Roberti rõõmud

Alustan täna Roberti uudistest. Kõige tähtsam ja võiks isegi öelda, et eelmise nädala tähtuudis on see, et Robi õppis ära kaherattalise rattaga sõidu. Pikk olemisel on omad eelised ja lisaks sellele, et ülemistelt riiulitel asju kergelt kätte saab ja et rahvarohkes kohas näed üle teiste peade, mis toimub, pääses Kalle tänu oma pikale kasvule ka Roberti treenimisest. Mina olen lühike ja mul oli seetõttu mugavam Robi järel sadulast kinni hoides joosta. Muidugi oli see kohutavalt raske töö. Kurtsin muret oma töökaaslastele ja sain hea soovituse, mida ka kohe katsetasime. Tuleb võtta hommikumantli vöö (sest see on pehme), siduda see lapsele ümber kõhu ja siis selja tagant,  nööridest kinni hoides, ratta järel joosta,  vöö abil lapsel tasakaalu hoides. Minu meelest väga hea nipp. Robile meeldis see ka, aga lõpuks jõudsime hoopis kolmanda lahenduseni, mis tundus Robi puhul kõige paremini töötavat - ma hoidsin kinni lenksu vahelisest pulgast (tänapäeva ratastel on selline asi) ja siis nägi Robi kohe, kui ma ta lahti lasin ja ta ise sõitis. Ja uskuge või mitte - juba kolmandal õhtul hakkas Robi ise sõitma! No muidugi mitte briljantselt, aga nõksu sai kätte ja nüüd oleme pea igal õhtul harjutamas käinud ja eile sai Robert isegi juba kohalt stardi selgeks ja tegi terve väikse staadioni ringi ka omal käel, mina kõrval julgestuseks jooksmas. Niimoodi võib minust veel jooksjagi saada :)

Teine Roberti uudis on see, et eile toimus nende koolis spordipäev. Tuleb välja, et spordipäev on siinses algkoolis suur sündmus, kus lisaks lastele on väga soovitatav osaleda ka lapsevanematel. Ilm oli väga ilus ja kohale oli tulnud palju emasid ja isasid, kes kõik oma lastele kaasa elasid. Lapsi oli palju - kõik ettevalmistusklassid (s.t Robi klass ja paralleelid) ning lisaks kõik esimesed ja teised klassid ka. Lapsed olid jaotatud viieteistkümnesteks gruppideks, nii et igas grupis oli kõigi klasside lapsi. Kokku oli seltskondi kümne ringis (täpselt ei saanudki aru). Iga grupp alustas mingist tegevusest. Robi seltskonna esimeseks ülesandeks oli hernekoti-vise. Punktid pandi kirja ja kui ca 10 minutit täis sai, siis puhuti pasunat ja seltskond liikus järgmise tegevuse juurde. Kokku oli kaheksa võistlust, lisaks kaks puhkepunkti, mille jooksul lapsed lihtsalt hinge tõmbasid seni, kuni teised võistkonnad oma tegevusi tegid. Peale hernekotiviske võisteldi veel sellistel aladel nagu jalgpalli väravasse löömine, hernekotikese täpsusvise, pendelteade, plastmassist muna lusikal kandmine, tennisepallide käest-kätte andmine, hernekotikeste kiiruse peale ära toomine ja mingi võistlus veel, mis mulle praegu ei meenu :) Kui ring sai täis, siis mindi klasside kaupa jooksuvõistlusele. Võisteldi kuuestes gruppides mururajal joostes ja distants võis olla nii 50 meetri ringis. Robi jäi stardis veidi magama, aga võttis kenasti järele ja tuli komandaks. Iga jooksu kolmele esimesele pandi kohe kleeps rinda. Kui kõik lapsed olid ära jooksnud, siis korraldati jooks emadele (millest ma ebasobivate jalavarjude tõttu osa ei võtnud) ja ka isadele ja siis veel väikestele õdedele ja vendadele. Lõpetuseks anti kolmele esimesele võistkonnale ka medalid rinda. Robi meeskond kahjuks kolme esimese hulka ei tulnud, aga no mis siis. Tore oli ikka! Osad lapsed olid muidugi hingepõhjani solvunud, et nemad medalit ei saanud ja õpetajatel oli tükk tegemist, et nende tuju parandada. Klassis anti pärast kõigile rinda kleepsud kirjaga "I'm a good sport" ja lõbu oli laialt!

Kolmas tähtis Roberti uudis on see, et eile anti Robile koolist tunnistus, mis õigupoolest polegi tegelikult tunnistus vaid pigem nagu analüüs. Nime poolest "raport". Tegemist on 2,5 leheküljelise kokkuvõttega Roberti arengust ettevalmistusklassis. Raport koosneb sellistest alapunktidest nagu "Suhtlemine, keel ja kirjaoskus", "Probleemilahendus, argumenteerimine ja numbrid", "Maailma tunnetus", "Sotsiaalne, emotsionaalne ja isiklik areng", "Kehaline areng", "Loovus" ja kõige lõpuks veel kokkuvõte. Ma ei hakka siin kõiki alapunktide kirjeldusi ümber jutustama, sest see läheks liiga pikale ja tunduks lausa uhkeldamisena ;) Ütlen vaid lühidalt, et õpetaja arvates läks Robi selle aasta jooksul lausa õitsele! Ta on leidnud palju sõpru ja on keelelistelt meeletult arenenud. Robert on innukas  kõike õppima ja isegi kui asi alguses keerukas tundub, ei anna ta alla ja pusib seni, kuni asi selge. Ta on õpetaja hinnangul väga heade kommetega laps, kes oskab teistega arvestada, aga samas oskab ka enda eest seista, kui vaja on. Robi oskab kirjutada juba lühemaid sõnu ja tunneb kõiki tähti ja oskab juba 10 piires arvutada. Eriti suurt huvi tunneb Robi eluslooduse vastu ja armastab vahetundide ajal käia kooli aias "putukajahil" :) Kokkuvõtvaks hinnanguks oli õpetaja märkinud "Suurepärane"! Tunnen, kuidas rind uhkusest paisub! See on nüüd küll tunnistus, mida Robi võib kunagi julgelt oma lastele näidata :) Hoian selle igatahes alles! 

Kui ma juba eelmisest nädalast tagurpidi räägin, siis jätkan ka niimoodi. Laupäeval läksime oma Eestist Londonisse tulnud sõprade Jaanika ja Aguriga vaatama kunagi ammustel aegadel (täpsemini 700 aasta paiku) Inglismaa pealinnaks olnud linna nimega Winchester. Paljudele kangastub kindlasti seda nime kuuldes silme ette midagi püssilaadset ehk maailmakuulus Winchesteri püss. Ma ei teagi, miks sellel püssil selline nimi on, sest toodeti neid (ja toodetakse vist siiani) hoopis USAs (kui ma nüüd õieti aru sain, aga ega väga uurida ei viitsinud ka). Sõjasõbrad ei pea aga pettuma, sest kuigi Winchesteri linnas on kõigest 42 tuhat elanikku, on seal suisa 4 militaarse kalduvusega muuseumi, nii et tõeline pärl meestele ja sõjasõpradest naistele. Käisime meiegi ühes sellises. Väljapanek oli aukartust äratav. Kõik peamised lahingud aegade algusest kuni tänaseni olid kenasti üles loetud ja illustreeriv material relvade, kostüümide jms näol üles riputatud. Kõige suurem osa oli pühendatud Waterloo lahingule, mis oli ilmatu suure maketina näitlikuks tehtud, sõdurid, hobused jm juurde kuuluv lahingu olukorda seatud, juures veel selgitavad sildikesed, mis kella-ajal täpselt mis juhtus. Seda oli isegi tüdrukutel vahva vaadata, kuigi pean tunnistama, et lugeda ma neid silte eriti ei viitsinud :) Muuseumis sai ka püssi lasta (muidugi mängult) ja lastele oli mängunurk, mis kujutas endast sõjamuuseumile kohaselt suurt hulka väikseid sõdureid, paate, masinaid ja lahinguvälja. Paistis, et muuseumi töötajad on ise vanad sõjamehed, sest nii sirge selja ja entusiastliku olemisega muuseumionusid pole ma veel varem näinud. Peale sõjamuuseumite on Winchesteris ka 12. sajandist pärit kindlus, millest küll kahjuks palju pole enam säilinud. Õnneks on säilinud Suur Saal (Great Hall), mille seinal ilutseb kuningas Arturi ümarlaud. Minu suureks imestuseks pole kuningas Artur selle taga tegelikult kunagi istunud, sest laud on pärit 13 sajandist, kuningas ise aga elas ja tegutses 5. ja 6.sajandi vahetusel. Suurde saali sai laud riputatud aastal 1463. Algselt oli laud värvimata, aga kuningas Henry VIII auks oli see 1522 aastal lastud ära värvida ja lauale kanda rüütlite nimed, kes koos kuningas Arturiga laua ümber olid istunud. Laua ümmargune kuju pidi tähendama seda, et kõik, kes laua ümber istuvad, on võrdsed ja väidetavalt oli Kuningas Artur sellele ideele tulnud, et vältida laua taga vaidlusi, kes on kõige tähtsam, see istub kõige otsas. Pole otsa, pole probleemi :) Ümarlauaga seina vastassein oli aga eriti huvitav, sest sinna oli joonistatud kuninglik sugupuu alates Richard I (sündinud aastal 1157) ja lõpetades Kuninganna Victoriaga (sünd aastal 1819). Agnes, kes on Inglise ajalooga hästi kursis, leidis sealt palju tuttavaid nimesid.  Peale sõjamuusemite ja kindluse jäänuste on Winchesteris ka vägev katedraal, mille ehitust alustati 1079 aastal ja lõpetati kuskil 16. sajandi paiku. See on üks Inglismaa suuremaid katedraale. Samuti pidi see olema Euroopa kõige pikema lööviga katedraal. Ma ei ole eriline katedraalide asjatundja, aga suur ja vägev oli see küll ja pani sind päris pisikese tegelasena tundma. Ju see ongi asja mõte. Katedraali on maetud palju kuulsaid ja tähtsaid isikuid, muu hulgas ka palavalt armastatud kirjanik Jane Austen. Kuulsust on katedraal kogunud ka filmi Da Vinci Kood filmimispaigana. Nii, et selline vägev koht. Linn ise on armas ja seal on palju mõnusaid väikseid tänavaid (tänavate süsteem on muide sälinud muutumatuna juba alates 9.sajandist) ja vanu maju. Üks kõrts tegutses näiteks hoones, mis oli valmis saanud aastal 1509. 

Laupäeva õhtul käis Agnes koolinoortele korraldatud reivil tantsimas. Pidu algas kell 20.00 ja sai läbi kell 22.30. Rahvast küll väga palju polnud, aga DJ oli kohal ja värvimuusika välkus. Tore, et selliseid pidusid korraldatakse, sest see annab hea põhjus ennast sättida ja võimaluse natuke tantsu lüüa. Arutasime, et Eestis võiks ka rohkem noorte tantsupidusid olla. Huvitav, miks neid enam ei korraldata? Kas kardetakse, et pidu läheb üle käte ja kes pärast vastutab? Selline õhtune pidu sobiks ju ideaalselt koolilastele. 

Meie tagurpidi nädala kokkuvõtte lõpetan millegi eriti naiselikuga ehk siis kingadega. Olin juba ammu tahtnud minna vaatama kingade väljapanekut, mis siin sügisel avati, aga polnud ikka veel sinna jõudnud. Nüüd läksime koos Jaanikaga seda imet vaatama. Kingapood, millest ma räägin, asub Oxford Streetil Selfridge kaubamajas ja no see on alles midagi. Seal pidi olema müügis 100 tuhat paari kingi! Kujutate ette! Me üle lugema ei hakanud, aga nii palju võis neid seal olla küll. Esindatud on kõikvõimalikud firmad ja disainerid. Enamus kingi maksid nii palju, et julgesin neid vaevu puudutada. Näiteks võib sealt endale osta 500 naelased plätud või 800 naelased peokingad. Proovimiseks on mugavad sametised sohvad, nii et istud justkui kuskil peenes lounges. Saime täieliku elamuse ja kaifi! Ma ütleks, et see pood on "must see" igale kingahullule. Sõbralik soovitus oleks sinna minnes pangakaart igaks juhuks koju jätta ;)

Päikest ja õnne!