Pidu Pariisis

Eelmine esmaspäev oli oluline päev rootslastele, kes tähistasid siis oma rahvuspäeva. Meid oli sel puhul kutsutud külla Kalle töökaaslase Ewa juurde, kus alguses toimus õhtusöök ja siis mindi Rootsi Kooli rahvuspäeva puhul korraldatud kontserdile, kus ka Ewa tütar pidi esinema. Õhtusöök oli väga mõnus ja väga eestimaine. Kohe näha, et ühe kandi rahvas. Pakuti imehead kartuli-kilu vormi, millel on lõbus nimi - Jonssoni kiusatus. Kiusatus seda liiga palju süüa oli tõesti suur, sest see oli väga maitsev. Peale selle kiusatuse oli laual veel kolme sorti heeringat, musta leiba, keedukartuleid, lõhet ja mereannipirukas. Peale selle viimase, ju väga meie menüü. Rootsi terviseks joodi sulaselget viina ja magustoidu kõrvale, mis oli täitsa kodune vahukoore-maasika tort, limpsiti calvadosi. Kui kõht oli täis ja meeleolu juba üsna pidulik, siis jalutasimegi Rootsi Kooli. See on Rootsi valitsuse poolt finantseeritav asutus, kus õpivad Londonis elavad rootslased. Õppuritel tuleb ka natuke kooli eest maksta, aga see ei pidavat olema eriti märkimisväärne summa. Kooli õuele saabudes anti meile kätte õhtu kava, kus lisaks kavale olid olemas ka koori esitatavate laude sõnad. Kooli õu oli rahvast täis, pakuti veini ja mahla ja hot dog'e. Siin-seal olid üles seatud rootsimaised letid, kus müüdi kodumaist kraami nagu heeringat, Löfbergs Lila kohvi, komme jms. Oma letiga oli esindatud ka SAS, kust jagati kotiga igasugust nänni (Robi oli muidugi rõõmus saagi üle). Kontserdi alustuseks võttis sõna Rootsi välisministeeriumi esindaja, kes on juhtumisi hoopis eestlanna. Kõnest me muidugi midagi aru ei saanud, aga vaadates rahva reaktsiooni, siis see tundus olevat sütitav. Edasi oli väike kõne Rootsi konsulilt, pühalik sõnavõtt Londonis tegutseva Rootsi kiriku preestrilt ja siis hakkas laulma koor. Kuna meil olid sõnad ju kava peal olemas, siis üürgasime Kallega kaasa laulda, mille peale välisministeeriumi esindaja tuli lausa meie juurde küsima, et kas me tõesti ka rootsi keelt oskame, et niimoodi kaasa laulame. Pidime oma pettuse üles tunnistama. Peale koori hakkas esinema Rootsi Kooli tütarlastekoor, kus ka Ewa tütar laulis. Päris toredad ja lõbusad laulukesed olid, nii et jala võttis täitsa tatsuma. Kõige lõpuks esines Ewa tütar aga soologa, mis tuli tal ülimalt hästi välja, nii et me olime kõik vaimustuses. Siis oligi kontsert läbi ja meie sättisime end kodu poole minema. Vahva, et meid sellele üritusele kutsuti. Rootsi Kool tundus olevat väga tore koht ja jäi mulje, et kõik tunnevad seal kõiki ja et seal käib suur kommuunielu.

Täna on minu sünnipäev! Perekond oli hommikul rivistunud voodi ette, et laulda mind üles meie traditsioonilselt veidra sünnipäevalauluga. Alla oli kaetud imeline sünnipäevalaud küünalde, lillede, tordi ja vahva kaardiga, millel oli kujutatud koletis-konn ja kingitus, millel ilutses ämblik (ei ole vist raske arvata, kes oli kaardi autor ;) Robert oli arvanud, et mul peaks olema hästi palju kingitusi ja seda ma ka sain. Tõesti, ma pole enam lapsepõlvest saadik nii palju kingitusi saanud. Ma sain igasugust naiselikku pudi-padi nagu näiteks Swarovski kristallidega kaunistatud küüneviil, kindad, mida tuleb öösel kanda, et kreem hästi imenduks, värvilised pintsetid, mitut sorti juuksekaunistusi, udupeen küünekreem jms. Küll on tore päev, see sünnipäev! Eile üllatasid mind töökaaslased tööl üllatus-sünnipäevaga. Öeldi, et tuleb minna koosolekule. Mina rabasin siis märkmiku ja pastaka ja kihutasin koosolekuruumi, aga seal oli hoopis tort küünaldega, toa täis rõõmsaid kolleege sünnipäevalaulu laulmas ja kingitus, milleks oli täiesti minulik käekott ja juukseklõpsud. No nii armas!

Minu sünnipäev algas sel aastal tegelikult juba õige varakult. Kolmapäeval jõudis kohale minu vanemate imearmas õnnitluskaart, reedel minu kalli õe pere kingitus ja peale kõige muu põrutasime reede õhtul Kallega kahekesi Pariisi minu sünnipäeva tähistama. Lapsed jätsime julgelt sõbra Poku hoolde ja läksime elu nautima. Ma ei olnudki varem Pariisis käinud, nii et olin suures elevuses. Tohutuid plaane me ei teinud ja otsustaime kohe ära, et ühtegi kohustuslikku asutusse me sisse ei astu ja piirdume ainult välise vaatlusega. Mõnus on rongiga Londonist Pariisi sõita. Paari tunniga oled kohal ja erinevalt lennukist, ei tule rongijaamas mitu tundi varem platsis olla. Piisab poolest tunnist. Rong sõidab nii metsiku kiirusega, et kiirteel sõitvad autod tunduvad liikuvat teosammul. Alguses läksid lausa kõrvad lukku, mida ju tavaliselt rongis ei juhtu. Pariisis asub rongijaam mõnusalt keset linna, nii et otsustasime linnatuuriga kohe algust teha, jätsime takso võtmata ja jalutasime oma hotelli. Ütlen kohe, et Pariis meeldis mulle väga. Ma olen kuulnud, et on olemas Londoni-inimesed ja Pariisi-inimesed, mis tähendab siis seda, et ühed eelistavad Londonit ja teised Pariisi. Ma ei oskagi niimoodi öelda, et kumb mulle rohkem meeldib. London on kindlasti palju puhtam. Prügihunnikud pole Pariisi tänaval üldse erandiks ja kui Londonis on pissi-haisused ainult kangialused, siis seal oli seda tunda ka täiesti tavalisel laial tänaval. Nägin oma silmaga, kuidas üks limusiin oli tänava äärde pargitud selleks, et selles sõitnud peoline saaks "metsa peatust" teha. Natuke veider, aga no mis sa hädaga ikka teed. Hotell oli meil väga armas ja asus täiesti kesklinnas, nii et igale poole sai jala minna. Asukoha miinus oli see, et isegi meile, Londoni hindadega harjunud inimestele, olid hotelli lähedal asuvate kohvikute hinnad üüratud, nii et saime üsna ruttu selgeks, et kohvikute nautimiseks tuleb veidi kaugemale jalutada. Esimesel õhtul või õigemini öösel, kui olime asjad hotellis maha pannud, läksime sööma ja pärast Champs Elyseele jalutama. Mulle õudselt meeldib öine linn ja melu. Kuna tegemist oli reede õhtuga, siis oli linn pidutsejaid täis ja neid oli väga lahe vaadata. Tüdrukud oli nii ilusad, sätitud ja lühikestes kleidikestes. Londonis käivad ka tüdrukud lühikeste kleidikestega pidutsemas, aga kahjuks pole enamus neist teab, kui ilusad. Seal lausa silm puhkas. Jalutasime Triumfi kaareni ja siis kõmpisime tagasi hotelli, sest kell oli juba päris palju. Laupäeval jõudsime palju teha. Nägime ära Louvre’i (mis oli minu jaoks üllatavalt suur), Notre Dame (kuhu ma tahtsin sisse minna, aga tänu metsikule järjekorrale jäi see ära), sõitsime laevaga Notre Dame juurest Eiffeli torni juurde (mis on ikka üks paganame suur raua-kolakas), sekka juhuslikke kohviku-peatusi. Õhtul sõitsime hotelli juurest laevaga uuesti Notre Dame juurde, et ladina kvartalis õhtustada ja ringi jalutada. Rahvast oli seal väga palju, nii et ma ei kujuta ette, mis päris kõrghooajal veel seal olla võib. Õhtusöök ise ei olnud suurem asi toiduelamus, aga vein oli hea ja ettekandjad lõbusad. Üks neist oli kruiisiga Tallinnas käinud ja oli siiamaani meie pealinnast suures vaimustuses. Eriti hella sõnaga meenutas ta aga meie Vana Tallinna napsu. Ööpimeduses jalutasime ka Moulin Rouge vaatama. No see kant oli jälle täiesti omamoodi elamus. Moulin Rouge ise oli üllatavalt väike. Ma kujutasin ikka midagi suurejoonelisemat ette. Võib olla see seest ongi suurejoonelisem, väljast oli lihtsalt väike värviline veski maja otsas. Seda ümbritsevad tänavad olid aga kõik pühendatud sekspoodidele või siis veidi kahtlaste pealkirjadega kohvikutele, kust paistis palju poolpaljaid tüdrukuid. Istusime kohvikus (mitte selles paljaste tüdrukutega – minu sünnipäev ju ikkagi ;), limpsisime calvadosi ja nautisime seda melu ja möllu, mis meie ümber käis. Lahe oli! Pühapäeva hommikul jõudsime veel kuulsas Montmartre surnuaias ära käia. Seda täiesti ettekavatsemata, aga kuna see jäi meile tee peale, siis põikasime läbi. See on kõige imelikum surnuaed, mida ma näinud olen. Veider, et sõidutee läheb otse üle surnuaia ja no siis need mauseleumid või hauaplatsid mis seal on - kõik nii kaootiline ja hirmuäratav. Ei tahaks sinna pimedas sattuda. Kui surnuaias juba küllalt jalutatud sai, siis ronisime Montmartre mäe otsa ja vot see koht oli see, mis mulle nüüd kripeldama jäi. Nii äge ja nii teist moodi ja nii vabameelne ja lõbus ja ma ei teagi, mis kõik veel. Mingi puhkpillibänd, koos trummariga, mängis puude all ja rahvas istus ja nautis, inimesed istusid lihtsalt siin-seal ja pidasid piknikku, seal oli tohutult kohvikuid, kus hinnad ei olnud röögatud ja no üldse, jube kift kant. Kahju, et me sinna alles pühapäeva päeval jõudsime, sest me ei saanud sellest kohast nii lühikese ajaga täit kaifi. Kihutasime lihtsalt sealt läbi ja jätsime meelde, et järgmine kord tuleb sinna kanti hotell võtta. Jällegi tuleb tunnistada, et kõigist neist tohutult kiidetud vaatamisväärsustest, oli ikkagi palju ägedam see melu, mis õhtuti tänavatel valitses, kohvikutes mõnulevad inimesed, kes hommikul kell 11 ei pidanud paljuks kange espresso kohvi kõrvale klaasi roosat veini limpsida, Montmartre ümbruses valisev boheemlaslik õhustik ja sealt avanevad hunnitud vaated. Kuigi mul on väga hea meel, et ma kõik need Pariisi tunnusmajad ära nägin ja mul oleks olnud koledal kombel kahju, kui ma oleks Pariisi ära käinud ilma neid silmamata, siis erutust hinge need ikkagi ei jäta.

Sel ajal, kui meie Kallega Pariisis mõnulesime, toimetasid Ax, Robi ja Poku omaette ja neid toimetusi oli kohe päris palju. Agnes ruttas laupäeva hommikul järjekordsetele võrkpallivõistlustele. Tegemist oli Premium League 4sport korraldatava üleriigilise võistluse Londoni eelvooruga ja uskuge või mitte – Agnese punt pani selle võistluse kinni! Hurraa! Kuldmedal ripub nüüd Agnesel seinal! Päris esimene kuld! Tänu sellele, et nad selle võistluse võitsid, sõidavad nad 01.juulil Bristolisse üleriigilistele võistlustele. Roberti koolis toimus aga laupäeval iga-aastane laat. Me käisime seal juba eelmisel aastal ka ja siis jättis kogu üritus ülimalt hea mulje, nii et soovitasin Pokul ja Robil kindlasti sinna minna. Ilm oli olnud võrratult kaunis ja nii nad lõbutsesidki seal kohe pool päeva. Käisid sõitmas põrkeautodega, osalesid erinevates õnneloosides ja mängudes, sõid ja jõid ja tundsid elust mõnu. Robi tuli tagasi suure hulga auhindadega (õnneks ta oma dinosauruseid kingiks siiski ei saanud, nii et mul vedas ;) ja oli väga rahul! Kahju, et kõike head korraga ei saa, sest ma oleks ka hea meelega sellest laadast osa võtta tahtnud. Samas, nädalavahetust Kallega Pariisis ei vahetaks ma millegi vastu :)

Palju õnne kõigile!!!