Suurbritannia kolmas

Tundub, et selle aasta suvi on hea aeg ülemustel oma ametid maha panna. Kui eelmisel esmaspäeval osalesime Kalle ülemuse lahkumispeol, siis eelmisel teisipäeval pidasime lahkumispidu minu ülemuse, Barbara, auks. Tema küll pensionile ei lähe vaid kavatseb alustada hoopis oma isiklikku äri. Seekord oli üritus puhtalt meie oma kambale, nii et abikaasasid ja elukaaslasi kaasa palutud ei olnud. Põhjus selleks on väga lihtne – meil kõigil on lapsed ja nii ei tule lapsehoidjaid palgata ja isad jäävad ise lastega koju. Meie pidime aga sellegipoolest Poku appi kutsuma, sest Kallel oli ka sel õhtul pidu (ülemuse ärasaatmispidu vol2) ja Agnes oli trennis, nii et Robi rõõmuks tuli Poku temaga mängima. Küll ta on ikka tore ja armas ja lausa suurepärane leid! Paremat lapsehoidjat annab otsida! Kui nüüd Barbara peo juurde tagasi tulla siis otsustasime teha midagi eriti inglisepärast. Leidsime, et pole sobivamat paika selliseks peoks, kui pubi. Eriti veel, kui pubis juhtub olema viktoriiniõhtu, mida siin kutsutakse „Quiz night“. Igas vähegi endast lugupidavas pubis toimub igal nädalal ühel kindlal päeval viktoriin. Ma ei olnud varem sellisel üritusel käinud ja õigupoolest polnud seda mitte keegi meie seltskonnast. Jõudsime täpselt oma õhtusöögi lõpetada ja esimese pudeli veinigi ära juua, kui meie laua juurde tuli viktoriini korraldaja ja uuris, kas me kavatseme osaleda. Meie muidugi kavatsesime ja siis paluti igal osalejal üritust ühe naelaga toetada. Auhind esimesele kohale tulevale võistkonnale oli 50 naela ja teisele 25. Minu meelest üsna kopsakad summad. Rahvas oli suures elevuses ja tundus, et paljud olid pubisse tulnud just nimelt viktoriini pärast. Võistkondi oli kokku üheksa. Küsimusi 40, millest mõned olid parajad pähklid. Kohati tundsime puudust mõnest inglasest oma võistkonnas, sest ilma kohalikke olusid ja kombeid hästi teadmata oli neile küsimustele võimatu vastata. Viktoriinikorraldaja oli libeda jutuga sell ja viskas aeg-ajalt kahtlase väärtusega nalju, mis publikule hästi peale läksid. Meie seltskonna daamid olid sellest veidi šokeeritud. Mina mitte, sest sain juba muusikali „Billy Elliot“ vaatamas käies aru, et siinsele lihtrahvale lähevad „jalaga tagumikku, keskmine sõrm püsti“-naljad hästi peale. Kui kakskümmend küsimust vastatud sai, siis tehti paus ja paluti oma vastuste leht naabervõistkonnaga ära vahetada ja vastuseid kontrollida. Korraldaja luges vastused ette ja meie panime ristikesed ja miinused kirja. Olime endaga täitsa rahul, sest saime esimeses voorus 15 punkti. Teine voor tundus kuidagi venivat ja ära hakkas ka lõpuks tüütama. Leidsime, et oleks võinud 20 küsimusega piirdudagi. Kokku saime punkte 33 ja jäime jagama auväärset viimast kohta ;) Esimese koha peale läks aga suisa rebimiseks, nii et tehti kiire lõppmäng, et välja selgitada, kes võitja on. Niikui viktoriin läbi sai, nii hakkaski rahvas laiali minema. Kell oli juba kümme ja järgmine päev ju tööpäev ka. Asutasime meiegi minekule. Barbara kinkis veel enne minekut meile kõigile omalt poolt kingituseks raamatud (meie kinkisime talle hõbekäevõru ja meie kõigi pildiga kruusi). Minule kingitud raamat kannab pealkirja „Saladus“, mida ma ei olegi veel ausalt öeldes lugenud, kuigi see oli mõni aeg tagasi tõsine hittraamat, millest kõik rääkisid. Nii, et kingitus läks täitsa täppi. Barbara oli raamatusse kirjutanud ka pühenduse, mis kõlas nii: „Selle raamatu sõnum muudab sind veel õnnelikumaks ja särtsakamaks“ Nii armas!

Reedel oli Agnesel tähtis päev, sest ta osales oma võrkpalliklubiga üleriigilise võistluse finaalis, mida peeti Birminghamis. Väljasõit oli kell 6 hommikul ja et aega võita, siis tellisime kohtumispaika sõitmiseks takso. Pidin taaskord veenduma, et taksondus on siin ikka allapoole igasugust arvestust. Kui takso kokkulepitud ajal kohal polnud, siis ootasin veel paar minutit ja helistasin taksofirmasse. Tundus, et telefon jääbki kutsuma. Lõpuks vastas siiski üks unine hääl. Uurisin, et ega ta juhtumisi ei tea, millal meie takso võiks saabuda, kui mees telefoni otsas äkitselt ärkvele ehmus, „Oh fuck!“ hüüdis ja palus mul veel 5 minutit oodata. Tegelikult ootasime muidugi pigem 15 ja Ax jõudis napilt enne bussi väljasõitu kohale. Täielik napikas! Võistlus läks aga väga hästi! Suur tänu kõigile, kes pöialt hoidsid. Axi kamp sai kolmanda koha, mis on minu meelest suurepärane tulemus. Eriti arvestades, et nad ei ole kuigi kaua veel koos mänginud. Meisterdasime Axi tulekuks Robiga maasika-vahukooretordi ja tähistasime Axi esimest tiitlivõistluse medalit väikse peoga.

Laupäeval ja pühapäeval ekskurseerisime erinevates paleedes. Laupäeval läksime vaatama, mida kujutab endast Fulham Palace. Palee ja selle ümber asuv maa on kuulunud juba viimased 1300 aastat Londoni piiskoppidele. Aastast 1975 on see aga kohaliku omavalitsuse hallata. Palee ise on ehitatud 11 sajandi kandis. Kuna laupäeval toimus seal pulmapidu, siis me enamust majast seest näha ei saanud, aga selle eest saime istuda aias asuvas suvekohvikus, et maiustada erinevate grilliroogadega. Õigupoolest maiustas küll põhiliselt Robert. Ta on enda jaoks avastanud siin hot dog’id, mida ta tellis lausa mitu portsu ja sõi kõik ära ka. Tegemist on siis saiaga, mille sisse on pandud grillvorst. Palees tegutseb restoran ja seal on väike muuseum, kus saab stendidelt lugeda maja ajaloo kohta ja kus on ka mõned nutikad väljapanekud. Üks neist oli selline, et tuli nuusutada väikseid aknakesi ja arvata ära, mis maitseaine või muu looduslik ja vanasti palees kasutatud asi aknakese taga peitub. Mina sattusin nuusutama pesuehtsat kakajunni, mis millegipärast meenutas mulle vana pesuseepi :) Teised said minu üle kõvast naerda sellepärast. Junni kirjelduseks oli märgitud, et see ei ole just kuigi kaunis asi, aga selle eest aitas see taimedel paremini kasvada. Väga õpetlik! Pärast jalutasime mööda jõe äärt tagasi ja põikasime sisse Kõigile Pühakutele pühendatud Fulhami kirikusse, mis on sellel kohal asunud juba 900 aastat. Kirikus käis taaskord kibe pulmapeo ettevalmistus. Mängis orel (ilmselt harjutati pulmas ettekantavaid lugusid) ja kirikus askeldav vanem proua palus meid lahkesti sisse astuda. Ta vabandas, et ei saa kahjuks meiega tegeleda, sest tal on eelseisva pulmapeo asjus palju toimetamist ja see paistis teda hirmsasti häirivat. Leidsime, et meil vedas, sest ta paistis nii agara tegelasena, et oleksime muidu ilmselt pool päeva kiriku ajaloo loengut kuulates veetnud. Kirik oli kena ja tagasihoidlik. Erilise asjana paistsid silma igal pool olevad pealuude motiivid. Ma ei ole veel kunagi üheski kirikus nii palju pealuusid piltidel ja ornamentidel näinud. Robert oli muidugi pealuudsest suures vaimustuses ja leidis, et see on äge kirik.

Tihti juhtub, et oma kodukandi vaatamsiväärsusi lähed ikka viimases järjekorras kaema. Nii oligi, et me polnud ikka veel jõudnud paleesse nimega Ham House, mis maakeeli tähendab siis Singi Maja. On ikka naljakad nimed küll. Agnese kooli juures asub näiteks tänav nimega „Tuhaks põlenud singi tänav“ :) Jalutasime mööda pikka kunagist Paleesse viinud sissesõiduteed, kui märkasime, et suurel muruväljakul on käimas polo-matš. See on kuninglik sport, kus mehed hobustel, pikat toikad käes, ringi ratsutavad ja üritavad niimoodi palli väravasse lüüa. Me polnud enne kunagi juhtunud sellist asja ise nägema, nii et hiilisime põõsasse ja vaatasime, mis toimub. Nagu siin tihti juhtub, siis on põhiline vaatamisväärsus pealtvaatajad. Seekord olid pealtvaatajad ennast mugavasti sisse seadnud. Mängu jälgiti otse autoparklast (mis asus otse väljaku kõrval). Autode vahele oli jäetud parjalt ruumi, et iga peremees saaks laiali lüüa oma pikniku, koos kõige juurdekuuluvaga ja nautida võistlust. Tõele au andes oli väljaku ääres olemas ka tribüün, aga paistis, et enamus huvilisi oli eelistanud autoparkla piknikku. Lõbus! Mulle tundub, et siin inimesed kohe oskavad asjadest mõnu tunda. Mängust ise me kuigipalju aru ei saanud. Enamuse ajast paistsid mehed hobustel lihtsalt pundis seisvat, siis anti mingi märguanne, mille peale kõik tulistjalu tormama pistsid ja üritasid toigastega vehkides palli tabada. Siis jäädi jälle passima. Ühtegi väravat meil näha ei õnnestunud ja ühtegi ovatsiooni pealtvaatajate ridadest ei kostunud. Võib olla ei ole see sellise kuningliku spordiala puhul kombeks. Mine tea. Agnes ütles, et nende koolis pidi olema kehalises kasvatuses lausa polo eksam suurematel klassidel. Jõudsin juba kulme kergitada, et kas tõesti on hobused ja puha, aga tuli välja, et nende variandis on hobused asendatud jalgratastega. Päris nutikas idee. Vaese mehe polo ;) Kui polo vaatamisest isu täis sai, siis jalutasime veidi edasi ja olimegi Ham House’s. See on ehitatud 1610 aastal ja on kuulunud mitmetele kõrgetele isikutele. Ma ei hakka siinkohal ajalugu ümber jutustama. Majal on olnud paremaid ja veidi halvemaid omanikke, kes kõik on seda edasi pärandanud, kuni see aastal 1948 riigile kingiti. Palee on uhke ja seal on toredaid tubasid ja uhkelt sisustatud ruume. Kui aus olla, siis natuke hakkavad need lossid ja paleed ennast juba kordama, aga see on puhtalt meie probeem. Laste lõbuks oli seal korraldatud nö aarde otsimine. Paleesse jõudes anti meile paber ja kleepsud ja Robil tuli otsida punast ankrumärki, mis mõnes toas põrnadal olema pidi. See oli vahva meelelahutus ja Robi oli suures elevuses. Kui ankur leitud, siis tuli otsida, milline viiest paberil kujutatud esemest selles toas asub ja siis selle kohta paberilt jutukest lugeda. Loost said teada, millise kleepsu sa kuhu kleepima pidid. Lugeda tuli tähelepanelikult, sest otse polnud öeldud midagi. Jälle nii tore idee! Palee aias oli suur köögivilja ja maitseaine aed, kus muu hulas kasvasid isegi virsikupuud, mis olid painutatud vastu lõunapäikest jääva seina vastu. Virsikud olid peagi valmis saamas. Aias tegutses ka mõnus kohvik, kus me seekord küll ei peatunud. Jalutasime hoopis mööda jõe äärt Richmondisse ja sõime seal jäätist. Ham House oli tore leid, mida soovitaks kindlasti ka sõbrale.

Lilleliste tervitustega!