Elamus

Agnesel ja Robertil on käsil viimane koolinädal. Oh, kuidas me kõik seda kooliaasta lõppu ja puhkust ootame! Kuidagi väga ära on väsitanud see aasta. Võib olla on asi selles, et suve pole peaaegu, et olnudki. Paistab, et päike ja soojad ilmad olid juba "ettemksuna" kevadel ära ja nüüd tundub olevat üks lõputu sügis, vahel harva mõni soojem ja päikselisem ilm hetkeliseks meenutuseks, mis aastaajaga tegelikult tegemist on. On, kuidas on, aga kool võiks juba läbi saada küll. Agnesel erilist õppimist seal tegelikult enam ei toimugi. Rohkem nagu linnalaager. Eelmisel nädalal toimusid neil erinevad Tai Kuningriigile pühendatud üritused. Tehti tai käsitööd (punuti käepaelasid), mängiti tai muusikat, tehti tai toite ja kuulati lugusid Tai kultuurist. Ühel päeval toimus aga meeskonnatöö koolitus, kus tehti erinevaid ühist tegevust arendavaid harjutusi. Näiteks selline, et kamp seisab vaiba peal ja siis tuleb vaip teistpidi keerata ilma, et keegi maha astuks või siis, et ühel seltskonnast tuleb silmad kinni ennast selili kukutada ja loota, et teised ta kinni püüavad. Mulle isiklikult sellised koolitused meeldivad, Agnes jäi ka rahule. Sellel nädalal vaatavad nad koolis filme. 

Robil toimus aga eelmisel kolmapäeval koolis lahtiste uste päev, kus muu hulgas sai teada ka selle, kuhu klassi laps järgmisel aastal läheb. Roberti koolis on tava, et igal aastal saab laps endale uue klassi nime ja uue õpetaja. Ei teagi, miks see hea peaks olema. Võib olla harjutab see lapsi muutustega harjuma. Robert käis praegu kiili klassis ja järgmisel aastal saab temast konnakulles :) Päris lõbus nimi! Roberti paralleelklassid hakkavad kandma nime konn ja kiil. Minu meelest tekitab see veidi segadust, kui Robi praeguse klassi nimi antakse hoopis paralleelklassile, aga ju siis loodetakse, et lapsed unustavad vaheajaga oma vana ühisnime ära. Robi õpetajaks saab väga armsa olemisega noor Miss Martel ja õpetaja abiks hakkab olema Miss How ehk siis eesti keeles Preili Kuidas :) Miss Martel oli sellel aastal Robi paralleelklassi õpetaja, aga nagu ma juba enne mainisin, siis vajavad lapsed kooli arvates vaheldust ja oma praeguse klassiga ta ei jätka. Üks huvitav asi oli see, et Robi klassi lapsevanemad pole sellise asjade käiguga eriti rahul. Neile ei meeldi, et klassijuhatajaks saab Miss Martel, sest ta on nii noor! Alles esimest aastat koolis ja temast ei teata midagi. See ei paista lugevat, et tema praeguse klassi lapsevanemad ja lapsed on temaga ülimalt rahul ja kiidavad teda kui lõbusat, heasüdamlikku, aga samas parajalt ranget õpetajat, kes lastega hästi hakkama saab. Emade arvates peab üks õige õpetaja olema vana ja ajahambast puretud justkui koolilaud, mille taga on lugematu arv õpilasi juba teadmisi ammutanud. Minu meelest on Eestis asjalood hoopis vastupidi. Leitakse, et noor ja värske veri tuleb koolile ja klassile ainult kasuks. Poistele hakkab Miss Martel aga kindlasti meeldima, sest poisid ju armastavad noori ja ilusaid õpetajannasid. 

Kui juba koolist juttu tuli, siis ma sain eelmisel nädalal paraja üllatuse osaliseks. Minu meilile saadeti Roberti kooli poolt tema 1.klassi õppekava ja no see ületab igasugused ootused (või kartused). Tuleb välja, et lisaks matemaatikale ja inglise keelele hakkavad siinsed esimese klassi junsud õppima aineid nagu science, IT, geograafiat, kunst, muusika, käsitöö, usuõpetus, prantsuse keel ja ajalugu. Kehaline kasvatus muidugi ka. Peale selle on neil veel õppeaine, mille inglise keelne nimetus on PSHE. Inglise keeles tähendab lühend lahtiseletatult Personal, Social, Citizenship and Health Education. Tundub, et see on midagi Eesti ühiskonnaõpetuse sarnast. Ilmselt seda kõike õpivad nad siiski vanusele sobivas võtmes, aga no muljetavaldav ikkagi. Palju rikkalikum õppekava, kui Eesti laste 1.klassis ja nemad on ju siin alles 5-aastased. Ma olin kuulnud küll, et 1.klassis siin enam nalja pole, aga silmad võttis ikka suureks küll.

Laupäeval saime me Kallega toiduelamuse. Kuulsin mõned nädalad tagasi ühest Richmondist asuvast Itaalia restoranist nimega Al Boccon di'vino www.nonsolovinoltd.co.uk ,kus pidid olema tohutult maitsvad road ja mis kõige põnevam - ei mingit menüüd! Lauale kantakse seda, mida kokk on sellel päeval heaks arvanud valmistada. Maru põnev! Helistasin, et kohe sama nädala laupäevaks laud kinni panna, aga asi ei olnud sugugi nii lihtne. Meil tuli oodata üle kahe nädala, et restorani pääseda. Põnevus aina kasvas ja õli tulle lisasid ka kommentaarid, mida netist lugeda võis. Need olid suurepärased! Hoiatati, et kohale tuleb minna eriti tühja kõhuga, sest süüa saab korralikult. Kohale jõudes tervitas meid uksel suuremat sorti itaallanna, kes paistis olevat koha omanik või siis omaniku abikaasa. Meid paluti kohe lauda. Pooled lauad olid juba rahvast täis. Ruum ise oli restorani kohta üsna väike. Umbes 4 meetrit lai ja 7-8 pikk. Seinu kaunistasid veinikastid, mis olid riiulite kombel üht-ja teistpidi seinale löödud ja kus ilutsesid veinipudelid. Peale veiniriiulite olid seintel veel mõned maalid, Veneetsia karnevali maskid, ilmatu suur peegel, suured singikäntsakad seisid kappidel ja seina najal seisis millegipärast Prantsusmaa lipp. Lisaks neile asjadele oli seal veel igasugust muud kila-kola - potte, panne, kaunistusi, mis tegid kogu interjööri väga hubaseks. Lauda istunud, asetati meie ette esimene eelroataldrik tomati- bruschetta, juustuga täidetud artišoki ja suvikõrvitsaomletiga. Klaas täidegi proseccoga ja uuriti, kas edasi tahame juua valget või punast veini. Võtsime valge. Möödus hetk ja laudade vahele ilmus kelner kuuma ja säriseva panniga ja poetas meie taldrikutele otse pannilt kuuma praetud juustutüki, mis maitses suitsujuustuselt ja oli imehea. Edasi oli nii, et me ei jõudnud oma taldrikuid tühjaks süüa enne, kui uued road muudkui taldrikule ilmusid. Teenindajaid oli viis - majaperenaine tegeles põhiliselt külaliste tervitamise ja veinivalikuga, majaperemees viilutas prosciutto’t ja hiljem liha, korraldas elu köögis ja käis aeg-ajalt külalistega vestlemas. Kolm ülejäänud meest tõid toite lauda. Kogu restorani personal koosnes itaallastest. Kuna taldrikud polnud väga suured, siis käidi vahepeal ja tõsteti nagu muuseas näpitsatega taldikutelt üleliigseid asju nagu meloni koor või kanakont vähemaks, et ruumi rohkem jaguks. Ei mingit peenutsemist erinevate taldikutega. Kuna rahvas saabus erinevatel aegadel, siis eelroad said kõik kätte hoobilt, aga siis tekkis väike paus, sest põhiroogadega oodati kõiki järele. Meil polnud väikese ootamise vastu midagi, sest kõht oli eelroogadest juba niigi täis ja väike paus kulus marjaks ära. Ajaviiteks jõime ära muidugi ehmatavalt suures koguses veini :) Kui kogu restoran oli rahvast täis saanud ja ära oli mahutatud isegi kaks ilmselt restorani püsikundet või sõpra, kes said endale koha kempsu ukse ees ja kui kõik olid juba oma eelroogadega ühele poole saanud, jõudis aeg kätte asuda põhiroogasid maitsma. Kõht oli küll juba vaat, et ääreni täis, aga sellegipoolest maitses kõik üliväga hästi. Portsud õnneks suured ei olnud, aga kuna käike oli lihtsalt nii palju, siis tundsin õige varsti, et ma lähen kohe lõhki. Keegi ju ei käskinud süüa, aga no kuidas sa siis ei proovi, kui kõik nii lahkesti ette kantakse. Kui olime juba kolm tundi einestanud, kanti restorani külastajate ovatsioonide ja aplausi saate tuppa vaagnal ilutsev küpsetatud põrsas. Käsi südamele pannes - kogu eelnevat toitude paraadi silmas pidades oli see juba liig, mis liig. Kui rahva vaimustus oli vaibunud ja kõik olid saanud notsust pildid ära teha, viidi põrsas kööki tagasi ja lõigati tükkideks. Laudadele kanti kuhjad liha vastavalt sellele, mitu inimest lauas istus. Maitsesin ainult õige pisut. Oli hea küll, aga ei midagi erilist. Siga nagu siga ikka. Aga see polnud veel kõik, sest olemata oli ju veel magustoit, väike õhtune naps ja esspresso, mis aitaksid kogu sellel söödud kraamil seeduda. Napsu osas oli valida grappa ja lemoncello vahel. Kalle eelistas esimest ja mina huvi pärast teist, sest polnud seda veel kunagi enne proovinud. Oli päris hea ja magus. Siis saigi õhtusöök läbi ja me veeresime koju. Õhtusöök oli kestnud täpselt neli tundi ja me olime suutnud ära süüa 15-käigulise eine. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas meile see kõik sisse mahtus. Huvi pärast loetlen siinkohal üles kõik need road, mida meile sel õhtul pakuti. Eelroogadeks olid tomati-bruschetta, artišokk sulajuustuga, suvikõrvitsa omlett, praetud suitsumaitseline juust, prosciutto meloniviiluga, fritüüritud ja paneeritud kanapoolkoivad majoneesikastmega, kalmaarirõngad ja krevetid, grillitud kammkarbid, õhukesed lihaviilud šampinjonide ja parmesani juustu viiludega ja lihapalliga täidetud suvikõrvits tomatikasmes. Põhiroogadeks pakuti lasanjet, tagliatelle pasta trühvlite ja kreemise kastmega, ravioolid seentega ja põrsas. Magustoiduks panna cotta šokolaaditrühvli ja arbuusiviiluga. Kuigi kõik road olid lausa oivalised (ainult kanakoivad ja siga ei tekitanud maitsemeelel suurt elevust), siis ma ei ole ikka päris kindel, kas ma teinekord ka sinna õhtusöögile läheks. Võib olla oleks kavalam katsetada nende pakutavat lõunasööki. Ehk on siis veidi vähem käike :) Kindlasti tekib nii mõnelgi küsimus, et mis see lõbu kõik maksma läks? Rahuldan kohe uudishimu ja ütlen, et hind oli 40 naela inimese kohta, pluss joodud vein. Vein, tuleb öelda, väga odav ei olnud ;) 

Nagu ma juba loo alguses mainisin, siis on meil siin viimasel ajal üsna sügisesed ilmad olnud. Sügisest meeleolu loovad ka punased pihklakad, mis meie maja ees tänaval punetavad ja gladioolid, mis meie aias õitsevad. Nende gladioolidega on tore lugu. Meil on siin poekett nimega "Poundland", mis tähendab siis seda, et kõik asjad, mida seal poes müüakse, maksavad 1 nael. Kunagi talvel olid müügile paistatud gladioolisibulate pakid. Iga pakk 1 nael ja igas pakis 35 sibulat. Ostsin ühe paki endalegi, sest gladioolid on ilusad lilled ja 1 nael pole ka väga suur kaotus, kui neist asja ei peaks saama. Ma ei suutnud aga oma silmi uskuda, kui viimne kui üks neist ka kasvama läks ja nüüd tundub, et viimne kui üks on otustanud ka õitsema hakata. Selle üle ma muidugi mõista ei kurvasta ja naudin oma vaasis aina uusi õisi. Üks nendest paljudest õitest on ka tänase loo illustreerivaks fotoks. Onju ilus?

Naerulohukeste ja rõõmsavärviliste tervitustega!