Farmis ja pargis

Roberti klass käis eelmisel teisipäeval ekskursioonil Londoni lähedal asuvas farmis. Mina kahjuks kaasa minna ei saanud, sest käin teisipäeviti tööl, nii et saan reisist rääkida ainult Robi käest välja pinnitud info põhjal. Robi ei viitsi eriti koolis toimuvast rääkida, nii et temalt on muljeid raske kätte saada. Robi resümee reisi kohta oli lühike - ta oli bussis istunud oma sõbra Seth'i kõrval, oli farmis näinud suurt jänest, eeslit, madu ja lehma. Sõitnud traktoriga ja mänguväljakul mänginud. Lõunaks kaasa pandud söögi oli kõik ära söönud ja kogu see asi oli ta nii ära väsitanud, et ta oli tagasiteel bussis suisa maganud. Konkreetne mees. Teistelt emadelt, kes turvaisikutena kaasas olid käinud, sain teada, et see farm oli olnud suur ja vahva. Seal oli olnud isegi metsatukk, mis oli suur vaatamisväärsus ja imetluse objekt. Kas te kujutate ikka ette, et kohe päris mets oli, kus sai niisama kõndida?! Vägev värk! :) Ma ei saanud esimese hooga isegi aru, et mis seal nii erutuda, aga siis tuli mulle meelde, et siin ju pole sellist asja, nagu mets, niisama lihtne leida ja isegi, kui see juhtub kuskil olema, siis on see kindlasti kellegi eramaa ja sinna minna ei saa. Nii, et metsatukk farmis oli emade hinnangul suur atraktsioon. Peale selle oli seal olnud veel mitmeid lahedaid mänguväljakuid ja hüppamiseks mõeldud mägi, mis oli justkui batuut, aga künka kujuline. Loomi oli olnud märgatavalt rohkem, kui need, mida Robi üles loetles.Kõik emad leidsid, et see on lahe koht, kuhu tasub perega päeva veetma minna. Tuleb meelde jätta!

Jaanipäeva me sel aastal eriti ei tähistanudki. Kallel on tööl viimasel ajal maru palju tegemist ja kuna vaba päeva siin ka ju ei anta, siis tegimegi lihtsalt oma pere keskis väikse grilli ja kuna vihma hakkas sadama, siis kolisime tuppa ja vaatasime filmi "Mehed ei nuta". Tuli välja, et Agnes polnudki seda filmi enne näinud, Robist muidugi rääkimata. Kivi minu kapsaaeda, et lapsele selline klassika näitamata on jäänud. Saime kõvasti naerda ja meie Kallega nostalgitseda.

Laupäeva hommikul, kui Ax trennis oli, läksime meie Robi ja Kallega Battersea Pargi loomaaeda. Olime seal pargis Robi ja Axiga korra varem juba ka käinud, aga siis ei leidnud me loomaaeda üles ja tuiasime niisama pargis ja mänguväljakul ja sõitsime rongikesega. Seekord läks aga paremini, sest leidsime loomaaia isegi üles. Tegelikult polnudki see eriti keerulises kohas, nii et ma ei saagi täpselt aru, kuidas meil õnnestus sellest eelmine kord mööda kõndida. Loomaaed oli vahva. Loomadega sama palju (või vaat, et rohkemgi) oli seal mänguväljakuid ja muid laste lõbustusi. Näiteks suur köitest tehtud turnimiseks mõeldud asjandus (minu meelest on Tallinna loomaaias ka midagi samasugust), suur liivakast, kus oli igasuguseid veega mängimise atraktsioone, vana tuletõrjeauto, kus sees sai istuda, nuppe näppida ja rooli keerata, siis veel vana ja veidi roostes traktor, batuudid ja veel palju muud. Loomi oli seal muidugi ka, aga mulle tundus, et Robile meeldisid isegi need laste lõbustused rohkem, kui loomad. No eks arusaadav ju ka, ta ju alles käis klassiga farmis. Peale loomaaia külastust jalutasime mööda Thamesi äärt kodu poole. No muidugi mitte päris kogu tee koju, aga no suund oli lihtsalt õige. Ma ei teadnudki, et Thames ääres nii mõnus jalutusrada on. Kõige üllatavam oli aga see, et peale meie ei olnud seal peaaegu mitte ühtegi inimest. Inimtühi London laupäevasel päeval kõlab suisa uskumatuna. Kui me enam jalutada ei viitsinud, siis tegime väikse eine ühes liibanoni toidukohas ja sõitsime bussiga koju. Bussiga on maru vahva sõita, kui sul just kiire pole. Nii saad pildi paika, kus miski asub. Muidu kimad muudkui maa all ja ei saagi õieti aru, kuidas üks või teine koht üksteise suhtes paiknevad.

Pühapäeval läks ilm meil väga soojaks, nii et veetsime enamuse päevast lihtsalt aias mõnuledes. Eriti soe ilm oli aga eile, nii et mulle tundus, et isegi mu kandadel on kuum. See kuumus päädis täna suure äikesevihmaga. Praegugi veel rongi akna taga müristab. Kuigi mul oli vihmavari, siis ikkagi sain töölt metroojaama kõndides poolenisti läbimärjaks. Soe vihm on pärast sellist kuumust tegelikult väga tore.

Eile õhtul käisime aga Kalle ja tema töökaaslastega õhtusöögil, sest Kalle ülemus paneb ameti maha ja läheb pensionile. Ta on maru tore mees ja mul on tema pääsemise üle hea meel. Ta ei paistnud ise ka sugugi kurvastavat ja kibeles juba merele seilama. Ta on vana meremees ja oli endale just uue paadi ostnud ja kavatseb sellega nüüd sissejuhatuseks kohe üle kuu aja merel veeta. Niimoodi on ikka väga mõnus pensionile minna. Agnes oli lahkelt nõus lapsehoidja olema seni, kuni meie õhtusöögil oleme, aga juhtus nii, et tal oli eile taaskord üks tähtis võrkpalli võistlus, kus ta kindlasti osalema pidi. Niisiis läkski Robi võistlustele kaasa ja oli esinenud suurepäraselt. Istunud pingil ja muudkui kaasa elanud, vahepeal Axi pingilt, pöial püsti, ergutanud. Kuigi ta alguses väga vaimustuses polnud selle mõtte juures, et ta peab võistlustele kaasa minema, siis pärast oli ta väga rahul ja arvas, et võiks teinegi kord pealtvaatajaks minna. Tulemuse osas läks aga võistlus nii, et kolm mängu oli Axi võistkond võitnud ja ühe kaotanud. Sellel reedel sõidab Ax Birminghami, üleriigilistele võrkpallivõistlustele. See on mingi natuke erilisemate reeglitega võistlus, sest korraga on ühest võistkonnast platsil ainult neli mängijat. Ma pole varem sellisest koosseisust kuulnud. Ju see on mingi brittide värk. Võrkpall pole siin ju kuigi populaarne spordiala, nii et võib olla tehti reeglid ümber lihtsalt mängijate vähesuse tõttu. No on, kuidas on, aga pöial tuleb reedel kindlasti pihus hoida!

Päikest teile kõigile!