult edasi.

Meil on täna nii päikseline ja soe ilm, et lausa kutsub õue! Järgnen kutsele ja saadan teile ka palju, palju päikest!