Väljasõit

* Tükike Portsmouthi ja merd * Spinnaker Tower * Portsmouth justkui peopeal

Alustan täna õnnesoovidega, sest täna on minu kalli äiapapa sünnipäev! Palju, palju õnne! See on välismaal elamise suur miinus, et sa ei saa kalleid inimesi nende sünnipäevadel või muudel tähtpäevadel isiklikult õnnitleda ja pead seda tegema interneti, telefoni või Skype vahendusel. No Skype on peaaegu juba nagu päris, aga ikkagi ei saa kallistada ega pai teha. Kui Eestisse tuleme, siis teeme kõik tasa :)

Laupäeval tegime väljasõidu mereäärsesse sadamalinna nimega Portsmouth. Oh, kus mulle meeldib see väljend „väljasõit“. See on kuidagi nii armas ja juba paljalt selle sõna ütlemisest tekkib naeratus näole. Kalle oli selles linnas kord varem käinud, aga seda ainult viivuks, sest tookord läks tal põhirõhk saarele Isle of Wight, kuhu Portsmouthist otseliin läheb. Nii, et linn oli tegelikult meie kõigi jaoks veel üsna avastamata. Autot me sinna sõiduks rentima ei hakanud, sest rongidega on sinna minna väga mugav. Aega võtab see ca 2,5 tundi. Mereäärsetes linnades kohe on midagi, mis mulle hirmsasti meeldib. Mereõhk ja avar vesi ja kui seal veel paadid ja jahid ka veel ringi seilavad, siis midagi paremat ei oska ma ette kujutadagi. Kõik see oli Portsmouthis olems. Rong viis meid otse sadamasse, nii et sattusime kohe mõnusa melu sisse. Sadama ümbrus on seal väga ilus. Kõnniteed on laiad, siin-seal kasvavad palmid, teede ääres asuvad restoranid ja kohvikud ja laste mänguväljakud. Meri loksub otse promenaadi külje all ja merel sõidavad suuremad ja väiksemad laevad, paadid ja jahid. Päike ka paistis,nii et mis sa hing veel oskad tahta. Otse mere ääres asub ka Suurbritannia kõige kõrgem vaatetorn, mida kutsutakse Spinnaker Tower. Tornil on kolm platvormi, kust imeilusaid vaateid nautida. Kõige madalam asub 100 meetri kõrgusel. Sinna viib lift (kuigi võiks jala ka minna, aga ma ei näinud, et keegi oleks seda teinud). Sealt avanev vaade merele ja linnale oli imeilus. Lahe asi oli keset põrandat asuv klaaspõhjaga jalutusrada. Minu meelest oli see veidi kõhe atraktsioon. Kuigi sa saad ju mõistusega aru, et see on tugev klaas ja täiesti turvaline, siis ikkagi oli natuke hirmus enda all 100 meetrit tühjust näha. Agnes seda ei peljanud ja proovis selle triki ära. Meie elasime Axile lihtsalt kaasa ja mina tegin pilti J Kui olime sellel platvormil juba piisavalt vaateid nautinud, siis läksime treppi mööda veel kõrgemale. Treppi pidi käies oli tunda, kuidas torn tuule käes kergelt kõikus. Hea, et meist keegi kõrgust ei karda. No mina tegelikult natuke kardan, aga seda ainult sellistes kohtades, kus pole piirdeid. Näiteks redeli neljandal pulgal võib mul juba päris hirmus hakata, samas, kui 100 meetri kõrgusel torni aknast välja vaadates ei karda ma raasugi. Teisel vaateplatvormil oli kohvik ja kolmandal, sellel kõige kõrgemal, oli katuse asemel võrk, nii et sa said tunda, kuidas tuul puhub. Väikese tasu eest sai seal ka pikksilmaga ümbrust uurida, millele taustaks kostus giidi jutt. Robile meeldis see meelelahutus. Otse sadama kandis asub ka suur outleti poodide keskus. Seal olid esindatud kõik poed, mida mina üldse tean ja kõigis neis olid hinnad oma 40% odavamad, kui nö päris poodides. Me ei saanud ometigi juhust kasutamata jätta ja lõbutsesime seal mõnda aega. Saak oli päris hea  Kahjuks ei olnud seal aga mitte ühtegi mänguasjadepoodi. Me olime lubanud Robile väljasõidul ka mingi väikse mänguasja osta ja nii tuligi meil suund võtta kesklinna, kus mänguasjapoed pidid asuma. Tee sinna viis läbi väikse pargi. Pargis oli palju lilli, mänguväljak ja mitu muruplatsi, kus inimesed piknikku pidasid. Eriliseks tegi selle aga eriti väike loomaaed, mis asetses ringikujulises majas keset parki. See oli ära jagatud sektsioonideks, nii et võre tagant võis uudistada merisigu, jäneseid, papagoisid ja paabulinde, iga liik omaette aedikus. Minu meelest väga vahva idee! Kesklinnas oli taaskord palju poode ja Robi õnneks leidus seal ka mänguasju. Seekord otsustas Robi aga mänguasja asemel hoopis raamatu kasuks. Raamatuks oli draakonite entsüklopeedia, millega kaasas oli ka 12 papist kokku pandavat draakonit. Kalle sai tagasiteel rongis neid papist lohesid kokku pannes tükk aega „lõbutseda“. Robi on viimasel ajal üldse suureks raamatuhuviliseks hakanud. Võib olla on asi selles, et nad käivad klassiga igal neljapäeval kooli raamatukogus ja võivad sealt endale koju ühe raamat laenutada. See jääb siis nädalaks lapse kätte ja järgmisel nädalal, kui jälle raamatukogu päev on, siis saab selle uue vastu välja vahetada. Robi huvitub praegu eelkõige putukatest (mida koledam, seda parem), draakonitest ja ka dinosaurustest. Vahepeal olid dinosaurused tal täiesti unarusse jäänud. Ma loen Robile ikka õhtuti unejuttu ja ühel õhtul, kui me jälle mingit Robi koolist laenutatud raamatut vaatasime, siis Robi ütles mulle, et miks me ainult pilte vaatame, et ta tahaks ikka juttu ka kuulda. Hakkasin siis talle juttu tõlkima, aga see oli päris keeruline, sest ma ei tea kõiki putukate kohta käivaid termineid (isegi eesti keeles ilmselt mitte). Äkitselt tuli mulle aga idee, et ma võin ju inglise keeles ka lugeda. Robi oli asjade käiguga väga rahul ja kuulas mõnuga oma unejutu lõpuni. See oli nüüd väike lüüriline kõrvalpõige. Sattusin kuidagi Portsmouthist hoopis unejuttu lugema. Kui nüüd meie väljasõidu juurde tagasi tulla, siis ega me seal rohkem midagi teha ei jõudnudki. Sadamas on tegelikult ka laevamuuseum, aga sinna me sel korral ei jõudnud, sest see pandi üsna vara kinni. Tornist nägin ka tänavaid, kus tahaksin teinekord jalutada, aga kuhu me sel korral ei jõudnud. Ongi hea, siis jääb järgmiseks korraks ka midagi. Ma usun, et suvel võib seal veel vahvam olla, sest praegu olid mõned lastele mõeldud lõbustused suletud. Kuigi, eks suvel on seal kordades rohkem rahvast ka.

Pühapäeval tähistati siin emadepäeva. Meil on kombeks seda tähistada ikka mais, aga Ax ja Robi olid nii armsad, et kinkisid mulle ikkagi kumbki kaardi. Agnese kaardiga tuli kaasa ka minu üks lemmik kingitus - 10 minutit juuste susamist :) Robi oli oma kaardi teinud koolis. Kaardi peale oli värvidega maalitud suur punane lill ja kaardi sisse oli Robi kirjutanud "I love you mummy" Nii armas! Mais emadepäeva tähistamise juures on veel üks hea asi. Restoranides pole tungi ja sa saad rahulikult oma einet nautida. Pühapäeval olid kõik kohad puupüsti täis, nii et isegi, kui me oleksime tahtnud kuhugi sööma minna, siis poleks see arvatavasti väga hästi õnnestunud. Meie aga ei tahtnudki seda teha vaid läksime hoopis Ealingu kandis olevasse miniloomaaeda. Kalle avastas selle koha ühel oma rattasõidul. Kalle on viimasel ajal hakanud ilmatu pikki jalgrattaretki tegema, sest ta avastas rajad kanalite ääres. Mul pole olnud veel au temaga kaasa minna. Häda on selles, et Robert ei mahu meil enam ratta lastetooli ja me peame mingi muu nipi välja mõtlema, kuidas teda endaga kaasa vedada. Kalle leidis, et on olemas selline raudtoru, mis kinnitatakse täiskasvanu ja lapse ratta vahele, nii et lapse jalgratta esimene ratas on õhus ja ainult tagumine ratas puudutab maad. Niimoodi saab laps vaevata pikki maid sõita ja samas, kui isu tuleb, siis ka ise kaasa vändata. Meil ongi plaan sellist süsteemi kasutama hakata, sest ühised rattaretked on ju nii toredad. Seekord me niisiis rattaga sinna parki ei läinud vaid sõitsime kohale bussiga. Pargi servas voolas jõgi ja selle kaldal oli jalutusrada. See meenutas mulle natuke Keila-Joad, mis on minu meelest üks väga armas paik ja see sarnasus lisas Ealingu pargile erilise võlu. Keset parki oligi loomaaed ja mis kõige üllatavam, see oli täiesti tasuta. Loomaaias võis näha suuri ja väikseid ahve, papagoisid, jäneseid ja mingisuguseid veidra välimusega kanu, paabulinde, kitsi ja isegi kängurusid. Loomaaia servas oli mänguväljak ja põõsastest moodustatud labürint. Väike kohvik ja jäätiseputka olid seal ka, nii et üks igavesti vahva koht. Jalutasime seal kohe tükk aega, limpsisime jäätist ja nautisime mõnusat pühapäeva.

Robert ostis endale reedel lille ja mitte mingi tavalise lille vaid putukasööja lille. Ta oli seda juba ammu endale tahtnud, nii et kui me koolist koju tulime, siis põikasime lillepoest läbi ja ostsime Robile uue sõbra. Sõber võib selle lille kohta täiesti vabalt öeldas, sest Robi hoiab ja hellitab seda nagu mõnda kodulooma. Koju jõudes kadus Robi koos lillega oma tuppa ja tuli sealt mõne aja pärast alla kööki ja ulatas mulle ajakirja ja palus mul seda lugeda. Ja mis ma näen – ajakirjas oli artikkel putukasööja lillede kohta. Robil oli see ajakiri juba ammusest ajast, aga tal oli see artikkel meeles ja nüüd, uhke lilleomanikuna, otsis ta selle jälle välja. Ma olin täitsa sõnatu! Hommikul, kui me asutasime Portsmouthi minema, siis hakkas Robi lausa nutma, kui kuulis, et ta ei saa oma lille reisile kaasa võtta. Robi nõustus lille koju jätma alles siis, kui ma ütlesin, et tooma lillele reisilt üllatuseks mõne surnud kärbse. See mõte talle meeldis. Kahjuks pole praegu veel kärbeste kõrghooaeg, nii et üllatus jäi lillele toomata. Õnneks oli üks suuremat sorti sääsk õhtul tuppa sattunud, nii et Robi lill sai oma magustoidu kätte. Päris huvitav on endalgi tegelikult vaadata, kuidas lill oma õie kokku surub, kui putukas sinna vahele panna. Robert on meil ikka suur loodusemees.

Kui juba loodusest juttu tuli, siis Agnese kooli saabusid nüüd lõpuks 40 õnnelikku kana. Mäletate vast ikka seda Axi kooli sügisest kanaprojekti. Seni ehitati kanadele kuute, mis pidid väga kenad välja nägema ja nüüd siis saabusid ka kanad. Kohalikus lehes olid lausa pildid rõõmsatest koolilastest ja veel rõõmsamatest kanadest. No neil saab küll mõnus elu olema – muudkui sibli mullas, mõnule süles ja lase ennast sügada. Väljendi „elu nagu hernes“ võib vist asendada lausega „elu nagu Grey Court’i kanal“ ;)

Agnese eksamite tulemused on nüüd kõik teada ja need kõik läksid tal suurepäraselt! Peaaegu kõigis ainetes sai ta maksimum tulemuse või siis selle lähedase tulemuse. Super! Oleme uhked!

Agnesele langes eelmise nädala lõpus osaks suur au. Ta valiti oma kooli ragbi-naiskonna liikmeks. Mitte, et ta seda oleks väga soovinud või et ta oleks seda ÜLDSE soovinud, aga Axi kehalise kasvatuse õpetaja arvas, et Ax oleks just õige inimene kooli sellel alal esindama. Ax on meelitatud, aga mitte väga õnnelik, sest talle ei meeldi see mäng, sest see on nii agressiivne ja julm. Õnneks kuuluvad varustuse hulka hambakaitsmed, nii et vähemalt hambad peaksid mängides suhu jääma. Homme päeval on võistlused. Hoidke siis pöialt!

Päikseliste tervitustega!